Intervjuu 17. aprillil

pühapäev, 25. veebruar 2018

PUDELIKAELAST III
Vaatame, kes moodustab täna enamiku (ca 80%) Venemaa, Eesti ja teiste endiste liiduvabariikide eliidist. See on see osa kõrgeimast kompartei, komsomoli ja KGB degenerantsest nomenklatuurist ja nende järeltulijatest (tänane presidendikandidaadi Ksenja Sobtshaki isa oli Putini ülemus), kes alates 70ndatest sihipäraselt valmistasid ette konvergentsi Läänega ja kontrevolutsiooni nõukogude korra kukutamiseks, et ärastada üldrahvalikku vara. Operatsioon möödus edukalt ja ehkki eesmärgiks ei olnud otseselt NSVL lammutamine, kukkus see iseenesest välja, sest vara ömberkantimiseks oli möödapääsmatu võimult kõrvaldada iseenda kompartei, mille aksioomiks oli tootmisvahendite üldrahvalik omand. Kompartei aga oli peamiseks mehhanismiks, mis riiki koos hoidis ja selles mõttes oli NSVL lagunemine degenerantse elldiga tõepoolest möödapääsmatu. Selleks mängiti kahel käel ja etenduseks rahvale tassiti provintsist Moskvasse kaks klouni-degeneranti: kombainer "Misha konvert" ja alkohoolik Jeltsin. Rahvas saigi vabaduse rääkida mida tahes ja elada vabalt prükkarina. Eliit lammutas Stalini Platoni ideaalse riigi , kus eliit oli pea absoluutselt eraomanduseta ja sai lõpuks miljardärideks. Ainult Lääne eliit ei täitnudki oma lubadust ja Rotscshildid ei hakanudki endiste traktoristide ja Leningradi uulitsapoistega tagatoas teed jooma ja maailma asju paika panema, vaid ehmatusega avastati, et hakkab korduma osava, ent lolli Ostap Benderi igihaljas lugu kui too hakkas varastatud varaga omandiõigust pühaks kuulutanud Rumeenia riigipiiri ületama. Mõistes, et ainsaks garantiiks oma kokkukraabitud vara säilitamiseks on piisavalt tugev Venemaa, edutaski eliit juba lagunemisprotsessis oleva Venemaa etteotsa väljapaistate intellektuaalsete võimetega V.Putini. Viimasel õnnestuski sooritada pea ime ja päästa Vene riik ja läheb ajalukku ilmselt Püha Vladimirinana.
Erinevalt Vene eliidist, mis on selgelt katkendlik, noor ja ohmuvõitu, sest Romanovid on praktiliselt mättasse löödud ja tsaariaegsete aadlike mõju pea olematu, on Lääne eliit seevastu vana ja ja kogenud, kel õnnestus üleminek feodaalkorrast kapitalismi, sealt rahvusriiklikku monopolistlikku kapitalismi ja sealt tänasesse transnatsionalistlikku korpokraatia postkapitalismi ja kel on plaanid tulevikuks ja kindel tahe püsida võimul ka homme täiesti uues olukorras. Võtkem või Suurbritannia eliidi, mille juured on tuhandeaastases aadlis, läbipõimununa rikkaima kodanluskihiga, osaga vanast Veneetsia aadlist, juudi liigkasuvõtjatest-pankuritest. Lisaks veel Shoti aadel koos Templirüütlite riismetega. Mind ei huvita absoluutselt lõdva pöksikummi ja kahjuks õnnetu eraeluga printsess Diana seebiooper, ent ta väärib tähelepanu kui tähtis poliitiline figuur tÄnu põlvnemisele Merovingidest. Samas on Lääne eliit võib-olla just oma vanuse tõttu ka viimasel ajal käitunud degenerantlikult ebaadekvaatselt. Arvan , et viimane adekvaatne president oli Bush seenior, kes ei läinud välja Saddam HUsseini kõrvaldamisele ja sai aru NL nõrkusest. Juba Bush (Bushi suguvõsa juured on aga sügaval Euroopas) juunior oli täiesti ebaadekvaatne ja toimis risti vastu oma isa poliitikale.
Lääne eliit mõtleb geopoliitilisel tasandil ja neile on endastmõistetav, et NL eliit, kes kaotas oma riigi ja seega on absoluutne kaotaja külmas sõjas ning tänasel Vene eliidil tuleb käituda vastavalt. Siit algavadki kognitiivse dissonantsi juured, mis täna nii ilmekalt avalduvad. Vene eliit ei saa siiralt aru, millest jutt on, sest nad ise, mitte Lääs, lammutasid NSVLiidu ja saavutasid oma unelmate eesmärgi . said miljardärideks. Nad on ju võitjad! Need "võitjad"(sisuliselt om nad kodumaa reeturid) ei moodusta aga enam erinevalt 90ndatest selget enamust võimulolijaist, vaid umbes poole. Neid tasakaalustab"gosudarvinike" patriootlik tiib, kelleks on nagu igas teiseski riigis peamiselt jõustruktuuridesse kuuluvad inimesed. Putin on seni taganud seni nende kahe tiiva kompromissi ja nii eliidi näiliku ühtsuse, mis oli minu arvates õige strateegia, sest võimaldas evolutsioonilisel teel tugevdada Venemaad.
Ent täna on kompromisside aeg läbi. Vaadake Lääne totakaid ja tõenditeta süüdistusi Venemaa vastu kasvõi sekkumise kohta USA valimistesse ja vaadake, mis rumalusi Senatis räägitakse ning seadusi vastu on võetud ja on ilmselge, et Lääs on asunud otsustavale pealetungile Venemaa vastu otsustava eesmärgiga teda purustada vastavalt Zb.Brzezinski mõttele, et XXI sajandil kindlustab Lääs oma domineerimise ja heaolu Venemaa varemetel ja Venemaa arvel. Sealhulgas ignoreeritakse täiesti tänast reaalset jõudude vahekorda ja ollakse ekslikult teise Brzezinski postulaadi lummuses, et kui Venemaa eliidil on Läänes 500miljardi väärtuses vara, siis on võit tagatud ilma tõsise vastupanuta. Tõepoolest, kui Venemaa valitsuse peaministri asetäitja Shuvalovi ülikallis kinnisvara on Londonis ja ka Putini endise personaliülema ja Julgeolekunõukogu liikme KGB kindralleitnandi Sergejevi poeg elab oma pere ja varaga seal ja on Suurbritannia kodanik, siis nad ei hakka ju ometi Londonile tuumapommi loopima Venemaa rahvuslikes huvides. Seda arvamust kinnistab ka Venemaa põhimõttelage reageerimine Lääne rünnakule. Ma ei ole kroonik, ent hiljemalt 2014.aastal teatas V.Putin avalikult, et Venemaa on sõjas, et teda rünnatakse. Kui aga Venemaa on sõjas, siis tuleb Stalini kuulsa kõne eeskujul õelda kes ründas reeturlikult aga alistumine ei tule kõne allagi ja ellujäämiseks tuleb mobiliseerida kogu rahvas ja Venemaa võitlus on õiglane ja võit on nende päralt. Stalin ka kõige raskeimatel hetkedel ei teatanud, nagu Putin oma iga kõne lõpus, kus ta argumenteeritult Läänt kritiseerib, et Venemaa on alati valmis kompromissiks ja kokkuleppeks. Võimatu oleks ette kujutada, et NL oleks võitnud Suures Isamaasõjas kui Saksa tankid oleks nagu täna Smolenski all, aatomipommi kanda suutvad lennukit 10 minuti lennu kaugusel Ämaris ja rindejoon Narva jõel, USa sõdurid marsivad Kreshatnikul ja Donbassis tapetakse tuhandeid venelasi-tsiviilelanikke ning Stalin pöördunuks avalike öleskutsetega Hitleri poole kompromissiks. Mida me arvaks Molotovist kui ta sõja ajal oleks pöördunud Saksamaa poole avaldusega, et poliitika, mis jälgib ideoloogilisi eesmärke ja mis asetavad geopoliitilised kaalutlused kõrgemale majanduslikest huvidest on tupiktee?! Smolenski pommitamise asemel oleks ju siis õigem majanduslikult kaubavahetus taastada! Ilmselt poleks teda maha lastud, vaid hullumjja ravile saadetud. Aga sellise avaldusega esines äsja vene meedia poolt maailma parimaks välisministriks ülistatud Lavrov! Sellise ideoloogilise diversiooni tõttu ei sõdi venelased oma verivaenlastega, vaid nagu totakad ei aimaks nagu, et sõjas valetatakse ja kulutavad oma tähelepanu ja energia halisemisele, et neile tehakse ülekohtuselt liiga, samal ajal kui neil tahetakse kõri läbi lõigata.
(Järgneb)
Roman Ubakivi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar