PUDELIKAELAST
Elame väga huvitaval ent ohtlikul ajal, süsteemses kriisis majanduslikus,ühiskondlikus ja isegi geoklimaatilises mõttes. Seega on, mille üle mõtteid heietada. Ent kui täna küsida: mida oodata kollase koera aastast?, siis peamine õnn oleks see ilma maailmasõjata üle elada. Tunnen,et täna me oleme palju lähemal sõjale kui ma noorukina Kuuba kriisi üle elasin, mil oli tundide küsimus, kas USA tuumapommid pühivad Eestimaa koos rahvaga maamunalt või mitte. Õnneks olid nii Kennedy kui ka Hrustshov maailmasõja läbiteinud adekvaatsed vastutustundlikud riigimehed, kes võisid teineteise sõna usaldada ja viimasel hetkel aumeestete kokkuleppega katastroofi ära hoida. Tänaseks on Lääs oma Venemaa totaalse demoniseerimise kampaanias valetamisega nii kaugele läinud, et mitte ainult aumeeste, vaid üldse mingisugusest kokkuleppest on raske rääkidagi. Näiteks võib tuua kasvõi Venemaale elutähtsa Ukraina kriisi, kus Maidani ajal USA president ning Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola Putinist lihtsameelse ullikese tegid oma valetamisega ja petmisega.
Miks aga maailm on juhitamatult libisemas algselt taktikalisse tuumasõtta Euroopas ja sealt juba üldisesse katastroofi, vajab muidugi pikemat seletust. Möödunud aastat võib iseloomustada kolme märksõnaga: Trump, P-Korea ja Süüria, mis on naelad, mis löödi unipolaarse globalistliku liberaalse maailmakorra kirstu.
P-Korea tähendab kriisi maailma kõige tähtsamas Vaikse ookeani piirkonnas, kuid paradoksaalselt tänu Si ja Kimi adekvaatsele, otsustavale ja kiirele tegutsemisele on seal inimkonnale katastroofilise sõja puhkemine juba vähe tõenäoline, isegi vaatamata tektoonilistele nihetele seal jõudude vahekorras. On ju ilmselge, et USA kaotas oma P-Korea bluffiga oma näo ja seega variseb kogu senine Kagu Aasia julgeolekustruktuur, mille vundamendiks oli USA piiramatu sõjaline võimsus, doominoefektina kokku. P-Koread USA oma ähvardustega korealaste meelekindlust murda ei suuda ja juba paar vesinikupommi Washingtoni ja New Yorki on USAle absoluutselt vastuvõetamatu. Edasised spekulatsioonid korealaste alistumise teemal lõikas ära Hiina selge deklaratsiooniga, et USA sõda P-Korea vastu tähendab sõda Hiina vastu. Hiina läheb sel juhul oma liitlassele appi, sest tema rahvuslikes huvides ei ole lasta ameeriklasi oma piirile.
Hiinlastega täpselt samasugused ravhuslikud huvid on ka Venemaal - mitte lubada ameerika sõdureid oma Kaug Ida piirile ja toetada talle sõbralikku P-Koread. Erinevalt Hiinast on aga Venemaa valitsus vait nagu sukk, ehki viimase USA Rahvusliku Julgeolekustrateegias on must valgel kirjas, et Hiina ja Venemaa on USA peamised globaalsed vastased, P-korea (ja Iraan) aga regionaalne vaenlane. Samas USA administratsioon teatab avalikult, et peamiseks mehhanismiks, millega nad P-Koread oma tahtele alistama tahavad sundida, on Hiina ja Venemaa surve P-Koreale. Kui me ei taha uskuda, et USA eliidt koosneb vaid idiootidest ja kui Hiina on avalikult deklareerinud oma toetust P-Koreale, siis jääb meil üle vaid võimalus, et USA eliit on veendunud, et Venemaa eliit on valmis reetma Venemaa rahvuslikud huvid ja on valmis hakkama Venemaa vaenlase käsilaseks P-Korea muserdamisel.
Kuna Hiina ja P-Korea on USA ähvardustele avalikult ühemõtteliselt selge ja adekvaatse resoluutsusega vastuse andnud ja isegi kõige sõjakamad Kongressiliikmed kabuhirmus korealaste paari pommi ja raketi kartuses võtavad ette isegi seadusandlikke samme, et Trumpi administratsioon jumala eest Kimi ärritamisega liiga kaugele ei läheks, siis on mõistlik pöörduda Euroopa sõjatandri poole, kust juba kaks maailmasõda on oma alguse saanud.
(Järgneb)
Roman Ubakivi