EESTI MAJANDUSEST
Eesti taasiseseisvumine oli teatavasti orgaaniline osa NSVL lagunemisprotsessist, mis toimus kompartei ja KGB juhtimisel. Tegemist oli tüüpiliselt ülalt teostatava revolutsiooniga, mille majanduslikuks sisuks oli üldrahvusliku omandi üleminek erakätesse. Stalini aegsed hämmastavad majanduslikud edusammud tuginesid Platoni ideaalse riigi mudelile, kus teatavasti juhtidel ei olnud eraomandit. Stalinil surres ei olnud teatavasti mingit märkimisväärset varandust, riidekapis rippus vaid kaks sinelit. Seega Stalini eliit tarbis kõige väiksema osa rahvuslikust koguproduktist teiste riikidega (ka EW eliidiga) võrreldes, mis andis konkurentsieelise teiste maadega võrreldes ja mis võimaldas teostada moderneriseerimisprotsessi ja rajada rasketööstuse, milleta oleks NL olnud Hitlerile kergeks saagiks.
See Platoni mudel erodeerus tasapisi pärast Stalini surma, sest Hruštsov lõpetas Stalini poolt süstemaatiliselt läbiviidud eliidi rotatsioonid ja kinnistas parteinomenklatuuri kui aadlike klassi. Selle loomulikukas tagajärjeks oli eliidi degenereerumine. Kujukaks näiteks on siin Gaidari perekond, kes illustreerib tuntud seaduspärasust: kui esimeses põlvkonnas oli kuulus kirjanik ja passionaarne revolutsionäär Gaidar, siis teist põlvkonda esindas juba bürokraat-kindral -kirjandustegelane Gaidar, kolmandat põlvkonda aga juba meie M.Laari analoog, degenerantne peaminister Gaidar, kelle elutööks oli üldrahvaliku omandi eliidi eraomandisse kantimise protsessi lõpuleviimine. Protsess algas avalikult juba Gorbatšovi ajal ja alates 1987.aastast hakati ülrahvalikku omandit avalikult eraomandisse kantima. Nimetan vaid kolme NLKP otsust: lubati tehasedirektoritel (kes olid loomulikult kommunistid) luua kooperatiive, kes olid majanduslikes suhetes tehasega (loodi mehhanism, kuidas kantida tehase sissetulek eraomandisse); lubati moodustada ühisfirmasi välismaaga ( mehhanism kuidas kantida raha välismaale, mis andis võimaluse kapitali väljaveoks); sisuliselt kaotati ära kahene rahakontuur. Viimane seisnes selles, et sotsialistlikus süsteemis oli kaks raha (tegelikult kolm, kui arvestada väliskaubandust). Oli sularaha, mida kasutasid lihtinimesed ja oli arvestuslik, virtuaalne raha, mida kasutasid tehased omavahelises arvestuses ja mida oli võimatu muuta sularahaks, nii et peaaegu kogu kasum pidi suunatama laiendatud taastootmisse, investeeringutesse.
Seega alates 1987. aastast NSVLiidus ja ka loomulikult Eestis ei ole meil tegemist enam sotsialistliku majandusega, vaid nagu välismaal nimetati "üleminekumajanduseks" ja kõik kes räägivad sotsialistliku majanduse kriisist ja tühjadest poelettidest näiteks 1988.aastal, ei valda teemat. NSVLiidu majanduskriis ja tühjad poeletid ei olnud põhjustatud sotsialistlikust majandusmudelist, vaid oli sellest loobumise otseseks tagajärjeks.
Ülaltoodut mõistes on arusaadav, miks nn.punased direktorid ja parteinomenklatuur olid Eesti taasiseseisvumise kindlaks baasiks. Samuti tuleneb siit ka kiire ja ilma avaliku arutluseta üleminek USA orientatsioonile. USA 's valitsev neoliberaalne ideoloogia on ju analoogiliselt marksistlikule samuti absoluutselt kosmopoliitiline ja majandusmudel maksimaliseerib eliidi rikkuse. Seega degerenantide jasoks sobivaim variant.
Siit tuleneb aga üks tänase eesti majanduse põhiprobleerme: majandusmudel, kus ühel protsendil elanikkonnast on rohkem vara kui ülejäänul 99 protsendil, on majanduslikult kahjulik. Eliidi ülalpidamine on meil liiga kallis ning ülisuur kihistumine pidurdab majanduse arengut ja on sotsiaalselt üliohtlik. Kui siia lisame veel pisiriikidele omase nepotismi, mis on üle mõistuse suureks paisutanud ametikonna, siis see on kõik viinud majanduse stagnatsiooni, millest Toompea eliit ei suuda leida väljapääsu.
Täna ei ole Toompeal ju ainukestki inimest, rääkimata parteist, kes avalikult kuulutaks, et Eesti majanduspoliitika taasiseseivumisest peale on olnud põhimõtteliselt väär ja näitaks kätte õige, uue kursi. Viimane eeldab teistsugust, neoliberalismile vastandlikku ideoloogiat, rahvuslikku maailmavaadet. Viimane ei seisne kuulutuses: Kui on must siis näita ust! ja samaaegselt Margaret Thatcheri poliitika järgimises. Taoline partei ei ole rahvuslik, vaid neoliberaalne ja rassistlik e. natslik. Need on lihtsalt halenaljakad alaväärsuskomplekti all kannatavad õnnetud. Meie allajäämine muistses vabadusvõitluses ja seitsmesajaaastane orjaöö ei ole ületatav mõne teise õnnetu rahva alavääristamisega, vaid enda vaimu harimisega ja teiste, meist veel õnnetumate jõukohase aitamisega.
Eesti kõige suurim majanduslik probleem sesneb meie eliidi neoliberaalses majanduslikus mõtlemises, mis on risti vastupidine rahvuslikule maailmavaatele. Küsimus on põhimõtteline: mis on hea ja mis on halb, kompromiss on võimatu. Nagu Gaidar peaministrina Venemaal, nii ka Mart Laari esimene valitsus tõid meie teadvusse tõepoolest Gorbatšovi "uue mõtlemise" - vabaturumajanduse. Nii keksis aastavahel Pentus-Rosimannus rõõmsalt, et õige põllumajanduspoliitika tõttu on meie põllumehed nii karastunud, et miski oht neid ei ähvarda. Seega me tuleme taas vana teema juurde, mis on EL astumisega vaibunud, sest täna me istume EL võimsa tollimüüri taga ja suurte toetuste süsteemi sees. Vabakaubandusidee on aga meie eliidi ajudesse nii kindlalt prinditud, et siin nad vastanduvad selgelt ka Euroopa Liidu majanduspoliitikale.
Vaidlus vabakaubanduspoliitika üle oli meil haripunktis 90-ndate keskel, mil Ameerikust imporditud vabakaubandusidee sai tänu praeguste kolme valitsuspartei (Ref, Isamaliit, Mõõdukad) T.H.Ilvese partei, Talupidajate Keskliidu ja meedia ( Muuli, Samost jt. ) totaalsele ajupesule võidu rahvusliku mõtlemise üle. Viimane (mis oli ainuvalitsev EW ajal) lähtus tervest talupojatarkusest, et on HEA kui ta piima eest saab rohkem hinda kui ta tootmiskulud on, sest siis ta jõuab peale oma pere toitmist ka investeerida laiendatud taastootmisse, kaasajastada oma masinaparki, osta paremat tõukarja jne., mis võimaldab ka konkurentsis püsida. Tol ajal teatavasti ei olnud me veel ELs ja meile voolas sisse välismaiseid toiduaineid, mis olid küll oma tootmisomahinna poolest kallimad, aga tänu EL eksporditoetustele müüdi meie turul meie tootmishindadest madalamal tasemel. Lisaks veel Ameerika sõjaväeladudes paaekümmend aastat vedelenud keemiapommid kanakoibade näol jne. Rahvusliku maailmavaatega inimesed ütlesid tollal, et talunikele on hea kui vabakaubandust piirataks ja väljast toodavatele toidukaupadele pandaks tõkkeks ette tollid.
Vabakaubanduspooldajad aga väitsid, et tollid on põllumeestele HALVAD, sest nii nad kaotavad oma välismaise konkurentsivõime!? Nagu täna Pentus-Rosimannus, nii ka siis väideti, et vabakaubandus on hea, sest ta hoiab piima hinna madalal ja nende loogika kohaselt hakkab siis talumees veel odavamalt tootma ja vallutab kõik maailma turud!? Just sellise loogika alusel tahtis M.Laar&Co täita oma valimislubaduse: taastada üle Eestimaa õitsvad talud.
Täna aga näeme sellise vabaturumajanduspoliitika reaalseid vilju: mitte linnarahvas ei siirdu maale oma esivanemate talusi taastama , vaid maarahvas on sunnitud pere toitmiseks suurematesse linnadesse tööotsingule siirduma ja nüüd juba ka välismaale.
(Järgneb)
Roman Ubakivi