MAJANDUSEST II
Rahvuslased on nõus neoliberaalse eliidi poolt väljakuulutatud majandusliku eesmärgi suhtes: saada jõukaks, jõuda Euroopa viie rikkaima riigi hulka, jõuda Põhjamaade tasemele jne. Küsimus on sellise eesmärgi saavutamise teest, majanduspoliitikast. Siin on meie arusaamised absoluutselt erinevad.
Eesti eliit on juba veerand sajandit üksmeelselt ellu viinud Ameerikast imporditud neoliberaalset majanduspoliitikat (nn. Washingtoni konsensust). Kui rahvusliku majanduspoliitika läbivaks ideeks on omamaise kapitali arenemiseks talle maksimaalselt soodsate tingimuste loomine, siis neoliberaalne majanduspoliitika loob maksimaalsed soodsad tingimused välismaise kapitali eduks omamaise arvel.
Eestis on juba veerand sajandit totaalselt valitsenud prohvet Maltsevi taoline usulahk, kes ootab Valget Laeva. Saabuv väliskapital on meie laarlastele see imenipp, mis pidavat meid kõiki rikkaks tegema ja teadusepõhjalise majanduse looma. Me oleme nagu talumees, kes ise oma talus peremeherolli ei taha täita, vaid tahab müüa kogu oma maa ja tööriistad välismaa omanikule, et korraks hõlptulu saadeks lõpeks viimase armust sulasena elada. Moonaka elu on meile nii armas, et me oleme juba veerand sajandit võõrsilt tulnud peremeeste juurdemeelitamiseks viinud eesti rahva demograafilisse katastroofi. Meie majandus on tootnud kasumit põhiliselt eelkäijate poolt loodud väärtuste ja meie tööjõu taastootmisest loobumise arvel. Loomulikult ei ole selline majandusmudel jätkusuutlik ja tänaseks oleme me lõhkise küna ees.
Majandusikus mõistes on Eesti eliit käitunud kui poolearulised degenerandid, poliitilises mõttes on tegemist kompradoorse eliidiga, eestluse ja Eesti riigi reeturitega.
Eelmises artiklis mainitud vabaturufetišism on orgaaniliselt seotud väliskapitali eelisseisundi loomise ideega. Viimase teenistuses on ka riigi majandustegevuse keelamise idee. Sellest tulenevalt kuulutabki peaminister T.Rõivas avalikult, et väliskapitalile on soodsad tingimused loodud, seega on tema töö tehtud ja tema mingit vastutust Eesti majanduse arengu ja eestlase majandusliku käekäigu eest rohkem ei kanna. Taoline neoliberaalne ideoloogia vabastab küll M.Laari, A.Ansipi, J.Partsi. T.Rõivase taolised jobud igasugusest vastutusest eestlaste majandusliku käekäigu ees, peaasi et kohustused USA käepikenduse IMFi ees oleks täidetud, kuid samas on pandud Eesti riigi alla pomm: milleks rahvale neoliberaalne riik, kelle valitsus nende heaolu eest vastutusest on keeldunud ja tegeleb vaid riigivargusega? Mainigem vaid hiljutisi rahvusliku kapitali väljavedu USAsse ja Jordaaniasse ja 66 miljoni euro korstnasse kirjutamist, Tallinna Sadama ja Vaivara miljonite vargusi jne. jne..
Väliskapitalile on loomulikult tõkkeks riigiomand. Seepärast on laarlaste ülesandeks olnud muidugi igal juhul riigiomandi erastamine. Isegi juhul kui riigiomand on ainuvõimalik mõne majandusfuktsiooni täitmiseks, korraldatakse formaalselt seaduslikku riigivargust näiteks raudtee või lennufirma edasi-tagasi müümisega.
Kuna laarlaste maksupoliitika paneb suurema maksukoormuse keskmise ja napi sissetulekuga elanikkonna kaela, nii et rahvastiku taastootmine on neil praktiliselt võimatu, siis neile edasise maksukoormise suurendamine ei ole enam kaua võimalik. Seega tänasel Eesti riigil ei ole enam maksubaasi, et tagada riigi funktsioneerimist. Seisame püsti veel ainult tänu Euroopa rikkamate riikide almustele, mis ei kesta enam kaua.
Riigi väljaminekute edasine kärpimine, millele rõhub tänane neoliberaalne eliit on perspektiivitu, sest see lagundab riigi enda. Ainus võimalus kriisist väljumiseks on seepärast üleminek rahvuslikule majandusmudelile, mis teeb põhirõhu riigi tulude suurendamisele, mis on võimalik ainult riigi otsese osavõtuga majandustegevusest. Riigiomandit tuleb majanduses suurendada, mitte vähendada. Telecomi mahamüümine on selgelt Eesti vastane akt, sest riigikassat tuleb täita põhiliselt riigi eduka majandustegevusega, mitte aga koormates eraettevõtteid ja rahvast maksude ja aktsiisidega. Nagu Hiina majandusime demonstreerib, on kodumaise erakapitali parimaks majanduskeskonnaks olukord, kus riik kaitseb teda võõrkapitali rünnakute eest ja majanduse karkassiks on riiklikud suurfirmad, mis veavad tehnilist progressi ja jagavad allhanketöid erafirmadele.
Teadusepõhiline majandus on täna Eestis põhimõtteliselt võimatu, sest ka kõige paremat ideed ei ole väike erafirma võimeline ellu rakendama. Selleks, et Eestis oleks võimalik oma Nokia, on vaja, et kalossivabriku taga seisaks riik kogu oma ressursiga. Ainult riik on Eestis võimeline ja tahteline viima meie majandust uuele tehnoloogilisele tasemele. Tänane valitsus koosneb kuritegelikest ohmudest, sest nad ei kasuta ära tänast odavat raha tulevikku investeerimiseks, mida võimaldab täna EL, vaid paigutab selle krediidi teiste maade majanduse toetamiseks. Tänane valitsus kindlustab, et Eesti tulevik seisneb vaid odavates allhanketöödes.
Demograafilise katastroofi lappimise katse Aasia ja Aafrika põgenikega võrdub iseendale pähe tulistamisega - rahvusriigi idee on ainuke, mis annab majandusliku õigustuse tänasele riigikesele. Neoliberaalne ideoloogia ei võimalda põhimõtteliselt mitte kedagi integreerida. Traditsioonilise peremudeli lõhkumine Kooseluseaduse abil raskendab oluliselt veelgi rohkem majanduse kõige tähtsama elemendi - tööjõu taastootmist.
Üldise majanduskeskkonna Eesti suguse väikeriigi puhul määrab ära meie välis- ja julgeolekupoliitika. Pole vaja olla geopoliitika spetsialist arusaamiseks, et parim majanduskeskond kujuneb meil siis kui me oleme vahendajateks Lääne ja Ida vahel, mis on kunagi Tallinna ja tänaseks Soome jõukaks teinud. Praktiliselt tähendab see suurepärast läbisaamist nii Berliini kui Moskvaga. Selle asemel on meie eliit ekspeaministri T.Vähi mõtte järgi Eestist teinud umbsoole. Veelgi enam, degenerantne eliit on viinud meid Venemaa vastasesse hübriidsõtta, mis ähvardab meid riigi hukuga sõjas. NATO rinderiigi staatuse "saavutamine" mõjub katastroofiliselt meie majanduskliimale.
Otsene väline sõjaline oht ja kohe-kohe puhkeda ähvardav ülemaailmne majanduskriis koos juba meie endi lootusetult ummikusse jooksnud neoliberaalse majandusmudeliga on võrreldavad 1939. aastal Eesti ees seisnud eksistentsiaalsete valikutega. Kahjuks ei küüni tänane kompradoorne eliit isegi tolleaegsete ebaõnnnestujate tasemele. Seepärast on eesti rahvale ellujäämise tähtsaimaks eelduseks suutlikus vahetada välja juba veerand sajandit valitsenud neoliberaalne kompradoorne eliit rahvuslikult mõtleva kontraeliidiga.
Konkreetselt näen võimalust taolise raske ülesande lahendamiseks kõigi patriootlikult mõtlevate kodanike jõupingutuste ühendamises Iseseisvumispartei platvormil. Iseseisvuspartei tänane juht Kivisildniku artiklid meeldivad mulle ja ta on selgelt kontraeliidi esindaja. Ta eelkäija Vello Leito on minu arvates ainuke Eesti poliitik, kes majandusest teoreetilisel tasemel üldse aru saab ja on rahvusliku majandusteooria pooldaja.
Seega liitun ise ja kutsun üles kõiki rahvusliku maailmavaatega kodanikke liituma Iseseisvusparteiga.
Roman Ubakivi