V E N E M A A S T 

Venemaa on ainuke Eestiga piirnev suurriik ja seetõttu meile eksistemtsiaalselt oluline. Seni pole ma oma analüüsides eksinud, tõdedes , et Venemaa on tõusutrendis.   Minu mättakese otsast vaadates on sel aastal oodata Venemaal võimutipus muutusi. Putini aeg on ilmselt ümber, sest ta pole viimase kümne aasta jooksul enda poliitikat muuta vastavalt kiiretele muutustele maailma arengus.

Ilmekaks nüiteks Putini ebaadekvaaysusest on tema Venemaa majanduslanguseni viinud rahandus- ja krediidipoliitika avalik ülistamine viidates inflatsiooni targetamise primaarsusele. Olukord on eriti totter, sest isegi IMF (kes tegutseb Läähe globalistide huvides ja Venemaa vaenlasena) avaldas uurimise, kus tõdeti inflatsiooni targetamise ebaolulisust võrreldes majanduskasvule suunatud poöliitikaga. Küsimus ei ole üksnes teoreetiline, vaid ka teravalt poliitiline, sest lisaks eelmisel aastal toimunud pankrotilainele on käesoleval aastal oodata vähemalt 400 000 keskmise- ja väikeettevõtte pankrotti. Koos pereliikmetega tähendab see miloneid aktiivseid ja ajudega inimesi, kelle tuleviku Putin oma rahandus- majanduspoliitikaga nurjab. Iraani kriis päästab imekepiksena küll lootusetult miinuses olnud Venemaa riigieelarve kuid Putini lemmikute Nabiullinj jt.kuuenda kolonni kuuluvate rahandus - ja majandusbloki  sabotaaz eksistensiaalse sõja tingimustes ähvardab Venemaad eliminiseerimisega. Kokkuvõttes on Putini poliitika on kaitsnud oligarhide huve Venemaa rahvuslike huvide arvel, mis on Venemaal tekitanud ebastabiilsuse. Kui veel kuues kolonn  välisjõudude näpunäidete järgi korraldab ilmseid provokatsioone, nagu kariloomade massiline tapmine, siis on selge, et  juba kauem kui Suur Isamaasõda Putini sõja imiteerimine Läänega on venelaste kannatuse piiri üpris lähedale toonud. Lollikese- Ivanuska kuvand, keda Lääs aastate jooksul pidevalt petab, ei ärata enam  massides kaastunnet.

Venemaal on juba ammu hädavajalik hakata Hiina eeskujul looma oma rublatsooni, milleks on hädavajalik lahkuda dollaritsoonist. Ilma selleta on Putini demagoogia Venemaa suveräänsusest tühi loba idiootidele. Seni on Venemaa areng kõik ummikus Putini poliitilise otsuse taga. 

Kes võidab eelolevast poliitilistest muutustest, milleks Venemaa on minu arvates küps? Üheks pretendendiks on kindlasti läänemeelsed eesotsas Putini tänase frontmani Kirijenkoga, ehk vana Sojuz Pravõh Sil kaadriga ( Tsubais, Koch, Nabiullina, Siluanov jne.). Mina  panustaksin patriootide võidule nagu Demin, Beloussov, Patrusev jt., keda toetab Ohvitseride kast, mis sõja tingimustes on otsustavaks teguriks.

Juhul kui mul on  Venemaa arengu tendentsi suhtes õigus, on Eesti lood päris hapud. Erinevalt nõiteks USA-st ja Vene4maast, ei ole meil õnnestunud luua ohvitseride kasti, kes oleks patriootlikuks liimiks meie riiklikkusele. Erinevalt näiteks USA Õhendatud Staabiülemate esimehest, kes hoiatas Trumpi, et sõda Iraani vastu on väär otsus, on Eesti sõjaväejuhid Venemaa vastase eksistentsiaalse sõja õhutamise eesrinnas. Ma ei usu, et president Karis tegi oma avaliku sõja kuulutamise otsuse (sundida Venemaa põlvili ja tükeldada) ilma sõjavõe juhtidega konsulteerimata. Tänapäeval on võitja kasvõi Lancasteri võrrandi kaudu kergelt võljaarvutatav.  Minagi kasutades vaid   algklasside aritmeetikat panin blogis ühemõtteliselt kirja, et sõja Ukrainas võidab Venemaa ja seetõttu sõtta minek on vastuolus Eesti rahvuslike huvidega. Siin pole tarvis isegi aritmeetikaoskust, piisab arusaamisest ( mida iga leitnandi tasemel asjamees peaks aru saama), et võimatu on võita Venemaad, kel on selge ülekaal õhus ja Maailma parim tuumaarsenal.

Samuti puudub meil kahjuks rahvuslik vaimne eliit, kes koolitaks poliitikuid. Seega oleme täna kurvas seisus, kus isegi Karis saades aru, et tehti raske viga ja üritab natuke saatuslikku kokkupõrkekurssi veidi  muuta, blokeeritakse koheselt psühhopaadist kaitseministri ja peaministri poolt. Igatahes hüva üritus Karise poolt, ehkki ma kahtlen, et ta peale oma sõnu Kremlis teretulnuks arvataks. Võib olla on üldse võimatu Eestis leida kaalukat poliitikut, keda Kremlis oldaks nõus jutule võtma. Sõja ajal kõnelevad kahurid. Ja Eesti eliit on jälle osanud meid juhtida 1944.a, mustrisse, kus me olime üheaegselt nii venelaste kui ka ameeriklaste vaenlased.

Roman Ubakivi