JAMA JULGDEOLEKUGA
Vaevalt oli T.H.Ilves jõudnud nahutada The Times´is Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaid „Putini kasulike idiootidena“ kui ta kohe põrutas The Telegrapis, et Venemaa rünnaku korral on Eesti nelja tunni jooksul kaputt (invasioon lõpetatud)! Selle vältimiseks tuleb NATO „Putinile kasulikel idiootidel“ kiires korras kokku panna NATO brigaad alalise baseerumisega Baltikumis. See murraks muidugi NATO ja Venemaaga 1977.a. sõlmitud aluslepingut, mis keelab paigutada alaliselt NATO vägesi ida poole Saksamaad.
Kohe sekkus uude valimisrallisse endine Keskerakonna presidendikandidaat I.Tarand, kes süüdistas presidenti raputinlikkuses ja lubas omasuguste paarinädaliste ohvitseride kursuste läbikäijatega vähemalt nelikümmend päeva venkusi nahutada!
Telekast kuulutab tanki-Ants (Laaneots), et nelja tunniga läks küll nagu nihu aga samas ta toetab käte ja jalgadega pidevat NATO vägede kohalolekut koos suurte ladudega. NATO vägede ja baaside hädavajalikust rõhutab ka Marko Mikelson. Jne jne...
Millest Toompea poliitikud üksmeelselt lähtuvad? Kas meil on adekvaatne valitsev klass ja normaalne eliit, kes juhindub Eesti rahvuslikest huvidest? Meie valitsev klass ei ole adekvaatne, sest nagu juba viimane valimiskampaania näitas, ei olnud ükski partei võimeline (meil puudub välispoliitikas realistlik koolkond) valimiste peaküsimuseks kuulutatud välis- ja julgeolekupoliitikas formuleerima isegi Eesti rahvuslikke huve!
Samuti, nagu praegune võõrvägede kampaania näitab, ei juhindu keegi meie tipppoliitikutest Eesti rahvuslikest huvidest. Viimaste tuuma ma esitan veel kord lühidalt.
Täpselt nagu Soomelgi, on meile suurimaks eksistentsiaalseks välisohuks ainsa suurriigist naabri Venemaa potentsiaalne vaenulikkus. Selle ohu vältimiseks on ainuvõimalik ( ja meile nagu ka Soomele majanduslikult ja sisepoliitiliselt äärmiselt kasulik !) Venemaa julgeolekualaseid loomulikke huve arvestav välispoliitika. Venemaa loomulik huvi on, et Eestit ei muudetaks tema vastaseks sõjaliseks platsdarmiks. Just viimast aga taotlebki Eesti poliitiline eliit!
Obama järgi „meie oma Tommy, kelle pere asub Marylandis“ ajab muidugi oma endise maa poliitikat. Ega muidu ei olekski võimalik, et USA puudli rolli täitva saareriigi prominentsed ajalehed annaksid üheaegselt ruumi provintslasele, kui see poleks üleeurooplasliku kampaania litsumine. USA huvi on loomulikult Eesti kui puhverriigi Venemaa ja Euroopa vahel likvideerimine ja Maarjamaa muutmine ähvardavaks ohuks Venemaale. Seda strateegia raames ümbritsemaks Venemaad sõjaliste ähvardustega Eestist Azerbaidzhaanini.
See on Eestile enesetapjalik poliitika, sest Venemaal on võimalik talle sobival momendil saavutada absoluutne sõjaline ülekaal Baltikumi regioonis nii maal, merel kui õhus ja minu teadmiste kohaselt on siin kõik läbi taktikalist tuumarelva kasutades tõepoolest nelja tunniga, ainult tavarelvastust kasutades aga nelja päevaga. NATO brigaad Baltikumis tähendab ainult seda, et sõjaliselt otstarbekaks on tuumalöökidega variant, mis teeb õudsa lõpu ka eestluse praeguse lõpmatu õudusele rahvuse mädanemise näol.
Kes ülalpool toodud realistlikust geopoliitikast on võimeline aru saama. see ka taipab, miks Eesti julgeolekut ei suuda tagada NATO. On muidugi tolasi, kes reaalsest elust aru ei saa. Meie poliitiline eliit on aga põhiliselt välisriikide rahadel ja ideoloogial üles turgutatud parteide kasvandikud, kes ka esindavad eestlusele võõraid huve. Peamiseks poliitika tegemise meetodiks on neil võõrjõudude mõjuagentidel inimeste petmine ja valetamine. Neid ma liigitan kaabakateks.
Nii valetab Ants Laaneots rahvale (Maaleht 08.05.14.), et Venemaa pretendeerib USA asemel globaalse liidri (maailmavalitseja) rollile. M.Mihkelson, kelle eesvedamisel Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimine nurja aeti, itsitab ainult kui kooliplika kui tema poolt ärapetetud inimesed teda raevukalt reeturiks nimetavad ja Mihkelsoni tema enda endiste valelike argumentidega ründavad. Jne,jne. ...
Olnu kirjeldamine on muidugi suhteliselt lihtne, riskantsem on muidugi tuleviku prognoosimine. Selge on see, et Eesti sai võimalikust halvima valitsuse: neoliberaalidest Ref ja IRL ning liberaalne Sotsiaaldemokraatlik partei. Viimased on põhimõttelagedad litsakad, sest ükski tõeline sots (ega ka rahvuslane) ei läheks valitsusse, kes viib ellu regressiivset maksusüsteemi. Need neoliberalistlikud tolad nn.economiksid ajavad Eesti järjekindlalt majanduslikku pankrotti. Ainult idioodid usuvad veel nende muinasjutte hiiglaslikust majanduslikust edust. Nooremad lihtsalt põgenevad siit, minusugused pensionärid, kes saavad pea sama elukalliduse juures Soomega sõsaratest neli korda (!) väiksemat pensionit, on see reaalselt revolutsiooniline jõud, kes Toompea sõnnikust puhtaks on võimeline tegema.
Kindel on see, et playboy T.Rõivase valitsus ei kesta nelja aastat. Tegelikult arvestades valitsuse ebakompetentsust ja peaasi globaalset arengut, võib kahelda Riigikogu kestmises ja hoiatada valitsemissüsteemi kaose eest. Kõik see variseb kokku silmapilkselt kui variseb kokku dollari rahusvaheline finantssüsteem (möödunud sajandil toimus taoline hävitav tsunami teatavasti kolmel korral). Viimane Financial Timesi ja Forbesi poolt propageeritav minu poolt läbi loetud The New York Times`i ja Wall Street Journal`i bestseller (mida soovitan rahvuslastele) sel teemal on James Rickardsi „The Death of Money“ ei jäta kahtlust, et tegemist on väga tõenäolise stsenaariumiga. Viimane tähendab ka kogu Eesti eliidi viimase veerandsajandi pikkuse poliitika kollapsi, mis oma tähenduselt ei jää alla 1939.a. Molotov-Ribbentropi paktile.
Roman Ubakivi