PINGE KULMINEERUB
Hübriidsõja pinge maailmas kasvab.
3. septembril toimus Pekingis võimas paraad, millega tähistati II maailmasõja lõppu ja Hiina võitu Jaapani agressiooni vastu. Hiinlased kandsid võitluses oma vabaduse eest II maailmasõjas teatavasti kõige suuremaid ohvreid – 35 miljonit inimest. Seepärast pole muidugi midagi imekspandavat, et paraadil (mis oli esmakordne esimene peale Mao aega) demonstreeriti Hiina armee võimsust (nn. lennukiemalaevade tapjad ballistilised raketid jne.) mille üle hiinlased võivad õigustatult uhked olla.
Ent palju tähtsam paraadi välisest särast oli ta geopoliitiline sisu, mis tegi paraadist tähtsa ajaloolise verstaposti. Nimelt fikseeris ta (koos Moskva maiparaadiga) ühemõtteliselt ära praegu oma maailmakorra mudeli eest hübriidsõda pidavate vaenupoolte leerid, kes peavad võitlust kõigil tasanditel: vaimsel, metafüüsilisel, poliitilisel, sõjalisel jne. See on armutu,verine, kodusõja tüüpi võitlus, kus vaatamata selgele riikide jagunemisele ühelt poolt USA lipu all unipolaarse maailmakorra mudeli eest võitlevad riigid on vastastikku multipolaarse maailmakorra eest võitleva Hiina-Venemaa teljega, kaasneb ka riigiüleste geopoliitiliste subjektide selge lõhenemine, nagu see on täheldatav ka rahvusvahelise finantsoligarhia puhul.
Kõik minu poolt avaldatud mõtted baseeruvad juba viisteist aastat tagasi kristalliseerunud arusaamale, et tänase epohhaalse võitluse võidab multipoolaarne maailmakorra leer ja Eesti on jälle (nagu EW Päts-Laidoneri hunta) oma degerantse eliidi valikul asunud Ajaloo valele poolele, mis täna ei hävita ainult riigi, vaid ka eestluse. Ma olen alati pöördunud endasarnaste tavainimeste poole, sest mõtetu on rääkida dollarisüsteemi toiduahelasse lülitunud poliitikute, professorite-teadlaste, intelligentsi ja ajakirjanikega. Püüan ka allpool näidata, et dollari maailmasüsteem kukub paratamatult kokku ja õige varsti. Me ja meie lapsed ja kui ka rahvus võime ellu jääda vaid iseorganiseerudes poliitiliseks jõuks, saades nii võimaluse mõjutada meie tulevikku.
USA ja tema marionettide demonstratiivne eemalejäämine Pekingi ja Moskva pidustustelt oli muidugi tahtlik näkkusülitamine paljukannatanud hiinlastele ja venelastele (ca 25 miljonit sõjaohvrit) ning demonstreerib, et mitte mingit kompromissi kahe erineva mudeli vahel muidugi põhimõtteliselt olla ei saa. Võimalik on vaid ajutine taktikaline manööverdamine, et ajutiselt teravaid nurke maskeerida ja vaenlast lollitada. Prognoosin pingete paratamatut tõusu ka meie regioonis, sest uue USA presidendi valimisteni on välistatud USA-Vene suhetes rahvusvaheliste suhete üks tähtsaim instrument – vaidlusaluste küsimuste reguleerimine salajased dzentelmenlikud kokkulepped. USA koos oma marionettidega on sülitanud kokkuleppele NATO laienemise osas ja krooniks on muidugi USA poolt korraldatud sõjaväeline riigipööre Kiievis kohe järgmisel päeval peale Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola poolt alla kirjutatud kriisi rahumeelse lahendamise kokkulepet president Janukovitshiga. Viimast aga veenis kokkuleppele alla kirjutama Putin, kes oli eelnevalt telefoni teel saanud Obama kinnituse, et USA toetab seda kokkulepet. Kuni Läänes on pukis mitte riigimehed, vaid Obama, Merkeli, Hollande ja poolakate taolised pisisulid, ei ole rahul mitte mingit võimalust. Seega ei saa ükski tõsine analüütik sõda Baltikumis välistada.
Pekingi paraadile eelnes teatavasti plahvatuste ja õnnetuste seeria Hiinas, millele tegi lõpu ühemõtteline plahvatus USA sõjaväebaasis Jaapanis. Samuti kõigutati Hiina finantssüsteemi, millele tegi kiire lõpu Hiina poolt 100 miljardi dollari väärtuses USA treasurite turulepaiskamine. Täna on Hiina koos oma liitlastega loonud juba dollariga paralleelselt eksisteeriva finantssüsteemi. Viimaseks sammuks selles on aasta lõpus rahvusvaheliste maksete süsteemi CIPS loomine, mis on sõltumatu lääne SWIFT.ist. Ainult idioodid ei saa täna aru, et juba täna me elame reaalselt multipolaarses maailmas ja dollari-USA võim nõrgeneb iga päevaga.
Euroopa vana eliit ei ole muidugi idioodid ja seepärast kirjutasid nad kohe peale Pekingi paraadi Vladivostokis toimunud majanduskonverentsil alla kokkuleppele Venemaaga Nord Streami II ehitamiseks,mis teeb naljaks USA poolt pealesurutud majandussanktsioonid ja Venemaa isoleerimiskatsed.
Järgnes penalt Euroopa väravasse. Nagu võluvitsakese toimel hakkasi USA valitsusvälised organisatsioonid jagama raha Türgis asuvatele põgenikele (sealhulgas ka Ayn Randi, kelle degenerantlik antihumaanne filosoofia on vorminud USA eliidi mõtteviisi). Organiseeriti kiirelt põgenike bussidega vedu Vahemere rannikule ja sealt 3000- 12000 $ eest kõikvõimalike ujuvvahenditega Kreekasse. Muidugi ka NATO-sse kuuluva Türgi valitsuse igakülgsel toel.
Euroopasse paisati hetkega üle sajatuhandepealine inimmass Süüriast, Afganistanist, Pakistanist, Eritreast, Aafrikast jne., keda pole kontrollitud isegi terrorismi ja taudiohu aspektist. Aga põgenike potentsiaalne arv ületab kahtsada miljonit. USA marionetid laulavad meile kooris solidaarsusest ja humaansusest. Isegi Ayn Randi mõttemalliga Eesti poliitiline eliit eesotsas peaministri T.Rõivasega, kes oma rahva suhtes rakendavad shokipoliitikat, on järsku solidaarsusest hakanud siristama! Kentmanni tänavalt on küll uued laulusalmid välja jagatud, ent peaeesmärk on ikka sama: hävitada ära rahvused, kuna nad takistavad lõplikku globaliseerumist ja üheülbalisust.
USA hoiab migratsiooninuia pidevalt meie pea kohal selleks, et me vastutahtmist allaneelaksime nende vabakaubanduse ja investeeringute leppe. Vabakaubandusega on seal vähe tegemist, sest tariifid on niigi all. Jutt käib eelkõige Euroopa tõõstuse ja põllumajanduse hävitamisest ja meie turu USA-le loovutamisest,millest ma olen juba eelpool rääkinud. Lisaks veel meie riikide edasisest nõrgendamisest ja suurkorporatsioonide võimu juriidilises kindlustamisest. Lepe annab korporatsioonidele õiguse riik kohtu kaevata ja kopsakat kompensatsiooni küsida kui ta arvab, et ta tulu ootust on riik oma otsusega riivanud. Nii näiteks kui tahetaks kaevata meil fosforiiti ja kui riik seda ei luba oma kodaniku vastuseisu pärast loodusele ja inimkeskkonnale tekitatava kahju pärast. Meie atlantistid on muidugi väljuhäälselt selle leppe poolt, sest see annab neile jälle suurepäraselt krokodillipisaraid veeretada ja rahale seletada, et näete, meie olema küll valmis võitlema teie huvide eest, ent rahvusvaheline leping ei anna meile selleks mitte mingit võimalust.
Migratsioonikriisis on kõik EL juhid (peale Ungari, Hispaania ja Tshehhi) demonstreerinud oma degenerantsust ja ebakompetentsust. Tähtsaim on muidugi Saksamaa juhi tegevus. A.Merkel demonstreeris kogu maailmale oma kvaliteeti kui ta esmalt teatas, et Saksamaa võtab rõõmuga vastu kõik soovijad ja järgmisel päeval sulges Saksamaa piiri. Teovõimeline eliit on traditsiooniliselt tulnud Saksamaa idaosast, seda enam, et pärast kahte põlvkonda ameeriklaste okupatsioonirezhiimi on lääneosa eunuhhidel väga sügavale maetud germaani arheotüüp - sõdur, mida on minu arust suurepäraselt kajastanud Wagner. Seepärast on ida-sakslased tõepoolest Saksamaa lootus, ent mitte vanad Stasi agendid, kes on välisriikide salateenistuste poolt manipuleeritavad. Meie, eestlased, kogenesime taolist jama juba esimese presidendi puhul. Seepärast on täitsa loomulik, et A.Merkel hiljuti peale „Tristan ja Isolde“ kuulamist minestas-magama jäi? Ja toolilt maha kukkus.
Nagu ma oma vana-aasta lõpu artiklis kirjutasin, toimusid praeguse maailmasõja otsustavad lahingud juba eelmisel aastal. Praegu näeme me tollal liidrite tehtud otsuste tagajärgi. Mu vanaisa tavatse ikka öelda: "Kui Jumal tahab kedagi karistada, siis võtab ta kõigepealt talt ära mõistuse." Kirjutasin juba eespool artiklis "Kui Arno...", kuidas USA iseendale jalga tulistab. Teatavasti oli USA sõjaplaaniks Venemaa vastu kõigepealt lüüa alla naftahinnad (nagu tehti ka NSVL vastu) ja seejärel purustada Venemaa finantssanktsioonidega. Selleks veenis J.Kerry tolleaegset Saudi kuningat Abdulllahi lüüa Venemaa nõrgendamiseks naftahinnad hüppeliselt alla. Kuna selleks ajaks oli ka USA ise oma shale naftaga tõusnud maailma suurimaks naftatootjaks, siis oli see ka kergelt teostatav. Ning ehkki USA-l tänu suurtele mahtudele õnnestus oma crackitud nafta omahind tuua alla $60-80 barreli kohta. pankrotistuvad nende naftatootjad tänase alla $50 hinna juures. Nende aktsiad on täna rämpskaup ja hiiglasuured võlad pankadele tasumata. Seega Obama vallandas ise kohe-kohe hakkava finantskriisi, mis on palju hullem kui 2008.a.
Crackimistehnoloogial on ka oma ökoloogiline hind. Peale pinnase, õhu ja vee mürgitamise mõjutab ta ka seismoloogilist aktiivsust. Kui ennem selle tehnoloogia rakendamist oli näiteks Oklahomas iga aasta kaks väikest maavärisemist, siis on seal praegu iga päev kaks maavärisemist. Yellouwstoni supervulkaani lähedal on maapinnal kaljude termperatuur 70 kraadi C ja pooleteise meetri sügavuses puuraugus läheb täna vesi keema. USA eliit ostab paaniliselt maad kokku Patagoonias.
Meie silme all rullub lahti veel hullem katastroof kui seda kirjeldab Piibel Soodoma ja Komorra puhul - maa, kus juba üle veerandi meestest on gay´d, hävitatakse.
Samal ajal elab maailma suurimate naftavarudega Rosneft nagu või sees! Ameeriklased ei arvestanud pisiasja, et Rosnefti omahind kujuneb rublapõhiselt ja lastes põhja rubla, nad on tegelikult vähendanud Rosnefti tootmiskulusi dollariarvestuses ja viinud selle lähemale Saudide omahinnale!
Samuti ei aita ka finantssanktsioonid, sest Hiinlastel dollareid on ülearu ja Nafta ja gaasivood hakkavad liikuma nüüd ida poole. Muidugi on Venemaal nüüd vähenenud dollari hulga tõttu raskem maksta impordi eest, ent see on strateegiliselt kasulik, sesst nüüd saadakse ka Kremlis aru reindustrialiseerimise hädavajalikkusest.
Venemaa peamiseks probleemiks on minu hinnangul hoopis viies kolonn, kes saboteerib majandusblokis. Nii näiteks kaotas Venemaa viimase kahe aastaga $400 miljardit ainuüksi Keskpanga idiootse rahapoliitika tõttu. Pole ime, et Venemaa avalikud vaenlased kuulutasid Nabiullina maailma parimaks keskpanga juhiks. Putin pole muidugi idioot, ent samas on ta võtnud Nabiullina jt. isikliku kaitse alla. Selline ebajärjekindel poliitika teeb Venemaa sisemiselt väga ebastabiilseks. Patriootlik välispoliitika ei saa sõjaolukorras kaua eksisteerida koos neoliberaalse sisepoliitikaga. Putin-loll variandi heidan kohe kõrvale. Võib -olla ta arvestab, et rahva üksmeelne toetus kestab veel kolm aastat ja praegu on taktikaliste kaotuste hinnaga tähtsaim tagada võimueliidi ühtsus. Võimalik, et makstakse kalõmmi rahvusvahelisele finantsoligarhiale, nagu seda tegid bolshevikud 1920-ndate aastate alguse kui maksti Rootsi veduriteafääri kaudu ära oma revolutsiooni korraldamise kulud ameerika bankuritele ja Saksamaale. Tavainimesena, siseinformatsiooni omamata, on siin võimatu selgusele jõuda ja tuleb oodata, et sündmused tulevikus annavad meile kätte tänase mõistatuse võtme.
Ukrainas on Venemaa juba praktiliselt võitnud, sest igale USA ja ta marionettide sammule on tal taskus Krimmi taoline purustav löök. Samas Putin loomulikult saab aru, et sõda ei saa võita ainult kaitses istudes ja vastase väärsammu oodates. Seepärast on ta viinud mängu platsi Lähis -Itta. Järgmist käiku võib juba ette näha päris USA külje all - Nikaraaguas.
Lähis -Idas on välja mängitud ilmne võiduseis multipolaarse maailma jõududel. USA on peaaegu saavutanud oma strateegilise eesmärgi: jaga ja valitse põhimõtte ellurakendamiseks külvata Saudide ja Katari abiga islami fundamentalismi, kaost ja sõdu, et tükeldada potentsiaalselt vastupanu suutvad suuremad riigid, eelkõige BAAS põhimõtteid jälgivad ilmalikud valitsused ning panna kõikjal pukki oma marionetid. Ent USA -d ei ole vihatud iial selles piirkonnas nii, nagu täna. Ameerika on toonud kõigile ainult häda ja viletsust.
Venemaa abile toetudes kõrvaldasid Egiptuse sõjaväelased Moslemi vennad võimult ja nüüd on tulipunktis Süüria. Putin on osavalt seadnud Obama ainult halbade valikute ette, tehes ettepaneku koondada kõik jõud ISIS kõrilõikajate vastu, kelle vastast sõjategevust USA täna imiteerib. Kui Obama sellega nõustuks, siis tähendaks see ISIS-e kiiret purustamist ja kogu senise USA poliitika üle parda heitmist, millega Obama kindlasti nõus ei ole. USA on nii hädiseks jäänud, et ta ise ei suuda oma korda Suures Lähis-Idas kehtestada, seepärast hoolitseb ta viimase võimaluseni selle eest, et tast maha jääks selline verine kaos, et mitte ükski tema geopoliitiline konkurent ei suudaks kehtestada oma korda.
Ilmselt jätkab USA senist poliitikat, muutusi võib olla vaid retoorikas. Jätkub USA, Saudi, Katari,Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi poolt loodud, relvastatud ja rahastatud ISIL-i mahitamine, et purustada Süüria seaduslik valitsus, tagada regioonis kaos ja hoida nii migratsioonirelva nuia pidevalt Euroopa pea kohal ning suunata hiljem kõrilõikajad Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Hiina loodeossa. USA vajab oma kaose strateegia elluviimiseks destruktiivset jõudu, seepärast soovitas Afganistanis vägede ülemjuhataja ja CIA direktor olnud kindral Petraeus hiljuti võitluseks ISIL-i vastu relvastada ja finantseerida AlQaedat... .
Venemaa esmaseks mureks on tagada Süüria riikluse säilimine. See kindlustab talle strateegiliselt jõu projektsiooni Lähis-Idas kolmnurgast: Krimmist, kus on juba paigutatud polk maailma kiireimaid strateegilisi pommitajaid Tu-22 (2500 km tegevusraadiusega), mis on suutelised kandma paarituhande kilomeetri raadiusega tuumalõhkepeadega rakette; sõjaväebaasist Armeenias; laevastiku tugipunktist Vahemerel Tartuses. Kindlasti varustab Venemaa Süüriat hädavajaliku relvastusega ja sellega kaasas käivate instrukoritega. Viimati anti moodne õhutõrjekomlekt "Pantser", mis peale lennukite võtab maha ka tiibraketid. Vene maavägede hädavajalikkus on küsitav, sest seda rolli hakkab ilmselt täitma peale Iraagi ka Süürias Iraan, kes on hüppeliselt tugevnenud majanduslikult peale majandussanktsioonide lõppu. Venemaa juba varustab relvadega Iraagi valitsust ja tark oleks varustada ka kurde nende kuulsate naiste pataljonidega, kes peavad oma vabadusvõitlust täna ISIL-i ja Türgi vastu. Iraani ja Moskva selja taga on veel Hiina, niiet täna toimib võimas telg Peking-Moskva-Teheran ja see ekspress kogub pidevalt juurde löögijõudu. Nii muutub BRICS varsti BRICSA-ks, sest liitumissoovi avaldas hiljuti Argentiina president.
Tektooniline nihe on toimunud Saudi Araabias, kes hiljuti tegi Venemaale ettepaneku liituda OPEC-iga. Pärast Mubaraki reetmist USA poolt, Iraani eelolevat tugevnemist silmas pidades ja Jeemeni sõjakäigu umbejooksmist on hädavajalik ellujäämiseks leida uus julgeolekuarhitektuur. Putin on tänu oma kindlale põhimõttelisele poliitikale ära teeninud araabia maailma austuse ja usalduse. Ollakse muidugi alles pika tee alguses, ent juba praegu võtab see Obama põlved värisema, sest küsimus on kogu Euraasia nafta-gaasi turu ümberjaotamises, mis teeks kiire lõpu petrodollaritele ja seega ka USA võimule.
Erdogani hüplev, vale strateegiaga poliitika on muutnud rezhiimi tuleviku väga ähmaseks. Pole palju vaja mõistust arusaamiseks, et Türgi mõju maailmas ja majandus tõuseks hüppeliseks kui ta liituks Euraasia Majandusühendusega. Selle asemel tegeleb ta ISIL-i varustusbaasina ja kindlustab Terroristidele ca $2 miljardilise aastasissetuleku ebaseadusliku naftamüügiga. Kuulutades välja võitluse ISIS-e vastu, tapavad nad hoopis kurde, tehes nii Türgi lagunemise tulevikus paratamatuks. Võitlus Süüria legitiimse valitsuse vastu ja alatus oma endi kurdide vastu on viinud Türgi mõju kahanemisele Lähis -Idas.
Lõpuks, ent muidugi mitte viimasena paar sõna Iisraelist, kes on kõige tugevam riik regioonis ja kelle huvisi arvestamata ei saa ette kujutada rahu Lähis-Idas. Kõigepealt märgin ära lihtsalt faktina, et Iisraelil ja Venemaal (ka Hiinal) ei ole geopoliitiliste huvide konlikti. Venemaalt emigreerunud juudid etendavad tähtsat osa Iisraeli poliitikas. Ka juudid on silmapaistval kohal Venemaa poliitikas, nagu näiteks välisluure juht Fradkov.
Teiseks ma ei näe peale taktikaliste teravuste ka mingeid saatuslikke geopoliitilisi huvide lahkuminekut Iisraeli-Iraani vahelistes suhetes. Minu mäletamist mööda on juudid pärslasi kiitnud kui vabastajaid Assüüria vangipõlvest. Perspektiivis ei oleks midagi halba tugevas Iraani riigis, kes purustab ISIL-i ja on tammiks Afganistanist ja Pakistanist lähtuvale islamifundamendalistidest terroristide tulvale.
Mu punktiirina seotud märkused tahavad osundada mõttele, et sõtta ja kaosesse paisatud regioonis on põhimõtteliselt võimalik uus rahu tagav julgeolekuarhitektuur. Aga muidugi ei ole ma nii tark nagu K.Ojuland, kelle arvates me sobime tegijaiks-vahendajaks Lähis-Idas. Me peame vaid üritama aru saada, kuhu poole maailm liigub.
Lõpuks kaarega tagasi Euroopasse. Aeg töötab kindlalt multipoolaarse maailma kasuks, sest see tähendab iga tsivilisatsiooni õigust oma traditsioonilistele väärtustele ja ei sunni peale teises kloostris peale oma nägemust, nagu seda teeb USA. Nii ei nõua põhimõtteliselt Hiina, Venemaa jt. et me muudaks eesti kultuurile omast arusaamist perekonnast. Küll teeb seda unipolaarse maailma eest võitlev USA, kes on kirjutanud võitluse vajalikkusest gay´de õiguste eest isegi oma Rahvuslikku Julgeoleku doktriini. Mul pole mingit sõnaõigust kui Ameerika tsivilisatsioon otsustab, et traditsiooniline abielu on sama mis pederastide kooselu. Küll ma olen selle vastu, et täna on Toompea üle ujutatud eesti kultuuri reeturitega, kes selle nimel, et meie pea kohal põristavad mingid Vietnami sõja aegsed muuseumieksponaadid, hävitavad ise eestluse. Sealjuures see põristamine läheb riigile kümme korda enam maksma kui meie põllumehed paluvad toetust pankrotist pääsemiseks, mille on põhjustanud valitsuse poolt kehtestatud sanktsioonid Venemaa vastu.

Roman Ubakivi