K I V I D O N P A I G A S

KIVID ON PAIGAS Viitan pealkirjas muidugi Go mängule seoses Hiina ja Venemaa yhisdeklaratsioonile. Kuulutati välja Hiina-Venemaa vankumatu liit ja selle maailma vöimsaima geopoliitilise jöu baasil kuulutatakse end maailma mängureeglite paikapanijateks, töugates nii seni hegemooni troonilt USA. Konkreetselt toetab Hiina täielikult Venemaa ultimaatumit NATOLe koristada end Venemaa piiridelt tagasi 1997 a. piiridesse ja Venemaa toetab Hiinat tätelikult Taiwani liitmises emamaaga. Vormistatud on nyyd ka formaalselt maailma vömsaim Jöud-POWER, kes käsib USAl koristada end Euraasia mandrilt. Millega sellele eksistentsiaalsele väljakutsele ja absoluutsele geopoliitilisele katastroofile (kogu USA senise poliitika vundamendiks on olnud kategooriline imperatiiv mitte lasta yhineda Euraasias kahel suurriigil) suudab vastata liberaalne USA? Lugege nende peamist ajukeskuse väljaannet Foreign Affairs veendumaks, et neil ei ole mingit tösiseltvöetavat ideejuppigi. Seepärast tegeletakse asendustegevusega - tähelepanu körvalejuhtimisega kolmanda järgu teemaga: mystilise Venemaa sissetungiohu tagasitörjumisega Ukrainasse. Selle udukattega tegeleb ka aktiivselt EL suursaadik Ukrainas Matti Maasik, kelle vaimne vöimekus piirdub vaid bankettidel pakutavate drinkide analyysiga. Nii nöab ta Venemaa loobumist öigusest oma vägesi omatahtsi iseenda terrritooriumil liigutada EL nimel. Aga kes on EL, NATO ja OECD täna geopoliitilises möttes? Siutyhjad fantoomid kes peagi kaovad nasgu Seksuaalrevolutsioonide Ylemaailmne Keskus vene kirjandusklassikas. Jutt on konkreetselt 100 000 grupeeringust, kes seisab vastukaaluks Ukraina 120 000 mehelise Donbassi vastu koondatud väegrupeeringuga ja demonstreerib Venemaa lubadust mitte lubada Ukraina rynnakut Donbassi vastu. Mingeid sissetungikavatsusi, nagu debiilid Der Spiegelist joonistavad tankigruppide nooli yle Krimmi maakitsuse ja Valgevene soode, Venemaal loomulikult ei ole, sest M.Maasikal on täielikult öigus selles, et Ukraina on pöhimötteliselt muutunud alates 2014. aastast ja kujutab täna endast Euroopa koige vaesemat maad hävitatud tööstusega ja kes hingitseb vaid tänu välislaenudele. Prognoosisin juba aastaid tagasi, et Ukraina tulevik on Dikoje Pole, kus peremehetsevad bandiitide jöugud. Täna see realiseeritaksegi pehmearulise M.Maasiku silme all kui hysteerilised vanamutid ja lapsedf vineerist automaatidega söda mängivad. Ukraina nn.territoriaalkaitse tähendab tegelikkuses oligarhide bandiidijöukude legaliseerimist ja on tegelikkuses suunatud mitte Venemaa vastu, vaid oligarhide kaitseks USA vastu. Viimastel on hädavajalik hävitada igasugune tugev vöim Ukrainas, mis vöiks teoreetiliseltki takistada USA täielikku vöimu Ukraina yle. Tana suudab USA dikteerida oma tahet Ukraina presidendile ja valitsusele vaid piiratud ulatuses. Nii on selge käsk Alustada söda Donbassis, millest aga isegi Zelenski körvale puikleb möistes, et see tähendaks ta enda kiiret löppu. Juba täna ei kontrolli Ukraina territooriumit täielikult mitte ykski vöim. Söjalises möttes alistab Venemaa muidugi Ukraina kerge vaevaga kasutades selleks Kaliibreid ja öhujöuge, tankid vaid reisiks hiljem Ukraina vägede alistumisettepanekuid vastu vötma nagu Krimmiski. Ent need ei pea olema isegi Venemaa tankid, piisab täiesti kahe Donbassi korpuse omadest. Ent poliitiliselt oleks see vale samm.sest tänane Ukraina on Läänele nagu käepidemeta kohver, täiesti kasutu ja lausa kahjulik, sest sinna tuleb varajasemate lolluste töttu pidevalt yhe kiiremini vähenevat ressurssi mötetult raisata. Varem ma osundasin USA hiigelsuurele tööstuse inflatsioonile, mis paratamatult teatud ajanihke järel jöuab tarbijahindadesse ja murrab Bideni kaela. Sama protsess on täies hoos ka loomulikult Bretton Woodsi finantsysteemiga seotud euroalal, kus tööstusinflatsioon on rekordiline ca 25%! Aasta pärast ppole enam Saksamaal vaba enam yhtegi miljardit, et veepinnal hoida uppuvat Ukrainat ja ka Eesti uhkus- Rail Baltika trass löppeb nagu ma aastaid varem prognoosisin, parimal juhul möne jupikesesna soos. Seega Venemaal oleks tätelik lollus end mingi Ukraina vastase söjakäiguga siduda, väljaarvatus muidugi kohustuslik Donbassi kaitse. Iuleb vaid oodata, kuni Ukraina degenerantne eliit ja Lääs koos Ukraina riiklikuse riismed löplikult lammutavad ja bandiitide jöugud, keda Lääs ja Eesti on relvadega yle kylvanud ja pögenikud hakkavad Euroopat ryndama. Analyysisin USA Ukraina poliitikat yhes oma artiklis juba nn. esimese värvilise revolutsiooni -Juštšenko ajal 2004. aastal ja prognoosin selle perspektiiitust löpptulemusena vastavalt Bismarki mötteterale. Täna on see juba lähituleviku fakt. USA poliitika katastroofiline tulemus Venemaa suunas on seletatav nende Venemaa ekspertide ebakompetentsusega. Väitsin ka siin blogis varasemalt, et ehkki poola juut Brzezinski on möttehiiglane tänase peaeksperdi Nulandiga vörreldes, oli ka tema kui ehkki kahtlemault USA väljapaistvama geopoliitiku pilk tuhmistunud provintslikust russofoobiast. Väitsin, et Brzezinski eksib väites, et ilma Ukrainata on Venemaa vaid regionaalriik ja ei saa suurriigiks, impeeriumiks kuna Venemaa geopoliitiline telg ei ole Moskva- Kiiev (mis on piltklikult vaid vasem käsi), vaid hoopis Moskva- Kaasan- Tšeljabinsk- Novosibirsk-Krasnojarsk. Seda arusaama jagab ilmselt ka Vene eliit, mida kaudselt töestab Šoigu programm tugevdada just seda nn. seigroogu. USA eliit on loomulikult järginud Brzezinski doktriini ja pealöögi suunanud Ukrainale ning saavutanud ka suure edu, muutes Kiievi oma satelliidiks ja Venemaa vastaseks jöuks. Ent paradoksaalselt on Venemaa nn. vasak käsi hoopis tugevam ja kaugele ulatuvam kui 2014 aastal USA poolt juhitava relvastatud riigipöörde eel tänu Krimmile ja Syyria baasidele. Nii on USA lennukikanjate löögigrupp (ja potentsiaalselt köik nende lennugrupid) Aadria merel mitte mingi ähvardus Venemaale vaid pigem nali ja nörkus, sest ta (nad) on absoluutselt kaitsetud seda rajooni kontrollivate Mig- 29K lennupolgule, mis kannavad hyperkiirusega 2000km laskeulatusega Kinžal rakette. Kui lisada veel ameeriklastele avastamatud Vene diiselelektriallveelaevad, Kalibr tiibraketid, Musta mere laevastik ja kosmose-öhujöud, rääkimata maailma parimaist maaväest, siis on Ukraina osutunudb löksuks , kuhu UsA on mötetult oma ressurssi ja peatähelepanu suunanud ning kust oma prestiiži kaotamata ja domino effekti vältimata on vöimatu väljuda äsjase Afganistani katastroofi taustal. Bideni plaan syydistades Venemaad pöhjendamatult sissetungitahtes Ukrainasse, koostada selle myytilise ohu törjumiseks fantastilisi ähvardusi Venemaale, tahab endale tuua populaarsuse töusu sissetungi ärajäämise puhul ja leida kattevari Uklraina hylgamiseks paistab pöörduvat tema enda kahjuks. Jälgisin Foxist tema vihavaenlase Trumpi miitingut kus argument, et Texases piiritara ehitamise ja kontrollimatu immigrantidetulva ohjeldamise asemel raiskab Biden maksumaksjate raha mingi Ukraina piiri kaitsmiseks, vallandas kuulajatemassi tormilise aplausi. Galopeeriva inflatsiooni taustal leiab see Trumpi argument kahtlematult vaijate yha suuremat toetust. Seega on minu nägemuse pöhjal USA minetanud ajaloolise šansi murda Venemaa selgroog, suunates pealöögi Ukraina asemel Kasastani ja jättes ära kasutamata Putini strateegilise vea, kes kergendas USAl muuta Afganistan oma söjabaasiks ja sealt muuta Kasastan jt. islamisöjalaste Venemaa vastu suunatud platsdarmiks. USA Afganistani syndroom tähendab konkreetselt seda, et ilma USA söjalise toetuseta ei suudab islamistide jöugud vastu seista Venemaa söjalisele jöule, mida töestas ka hiljutised syndmused Kasastanis. Häirida muidugi nad suudavad ja vöib isegi prognoosida nende järjekordset rynnakut Kirgiisias, ent Hiina-Venemaa yhishuvi ja koostöö antud rajoonis ja isegi Talibaniga, teeb köik need MI-6 ja CIA ponnistused perspektiivituiks. Sotsiaalmajanduslikud jm. probleemid muidugi on suured ja ei kao iseenesest, ent need on aja jooksul mahendatavad. Kokkuvöttes vöb öelda, et eestaste elu söltub kolme (Indial on täna kasulik passiivne olla) ajaloolise subjekti mängust; Hiina-Venemaa Jöud käib selgelt USA omast yle ja viimane on sunnitud taanduma. USA suurimaks nörkuseks geopoliitilise Jou vähesuse körval on kriisiolukordades ylitähtis ajafaktor, mis töötab Venemaa kasuks ja USA kahjuks. Venemaa esitas selgelt oma miinimumnöudmised, mille yle ei tingi: NATO tagasiveeremine 1997.a. olukorda. Oma venefoobia poliitikaga on USA ise endalt ära löiganud strateegilise paindlikkuse ja oleks vaja Roosevelti tasemega riigimeest, kes suudaks endale liikumtvabaduseks ruumi trkitada. Nö nende önnetuseks on poliitikute tase katastroofiliselt langenud. USA l on muidugi vöimalus valida, kas vötta vastu tänasedb Putini tingimused ja säilitada nii oma toidubaasina suurem osa Euroopast. Teisalt vöivad nad ka lolli mängida (nagu nad seda täna teevadki) ja teha nägu, et vaidlusteemaks on teisejärguline probleem Ukraina näol. Sel korral on Venemaa lubatud söjaslis-tehnilised möned sammud sammud kergelt ette prognoositavad; jätkatakse kahe uue diviisi formeerimist, Pihkva öhudessant-rynde diviis saab juurda kolmanda polgu, formeeritakse uus 14.Iskanderite brigaad, mille yks divisjon läheb Krimmi ja vötab sihikule USA raketibaasi Rumeenias, teine Koola poolsaarele ja kolmas vist Valgevenesse kui seal vëtakse vastu uus konstitutsioonivariant, kus Valgevene pole enam neuteraalne riik ja ei keeldu enam oma pinnale aatomirelva paigutamast. Lisaks varustatakse eelköige Pöhja laevastik superkiiruste rakettidega Tsirkon ja jätkatakse Maailma köige vöimsamate strateegiliste pommitajate Tu-160M tootmist Kaasanis. Ja muidugi maailma vöimsaimad Sarmat raketid koos superkiiruste löhkepeadega, Poseidonid ja uued allveelaevad. Juba on kontakti vöetud Nikaraagua, Kuubaga ja Venetsueelaga. Venemaal kuluks marjaks ära yks laevastiku tugipunkt seal kandis kus USAd sihikul hoidvad aatomiallveelaevad saaksid pisiremonti. moona ja meeskondade vahetust. Lisaks on veel väga häiriv ameeriklastele viia sinna möned Lada taolised suhteliselt odavad diiselallveelaenad, mis on nii vaiksed, et USA ei ole vöimeline neid avastama, varustades nad tuumalöhkeadega Kalibritega. Seevastu aeg töötab USA laevastiku vastu, sest vaatamata Trumpi plaanile laevastiku suurendamise suunas, ollakse sunnitud söjaslaevu hoopis vähendama, sesr juurde toodetakse märksa vähem kui vanuse töttu ollakse sunnitus maha kandma vanarauaks. Kvaliteedist ei tasu agas rääkidagi, sest köik kolm suurt projekti on täiesti mötetuks osutunud (uus lennukikandja, uus destroier ja kaldavete laevastik). Seoses hyperkiiruste rakettidega on laevastiku peamine löögijöud-lennukuiemalaevad täiesti kaitsetud ja seega mötetud. Arvan, et USA kriitiline punkt on sygisesed vahevalimised ja töënäolisus avaliku kodusöja puhkemiseks on väga suur. Kui USA ei suuda sölmida Venemaaga kokkulet Venemaaga NATO taandumise yle 1997.a. piirile ja Hiinaga Taiwani yle, siis riskivad nad perspektiiviga saada välja aetud kogu Euraasia mandrilt, sealhulgas ka Lääne Euroopast, sest söjaliselt on nad selgelt kaotajad Hiina-Venemaa vöimsuse ees. Järelikult söltub uute vöidukate jöukeskuste Hiina ja Venemaa tulevane möjusfäär eelköige nende eliitide ambitsioonikusest ja poliitilisest tahtest. Xi suhtes pole mul kahtlusi, sest ta tegevuse motiiviks on selgelt olnud Hiina rahvuslikud huvid ja tema missiooniks on selgelt Hiina rashvusliku yhtsuse saavutamine - Taiwani taasyhendamine emamaaga. Putin on hoopis vastuolulisem tegelane, kuna ta vöimul pysimise vahendiks on oskus istuda kahel toolil korraga, ta tegutseb situatiivselt, nagu enamik poliitikuid. Yhelt poolt toetub ta nn.patriootidele, kes näevad Venemaa ainsa vaba eksisteerimise viisina impeeriumi vormis, teisalt pandi ta pukki liberaalide poolt, kelle ainelises huvides on måådapääsmatu integreerumine USA impeeriumi sulase rollis. Sellest ka lausa skisofreeriline ebajärjekindlus. Näiteks Gruusia kriis. Gruusia alustas pommitamist ja rynnakut Löuna Osseetia elanike ja Vene rahuvalvajate vastu, kelle sead on kymneid surnuid ja palju haavatasaanuid. Kuulsin seda BBC uudistesaates ja ka hiljem EL spetsiaalne komisjon kinnitas, et söda alustas Šaakašvili. Kaukaasias asuv Vene armee ylem reageeris ja saatis oma väed rahuvalvajatelen appi. USA instruktorite poolt ettevalmistatud paljukiidetud Gruusia armee jooksis möne päeva pärast laiali, nagu see varem juhtus Vietnamis ja hiljem Afganistanis. Vene tankidel on 20 km vaba tee Tbilisi. Venemaa rahvuslikes huvides on selgelt höivata Tbilisi, pyyda kinni Šaakašvili ja anda ta söjakurjategijana Haagi kohtu kätesse. Kutsuda USAst,Euroopast jm. vaatlejad vabade valimiste korraldamiseks Gruusias, L-Osseetias ja Abhaasias. Peale seda viia oma väed Gruusiast välja, fikseerides nii poliitiliselt oma söjalise vöidu. Selle asemel antakse käsk tankid ymber pöörata ja Gruusiast lahkuda.Ppoliitiliseks tulemuseks on Lääne syydistused söjalises agressioonis ja Eesti töevaba ajakirjanike syydistused söja alustamises. Seega samm patriootide suunas ja kohe tagurpidi kukerpall liberaalidest Läänele alistujate suunas. Mille nimel hukkusid syytud Vene rahuvalvajad ja neile appirutanud södurid? Samasugune rahvuslikre huvide eiramine Donbassis. Peale Ilovaiski katelt oli Donbassi miilitsal vaba tee Kiievini. Elementaarne olek lasta miilitsal jalutada vähemalt oblastite piirideni, et tagada perede yhendamine ja oblastikeskuste julgeolek. Selle asemel tuleb Mosskvast käsk mitte sammugi edasi ja Putin kirjutab isiklikult Minski rahulepped, mida Lääs ei mötlegi täita ja syydistab Putinit pidevalt Minski rahulepete rikkumises. Hukkuvad aga juba seitse aastat syytud Donetski elanikud, sealhulgas lapsed Ukraina armee suurtykitule töttu. Seejuures selle löpmatu öuduste löpetamiseks sealhulgas Venemaa kodanikele pruugiks Putinol vaid anda käsk kehtestada Ukrainale täielik majandusblokaad. Selle asemel Venemaa kaubanduskäive kasvas möödunud aastal 20%. Töin need paar näidet seletamaks, miks Putini kui liberaali suhtes kasvab rahulolematus just patriootide leeris. Köige patriootlikumad on muidugi elukutselised söjaväelased, kes oma elukutse töttu on kohustatud loovutama iga hetk oma elu kodumaa altarile. Seepärast ei olnud mulle ootamatuseks, kui äsja ilmus Venemaa Ohvitseride Kogu avalik kiri president Putinile ettepanekuga ametist tagasiastumiseks. Viimast muidugi ei toimu, ent söjaväe meeleolu eiramist söjaölukorras ei saa ykski valitseja endale lubada ja seetöttu vöib prognoosida Putini tagurpidikukerpallide järsku vähenemist. Roman Ubakivi