KUI ARNO ...
Hiljuti toimus meie taasiseseisvusaja vast kõige suurem positiivne vaimne nihe eestlaste mõttemaailmas. Nimelt avaldasid Vikerkaare viimases numbris rida autoreid (Lauri Mälksoo, Helmo Kant, Rein Müllerson, Eiki Berg) selget püüdlust mõtestada rahvusvahelist olukorda geopoliitilisel mõttetasandil. See on midagi absoluutselt uut meie vaimuelus, mida seni on totaalselt valitsenud fukujamalik neoliberaalne paradigma. Aastaid tagasi, märgates meie eliidi Eestile kohutavalt ohtlikku geopoliitilist ignorantsust, pakkusin tolleaegsele Sirbi peatoimetajale M.Mutile geopoliitikat tutvustavat artiklit ent põrkusin siirale arusaamale, et geopoliitika näol on tegemist (nagu küberneetikaga) väärteadusega (Nõukaaegne ametlik seisukoht).
Meie vaimse mahajäämuse probleem pole muidugi Muti isikus (ka tema kunagist bossi L.Merit on võimatu kahtlustada geopoliitilises harituses), vaid faktis, nagu rõhutab L.Mälksoo, et meil on vaid nimetada üks rahvusvahelise õiguse spetsialist EW-s A.Piibu näol. ENSV ajal oli rahvusvahelise õigus koondunud vaid Moskvasse ja mainimisväärt on vaid A.Uustal. Samas on rahvusvaheline õigus selgelt sekundaarne geopoliitika suhtes. Ta on nagu ülikond, mis õmmeldakse peremehe (geopoliitilise subjekti) vajaduste ja mõõtude järgi. Meil pole aga võimalik oma õhukesel kultuurikihil nimetada mitte ühtegi geopoliitika teadlast EW ja ENSV ajast! Tõsi, meil oli üks geopoliitilisel tasandil mõelda suutnud riigimees J.Tõnissoni näol ja täna on meil see õnnelik hetk, mil maailma üritab geopoliitiliselt mõtestada juba eeltoodud teadlaste grupike.
Soovitan kõigi ühiskonnateadusi õppivatel üliõpilastel end kiiresti viia kurssi geopoliitika alustega, sest see võimaldab teil mõista rahvusvahelisi sündmusi maailma liidrite tasemel ja annab selge konkurentsieelise kogu meie senise välispoliitika tegijate ja kommenteerijate tipu ees, kes oma harimatuse tõttu on lihtsalt rumalad. Nii näiteks läkastavad meie russofoobidest kommentaatorid õnnest, et Saudi Araabia lööb nafta hinnad all ja kahjustab nii Venemaad (ja Iraani) ning oh rõõmu! - rubla ka langeb kolinal. Vesipead ei mõista lihtsat tõde, et nafta hinna langus tekitab probleeme küll Vene eelarvele, ent seda kompenseerib just rubla kursi langus ja eelarve jääb praktiliselt tasakaalu. Pealegi on Venemaal finantsvarusi vähemalt kolmeks aastaks praeguse olukorraga hakkama saamiseks. Praegune olukord ei saa kesta aga üle ühe aasta. Nimelt ei ole USA (ja ka EL) kõrvaldanud 2007.a. lahvatanud finantskriisi põhjusi, vaid ostnud veidi aega pumbates veel katteta dollareid 4,5 triljoni võrra vanasse Ponzi süsteemi. See tähendab, et dollarit on ees ootamas krahh veel suuremas ulatuses kui selleks oli 2007.a ja Suure Deppressiooni aega hakatakse meenutama kui nohu tulevase kopsupõletikuga võrreldes.
Kui 2007.a.oli mulli lõhkemise kohaks kinnisvara, siis Saudi Araabia poliitika viib mulli lõhkemisele USA ülistatud kildgaasi - ja nafta sektoris. Nimelt kuna Saudi Araabia ei saa oma eelarvet kahjustamata nafta hinda lasta all $ 80 barrelilt ja Venemaa nafta tootmise omahind on $60- 80, siis USA kildgaasi tootmine kujutas isegi kõrgete naftahindade puhul Ponzi skeemi, kus tulud ei katnud tulusi. Nelja USA suurima kildgaasi tootja KAHJUM eelmisel aastatel kõrgete energiakandjate hindade puhul oli $7miljardit! Tootmine on seni käigus vaid lihjtsameelsete lollikeste juurdemeelitamise abil. Tootmise omahind on kildnaftal USA-s $85-105. Sealjuures ammenduvad kildgaasi ja nafta uued horisontaalpuurimisega puuraugud kolm korda kiiremini kui Venemaa vertikaalsed puuraugud! See tähendab, et toodangu hoidmiseks isegi ainult tänasel tasemel tuleks igal aastal rajada tohutul arvul uusi kahjumiga töötavaid puurauke. Maapinna, õhu ja põhjavee mürgitamisest rääkimata.
Eesti politikaanid aga räägivad meile vajadusest raisata sadu miljoneid eurosi kallitele LNG sadamatele ja hoidlatele, mida siis gaasi eksportiv USA hakkab varustama. Hinnast rääkimata. Eesti rahvuslikest huvidest lähtuva poliitika puhul, mida esindavad rahvuslased, tagaksime Eesti inimesed ja tööstuse sarnaselt Soomega aasatakümneks Euroopa kõige odavama gaasivarustusega. Praegused valitsejad muudavad Eesti majanduse kõrgete energiakandjate hinna tõttu konkurentsikõlbmatuks, ent esitavad oma lollust ja kahjurlust demagoogiliselt Eesti julgeolekuhuvide kaitsmisega.
Energiakandjate hinna allalöömine on kasulik Saudi Araabiale, ent mis peamine - Hiinale. Hiina on aga peamine (mitte aga Venemaa!) USA geopoliitiline vastane. Sellest ei ole ilmselt õrna aimugi välisminister Pentus-Rosimannusel, kes unistab USA vasallina headest suhetest Hiinaga.
Meie juba üle sajandi kestnud mahajäämust rahvusvahelise poliitika mõtestamisel ei ole võimalik muidugi kiirelt väikse ratsaväerünnakuga tasa teha, ent tore on , et algus on tehtud. See on eelduseks, et meie rahvuslaste grupike saab oma toetajaskonda laiendada. Kõige kaugemale oma geopoliitilises arusaamas on paradoksaalsel kombel jõudnud L.Mälksoo, kes esindab kõige selgemalt rahvusvahelise õiguse diskursust. Ta esitab oma kolmandas teesis selge tulevikunägemuse, et tulemas on iseseisvate suurruumide rahvusvaheline õigus. See tähendab seda, et USA kaotab võitluse unipolaarse maailmakorra eest ja võitjad on teised suurruumid - Hiina, Venemaa jne. Seega on kogu Eesti välis-ja julgedolekupoliitika pankrotis, mida ma olen kirjutanud juba kümme aastat tagasi.
H.Kalmo nendib: "Geopoliitika tagasitulek, kui midagi sellist tõesti aset leiab, on meile eksdistensiaalne kriis." Ent geopoliitika on reaalselt toiminud kogu aeg, vaid meie eliit on need aastad istunud fukujamaliku antigeopoliitilise utoopia lummuses. Nii on Venemaal toimunud erakordse eruditsiooniga A.Dugini eestvedamisel geopoliitika plahvatuslik areng, nii et isegi tipppoliitikud kirjutavad geopoliitikast raamatuid ja ärimeestelegi antakse geopoliitilist haritust. Täna võime rääkida angloskside, sakslaste, prantslaste, itaallaste jt. kõrval ka Venemaa geopoliitilisest koolkonnast, mille reaalseks poliitiliseks kehastuseks on 1,jaanuarile 2015.a avatav Euraasia Liit.
Olen autorite enamike seisukohtadega päri, nagu L.Mälksoo rõhutamisest, et meil on hädavajalik osata end rahvusvahelise õiguse keeles väljendada ja kaitsta jne., jne. ent osundaksin järelkiitmise asemel peamise tähelepanule tähtsamatele fundamentaalsetele puudustele. Nii on artikli pealkiri laenatud meie kirjandusklassikult, mis viitab Arno hiljaksjäämisele. Nagu ma juba ühes eelnevas artiklis viitasin, on lahing juba läbi, ennem kui enamik inimesi seda üldse märkavadki.
Nimelt tahan vastuseks L.Mälksoo tuleviku visioonile ning E.Bergi pöördumisele USA aadressil: "Kinnas on heidetud. Hegemoonil on aeg tegutseda enne kui olemasolev korraldus kolinal kokku kukub." selgelt vastata, et hegemooni täna ei olegi ja mitmepooluseline maailm ongi juba tänapäeva geopoliitiline reaalsus.
Isegi neoliberaalile on naeruväärne nimetada tänast reaalsust unipolaarseks ja USA-d hegemoonina valitsevaks. Maailmas teisel kohal majandusega riik ei saa olla hegemoon. Teatavasti möödus Hiina tänavu raha reaalse ostujõu arvestuses USA-st ja ühe järeldusena suudab ülal pidada suuremat sõjajõude kui USA.
Veelgi tähtsam on see, et USA suudab täna esindada ülejäänud maaailmale ainuüksi destruktiivset tulevikuprogrammi, mille strateegiaks on dollari eluea pikendamiseks valitud maksiim: teistel peab olema katastroofiliselt halvem kui USA-s. Vaadake kui palju "head" on USA peale NL kokkuvarisemist teinud konkurentsita jäädes Lähis-ja Kesk Idas. Miljonid lõhutud inimelud Jugoslaavias Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ja nüüd veel Ukrainas. USA kutsub täna esile enamiku Maailma elanikkonna seas ammugi mitte enam positiivseid emotsioone. Ta on muutunud miljonitele inimestele kurjuse sümboliks, mis sunnib inimesi lahti ütlema oma kultuurist, väärtustest ja rahvusest ja paikab nad võlaorjusesse. Mis ta pakub Euroopale? Kas nagu pärast II ms elustavat Marshalli plaani Saksamaa kulla toel? Ei, vaid hoopis vabakaubanduslepet, mis ruineeriks Euroopa majanduse ja sotsiaalse turvalisuse.
Mida pakuvad maailma rahvastele uued jõukeskused Hiina, Venemaa jt. BRIKS maad? Erinevate tsivilisatsioonide vastastikust austust, koostööd ja arengut. Konkreetselt Hiina on välja pakkunud kogu Euraasiat hõlmava sajandite taristu projektid Siiditee taastamise moel kiirraudteega Beijing-Moskva-Berliin kaasates ka India ja Iraani ja uue laevatee Hiinast Euroopasse läbi Vene Põhja-Jäämere. Algatuseks on juba eraldatud $40 miljardit ja loodud Aasia Bank. Dollari katastroofi puhuks on juba IMF ja Maailmapanga kõrvale loodud ohutusvõrgustik paralleelsed asutised, mis ei sõltu Washingtoni diktaadist ega esita orjastavaid laenutingimusi.
USA on samal ajal saanud lüüa kõigil rinnetel, Iraagi ja Afganistani sõdade kaotus on jätnud USA faktiliselt ilma võitlusvõimelisest armeest. Venemaa on saavutanud edumaa kogu tuumatriaadis, nii et alles mõned aastad tagasi avalikult tõsiselt arutatud äkk-tuumarünnaku edukusest Venemaa vastu kõlavad täna hullumeelse sonimisena, V põlvkonna hävitaja F-35 on täielik fiasko ja jääb selgelt alla nii Vene kui Hiina masinatele ja viimase uudisena lasi Venemaa seeriatootmisse odavad õhku mitte vajavate vesinikul töötavate mootoritega allveelaevad "Lada", mis lisaks torpeedorelvastusele omavad 10 tiibraketti, võivad vee all olla 25 päeva ja arendada kiirust 21 sõlme. Need teevad USA sõjalise jõu projekteerimise üle maailma peamise vahendi- lennukiemalaevade löögigruppide ohutu elu ookeanidel võimatuks.
Veelgi tähtsama strateegilise võidu saavutas Hiina hiljutisel APEC kogunemisel, kus põhja lasti USA plaan (Jaapani aktiivse abiga!) vabakaubandustsooni TPP loomine 12 maa osavõtul välistades Hiinat ja võidu saavutas Hiina Aasia vabakaubandustsooni projekt, mis jätab USA ukse taha!
Veel sõlmis Hiina Venemaaga juba teise suure pikaajalise gaasitehingu.
Meie naljavennad ERR-s pöörasid muidugi peatähelepanu äsja Austraalias toimunud G-20 suitsukattele, kui võõrustajad ei näidanud normaalset külalislahkust üles Putini vastu, et leevendada pisut oma USA vastast tegu - vabakaubanduskokkuleppe sõlmimist Pekingiga, mis viib ajapikku ka Austraalia Hiina mõjusfääri.
Maailmas juba teist aastat järjest Forbesi poolt maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks valitud Putin pani aga vastuvõtjad kiirelt paika enneaegse lahkumisega, demonstreerides, et tal pole aega kuulata Obama kodusele publikule tehtud sisutühja loosungit, nagu oleks USA maailma ainus superriik.
Mis on USA kolinal kokkukukkunud mõjuvõimu kaotamise põhjused, miks kaotati viimati geopoliitilise tähtsusega sõda Ukrainas? Artikli vältimiseks muutumast raamatuks toon vaid ühe geopoliitilise põhjuse - USA eliidi kvaliteedi. Nagu iidne Sun - Tsõ kirjutas, on sõja võitmiseks kõigepealt vajalik, et valitseja tunneb teed. Obama koos oma kaaskonnaga ei mõtle geopoliitilisel tasemel, vaid on fukujamaliku utoopia produkt. J. Psaki on aga üldse maailmakuulus naljanumber. Muide, mõned päevad tagasi kuulasin Vikerraadiost järjekordset "Venemaa eksperti", kes vaeseke ei tea, et venelased naeravad Psaki üle, ega ei tea isegi seda, kes see Psaki on! Teine süüdimatu "ekspert" teatas, et taise nägi filmi Bukist, mis talle on tõestuseks, et venelased lasid alla Malaysia lennuki reisil MH17. L.Mälksoo osundab täiesti õieti, et rahvusvahelise lennundusõiguse kohaselt vastutab selgelt Ukraina valitsus, sest katastroof leidis aset tema territooriumil. Lisaksin veel, et meie "eksperti" veennud film, kus näidati Buk- M, osutus Ukraina valitsuse poolt tehtud armetuks võltsinguks, sest taamal oli asunduse silt, mis oli Kiievi valitsuse kontrolli all. See, et Ukraina valitsus kohe valetas Buki suhtes võtab tema väidetelt igasuguse tõsiseltvõetavuse. Ent Kiievi valitsuse dispetsheri otsus suunata lennuk tavamarsuudist 100 km põhja poole otse lahingutegevuse tsooni ja pool kilomeetrit allapoole osundavad ühemõtteliselt otse kurjategijale, kelleks on USA marionettidest koosnev Ukraina juhtkond. Hollandlaste tigusammul edenev silmatorkavalt ebakompetentselt läbiviidav uurimisprotsess viitab tahtmatusele tõde leida.
Ja nüüd jõuame taas ringiga Obama juurde. Korrata oma naeruväärset süüdistust Austraalias Venemaa aadressil lennuki allatulistamisel, selle tõetuseks mitte mingit fakti esitamast (omamata isegi Powelli häbiväärse teatrit valge pulbriga katseklaasis), viitab katastroofi tellijale. Provokatsioon on olnud paljude suurriikide arsenalis, ent Washington on muutnud ta lausa oma kaubamärgiks alates omaenda ristleja õhkulaskmisest Havanna reidil.
Fukujamalikus igaveses kõikvõimsuse udus sebiv Obama pole suutnud ellu viia oma enda spetsialistide poolt koonstatut strateegiat "Pivot to Asia", mis on suunatud oma peamise konkurendi Hiina vastu. Selle elluviimiseks oleks tulnud sõlmida Venemaaga strateegiline liit milleks Putin ilmutas igakülgset valmisolekut, muidugi eeldusel, et ka tema suht tagasihoidlikke vaid regionaalseid huvisi arvestataks. "Reset" poliitika asemel Obama hoopis tungis kalllale Venemaa elulistele huvidele Ukrainas. Fukujamalikus hegemooni eufoorias Obama arvates, saab ta igalt riigilt nõuda oma poliitika toetamist ise midagi vastu andmata. Nagu Putin on otse välja öelnud, ei vaja USA liitlasi, vaid ainult vasalle.
Esimene plaan oli USA- l muidugi G-2, liit Hiinaga. Luhtus see samuti sellepärast, et taheti ainult saada ja mitte midagi anda. Tungides kallale Venemaale, ei ürita Obama isegi Hiinat neutraalsena hoida, vaid laseb käiku oma värvilise revolutsiooni variandi Hong Kongis.
See on Obama rumal poliitika, mis on tänaseks Hiina ja Venemaa teinud strateegilisteks liitlasteks ja kuna nad vastastikku täiendavad teineteist, siis koos tegutsedes on nad palju võimsamad kui kahe riigi võimsus eraldi kokku liidetuna.
Mul on natuke teine pingerida kui Forbesil: I Xi Jinping; II Putin; III Obama. Kui maailma kaks kõige mõjukamat meest on omavahel liidus (kui hiinlased endale liitlase valivad, siis on see juba aastakümneteks), siis kes on lame-duck Obama liitlane? Hall hiireke Merkel, kes Putini koera kardab ja vooluga kaasa kandub, olemata võimeline seda suunata ning kes oma sõltuvuse tõttu Goldman&Sachsist Saksamaa elulised huvid reetis ja majandussõtta Venemaaga läks? Merkel ei esinda täna Saksamaa huve ja ta selja taga ei ole enam Saksa ärieliit. Kui me Draakoni ja Karu kokku paneme, siis me saame võitmatu jõu Euraasias, aga mis me saame kui me Eesli ja Hiire kokku paneme?
Xi ainult muigab armulikult kui sinna veel Hollande lisatakse. kes pole mitte tibukenegi, vaid halvasti lehkav muna. Rõivastest ja enda arust 140 000 aastase ajalooga püramiidid ehitanud ukridest pole mõtet rääkida.
Ukrainaga kui totaalselt ebaõnnestunud riigiga on kõik selge, seal toimuvad sündmused omavad tähendust vaid Euroopa maksumaksjatele. Sõda litsunud USA on juba oma käed puhtaks pesnud ja Poroshenkole tunnustavalt õlale patsutanud, ent järgmise aasta üleelamiseks hädavajalikust $ 19 miljardist (paljud spetsialistid arvavad, et reaalne summa on hoopis 50 miljardit, üks USA eksdpert, arvestades et enamik raha läheb sõjale, neli tankitehast on kolmes vahetuses täie võimsusega tööle pandud, nimetab isegi 100 miljardit) anti suuremeelselt ,,, 50 miljonit! Vähemalt 18,5 miljardit peab siis USA poliitika kiiluvette end sättinud EL andma. Kui majandussõja alustamine Venemaaga paiskas EL majanduse retsessiooni ja võttis ära igasuguse majanduse tulevikulootuse, siis majanduslikus ja sotsiaalses mõttes mustaks auguks muudetud Ukraina ähvardab kogu EL lagundada. EL vajab kiireid põhimõttelisi otsuseid ja tegutsemist, et jääda ainult püsimagi. Sellest saab aru isegi bürokraat Juncker. Ent Europarlamendis on 2/3 atlantistid ja Komisjonis veel rohkem, kes blokeerivad EL tugevnemise iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks. Uut finantskriisi EL ilma ühtse maksupoliitikata aga üle ei ela. Seega peame analüüsima, mis teha EL lagunemise puhul ja missugused on tingimused, mille alusel hakkab koondumine Saksamaa ümber.
Artikleid lugedes torkas silma, et ei kasutata veel probleemide lahkamisel geopoliitikale spetsiaalselt olenevat keelt ja mõisteid, mistõttu enamik ruumist läks geopoliitikule pseudoprobleemide üle targutamiseks. Nii näiteks riikide suveräänsusprobleem pole geopoliitikas mitte mingi probleem, sest riigid jagatakse olenevalt võimsusest geopoliitilisteks subjektideks ja objektideks. Täielikku suveräänsust omavad ainult suurriigid, keda nimetatakse geopoliitilisteks subjektideks, vähese võimsusega väikeriigid, nagu Eesti, on aga geopoliitilised objektid. See silmnähtav reaalsus ei anna aga põhjust hädaldamiseks ja Eesti iseseisvuse kuulutamise geopoliitiliselt võimatuks. Eesti iseseisvus on täiesti normaalne ja võimalik, aga ainult meil ei ole suurt valikuvabadust oma välispoliitikas, nagu seda on geopoliitilistel subjektidel. Meil ei ole diplomaatilist manööverdamisruumi, mistõttu puudub absoluutselt vajadus sellise tohutu ametnikehulga, diplomaatilise kooli ja saatkondade võrgustiku järgi nagu seda on täna. Meil on elutähtis valida endale õige geopoliitiline orientatsioon (tavakeeles geopoliitiliste subjektide hulgast liitlane-patroon, kes meie julgeoleku reaalselt tagaks ja nn.soomestuma, olles truu vasall, tuleb teadlikult vaikival kokkuleppel vältida oma patrooni huve kahjustamast.
Patrooni valikul on obligatoorne, et teda seoks elulised huvid meiega. Täna oleme küll truu vasall USA-le kui geopoliitilisele subjektile, ent patroon on valitud absoluutselt valesti kahel fundamentaalsel põhjusel:
1) USA-d ei seo meiega mitte mingeid elulisi huve, me oleme geograafiliselt väljaspool USA eluliste huvide sfääri. Sellisena on Eesti riik tõesti sõltub üksnes USA momendi välispoliitilisest doktriinist, nagu seda küsib H.Kalmo.
L.Mälksoo pole aru saanud, et geopoliitikas ei ole enam 25 aastat peale Saksamaa ühendamist sellist subjekti nagu Saksama/Lääs, vaid on erinevate huvidega Saksamaa ja USA. Takistades USA huvides Saksamaale eluliselt tähtsa Nord Streami ehitamist ei toiminud meie eliit mitte ainult Venemaa ja Eesti enda huvide vastaselt, vaid eelkõige Saksamaa huvide vastaselt. Saksamaa pürgib loomulikult oma sõjajärgse okupeeritu staatusest iseseisvaks riigiks, mille vastu on loomulikult USA. Reaalse iseseisvuse saavutamiseks on Saksamaale elutähtis juurdepääs energiakandjatele, mida ei kontrolli USA. Seega meie poolt materdatud Schröder läheb Saksamaa ajalukku kui suur kantsler ja patrioot, Merkelit ootab aga tulevikus üksmeelne hukkamõist. Saksamaa loomulikuks huviks oleks liituda Hiina grandioosse uue Siiditee projektiga, mis ülisuure nõudlusega paneks kogu Euroopa majanduse täistuuridel tõõle.
USA saab muidugi aru, et sõja on ta Ukraina pärast juba kaotanud, ent paneb oma marionetid sõdima, sest talle on kõige tähtsam blokeerida Saksa -Vene koostöö.
See on Obamal tänaseks ka õnnestunud, ent veelgi suurema kaotuse hinnaga: Vene -Hiina koostööga. On ainult aja küsimus, mil Draakoni-Karu liit murrab läbi USA poolt Saksamaa ja Venemaa vahele ehitatud sanitaarkordoni, seda enam, et Saksamaa rahvuslike huve kaitsev eliit uuristab müüri teiseltpoolt. Eesti tänases müüriosa rollis ei ole geopoliitiliselt pika elueaga.
2) Autorid pole jõudnud veel ronida geopoliitika tsivilisatsioonide mõõtmele. Nimelt USA kuulub Eestile antagonistlikku tsivilisatsioonitüüpi. See tähendab, et eliit M.Laarist alates on asunud hävitama eestluse põhiväärtusi, asendama eestlaste põlist kultuurikoodi meile võõraga. Kena degenerantide loogika: selleks, et nagu kaitsta eestlust meile püssipaugutagi vabaduse kinkinud Venemaa müütilise ohu eest, hävitab meie eliit ise eestluse ära, nii et vankad jäävad pika ninaga! Mürisev aplaus ja kiiduhüüded meie intelligentsi poolt ja kõik tõttavad Rõivast, Savisaart, Mikserit ja Partsi-Reinsalu valima.
Roman Ubakivi