LOBJAKAS, ILVES, JÕERÜÜT
Äsja ilmus Postimehes J.Jõerüüdi artikkel, kus ta vastas A.Lobjaka kriitikale president Ilvese ja Eesti välispoliitika aadressil. Mind jahmatas Ilvese taktitu kahemõtteline kiitus (sisuliselt solvang) Poola presidendile, et Poola on ainus suurriik, kus saadakse aru, mida tähendab massiküüditamine. Muidugi saab,küüditas ju Poola miljonid sakslased talle peale sõda antud Saksamaa provintsidest läände, omastades nende maad ja varad.
Veelgi rohkem üllatas mind Välisministeeriumi kõrge ametniku J.Jõerüüdi tahtmatus president Ilvese ilmset fopaad siluda, vaid tema püüdlus teha küüditamisteemast „ühiste arusaamade vundamendi sideainet“. Teiste rahvaste küüditamispatust vabal Eestil on ilmne lollus solidariseeruda ja võrdsustada end patustega.
Peale Ahto Lobjaka artikli läbilugemist, sain ma aru, et küsimus ei ole lihtsalt Presidendi ja Valisministeeriumi kroonilises ebakompetensuses, vaid eestlatele ja riigile elutähtsas geopoliitilises orientatsioonis. Seepärast on A.Lobjakas teeninud ära siira lugupidamise ja tänu sellise eksistentsiaalse probleemi toomisest laia avalikkuse ette ja kindlasti on tal õigus, et tingimata on tarvilik avalik arutelu, et niivõrd tähtsat otsust vaagida.
Eesti ees seisva tänase probleemi olemusest peaks aru saama igaüks, kes on viitsinud mu varajasemad artiklikesed läbi lugeda. Kui USA alustas eelmise aasta alguses avalikult hübriidsõda Venemaa vastu, siis ma tegin prognoosi, et see on jäme viga ja Venemaa võidab. Täna on selge, et Venemaa on geopoliitiliselt Ukraina sõja juba võitnud, küsimus on vaid võidu vormistamises. USA eesmärgiks oli Venemaa äralõikamine Euroopast ja Ukraina muutmine Venemaa vastaseks agressioonibaasiks nagu seda on Eestigi. USA mõjuagent Merkel&CO tõmbas ka Saksamaa ja kogu Euroopa sellesse Venemaa vastasesse ristisõtta, mis on absoluutses vastuolus Euroopa huvidega. Putinil ja Venemaal oli valik kas hukkuda või võidelda. Loomulikult valiti võitlus, sest elementaarne geopoliitiline analüüs (mida olen isegi mina oma piiratud võimetega suuteline tegema)näitas, et Obama bluffib. Merkeli väide, et arulage Putin on kaotanud reaalsusetaju, osutus vaid psühholoogilise sõja bumerangiks. mis tänaseks on purustanud Merkeli autoriteedi.
Miks USA liidrid tegid niivõrd lolli vea, millele Merkeli sugused puudlid (sealhulgas ka Eesti liidrid) muidugi järgnesid? On ju USA-s piisavalt minusugusest targemaid mehi. Arvan, et piisava vastuse sellele küsimusele andis sellele nii autoriteetne mees, nagu selleks on Robert Gates, kes nägi Obama administratsiooni funktsioneerimist seestpoolt. Tema tunnistusel võeti tähtsad otsused vastu mitte strateegilisi valikuid kaaludes, vaid avaliku arvamuse reaktsiooni arvestamise põhjal.
Kirjutasin juba kuskil eespool, USA ja Venemaa võimalusi vaagides, et USA eliit on kaotanud osaliselt võime mõelda geopoliitilisel tasemel, sel ajal kui Venemaa eliit on selle jõudnud omandada. Nii märkis J.Biden aastaid tagasi Putinile, et Venemaal ei ole mõtet rabeleda, sest tal ei ole niikuinii piisavalt jõudu, et pretendeerida maailma hegemooniks (mis on kahtlemata tõde). Putin demonstreeris jalgpalli terminit kasutades paremat „platsinägemist“ ja vastas, et see on tõsi, ent Venemaal on piisavalt jõudu, et mõjutada, kes saab maailma hegemooniks.
Ukraina sõda ongi viinud USA Hiinaga võrreldes kaotusseisu, sest praktiliselt toimiv Hiina-Venemaa strateegilisele koostööle on lisandunud veel kolmas-Iraan, kes kõik kolmekesi on hinnatud USA Rahvusliku sõjalise strateegias 2015 revisjonistlikeks riikideks, kellest igaüks kujutab endast tõsist ohtu USA julgeolekule (neljandaks on nimetatud P-Korea). Kui siia veel nimetada, et äsja astusid Hiina ja Venemaa poolt juhitavasse Shanghai Koostööorganisatsiooni India ja Pakistan, siis on selge, et USA Full Spectrum Dominance on vaid soovmõtlemine ja XXI sajandi geopoliitilise korra tsenter on Euraasias.
Täna on Amerikas aru saadud olukorra tõsidusest ja Vabariiklaste presidendikandidaatide võitluses on täna mitte vangi-sündroomi all kannatav McCain, vaid D.Trump, kes süüdistab täiesti õieti Obamat rängimais veas: Venemaa tõukamise strateegilisele koostööle Hiinaga. Täna juba ei kahelda Ameerika mõttekodades Obama välispoliitika läbikukkumises, vaid arutatakse Hiinaga toimetuleku erinevaid strateegiaid.
Ameerikal on raske vaimset mahajäämist Venemaaga tasa teha. Paljud analüütikud on märkinud rahvuste poliitilise mõtlemise analoogsust rahvuslike spordialadega. Kui venelastel on nendeks jalgpall ja male, siis ameeriklastel pesapall ja pokker. Ent isegi kui suudetaks luua mingi geniaalne strateegia, mis kaotusseisu pööraks eduks, on seda äärmiselt raske ellu viia, sest aruka jutuga ei jõua poliitikute ja meedia poolt demagoogiaga äralollitatud masside soosingusse (sama rumaluse lõksu on eliit muidugi ka meil loonud).
Kuna Ameerika loomulikult ei taha sattuda kiirelt kautavasse lõppmängu, siis nad peavad arvestama Venemaa huvidega. Seda on maininud Hillary Clinton ja Donald Trump ja kajana korranud Merkel: Euroopa julgeoleku probleeme ei saa lahendada Venemaa arvel ja Venemaa osavõtuta.
Venemaa julgeoleku huvid nõuavad loomulikult neutraalse puhvri olemasolu tema piiridel. Sama on ka Euroopa huvides. Jutt käib esmajoones Ukrainast, Gruusiast, Baltikumist.
Olemegi täna jälle eliidi poolt valesti tehtud geopoliitilise valiku tõttu lõhkise küna ees, täpselt nagu 1939.aastal K.Päts ja mille eest ma eespool olen korduvalt hoiatanud. USA pakub meile lohutuseks erzatsi Poola näol, nagu A.Lobjakas õieti osundab. Degenerantne eliit ei taha oma umbejooksnud poliitika eest vastutada ja ajab nagu Pätski rahvale mullikesi, et me oleme suurepäraselt kaitstud. Kui me loovutame oma laste, enda ja Eestimaa saatuse Kadriorus ja Toompeal ruulivale degenerantse võimuklanni otsustada, siis oleme eelseisvas katasroofis ise süüdi. Iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Meil on õnneks aus ja moraalselt vastutusvõimeline ajakirjanik A.Lobjakese näol, kes julges meid teavitada eksistentsiaalsest probleemist, käputäis eksperte, kes on hakanud tutvuma geopoliitika alustega ja kõige tähtsam – rahvas, kelle moraalne ja vaimne tase on keskmiselt kõrgem kui Toompea sulidel. Kui me ooleme rahvusena teadvustanud meie ees seisva probleemi, siis ma ei kahtle, et me kollektiivne mõistus tuleb selle lahendamisega toime.
Roman Ubakivi