SÕJAST
Täna on Eesti teatavasti USA vasallina osaline maailmas möllavast sõjast, mille tulemus määrab ära tulevase maailmakorra. Miks Eesti eliit, kes Põhiseaduse kohaselt on kohustatud võitlema eestluse säilimise eest, võitleb hoopis kõigi rahvuste tasalülitamise eest ning seega ka eestluse hävitamise eest, on omaette teema ja sellele küsimusele on nad kohustatud ise vastama.
Ma analüüsin täna põgusalt olukorda vaid Eesti-Venemaa rindelõigul, samal ajal arvestades muidugi ka unipolaarsete globalistide ja nende vastaste -multipolaarse maailmakorra pooldajate sõja üldist hetkeseisu. Minu eesmärgiks on välja selgitada, kas meie eliit suudab toimuvast üldse aru saada või elab virtuaalses mullis.. Küsimus on aktuaalne, sest meie kõrgeima sõjalise õppeasutuse juht Tartus on avalikkusele demonstreerinud oma täielikku ignorantsust ja rumalust. Seepärast oli Teabeameti poolt avaldatud raport "Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskonnas, 2016" igati ajakohane ja peegeldab ilmselt meie julgeolekueliidi kõrgeimat taset.
Ütlen kohe otse välja, et see tase ei kõlba kassi saba allagi.
Alustuseks sellest, milles Teabeametil helgematel peadel kahtlemata on õigus:
1.Venemaa juhtkonnas on levinud veendumus, et lääneriikide (sh Baltimaade), eelkõige USA varjatud eesmärk on kukutada Venemaa praegune juhtkond. Selle veendumuse tõttu valitseb Kremlis hoiak, et lääneriikidega suheldes on Venemaal võimalik oma huvisi kaitsta üksnes jõupositsioonilt.
2. Kuigi Eesti ei ole Venemaa jaoks sõjalises mõttes esmatähtis, võidakse ka siin sõjalist jõudu kasutada. Kogu Baltikumi peetakse platsdarmiks, mille kaudu NATO võib USA juhtimisel Venemaad ohustada.
3.Balti riike peab Venemaa NATO kõige raskemini kaitstavaks tugialaks, kust lähtub püsiv oht Venemaa julgeolekule.
4.Moskva arvates on siin vaid kaks positiivset stsenaariumi: kui Balti riigid NATOst välja astuksid või kui NATO lakkaks olemast -, kõik muud lahendused on Venemaa seisukohalt poolikud.
Ülaltoodu põhjal on täielik lollus Teabeameti järeldus, et Venemaa sõjalist operatsiooni Balti operatiivsuunal planeeritakse vaid piiratud eesmärgiga kontrolli kehtestamiseks mõne piiriäärse linna või piirkonna üle.
See on täielikus vastuolus Venemaa sõjamanöövrite stsenaariumitega. Teatavasti juba 2009.a. manöövritel harjutati välksõda kogu Baltikumi okupeerimiseks paari päevaga ja NATO vägede neutraliseerimiseks Poolas taktikalise tuumarelvaga. Ka USA analüütikud võtavad peavariandiks kogu Baltikumi hõivamise.
Putini intelligentsuse tase on kindlasti kõrgem meie Teabeameti spetsialistide omast ja ta ei anna käsku selliseks piiratud eesmärgiga sõjaliseks operatsiooniks, mis ei too Venemaale mitte mingit poliitilist kasu, vaid pigem kahju.
Seevastu Baltikumi täielik okupeerimine likivideeriks täielikult Venemaad ohustava USA platsdarmi. Veelgi enam, Venemaa saaks ühe löögiga likvideerida kogu NATO eksistentsiaalse ohuna, sest Baltikumi loovutamine tähendab kogu organisatsiooni tõsiseltvõetavuse hävitamist. Sealjuures on sõjaline operatsioon garanteeritult edukas, sest Balti riigid pole sõjaliselt kaitstavad. USA oleks ilmselt valmis Euroopas vallandama ka taktikalise tuumasõja, ent see tähendaks bloki lõhenemist, sest Euroopa sellise hullumeelsusega kaasa ei lähe, Venemaal on taktikalise tuumarelva osas absoluutne ülekaal. Ennasthävitavale strateegilisele tuumasõjale aga USA ise mitte mingil juhul ei lähe.
Täiesti ogar on Teabeameti ametnike järeldus, et NATO heidutustegevus ja bloki vägede koondamine Eestisse vähendab meile sõjalist ohtu. Venemaa ei hakka mingil juhul ootama, millal NATO siia seitse brigaadi Leningradi suunale koondab, vaid annab ennetava vastulöögi. Putin saatis avalikult selge sõnumi, et kui kaklus on vältimatu, siis tema lööb esimesena. Kui ka peale Krimmi meie eliit ei suuda Venemaa käitumist õieti ette näha, siis kaevavad nad oma rumaluses Eestile hauda.
Absoluutselt vale on raportis toodud järeldus: "Venemaa sõjaline toetus Süüria valitsusvägedele on ebapiisav selleks, et tagada läbimurret lahinguväljal." Vale on ka arvamus, et see polnudki Moskva eesmärk. See oli Moskva poolt juba alguses üks avalikult deklareeritud eesmärkidest ja tänaseks on see täidetud. Ammu on ka taastatud kontaktid juhtivate lääneriikidega ja välja murtud isolatsioonist. Veelgi enam, täna kogu Süüria probleemi lahendamistee toimub Moskva, mitte Washigtoni plaani järgi (USA nõue rahuläbirääkimiste eeltingimusena Assasdi võimult kõrvaldamine on kalevi alla lükatud) ja algust on tehtud diplomaatilise lahenduse leidmisega. Seega Venemaa täielik sõjaline, diplomaatiline, poliitiline ja geopoliitiline võit. Venemaa demonstreeris kogu maailmale oma suurriigi võimekust ja staatust ning maailm on täna juba multipolaarne. USAd ka edaspidi ennast eriliseks maailmavalitseja rahvuseks kuulutamist ei hakka muidugi keegi takistama, võetakse aga juba kerge muigega. Venemaa edu Süürias kallutas jõuvahekorrad rahvusvahelises poliitikas multipolaarse maailmakorra pooldajate bloki kasuks, mille ühe näitena võib tuua Euroopa keeldumist rakendada USA nõudmisel Iraani suhtes taas raketikatsetust ettekäändeks tuues majanduslikke sanktsioone.
Putin pani ameeriklased järjekordselt jahmatama kui ta elegantselt Süüria konflikti eesmärgid täielikult täidetuks kuulutas ja põhijõud koju kutsus. Taktikaliselt on see viga, sest nii ei suurendata oma mõjuvõimu Lähis-Idas maksimumini. Ent strateegiliselt on see minu arvates väga õige ja ajaliselt hästi ajastatud otsus. Mul ei ole suurt usku rahusse sealses piirkonnas, sest USA strateegiaks on Araabia, Euroopa ja Vene tsivilisatsiooni maksimaalseks nõrgendamiseks ässitada sõtta musulmanid omavahel (sunnid-šiidid).
Nii on strateegiline initsiatiiv täna jätkuvalt multipolaarsete jõudude käes ja Venemaa võib kontsentreerida oma sõjalise jõu ähvarduse uuel suunal, sealhulgas ka Eestil. Sõda on teatavasti poliitika jätkamine teiste vahenditega ja me oleme ullikesed kui eeldame, et Venemaa oma konventsionaalset sõjalist absoluutset üleolekut Baltikumi ruumis poliitiliseks dividendiks mingis vormis ei realiseeri.
Vaatame nüüd kui adekvaatselt Teabeamet suudab hinnata Vene sõjaväe võitlusvõimet meiega piirnevas Lääne sõjaväeringkonnas.Toonitatakse, et idanaabri suutlikkus pidada pika aja vältel sõda konventsionaalsete vahenditega on piiratud. Täiesti õige kuid täiesti ebaoluline asjaolu. Venemaa plaanib välksõda, mitte pikaajalist väljasurumist. Eliitväed vallutatavad Baltikumi paari päevaga, misjärel nad asendatakse üldarmee väeosadega. Eliit- väed koondatakse seejarel kasutades ära Venemaa keskset positsiooni koos lühikese kommunikatsioonide õlaga mõne päevaga hoopis teisel operatiivsel suunal (näiteks Ukraina). Täna on Vene Lääneringkonna eliitväed võimelised praktiliselt andma kaks purustavat lööki erinevatel operatsioonisuundadel ennem kui NATO reageerida jõuab.
Põhimõtteline viga Teabeameti arutuses on rääkida Vene vägede võimsusest üksnes pataljoni taktikagrupi võimsuse tasemel. See oli õigustatud 2014-15 a. keskpaiku tehtud RAND Corporationi analüüsi puhul, sest Jeltsin saatis 1999.a. 1.kaardiväe tankiarmee laiali. 2015. aasta sügisel see aga taastati ja see tähendab, et Baltikumis hakkavad möllama Vene eliitdiviiside (sealhulgas Kantemirovi ja Tamani diviiside) brigaadivõimsusega lahingugrupid mis lömastavad NATO pataljonivõimsusega lahingugrupid nagu traktor tigusi. Üks lahingugrupp loob maismaühenduse Kaliningradiga läbi Suwalki avavuse, mis täna on praktiliselt kaitseta ja blokeerib seega Baltikumi täielikult NATO põhijõududest (mis asuvad täna kaugel Fulda kitsuses), teised aga triigivad kerge vaevaga üle kogu Baltikumi. Vastupanu markeerimine on praktiliselt võimalik vaid suurlinnades, mis aga toob kaasa tsiviilelanikkonna massilise hukkumise. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?! Degenerantse poisikestekamba sõjamängud on pannud Eesti jälle ainult väga halva ja katastroofilise valikuvõimaluse ette.
Roman Ubakivi