SÜÜRIA, EUROOPA JA EESTI
Lähis Ida on täna platsdarmiks, kus võideldakse tulevase maailmakorra eest. Maailmavalitsemise eest võitleval USA`l on suured sõjalised raskused, mida ma valgustasin eelmises kirjutises. Ent ka poliitiliselt on USA kimbatuses. Kes on USA liitlased? USA huvid ei lange täna kokku ei Türgi, Saudi Araabia,Katari jt., kes kõik sponsoneerivad ja relvastavad ISIL`i, An Nusra Fronti (Al Qaeda) jt. terrorislike liikumisi. Ei lange kaugeltki kokku ka Euroopa huvidega, kes on sõjas eelpool nimetatud vahhabistidega. Samuti on rahulolematu Iisrael. Strateegiaga, mis püüdleb selle poole, et teistes maades olukord oleks halvem kui USA-s eesmärgiga, et kapital voolaks Ameeerikasse, ei leia huvide ühtsust.
Vastasrindel on konsolideerunud Venemaa-Iraani-Süüria telg, mida lõhkuda täna on juba pea võimatu. Venemaa juba tarnib S-300 õhutõrjesüsteemi Iraanile ja on juba langetanud minu arvates õige strateegilise otsuse toetada Iraani püüdlusi muslemimaailma liidri kohale Türgi ja Saudi Araabia vastu. Ka Egiptuse huvides on muslimite vennaskonna mõju likvideerimine ja Putini abi kriitilisel hetkel Al Sisile kaalub kindlasti üles konjuktuurse raha eest Saudide sõjalise abistamise Jeemenis.
Mis teeb aga Venemaa strateegiline liitlane Hiina? Mõnedki imestavad, miks Hiina ei ole liitunud Venema pommirünnakutega terroristide vastu Süürias. Annaks see ju nii hädavajalikku praktikat tema seni ainukesele lennukikandja (ehitusel on veel kolm) lenduritele. Hiina mõtleb suurelt. Seni kui Obama tähelepanu on koondunud Venemaa väljasuitsetamisele Süüriast, sõlmib Hiina lepingut oma esimese laevastikubaasi rajamiseks välismaal Djiboutis, mis kontrollib Adeni lahte, Bab el Mandemi väina ja Suessi kanalit lõuna poolt. Kui meenutada, et põhja poolt kontrollib Suessi kanalit Venemaa oma mereväebaasist Tartusest, siis me oleme täiesti uues geopoliitilises olukorras Lähis Idas ja maailmas. Rääkimata sellest, et Hiina kindlustab ka sõjaliselt oma liidrirolli USA ja Euroopa arvel toorainerikkas Aafrikas.
Kui USA ei lähe põhimõttelisele muudatusele oma Venemaa vastases poliitikas (ka Euroopas) ja jätkab oma senist pseoudosõda tema enda poolt loodud. rahastatud ja relvastatud ISIL`i vastu, siis võib Obamat tabada järjekordne üllatus. ISIL, kes täna pretendeerib kümne riigi territooriumile, võib tulla täiesti mõistlikule järeldusele, et täna konkreetses situatsioonis pole reaalne ei Damaskuse ega Bagdadi vallutamine. Tark oleks selles suunas jääda strateegiliselt aktiivsesse kaitsesse. Samas mingi Raqqa pole kalifaadi pealinnaks mudugi mitte mingi näitaja. Kalifaadi võim ja kuulsus kajaks kogu maailmas, kui uueks pealinnaks saab Meka või Mediina!
Seni ISIL pole Saude puutunud, sest nood maksavad kalõmmi selle eest.
Ent sõjaliselt on ISIL`ile tee lõunasse vaba ja ka Jeemenis teevad nad praegu mehetegusi. Saudid on aga houthidelt valusalt rappida saanud ja hiljuti lennutasid nad 500 karastanud terroristi põhja Süüriast endale houthide vastu appi. Ent need elukutselised, juba tshetsheenias sõdinud palgasõdurid võivad iga hetk pooli vahetada ja ISIL`iga liituda.
Saudide keskaegne rezhiim võib hetkega kokku variseda. Sel puhul on tillukeses Kataris asuv USCENTKOM ja U.S.Air Forces Central Command koos Lähis Ida suurima lennuväebaasiga ning Bahreinil asuv U.S. viienda laevastiku Combined Maritime Forces kõik löögi all! USA on sunnitud maavägedega sekkuma ja uppuma järjekordses kaoses, mille autoriks ta ise on.
Loomulikult USA tuntav nõrgemine ja tema huvide kokkusobimatus Euroopa huvidega on loonud eeldused poliitikute esilekerkimiseks (nagu M.Le Pen ja V,Orbanis), kes ei ole USA marionetid nagu A.Merkel ja on valmis kaitsma oma riigi ja Euroopa huve. See tendents on süvenev ja kiirenev ning juba tuleval aastal on oodata põhimõttelist kursi muutust Euroopa poliitikas.
Lähis Idas oma suurriigi staatust tõestanud Venemaa hakkab korda looma oma läänepiiri ümber. Esmalt leitakse põhimõtteline lahendus pankrotis Ukraina suunal. Kas see on nagu Krimmi puhul või luuakse puhver Novorossia näol, on juba teisejärguline.
Iseseisvuva Euroopa ja Euroopa huvisi esindava eliidiga ei teki Venemaal mingeid ületamatuid raskusi vastastikuste hoovide piiride kindlaksmääramisel. Baltikumis ja konkreetselt Eestis on oodata poliitikute esiletõusu, kellel on intellektuaalne võimekus aru saada NATO 5. artikli konkreetsest sõnumist: kallaletungi puhul ühele NATO liikmesriigile osutab iga liikmesriik abi kallaletungi ohvrile moel, missugust igaüks loeb hädavajalikuks. Diplomaatiline noot raevuka protestiga Eesti (või osa meie territooriumi) okupeerimise puhul ja selle mittetunnustamine on meile tagatud ainult juhul, kui ei sõlmita Lavrov-Kerry pakti.
Roman Ubakivi