MAAILMA SÜNDMUSTEST
Viimasel kuul olen hämmeldusega jälginud, kuidas väljapaistvalt võimsa intelligentsiga Putin on nagu asunud enesehävitamise teele. Mõtlen siin eelkõige Keskpanga Venemaa vastast poliitikat, mis Nabiullina juhtimisel on majandussõja tingimustes tõstnud pidevalt laenuintressi ja on nii ise viinud Venemaa majanduse langusesse. Viimane käik, mis tõstis hüppeliselt baasintressi ja samaaegselt loobus seadusevastaselt Keskpanga kohustusest hoida rubla kurssi stabiilsena, paiskas ise rubla vabasse langusesse, avalikult teatades sisuliselt rubla kursi eelolevast järsust langusest. Loomulikult tõttasid kõik spekulandid rubla kursi languse pealt teenima ja riigi poolt pankadele eraldatud miljardid ei läinud loomulikult Venemaa reaalse majanduse krediteerimisele, vaid bõrsil spekuleerimisele. Nii on tegelikult väljakuulutatud importasendamise suund praktiliselt maha maetud ja kogu keskmise- ja väikeäri ning rahva viha pöördub ju Putini vastu. Hiinas oleks Nabiullina taoline Keskpanga juht juba ammu hukatud avalikult väljakul kui korruptant ja reetur, Putin on aga Keskpanga juhi tegevuse avalikult õigeks kuulutanud ja oma kaitse alla võtnud?!
Minu jaoks oli see täielik müsteerium. Kas tõesti võis hallil hiirekesel Merkelil, keda tantsitab oma tahte järgi ookeanitagune eesel, olla tõesti õigus, et Putin on minetanud reaalsusetaju?!
Hiljutine uudis laseb paista kogu loo aga hoopis teises valguses. Nii võib täna oletada, et Putin lasi rubla (mis on palju paremini tagatud kui dollar!) meelega vabalangusse ja demonstreeris täiesti ettekavatsetult, et viies ellu absoluutselt valet finatspoliitikat, on Venemaa majanduslik kollaps lähedal. Lääne investorid neelasid naiivselt selle sööda alla, sest fakt on, et nad paiskasid hirmunult oma Venemaa energeetikakandjate aktsiapakid turule, mille Venemaa poolmuidu endale tagasi ostis! Tegemist oli aga ligi poolega Venemaa gaasi ja nafta paketist. Seega tulevane energiakandjate tulu ei hakka enam tulevikus voolama ca 50% ulatuses enam läände, vaid praktiliselt kõik jääb Venemaale! Males (geopoliitikas) on kasulik ohverdada ettur, et võita lipp. Kabes on kõik nupud mängu alustades võrdsed.
Obama on kahtlemata täna maailmas parim kõnemees, ent tema poliitika tase on midagi pokkeri ja kabe segu. Lähis-Idas reetis ta sisuliselt Mubaraki, Saudid ja Iisraeli, et kahel toolil korraga istudes saavutada Iraani tugi. Kas viimane on üldse saavutatav, on omaette küsimus, kuid Obama sülitas vanadesse kaevudesse, ennem kui uus valmis on. Igal juhul on Saudid vastanud naftahindade dumpinguga juba alla $50 barrelilt, mis hävitab Obama kogu majandusstrateegia lootuse - USA kildgaasi ja -nafta tööstuse. See pole aga kaugeltki USA majanduse ainus mure. Kuhu aga pilku ei pööra, kõikjalt vaatab vastu katastroof.
Nii on kapitali effektiivsus, tootlikus, langenud !950-60 aastate 2,41 igalt investeeritud dollarilt täna 0,03-ni! Sama häda nagu NSV Liidul ennem lagunemist.
Tagamata finantskohustusi on $127 triljoni eest!
Ka Venemaa on oma ajaloos korduvalt taolises armetus situatsioonis olnud. Mis aga Ameeriklasi ja venelasi põhimõtteliselt eristab, on nende vastandlik käitumine sarnases situatsioonis. Venemaa on korduvalt sarnases situatsioonis oma urgu pugenud, nn. keskendunud. Ameeriklaste imperatiiviks on aga "Võitja võtab kõik!" ja nende parim iseloomuomadus- iialgi mitte loobuda võitu taotlemast, muutub nende hukatuseks kui karuoda juba kurgus on.
Täielik strateegiline jaburdus oli olukorras, kus selgelt ainuke konkurent troonile on Hiina, tormata kallale Venemaale, keda on võimatu võita bluffiga, sest kui lõppmängus lüüakse trumbid - tuumarelvad lauale, ei värise venelaste käed. Nagu ma ennem juba olen prognoosinud, on taolise lolluse hinnaks ka Euroopa eraldumine USA valitsemise alt. Võimatu on kujutada, et sakslased nõustuksid mõjuagent Merkeli juhtimisel marssima juba kolmandasse maailmasõtta Venemaa vastu! Kogu lugu lõpeb Ameerika mõjuagentuuri võimult kukutamisega Euroopas või sakslaste kui rahvuse lõpliku hävitamisega tuumasõjas. Ega eestlastelgi Ilvese ja Rõivase juhtimisel paremat saatust ei ole.
Roman Ubakivi