Arusogedus.

Moned aastad tagasi O.Spengleri " Ohtumaa allakaigu" tahtpaeva ja uue eestikeelse tolke ilmumise puhul avaldati meie kvaliteetnadalalehes EE vastavad kommentaarid meie kultuurieliidi esindajate ja tolkija poolt. Viimane tunnistas, et ta ei saanud aru tolgitava teksti sisust ka peale meeleheitlikke ponnistusi ja arusaajat tolki ei leia ka tikutulega otsides Maarjamaalt. Kommentaatorid demonstreerisid, et ka nemad ei saa mohkugi aru Euroopa mottegeeniuse tekstist, hinnates seda kui taitumatute ennustuste luulet.
Ma jatsin selle peale raamatu ostmata ja lugemata, sest ma ei taipa, kuidas voib edasi anda saksakeelse teksti motet kui sa teksti kyll lugeda moistad, aga sisust aru ei saa?! Nii et minu arusaam pohineb vaid EW ajal avaldatud lyhendatud ja venekeelsest taielikust tolkest.
Teiseks ma kirjutasin EE vastuartikli, kus ma juhtisin tahelepanu kurvale faktile, et kui EW aegne kultuurieliit (Tammsaare, Semper jt.) olid voimeline geopoliitilisest-tsivilisatsioonide tasemega Spengleri tekstist aru saama ja selle yle sisuliselt arutlema, siis tanapaeva Eesti vaimueliit on selle taseme minetanud. Seega tanane vaimueliit on selgelt degenereerunud oma eelkaijatega vorreldes. Eliidi vaimne degenereerumine on arusogeduse ajastu algus ja vastavalt L.Gumiljovi etnogeneesi teooriale vastab rahvuse lagunemise staadiumile. See kinnitas mu Opetajate Lehes avaldatud artikli jareldust, et seoses taasiseseisvumisega kaasnenud totaalse liberalismiga oleme me asunud eestluse lagunemise allakaigu faasi.
Asja 8. Veebruari Postimehes ilmus kirjaniku ja kriitiku Aarne Rubeni artikkel, mis oli pyhendatud Rein Veidemanni vastilmunud raamatule "Kui sona on su saatus". Seal toob A.Ruben arutlusse juba Euroopa kultuuri tyviteksti - Piibli. Lapsena ristituna, saan ma jahmatusega tana teada, et vastavalt Eesti vaimueliidile, olen ma seni ekselnud taielikus pimeduses. Minu arunatukese jargi Piibli Johannese evangeeliumi avalause: "Alguses oli Sona, ja Sona oli Jumala juures, ja Sona oli Jumal", tahendab, et Sona oli ENNEM loomisprotsessi algust. A.Ruben kinnitab, et Sona oli loomisprotsessi materialiseerunud TULEMUS: "Alles siis, kui tuli loomine, algas piibli jargi ytlemine (heli) ja valgus. Loomine on heli valjapurse ja materjaliseerus Sonaks"! No kui meie Saalomon Vesipruuli tasemega vaimueliit ei suuda enam aru saada isegi enam Piibli tekstist, siis on degerenereerumine Maarjamaal juba absoluutne. Seega eestluse lagunemisprotsess on lopuni viidud ja kui ennem vois meie eliit roomsalt raporteerida Berliini, et Eesti on Euroopas esimese maana "judenfrei", siis tana voib Eesti eliit roomsalt raporteerida Brysseli, et liberaalide ylesanne on taidetud ja Eesti Vabariik on "estenfrei".
Kui A.Ruben konstateerib, et igasugune kultuur tuntakse ara alles post factum ja samas Rein Veidemanni tolgenduses on eestlane lopuks oma mina avastanud, tahendab see eestluse loppu, surma. Seega on lopule joudnud taaiseseivumisel meie poliitilise eliidi (M.Laar ja ka tollal poliitilisse eliiti kuulunud R.Veidemann jt.)eestluse likvideerimise protsess liberaalide eesmargi ja lekaalide jargi. See oli meie eliidi teadlik tegevus, nagu kinnitab Mart Laari ja Tunne Kelami yhisartikkel Eesti Paevalehes, kui kutsuti yles kohandumise nimel loobuma eestluse polisvaartustest ja asendama nad teise tsivilisatsiooni vaartustega. Yhesonaga saama antieestlasteks. Tana on siis see symboolne punkt, kus eestlaste asemel on sobiv raakida meist kui pohiliselt rahvussidemeteta individuaalsete egodega rahvamassist. Aarne Ruben teeb meile selgeks, et peale eestluse havitamist toestab Rein Veidemann oma raamatuga, et tegelikult pole meie elul viga midagi, tahendus on tulnud. Seega meie vaimueliidi yleminek eestluse ajaloolt yle paikkonnas elavate inimeste ajaloole oli igati oigustatud, kuna eestluse ajalugu on loppenud. Siin voin vaid nentida, et kuna liberaalide R.Veidemanni, A.Rubeni, M.Laari ja kogu Eesti eliidi vaartused on antagonistlikud minu kui traditsioonilise rahvuslase vaartustega, siis on ka meie hinnangud meie olukorrale risti vastupidised.
Eliidis voimutsenud degenereerumisprotsess annab muidugi siirdeid ka rahvamassi hulka. Toon naite oma pere kogemusest selle nadala jooksul. Tartus telliti seinakapp ja firma esindaja tegi mootmised. Kapi kohaletoimetamisel ilmnas, et moodeti valesti ja kapp oli liiga suur mahtumiseks seinaonarusse. Muidugi olete kuulnud todemust, et oskajad toomehed on koik valismaale toole lainud. Ent Helsingis paluti eestlasest toomehel varvida lastetuba yht varvi ja elutuba teist ning suuline sonum dubleeriti igaks juhuks kirjalikuga. Meister oskas ikka vastupidi varvida. Siin ma tahan rohutada, et eliidi vaimuhulluse viirus kandub paratamatult ka rahvale, ent lihtinimesed on siiski veel tervemoituslikud ja voimelised oma vigu parandama, nagu ka toomehed asjastes naidetes.
Tervenemine aga on kahjuks valistatud meie totaalselt liberalismi katku nakatanud ellidi puhul, vaimuhaigus on liiga kaugele arenenenud. Nii meie poliitiline eliit eesotsas edeva ja labase, ent arulageda presidendiprouaga on viinud Eesti suitsiidsesse hybriidsotta Venemaa vastu ja teeb koik neist oleneva provotseerimaks selle laiendamist kuumaks sojaks. Rahvuste lagunemist ei nimetata asjatult veriseks arusogeduseks.

Roman Ubakivi

SOTU

Trump oma briljantse aastakonega demonstreeris uuesti, et ta on andekas poliitik, super showman ja intellektuaalselt maekorguselt yle oma liberaalidest vaenlastest. Trump kiitis systemaatiliselt ja osavalt (loomulikult liialdades) koiki oma tegusi, millega ta teenis iga paari lause tagant oodaltult oma parteikaaslaste korvulukustava aplausi. Ent Trump kasutas meisterlikult ara ka ameerika poliitikute traditsiooni tuua konkreetseid, yhe inimese naiteid oma heateost. Eurooplastele, kes on harjunud riigimeeste yldistustega, tundub see mageda demagoogiana, sest yks naide ei toesta midagi ja pigem viitaks rahva yksnes konkreetse tajumise voimele, valistades abstrakse motlemisvoime. Trump kasutas selle ameerika politikaanluse traditsiooni oskuslikult ja maksimaalselt ara valispoliitikast kuni yksikema tytre koolituseni konkreetse saalisviibiva persooni aitamise naol, sundides nii ka demokraate pysti tousma ja hambaid kiristades yhinema rokkavate kiiduavaldustega Trumpi heategude auks.
Trumpi kone sisaldas koike seda, mida rahvas teemalt ootas: suureparast kordaminekute loetelu ja kinnitust, et ollakse oigel teel ning ees ootab veel parem tulevik kui teda tagasi valitaks. Kone oli suureparane avalook valimisvoitluseks. Sellele oli teravaks kontrastiks demokraatide-liberaalide taieliku fiasko samaaegsel Iowa parteivalimistel, kus ei suudetud organiseerida isegi haalte lugemist, raakimata paljudest vusserdamistest , mis on toonud jalle paevakorda sulitegemise Sandersi vastu. Seniste andmete jargi porus Iowas taielikult Trumpi peakonkurent Biden ja voitis tundmatu vaikelinna homoseksuaalne linnapea, kellest pole muidugi mingit vastast Trumpile. Kui lisada siia veel Trumpi impeachmenti oodatav ilmne ebaonnestumine, siis oli selge, miks Pelosi oli varjamatult vihast ja kadedusest lohki minemas ning Trumpi kone loppedes kaotas inetult kontrolli oma tegude yle, rebides puruks kone teksti koigi nende USA patriootide nimedega, keda Trump oli esile toonud.
Demokraadid on kolm aastat tegelenud peamiselt negatiivse agendaga- Trumpi havitamisega iga hinna eest. Trump aga on tasapisi enda poole kallutanud ka neegreid, latiinosi ja asiaate. Rahuplaan Iisraeli ja Palestiina vahel kindlustas talle juutide raha ja evangelistide haaled. Juutidest valijaskond on kyll traditsiooniliselt demokraatide poolt haaletanud kuid nyyd on Trumpil voimalus saada isegi kolmandik nende haaltest. Yhesonaga - Trump on usinalt positiivset tood teinud ja tana on ta valimisvoit ylimalt toenaoline.
Demokraatidel on kyll varus Bloomberg oma kahe miljardi dollariga, aga Trumpi selge intellektuaalne ylekaal on tahtsam. Prognoosisin juba varem, et Trumpi nurjuma naaratud impeachmendi yritus on vaid vesi Trumpi veskile ja nyyd on juba kysimus selles, kas demokraadid kaotavad enamuse Esindajatekojas ja kas parteid ootab lagunemine. Pelosi oli ju taielik ohmu kui ta alustas tagandamisprotsessi degenerantse jobu Schiffi valega, nagu oleks Trump telefonikones Ukraina vastvalitud presidendi Zelenskiga pannud sojalise abi saamise otsesesse soltuvusse uurimise algatamisega Burisma vastu. Trump tegi diplomaatias ebahariliku kaigu ja avalikustas telefonivestluse ning kogu syydistuse vundament oli kadunud. Shiff on eluvooras napakas ja oma juriidiliste noksutamiste tuhinas ei saa aru, et pidev pedalleerimine faktile, et Trump pidas moni nadal kinni ligi 400 miljonilise sojalise abi Ukrainale, iseloomustab Trumpi positiivselt. Ameerika rahvale on taiesti arusaamatu, miks tuleb maale, kellest nad pole varem midagi kuulnudki, raisata nende raha selleasemel, et parandada USA lagunevaid teid. Lopeks Shiffi hale demagoogia, kui ta viitas pidevalt Konstitutsiooni kaitsmisele, oli nii ajuvaba, et iga motlemisvoimeline inimene sai aru, et Shiff ise ryndas USA konstitutsiooni alustala. Viimaseks on teatavasti idee kolme lahutatud, tugeva iseseisva voimu koostoost. Demokraatide impeachmenti poliitiline protsess oli suunatud sisuliselt presidendi kui taidesaatva voimu iseseisvuse likvideerimisele ja yleminekuks parlamentaarsele vabariigile.
Senine sisuliselt kylm kodusoda aga ei rauge, vaid aina hoogustub ja seda mitte selleparast, et Trump demonstratiivselt polgas ara Pelosi kaepakkumise. Vabariiklased teevad nyyd vastukaigu ja kutsuvad oma ylekaalu Senatis ara kasutades komisjonide ette juba neid huvitavad persoonid, nagu Biden, valega vahele jaanud Shiffi jne. ning rullivad valimisteks demokraadid maa sisse.
Demokraadid kasutavad omasoodu ara iga riuka, sest nad voitlevad ellujaamise eest. Geopoliitilisel tasandil on selge, et osa globaalsetest banksteritest neelatakse alla teiste poolt. Demokraadid esindava just nende pankrotti lainud globalistliku liberaalse demokraatia projekti ja nelja aastakymne jooksul selle elluviimiseks loodud Washingtoni byrokraatiat, ametkonda, Think tanke, ajakirjanikke, loomingulisi tootajaid jne. (nn.Deep State). Trumpi voidu korral jaavad nad koik (targemad muidugi vahetavad juba tana leeri) sissetulekuta ja kaovad nagu voluvitsaga pyhitud. Nii et kompromissitu voitlus pigem ageneb - elu voi surm. Koik see loomulikult norgestab USA voimsust ja moju maailmas.

Roman Ubakivi

IMPEACHMENT

Vaatasin eile oosel CNNs Senatis syydistusi Trumpi aadressil. Enda harimiseks jalgisin ennem ka Esindatekojas toimuvat. Tahtsaim roll oli antud tuntud banksteridynastja vosukesele Adam Schiffile. Tegemist on Gorbatchovi amerikaniseeritud koopiaga. Pidurdamatu lobamokk, kes oma ajuvaba molaga demonstreerib iseenast ohmuna. Nii on loogiliselt motlevale inimesele taiesti arusaamatu, kuidas voib tunnistaja ytlusest, et Trump ei tahtnud Zelenskilt mitte mingit vastuteenet, teha jarelduse, et see toestavat just Trumpi soovi saada vastuteenet. Kunagi terava moistusega baankuri jareltulija on lootusetult degenereerunud debiilik. Kuna Trumpi tagandamine on niikuinii aarmiselt ebatoenaoline, siis on eriti tahtis moju avaldamine kuskil 30% valijatest, kes on kahevahel. Demokraadid aga toukavad endast ara koik vahegi arukad inimesesd. Nii pressisid nad esindajatekojas alatuid nippe kasutades (keeldudes oma vastastel tunnistajaid ristkysitleda) oma arvulist ylekaalu kasutades labi Trumpi syydispunktid. Schiff pasundas siis kogu ilmale, et neil on oma muinasjutu toestuseks labiviidud pohjalik uurimistoo ning ylekaalukas vettpidav toestusmaterjal.
Esimine asi aga mida demokraadid ja Schiff Senatis tegid oli valjuhaalne kategooriline noudmine, et Senat alustaks uurimistood?! Tuli valja, et neil ei ole yldse mitte mingeid tosiseltvoetavaid toendeid oma muinasjutu toestamiseks. USA presidendi tagandamisprotsess pole aga mingi muinasjutukonkurss. Tuleb toendada oma iga sona paikapidavust ja Schiff oma fantaasiatega naeb valja nagu intellektuaalse puudega ullike. Demokraadid demonstreerivad end rahvale kui intellektuaalse lumpeni parteid.
Kui demokraatide ladvik pole just haugi malu ja moistusega, siis on arusaamatu , miks nad nouadvad uute tunnistajate valjakutsumist. vabariiklased voivad ju ainult nende loksumeelitamiseks raakida, et nad tahavad vaid kiirelt protsessi lopetada. Trump voib ju tahta mitte ainult protsessi voita, vaid ka havitada taielikult demokraatlik partei ennem valimisi. Selleks on vaja just uusi tunnistajaid Senatisse kutsuda ja teha sellest protsessist valimiskampaania. Piisab Bideni tunnistajapinki vedamisest. Ja midagi ei loe, et too juba haistab surmaohtu ja avalikult keeldus tunnistamast. Kohtu kaudu tuuakse ta aga kenasti letti. Peaprokuror on Trumpi mottekaaslane. Ukrainal pole Venemaa eest mingeid saladusi ja ehkki Putin teatas, et ta ei sekku demokraatide ja vabariiklaste vahelisse heitlusse, vois ta vaid napuga osutada mis kivi all vahid peidus on. Isegi see pole vajalik, sest isegi mina tunnen kaugelt Bideni korruptsioonihaisu, raakimata siis niisugusest koryfeest nagu endine NY linnapea Giuliani. kes oma uurimisretkedelt Ukrainasse on kogunud portfellitaisi demokraate havitavaid materjale. Biden vottis ametist maha Ukraima peaprokurori, niipea kui too avas kriminaaljuurdluse Burisma firma korruptsiooni kohta. kelle noukogusse oli Biden oma pojakese sokutanud. Vabalt on saadavad ka materjalid Ukraina oligarhide sissemaksete kohta Clintoni vaslimisfondi ja nii Ukraina sekkumine USA valimistesse ja Clintoni vangiminek, sest ei tohi kasutada voora maa raha valimistel jne., jne.
Votkem teise variandi, mis tahendaks demokraatide unistuse taitumist ja Trumpi tagandamist ning mone globalisti presidendiks upitamist (ka vabariiklaste seas on globaliste - naiteks Bushid). Selle variandi kasuks hoiavad poialt koik neli USA ametlikult pohivaenlaseks nimetatud riiki: Hiina, Venemaa, Iraan ja P-Korea, sest see tahendaks superriigi USA kadumist aasta-kahe jooksul ja kui mitte pikka kodusoda ja kaost, siis parimal juhul kolme -nelja uue regionaalse riigi teket.
Trumpi tagandamise eesmargiks on ju mitte isikuomadused, vaid ta rahvusliku poliitika muutmist taas globalistlikuks. Rahvuslik poliitika tahendab ju 250 miljardi valjapressimist Hiinalt kaubanduslabiraakimistel ja 150 miljardi valjapressimist lahitulevikus Euroopast USA KASUKS, 7,6 miljoni uue tookoha loomist ja nii 42 miljoni viletsuses riigi toidutalongide najal inimeste vahendamist, isegi 30% neegritest toetab tana Trumpi, sesst neil on nyyd tookohad, maksude vahendamine jne. Globalistide naasmine voimu juurde halvendaks jarsult ameeriklaste olukorda ja puhkeks juba relvastatud kodusoda, kus Trumpi pooldajatel on selge ylekaal. Ylemaailmse clintonoidide unipolaarse maailmakorra taaskehtestamine on absoluutselt voimatu, sest tanu Clintoni ja Obama valitsusajale kaotas USA oma hegemooni seisuse sojalises vallas. Olen palju aastaid juba fikseerinud USA sojalise voimsuse kuhtumisprotsessi, tana lisan vaid yhe joonekese.
Sojalise voimsuse projekteerimiseks yle maailma vajab USA teistest peajagu tugevamat laevastikku. Britid satestasid oma hegemoonia ajal , et nende laevastik peab olema kaks korda tugevam kui koik teised laevastikud kokku. Hiljuti pidsid Hiina, Venemaa ja Iraan Parsia lahes yhise laevastikuoppuse. USA laevastik saaks tana haledalt peksa nende yhendatud merejoududelt. Arvesse tuleb votta tana ka koige rohkem sojalaevu omav riik - Pohja Korea! Ehkki jaavad viimased kvaliteedilt alla USA laevastikule, on USAl voimatu edukalt rynnata P-Koread ilma tolle rohkearvulist laevastikku likvideerimata. Viimane nouab aga palju aega ja P-Korea jouab rynnata vesinikupommiga mitte ainult Washingtoni, ehkki ainult viimase soo kuivatamise ohust piisab taielikult, et P-Koread aupaklikult konetatakse. Tanud muidugi ka Ukraina raketiinseneridele, kes aitasid USA tulipaid kiiresti jahutada.
USA laevastik jaab tana arvuliselt alla ka juba Hiinale. Tahtis on muidugi tendents - USA suudab tana toota 2 havitajat aastas, Hiina aga 17.Trumpi plaan suurendada USA laevastikku ca 50 laeva vorra on taiesti ebareaalne, sest vannadusnnotruses mahakantavate laevade arv on palju suuren kui juurdeehitavate, seda tanu clintonoidide poliitikale. Seeparast pole imestatav, et laevastik ja merejalavaekorpus on kindel Trumpi tugi. Trump kyll andis kasu ka yle 50a.vanuseid laevu mitte maha kanda, kuid see pole lahendus, sest vanad kynad pole niikuinii lahinguvoimelised ja raiskavad vaid ressurssi kai aares roostetades. Nii kantakse minu arvates oigesti maha 23st ristlejast 13. Lisa aga pole kuskilt tulemas, sest viimane ristleja -havitaja projekt oli katastroofiline labikukkumine ja tana on USA voimeline tootma vaid vana projekti jargi A.Burke tyypi havitajaid.
Venemaa laevastik on eelnimetatutest koige vaiksem, ent kui plaani jargi voetakse tanase aasta lopuks relvastusse hyperkiirusega raketid Tsirkon, on ta koigi merede hirm. Lisanduvad veel lennukitelt tulistatavad hyperkiirusega raketid Kinzhal ja voimsad rannakaitse raketipatareid. Koik need voimsad relvaklassid puuduvad USAl taielikult. Ka Aatomiallveelaevade kvaliteedis jaab USA tana Venemaast selgelt maha, venelased toodavad usinalt juba neljanda polvkonna aatomiallveelaevu nii raketikandjaid kui universaalseid, USA on valdavalt kolmanda polvkonna tasemel. Praktiliselt avastamatute diiselallveelaevade klass aga puudub USAl taielikult ja Venemaa domineerimine siin on taielik. Juba tana on Balti ja Must meri ning Pohja meretee taielikult Venemaa kontrolli all ja Venemaa kontrollib ka Vahemere idaosa. Ainuyksi selle pohjal on ilmselge, et USA laevastik ei ole tana enam hegemoon ja koigi merede valitseja.
Seega clintonoidide globalistlik poliitika on tana juba voimatu ja juba ette maaratud labikukkumisele. Yhesonaga, clintonoidide- liberaalsete globalistide- Schiffi voimuletulek tahendaks ameerklastele katastroofi ja USA kadumist maailmaareenilt kui Ajaloo yks kujundajatest.

Roman Ubakivi.

PUTIN TEGI AJALOOLISE POORDE

Asja eelmises artiklis kritiseerisin teravalt Putinit vale kursi hoidmises, mis ahvardas Venemaa muuta getostunud mustaks auguks, mis olleks ka Eestile surmaohuks. Raakimata meile korvalseigast, et see oleks viinud ka Putini kuulsusetule Gorbatshovi taolise pitzareklaamija tasemele. Sealjuures voimaluste aken midagi muuta oleks sulgunud hiljemalt juba suvel. Putini auks peab todema, et ta on siiski suur riigimees, kellel jatkus intellektuaalset ja moraalset joudu ja julgust teha lausa viimasel hetkel talle nii mitteomane jarsk poore oma hiljutises poordumises.
Putin sisuliselt lopetas Venemaa viimase poole sajandi pikkuse ajalootsykli, mis algas Andropovi konvergentsiideega, realiseerus NSVL lagunemisega ja oli Venemaa eliidi suure osa majakaks veel nadal aega tagasi. Putini Venemaa kuulutas kogu maailmale oma pretensioonist geopoliitilisele subjektsusele ja votab selle elluviimiseks konkreetsed sammud, mis minu hinnangul on koik hadavajalikud ja adekvaatsed. Venemaa on oiguslikus mottes (nagu Eestigi) sisuliselt koloonia seisuses, kus Valisoigus on oigussysteemi lahutamatu osa ja prevaleerib Venemaa oiguse yle. Seega konstitutsiooni muutmine, kus Venemaa oigus on primaarne, tahendab Venemaa suveraanseks geopoliitiliseks subjektiks muutumist de jure. Algab eliidi natsionaliseerimisprotsess, kus valisriikide kodanikel on juurdepaas voimule suletud jne. Yhesonaga Venemaa eliiti ei saa enam kuuluda isikud, kes Andropovi-Gorbatshovi-Jeltsini geopoliitilises hullumeelsuses yritasid Laanele tagumikkupugenisega muutuda osaks Venemaale antagonistlikust tsivilisatsiooniks. See degenerantne nomenklatuurne pask ei olnud vaid riigireeturid, vaid, mis tanapaeval veelgi tahtsam, olid omaenda tsivilisatsiooni vaartuste havitajad. Venemaa hakkab nyydsest esindama mitte ainult Venemaa Foderatsiooni, vaid geopoliitilist subjekti Vene tsivilisatsiooni, nagu seda tana Hiina Rahvavabariik esindab geopoliitilise subjektina Hiina tsivilisatsiooni huve.
Yhesonaga, Venemaa ajaloos keerati uus lehekylg ja algas suverraanne etapp, mis on loomulikult protsess. Koik Putini ylesloetud konkreetsed sammud vaarivad koolipoisiskaalal hinnet viis ja ma ei nae seal vigu. Ent tegelikult probleem on selles, et need esimesed sammud (nagu kinnijooksnud valitsuse valjavahetamine) on kyll hadavajalikud ja oiged, kuid selgelt ebapiisavad suveraansuse saavutamiseks. Oht kohe teisel tokkel komistada on suur, seda nii systeemselt moelda suutva kaadri vahesuse kui ka liberaalide sabotaashi tottu. Nii naiteks paari triljoni rbl investeerimine inimkapitali perekondade materiaalse toetamise naol on oige ja hadavajalik taastamaks sidet rahva ja Putini vahel, mis katkes peale kurikuulsat pensionireformi. Lisaks annab see kiire majandusliku positiivse effekti GDP tousule uue valitsuse heaks stardiks. See loob ka teoreetilise eelduse tormisele pikale majandusekasvule just vaike ja keskmises ettevotluses, mis tanaseks on tanu senisele liberaalsele majanduspoliitikale valjasuremise aarel. See tormilise kasvu voimalus jookseb aga liiva lihtsalt impordi suurendamise naol kui pohimotteliselt ei muudeta Keskpanga senist majanduse kasvu vastast krediidipoliitikat. Ylekandemehhanismiks, mis voimaldaks jarsult suurenenud noudluse impulsi realiseerida pikemaajaliseks majanduskasvuks on vaikeettevotetele odava krediidi tagamine. Seni on see olnud kogu aeg blokeeritud ja suured rahasustid Keskpangalt pankadele (yks inflatsiooni allikatest) on viimased suunanud mitte Venemaa majandusse, vaid kas otse valismaa vaartbaberitesse voi Moskva borsile, kus siseinformatsiooni omades saadakse prisket kasumit valuutakoikumiste naol, mis konventeeritakse dollaritesse ja viiakse valismaale, Venemaa majandusest valja. Seega on pohimotteliselt tahtis, missugune on Keskpanga poliitika, kes saavad konkreetselt majandusbloki ministriteks ja isegi tahtis on, kas peaministri asetaitjaks on rahandusminister Siluanov, nagu tana, voi hoopis majandusminister, kes kurjeerib rahandusministrit. Yhesonaga, kas raha on vahendiks majanduse edasiviimiseks voi majandus teenib raha kogumist, mis viiakse valja oma geopoliitilise konkurendi USA majanduse toetamiseks.
Venemaa majanduslik seis on tegelikult hullem,kui seda Rostati voltsitud andmed vaidavad. Nii ei saa inflatsioon olla 3% kui GDP deflaatori indeks maarab selle yle 10%. Venemaal tuleb edu saavutamiseks minna neoliberaalselt majandusmudelilt yle rahvuslikule, mis eeldab aga hoopis teistsugust kompetentsuse ja motlemisvoime taset kui tana majandusplokki taitvad primitiivsed liberaalsed economicused.
Seega uuel teel on tohutuid raskusi, kuid see on elu tee ja perspektiiviga.
Koige suurem ja raskeim Venemaa ees seisev probleem on ideoloogia, mille hagusus ja ambivalentsus teeb voimatuks rahva mobiliseerimine eelsesvate raskuste yletamiseks. Naiteks isegi II maailmasoja kysimuses, mis tana on yheks psyhholoogilise soja tandriks, on Venemaa positsioon ilma vundamendita ja seega kergelt rynnatav. NSVL voitis soja natsi -Saksamaaga tanu Noukogude voimule eesotsas Lenini-Staliniga, kuna suutis kommmunistliku ideoloogia abil liita yheks paljurahvusliku maa ja mobiliseerida teda labi viia industrialiseerimise koos kollektiviseerimise ja kultuurilis-haridusrevolutsiooniga, mis oli eelduseks yldse soja pidamiseks tehnoloogiliselt eesrindliku natsi Saksamaa lipu all koondunud Euroopaga. Kontrevolutsiooni labi viinud ja kapitalismi restaureerinud tanagi voimul olev suurem osa eliidist esindab aga sisuliselt tanase Venemaa lipu all natsi Saksamaa eest voidelnud vlassovlasi, kelle voidu korral oleks Venemaa riiklus ja ka rahvas likvideeritud! President Jeltsin ju kuulutas uhkelt USA Kongressis, et lopeks ometi on kommunistlikul hydral koik pead maha raiutud ja kommunistlik ideoloogia havitatud. Venemaa liberaalne eliit on antagonistlik ja vaenlane ideoloogilises jm. plaanis noukogude voimule ja seega tema pretentsioonid voidule Suures Isamaasojas on alusetud kuni Venemaa eliit ei vota Voiduparaadi vastu Lenini mausoleumil vaid mingil ajutiselt vineeriga kaetud kynkal ning paraadil ei ole aukohal korgema ylemjuhataja Stalini portree. President ja peaminister Medvedjev kuulutas avalikult, et Stalin oli kurjategija. Kes kurjategija kaske taitsid on otse loomulikult ka kurjategijad nagu Hitleri kasutaitjad. Seega ka noukogude sodurid, kes langesid naiteks Baltikumis voi Poolas pole mingid vabastajad, vaid kurjategija Hitleri okupatsiooni vahetajad kurjategija Stalini okupatsiooniga ning loogiline on koik noukogude sodurite auks pystitatud malestusmargid Euroopas havitada. Kui tanaseni on Stalin Venemaa eliidi jaoks kurjategija, siis neil pole mingit moraalset oigust rynnata skisofreenikuna Ukrainat, kes kuulutas STALINI ja kommunismi vastu voitleva Bandera oma kangelaseks voi Balti maid, kes kuulutasid Vaffen-SS sodurid vabadusvoitlejaiks. Venemaad voib tana vorrelda napaka purujommis mehega, kes trygib saunas lavale yheaegselt nii pyksid jalas kui ka rist kaelas.
Kuna rohuv enamik ka tanapaeva Eesti ja Venemaa eliidist koosneb endisest NL degeneransest eliidist, siis molemale on omane idiootlik arusaam ajaloost, rahvusvahelisest oigusest ja geopoliitikast. Nii meie vesipead vahutavad Tartu rahust, mis andvat Eestile oiguse Petseri ja Narva tagustele maadele. Vene napakad aga (kasvoi malestusmarkide kysimuses Poolaga} vahutavad Jaltast ja Nyrnbergi protsessist, mis on ylemoodunud talve juba ammu sulanud lumi peale Gorbatshovi-Bushi 1989a. Malta kohtumist, kus NSVL loobus Ida Euroopa rahvademokraatia riikidest ja seega Jalta-Potsdami kokkulepetest. See tahendas geopoliitilist murrangut, mil kahepoolusega maailmakord asendus unipolaarsega, kus ainuvalitsejaks sai USA. Samuti pole motet kaagutada NATO lahenemisest Venemaa piiridele kui Putin veel 2003.a. paiku tegi ettepaneku Venemaa astumisest NATO sse. Kogu Ida Euroopa on ju jalginud Venemaa enda poliitikat lahustuda iga hinna eest Laanes. Need olid ju venelased, kes suure entusiasmiga tervitasid GORBATSHOVI ja hiljem Jeltsinit nende marsil Laande. Nagu iga teinegi rahvas, nii ka venelased ise on vastutavad oma liidrite ja riigi eest.
Sisuliselt koik Venemaa (ja endiste liiduvabariikide) probleemid kuhjuvad lahenduseta nagu korge tammi taha, milleks on kapitalistlikku restuatsiooni kandnud liberaalne ideoloogia. Olukorras, kus isegi Laane eliiti esindav Rooma KLubi on juba valja kuulutanud kapitalismi perspektiivituse ja surma, on hadavajalik lammutada kiirelt ja sihikindlalt see liberaalne toke arengu teelt enne kui kuhjunud probleemid ta ise maha murravad ja vallandavad kaose.
Venemaa suureks geopoliitiliseks probleemiks on rahvastiku vahesus. Suveraanse geopoliitilise subjekti ylesehitamiseks on vaja vahemalt 300 miljonit, soovitav 500 miljonit inimest. Tanane Venemaa oma Dickensi aegse roovkapitalismiga, kus puuduvad ametiyhingud ja ekspluatateerimisnorm on aarmuslik, ei ole sugugi atraktiivne teda ymbritsevatele riikidele. Seega eesmargi saavutamiseks oleks hadavajalik liberalismi asemel tekkinud tyhjuse asemel luua adekvaatne ideoloogia, mis oleks atraktiivne ka naaberriikidele. See vaimne ylesanne aga ongi koige raskem ja tahtsam valjakutse Venemaale, sest voimatu on saada suvrraanseks geopoliitiliseks subjektiks kui ei suudeta luua oma tsivilisatsiooni originaalseid vundamendi talasi vaartuste ja ideoloogia naol.
Eesti eliit ei esinda meie rahvuslikke huve ja on valmis meid sotta saatma viimase poisikeseni Venemaa vastu. Yhelt poolt selleparast, et osa olles moraalsed vardjad, on kergesti araostetavad anglosakside poolt nagu Pats ja Laidoner olid natsi-Saksamaa poolt. Teine osa on aga degenerantne intellektuaalne lumpen, nagu seda oli ka EW eliit. Toon ilmestamiseks vaid yhe naite, seda mitte vyrtspoodniku ja moobliarimehe tasemel, vaid ilma nainud haritud kaugsoidukaptenite dynastia naol. Votke raamat "Purjetamine vabadusse". Seal on kangelaseks teist polve kaugsoidukapten, kes julgeoleku pohjustel tahab peale soda Rootsist kaugemale laande minna. Temaga liitub kamp noormehi, keda voime korvale jatta, sest pole midagi imelikku kui noored mehed tahavad end proovile panna ja riskivad. Tana tahab naiteks yks noormees purjelaual Atlandi ookeani yletada. Laande minekuks osteti yks vana rannasoidu postilaev. Kaugsoidukaptenil oli kaasas naine ja kaks last. Isa oli tal juba USAs. Selle rannasoidulaevukesega jouti Shotimaale. Sealt jatkati yle ookeni USAsse ja lopus ainult ime paastis neid, et lootusetus seisus USA laev nad juhuslikult yles korjas. Koik keda nad kohtasid, vaatasid neid nagu hullumeelseid, nagu kapten seda ise uhkelt kirjeldab. Tegelikult kaugsoidukapten ei olnud hullumeelne, vaid intellektuaalne lumpen, kes oli absoluutselt geopoliitiliselt harimatu ja ondsas teadmatuses, et joudes Suurbritanniasse, oli ta julgeolek absoluutselt tagatud, sest sajandite valtel korjab Suurbritannia koik Venemaa vastased oma tiiva alla. Tanane eesti eliit on aga absoluutselt geopoliitiliselt harimatu. Sellise eliidi kvaliteedi juures pole meil mingit voimalust rahvuslikest huvidest oiget kurssi hoida ja oma saatust positiivselt mojutada. Seetottu oleks tore kui meie ainukesel suurriigist naabril Venemaal hasti laheb ja nad suudaks oma suverraanse tsivilisatsioonitsooni yles ehitada. See tahendaks mitte verist kaost vaid rahu ja korda vahetult meie naabruses.
EL kuhu me tana kuulume on aga palju vahem voimalust saavutada geopoliitilist subjektsust. EL on ju juba pankrotti lainud monopolaarse globalismi banksterite projekt ja sellisena juba ajaloolisena labikukkunud. Ta kujutab endast Ameerika projekti, kus oma vahel norgalt seotud (et mitte muutuda iseseisvaks jouks) olid kokku pandud selleks, et Brysseli neoliberaalse byrokraatia taktikepi all tasalylitada riiklus ja rahvad. Trumpi voiduga seoses tekkis Euroopal shanss jalle saada geopoliitiliseks subjektiks, millele tombas kiirelt vee peale globalistide kapiknukk Merkel, kes Euroopa suverraansuse lipu ylestostnise asemel vottis katte globalistlike banksterite pohjakorbenud plagu. See, et Euroopa nii kergelt lasi kaest oma taassynni voimaluse on seletatav tema eliidi - vana aadli ja tema vitriini Vatikani degeneerumisega. Kui 15-16 sajandil yleminekul feodalismist kapitalismile naitas Euroopa eliit yles elujoudu, siis tana yleminekul kapitalismist uude formatsiooni, on meil tegemis pigem vana-Rooma kokkuvarisemisega, kus eliit laks koik noa alla. Tana ootab EUROOPAT koige suurema toenaosusega ees Araabia maailma tulevik, kus getostunud jougud voitlevad omavahel. Merkeli globalistliku projekti yleskutse pagulastele (Aafrika ja Aasia potentsiaal on ligi miljard pogenikku) Tulge koik Saksamaale! koos Sorose abimehhanismiga taitis Euroopa juba kriitilise piiri yletava teise tsivilisatssiooni aktiivse massiga tagab Euroopa kultuuri havitamise, provotseerib vastusena liberaal-natslike joudude esilekerkimise teiselt poolt ja nii pikalt loomava kodusoja, mille yks pool saab pidevalt taiendust pagulasleeridest Aafrikas. Seega koige suurem oht meie eksistentsile tuleb ilmselt Laanest, kuna ilmselt muutuvad ka aktuaalseks Saksa -Poola vastuolud. Samas Eesti eliit ajab lausa hullumeelset poliitikat, provotseerides aiva rohkem Venemaad sojaliselt. Seda tingimustes, kus Venemaa on saavutanud tehnoloogilise sojalise ylekaalu Laane ees vahemalt kymneks aastaks ja omab absoluutset sojalist ylekaalu Baltikumi ruumis, mis voimaldab neil praktiliselt kaotusteta okupeerida meid yhe paevaga. Muidugi taidab Eesti eliit lihtsalt Kentmanni tanavalt tulevaid suuniseid ja USA poliitikaks on provotseerida koikvoimalikke provokatsioone Vene piiridel, et blokeerida Vana Euroopa ja eelkoige Saksamaa vastastikku tugevdavat koostood. USAl on kaks majanduslikku peavaenlast: Hiina ja Saksamaa. Esimesega on saavutatud majandussojas taktikalist edu, kuid strateegiliselt on Hiina kindlalt positsioone hoidnud ja lainud "vee strateegiat" kasutades USA alustalu oonestama. Saksamaa on aga USA kapa all ja roovitakse armutult jalle puhtaks nagu peale maailmasodu.
Venemaa ei reageeri USA proxi provokatsioonidele , vaid vastab Hiinlaste kombel asymmeetriliselt. Piisab suunata miljon toootsijat pankrotistunud Ukrainast Baltikumi, raakimata muudest voimalustest ja lopeks peale karvakatkumisi hybriidsodade naol tuleb niikuinii uus Jalta.

Roman Ubakivi

PROGNOOS AASTAKS 2020

2019 aastat voib nimetada selginemise aastaks, mil joonistusid selgelt valja geopoliitilised tendentsid tulevasteks aastateks. D.Trump on tousnud maailma ajalooliseks tegelaseks, kes on teinud praktiliselt lopu selle maailma vagevate unipolaarsele maailmakorrale kus valitses finantsoligarhia maailma politseiniku USA abil neoliberaalse ideoloogia ja poliitikaga.. Tana elame tanu eeskatt Trumpile juba multipolaarses maailmas, kus selgelt on tousnud reaalse kapitali osatahtsus ja finantsoligarhia on omaks votnud Rothschildi klastri projekti, kus maailm on jagunenud eri valuutatsoonideks ja finantsoligarhia teenib vahenduse pealt. Paralleelselt on kaigus ka Hiina projekt, mis samuti eeldab multipolaarset maailma. kuid mis sarnaneb Stalini projektiga ja eesmargiks on rahva huvidest lahtudes ehitada yles sotsialism. Trumpi ja Xi projektide vahel on muidugi pohimotteline vastuolu ja kokkuporge valtimatu. Indial on pohimotteliselt formeerunud oma tsoon. Ka Euroopal on piisav elanikkond oma tsooni loomiseks, ent vana Euroopa eliit paistab niivord degenereerunud, et alles mingi Euroopa kalifaat tulevikus on voimeline subjekti looma. USA vast koos Inglismaaga loob oma tugeva anglosaksi tsooni.
Eesti saatus on olla osaks Venemaa tsoonist, kes vastutaks siin korra eest. Teine voimalus oleks olnud yhineda Saksamaa tsooniga, kuid need degenerandid ei ole tana voimelised, nagu Koln naitas kaitsma omaenda tytreid ja naisi kaputaie vooraste eest. EL byrokraatia, Merkel ja Marcon on koik liberaalne ramps, millel pole tulevikku nagu Eestigi eliidil. Euroopa roovitakse paljaks anglosakside ja Hiina poolt. Seega pole meil Laanest midagi head oodata. Kahjuks pole tana mingit helget tulevikku oodata ka Venemaa poolt.
Venemaa eliit koosneb pohiliselt kahest grupeerngust eesotsas Putiniga. Molemad grupid on degenerantne liberaalne noukogude eliit,,kes oma tasku huvides teostasid kontrrevolutsiooni ja restauriseeris kapitalismi: vahe on selles, et kui parteinomenklatuur eesotsas Gorbathovi ja Jeltsini perekonnaga, olid niivord degenereerunud, et olid kaotanud isegi enesekaitseinstinki, siis KGB labipoiminud kriminaaliga polgab neid ja on konkurentsivoimelisem. Aga molemad grupeeringud kuuluvad nagu EL eliitki vanasse tanaseks juba labikukkunud Neoliberaalse maailmakorra projekti. Putin on manager nende kahe grupeeringu yle. Putin on pragmaatik ja leiab haid taktikalisiilisi kaike. Aga ideede tasandil pole ta yldse voimeline tootama ja sarnaselt meie degenerantse eliidiga ei ole absoluutselt voimeline looma kontseptuaalset raamistikku riigile. Kahe aastakymne jooksul pole Putin olnud voimeline yles ehitama effektiivset riigi juhtimise systeemi, sest tal yldse puudub systeemne motlemisvoime. Puudub riigi ylesehitamise plaan.
Viimaane Eliidi ponnistus Surkovi putinismi naol on ehmatavalt arulage ja ebaadekvaatne: loodetakse et sailivad molemad eliidigrupeeringud, mis on idiootsus, sest liberaalid on juba tana taielikult kasutu parasiitlik kiht, sest vana dollari systeemil pohinev krediidisysteem ei toota enam ja nende vahendusroll on kadunud. Putin pole olnud voimeline oma valitsusaastate jooksul oppima. Selle asemei, et piirata jobudest neoliberaalide voimu, lylitas Putin hiljuti oma valitsuseesimeseks peaministri asetaitjaks liberaalide votmeisiku: Jeltsini ajastu Voloshini. Putin oma ebaadekvaatsusega meenutab juba Nikolai II voi Gorbatshovi,
Seega Putin pole kaugeltki Stalini kaliibriga riigimees. Stalin nagu Xi gi tana lahtus rahva huvidest ja viis ellu sotsialistlikku projekti. Putin ei voi nimetada end isegi Katherina II jarglaseks sest viimane esindas rahvusliku aadli huve rahva arvel, mis loomulikult pohjustas riigi alustalasi raputava Pugatshovi massu. Putin esindab peale nn.silovike huvide eelkoige kompradoorse finantsoligarhia huve. Majanduspoliitika on teatavasti tooriist sotsiaalsete ylesannete lahendamiseks. Putin on siin vastavalt oma kunagise ylemuse Sobtshakile veendunud neoliberaal. Seega nagu meie Laar, kes rahvast roovis shokimajandusega. Putin nagu Laargi on yhtlase tulumaksu vastu, ei takista valuuta valjavedu, ei luba oma rahaga krediteerida oma kodumaa majandust, kogu poliitika on suunatud valismaise finantsoligarhia rikastamiseks. Juba kuus aastat jarjest on langenud rahva elujarg. Kui Varanduse ebavordsus e indexi 10 puhul on oodata sotsiaalset revolutsiooni, siis Venemaal on see tana 17. Oma ebareaalsete rahvuslike projektidega on Putin lihtsalt naeruvaarne, sest ei suuda jalle mitte yhtegi ellu viia. Jutud inflatsiooni targetamisest on lihtsalt naeruvaarne jaburdus. PUtin pole enam tosiseltvoetav ja on muutunud Venemasa arengu tosiseks piduriks. Halb on muidugi, et vahetust Putinile poliitmaastikul ei ole. Lahim konkurent kompartei Zjuganov on samast degenerantide maffiast. Majnduses on Putin Trumpi korval lihtsalt peksupoiss. Hiluti vottis USA yle Venemaa strateegilise alumiiniumitootja ja selleasemel , et hadoht likvideerida natsionaliseerimise teel on Putin lihtsalt moku ja nii jaab tanasetki illusoorsest majanduslikust soltumatusest pea jargi vaid riismed.
Seega ei oota meid ka Venemaa kylje all mingit onne eestlastele. PUtin on oma poliitika endiste NL maade suhtes kuulutanud prioriteediks, kuid koigil suundadel on taielik labikukkumine, sest lahtutakse mitte Vene ja endiste liiduvavariikiderahvuslikest huvidest, vaid maffialiku eliidi rahakotist. Samas on Venemaa eeldused arengu teele asuda påremad kui L-Euroopal, sest on Vene Oigeusu kirik ja ohvitserikorpus kes suudavad rahvast politiseerida.
Ehkki Trump tegi asja strateegilise rumluse ja morvas Iraani ja Iraagi tahtsa tegelase,samal ajal omamata voimalust syndmusi eskaleerida, sest iga ameeriklase kirst vahendab ta tagasivalimise voimalusi, on trumpass ikkagi ta tagataskus. USA geopoliitilise selgroo moodustava valged hambuni relvastatud miljonite kodanike naol OHAIOST Floridani, keda aitab voimiuvoitluses USA merejalavaelaste ja Armee organisatsioonid. Banksterite joud CIA ja peameedia ning rahakoti naol jaab ilmselt vaheseks. Tana valatakse Laane majandusse jalle palju dollarite elektroonilisi nulle, et kuidagi ajutiselt fonditurgu pinnal hoida. Arvan, et tagasivalimise korral teeb Trump sama. mille eest tapeti LIncoln ja Kennedy: hakkab USA riigi nimel raha valja laskma. See havitab banksterid ja tyhistab USA riigivolad, pannes terve aluse majanduse arengule.

Roman Ubakivi

PLAAN B

Peale Macroni sonumit, et NATO on ajusurmas, on murtud jarjekordne tabuteema. Tegemist ei ole muidugi juhusliku soologa, vaid kujutab endast globikute katset haarata kinni ka olekorrest. Nimelt laheneb Trump nagu pyhvel oma presidendivalimise voidule ja impeachmendi katse on perspektiivitu ja kontraproduktiivne. Miljardar Bloombergi lylitumine viimses hadas presidendi valimisvoitlusse on demokraatide meeleheitlik kuid minu hinnangul absoluutselt perspektiivitu samm. Globikute viimaseks arvestatavaks tugipunktiks jaab esialgu veel Demokraatlik partei, peavoolumeedia, EL komisjon, Macron ja Merkel. Reaalseks tegijaks saamiseks oleks hadavajalik sojaline joud. Seeparast siis ka unistused Euroopa armeest ja voimaluste otsimiseks valjaspool NATOt; mis on taielikult USA ja seega Trumpi kapa all. Arvan, et koik need meeleheitest tingitud sammud ei ole analyysi vaart.
Eestis avas tabuteemal debati siseminister M.Helme, kes on selle eest kahtlematult kiitust vaart, nagu omal ajal J.Tonisson. Toona maletavasti meie eliit pettis rahvast, vahutades oma tarkusest ja Eesti soja eest kaitstusest. Samas surmapatus on syydi rahva ees ka tanane degenerantne eliit.
NATOst pole Eesti kaitsmiseks kasu kahel pohjusel. Esmalt puudub selleks nii USA kui ka Laane Euroopa poliitiline tahe. Viimastele ei kujuta kapitalistlik Vene eliit absoluutselt mingit ohtu, vaid sisuliselt ainukest potentsiaalset liitlast. Endine kommunistlik eliit, kes korraldas kapitalismi restuaratsiooni, on juba ammu kantinud oma varad ja perekonnad Londoni ja Shvetsi ja teevad seda ka tana. Mis puutub aga USAd, siis veel globikute totaalse voimu ajal tosin aastat tagasi, pyydsin asjatult seletada yhele lehemehele; et USA huvides ei ole Venemaa lagundamine, sest see tahendaks Hiina tugevnemist Uraalideni ja Kesk Aasia arvel ning USA maailmavalitsemisel on loplikult kriips peal. Globikud on teatavasti liberaalid, liberaalide seas aga ei kohta teatavasti naljalt terve moistusega inimest. Trump patrioodina saab aga geopoliitikast suureparaselt aru ja pyyab keerata uut lehekylge suhetes Venemaaga. Erinevalt ajukaabikutest liberaalidest ja viimaste poolt kogu riigiaparaadi tais topitud nende jyngritest, saab Trump realistina aru, et kui kunagi yle poole maailma majandusest omanuna USA suutis taita maailma politseiniku rolli, siis tanase hadise 17% juures on see idiootne enesetapp. Mingi kord tuleb aga maailmas eliidi enesekaitseks tingimata luua. Loogiliselt jaotatakse maailm mojusfaarideks, mille yhe peremehena on Venemaa tanu oma sojalisele voimsusele juba endale taganud. Vaesed doteeritavad Baltikum; Ukraina; Gruusia jne; ei paku mingit huvi USAle kui langeb ara maailmapolitseiniku roll. Rikkast Laane Euroopast hoiab USA aga kymne kyynega kinni kuni kolonisaatorite varandused on Ameerikasse kanditud. Ainus konkurent siin on tal Hiina. Degenerantne hilisnoukogude eliit ei saanud sellest lihtsast faktist aru ja ehitas ohulosse Euroopast Lissabonist Vladivastokini. Veel 2010. a. tuli Putin valja saarase Andropovi utoopiaga. Tana jatkub veel Deep State tottu inertsina veel Eesti, Ukraina jt. arakasutamine Venemaa vastase soja rollis, kuid lahitulevikus enam selle rolli eest keegi enam sentigi ei maksa ja tyli Venemaaga mingi Eesti parast on valistatud. Veelgi enam, Venemaale pyytakse pahe maarida tema norgestamiseks niipalju sitta kui vahegi voimalik. Alates Ukrainast ja lopetades Poolaga. Seega M.Helmel oli taielik oigus nimetada tema kritiseerijaid ajusurnud tegelasteks. Veelgi enam, kaitseminister Luik on palju suurem valetaja voi ajudeta idioot kui mone lapsusega hakkama saanud pollumajandusminister Jarvik kui ta valetab, et NATO kaitseb Eestit.
Teine pohjus, miks NATOst Eesti kaitsmiseks Venemaa vastu mingit kasu ei ole, on karm sojaline reaalsus. NATO pole ka tahtmise korral voimeline Baltikumi kaitsma. Venemaal ei ole tana ega ka nahtavas tulevikus sojavage; et okupeerida Laane Euroopat. Kyll on tal tana koige effektiivsem sojavagi maailmas, et kontrollida oma piiritagusi endise NSVL alasi. Siin suunan juba kriitika M. Helme ja Kunnase vastu, kes sonivad mingist iseseisvast kaitsevoimest. Kunnas kaitseb ilmselt ohvitseride klanni huve, kel on soojad kohakesed NATO liinis ja oma staapides. M.Helme on aga vast lihtsalt vohik, sest mis pagana ohu- voi rannakaitsest sa sonid kui USA ja NATO pole vastavat relvastust voimeline tootma? Ostad venelastelt rannakaitseraketisysteemid BAL voi Bastion mis valisevad Balti ja Musta merd? NATO maadel pole ligilahedaseltki midagi tosiseltvoetavat.
Ja mis ohukaitsest nad sonivad kui ameeriklastelgi pole mitte midagi kaasaegset? On vaid igivanad lahimaa Stingerid ning naljakohana Patriotid. Viimased ei aidanud jaapanlasi isegi yle nende pea lennanud Pohja korea ballistiliste rakettide vastu ja taielik habi oli viimati kui pommitati Saudi Araabia naftatootluskompleki, mida kaitsesid ligi sada Patriot patareid yheksas saudide, USA ja Suurbritannia sojavaebaasis ja mis andis Putinile voimaluse naerdes pakkuda oma S-400. Kui me tahame kaasaegset ohukaitset, siis peajagu teistest paremad on siin Venemaa omad.
Maavagedest pole yldse motet raakida, sest ma ei taha laskuda meie Kaitsekeskuse nn. ekspertide tasemele ja hakata arutama NATO pataljonide lahingugruppide tegutsemist Vene armeede vastu. Baltimaade hoivamiseks kulub Venemaal tana alla oopaeva. NATOl on kavas saada tulrevikus nii tugevaks, et 30 paevaga kogutakse kokku 30 pataljoni, 30 lennuvaeeskadrilli ja 30 sojalaeva. Isegi kui NATO selle oma suure eesmargi tulevikus taidab, ei ole selle piskuga voimalik tagasi vallutada Baltimaid. Veelgi enam, lahima 15 a. jooksul ei ole NATOl oma tehnoloogilise mahajaamuse tottu mitte mingit reaalset shansi alustada voidukat sojategevust Venemaa vastu. Taiemahulisest termotuumasojast ma yldse ei raagi, sest peale ameerklaste aatomipommi ja venelaste sputnikut on see praktiliselt valistatud ja ainus oht on, et Laane degenerantne eliit on peale Bush vanemat nii alla kainud, et on minetanud ohutunde juhuste vastu. Maailmasojad on aga sisuliselt voimatud, sest maailma eliidid ei saao enam saata rahvamasse yksteist sandistama ja tapma, nautides ise tagalas julgeolekut. Nad surevad sellise konflikti puhul esimesena ja ainult see fakt on meid seni uuest maailmasojast paastnud.
Tavasojas NATO sodimise kohustuslikuks eeltingimuseks on aga taieliku ylekaalu saavutamine ohus. Baltimaades on see absoluutselt voimatu, sest nii Leningradi kui ka Kaliningradi poolt on meie kohal tyypiline A2|AD kuppel S-400 jt. Venemaa maailma parimate ohukaitsesysteemide poolt, mis pohjustavad vastuvoetamatuid kaotusi NATOle. Lisaks polegi USAl lennukit, mis suudaks vahegi voidelda ylekaalu eest ohus Venemaaga.Laialt reklaamitud F-35 osutus onnetuks kakiks ja on selleks absoluutselt voimetu. USA pressib sedac rampsu liitlastele peale, Pentagon ise aga keeldus hiljuti nende ostmisest. Isegi senini okupeeritud Saksamaa julges sellest motetust lennukist loobuda. Ylejaanud lennupark on aga USAl Venemaa moodsate uute lennukite taustal lootusetu romu. Syyria kampaania naitas reljeefselt Venemaa ohujoudude paremust. Meil on yks tihti intervjueeritav kylahull Stoicescu, kes hiljuti rind uhkusest paisudes teatas, et ameerklased toovad peatselt Eestisse isegi tankidetapja A-10. Tegu on Vietnami soja aegse vana romuga, mis on tootmisest juba 40 aastat tagasi maha voetud. Paremat aga sama klassi lennukit USA pole tanini luua suutnud. Venelastega kokkuporke korral on see mitte kaua lendav kirst. Yhesonaga USAl ja NATOl ei ole mingit voimalust luua Venemaa piiride lahedal ylekaalu ohus ja juba ainuyksi see tahendab kaljukindlalt seda, et koik need NATO plaanid ja plaanikesed on lihtsalt puru silmaajamine ja asendustegevus, et anda tood ja paksu voiga leiba staapides sebivatele muidusoojatele.
Seega isegi siis kui me votaks rangalt laenu ja raiskaks 150% kogu riigi tanasest eelarvest sojavaele, ostes ameeriklastelt eskadrilli F-35 ja pataljoni Abramsi tanke, on Eesti iseseisev kaitsevoime ymmargune null vorreldes Venemaa armeega. Loomulikult meie deindustreeritud hadine neoliberaalne majandusmudel variseks kiiresti pormuks. Seega ei Kunnas ega Helme ei ole tosiseltvoetavad, raakimata siis ajusurmas NATO leelutajatest.
Ainuke tosiseltvoetav Plaan B on meie geopoliitilisest asukohast soltuvalt poliitiline. Tapselt samasugune, nagu selle tootasid omal ajal meiega analoogilises situatsioonis olevale Soomele valja Mannerheim ja Paasikivi ja mis voimaldas mahajaanud pohjamaal jouda Euroopa viie rikkaima riigi hulka: see on heanaaberlik labisaamine oma ainukesest suurriigist naabriga Venemaaga.

Roman Ubakivi

RAHVUSLIK HÂBI

Just selline vastik tunne jäi mulle domineerima peale kodus saadud suurt kaotust 0:3 vähemuses mängivale Saksamaale. Ohtu oli kahtlematult suur triumf Löwele ja Saksa vaimule meie rahvuskoonduse ajuvaba oligofreenia taustal. Kaotushäbi teravdas veelgi rahvuslippude paraad ennem mangu.Landeswehri söja vaim elas veel minu pölvkonnas ja kuigi kuskil 70ndate alguses me olime harrastus kehakultuurlased, vôitlesime me Eesti ENSV koondisega Saksamaal välja viigi 1:1 SDV koonduse vastu. Viimane tuli aga 1974.a. maailmas seitsmendaks, vöites ajnukesena maailmameistriks tulnud SaksaFV koondust eesotsas legendaarse Beckenbaueriga. Teises mängus SDV kuni 21.a. koonduse vastu löin kaks väravat. Seega mängudes eestlaste pölisvaenlaste vastu polnud kedagi vaja motiveerida. Ka Lovid mangisid raskustesta yle Bundesliiga mängijatest koostatud Pöhja-Saksamaa kuni 18.a.koonduse.
Seega on minu arvates eesti jalgpall täna rööbastest väljas ja eksleb pimeduses. Veelgi enam, minu arvates rahvuskoonduse uus juhtkond ei ole voimeline ära kasutama meie jalgpalli mitte sugugi nii kehva potentsiaali ja on valel teel.
Kuna olen juba aastakymneid jalgpallist eemal ja pole seotud mitte yhegagi nii rikka organisatsiooni vöistleva klanniga, ning ja juba vanuse töttu on naljakas kahtlustada isiklikest kasusaamise motiivides , siis pakuksin möned lihtsad abinöud, mjllega jalgpalliliidu juhatus vöib eesti jalgpalli taset tuntavalt tösta. Seda olemasoleva ressursi raames, jättes körvale juba ammu raha nôudvad struktuursed probleemid. Esmalt peaks juhatus selgelt fikseerima meie jalgpalli stiili. Paarkymmend aastat tagasi räagiti, et seda töötatakse lähiajal välja, kymme aastat tagasi korrati öeldut ja täna räagitakse Hollandi stiilist. Viimane on pöhimötteliszelt vale, sest keda huvitab Hollandi erzats? Jalgpall on rahvuskultuuri osa, mis peab väljendama Saku,Saaremaa ja Sillamäe stiili ja kultuuri, mitte aga Amsterdami ja Kariibi mere saarte skitshi. Ainult autentsel kultuuril on inimkonda rikastav väärtus ja ka resultaat, nagu hiljuti demonstreeris Island.
Ma ei teagi, kes täna kuuluvad EJL juhatusse kuid eeldan, et nad on oma elualal märkimisväärseid tulemusi saavutanud inimesed ja mitte kuulsuse narrid, kelle arvates on nad sama kompetentsed kui nii mängijana ja treenerina maailmameistriks tulnud Beckenbauer. Konkreetne töö oleks juhatusele nöuandva organi -Treenerite Noukogu ülesanne. Viimase valiks treenerite esindusorganisatsioon vöi kiiruse huvides juhatus. Meil on piisavalt nii välismaise profikarjääri mängijaid ja treeneri koolituse läbijaid, kelle seni kasutamata ajupotentsiaali järgi lausa kisendab eesti jalgpall.
Teine kiirelt parandatav pöhimötteline viga on meritokraatial pöhineva treenerite edutamise systeemi puudumine. EJL juhatus peaks valima koikide koondiste treenerid Treenerite Nöukogu poolt esitatavata kandidaatide seast. Siis me väldiks tänast kehva seisu kus kasvöi kolm viimast rahvuskoonduse peatreeneri valiku kriteeriumit on mulle absoluutselt arusaamatud. Vôtame Pehrsoni. Arendada siin algaja treeneri abil mingit Rootsi erzatsi oli täiesti perspektiivitu. Ta ei vastanud juba treeneri valiku esimesele kriteeriumile - ta polnud eesti kultuuriruumist ja seega oli indikaatoriks; et EJL juhatus ei tule toime oma töö yhe tähtsaima ylesandega- omamaise kaadri ettevalmistamisega. Kui tahetakse rikastada eesti treenerite mötet välismaa kogemusega, siis selleks on tuhat korda odavam ja viljakam tee- saata välismaale praktikante, kes on voimelised vöörast kogemust eestistama.
Pehsoni suhtes on mul kahtlus, et eksiti teisegi treeneri valiku printsiibi suhtes: ta ei rahuldanud kompetentsuse printsiibi nöuetele. Täiesti totter on aga fakt, et kui me ka ekslikult pyydlesime Hollandi mängustiili poole, siis rootsi oma ei sobi viimasega absoluutselt.
Siis järgnes Reimi valik, kes vastab täielikult kahele esimesele pöhinöudele, ent tal ei ole peatreenerile hädavajalikku iseloomukindlust minna läbi pasa ja tule tema poolt valitud teed; laskumata kompromissidesse. Inimene kes ei usu jäägitult oma tee öigusesse ei suuda ka meeskonda vedada. Reim alustas suure kaotusega Belgiale ja löpetas HÄvitava kaotusega Saksamaale. Tema viga ei olnud kaotustes, mis oleks tulevikku silmas pidades olla kasulikud,vaid oma tee reetmises. Kui Belgia vastu mängiti yle väljaku pressingut, siis löpetati Saksamaa vastu passiivse kotikaitsega. Viiest kaitseliini ei vaheta Peatreeneri kriteeriumile vastav isiksus ajalehemeeste arvamuse järgi neljaseks.
Seega Reimi väljavahetamine oli öigustatud kuid mitte koondisest eemaldamine . Täna oleks ta ideaalne abitreeneri rollis, kes vöib kasulikku nöu anda. Meil on vaja kompetentset kaadrit hoida ja kasvatada ja ka Reim voib kasvatada iseloomukindlust kui ta pikaajaliselt mone meeskonna alt tippu suudab töötada. Peatreeneriks aga oleks pidanud saama (vöib olla teisigi, ent julgen pakkuda vaid keda isiklikult tunnen)kas Poom vöi Oper, kes mölemad vastavad peatreeneri kolmele kriteeriumile.
Määrati aga hoopis Voolaid, mis tähendab aga vihma alt räästa alla minemist, sest ta demonstreeris Saksamaa mängus oma täïelikku ebakompetentsust. Mängu analyysi juurde naasen hiljem, ent peamise positiivse iseloomustusena toodi ära ta väga pikaajaline tÖÖtamine noortekoondustega. Aga see on ju pöhjus mitte rahvuskoonduse treeneriks edutamiseks vaid noortekoonduse treeneri kohalt lahtilaskmiseks, sest Yle veerand sajandi on meie noortekoondused masendavalt edutud. Me ei tohi latti alla Soome noortejalgpalli taset lasta, kes on suutnud Euroopas end pronksmedalile mängida. Ma pidin öudusest toolilt maha kukkuma kui kuulsin juhuslikult telekas, et rahvuskoonduse abitreeneriks on märatud noormees, kelle ainukeseks vooruseks olevat, et ta armastab jalgpalli ööpäev läbi. No mida taoline fann suudab Klavanile ja Kostjale pakkuda?
Voolaid on ilmutanud avalikult oma vöhiklikkust meeskonna loomise meetodist. Eestis puudub isegi yks komplekt rahvusvahelise keskmise tasemega mängijatest. Voolaid kuulutas välja hukatusliku teesi kahe vördse komplekti mängijateloomise vajaduses konkurentsi huvides. Seda vöïb seletada vaid tal autoriteedi puudumisega juhtivate mängijate hulgas ja mehhanismi loomises oma isiklike huvide esileplaanile seadmisest meeskonna arvel. Sellele viitab vana mängija inetu ja ennekuulmatu elu hinnaga truudusevanne uuele peatreenerile pressis. Voolaid ei tunne fysioloogia aluseid väites, et mangijad ei jöua kahe mängu vahel taastuda. Teaduslik fakt on, et taastutakse öige reshiimi korral 48 tunniga. Erandiks vöib siin tuua Kostja, keda oli lollus lasta mängida terve mÄngu Valgevene vastu. Oieks pidanud piirduma yhe poolajaga säilitamaks väskust peamänguks. Noor Käit oleks seevastu pidanud mängima Minskis terve mängu, et saavutada mängurytmi Saksamaa vastu. Tema mängutulek Tallinnas oli absoluutne ebaönnestumine. Isegi press saab aru, et keskkaitsete pidev vahetamine on suur lollus. Täielik fopaa oli Antonovi mängitamine. Temast selgelt paremaid kaitsvaid poolkaitsjaid vöib mitu nimetada aga ta elementaarne söödupraak omal kaitsekolmandikul halvas kogu mängu alguse. Yhesönaga tervelt seitsme pöhikoosseisu mängija vahetamine kahe mängu vahel on Eesti oludes täielik lollus ja ei vöimalda ka tulevikus loota sujuvale meeskonnamängule.
Saksa meeskond Tallinnas ei ole mingi favoriit Maailmas, vaid viimasel maailmameistrivöistlustel haledalt läbikukkunud meeskond, kes ei saanud alagrupistki edasi. Tegemist on uue meeskonna loomise algfaasiga, ja eesmargiks on olla valmis EM vöitmine kodus 2004. a. Tegemist on bundesliiga klassiga noorte mängijatega kelle esitus oli kyll aktiivne, ent väga rabe ja elementaarsete vigadega. Kokkumäng halvem kui harilikul Bundesliga meeskonnal, Toestuseks vöib tuua fakti, et rynnakuteravus isegi paranes kui jäädi vähemusse; sest mängu alguses oli rida episoode, kus kaks mängijat avanesid yheaegselt vabasse tsooni ning kui Yks oleks neist saanud hea jaẗku, siis teine tassis endaga kaasa meie kaitsja, kes sai vöimaluse öhu puhtaks lyya. Sakslaste domineerimine oli Yldine , ent see on veel kaugel nende diisli harjumispärasest ölitatud tööst.
Meile kingiti suur vöimalus kui sakslane mängust eemaldati. Kahjuks ilmnes, et Voolaid elementaarselt ei loe mängu. Trahvilöök kasti piirimail tahenddas kahte kolmandiku töenâolisusega väravat. Peale vâhemusse jäämist oli noorte kokkumängimata sakslaste mäng niikuinii tykiks ajaks halvatud ja alles vaheaeg voimaldas Löwel hädavajalikud korrektuurid teha. Kui aga oleksime realiseerinud oma kindla varavavoimaluse, oleks see tḧendanud Sakslaste täielikku peataolekut. Yhesönaga oli tegu mängu murdepunktiga. Ootamatult ilmnes, et meie mänguorganisatsioon on kylameeskonna tasemel, sest mangijad hakkasid omakesti arutama, kes lööb. Sellised asjad peavad olema selged mänguplaanis ennem mängu. Isegi nyyd oli Voolaiul vöimalus oma viga parandada ja pysti hüpates möirata: Kostja löob! Purjus siililegi on ju selge; et kavalamal ja täpsema löogiga Kostja on palju eelstatavamad shansid kui Kamsil. Täïelik ajuvabadus.
Vaheajalt tulles ilmnes, sakslased tegid loogiliselt öigelt ara oma sundkäigud. Nende seis oli endiselt nutune, sest tabeliseis nödis neilt tingimata voitu, mis meie öigete vastukäkude puhul oli vâhetöenäoline. Oleks tingimata tulnud ära kasutada oma arvuline ylekaal ja vötta enda kätte initsiatiiv. Pressing rYndekolmandikus oleks vastaste parema meisterlikuse juures liiga ohtlik olnud kuid keskväli oleks tulnud ilmtingimata vaja pressinguga vallutada; luues seal arvulise ylekaalu. Selleks tulnuks mötetu Antonov platsilt ära vötta ja asendada ta vöimsama kaitsva poolkaitsjaga; Kolmandaks kaitsva poolkaitsja rolli tulnuks ette nihutada vöitlusse keskvälja pärast Mets. Sappinen tulnuks asendada Zenjoviga ja vasakut aärt kontrollima vast Kallaste voi Teniste. Paremaeat äärt oleks kontrollinud vanamoodi Kams. Kaks keskkaitset kontrollima nende tipuryndajat. Kostjale oleks jäanud vaba kunstniku roll keskväljal, oma keskkaitsete ees, kes oleks organiseerinud pallihoidmist meie keskkaitsetega nende tipuryndajat jooksutades. Aeg ju jooksis meie kasuks ja viik oleks ka olnud normaalne tulemus isegi paberist tiigri vastu. Kui sakslased oleks riskinud ja yles töusnud, siis oleks väga ohtlikuks relvaks meie käes osutunud Vassiljevi pikk pass öigel ajal ,spurtida oskavale Zenjovile vabadesse aukudesse.
Midagi sellist hädavajalikku ei tehtud ja kui intervjuusi uskuda, siis peatreener pajatas mänguplaani muutmise asemel oma suurest emotsionaalsest tundest, et öhtul vöib midagi ajalooliselt meeldivat juhtuda. Löwe valik oli piiratud. Ainus voimalus initsiatiivi saavutada ja vöita oli loobuda äärtest äartele kiigutamissest ja seal läbimurdeks arvulise ylekaalu tekitamisest, sest see oleks arvulises vḧemuses kurnav ja väheeffektiivne. Loogiline oli , et kolm bundesliga fyysilise ettevalmistusega meest mängivad yle kolm meie meest, kelledest vahemalt Antonov ja Kostja jäavad fyysiliselt selgelt alla. Nii juhtuski, Sakslased valdasid mängu löpuni keskvälja ning seega palli ja initsiatiivi ja said suureskoorilise vöidu vöorsil mängides.Olen kindel, et seda voitu LÔwe hindab körgelt, sest joonistuvad juba vâlja kontuurid meeskonnast, kes suudab ka raskes olukorras önne oma kasuks pÖÖrata.
Mulle oli täielikult masendav kuulata Peatreeneri mängujägset intervjuud, kus ta syydimatult on vaba enesekriitikast ja ei saa aru, et ta on valel suunal teel. Mângijatest on aga kahju, sest eks köik pyydsid ja ega nad sakslastest vḧem ei jooksnud. Viimane on aga kasutu ilma intellektita ning on valus vaadata, kui sakslased suudavad piltlikult öeldes ka ratsuga malekäike teha, samas kui me tuimast tamkakâikude tampimisest enamaks suutelised ei ole.

Roman Ubakivi