HAIGE MEES III
D.Trumpi võiduga algas inimkonna ajaloos ametlikult multipolaarne epohh. Täna me elame perioodis, kus formeeruvad geopoliitilise loogika järgi multipolaarse maailma keskused. Osa USA eliidist, kelle esindajaks on D.Trump tegi ameeriklaaste huvides ainuõige otsuse ja loobus kogu maailma politseiniku rollist, mis oli talle ilmselt ülejõu käiv ja oleks lõppenud ilmselt USA lagunemisega.
USA -le on täiesti jõukohane moodustada omaenda tsivilatsiooni Suur Ruum, kus ta vastutab korra eest ning mul pole ka kahtlusi Hiina ja India võimekuse kohta. Pretendentidest geopoliitilise subjekti rolli on vast kõige kehvemad šansid Euroopal. Meil puudub seni isegi sellist staatust ihkav eliit ja kontraeliit Le Peni jt. näol on alles formeerumisjärgus. Tänane Brüsseli ja liikmesmaade eliit on selgelt degenerantidest koosnev globalistlik rämps, kes töötab Euroopa huvide vastu. Samas toimib aga rahvusvahelises poliitikas endiselt põhimõte, et suuremad kalad söövad nõrgemaid ja küllaltki tõenäoline on variant, et Euroopa rolliks on olla väetiseks teistele tsivilisatsioonidele.
Eelmises artiklis ma juba analüüsisin majanduslikult kõige tugevama Euroopa maa katastroofi lävel olevat finantsseisu ja ka Saksamaa majandus tema pooleteise protsendilise majanduskasvuga on kergelt hävitatav. Tasub vaid Trumpil, Xi´l ja Putinil koos kokku saada ja kokku leppida, missuguse Euroopa kintsutüki keegi endale saab ja eelmise aasta maailmas köige rohkem autosi tootnud ja müünud Volkswageni võib ühe aastaga pankrotti ajada ja tema aktivad võileiva hinna eest endale krabada. Saksamaa majandus sõltub 50% ulatuses valmistoodangu ekspordi ja tooraine impordi osas juurdepääsust EL välistele turgudele ja niipea kui kehtestatakse USAs imporditoodetele 25% ulatuses tollid, mainimata isegi trahve, on kogu EL majanduse lipulaev varemetes. Mingit reaalset jõudu oma huvide läbipressimiseks teiste tsivilisatsioonikeskustes Euroopal ei ole.
Vähe sellest, et tänasel Euroopal jõudu ei ole, tal ei ole ka mõistust. Vaimselt jääme täna selgelt alla pealetungivale muslemi maailmale. Vaadake kuidas näeb täna välja Rootsi. Saksamaa kaart on tihedalt täistikitud mošeedega ja ainult endise SDV territooriumile pole neist asja. Muidugi on Euroopas põhimõtteliselt ka rekonkista võimalik ainukesena Saksa vaimu esindavate ida-sakslaste baasil , ent võimaluste aken ei ole kaua lahti.
Ka Venemaale on alanud aasta otsustav. Geopoliitiliseks subjektiks saamise võimalus on täitsa olemas. Kuna Venemaa pole oma poliitilise võimu süsteemi veel üles ehitanud, siis praktiliselt kõik sõltub vastusest küsimusele: Who is mr. Putin? Putini käes on täna tema poliitika läbiviimiseks kõik hädavajalikud eeldused: konstitutsioonilist enamust omav partei, mis allub vaid tema otsustele, talle otseselt alluv Rahvuskaart ja ligi 90% rahva toetus, ülisoodne geopoliitiline konjuktuur. Kõik seda täna poleks muidugi ilma Putini enda tarkuse ja sihikindla tööta ja täna on otsustavaks küsimuseks, mis iga Venemaa tsaari ees on seisnud: kas ta teenib riiki ja rahvast ja on selleks sunnitud vastuollu minema bojaaride-oligarhidega, või esindab ta oligarhide huve ja on sunnitud ohverdama riigi ja rahva huvid.
Putin tuli võimule teatavasti kui liberaalist oligarhide manager ja on senimaani nihkunud samm-sammult paremale koservatiivse patriotismi poole, hoolikalt säilitades eliidis tasakaalu neoliberaalidest globalistide ja patriootide-riigimeeste vahel. See on olnud tark ja ainuõige poliitika maa kooshoidmiseks ja evolutsiooniliseks arenguks ning iseenda võimulpüsimiseks.
MInu arvates on seoses uue ajastu ja perioodi algamisega vana poliitika end ammendanud. Piltlikult öeldes oli tark ilmutada kannatust, manööverdada, teha pettemanöövreid, oodata vastasste vigu ja nende energiat kasutada nende endi kahjustamiseks nagu dzuudoski. Uus olukord aga lausa kisendab uue poliitika järele. Kui seni võis aru saada, et Putin hoidis võimul neoliberaalide-globalistide majandusblokki, kes avalikult töötasid Venemaa huvide vastu ja kelle poliitika tõttu on siiamaani sihikindlalt kägistatud Venemaa majandust ja kelle kaudu on aastate kaupa makstud oma geopoliitilisele vastasele sadu miljardeid dollareid andamit, oli nõrga sunnitud samm, et vältida kodusõda ja kaost, siis täna on olukord põhimõtteliselt muutunud. Kogu see Tšubaisi riigivaraste ja reeturite kamp on ju võimule upitatud Bill Clintoni käsu korras ja on tänase president Trumpi vaenlased. Kui Putin ei ole enam selle maffia palgatud manager ja ka mitte tühisus, kelle huvid piirduvad vaid isikliku karjääriga vaid on konservatiivse- patriootilise maailmavaatega Stalini kaliibriga riigimees, siis täna on tagumine aeg kuivatada kogu see Moskva soo. Kui Putin seda täna ei tee, siis lõikab ta sellega ära Venemaa perspektiivi saada üheks multipolaarse maailma geopoliitiliseks subjektiks. Täna on Venemaa vaatamata välispoliitilisele edule ja võimsale söjaväele sisuliselt piiratud suveräänsusega poolkoloonia, sest ta on loobunud iseseisva riigi obligatoorsest õigusest trükkida iseenda raha nii palju kui ta ise heaks arvab.
Täna on võimaluste aken avatud kõigile tsivilisatsioonidele, kes tahavad saada isandaks oma mõjusfääris. Ent see aken on lahti vaid viivuks- vast neljaks aastaks ja 2020 aastaks on põhimõtteliselt paika pandud selle sajandi geopoliitilised subjektid. Võitjad selgitab mitte ainult poliitiline -sõjaline võimsus vaid otsustavaks perspektiivi mõttes saab pretedentide võime saavutada ennem konkurente uus tehnoloogiline tase ja postkapitalismile adekvaatne sotsiaalmajanduslik korraldus.
Trump, kes juhindub selgelt klassikalisest rahvuslikust majandusteooriast suudab minu hinnangul korrata Hitleri laadi majandusimet ja USA on nelja aasta pärast viinud oma majanduse uuele tehnoloogilisele tasemele ja kui ta suudab majandusliku hüppe kaudu lahendada ka sotsiaalsed probleemid, siis on ta valmis laiendama oma tsivilisatsioonisfääri kasvõi Venemaa Kaug-Ida arvel. Olen juba varem kirjutanud, et Stalin 1931 aastal formuleeris idee, et Venemaa on oma industialiseerimisprotsessis Läänest maha jäänud paarsada aastat. Ta tunnetas, et Venemaal on selle mahajäämuse tasategemiseks vaid kümme aastat. 1941.aastal tungiski Hitler maailma parima sõjamasinaga kallale NSVLiidule. Kui Stalin oleks hilinenud oma hinnangus kasvõi paari aastaga, siis poleks täna ei Vene riiki ega rahvast. Küsimus ei olnud vaid majandushüppest , vaid ka kultuurihüppes- oli ju vaja külamehed panna lennnukeid jne. looma ja tootma.
Kas Putinil on Stalini tasemel vaistu ajastu hõngu tabamiseks? Minu nappide teadmiste põhjal on mul mulje, et Putin pole valmis hüppeks ja jätkab vana ettevaatliku samm-sammukese poliitikaga. Neoliberaal Kudrin on muidugi kaasa aidanud Putini karjäärile ja tänulikkus on kahtlemata positiivne iseloomujoon, kuid panna Kudrin Venemaa uut majandustrateegiat looma ja siis võib-olla paari aasta pärast jõuda 1,7% majanduskasvuni, teeb ilmselt võimatuks Venemaal geopoliitiliseks subjektiks saamise. Uuele tehnoloogilisele tasemele jõudmine nõuab hiiglasuuri paljuski riskantseid investeeringuid, mis eeldab hüppelist majanduse arendamist vähemalt 7-10% aastas. See on võimalik ainult jälgides Trumpi eeskuju ja lähtudes rahvuslikust majandusteooriast. Kogu senine majandusplokk tuleb selleks päevapealt minema kihutada. See käivitaks muidugi miitingu Bolotnajas Navalnõi taolistega eesotsas, kuid Trump isegi ei aevastaks sellise tühja-tähja peale. Putinil on täna palju suurem võimutäius kui Trumpil ja tegelik väljakutse Putini populaarsusele on oht, et Trumpi poliitika on ehtsalt rahvuslik ja patriootlikum kui Putinil.
Teine signaal, mis seab Venemaa tuleviku küsimärgi alla on rahandus-majandusbloki teade, et nad kavatsevad kogu raha mis saadakse nafta müügist üle $40 barrelilt viia välja Venemaa majandusest (täpselt nagu Eesti valitsus teiste riikide põlevkivitööstusesse) ja investeerida teiste riikide majandusse (täna on barreli hind kuskil $55 jka tendents aasta lõpuks $65 kanti. Seda ei saa kuidagi teisiti nimetada kui majandussabotaažiks ja Stalini ajal pandi taolised reeturid seina äärde. Venemaa majanduslangus on kunstlikult tekitatud just Keskpanga ja rahandusministri poliitikaga, mis on jätnud Venemaa majanduse ilma odavast krediidist. Siin on mul mõistlik peatuda, sest seletamaks loogiliselt lahti kogu lõngakera, miks Venemaa vaenlased istuvad valitsuses ja Putin on neid oma kaitsva tiiva all hoidnud nõuab raamatu mahtu.
Majandusjutu kokkuvõtteks nendin, et muidugi senise poliitika jätkamise korral Venemaa tänu oma loodusvarade rikkusele pankrotti ei lähe ja võib oodata väikest paranemistki. Kuid taktiline toimetulek tähendab strateegilist kaotust.
Venemaa sotsiaalmajanduslik kord on maailma üka ebaõiglasemaid. See, et Putin seda probleemi sisuliselt ignoreerib ja loodab, et rahvas lepib enda paljaksröövimisega Tšubaisi kamba poolt loob rahval samasuguse suhtumise oma eliiti kui see oli sajand tagasi traagilisel 1917ndal aastal, kui talupojad mõisnikke elavalt lõketesse loopisid ja töölised valimatult kõik aadlikud ja ohvitserid maha lasid. Tänagi tilgub pidevalt musta mürki rahva hinge tänu Putini sotsiaalmajanduspoliitikale. Kui lisada sellele mürgile välismaa konkurentide tahe ja soov ning raha ja relvad, siis puhkebki järjekordne revolutsioon ja kaos.Venelastele on õiglus üks põhilistest väärtustest ja selle ignoreerimine ei tõota head.
Kui Moskva tõepoolest tahab saada tsivilisatsiooni keskuseks, siis peab ta käituma ka Donbassis vastavalt. Kui Putin andis lubaduse, et ta kaitseb venelasi, kus nad ka ei elaks, siis iga mürsk, mis täna lendab Donetski majja, tappes naisi ja lapsi, on suunatud tema autoriteedi pihta. Veelgi enam, kogu strateegia, mis täna seisneb Donetski ja Luganski surumises Venemaale vaenuliku Ukraina võimu alla, et blokeerida tema astumist NATOsse pole geopoliitilise subjekti poliitika.
Ennastmõitetav oleks avalikult välja öelda, kus Venemaa venelasi kaitseb, kus kulgeb tema mõjusfääri piir ja siis ka toimida oma sõnade kohaselt. Ukraina on kokku lapitud teatavasti kolmest täiesti erinevast lapist: Tsaariaegsest Novorossiast, kus enamik elanikest on venelased, Malorussiast Kiievi ümber ja Lääne Ukrainast.
Stalin oleks juba kuulutanud välja lennukeelutsooni Novorussia üle, rullinud tolmuks tiibrakettidega kogu Ukride sõjaväe Novorossias et Donetski kaks korpust okupeeriks kogu ala ja kuulutaks välja Novorussia vabariigi. Porošenko oleks juba kinni püütud ja koos oma abilistega kohtu alla antud genotsiidisüüdistusega. Seda oleks ta teinud tingimata ennem kohtumist Trumpiga, pannes nii ta juba sündinud fakti ette, millest pole enam mõtet rääkidagi. Putin läheb aga nüüd nagu sulane peremees Trumpi jutule, kes muidugi mitte midagi niisama ei anna.
Ülaltoodu põhjal on Eesti olukord äärmiselt keeruline ja ebastabiilne, sest mõlemate potentsiaalselt meie geopoliitiliste jõukeskuste tulevik on lahtine.
Roman Ubakivi