RAHVUSVAHELISEST ÕIGUSEST
Viimane Vikerkaare number jätab jälje Eesti kultuurilukku sellepärast, et tänu ilmselt Mart Väljataga mõtteerksusele tehakse seal katse grupi autorite poolt mõtestada maailma geopoliitilisel tasemel. Ent peateemana kumas läbi rahvusvaheline õigus ja enamik kogumiku sisust keerles just selle probleemi ümber. Rõhutan sõna probleemi, sest vaevalt lugeja sellest tihti risti üksteise vastu esitatud argumentidest ja mõttekildusest loogiliselt terviklikku pilti saab. Viimane on võimalik üksnes geopoliitiliselt mõeldes, sest korrates juba oma eelmises artiklis toodud mõtteid, on geopoliitika primaarne, rahvusvaheline õigus sekundaarne. Geopoliitika määrab ära, kes riikidest on peremees - geopoliitiline subjekt ja kes sulane - geopoliitiline objekt. Ajaloos võivad peremees ja sulane oma kohti vahetada. Nii näiteks oli kunagi USA sulane Briti kolooniana ja Britid geopoliitiline subjekt, täna on vastupidi - USA on peremees ja Britid on geopoliitiline objekt. Maailmaajaloos on selge trend, et geopoliitiliseks subjektiks olemine nõuab üha suuremat VÕIMSUST (POWER). Viimane koosneb paljudest komponentidest (eri autorid toovad esile eri arvu tähtsamaid komponente- mõni seitse, mõni tosin ja rohkem. Selge see, et mida rohkem komponente on esile toodud, seda täpsem meie maailma mudel on, aga seda ka eksponentselt keerukam. Näiteks toon mõned tähtsamad riigi võimsuse komponendi. Ühte ma juba eelmises artiklis nimetasin-see on eliidi kvaliteet. Viie palli kooliskaalal hinnates on meie eliidil hindeks üks. Meil ei suudeta mõelda geopoliitilisel tasandil. Rahva arv. Meie hinne üks. Territooriumi suurus. Meie hinne üks. Majanduse võimsus. Meie hinne üks. Sõjaline jõud. Meie hinne üks.
Põllumajanduse olukord (Jah-jahh, põllumajandus EI OLE majandusharu nagu iga teinegi, mida on meie rahvale pähe tampinud Laar ja Kallas ja Samost oma kaaslastega ja see seletab, miks EL eelarves põllumajandusele lõviosa läheb ja miks meie degenerantsete poliitikute taotlused põllumajandustoetused välja juurida on EL-s ebaõnnestunud. See tähendab, et rahvuslased on kõige siiramad ja kindlamad põllumeeste huvide eest võitlejad ja ma olen alati teravalt reageerinud, kui põllumajandust on rünnatud. Ma olen alati avalikult nimetanud M.Laari ja S.Kallast koos nende kaaslastega eestluse ja Eesti riigi vaenlasteks. Ka tänane valitsus, kes eesotsas põllumajandusministri Padariga jättis ära Eesti riigi järgmise aasta põllumajandustoetused (top up) eelarves ja Riigikogu, kes sellise riigieelarve vastu võtab on Eesti riigi vaenlased, sest nad pisendavad Eesti riigi võimsust). Tähtis ei ole mitte ainult ja isegi niivõrd põllumajanduse effektiivsus rahalises mõttes ja ainult toodangu maht, vaid ülitähtis on ka tootmise struktuur. Nii näiteks on geopoliitiliselt mõelda suutnud ajaloolased seletanud ära mõistatuse, miks kestis Ida Rooma Keisririik (Bütsants) tuhat aastat kauem kui Lääne Rooma Keisririik (Rooma) just põhimõtteliselt erineva põllumajanduspoliitikaga.
Et hakata unistama peremehe staatusest mis nõuab keskmist hinnet viis, tuleb meil omada keskmist hinnet vähemalt neli. Meil on see aga täna üks. Ma peatun sellel probleemil pikemalt, sest ma näen Leito Iseseisvusparteis ja eriti tema majandusprogrammis Eestile posititiivset jõudu, mille potentsiaal läheb aga aia taha lihtsalt geopoliitika elementaarsete tõdede mittetundmise tõttu. Loodan, et nad on õppimisvõimelised.
Euroopa probleem on selles, et täna ei piisa isegi Saksamaa võimsusest selleks, et olla geopoliitiline subjekt. Sellepärast oleks rahvuslastel geopoliitiliselt rumalus sõdida EL kui fõderatiivse riigi vastu, sest Eestile on julgeoleku tagamiseks hädavajalik sõbralik geopoliitiline subjekt ja midagi paremat kui EL, ei suuda mina isegi teoreetiliselt ette kujutada. Selleks, et EL saaks geopoliitiline subjekt, kes meid oma kaitsva tiiva all suudaks hoida, tuleb meil aga ületada USA resoluutne vastutegevus, kelle eesmärgiks on mitte lubada Euraasia mandril (mille poolsaareks Euroopa on), mitte ühtegi geopoliitilist subjekti (olgu see siis EL, Venemaa, Hiina või India). Ülaltoodust tuleneb täiesti ühemõtteliselt, et Saksamaal, EL, Venemaal, Hiinal ja kõigil teistel Euraasia mandririikidel on ühised huvid ja ühine vastane - USA. Seepärast on arusaadav, et USA poolt äraostetud kompradoorsed eliidid nn. atlantistid (ka Eesti eliit), on nõus ainult riikide EL-ga, mis sisuliselt tähendab loobumist Euroopa iseseisvusest ja kinnistumist USA sulase rollis. Nad kõik (Laarid-Kallased) on vastu EL föderatiivseks riigiks (Impeeriumiks) reformimisele, sest see tähendaks peale II ms alanud USA okupatsiooni lõppu Euroopas.
Siit on arusaadav, miks rahvuslased nimetavad tänast Eesti eliiti mitte ainult eestluse reetjateks ja vaenlasteks vaid ka Euroopa tsivilisatsiooni reetjateks ja vaenlasteks. Siit ka meie hüüdlause "Euroopa Eurooplastele!" Laiemalt võttes, arusaamaks, kui võimas jõud me potentsiaalselt oleme, et selgelt mõista, et rahvuslastele kuulub tulevik, on õige hetk lisada veel uus loosung: "EURAASIA EURAASIALASTELE !"
Geopoliitiliselt võime võrrelda Eesti tänast olukorda mitte 30-ndate aastatega, mida paljud on teinud, vaid juba 1943-44a.talvega, kui Eesti degenerantne eliit ajas Eesti huvide vastaselt surma ja hukatusse kümneid tuhandeid patrioote meile võõraste ja vaenulike eesmärkide kahurilihana.
Geopoliitika on primaarne rahvusvahelise õiguse suhtes selles mõttes, et geopoliitilised subjektid on peremehed, kelle vajaduste ja mõõtude järgi rätsepad (juristid, rahvusvahelise õiguse spetsialistid) teevad ülikonna (rahvusvahelise korra, õiguse).
Kuna geopoliitilise subjekti staatus võib asenduda ajaloos hoopis geopoliitilise objekti omaga (näiteks Saksamaa enne ja pärast II ms), siis loomulikult muutub vastavalt ka rahvusvaheline õigus. Sellest lihtsast geopoliitilisest tõsiasjast pole enamik Vikerkaare autoreid kahjuks aru saanud ja seepärast on kõik segi nagu pudru ja kapsad ja teadusliku analüüsi asemel on meil lihtsalt labane ja ajuvaba propaganda. Nii on K.Liik juba probleemi püstitamisel: "Moskva tõde ja Euroopa õigus" eksinud elementaarse geopoliitilise loogika vastu - kuna täna ei ole olemas sellist geopoliitilist subjekti nagu Euroopa (või EL), siis lihtsalt ei ole täna reaalselt sellist elukat nagu Euroopa õigus. Euroopa õigus eksisteeris reaalselt 1648.a Westfaali rahulepinguga, mil tolleaegsed Euroopa geopoliitilised subjektid leppisid kokku üksteise siseasjade mittevahelesegamises ja vastastikuses riikide suveräänsuses. Eriarvamused lahendati sõja teel, ent eraldades sõjamehed tsiviilelanikkonnast.
II ms lõpp tähistas Euroopa õiguse lõppu, sest sõja tulemuseks oli kõigi geopoliitiliste subjektide kadumine peale USA ja NSVLiidu. Tekkis bipolaarne maailmakord, kus kahe bloki sees kehtis vasallriikidele piiratud suveräänsus geopoliitilise subjekti õiguse raamistikus. Nii ei saanud enam rääkida Lääne -Saksamaast kui suveräänsest riigist Westfaali õiguskorra mõistes, küll aga kui piiratud suveräänsusega geopoliitilisest objektist USA mõjusfääris. USA ja NSVL leppisid kokku oma mõjusfäärides, mille piirides oli vastastikku piiramatu suveräänsus. Võitlus kanti üle veel kahte blokki mittekuuluvatesse maadesse, nn. kolmanda maailma riikidesse. Kahe superriigi konsensus Rahvusvaheline õiguse näol instutsioneeriti ÜRO ja tema Julgeolekunõukogu näol, kellele anti ka vägivallaõigus kolmandate riikide suveräänsuse üle kui see on mõlema superriigi huvides. Seega jäi maailma alles vaid kaks suveräänset riiki ja ÜRO asutamine tähendas ka Euroopa õiguse surma.
Suguvennad soomlased ajasid geopoliitiliselt tarka poliitikat ja nn. soomestumine on hiilgav näide, kuidas piiratud suveräänsusega väikeriik tänu oma eliidi geopoliitilisele tarkusele suudab oma sõltuvuse muuta hämmastavaks tõusuks maailma areneinumate riikide eliiti. Meie teised suguvennad ungarlased on aga negatiivseks näiteks 1956.a. sündmustega, mil eliit ignoreeris geopoliitilist reaalsust ja head kavatsused vaid sillutasid põrguteed oma rahvuskehale. Ent ungarlased on õppinud oma vigadest ja tänane peaminister koos valitsusparteiga on kahtlemata Euroopa tuleviku tee näitaja ja rajaja. Kahjuks ei saa ma sama nentida meie eliidi puhul, sest meil ei ole eliidis isegi inimesi, kes saaksid aru, miks Eesti (Balti riigid) suure erandina kaotasid Euroopas oma iseseisvuse. Mingit tolku pole ka väliseestlastest, sest ei Toomepuu ega Estam pole selle meile elutähtsa küsimuse geopoliitilisele analüüsile mõelnudki. Hitleri mõttestamp võitlusest bolshevishmi vastu viib meid vaid sohu.Tegu on aga lihtsa asjaga, mis peaks ka siilile selge olema, sest kõik põhifaktid on meil teada ja ka iga geopoliitika aluseid tundev koolipoiss on võimeline adekvaatseid järeldusi tegema. Kuidas need fukujamalikus utoopia virtuaalsuses ekslevad rõivad, mikserid, savisaared ja reinsalud suudavad siis isegi parema tahtmise juures hoida riigilaevukest õigel kursil kui meid ümbritseb tihe teadmatuse udu ja kompassi ei ole?
Uus etapp rahvusvahelise õiguse arengus algas ühe geopoliitilise subjekti-NSVL lagunemisega ja maailmas tekkis uus geopoliitiline olukord- alles jäi vaid üks superriik. Samal ajal veel tänaseni kehtib formaalselt bipolaarse maailmakorralduse rahvusvaheline õigus. See ei vastanud USA geopoliitilisele staatusele ja nii hakkas USA rahvusvahelist õigust süstemaatiliselt rikkuma: Jugoslaavia, Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, Ukraina, arvukad nn. värvilised revolutsioonid. Ustava sulasena on ka Eesti kõik need ÜRO Põhikirja vastased rahvusvahelise õiguse rängad rikkumised kaasa teinud, nii, et need kirjatsurad, kes püüavad teisi riike rahvusvahelise õiguse rikkumises süüdistada, on kas idioodid või demagoogid. Kurjategijal ei ole õigust teistelt seaduskuulekust nõuda. Eesti on ise korduvalt täna formaalset kehtivat rahvusvahelist õigust rikkunud ja nii on me eliit jätnud meid ilma väikeriigi tugevast trumbist - rahvusvahelise õiguse kaitsest. Täna tugineb meie riigi olemasolu ainult USA hääbuvale võimsusele ja täpsemalt tema välispoliitilisele kontseptsioonile. Niipea kui Valgesse Majja ilmub Obamast kompetentsem peremees, on oodata päevapealt 1939.a. Selter-Ribbentropi pakti saatuse kordumist - Eesti on lihtsalt vahetuskopikaks USA huvides.
NSVL lagunemisega geopoliitilised vapustused ei ole aga lõppenud. USA ei ole jõudnudki teha endale valmis oma uut staatust tähistavat ülikonda, kui juba tuleb hakata tegema uut, sest unipolaarne maailm osutus geopoliitilises ajamõõtmes vilksatuseks. Täna me elame juba multipolaarses maailmas, mitme geopoliitilise subjektiga: USA , Hiina, Venemaa(Euraasia Liit) ja pretendendid on India, El, Brasiilia (Lad.Am. liiduna). EL on vaid kaks võimalust - kas saada geopoliitiliseks subjektiks, mis tähendab teadlikku võitlust USA ülemvõimu vastu, või siis degenereeruda maailma üheks mahajäetumaks kolkaks, nagu see juhtus juba kord kui Rooma Foorumil karjatati kitsi.
Kuna geopoliitiliselt on tänane maailm mitme geopoliitilise subjektiga, siis minu vaated langevad põhimõtteliselt kokku Lauri Mälksoo omadega rahvusvahelise õiguse arenguperspektiivi kohta. Iga geopoliitiline subjekt , kes täna esindab oma tsivilisatsiooni (ainult tsivilisatsiooni tasand on täna piisav geopoliitilise subjektsuse e. suveräänsuse saavutamiseks!) moodustab oma tsivilisatsiooni mõjutsooni, kus kehtivad sellele tsivilisatsioonile omased väärtused ja õiguskord. Omavahel leiavad nad ilmselt konsensuse vana Vestfaali õiguse printsiibil, et iga tsivilisatsioon on suverään. Rahvusvahelise õiguse institutsiooniks võib jääda reformitud ÜRO, kus ei ole aga liikmeteks mitte enam rahvusriigid, vaid tsivilisatsioonid.
Loomulikult vajab uus geopoliitiline reaalsus palju uusi ülikondi ja seega ka palju rätsepaid- rahvusvahelise õiguse spetsialiste ja mul jääb vaid järjekordselt taas nõustuda L.Mälksooga, et tulevikus on rahvusvahelise ja suurruumide spetsialistidele võileib kindlustatud ja neid tuleks hakata välja koolitama.
Roman Ubakivi