PÕGENIKE PROBLEEM
Täna on aktuaalne põgenike vastuvõtt ja loomulikult peavad ka rahvuslased-patrioodid siin selgelt oma seisukoha välja ütlema.
Ühelt poolt me tunnistame üldinimliku solidaarsuse olemasolu ja vajadust, teisalt peame aga konkreetseid otsuseid vastu võttes alati lähtuma oma konkreetsest suutlikkusest ja võimalustest.
Seega peame me ennem põgenike vastuvõtmist endale selgeks tegema oma rahvuskeha olukorra, mis määrab ära ka meie suutlikkuse teisest kultuuriruumist pärit põgenike integreerimiseks.
Me, eestlased, erineme täna põhimõtteliselt näiteks jaapanlastest, kes viimased 70 aastat elavad sisuliselt USA okupatsioonirezhiimi tingimustes ent on suhtelised immuunsed ameeriklaste poolt juurutavate väärtuste suhtes. Seda tänu sellele, et nad on suutnud säilitada oma vaimse iseseisvuse läbi sajandite, ehkki nende läänenaabriks oli võimas Hiina, kust kiirgas budismi mõju ja teine ettekujutus kogu riigikorraldusest. Nii toimus 6.sajandil võitlus kodumaist shintoismi pooldavate Monanabe ja Nakatomi klanni võitlus sinofiilse budistliku Soga klanni vastu, mis lõppes 587 aastal Shigisani lahinguga, kus peale Monabe no Morija langemist vibunoole läbi kohaliku usundi väed purustati. See ei toonud kaasa sellist rahvuslikku katastroofi, nagu tõi kaasa Lembitu langemine ja kaotus Madisepäeva lahingus eestlastele, sest tegemist oli sama rahvuse sisetüliga ja universaalsest budismist vormiti jaapanlastele ainuomane sektantlik haru. Nii just budistlik munk Nichiren 1260. a. avaldas fundamentaalse teksti Ankoku Ron, luues teoreetilise põhja jaapani unikaalsele rahvuslikule missioonile.
Arvan, et midagi hullu poleks olnud kui näiteks Venemaalt tulnud Õigeusu lipu all oleks Ugandi maakond allutanud kogu Eesti. Ajalugu aga muidugi ei tunne "kui`si" ja vabaduse kaotus 13. sajandil läänest tulnud vallutajatele tegi meist ajaloota orjastatud rahva kuni tänu Tsaari-Venemaa poliitikale toimunud rahvuslikule ärkamisajale.
Oma ajaloo tõttu on jaapanlastel sügavalt juurdunud alateadvusse ja teadvusse kollektivismi printsiip, arusaam, et ameerikalik üksikindiviid (koijin) väljaspool rahvust on värdjas, kelle eksisteerimine pole inimväärne. Seepärast jaapanlastele on nagu hane selga vesi USA poolt pealesurutav neoliberalistlik individualism ja mul ei ole mul mingit kahtlust, et varem- või hiljem nad raputavad endalt maha ajutise orjuse ahelad ja jätkavad oma teed unikaalse kultuuri arendajatena.
Meil on vastupidi, orjuse aeg ulatub sajanditesse ja isegi EW lühikese ieseisvusevälgatuse ajal oli meil pidevalt vastuolu ja võitlus rahvusliku solidarrsuseprintsiibi ja liberaalse individuaalsuseprintsiibi vahel. Selleks veendumaks piisab vaid Iseseisvussõja kangelase admiral Pitka vastikusetunde meenutamisest EW liberaalidest tegelinskite vastu.
Siiski tuleb EW suurimaks saavutuseks tunnustada valdavalt rahvusliku meelsusega uue põlvkonna üleskasvatamist. See andis lootuse ka rahvuse ja riigina ellujäämiseks II maailmasõja keerises. Riiki säilitada ei õnnestunud liberaalse eliidi täieliku kõlbmatuse tõttu. Rahvus säilis vaatamata tohututele kaotustele ja moonutustele peamiselt Saksa okupatsiooni all. Viimane paiskas meid vaimselt sajandi tagusesse kadakasaksluse orjuseaega, mil sakslased soodustasid kupjakarjääri ja arendati moonakamentaliteeti. Saksa okupatsioonivõimud kasutades ära kohalikke kollaboratsioniste- kadakasakslasi (tuntumad Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe) hakkasid muidugi kohe eestlasi nakatama ka natsibatsilliga. Tallinnas sündinud natsiideoloogil A.Rosenbergil polnud muidugi võõrad meie moonakamentaliteedi nõrgad küljed ja sajandipikkused mõisnike meiega manipuleerimise nõksud. Ehkki eestlased olid sakslaste härrasrassiga muidugi võrreldamatult madalamal ja mõeldamatu oli, et eestlane omaks õigust isegi võidelda Suur-Saksamaa võidu eest Wehrmachti või SS ridades, siis anti armulikult võimalus oma verd valada spetsiaalseks selleks loodud Waffen-SS ja politsei-abiteenistuste ridades. Peamine präänik seisnes selles, et eestlasi ei kuulutatud täielikult alaväärtuslikeks, kes kuulusid otseselt hävitamisele (juudid, venelased jne.), vaid kasulikeks kubjasteks, kes innukalt ja kohusetruult täitsid kõrgeima rassi käske ja võtsid enda peale ligasema töö: nõukogude sõjavangide, juutide jt. hävitamise Kalevi-Liival jm. Põline Saksa linn Reval ja Eestimaa pidi ümberasustatama loomulikult sakslastega. Meile oleks eraldatud Peipsitagune ruum, et me oleks valliks ida poolinimeste vastu. Landeswehri vastane (mil me taadid lausa lendasid üheskoos meie põlisvaenlasi hävitama) Võidupüha, tuli loomulikult unustada ja ida, kus asuvad meie soome-ugri rahvad, tuli muuta meie põlisvaenlaseks. Kadakasakslastest kirjatsurad hakkasit eesotsas Jüri Uluotsaga seda okupantide tellimust kohe õhinal täita ja rahva hulgas levitama. Ma ei peatuks nendel faktidel kui täpselt samasugust natsi propagandat ei tuleks ka täna nii televiisoris, raadios kui kirjasõnas iga päev! Täpselt nagu natsi-okupatsiooni päevil on meie rahvuslus-eestlus moonutatud-asendatud russofoobiaks.
Seega me ei sarnane täna sugugi jaapanlastele, kellel on selgelt oma autentne kultuur ja missioon täita inimkonna ajaloos, vaid oleme nagu ukrainlased, kelle rolliks on olla teiste poolt ärakasutatavaks bioloogiliseks massiks ajaloo rataste õlitamisel. Vaadake, mis on koolidele ja kõrgematele õppeasutustele ametlikult kinnitatud Ukraina ajalugu: ukrid olevat 40 000 aasta (!) vanune rahvus, kes olevat 331 e.m.a. purustanud helleenid ja 514-513 e.m a. pärslased! Eessõnas soovitatakse: "Õppige härrased mongoiliidsed finno-ugrid ukraina õpikute järgi ja teile avaneb tõde!" (Viide: Ukraina ajalugu 40 000 aastat tagasi kuni XI saj. autor Galitshanets Nikolai).
Samasugust idiootlikku jama meie II maailmasõja ajaloo kohta sisaldavad ka meie koolides M.Laari ja L.Vahtre ajalooõpikud, kus natsi-Saksamaa eest sõdimine on kuulutatud vabadusvõitluseks!? Loomulikult ei ole ajaloo võltsimine Uluotsa, Nikolai, Laari jt. poolt juhuslik ja esindab nende peremeeste huve.
Eesti NSV ajal meil õnnestus põhiliselt toibuda II maailmasõja kaotustest, sest rünnaku all ei olnud kollektiivsuseprintsiip. Stalini ideoloogiat on vast kõige õigem nimetada natsionaalbolshevismiks (Ustrjalov).
Ent tõeline eestluse katastroofi algus langeb kokku paradoksaalselt meie suurima õnnepäevaga- taasiseseisvumisega. Laulva revolutsiooni peamiseks motiiviks oli eestlase poolt tunnetatud eksistentsiaalne oht oma edasikestmisele rahvusena ja see sai ka selgelt väljendatud avalikult väljakuulutatud loosungites ja Põhiseaduses. Iga valitsus ja partei ju võitleb sõnades eestluse edasiedendamise eest! Ometi on konkreetsed tulemused ju kontrastselt erinevad lubatust-oodatust! Miks!?
Põhjus on ilmselge: kogu meie eliit (s.t. kõik võimulolijad) on rahvast petnud. Mõni oma rumalusest, mõni teadlikult valetades. Meie väljasuremise peamine põhjus on absoluutselt valesti valitud arengusuund kohe peale taasiseseisvumist. Avalikult väljakuulutatud eesmärkide täitmiseks oleks tulnud valida Soome eeskujul välispoliitiline neutraliteet ja rahvuslik ideoloogia koos rahvusliku majanduspoliitikaga. Selle asemel valiti geopoliitiliselt orientatsioon USA-le ja neoliberaalne ideoloogia ja majanduspoliitika. Teistsugust tulemust kui eestluse lõplik häving ei olegi senise poliitika puhul võimalik. Jätkub eestlaste väljasuremine, väljaränne ja mis kõige tähtsam: eestluse kui kultuurinähtuse hävitamine. Kuskil tosin aastat tagasi, kui kõigi ajalehtede toimetused ei olnud veel parteistatud, õnnestus mul Õpetajate Lehes avaldada artikkel, kus näitasin, et vastavalt L.Gumiljovi etnogeneesiteooriale oleme me, eestlased, rahvusena oma eliidi poliitika tulemusena kõiki faktoreid arvestades juba viidud lagunemisfaasi. Sama hukatuslik poliitika on jätkunud tänaseni ja meil pole veel Toompeal poliitilist parteid, kes seda enesetapjalikku poliitikat muudaks. Tänased kõik Toompea parteid hävitavad eestlust, sest nad on kõik liberaalse fundamendiga, mis kuulutavad inimõigused kõige tähtsamaks. Seetõttu on meil juba üles kasvanud valdavalt laarlaste-koijinite põlvkond, kelle jaoks eestlus (rahvuslik kollektiivsuseprintsiip) on küll tore asi, ent mitte reaalse elutegevuse aluseks. Ameerikalik neoliberaalne individualismiprintsiip hävitab rahvuse ja seda me kogemegi omal nahal. EW ja ENSV ajal kogutud sotsiaalne kapital on EV ajal lõplikult ära kulutatud. Tallinnas ei paku trammis-bussis enam ammu noored vanematele ja mehed naistele istet. Me oleme üksteisele mitte enam vaid võõrad, vaid ka neoliberaalse konkurentsiühiskonna mudeli järgi vaenlased.
Neoliberaalse ideoloogiaga Eesti ei suuda isegi veerand sajandi jooksul integreerida meile lähedase kultuuritüübiga ja Eestis sündivaid lapsi, saati siis Aafrika põgenikke. Seega oleme vastu valitsuse otsusele anda 200 inimesele Eestis peavarju. See oleks juba suure küla täis rahvast. Meie maksimum on kümme inimest kahe aasta jooksul.
Roman Ubakivi