EESTI DEMOKRAATIAST
Sattusin eile juhuslikult vaatama ETV-st Riigikogu infotundi, kus Eesti tähtsaim võimumees - peaminister vastas riigikogu liikmete arupärimisele. Teda austas oma kohalviibimisega 101-st saadikust ainult kuus! Muidugi võib öelda, et kah uudis, nii on see olnud juba aastaid. Ent sellist pilti on võimatu ette kujutada Suurbritannia parlamendis või Ameerika Kongressis kui esineb President.
Antud nähtus lihtsalt fikseerib tõsiasja, et Eestis ei ole demokraatlik riik ja lisaks veel õigusriik, sest riigile tähtsamaid otsuseid ei tehta demonstratiivselt mitte Riigikogus ja nende otsustele on isegi peaministri mõju kaduvväike. Lühidalt öeldes on meil täna Eestis selgelt tegemist demokraatliku valitsemisvormi kriisiga, sest reaalselt on tegemist maffialaadse valitsemisvormiga. Viimast kinnitas ka Peaministri vastused järelpärimisele, et kuidas oli võimalik tema parteilise valimisklipi tegemine meie sõjalennuväljal. Demokraatliku riigi põhitunnuseks on teatavasti sõjaväe parteipoliitika ülesus. Selle asemel, et teatada vastava loa andnud veltveebli (?!) degradeerimisest reameheks ja meie õhujõudude juhataja tagasiastumispalvest, kes ei suuda kontrollida meie ainukesel sõjaväelennuväljal toimuvat ning esitamata siirast kahetsust sõjaväe täiesti lubamatu politiseerimise ja väärkasutamise eest parteipropagandas, ründas peaminister hoopis küsimuse esitajat, Keskerakonna liiget. Rootsis, Soomes jt. demokraatlikes riikides oleks peaminister olnud sunnitud sellise juhtumise korral viivitamatult tagasi astuma.
Küsimus ei ole ainult Reformierakonnas, kelle parteikassa paisub ämma käest saadud kilekotiga tassitud sulasrahast, vaid kõigist meie kartelliparteidest. Nii ma ei märganud oma koalitsionijuhi esinemise ajal saalis mitte ühtegi sotsi, rääkimata siis nende hinnangu andmisest peaministri tegevusele.
Keskerakond ise oli viimatel kohalikel valimistel kõige teravama kriitika all just IRL linnapeakandidaadi E.Niiles- Krossi poolt korruptsioonisüüdistusega. IRL-i linnapeakandidaat ise aga on sissesõidukeelu saanud USA valitsuselt, kuna tegi Eesti luurekordinaatori kõrgel ametipostil olles koostööd rahvusvaheliselt tagaotsitava maffioosoga, tagades talle sissesõidu Eestisse meie elektrijaamade mahaparseldamiseks! Täna, kui IRL-i värske linnapeakandidaat E.-N.Kross on vahetult enne parlamendivalimisi reetnud peale Eesti riigi ka IRL-i ja üle jooksnud kaaslasi kaasa võttes juba Reformierakonna ridadesse, ei saa IRL muidugi süüdistada peaminister Rõivast ebamoraalsuses.
Kui ise korruptsiooniga juba vahele jäänud E.N.Kross süüdistab Keskerakonda korruptsioonis, siis päti paljasõnalisi süüdistusi ei saa muidugi tõsiselt võtta.
Ent mul oli juhus isiklikult läbi viia eksperiment põlistallinlasena Keskerakonna linnavalitsemispoliitika kohta ja veenduda, et Tallinna Linnavalitsus ei tee seda mis ta peaks KOV seaduse ja tema enda valimislubaduse järgi tegema - ta ei kaitse linnaelanike huvisi.
Nimelt sattusin ma pisikelmuse ohvriks Tallinna kõige pühamas kohas ja kõige pühamas paigas - Raekojaplatsil Jõulupühade ajal. Tellisin Jõuludeks ühest kioskist lambanahkse vesti oma lapsele. Ennem muidugi uurisin aegsasti välja tellimise tingimused. Lubati teha paras vest ja kui mõõdud ei sobi, siis teha uus, mis sobib. Ma siiski ei julgenud huupi tellida, vaid ootasin ära, millal tütar saabub välismaalt ja läksin koos temaga Raekoja platsile ja tellisin vesti. Minu üllatuseks mõõte ei võetutki, vaid küsiti, mis numbrit tütar kannab. Maksin raha ära, aga kui vest valmis sai, siis osutus see lootusetult kitsaks. Kuna jõululaupaevani jäi veel nädal, siis viisin kitsa vesti tagasi ja nõudsin uue, paraja tegemist Jõuludeks. Rikkudes meievahelist suulist kokkulepet, keeldus firma peremees seda kategooriliselt tegemast. Samuti keeldus ta vaatamata minu kolmekordsele nõudmisele ütlemast oma nime ja ta firma nime. Sama tegid ka veel kolm teist sel hetkel seal viibinud firma töötajat. Ilmselt selletõttu, et ma ausalt ütlesin, et ma esitan kaebuse Linnavalitsusele tema kaupmehe sõna murdmise peale.
Kuna ma siiralt nii mõtlengi, et mingid Rägavere pätid (hiljem sain teada, et firmaks on OÜ Rägavere Mõis) ei tohiks Jõulude ajal Raekoja platsil kaubelda, siis ma esitasingi kaebuse Tallinna Linnavalitususele, et Jõuluturul kauplev kaupmees keeldub oma ja firma nime nimetamast ja meievahelist kokkulepet täitmast. Kuna ma tütart kingist muidugi ilma ei tahtnud jätta, siis ostsin ma Jõuluturult teisest kioskist vesti, mis oli samasugune nagu ma ostsin Viljandi Maximast varem endale (Leedu firmasidiga). Jõuluturul ostetud vestil firmasilti ei olnud ja minu küsimuse peale vastas müüja, et ta firmat ei mäleta, ent tegu olevat kindlasti Eesti firmaga! Nii ma lõpetasin oma kaebuse lõiguga: "Ostsin teiselt firmalt vesti, ent mulle tundus võõrastav, et müüja ei osanud ütelda, kellelt toode pärit on. Nii võin ma ju pahaaimamatult ka varastatud kraami osta."
Mulle vastas Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste. Esiteks ta valetas, minu kokkulepe asjus kaupmehega, nagu oleks seal olnud tingimus, et ebasobiva suuruse puhul tagastab kaupmees mulle raha. Mul oli selge kokkulepe, et vale suuruse korral tehakse uus ja paras vest (ma vihkan shoppamist ja uuesti sobiva kingituse otsimist).
Teiseks teatas ta, et: "Kaubandustegevuse seaduse §4 lg 1 p 10 kohaselt kaupleja peab tähistama tegevuskoha ärinimega ning nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimega. Ühtlasi peab müüja oskama anda ostja nõudmisel suuliselt täiendavat teavet müüdava kauba päritolu kohta (KaubTS § 5 lg 1 p 2). Kahjuks ei ole võimalik tagantjärgi nimetatud nõuete täitmist kauplejate poolt tuvastada."
Kaubandustegevuse seadusega ma olin ennast juba enne kaebuse esitamist kurssi viinud kuid milleks peab Linnavalitsus palgal osakonda, kes oma inspektoritega ei suuda isegi kontrollida Raekoja väljakul toimuvat?! Pealegi oleks võimalik koguda linnaelanike tunnistusi, et mitte ühelgil kioskil ei olnud näha firmasilte.
Seepärast ma esitasin kaebuse Tallinna Ettevõtlusametit kureerivale Tallinna aselinnapeale: " Tänane kaebus on suunatud Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste tegude vastu minu kaebuse lahendamisel. Esmalt ma pean skandaalseks fakti, et K.Teniste on võltsinud minu kaebuse põhiseisukohti ja vastab neile omaenda valedele tuginedes.
Teiseks, nagu ta vastusest selgub, ei ole ta üldse pädev lahendama oma haldusala probleeme, kuna ta pole üldse teadlik oma haldusalas toimuvast.
Kolmandaks ei ole tema mureks üldse Tallinna kodaniku murede kaitsmine, vaid mingi Rägavere ebaausate ärikate sulitempude kaitsmine. See ei ole normaalne suhtumine, vaid pigem lõhnab korruptsiooni järele."
Vastas abilinnapea Arvo Sarapuu: " Mõistame teie pahameelt, kuid antud situatsioonis linnavalitsusel puudub seaduslik alus kaupleja Osaühing Rägavere Mõis karistamiseks ja tema edaspidise tegevuse piiramiseks Raekoja platsil jõuluturul nagu olete Te oma kaebuses ettepaneku teinud". Mitte ühtegi sõna minu kaebuse sisust - K.Teniste pädevusest.
Siis esitasin oma kaebuse linnapeale E.Savisaarele abilinnapea A.Sarapuu peale, kellele ilmselt on uudiseks, et ta on KOV järgi kohustatud kaitsma Tallinna elanikkonna huve. Linnapea ei suvatsenud mulle vastata. Sain kirja Kesklinna valitsusest, kus soovitati mul pöörduda Tarbijakaitseametisse.
Epiloogiks niipalju, et jalutasin eile Raekojaplatsil jõuluturul ja ei märganud mitte ühelgil kioskil firmasilti ega mitte ühelgil müüjal rinnasilti nimega.
Mul on oma kogemuse põhjal tekkinud ettekujutus Tallinna Linnavalitsusest kui maffioosest struktuurist, kelle ülesandeks on ka läbi Jõuluturu kalõmmi täita parteikassat. Minu arust on olukord hullem kui ENS Vabariigis. Siis tuli toita ühte parteid, nüüd nelja. See on selgelt liig meie deindustrialiseeritud kasiinomajandusele. Aeg on küps riigireformiks.
Rahvuslastel on demokraatia üks võimalikest valimisvormidest aristokraatia ja monarhia kõrval ning ta pole vaba tõsistest puudustest ja me ei idealiseeri teda. Ent tänastes Eesti tingimustes on vast mõistlik püstitada just demokraatia loosung. Tänases Eesti ei valitse ilmselgelt demokraatia, vaid paheline oligarhia.
Demokraatiat selle õiges tähenduses pole taasiseseisvunud Eestis olnudki, algne esindusdemokraatia on tänaseks mandunud oligarhiaks. Kriisitingimustes on hädavajalik tõmmata kokku riigivalitsemis kulud ja on mõistlik üle minna EW Pätsi aegsele presidentaalsele süsteemile. Riigikogu võib säilida 101 liikmelisena, ent mitte elukutselistena, vaid ainult istungite ajal tasustavatena. See oleks tõsine samm otsedemokraatia suunas.
Need mõtted on mõeldud diskuteerimiseks, mitte veel parteiprogrammi raiumiseks.
Roman Ubakivi