PRANTSUSMAA TORMIVETES
Presidendivalimiste esimene voor näitas Prantsusmaa lõhenemist USA eeskujul kaheks leppimatuks laagriks: globalistideks Macroniga ja patriootideks Le Peniga.
Ebastabiilsust suurendab veelgi mõlema liberaalse tsentri partei sotside ja vabariiklaste kandidaatide täielik läbikukkumine. Võimuloleva Hollande partei kandidaat sai vaid 6% häältest! Muidugi, Macroni võib pidada kogu globalistliku establishmendi kandidaadiks kuid tema verinoor partei läheb alles esmakordselt suvel toimuvatele parlamendivalimistele ja laiad koalitsioonid on Prantsusmaa poliitikas väga habras fundament. Kogu senine V Vabariigi poliitiline süsteem on seetõttu küsimärgi all.
Presidendivalimiste teine voor on seekord tõesti väga tähtis nii Prantsusmaale kui ka Euroopale. Tulevik on tume ning visandan vaid põgusalt arvatava peavariandi. Macroni võimalused paistavad paremana, sest tal on Prantsusmaa, Washingtoni (Obama) ja Brüsseli globalistliku establishmenti ja kuue miljoni muslemi tugi. Ent ta võit kutsub esile vaid lühikese eufooria nende seas, sest mitte mingit uut arukat visiooni endisel bankuril ja majandusministril demagoog Macronil ei ole. Välispoliitikas jätkab ta Hollande jaburat kurssi mis on vastuolus Prantsusmaa rahvuslike huvidega. Macroni neoliberaalne majanduspoliitika on perspektiivitu ja tähendab banksterite heaolu suurendamist rahvahulkade arvel, edasist dereguleerimist ning töötajate õiguste järsku kärpimist, mis juba 2015.a. (kui ta oli majandusminister) viisid tõsiste rahutusteni ja nüüd kui enamikel on kõrini migrantide toetamisest, lõpeb sotsiaalse plahvatusega. Tema peaidee: globalistliku poliitikaga ühendada Prantsusmaa inimesed on nii lollakas, et ei vääri arutamist. Vastuolud teravnevad ühiskonnas äärmuslikult ja Le Peni populaarsus üha tõuseb. Küsimus on vaid selles, kas Le Pen võidab järgmised presidendivalimised või juhtub mingi võimupööre ennem, seda kasvõi Le Peni ja kommunistide ühispingutuse tulemusel. Seega Macron aitab küll aastake säilitada Euroopa Liitu, ent muutes Prantsusmaa mädaks õunaks EL sees, garanteerib ta tahtmatult EL lagunemise.
Kokkuvõtlikult öeldes tähendab Prantsusmaa lähituleviku ebastabiilsus tema tunduvat nõrgenemist ja seega ka NATO ja Atlantistliku Lääne edasist nõrgenemist.
Roman Ubakivi