VENEMAAST
Olin valimispäeva ööl kaua üleval, et vaadata Putini ülivõimsa valimisvõidu emotsioone. Putin oli väga väsinud, ent siiralt õnnelik ja rahvas oli entusiastlik ja õnnelik. See rahvaga samastumise tunne annab Putinile muidugi palju jõudu oma eelseisvaks valitsemisperioodiks ja poliitilise kapitali. Enneolematu osalemisega ja fantastilise 76,69% toetusega ausatel ja läbipaistvatel valimistel saavutatud võit on ajalooline, sest nüüdsest on Putin reaalselt üldrahvalik liider, mitte vaid oligarhide manager või partei kandidaat. Ja seda Lääne metsiku vastutöötamise ja surve tingimustes. Poliitiliselt oli väga tähtis Krimmi ja Sevastoopoli elanike fantastiline üle 90% toetusprotsent Putinile ja seega Krimmi taasühinemisele Venemaaga. Samas sai "viies kolonn" liberaalide näol hävitava kaotuse osaliseks.
Täna kestab veel Venemaa kolmas Isamaasõda, mis otsustab, kas Vene tsivilisatsioon on võimeline tagama endale eluõiguse 21.sajandil. Võrdleksin täna Venemaa olukorda analoogselt Suures Isamaasõjas peale hiilgavat operatsiooni "Bagration" võitu, mis purustas Armeegrupi "Mitte". Täna, peale Putini avaldust uute imerelvadest, vaevalt täiearuline inimene kahtleb kogu sõjalise-strateegilise olukorra pöördumist Venemaa kasuks ja Lääne kaotust sõjalis-poliitilisel tasemel.
Erandiks on Eesti. Lugesin meie soliidseima lehe Postimehe "eksperdi" Jushkini artiklit, kus analüüsi peamiseks mõtteks ja ainsaks järelduseks oli, et tegemist on lihtsalt vanade Nõukogude aegsete relvadega. Ime veel, et neid relvi ei tembeldatud Tsaariaegseteks! On ju rakettide entusiast Tsiolkovski. Seepärast täiendan veel eelmises artiklis puudutatud ainult Kinzhali tähtsust (pikem analüüs nõuaks raamatu mahtu). Rakett on ilmselt moderniseeritud maapealse "Iskanderi" variant, mille kohta ameeriklased juba aastaid tagasi kiljusid, et Venemaa rikub vist keskmaarakettide keelamise lepingut, kuna Iskanderi suuruse tõttu võib seal asendada vana suure raketimootori asendada väiksemaga ja seega suurendada lennukaugust. Selle kandjaks on moderniseeritud Mig-31 (kiirus 3400 km/h) alates 2011. aastast. Neid Mig-31BM on täna ligi 110. Osa on Kamtshatkal, 2 eskadrilli Primorjes mis on tähtsad tegijad Kaug-Idas. Enamik on aga Lõuna sõjaväeringkonnas ja rakettide lennukaugus on 2000 km ja manööverdavana M=10 püüdmatu USA õhutõrjele. USA rünnaku Damaskuse vastu, mida ilmselt valmistati ette mitmete keemiarünnakute provokatsioonidega ja USA 5. ja 6. laevastiku koondamisega Pärsia lahte, Punasesse merre ja Vahemere idaossa. Kinzhal hoiab need kõik oma kontrolli all ja ameeriklased on sunnitud oma plaanist loobuma.
Ainuüksi vaid Kinzhal lasi põhja kogu tänase USA Air-Sea Battle (JAM-GC) kontseptsiooni! Ja samuti kogu Aegis õhutõrjesüsteemi! See tähendab kogu jõudude tasakaalu järsku muutumist Lääne kahjuks. Aga peale Kinzhali on venelastel veel 5 Putini poolt demonstreeritud "imerelva" ja tiibraketid 3M-54 Kalibr (2500km) ja KH-101/102 (5.500 km); 3M22 Zircon (M 8); üle 100 Tu-22M3 pommitajat tiibrakettidega X-32 (Kh-33), jne.jne.
USA kaotuse tingib veel üks nende raske geopoliitiline viga lisaks juba mainitud Hiina-Vene strateegilisele liidule. Viitan siin nende geopoliitilise guru Brzezinski minu arvates põhimõttelisele veale pidada peamiseks võitluses Venemaa vastu keskenduda Ukrainale, kuna ilma Ukrainata ei olevat Venemaa suurriik. Minu võimed jäävad loomulikult alla Brzezinski omadele, ent mul on üks tähtis eelis. Geopoliitikas lähtutakse alati oma maa huvidest kasvõi alateadvuse tasandil ja Brzezinski arutlusi, nagu ma eespoolgi olen maininud, on mõjutanud ta rahvus, Poola merest-mereni ajalooline suurriigi unelm. Mina olen aga selgelt Eesti rahvuslane ja mul pole erinevalt poolakatest mitte mingisugust illusiooni, et Eestist võiks saada suurriik. Eesti on selgelt geopoliitika objekt, mitte subjekt. Ja sellisena on iga eestlase kohus olla vabad soovmõtlemisest ja meie rahvuslikes huvides on teadvustada võimalikult õigesti-erapooletult reaalselt jõudude vahekorda maailmas, sest iga geopoliitiline viga meie eliidi poolt viib meie omariikluse hävimisele, nagu see juba toimus EWga. Seepärast igasugused Jushkinid ja Postimees, kes udu ajavad, ei ole lihtsalt lollid, vaid otseselt Eesti riigi vaenlased.
Venemaa geopoliitilise selgroo ei moodusta minu arvates mitte Moskva - Kiievi telg. Viimane on inimese anatoomiat näitlikult kasutades pigem vaid vasak käsi. Kui pea on Moskva, siis parem käsi on Leningrad -Murmansk. Selgroog läheb Vladimirist-N-Novgorod-Kaasan-Jekaterininburg-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk. Vasak jalg läheb Baikali juurest Habarovski-Vladivostokki, parem Jakutsk-Tshukshimaa. Seega USA peamine löögisuund on vale, Ukrainasse võivad nad matta miljardeid ka veel aastakümneid, mingit tolku sellest niikuinii ei tule. Seda enam, et Krimm on Venelaste käes. Varem või hiljem langeb Novorossija niikuinii Venemaa rüppe. Tõeline surmaoht lähtus Tshetsheeniast, mille Putin väga oskuslikult likvideeris. Venelased jagavad täna ameeriklastest paremini isegi geopoliitikat ja on endale selgelt teadvustanud, et peamine oht on neile Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunalt.
Põhiline Venemaa vastane lahing käib täna talle läänesuunast. Süürias on olukord saavutuste kohaselt mitte suurepärane, vaid lausa hiilgav. Kõik strateegilised sihid on saavutatud. Säilib mingisugunegi osa Süüriast Venemeelse valitsusega ja seega merevae- ja lennuväebaas; mingit gaasijuhet Katarist ei tule Euroopasse ning tuhanded palgasõduritest terroristid on mättasse löödud oma piiridest eemal. Venemaa on ainuke suurriik, kellel on normaalsed suhted kõigi Lõhis Ida maadega. See on ülimalt tähtis, sest mingit rahu seal minu eluajal ei tule. Kuna Iraan on oma strateegilise eesmärgi juba saavutanud ja loonud oma shia vööndi Vahemereni, siis tõenäoline on Israeli ja Saudi Araabia aktiivsem mänguastumine. Lisaks Türgi oma Osmani Impeeriumi unelmaga. USA on sunnitud leppima Venemaa viibimisega ja tähtsa rolliga Süürias või minema avalikule sõjalisele kokkupõrkele Venemaaga, keda sõjaliselt on võimatu võita. Iga konflikti tõstmine kõrgemale tasemele on Putini meelekindluse puhul (milles täna pole põhjust kahelda) kasulik ainult Venemaale.
Ukrainas on sõjakolle, kuid Venemaa ilmse sõjalise ülekaalu juures on see kõik teisejärguline. Venemaa sõjaline üleolek oma läänepiiri vaenlase NATO klientide Ukraina ja Baltikumi suhtes lähiaastatel suureneb märgatavalt. Täna toodab Venemaa mitte ainult paremaid sõjalennukeid kui USA, vaid ka rohkem! Tankide ja lahingumasinate arv Venemaa maavägedes suureneb hüppeliselt. Sõjalise julgeoleku on Putini juhitud Venemaa järgmiseks valitsusajaks seega endale juba kindlustanud. Putin teeb absoluutselt õieti ja keskendub järgmise valitsusaja Venemaa siseprobleemide lahendamisele: vaimsele-ideoloogilisele väljakutsele, korruptsioonile, allakäinud hariduse parandamisele, teadusele-tehnoloogiale, majandusele.
Putinil on tänu mäekõrgusele valimisvõidule avanenud varajasemast palju laiem võimaluste koridor. Vaevalt ta küll Kudrinit peaministriks või ministriks määrab ning teisalt ta kindlasti Suraikini moodi oligarhide varastatud varandust ei konfiskeeri. Ent senine liberaalide ebanormaalne valimistulemuste suhtes ülekaal valitsuses ilmselt väheneb ja me näeme uusi nägusi. Tõsine väljakutse on majandus. Senine neoliberaalne majandusmudel ilmselt hädavajalikku 5% majanduskasvu ei võimalda. Samas oleks mulle ootamatu, kui Putin minu arust õigele Glasyevi poolt esitatud majandusreformiga kaasa läheks. Arvan, et oodata on mingit pudi-padi, aga mitte rahvuslikku majandusmudelit, mida Hiina demonstreerib. Aga Putin on arenemis- ja üllatusvõimeline ning ootame ära uue valitsuse koosseisu ja esimesed teod ennem järelduste tegemist.
Majanduspoliitika aga on tihedas seoses sotsiaalpoliitikaga ja plahvatusohtliku sotsiaalse ebaõigluse hädavajalik kärpimine viib paratamatult vastuollu oligarhidega (ehk vana poolkriminaalse partei- ja KGB nomenklatuuriga, kes suurettevõtted ärastasid ja Hodorkovski ja Prohhorovi sugused komsomolijuhid kattevarjuks manageriks ja osalusaktsionärideks tegid). Siin läheb ilmselt vaja väga peent tasakaalutunnetust, sest midagi muutmata ootab ees katastroof ja sama ähvardab kui liigselt paati kallutada ja eliiti väga sügavalt lõhestada. Eliidi uuendamine patriootide suunas on hädavajalik.
Vaimses vallas on Putin liikunud selgelt liberaalsetelt väärtustel traditsioonilise konservatismi suunas. USA konservatiivide käilakuju Buchanan on nimetanud Putinit kristliku konservatismi esivõitlejaks maailmas.
Igatahes on Venemaal oodata huvitavaid arenguid. Õnnestunud välispoliitika, mille vundamendiks on sõjalise bloki suurepärane töö ja saavutused Putini juhtimisel, on avanud Venemaale uusi võimalusi. Ilmselt oleks rumalus raisata põhitähelepanu stagneeruvale ja allakäivale ning ohmuvõitu juhtidega Euroopale. Saksamaad võib vabalt tehnoloogilises, majanduslikus ja poliitilises mõttes asendada Jaapan ja juba ka Hiina ja Korea. USA on seal kandis juba oma näo kaotanud.
Roman Ubakivi