TRUMP ASTUS ÄMBRISSE
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi