Loomulikult on rahvuslaste poliitika EESMÄRGIKS eestluse ja Eesti riigi arenemine ja kestmine läbi aegade.
Peamiseks potentsiaalseks välisohuks ei ole meile loomulikult Soome ja Läti, vaid lähim suurriik Venemaa, kellega meil on ühine piir.
Geopoliitika reegliks on, et iga suurriik peab oma piiridel asetsevaid riike oma eluliste huvide tsooniks. Eluliste huvide eest ollakse valmis aga ka sõtta minema. Nii oli USA poolt täiesti normaalne käik, kui Hruschov provokatsiooniliselt sokutas Kuubale aatomilõhkepeadega raketid, ähvardada NSVLiitu tuumasõjaga. Maailma õnneks jätkus Kremlil siiski kainet mõistust ja raketid koristati Kuubalt ära. Me ei tohi unustada, et oleme Venemaa eluliste huvide sfääris. Muidugi võivad demagoogid kireda, et oleme iseseisvad ja meil on võimalus ise oma poliitikat valida. See on tõsi, kuid geopoliitiliste tõsiasjade ignoreerimine toob meile kaela vaid õnnetust. Loll saab ka kirikus peksa ja rumalus ei ole rahvuslikkus. Nii olid Mannerheim, kes tahtis vältida Talvesõda, ja Kekkonen tõelised Soome patrioodid, aga nende kritiseerijad on kas Soome vaenlased või lollpead.
Me peame ka aru saama, et ei ela enam EW ajas, vaid juba II maailmasõjas võeti kasutusele tuumarelv. Me peame aru saama, et iga relvastatud konflikt Venemaa ja NATO vahel kujuneb paratamatult tuumasõjaks, sest Venemaa relvajõud jäävad mitmekordselt alla nii finantseerimisega kui ka hariliku relvastuse ja sõjajõududega. See on fikseeritud ka Venemaa kaitsedoktriinis. Seega muutub tänase sõja korral Eesti kui Venemaa sõja vastane platsdarm paratamatult tuumalöökide objektiks. Seda suuremate löökide, mida rohkem on meil NATO vägesi ja baase! Seepärast on Eesti degenerantse eliidi vaimustunud kilked NATO vägede üle Eestis eestluse reetmine, sest peale tuumasõda ei ole enam eestlasi ja meie jaoks ei ole tähtsust, kes sõja võidab.
Ülaltoodust tuleneb fundamentaalne fakt:
EESTI JULGEOLEKUT VENEMAA SUUNAL EI SAA TAGADA SÕJALISTE VAHENDITEGA JA LIITUDES TEMA VAENLASTEGA.
Kes sellest lihtsast tõsiasjast aru ei saa on kas idioot või USA mõjuagent. Viimastest meie eliidis puudu ei ole. Võtkem või Mihcelsoni - alguses laseb põhja juba kokkulepitud Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimise ja uue käsu saabumisega teeb kannapöörde, seal hulgas annuleerimata mitte ainsatki põhjendustest, mis ta lepingu vastasena esitas!
Ülaltoodut arvestades on ilmselge, et me ei tohi mitte mingil juhul valida oma geopoliitiliseks orientatsiooniks suurriiki, kes on Venemaa geopoliitiliseks vaenlaseks. Täna on selleks USA, sest ilma Venemaa alistamiseta ei saa nad saavutada oma eesmärki - absoluutset domineerimist maailmas. Iga suhete teravnemine USA ja Venemaa vahel kujutab endast eestlastele eksistensiaalset ohtu ja seejuures on kogu meie poliitiline eliit ametis sõjaleegi õhutamisega! Kõik Riigikogu parteid on SÕJAPARTEID, sest nende üksmeelne välispoliitika viib varem või hiljem sõjani Venemaaga, mis on hukatuslik Eestile. Meie loodav partei on RAHUPARTEI, sest me tagame eestlusele rahu ülesehitamistööks.
Vaatasin-kuulasin Obama esinemisi ja Foorumi ETV-s, kus olid koos kõik kartelliparteid, kes järjekordselt kinnitasid oma üksmeelset toetust senisele USA orientatsioonile. Keskerakond on venelaste moosimiseks küll ehitanud õigeusu kirikuid, kuid pole kunagi esitanud alternatiivset julgeolekupoliitikat ja on alati toetanud senist. Rahvuslased on esimesed ja seni ainukesed, kes julgeolekupoliitikas lähtuvad Eesti rahvuslikest huvidest ja me tahame pöörduda ära hävingu teelt, mis teenib ainult võõrriigi huve.
EESTI RAHVUSLIKES HUVIDES ON GEOPOLIITILISELT ORIENTEERUDA SAKSAMAALE.
Põhjuseks on fakt, et Saksamaa ja Venemaa rahvuslikud huvid ei ole konfliksed, vaid ühtelangevad, ja seega ei ole nad geopoliitilised vaenlased. Mõlemate huvides on nn. Kontinentaalblokk, millest ma eelpool olen rääkinud. Saksamaa orientatsiooni puhul ei ole Eesti enam Venemaale ohtlikuks agressiooniplatsdarmiks, nagu me täna oleme, ja me loome eelduse heanaaberlike suhete sisseseadmiseks, nagu seda Soome on teinud. Õige geopoliitilise orientatsiooni puhul ei kõrvalda me mitte ainult eksistentsiaalse ohu meie riigikese seisukohalt, vaid saame ka võimsa tõuke oma majanduse arenguks Venemaa ääretu turu näol, kus oleksime täiesti konkurentsivõimelised. Hüppeliselt tõuseks ka meie sisejulgeoleku olukord, sest alles peale Venemaale vaenuliku geopoliitilise orientatsiooni muutmist võime hakata tõsiselt rääkima venekeelse elanikkonna integreerimisest.
Kuna täna Eesti degenerantne võimueliit ja peavoolumeedia ei ole võimeline arutlema geopoliitilisel mõttetasemel, siis välispolitika suuna põhimõtteline muutmine jääb üksnes alles loodava rahvusliku erakonna õlgadele. Tänu meie kriitikale on hakanud juba lagunema üks neoliberalismi ja USA kantsidest - IRL. Nad ei saa täna enam valetada, et astmelisest tulumaksust keelduv partei on rahvuslik. Veelgi tähtsam on kogu neoliberalismi peamise tugipiilari hajumine - müüt , et neoliberalism tähendab maailma ajaloo fukuyamalikku lõppu. Just sellele rumalusele rajanes laarlaste eestlusele hukatusliku suuna valik, kui me taasiseseisvusime. Täna on selle rumaluse valeks sunnitud tunnustama isegi Aaviksoo ja Jõerüüt! See tähendab IRL-i degenereerumist ilma ideoloogiata parteiks, muutumiseks lihtsalt haledaks saamameeste kambaks, kes tahavad kirikus altari ees valet vandudes ja Eesti kodakondsust müües oma taskuid täita.
Rahvuslased ei ole NATO liikmelisuse vastu, kuid me blokeerime kõik sammud, mis on põhimõtteliselt Eesti rahvuslike huvide vastased. Me anname endale selgelt aru, et NATO ei ole suuteline reaalselt tagama meie julgeolekut. Soovitan asjast aru saamiseks lugeda ühte viimastest artiklitest sellel teemal: Jeffrey Tayler "Kas Vene president on valmis alustama kolmandat maailmasõda? (Foreign Policy 05.09.2014). See kirjeldab reaalselt tekkida võivat kriisi Narvas ja näitab, et me jääme tõetunni saabudes üksi.
Probleem on selles, et peale NSVL-i kokkuvarisemist sai USA eliidis valdavaks geopoliitikale vastanduv fukuyamalik ajaloo lõpu müüt (mille geopoliitiliselt harimatud ja võõrriigi mõjuagendid laarlased muidugi suure õhinaga omaks võtsid). Seepärast tegi USA Feorge F. Kennani järgi suurima vea siis, kui lubati Ida-Euroopa maadel ühineda NATO-ga. Eesti nimelt ei kuulu USA elutähtsate rahvuslike huvide sfääri. Sellele ilmselgele geopoliitilise faktile on rajatud ka eelpool soovitatud J.Tayleri loogika. Rahvuslastel ei ole mingit kahtlust selles, et me varem või hiljem puhastame Toompea degenerantsest rämpsust. Probleem on aga ajas ja on võimalik, et me ei jõua oma tõekspidamiste teostuseni enne Eesti hävingut.
Olukord on sarnane 1914. aastale. Jälle on maailmas hegemoon, kelle huvides on maailmalaiuse sõja korraldamine. USA-l pole muud väljapääsu vältimaks sotsiaal- majanduslikku katastroofi, kui suure sõja provotseerimine Euraasias. Seejuures on tingimuseks, et USA ise ei põrkuks otseselt Venemaaga kokku. Nimelt peab au andma Vene kindralstaabile, kes Jeltsini USA orientatsiooni aastatel oli sunnitud laskma laguneda laevastikul, armeel ja lennuväel, suutis kontsentreerida kogu pisku eelarve strateegilisele tuumatriaadile. Seetõttu on Venemaa likvideerinud isegi oma NSVL-i-aegse mahajäämuse strateegilise allvelaevastiku osas ja rebinud selles valdkonnas koguni USA-st selgelt ette! Nii strateegilised raketikandjad kui ka univeraalsed ründe- aatomiallveelaevad on tehniliste parameetritelt USA allveelaevadest selgelt paremad. Kokkuvõtlikult öeldult on Venemaal õnnestunud säilitada MAD heidutusvõime ja on ka täna ainsana võimeline USA maamunalt ära pühkima.
Obama sõnum Tallinnas, et talle on Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine sama tähtis kui Berliini, Pariisi ja Londoni, põhjustas kindlasti hoolikalt varjatud nördimuse ja paanika viimastes. Kuna Obama ei nimetanud Washingtoni, NewYorki, Los Angelest, siis on igale analüütilise mõistusega inimesele selge, et Obama on valmis võitlema mitte ainult viimase ukrainlaseni ja isegi mitte ainult viimase eestlaseni, lätlase ja leedukani, vaid ka viimase sakslase, prantslase ja inglaseni! Samas kõnes tegi Obama ka selgeks, et ta ei taha Venemaad nõrgestada. Ühesõnaga pole tal midagi selle vastu, kui Euroopas puhkeks kolmas maailmasõda, kus Venemaa ja Euroopa teineteist taktikaliste tuumarelvadega laastaks. Selles mõttes oli Obama kõne tõepoolest vast epohhiloov sarnaselt Putini 2007.a. Müncheni kõnele, mis kuulutas unipolaarse maailma lõppu. Sisuliselt kuulutas Obama kõne NATO sisulist lagunemist, sest ei Berliinis, Pariisis ega Londonis ei peeta Baltimaid oma rahvuslike eluliste huvide sfääriks ja keegi neist ei mõtlegi mingi Narva pärast Venemaaga sõtta minna. Täna Toompeal ja Kadriorus istuvad ajukääbikud on rajanud riigi julgeoleku ilukõnest ülespiitsutatud soovmõtlemisele.
Lisaks Põhja-Aafrikale ja Lähis-Idale on USA oma poliitikaga loonud sõjakolde juba ka Euroopas -Ukrainas. Nagu USA kuulsaimaid ja mõjukamaid strateege, John J. Mearsheimer, kirjutab oma hiljutises Foreign Affairs´i artiklis "Miks Ukraina kriis on Lääne süü?", on vormilt Ukraina kodusõda(sisuliselt muidugi USA ja Venemaa vaheline asümmeetriline sõda) puhtalt USA ja EL-i süü.
Ma juba võrdlesin ühes varajasemas artiklis USA ja Venemaa karvupidi kokkuminekut poksimatshiga, mille esimese raundi võitis selgelt Putin. Teatavasti kukutasid 22. veebruaril relvastatud ja USA poolt koolitatud jõugud demokraatlikult valitud Ukraina presidendi ja võimule upitati USA nukuvalitsus. Ukraina julgeolekuteenistuse ülemaks määrati USA kodanik Valentin Nalivaitshenko. USA eesmärgiks oli Ukraina NATO-sse tirimine ja peaeesmärgina Venemaa mereväebaasi ülevõtmine Sevastoopolis. Selleks sisenes samal päeval USA lennukiemalaeva grupp eesotsas 102 000 tonnise veeväljasurvega CSG-2 George Bushiga koos 16 sõjalaevaga, mille hulgas kolm tuumaallveelaeva, rikkudes rahvusvahelist õigust, Mustale merele (see armaada asus teele Norfolkist 13.veebr.). Sevastoopol ei ole ainult Venemaale ülitähtis laevastikubaas, mis valitseb Musta merd ja võimaldab Süürias tugipunkti omada. Sevastoopol on Venemaale täna asendamatu, sest seal on tal vaenlaste raketi-tuumarünnaku hoiatuskeskus, mille antennid võtavad vastu teated strateegiliste rakettide väljatulistamisest raadiolokatsioonijaamadelt, mis asetsevad Leningradi lähistel, Armaviris jm. Seepärast saadeti kohe kaks SU-d paarikümnekordsele(!) ähvardavale madallennule üle USA sõjalaeva, mis raadioelektrooniliste vahenditega püüdis segada hoiatuskeskuse antennide tööd. Sellise USA provokatiivse käitumise korral võib maailm ühel päeval leida end ka ootamatult üleüldises tuumasõjas.
Esimene raund lõppes minu arusaamist mööda Putini selge võiduga (Krimm taasühendati Venemaaga) ja prognoosisin, et matshi võidab 85% tõenäolisusega Venemaa.
Tänaseks on see matsh läbi, ilmse ülekaaluga võitis Putin - Kiievi hunta ca 80.000 vägi löödi kehvemini relvastatud ca 15 000 Donetski ja Luganski maakaitseväelase poolt pihuks ja põrmuks! Kiiev oli sunnitud "terroristidega " rahuläbirääkimiste laua taha istuma ja neid seega ametlikult tunnustama kui subjekte.
Novorussia on täna juba poliitiline fakt ja peale Kiievi sõjakuritegusi tähendab see Ukraina edasist lagunemist. Maakaitseväelased, kes võitlesid oma kodude kaitsmisel, on täna konkreetne jõud, mis ei allu isegi Putini tahtmistele. Novorossija, millel on eeldused laienemiseks, kujutab Venemaale nüüd elutähtsat puhvrit NATO-sse pürgiva oligarhide poolt valitsevate Kiievi vahel.
Nüüd on pall USA käes ja nende otsusest sõltub, millal ja missugune tuleb uus Match.
Võimalusi on põhimõtteliselt kolm.
1) Obama jätkab Tallinna kõne vaimus - ähvardades Venemaad uue 19.saj . taolise Krimmi sõjaga, mil Euroopa riikide liit vallutas Sevastoopoli ja Venemaad Siberi kaotamisega (mäletavasti oli Venemaa sunnitud toona Alaska USA-le müüma), majandussõja totaliseerimisega, psühholoogilise sõja hoogustamisega ja panustamine õõnestustegevusele (Obama kõne lõpuosa oli adresseeritud selgelt viiendale kolonnile).
See valik vastab täielikult Tallinna kõne vaimule, kuid on USA prestiishile halvim, sest jõudude tasakaal ei ole tema kasuks. Obama jätkab siis Karu ja Draakoni tõukamist teineteise embusse. Uus rünnak Novorossijale tuleb siis kindlasti, kuid mitte enne paari nädalat, sest armetult peksa saanud Kiievi väed vajavad lahinguvõimeliseks turgutamist.
Arvan, et isegi Goldman Sachsiga tihedalt seotud A. Merkel ei järgne lõpuni luuseri kurssi, kes on haledalt peksa saanud Iraagis, Afganistanis, Süürias ja äsja Ukrainas. Saksamaal tekiks valitsuskriis kui ta seda söendaks ja ta kaotaks võimu. Majandussõda Venemaaga hävitaks Saksamaa majanduse konkurentsivõime. Merkel on niigi hädas oma aatomielektrijaamu eirava energiapoliitikaga, mis läheb Saksamaa majandusele maksma aastas ligi paarkümmend miljardit eurot. See oleks Saksamaale täielik katastroof, kui Venemaa oma gaasitarned peatab. Sanktsioonid Venemaa naftatööstusele, mille EL-i kamarilja vastu võttis, samal ajal kui USA EXXonMobil koos Rosneftiga lõbusalt juba Kara meres puurib, ja lennukitööstusele, mis tähendab hädavajaliku Vene titaaniosade puudumise tõttu Airbusi tootmise lõpetamise ja kogu maailmaturu loovutamist USA Boingule, põhjustavad Euroopas ränga majanduslanguse. USA nõuab küll EL-ilt sanktsioonide rakendamist, aga ei laienda neid oma firmadele.
Finantssanktsioonidel on kõige laastavam mõju hoopis USA dollarile, mille kasutussfääri kitsenemine saab hoogu juurde. Nii kaks naftatankerit, mis toovad Gazprom Nefti naftat Arktikast sel kuul Euroopasse, müüvad seda enam mitte dollarite, vaid rublade eest. Venema võib tulevikus hakata kogu oma toorainet müüma rublade eest. Nagu ma enne olen juba kirjutanud, kogu BRICS-i sisene kaubandus ei kasuta enam dollarit. Lääne finantsanksioonid soodustavad vaid Hong-Kongi rahanduskeskuse õitsengut, mis jätab New Yorgi ja Londoni teisejärguliseks.
2) Obama võtab kuulda mõistuse häält ja ei jätka tänast Mearsheimeri iseloomustuse järgi värdjalikku (misbegotten) poliitikat, mis põhjustaks veelgi suuremaid kaotusi. Rumal poliitika on toonud juba tohutult kahju- on viimane aeg hakata kahjusi minimaliseerima. Mearsheimeri rahuplaan on optimaalseim võimalus USA-le august väljaronimiseks. Samas, kui uskuda Maailmapanga juhti, on 2008.aastast palju hullem majanduskriis kohe nurga taga ja USA-l polegi muud valikut kui jätkata meeleheitekursil ja loota suure sõja puhkemisele Euroopas.
3) Selge poliitika puudumine, selgelt ülekaalus on rosolje kahest ülaltoodust. See on minu arvates kõige tõenäolisem variant, sest Obama on väga nõrk president- ta ei ole suutnud korda majja lüüa, nagu Süüria keemiarelvakriis näitas, isegi oma ametkonna seas. Obama lasi end juhtida Ukraina sõtta tema vihavaenlaste neoconide esindajal V.Nulandil, kelle ta on jätnud oma Euroopa poliitikat juhtima. Vabariiklased on välispoliitikas juurutanud Wolfowitzi doktriini, mis lubab igat moraalinormi eirata. Nüüd sülitatakse moraalile ka sisepoliitikas. Eesmärgiks on iga hinna eest Obamat kahjustada, hoolimata USA huvide kahjustamisest.
Oma rumala poliitika tõttu on USA minetanud oma võime mõjutada geopoliitilisi protsesse endale soodsas suuunas. See tähendab, et ta truimadki liitlased on talle selga keeramas. Loen võimaluse korral Haaretz`it ja Jerusalem Posti, sest nii targalt rahvalt kui juutidelt on meil palju õppida. Isegi Iisrael on teinud avangu Euraasia majandusliidu suunas! Egiptusest ja Saudi-Araabiast, samuti Indiast, Pakistanist ja Iraanist olen ma juba enne kirjutanud.
Euroopa Liitki ei saa enam kaua avalikult Kaose Impeeriumile pugeda ja vargsi Moskvas sosistamas käia, et ega ta sõjakad avaldused ei ole ikka tõsiselt mõeldud. Läänes eksponentaalse kiirusega arenev süsteemne kriis nõuab kohest reageerimist. EL-i eesotsas troonivad täna veel atlantistid, kel pole võimeid ega tahtmistki seista Euroopa eluliste huvide eest. Euroopa mädanemine USA holopina tähendab Euroopa tsivilisatsiooni hukku, sest nagu M.Heidegger rõhutas, on Euroopa tsivilisatsioonile Ameerika ABSOLUUTNE KURJUS !
Euroopa tsivilisatsioon laguneb täna meie silme all, sest võõrad väärtused annihileerivad meie traditsioonilised väärtused. Euroopa kultuur ussitab kõduks, mille väetisel hakkab tõusma Islami lipp.
Ainuke võimalus Euroopa tsivilisatsiooni säilimiseks ja arenemiseks on taastada Euroopa geopoliitiline subjektsus ja vabadus, mille eelduseks on eurooplaste Ereignis – Sündmus vaimsel tasandil. Me peame raputama maha meid orjaahelatena rõhuvad võõrad väärtused ja välise jõu poliitilise diktaadi ning, pöördudes tagasi oma juurte juurde, saama jälle Ajaloo tegijaiks.
Eestlastena peame valima, kas oleme Euroopa tsivilisatsiooni või Ameerika tsivilisatsiooni poolt. Meie degenerantne eliit on oma valiku juba ammu teinud, võttes endale eestluse ja Euroopa vaenlase reeturliku rolli. Loodava rahvusliku maailmavaatega partei ülesandeks on anda rahvale selge valikuvõimalus. Igaüks, kellele eestlus on kallis, on teretulnud pardale.
EUROOPA EUROOPLASTELE!
Roman Ubakivi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar