A J A L O O L I N E T I P P K O H T U M I N E

A J A L O O L I N E T I P P K O H T U M I N E Hiljuti positiivselt lõppenud Bideni - Putini kohtumine tähistab uue etapi algust maailma poliitikas. USA oli sunnitud de jure tunnistama Venemaa õigust suurriigi rollile. Seega on unipolaarne maailmamudel, kus hegemoonina valitses USA, leidnud oma loogilise löpu ka ametlikult. Seni oli USA teatavasti kategooriliselt keeldunud Venemaad kohtlema kui võrdõiguslikku partnerit, määrates ta Obama sõnade järgi lõhkirebitud majandusega bensiinijaama regionaalsesse rolli. Biden üritas küll ametiala alguses äärmustesse laskudes Venemad murda, ent taoline reaalsetele jõudude vahekordadele täielikult ebaadekvaatne poliitika kujutas endast bluffi ja kukkus haledalt läbi ning Biden oli sunnitud paluma Putinilt vabandust isikliku solvangu pärast ja pakkuma läbirääkimisi kui võrdne võrdsega. Kuna mõlemal poolel oli jõude, kes tegid pingutui läbirääkimiste nurjumiseks, siis oli võimalus, et peale veerandtunnist kohtumist oeks keegi tulnud ajakirjanike ette ja teatanud kompromisside saavutamise võimatusest. Maailma, USA ja Venemaa õnneks seda siiski ei juhtunud, sest USA vana kursi jätkamine oleks tõenäoliselt viinud ülemaailmse tuumasõjani. Bideni auks peab ütlema, e ta suutis muuta USA esialgset kurssi ja teha põhimõttelise pöörde USA poiitikas, mida üritas edutult teha juba Trump. Enda, kui eaka kogemuse põhjal võin väita, et kindlasti olen targem kui kümme aastat tagasi, ent töövõime on selgelt langenud. Seega võib väita, et Biden ei ole hea operatiivsel tasemel, ent strateegilisel tasemel on ta peajagu kõrgem kasvõi oma nooremast viitsepresidendist, kelle muuseas on ta osavalt ära nullinud. Kokkuvõttes võib Biden oma väsitavat Euroopa turneed kordaläinuks lugeda. Esmalt õnnestus tal Eoroopa vasallidel ja sulastel ühehäälselt truult määgima panna ja USA liidriposisiooni kaheldamatust tunnistada Põhja Atlandi regioonis. Teisks, aga sisuliselt esmatähtsana, õnnestus tal saada tuge enda presidenditoolile, mis on küllaltki habras juba eesootava majndusliku depressiooni eel ja veel murddumatu Trumpi pideva rünnaku all, kes teatavasti koos Vabariikliku parteiga ei legaliseeri Bideni valimisvõitu. Jalgpalli EM tõttu on mul aega väga vähe, et hoolikalt USAs toimuvat haarata, ent viimase teabe järgi peaks vähemalt kolm osariiki püüdlema Bideni valiisvõidu tühistamise suunas. Vabariiklik partei on toibunud neid ootamatult tabanud nn.valimiskaotusest ja puhastanud read reeturitest, nagu asepresident Pence, ning valmis Trumpi lipu all uuteks valimisteks. Peale eurooplaste toetuste on sellises olukorras olevale Bidenile elutähtis loomulikult ka Putini positsioon ja poole aasta jooksul lubas Biden Venemaad kontrollidda minu arvates just selles mõttes, et kas ei toetataks Trumpi või isegi kuulutataks Bideni valimisvõit ebaseaduslikuks, nagu tehti seda hiljuti ka Ukraina Maidani järgse võimu suhtes. Ka Putinil on esmatähtis loomulikult võmulpüsimine ja loomulikult pidi Biden midagi omalt poolt lubama. Esmalt silmatorkavalt Valgevene, kus uljad leedukad ja poolakad sisuliselt yksi jäeti lootusetusse seisu. Teine suund puudutab otseselt septembrikuus toimuvaid Duuma valimisi, mille ettevalmistamisest osa võtva ma ei mäleta täpselt missuguse "... Hääle" eriti ohmuvõitu ajakirjanikule, kes kurvalt kaebles, et neid kuulutati välismaa agendiks, ning seega nende propaganda usaldusväärsus on ilmselt kahtlane, seletas Biden kannatlikult, et kuna Putin otsustas, et Venemaa ei ole mitte kellegi vasall, vaid suveräännes Suurriik / mida USA tänasest tunnustavad), siis on Venemaal õigus ise otsustada, mis tingimustel "Hääled" saavad toimida. Veel kurvem järeldus on siin Ukrainale, Gruusiae ja Balti riikidele ja meile. Kuna USA ei piira Venemaa õigusi enam regionaalriigina, kelle huvid pidid piirduma üksnes nende piiridega, kui sedagi, siis suurriigi staatuses Venemaa huve tunnistab nüüd USA ametlikult ka väljaspool tema piire. Loomulikult puudutab see ennekõike lähivälismaad, mille Venemaa on kuulutanud oma eluliste huvide tsooniks. Seega oleme me täna läbirääkimiste objektiks. Ülaltooduga ei väida muidugi et Biden müüs Genfis Putinile näiteks Ukraina ja Eesti Venemaale maha. Kuna maailm on täna multipolaarne, siis taustal on muidugi Hiina jt. ning USA ei saa ainult Venemaaga kokku leppides paika panna maailmakorda, nagu see oli USA-NSVL bilateraalsel ajastul. Täna on kõik seepärast palju keerulisem. Küll aga tähendab multipolaarne maailm ülaltoodud riikide julgeoekupoliitika täielikku krahhi, sest naiivses usus loodetud kalju USA hegemoonia näol osutus liikuvaks liivaluiteks. Seetõttu oleks ma siiralt üllatunud kui ka kolme aasta pärast eksisteeriks näiteks Ukraina riik tänastes piirides ja poliitikaga. Eilne ja tänane tendents jätkub: Venemaa tugevneb suhteliselt ja USA nõrgeneb. Kordaläinud tippkohtumine oli loomulikult ajalooliseks võiduks Venemaale ja pressikonverentsil õnnest säravale ja enesekindlale Putinile isiklikult, sest see tähendas tema poolt esindatud nn. patriootide triumfi mõjuka ja rohkearvulise Gorbatshovi-Jeltsini liini pooldajate üle. Tippkohtumisele eelnes põhimtteline võmuvõitlus patriootide ja liberaalide suuna vahel, mille ägedusest andis tunda Vene oligarhide avalik kurb määgimine elu raskuste üle. Ameerika lootused, et maksimaalse välissurve tingimustes Vene rämpseliit kukutab patrioodid ise võimult, osutusid illusoorseteks, mida oli kerge isegi minul ette prognoosida. Järgmine põnev sündmus on loomulikult Xi ja Bideni tippkohtumine. Roman Ubakivi Korda