PRANTSUSMAA TORMIVETES
Presidendivalimiste esimene voor näitas Prantsusmaa lõhenemist USA eeskujul kaheks leppimatuks laagriks: globalistideks Macroniga ja patriootideks Le Peniga.
Ebastabiilsust suurendab veelgi mõlema liberaalse tsentri partei sotside ja vabariiklaste kandidaatide täielik läbikukkumine. Võimuloleva Hollande partei kandidaat sai vaid 6% häältest! Muidugi, Macroni võib pidada kogu globalistliku establishmendi kandidaadiks kuid tema verinoor partei läheb alles esmakordselt suvel toimuvatele parlamendivalimistele ja laiad koalitsioonid on Prantsusmaa poliitikas väga habras fundament. Kogu senine V Vabariigi poliitiline süsteem on seetõttu küsimärgi all.
Presidendivalimiste teine voor on seekord tõesti väga tähtis nii Prantsusmaale kui ka Euroopale. Tulevik on tume ning visandan vaid põgusalt arvatava peavariandi. Macroni võimalused paistavad paremana, sest tal on Prantsusmaa, Washingtoni (Obama) ja Brüsseli globalistliku establishmenti ja kuue miljoni muslemi tugi. Ent ta võit kutsub esile vaid lühikese eufooria nende seas, sest mitte mingit uut arukat visiooni endisel bankuril ja majandusministril demagoog Macronil ei ole. Välispoliitikas jätkab ta Hollande jaburat kurssi mis on vastuolus Prantsusmaa rahvuslike huvidega. Macroni neoliberaalne majanduspoliitika on perspektiivitu ja tähendab banksterite heaolu suurendamist rahvahulkade arvel, edasist dereguleerimist ning töötajate õiguste järsku kärpimist, mis juba 2015.a. (kui ta oli majandusminister) viisid tõsiste rahutusteni ja nüüd kui enamikel on kõrini migrantide toetamisest, lõpeb sotsiaalse plahvatusega. Tema peaidee: globalistliku poliitikaga ühendada Prantsusmaa inimesed on nii lollakas, et ei vääri arutamist. Vastuolud teravnevad ühiskonnas äärmuslikult ja Le Peni populaarsus üha tõuseb. Küsimus on vaid selles, kas Le Pen võidab järgmised presidendivalimised või juhtub mingi võimupööre ennem, seda kasvõi Le Peni ja kommunistide ühispingutuse tulemusel. Seega Macron aitab küll aastake säilitada Euroopa Liitu, ent muutes Prantsusmaa mädaks õunaks EL sees, garanteerib ta tahtmatult EL lagunemise.
Kokkuvõtlikult öeldes tähendab Prantsusmaa lähituleviku ebastabiilsus tema tunduvat nõrgenemist ja seega ka NATO ja Atlantistliku Lääne edasist nõrgenemist.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 24. aprill 2017
reede, 7. aprill 2017
TRUMP ASTUS ÄMBRISSE
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi
Trumpi otsus rünnata Süüria valitsusvägesi on muidugi agressiooniakt ja rahvusvahelise õiguse jalge alla tallamine. Vahe Iraagi vastase sõjaga on vaid selles, et kui siis näidati katseklaasis mingit valget pulbrit, siis nüüd pole vaevutud isegi taolist tsirkust korraldama. Trump kaotas tagasipöördumatult oma välispoliitilise autoriteedi, väites mingeid tõendeid omamata, et Assad kasutas keemiarelva. Küsime vanade roomlaste kombel; kellele oli keemiarünnak kasulik? Assadile see kindlasti kasulik ega vajalik ei olnud. Seda enam, tal keemiarelvi enam ei olegi, nagu deklareeris mõni aasta tagasi ka USA riigisekretar J.Kerry. Pealegi kontrollib olukorda kohapeal Venemaa, kelle huvides keeniarelva kasutamine ka ei ole. Samas on kindel, et islamiäärmuslased on kasutanud keemiarelva Süürias ennemgi.
Trumpi prestiiži hävitab fakt, et sõda Süüria vastu on kannapööre tema varajasemate avalduste suhtes. Seni kritiseeris ta Obama valitsusevahetamise ideed ja pidas õigeks keskendumist ISIL vastasele võitlusele koostöös Venemaaga. Massiivne tiibrakettidelõõk Süüria lennuväljale hävitas Süüria lennukeid ja sõdureid ning seega vähendas märgatavalt survet islamiäärmuslaste jõukudele. Viimased alustasid kohe peale USA rünnakut pealetungi valitsusvägedele. Seega on loogiline Süüria avaldus, et USA on ISIL i abiline.
USA rikkus ka kokkulepet Venemaaga, mis kohustas Süüria õhuruumi tungimise kooskõlastama vähemalt ööpaev ennem, et välistada omavahelist juhuslikku kokkupõrget. Venemaa loomulikult kuulutas ka omaltpoolt senise kokkuleppe kehtetuks, nii et tänaseks on avatud tee kontrollimatuks eskalatsiooniks tuumasõjani välja.
Trump on ilmselt paindunud oma vaemlaste surve all ja on, ilmselt lootes obstruktsiooni nõrgenemisele kodus, läinud puhtalt üle Clintoni perspektiivitule välispoliitikale. Arvan, et sellise rumala välispoliitikale üleminikuga on Trump tulistanud endale ise jalga. Selline aruvaba jõu kasutamine toob kaasa vaid tagasilööke välispoliitikas ja naiivne oleks oletada, et ta leppimatud vaenlased kodus seda ära ei kasuta.
Täirelik lollus oleks arvata, et selline taktikaline sõjaline aktsioon, mis ajutiselt võib veidi kergitada kodust reitingut, hirmutaks ja teeks järeleandlikumaks Hiina ja Venemaa, või isegi Iraani ja Põhja-Korea juhte. Vastupidi, praegu Ameerikas külskäigul Xi vaatab Trumpi mitte kui usaldatavat partnerit nagu Putinit, vaid kui ettearvamatut jõmpsikat. Venemaa aga isegi ei kaalu tõsiselt Tillersoni ettepanekut toetuse lõpetamisest Süüria seaduslikkule valitsusele. Venemaa kaitseb Süürias mitte Assadi, vaid oma rahvuslikke huve, millest ta mingi Tillersoni nõudmisel ei loobu.
See raketirünnak ei suuda parandada isegi USA positsiooni Lähis-Idas. Süüria lennukid võib Venemaa asendada moodsamatega ning S-300 ja laevadevastase raketikompleksi müümine oleks tappev käik. See rünnak on selgelt suunatud ka Iraani vastu ja ma ei imestaks kui nad varustaksid Süüriat oma päris heade laevadevastaste raketikompleksiga ja lisaksid maavägesi.
Trumpi taktikaline käik teeb väga raskeks tal säilitada oma strateegilist eesmärki "America first". Esiteks on ta juba sekkunud Süüria tatti (millest suutis isegi Obama hoiduda), millest on võimatu väljuda ilma tõsiste kaotusteta.
Teiseks on ta teinud võimatuks jõuda Putiniga vastastikku kasulikule koostööle ilma midagi tõsisemat Venemaale vastu pakkumata. Raketirünnak oli ka selge Venemaa vastane aktsioon, mis ilmselt on korrelatsioonis viimastel päevadel Venemaad tabanud islamiäärmuslaste (keda rahastavad USA liitlased Saudi-Araabia, Katar ja Türgi) terrorilainega ja USA poolt toetava Navalnõi poolt organiseeritud valitsusvastaste meeleavaldustega. Seega on tõenäoline kurss konflikti suurendamiseks Venemaaga, mis lukustab USA mõjuvõimu kahanemise kiirendamise. Nimelt on USA-l täna ilmselgelt vähe võimsust, et toime tulla üheaegselt nii Hiina kui Venemaaga. Seega Clintoni strateegia tähendaks ilmset enesetappu, millest Trump aru saab. Seega saab ta vaenutseda vaid emba-kumbaga ja sõbrustama teisega.
Sõbrustamine Hiinaga on vastavuses Hiina huvidega, sest ta vajab rahuaega oma majandusliku ülemvõimu suurendamiseks ja ta jääb sõjasliselt täna veel selgelt alla USA-le. Praegune kurss vaenutsemisele Venemaaga ei suuda saavutada aga mitte midagi, sest hoopis Venemaal on täna regionaalne sõjaline ülekaal Ida-Euroopas ja ta võib seda igal hetkel enda huvides ära kasutada kas Ukrainas või Baltikumis. Sõjaline eskalatsioon oleks selge rumalus USA-le Süürias ja lõppkokkuvõttes ka Euroopas, sest Venemaal on mängus elulised rahvuslikud huvid ja võimekus USA mitmekordselt maa pealt ära pühkida, samas kui USA olemasolu Ida-Euroopas ei ole kaalul ja lõputu sõjaline eskalatsioon oleks tema rahvuslike huvidega vastuolus.
USA järjekordne agressioon suveräänse riigi ja Venemaa liitlase vastu teeb sisuliselt võimatuks USA lootuse, et Venemaa läheks oma tuumarelvaarsenali vähendamisele ja suhete külmutamisele Hiinaga. Samas ka Hiina ei mõtlegi külmutada talle eluliselt ülitähtsad strateegilised suhted Venemaaga, sest talle on absoluutseks vajaduseks ühendada end Venemaaga sisemaiselt. Hiinale on vastuvõetamatu olukord, et USA laevastik kontrollib täna tema kaubateid. Paratamatult liitub Hiina ja Venemaaga strateegiliselt veel tugevamalt Iraan.
Seega tänane poliitika viib Trumpi ummikusse, kus tal suur osa energiast tuleb pühendada väliskonfliktidele, mis ei luba tal kontsentreeruda siseprobleemide lahendamisele, mis oli ta peamine valimislubadus. Samas tänane välispoliitika ei tõota loobreid, vaid ainult probleeme, kaotusi ja alandusi. Seega on tõenäoline, et ta ei suuda mitte midagi olulist oma eesmärkidest ellu viia.
Eesti julgeolekuolukord halvenes muidugi hüppeliselt. Kui välisminister Mikser kiidab jäägitult heaks suurriigi agressiooni Süüria vastu ettekäändena gaasimürgitused Süürias, siis miks ei või teine suurriik rünnata Tartut, kui juhtumisi gaasiplahvastus mingis Pihkva majas toimub ja kui lambist kuulutatakse, et süüdi oli Eesti?
Roman Ubakivi
esmaspäev, 3. aprill 2017
GEOPOLIITIKA ja EESTI II
EW aegset vaimset mahajäämust ei ole suutnud tasa teha tänane eliit. Vastupidi, degenereerumise protsess on meie intelligentsi ajud lõplikult ära määndanud. Kui Eesti NSV ajal oli meil vähemalt Uku Masing, siis tänane eliit ei ole suutnud vastata Venemaal toimunud vaimsele plahvatuslikule arengule, mis on päädinud Venemaa oma geopoliitilise koolkonna tekkega. Kuna meie intelligents ei suuda aru saada tänapäeva keerulistest protsessidest, siis on ta loomulikult ka võimetu rahvast juhtima parema tuleviku poole.
Tänapäeva murranguperioodi, mille võtmesõnadeks on globalism-unipolaarsus, patriotism-multipolaarsus, Hiina, Putin, Trump, Brexit jne. mõistmiseks on meil vaja mõttes tagasi minna maailmasõdade vahelisse perioodi. Geopoliitiliste projektide iga mõõdetakse aastakümnetega ning suurriikide erinevate taotustle tulemusel meil tekibki päevapoliitika ja ajalugu.
Vaadakem kõigepealt tolleaegse formaalse hegemooni Suurbritannia projekti. Selle formuleeris välisministeeriumi establishmenti koondunud tolleaegsed helgemad pead nn. Round Table grupp. Laiema avalikkuse ette toodi see projekt (H.G.Wells järgi "The Open Conspiracy") lord Lothiani poolt 1937.a. Kirikute Maailma Nõukogu konverentsil Oxfordi Ülikoolis.
Brittide eesmärke I maailmasõda tegelikult ei saavutanud. Nõrgestati küll tunduvalt Saksamaad ja Venemaad, ent neid hävitada ei õnnestunud. Saksamaa tehnoloogilise keskmega jäi püsima ja Hitleri ajal areng kiirenes ( üldteada on kosmoserakettide päritolu ja vähem teada, et Saksamaa juba 1944.a. leiutas tänapäeva ja tulevaste USA ja Venemaa pommitajate kandva tiiva tehnoloogia. 1945.a. kevadeks oli Saksamaal juba sellise pommitaja prototüüp koos otsevoolu reaktiivmootoriga, mis ületas helikiiruse, saavutades üle 2000km/h). Peale Venemaa lagunemist degenerantsete liberaalide juhtimisel peale Veebruarirevolutsiooni tulid aga lõpeks võimule natsionaalbolševikud Stalini juhtimisel, kes lõid aluse uuele tehnoloogilisele keskusele.
Lisaks väljus Suurbritannia sõjast tunduvalt nõrgestatuna ja raske võlakoormaga. Maailma suurimaks majanduseks tõusis USA, kellele oli sõttaastumise eest jagatud tühje lubadusi ja keda britid ninapidi vedasid. Samas ei olnud Suurbritannia -USA ajaloolised suhted sugugi sõbralikud (meenutagem vaid Ameerika iseseisvussõda ja 1812.a. USA sõjakuulutust Suurbritanniale. Versaille´s 1919.a. oli aga kõige suurem kokkupõrge just USA ja Suurbritannia rahvuslike huvide vahel.
Westminstri taibud said aru, et hegemooni rolli ja oma maailma suurimat impeeriumi nad ei suuda säilitada ilma välise abita. Siit tekkis Atlandi ülese liidu idee, mis pidi looma New World Order`i. Word State idee oli Inglismaal esitanud juba 19. sajandil Karl Marx. Rassistliku briti eliidi arvates võis esialgu vabalt piirduda anglo-sakside ühisvalitsusega maailma valitsejana. Selleks oli Suurbritannial ja USAl piisav ressurss olemas. Sõjajärgset Anglo-Ameerika kooperatsioonis (erisuhetes) pidid ennastmõistetavalt juhtivat rolli etendama britid umbade ameeriklaste seas. [Nagu nad oma häälekandjas "Round Table" kirjutasid: "The British nation has generations of expierence in co-operating with other free peoples in far distant parts of the world, and in governing dependent countries not able to stand by themselves.The American nation has practically no such expierence at all, and has neither the institutions nor the political outlook to fit it very well for either task."]
Suur sõda, kus britid koos ameeriklastega õlg-õla kõrval pidid võitlema, oli Atlandiülese projekti elluviimise esimeseks hädavajalikuks eeltingimuseks, et ületada ameeriklaste traditsiooniline sügav usaldamatus brittide vastu. Pealegi oli hädavajalik ellu viia I maailmaasõja täitmata jäetud eesmärgid: hävitada Saksamaa ja Venemaa lõplikult kui konkurendid. World State oli võimalik ehitada ainuüksi suure sõja tuhale.
Teiseks vältimatuks eeltingimuseks anglo-ameerika liidu sõlmimiseks ja selle maailmaülese hegemoonia (Full Spectrum Domination) kehtestamiseks oli ja on rahvusluse tasalülitamine ja suveräänsete rahvusriikide kaotamine.
Selline Uus Maailmakord valitseki faktiliselt kümmekond aastat peale NSVL lagunemist. Seepärast meil ilmusidki taasisesesvumise ajal esiplaanile M.Laari, L.Vahtre taolised poliitikud ja vaimusuurused, kes viisid ellu ja tänase päevani viivad ellu eestluse ja tugeva rahvusriigi vastast poliitikat. Just seda tähendas geopoliitiline orienteerumine Atlandiülesele Läänele. Õige oleks olnud positsioneerida end Soome eeskujul Ida ja Lääne vahendajarolli. Ainult nii on võimalik saavutada Hansa päevadele sarnane jõukus ning jääda püsima eestlastena ja iseseiva riigina.
Juba kümme aastat (alates V.Putini ajaloolisest kõnest Münchenis) ei valitse reaalselt enam Bushi seeniori poolt välja kuulutatud New World Order ja seoses D.Trumpi valimisega on kogu vana hoone juba rusudes. Eesti degenerantne eliit aga kordab loitsudes tobedusi, mis nende ettekujutuses Paabeli torni võimsust ja hiilgust tagavad ning jätkavad eestluse ja Eesti hävitamist.
Roman Ubakivi
EW aegset vaimset mahajäämust ei ole suutnud tasa teha tänane eliit. Vastupidi, degenereerumise protsess on meie intelligentsi ajud lõplikult ära määndanud. Kui Eesti NSV ajal oli meil vähemalt Uku Masing, siis tänane eliit ei ole suutnud vastata Venemaal toimunud vaimsele plahvatuslikule arengule, mis on päädinud Venemaa oma geopoliitilise koolkonna tekkega. Kuna meie intelligents ei suuda aru saada tänapäeva keerulistest protsessidest, siis on ta loomulikult ka võimetu rahvast juhtima parema tuleviku poole.
Tänapäeva murranguperioodi, mille võtmesõnadeks on globalism-unipolaarsus, patriotism-multipolaarsus, Hiina, Putin, Trump, Brexit jne. mõistmiseks on meil vaja mõttes tagasi minna maailmasõdade vahelisse perioodi. Geopoliitiliste projektide iga mõõdetakse aastakümnetega ning suurriikide erinevate taotustle tulemusel meil tekibki päevapoliitika ja ajalugu.
Vaadakem kõigepealt tolleaegse formaalse hegemooni Suurbritannia projekti. Selle formuleeris välisministeeriumi establishmenti koondunud tolleaegsed helgemad pead nn. Round Table grupp. Laiema avalikkuse ette toodi see projekt (H.G.Wells järgi "The Open Conspiracy") lord Lothiani poolt 1937.a. Kirikute Maailma Nõukogu konverentsil Oxfordi Ülikoolis.
Brittide eesmärke I maailmasõda tegelikult ei saavutanud. Nõrgestati küll tunduvalt Saksamaad ja Venemaad, ent neid hävitada ei õnnestunud. Saksamaa tehnoloogilise keskmega jäi püsima ja Hitleri ajal areng kiirenes ( üldteada on kosmoserakettide päritolu ja vähem teada, et Saksamaa juba 1944.a. leiutas tänapäeva ja tulevaste USA ja Venemaa pommitajate kandva tiiva tehnoloogia. 1945.a. kevadeks oli Saksamaal juba sellise pommitaja prototüüp koos otsevoolu reaktiivmootoriga, mis ületas helikiiruse, saavutades üle 2000km/h). Peale Venemaa lagunemist degenerantsete liberaalide juhtimisel peale Veebruarirevolutsiooni tulid aga lõpeks võimule natsionaalbolševikud Stalini juhtimisel, kes lõid aluse uuele tehnoloogilisele keskusele.
Lisaks väljus Suurbritannia sõjast tunduvalt nõrgestatuna ja raske võlakoormaga. Maailma suurimaks majanduseks tõusis USA, kellele oli sõttaastumise eest jagatud tühje lubadusi ja keda britid ninapidi vedasid. Samas ei olnud Suurbritannia -USA ajaloolised suhted sugugi sõbralikud (meenutagem vaid Ameerika iseseisvussõda ja 1812.a. USA sõjakuulutust Suurbritanniale. Versaille´s 1919.a. oli aga kõige suurem kokkupõrge just USA ja Suurbritannia rahvuslike huvide vahel.
Westminstri taibud said aru, et hegemooni rolli ja oma maailma suurimat impeeriumi nad ei suuda säilitada ilma välise abita. Siit tekkis Atlandi ülese liidu idee, mis pidi looma New World Order`i. Word State idee oli Inglismaal esitanud juba 19. sajandil Karl Marx. Rassistliku briti eliidi arvates võis esialgu vabalt piirduda anglo-sakside ühisvalitsusega maailma valitsejana. Selleks oli Suurbritannial ja USAl piisav ressurss olemas. Sõjajärgset Anglo-Ameerika kooperatsioonis (erisuhetes) pidid ennastmõistetavalt juhtivat rolli etendama britid umbade ameeriklaste seas. [Nagu nad oma häälekandjas "Round Table" kirjutasid: "The British nation has generations of expierence in co-operating with other free peoples in far distant parts of the world, and in governing dependent countries not able to stand by themselves.The American nation has practically no such expierence at all, and has neither the institutions nor the political outlook to fit it very well for either task."]
Suur sõda, kus britid koos ameeriklastega õlg-õla kõrval pidid võitlema, oli Atlandiülese projekti elluviimise esimeseks hädavajalikuks eeltingimuseks, et ületada ameeriklaste traditsiooniline sügav usaldamatus brittide vastu. Pealegi oli hädavajalik ellu viia I maailmaasõja täitmata jäetud eesmärgid: hävitada Saksamaa ja Venemaa lõplikult kui konkurendid. World State oli võimalik ehitada ainuüksi suure sõja tuhale.
Teiseks vältimatuks eeltingimuseks anglo-ameerika liidu sõlmimiseks ja selle maailmaülese hegemoonia (Full Spectrum Domination) kehtestamiseks oli ja on rahvusluse tasalülitamine ja suveräänsete rahvusriikide kaotamine.
Selline Uus Maailmakord valitseki faktiliselt kümmekond aastat peale NSVL lagunemist. Seepärast meil ilmusidki taasisesesvumise ajal esiplaanile M.Laari, L.Vahtre taolised poliitikud ja vaimusuurused, kes viisid ellu ja tänase päevani viivad ellu eestluse ja tugeva rahvusriigi vastast poliitikat. Just seda tähendas geopoliitiline orienteerumine Atlandiülesele Läänele. Õige oleks olnud positsioneerida end Soome eeskujul Ida ja Lääne vahendajarolli. Ainult nii on võimalik saavutada Hansa päevadele sarnane jõukus ning jääda püsima eestlastena ja iseseiva riigina.
Juba kümme aastat (alates V.Putini ajaloolisest kõnest Münchenis) ei valitse reaalselt enam Bushi seeniori poolt välja kuulutatud New World Order ja seoses D.Trumpi valimisega on kogu vana hoone juba rusudes. Eesti degenerantne eliit aga kordab loitsudes tobedusi, mis nende ettekujutuses Paabeli torni võimsust ja hiilgust tagavad ning jätkavad eestluse ja Eesti hävitamist.
Roman Ubakivi
pühapäev, 26. märts 2017
GEOPOLIITIKA ja EESTI
Eestis pole kunagi olnud oma geopoliitilist koolkonda ning sellest johtuvalt loomulikult ka järjekindlat Eesti rahvuslikes huvides aetavat poliitikat. Poliitikud ei suuda isegi selgelt defineerida meie rahvuslikke huve, sest see eeldab geopoliitilist analüüsi, milleks keegi Toompel või ülikoolides peesitavatest võimeline ei ole. Tühjus täidetakse demagoogilise lobaga väärtustest, millede sisu sõltub ja pidevalt muutub vaid päevapoliitika propagandast. Värskeid näiteid ajuvabast valetamisest ja demagoogiast kasvõi Ukraina või Süüria teemal võib igaüks ise kuhjaga tuua.
Seega esimene põhjus, miks poliitikud ei tegutse Eesti rahvuslikes huvides ja mistõttu on eestluse hääbumine ilmselge, on nende juba traditsiooniline ignorantsus. Lisaks on taasiseseivunud Eesti poliitikud ja nende parteid aga juba algusest peale nabanööri kaudu seotud Sorose rahavoogudega, mistõttu nad ei suudagi teha sammukest kõrvale neoliberalismi voolusängist. Viimase eesmärgiks on aga teatavasti rahvuste, seega ka eestluse hävitamine. Olkukord on tuttav meie rahvamälule: kes teeb sammukese vasakule või paremale lastakse hoiatamata maha. Kas siis kohtusüsteemi kaudu nagu Savisaar või marginaliseeritakse ja demoniseeritakse meedias.
Kolmandaks põhjuseks, miks Eesti eliit ei saa tegutseda vastavalt Eesti rahvuslikele huvidele, on fakt, et pole mingit geopoliitilist argumenti, mis toetaks Eesti tänast geopoliitilist orientatsiooni ookeanitagusele USA-le. Vastupidi, geopoliitiline analüüs nitab selgelt, et Eesti kogu taasiseseisvusaegne välis-ja julgeolekupoliitika on absoluutselt vale ja viib katastroofini. Seepärast pole imestada, et minister Reinsalu kuulutas, et kogu Eesti taasiseseisvuseaegne välis- ja julgeolekupoliitika on seisnenud võitluses geopoliitika vastu. Vastasel korral kirjutaks nad ise alla oma poliitilisele surmaotsusele.
Meie õnneks on soomlastel oma geopoliitiline koolkond ja kuna nede riik on tõusnud maailma edukaimate riikide hulka, tõestades seega praktikas oma geopoliitika õigust ja me asume samas geopoliitilises ruumis ning meil on sama geopoliitiline põhiprobleem - Venemaa, siis on meil võimalus oma vaimse mahajäämuse kiireks likvideerimiseks.
Meie ainsaks saavutuseks oli mitte just psühholoogiliset stabiilse luuletaja Liivi salm, mis sisaldas mõtte Eesti iseseisvusest, oli juba 19. sajandil Soomes formeerunud rahvuslaste radikaalne liikumine nn."vanasoomlaste" näol (Snellman, Paasikivi, hiljem Mannerheim, Kekkonen), kes mitte ei püstitanud ainult oma selgeks eesmärgiks Soome iseseisvumise, vaid suutis ka tänu oma akadeemilisele tasemele teostada geopoliitilise analüüsi, selgitamaks välja Soome rahvuslkud huvid ja seega luues aluse poliitikale, mida teostades õnnestus saavutada ja tagada Soome iseseisvus ja õitsev riik. Meil aga õnnestus Liivi salmireale 20.sajandil lisada vaid rahvuslaste juhi J.Tõnissoni, keda võiks seostada geopoliitilise mõttetasandiga.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Eestis pole kunagi olnud oma geopoliitilist koolkonda ning sellest johtuvalt loomulikult ka järjekindlat Eesti rahvuslikes huvides aetavat poliitikat. Poliitikud ei suuda isegi selgelt defineerida meie rahvuslikke huve, sest see eeldab geopoliitilist analüüsi, milleks keegi Toompel või ülikoolides peesitavatest võimeline ei ole. Tühjus täidetakse demagoogilise lobaga väärtustest, millede sisu sõltub ja pidevalt muutub vaid päevapoliitika propagandast. Värskeid näiteid ajuvabast valetamisest ja demagoogiast kasvõi Ukraina või Süüria teemal võib igaüks ise kuhjaga tuua.
Seega esimene põhjus, miks poliitikud ei tegutse Eesti rahvuslikes huvides ja mistõttu on eestluse hääbumine ilmselge, on nende juba traditsiooniline ignorantsus. Lisaks on taasiseseivunud Eesti poliitikud ja nende parteid aga juba algusest peale nabanööri kaudu seotud Sorose rahavoogudega, mistõttu nad ei suudagi teha sammukest kõrvale neoliberalismi voolusängist. Viimase eesmärgiks on aga teatavasti rahvuste, seega ka eestluse hävitamine. Olkukord on tuttav meie rahvamälule: kes teeb sammukese vasakule või paremale lastakse hoiatamata maha. Kas siis kohtusüsteemi kaudu nagu Savisaar või marginaliseeritakse ja demoniseeritakse meedias.
Kolmandaks põhjuseks, miks Eesti eliit ei saa tegutseda vastavalt Eesti rahvuslikele huvidele, on fakt, et pole mingit geopoliitilist argumenti, mis toetaks Eesti tänast geopoliitilist orientatsiooni ookeanitagusele USA-le. Vastupidi, geopoliitiline analüüs nitab selgelt, et Eesti kogu taasiseseisvusaegne välis-ja julgeolekupoliitika on absoluutselt vale ja viib katastroofini. Seepärast pole imestada, et minister Reinsalu kuulutas, et kogu Eesti taasiseseisvuseaegne välis- ja julgeolekupoliitika on seisnenud võitluses geopoliitika vastu. Vastasel korral kirjutaks nad ise alla oma poliitilisele surmaotsusele.
Meie õnneks on soomlastel oma geopoliitiline koolkond ja kuna nede riik on tõusnud maailma edukaimate riikide hulka, tõestades seega praktikas oma geopoliitika õigust ja me asume samas geopoliitilises ruumis ning meil on sama geopoliitiline põhiprobleem - Venemaa, siis on meil võimalus oma vaimse mahajäämuse kiireks likvideerimiseks.
Meie ainsaks saavutuseks oli mitte just psühholoogiliset stabiilse luuletaja Liivi salm, mis sisaldas mõtte Eesti iseseisvusest, oli juba 19. sajandil Soomes formeerunud rahvuslaste radikaalne liikumine nn."vanasoomlaste" näol (Snellman, Paasikivi, hiljem Mannerheim, Kekkonen), kes mitte ei püstitanud ainult oma selgeks eesmärgiks Soome iseseisvumise, vaid suutis ka tänu oma akadeemilisele tasemele teostada geopoliitilise analüüsi, selgitamaks välja Soome rahvuslkud huvid ja seega luues aluse poliitikale, mida teostades õnnestus saavutada ja tagada Soome iseseisvus ja õitsev riik. Meil aga õnnestus Liivi salmireale 20.sajandil lisada vaid rahvuslaste juhi J.Tõnissoni, keda võiks seostada geopoliitilise mõttetasandiga.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
laupäev, 18. märts 2017
HAIGEST MEHEST IV
Vaatasin eile Trumpi-Merkeli pressikonverentsi otseülekannet. Järeldus? Ilmselt on Merkeli poliitiku karjäär läbi ja ka Euroopa Liidul on lõpp.Merkelil oli koolnu nägu peas ning Trump ignoreeris teda või vaatas põlgusega endist komsomolijuhti, kes ronis Saksa kantsleriks tänu CIA ameeriklasest mentori toele ja kes meeltesegaduses USA presidendile äsja ultimaatumi esitas.
Trump paneb Saksa ekspordist sõltuvale majandusele korraliku põõna, sulgedes talle praktiliselt USA turu border adjustment`i ja muude nippidega. Vene turu pani Merkel ise kinni, kuulutades talle majandussõja. Merkelil ei jää muud üle kui Moskvasse roomata ja Putini ees põlvili laskuda. Trump nõuab Merkelilt veel sõjaeelarve pea kahekordistamist, raha aga ei ole ja ennem valimisi järsult maksude tõstmine tähendaks poliitilist enesetappu. Saksa bürgerile on niigi väga raske seletada, miks Merkel kutsus mullu kõiki pagulasi Saksamaale ja kulutas nende toetuseks 21miljardit eurot, tänavu aga jagab neile veel lisaks 21miljonit, et nood Saksamaalt lahkuksid!? Kui kõigevägem tahab kedagi karistada, siis võtab talt kõigepealt ära mõistuse...
Igatahes on Saksamaale majanduskriis kindlustatud ja kui vaja, siis Trump, kes praegu puhastab julgeolekustruktuurid halastamatult kõigist temavastasest persoonidest, korraldab Merkeli viimastele kantsleripäevadele korraliku pürotehnilise tulevärgi. Võib ainult aimata kui palju oli jihadiste eelmisel aastal Saksamaale tormanud 1,2 miljoni pagulase hulgas. Maidan, ehk nn. värviline revolutsiooni katse, mida praegu globalistid Sorose jt.rahadega Ameerikas endas Trumpi vastu korraldavad, sunnib ka teda halastamatuks tegutsemaks kõigi oma vaenlaste vastu, kelle liidriks on globalistid avalikult kuulutanud Merkeli.
Seega on selge, et USA võtab üle Euroopa turu ja tema peamised tootmisvõimsused. Midagi on ta sunnitud jätma ka hiinlastele. Uusi majanduslepinguid hakkab Trump sõlmima iga Euroopa maaga eraldi, tunnistamata EL bürokraatiat. See tähendab sisuliselt EL lõppu. Hiina ja Venemaa võtavad end suurima rõõmuga USA kiiluvette ja kogu majanduskoostöö hakkab toimima riikide tasemel, möödaminnes Brüsseli bürokraatiast.Selles punktis langevad USA,Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid täielikult kokku ja nende ühise surve vastu on EL geopoliitilise objektina kaitsetu.
Ma ei oska öelda, kas Saksamaal tuleb võimule AfD, Linke ja sotsdem`ide koalitsioon või muud, pigem tuleb vast suur poliitiline segadus ja ebastabiilsus. Igatahes on nüüd sakslastele nuga kõri peale pandud ja ma ei ole kompetentne ütlema, kuidas nad reageerivad. On võimalik Heideggeri variant, et tuleb nn.teine ärkamine ja nad germaanlastele iseloomuliku iseorganiseerumisevõime tõttu suudavad luua tugeva riigi ja vastavad kõigile väljakutsetele. Idasakslastest võin ma seda isegi uskuda. Läänesakslaste suhtes mul aga ausalt öeldes respekti ei ole, vaevalt nad mingiks nõrgalt seotud konföderatsioonist enamaks suutelised on. Halvemal juhul me saame killustatud Saksamaa.
Mingi päris sõda (peale psühholoogilise ja majandus) Euroopa ja Venemaa vahel , seoses viimase mäekõrguse ülekaaluga, on muidugi praktiliselt võimatu. Tegelik võitlus hakkab toimuma selle pärast, kust hakkab kulgema Euroopa kultuuriruumi ja islami maailma piir. Võimalik , et mööda Elbet ja Karpaate. Venemaa kinnistab oma staatuse kui ainuke Euroopa suurriik,
Putin on sunnitud presidendi valimiste lähenemise tõttu lahendama Donbassi probleemi juba sel aastal. Venemaa poliitika Ukrasina suhtes pole enamalt lähtunud rahvuslikest huvidest vaid on Tšernomõrdini, Zurabovi ja nüüd Surkovi juhtimisel korruptiivse uduga kaetud vass-vass jama. Loogiline oleks moodustada Harkovist Odessani ulatuv Novorussia riik, ent mitte kaasata Malorussiat ja Galiitsiat-Volõõniat. Viimasele pretendeerivad täna avalikult Poola, Ungari ja Rumeenia.
Loomulikult olen ma teadlik Zb.Brzesinski teesist, et Ukrainaga on Venemaa impeerium, ilma aga mitte. Ma ei ole siin temaga nõus. Malorussia ja Lääne Ukraina liitmine oleks täna viga, sest see tooks kaasa tänase eliidi kvaliteedi katastroofilise lahjendamise. Ukraina eliit on tõetanud tänaseks enda täielikku degenerantsust ja kõlbmatust riiklikuks mõtlemiseks. Sellise mahnovšina pasa liitmine praegusele Venemaa niigi pooleldi kõlbmatule eliidile võib viia Venemaa lagunemisele. Täna on kerge ülekaal põhjamaiste Leningradi meeste käes. Vaadake Putinit, kes ei ole mingi ukrainlane, vaid pigem mingi vepsalane või liivlane. Tähtsuselt teine mees võimuredelil on aga eesti juurtega Vaino. Ajalooliselt on just Ukraina see paik, kust voolas Moskvasse see pahn, mis lõpeks võimsa riigi lagundas. See mädanemisprotsess sai alguse juba Hruštšovist. Täna on Venemaa veel liiga nõrk, et seda Ukraina eliidi mäda ära neutraliseerida, tänagi on nende osakaal Kremli koridorides õigustamatult suur.
Peale Ukrainaga ühele poolele saamist, on Putin sunnitud lahendama nii-või naa Baltikumi probleemi, et saada vabad käed tegutsemaks lõunarindel, kust kummitab pikaajaline oht.
Mis Eestisse puutub, siis meil siin kaagutavad ikka valjult vesipead, kes elavad oma virtuaalses mullis ja kes pole võimelised sesstsinasest maailmast adekvaatselt aru saama ning kellele seepärast Trumpi võit oli nagu välk selgest taevast. Valitsus aga tegeleb endiselt iseenda kiitmise, tühja-tähjaga või lauslollustega. Saksamaa ja EL kriis tähendab Eestile eksistentsiaalset kriisi, millele tänane degenerantne eliit pole võimeline adekvaatselt vastama.
Roman Ubakivi
Vaatasin eile Trumpi-Merkeli pressikonverentsi otseülekannet. Järeldus? Ilmselt on Merkeli poliitiku karjäär läbi ja ka Euroopa Liidul on lõpp.Merkelil oli koolnu nägu peas ning Trump ignoreeris teda või vaatas põlgusega endist komsomolijuhti, kes ronis Saksa kantsleriks tänu CIA ameeriklasest mentori toele ja kes meeltesegaduses USA presidendile äsja ultimaatumi esitas.
Trump paneb Saksa ekspordist sõltuvale majandusele korraliku põõna, sulgedes talle praktiliselt USA turu border adjustment`i ja muude nippidega. Vene turu pani Merkel ise kinni, kuulutades talle majandussõja. Merkelil ei jää muud üle kui Moskvasse roomata ja Putini ees põlvili laskuda. Trump nõuab Merkelilt veel sõjaeelarve pea kahekordistamist, raha aga ei ole ja ennem valimisi järsult maksude tõstmine tähendaks poliitilist enesetappu. Saksa bürgerile on niigi väga raske seletada, miks Merkel kutsus mullu kõiki pagulasi Saksamaale ja kulutas nende toetuseks 21miljardit eurot, tänavu aga jagab neile veel lisaks 21miljonit, et nood Saksamaalt lahkuksid!? Kui kõigevägem tahab kedagi karistada, siis võtab talt kõigepealt ära mõistuse...
Igatahes on Saksamaale majanduskriis kindlustatud ja kui vaja, siis Trump, kes praegu puhastab julgeolekustruktuurid halastamatult kõigist temavastasest persoonidest, korraldab Merkeli viimastele kantsleripäevadele korraliku pürotehnilise tulevärgi. Võib ainult aimata kui palju oli jihadiste eelmisel aastal Saksamaale tormanud 1,2 miljoni pagulase hulgas. Maidan, ehk nn. värviline revolutsiooni katse, mida praegu globalistid Sorose jt.rahadega Ameerikas endas Trumpi vastu korraldavad, sunnib ka teda halastamatuks tegutsemaks kõigi oma vaenlaste vastu, kelle liidriks on globalistid avalikult kuulutanud Merkeli.
Seega on selge, et USA võtab üle Euroopa turu ja tema peamised tootmisvõimsused. Midagi on ta sunnitud jätma ka hiinlastele. Uusi majanduslepinguid hakkab Trump sõlmima iga Euroopa maaga eraldi, tunnistamata EL bürokraatiat. See tähendab sisuliselt EL lõppu. Hiina ja Venemaa võtavad end suurima rõõmuga USA kiiluvette ja kogu majanduskoostöö hakkab toimima riikide tasemel, möödaminnes Brüsseli bürokraatiast.Selles punktis langevad USA,Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid täielikult kokku ja nende ühise surve vastu on EL geopoliitilise objektina kaitsetu.
Ma ei oska öelda, kas Saksamaal tuleb võimule AfD, Linke ja sotsdem`ide koalitsioon või muud, pigem tuleb vast suur poliitiline segadus ja ebastabiilsus. Igatahes on nüüd sakslastele nuga kõri peale pandud ja ma ei ole kompetentne ütlema, kuidas nad reageerivad. On võimalik Heideggeri variant, et tuleb nn.teine ärkamine ja nad germaanlastele iseloomuliku iseorganiseerumisevõime tõttu suudavad luua tugeva riigi ja vastavad kõigile väljakutsetele. Idasakslastest võin ma seda isegi uskuda. Läänesakslaste suhtes mul aga ausalt öeldes respekti ei ole, vaevalt nad mingiks nõrgalt seotud konföderatsioonist enamaks suutelised on. Halvemal juhul me saame killustatud Saksamaa.
Mingi päris sõda (peale psühholoogilise ja majandus) Euroopa ja Venemaa vahel , seoses viimase mäekõrguse ülekaaluga, on muidugi praktiliselt võimatu. Tegelik võitlus hakkab toimuma selle pärast, kust hakkab kulgema Euroopa kultuuriruumi ja islami maailma piir. Võimalik , et mööda Elbet ja Karpaate. Venemaa kinnistab oma staatuse kui ainuke Euroopa suurriik,
Putin on sunnitud presidendi valimiste lähenemise tõttu lahendama Donbassi probleemi juba sel aastal. Venemaa poliitika Ukrasina suhtes pole enamalt lähtunud rahvuslikest huvidest vaid on Tšernomõrdini, Zurabovi ja nüüd Surkovi juhtimisel korruptiivse uduga kaetud vass-vass jama. Loogiline oleks moodustada Harkovist Odessani ulatuv Novorussia riik, ent mitte kaasata Malorussiat ja Galiitsiat-Volõõniat. Viimasele pretendeerivad täna avalikult Poola, Ungari ja Rumeenia.
Loomulikult olen ma teadlik Zb.Brzesinski teesist, et Ukrainaga on Venemaa impeerium, ilma aga mitte. Ma ei ole siin temaga nõus. Malorussia ja Lääne Ukraina liitmine oleks täna viga, sest see tooks kaasa tänase eliidi kvaliteedi katastroofilise lahjendamise. Ukraina eliit on tõetanud tänaseks enda täielikku degenerantsust ja kõlbmatust riiklikuks mõtlemiseks. Sellise mahnovšina pasa liitmine praegusele Venemaa niigi pooleldi kõlbmatule eliidile võib viia Venemaa lagunemisele. Täna on kerge ülekaal põhjamaiste Leningradi meeste käes. Vaadake Putinit, kes ei ole mingi ukrainlane, vaid pigem mingi vepsalane või liivlane. Tähtsuselt teine mees võimuredelil on aga eesti juurtega Vaino. Ajalooliselt on just Ukraina see paik, kust voolas Moskvasse see pahn, mis lõpeks võimsa riigi lagundas. See mädanemisprotsess sai alguse juba Hruštšovist. Täna on Venemaa veel liiga nõrk, et seda Ukraina eliidi mäda ära neutraliseerida, tänagi on nende osakaal Kremli koridorides õigustamatult suur.
Peale Ukrainaga ühele poolele saamist, on Putin sunnitud lahendama nii-või naa Baltikumi probleemi, et saada vabad käed tegutsemaks lõunarindel, kust kummitab pikaajaline oht.
Mis Eestisse puutub, siis meil siin kaagutavad ikka valjult vesipead, kes elavad oma virtuaalses mullis ja kes pole võimelised sesstsinasest maailmast adekvaatselt aru saama ning kellele seepärast Trumpi võit oli nagu välk selgest taevast. Valitsus aga tegeleb endiselt iseenda kiitmise, tühja-tähjaga või lauslollustega. Saksamaa ja EL kriis tähendab Eestile eksistentsiaalset kriisi, millele tänane degenerantne eliit pole võimeline adekvaatselt vastama.
Roman Ubakivi
neljapäev, 2. veebruar 2017
HAIGE MEES III
D.Trumpi võiduga algas inimkonna ajaloos ametlikult multipolaarne epohh. Täna me elame perioodis, kus formeeruvad geopoliitilise loogika järgi multipolaarse maailma keskused. Osa USA eliidist, kelle esindajaks on D.Trump tegi ameeriklaaste huvides ainuõige otsuse ja loobus kogu maailma politseiniku rollist, mis oli talle ilmselt ülejõu käiv ja oleks lõppenud ilmselt USA lagunemisega.
USA -le on täiesti jõukohane moodustada omaenda tsivilatsiooni Suur Ruum, kus ta vastutab korra eest ning mul pole ka kahtlusi Hiina ja India võimekuse kohta. Pretendentidest geopoliitilise subjekti rolli on vast kõige kehvemad šansid Euroopal. Meil puudub seni isegi sellist staatust ihkav eliit ja kontraeliit Le Peni jt. näol on alles formeerumisjärgus. Tänane Brüsseli ja liikmesmaade eliit on selgelt degenerantidest koosnev globalistlik rämps, kes töötab Euroopa huvide vastu. Samas toimib aga rahvusvahelises poliitikas endiselt põhimõte, et suuremad kalad söövad nõrgemaid ja küllaltki tõenäoline on variant, et Euroopa rolliks on olla väetiseks teistele tsivilisatsioonidele.
Eelmises artiklis ma juba analüüsisin majanduslikult kõige tugevama Euroopa maa katastroofi lävel olevat finantsseisu ja ka Saksamaa majandus tema pooleteise protsendilise majanduskasvuga on kergelt hävitatav. Tasub vaid Trumpil, Xi´l ja Putinil koos kokku saada ja kokku leppida, missuguse Euroopa kintsutüki keegi endale saab ja eelmise aasta maailmas köige rohkem autosi tootnud ja müünud Volkswageni võib ühe aastaga pankrotti ajada ja tema aktivad võileiva hinna eest endale krabada. Saksamaa majandus sõltub 50% ulatuses valmistoodangu ekspordi ja tooraine impordi osas juurdepääsust EL välistele turgudele ja niipea kui kehtestatakse USAs imporditoodetele 25% ulatuses tollid, mainimata isegi trahve, on kogu EL majanduse lipulaev varemetes. Mingit reaalset jõudu oma huvide läbipressimiseks teiste tsivilisatsioonikeskustes Euroopal ei ole.
Vähe sellest, et tänasel Euroopal jõudu ei ole, tal ei ole ka mõistust. Vaimselt jääme täna selgelt alla pealetungivale muslemi maailmale. Vaadake kuidas näeb täna välja Rootsi. Saksamaa kaart on tihedalt täistikitud mošeedega ja ainult endise SDV territooriumile pole neist asja. Muidugi on Euroopas põhimõtteliselt ka rekonkista võimalik ainukesena Saksa vaimu esindavate ida-sakslaste baasil , ent võimaluste aken ei ole kaua lahti.
Ka Venemaale on alanud aasta otsustav. Geopoliitiliseks subjektiks saamise võimalus on täitsa olemas. Kuna Venemaa pole oma poliitilise võimu süsteemi veel üles ehitanud, siis praktiliselt kõik sõltub vastusest küsimusele: Who is mr. Putin? Putini käes on täna tema poliitika läbiviimiseks kõik hädavajalikud eeldused: konstitutsioonilist enamust omav partei, mis allub vaid tema otsustele, talle otseselt alluv Rahvuskaart ja ligi 90% rahva toetus, ülisoodne geopoliitiline konjuktuur. Kõik seda täna poleks muidugi ilma Putini enda tarkuse ja sihikindla tööta ja täna on otsustavaks küsimuseks, mis iga Venemaa tsaari ees on seisnud: kas ta teenib riiki ja rahvast ja on selleks sunnitud vastuollu minema bojaaride-oligarhidega, või esindab ta oligarhide huve ja on sunnitud ohverdama riigi ja rahva huvid.
Putin tuli võimule teatavasti kui liberaalist oligarhide manager ja on senimaani nihkunud samm-sammult paremale koservatiivse patriotismi poole, hoolikalt säilitades eliidis tasakaalu neoliberaalidest globalistide ja patriootide-riigimeeste vahel. See on olnud tark ja ainuõige poliitika maa kooshoidmiseks ja evolutsiooniliseks arenguks ning iseenda võimulpüsimiseks.
MInu arvates on seoses uue ajastu ja perioodi algamisega vana poliitika end ammendanud. Piltlikult öeldes oli tark ilmutada kannatust, manööverdada, teha pettemanöövreid, oodata vastasste vigu ja nende energiat kasutada nende endi kahjustamiseks nagu dzuudoski. Uus olukord aga lausa kisendab uue poliitika järele. Kui seni võis aru saada, et Putin hoidis võimul neoliberaalide-globalistide majandusblokki, kes avalikult töötasid Venemaa huvide vastu ja kelle poliitika tõttu on siiamaani sihikindlalt kägistatud Venemaa majandust ja kelle kaudu on aastate kaupa makstud oma geopoliitilisele vastasele sadu miljardeid dollareid andamit, oli nõrga sunnitud samm, et vältida kodusõda ja kaost, siis täna on olukord põhimõtteliselt muutunud. Kogu see Tšubaisi riigivaraste ja reeturite kamp on ju võimule upitatud Bill Clintoni käsu korras ja on tänase president Trumpi vaenlased. Kui Putin ei ole enam selle maffia palgatud manager ja ka mitte tühisus, kelle huvid piirduvad vaid isikliku karjääriga vaid on konservatiivse- patriootilise maailmavaatega Stalini kaliibriga riigimees, siis täna on tagumine aeg kuivatada kogu see Moskva soo. Kui Putin seda täna ei tee, siis lõikab ta sellega ära Venemaa perspektiivi saada üheks multipolaarse maailma geopoliitiliseks subjektiks. Täna on Venemaa vaatamata välispoliitilisele edule ja võimsale söjaväele sisuliselt piiratud suveräänsusega poolkoloonia, sest ta on loobunud iseseisva riigi obligatoorsest õigusest trükkida iseenda raha nii palju kui ta ise heaks arvab.
Täna on võimaluste aken avatud kõigile tsivilisatsioonidele, kes tahavad saada isandaks oma mõjusfääris. Ent see aken on lahti vaid viivuks- vast neljaks aastaks ja 2020 aastaks on põhimõtteliselt paika pandud selle sajandi geopoliitilised subjektid. Võitjad selgitab mitte ainult poliitiline -sõjaline võimsus vaid otsustavaks perspektiivi mõttes saab pretedentide võime saavutada ennem konkurente uus tehnoloogiline tase ja postkapitalismile adekvaatne sotsiaalmajanduslik korraldus.
Trump, kes juhindub selgelt klassikalisest rahvuslikust majandusteooriast suudab minu hinnangul korrata Hitleri laadi majandusimet ja USA on nelja aasta pärast viinud oma majanduse uuele tehnoloogilisele tasemele ja kui ta suudab majandusliku hüppe kaudu lahendada ka sotsiaalsed probleemid, siis on ta valmis laiendama oma tsivilisatsioonisfääri kasvõi Venemaa Kaug-Ida arvel. Olen juba varem kirjutanud, et Stalin 1931 aastal formuleeris idee, et Venemaa on oma industialiseerimisprotsessis Läänest maha jäänud paarsada aastat. Ta tunnetas, et Venemaal on selle mahajäämuse tasategemiseks vaid kümme aastat. 1941.aastal tungiski Hitler maailma parima sõjamasinaga kallale NSVLiidule. Kui Stalin oleks hilinenud oma hinnangus kasvõi paari aastaga, siis poleks täna ei Vene riiki ega rahvast. Küsimus ei olnud vaid majandushüppest , vaid ka kultuurihüppes- oli ju vaja külamehed panna lennnukeid jne. looma ja tootma.
Kas Putinil on Stalini tasemel vaistu ajastu hõngu tabamiseks? Minu nappide teadmiste põhjal on mul mulje, et Putin pole valmis hüppeks ja jätkab vana ettevaatliku samm-sammukese poliitikaga. Neoliberaal Kudrin on muidugi kaasa aidanud Putini karjäärile ja tänulikkus on kahtlemata positiivne iseloomujoon, kuid panna Kudrin Venemaa uut majandustrateegiat looma ja siis võib-olla paari aasta pärast jõuda 1,7% majanduskasvuni, teeb ilmselt võimatuks Venemaal geopoliitiliseks subjektiks saamise. Uuele tehnoloogilisele tasemele jõudmine nõuab hiiglasuuri paljuski riskantseid investeeringuid, mis eeldab hüppelist majanduse arendamist vähemalt 7-10% aastas. See on võimalik ainult jälgides Trumpi eeskuju ja lähtudes rahvuslikust majandusteooriast. Kogu senine majandusplokk tuleb selleks päevapealt minema kihutada. See käivitaks muidugi miitingu Bolotnajas Navalnõi taolistega eesotsas, kuid Trump isegi ei aevastaks sellise tühja-tähja peale. Putinil on täna palju suurem võimutäius kui Trumpil ja tegelik väljakutse Putini populaarsusele on oht, et Trumpi poliitika on ehtsalt rahvuslik ja patriootlikum kui Putinil.
Teine signaal, mis seab Venemaa tuleviku küsimärgi alla on rahandus-majandusbloki teade, et nad kavatsevad kogu raha mis saadakse nafta müügist üle $40 barrelilt viia välja Venemaa majandusest (täpselt nagu Eesti valitsus teiste riikide põlevkivitööstusesse) ja investeerida teiste riikide majandusse (täna on barreli hind kuskil $55 jka tendents aasta lõpuks $65 kanti. Seda ei saa kuidagi teisiti nimetada kui majandussabotaažiks ja Stalini ajal pandi taolised reeturid seina äärde. Venemaa majanduslangus on kunstlikult tekitatud just Keskpanga ja rahandusministri poliitikaga, mis on jätnud Venemaa majanduse ilma odavast krediidist. Siin on mul mõistlik peatuda, sest seletamaks loogiliselt lahti kogu lõngakera, miks Venemaa vaenlased istuvad valitsuses ja Putin on neid oma kaitsva tiiva all hoidnud nõuab raamatu mahtu.
Majandusjutu kokkuvõtteks nendin, et muidugi senise poliitika jätkamise korral Venemaa tänu oma loodusvarade rikkusele pankrotti ei lähe ja võib oodata väikest paranemistki. Kuid taktiline toimetulek tähendab strateegilist kaotust.
Venemaa sotsiaalmajanduslik kord on maailma üka ebaõiglasemaid. See, et Putin seda probleemi sisuliselt ignoreerib ja loodab, et rahvas lepib enda paljaksröövimisega Tšubaisi kamba poolt loob rahval samasuguse suhtumise oma eliiti kui see oli sajand tagasi traagilisel 1917ndal aastal, kui talupojad mõisnikke elavalt lõketesse loopisid ja töölised valimatult kõik aadlikud ja ohvitserid maha lasid. Tänagi tilgub pidevalt musta mürki rahva hinge tänu Putini sotsiaalmajanduspoliitikale. Kui lisada sellele mürgile välismaa konkurentide tahe ja soov ning raha ja relvad, siis puhkebki järjekordne revolutsioon ja kaos.Venelastele on õiglus üks põhilistest väärtustest ja selle ignoreerimine ei tõota head.
Kui Moskva tõepoolest tahab saada tsivilisatsiooni keskuseks, siis peab ta käituma ka Donbassis vastavalt. Kui Putin andis lubaduse, et ta kaitseb venelasi, kus nad ka ei elaks, siis iga mürsk, mis täna lendab Donetski majja, tappes naisi ja lapsi, on suunatud tema autoriteedi pihta. Veelgi enam, kogu strateegia, mis täna seisneb Donetski ja Luganski surumises Venemaale vaenuliku Ukraina võimu alla, et blokeerida tema astumist NATOsse pole geopoliitilise subjekti poliitika.
Ennastmõitetav oleks avalikult välja öelda, kus Venemaa venelasi kaitseb, kus kulgeb tema mõjusfääri piir ja siis ka toimida oma sõnade kohaselt. Ukraina on kokku lapitud teatavasti kolmest täiesti erinevast lapist: Tsaariaegsest Novorossiast, kus enamik elanikest on venelased, Malorussiast Kiievi ümber ja Lääne Ukrainast.
Stalin oleks juba kuulutanud välja lennukeelutsooni Novorussia üle, rullinud tolmuks tiibrakettidega kogu Ukride sõjaväe Novorossias et Donetski kaks korpust okupeeriks kogu ala ja kuulutaks välja Novorussia vabariigi. Porošenko oleks juba kinni püütud ja koos oma abilistega kohtu alla antud genotsiidisüüdistusega. Seda oleks ta teinud tingimata ennem kohtumist Trumpiga, pannes nii ta juba sündinud fakti ette, millest pole enam mõtet rääkidagi. Putin läheb aga nüüd nagu sulane peremees Trumpi jutule, kes muidugi mitte midagi niisama ei anna.
Ülaltoodu põhjal on Eesti olukord äärmiselt keeruline ja ebastabiilne, sest mõlemate potentsiaalselt meie geopoliitiliste jõukeskuste tulevik on lahtine.
Roman Ubakivi
D.Trumpi võiduga algas inimkonna ajaloos ametlikult multipolaarne epohh. Täna me elame perioodis, kus formeeruvad geopoliitilise loogika järgi multipolaarse maailma keskused. Osa USA eliidist, kelle esindajaks on D.Trump tegi ameeriklaaste huvides ainuõige otsuse ja loobus kogu maailma politseiniku rollist, mis oli talle ilmselt ülejõu käiv ja oleks lõppenud ilmselt USA lagunemisega.
USA -le on täiesti jõukohane moodustada omaenda tsivilatsiooni Suur Ruum, kus ta vastutab korra eest ning mul pole ka kahtlusi Hiina ja India võimekuse kohta. Pretendentidest geopoliitilise subjekti rolli on vast kõige kehvemad šansid Euroopal. Meil puudub seni isegi sellist staatust ihkav eliit ja kontraeliit Le Peni jt. näol on alles formeerumisjärgus. Tänane Brüsseli ja liikmesmaade eliit on selgelt degenerantidest koosnev globalistlik rämps, kes töötab Euroopa huvide vastu. Samas toimib aga rahvusvahelises poliitikas endiselt põhimõte, et suuremad kalad söövad nõrgemaid ja küllaltki tõenäoline on variant, et Euroopa rolliks on olla väetiseks teistele tsivilisatsioonidele.
Eelmises artiklis ma juba analüüsisin majanduslikult kõige tugevama Euroopa maa katastroofi lävel olevat finantsseisu ja ka Saksamaa majandus tema pooleteise protsendilise majanduskasvuga on kergelt hävitatav. Tasub vaid Trumpil, Xi´l ja Putinil koos kokku saada ja kokku leppida, missuguse Euroopa kintsutüki keegi endale saab ja eelmise aasta maailmas köige rohkem autosi tootnud ja müünud Volkswageni võib ühe aastaga pankrotti ajada ja tema aktivad võileiva hinna eest endale krabada. Saksamaa majandus sõltub 50% ulatuses valmistoodangu ekspordi ja tooraine impordi osas juurdepääsust EL välistele turgudele ja niipea kui kehtestatakse USAs imporditoodetele 25% ulatuses tollid, mainimata isegi trahve, on kogu EL majanduse lipulaev varemetes. Mingit reaalset jõudu oma huvide läbipressimiseks teiste tsivilisatsioonikeskustes Euroopal ei ole.
Vähe sellest, et tänasel Euroopal jõudu ei ole, tal ei ole ka mõistust. Vaimselt jääme täna selgelt alla pealetungivale muslemi maailmale. Vaadake kuidas näeb täna välja Rootsi. Saksamaa kaart on tihedalt täistikitud mošeedega ja ainult endise SDV territooriumile pole neist asja. Muidugi on Euroopas põhimõtteliselt ka rekonkista võimalik ainukesena Saksa vaimu esindavate ida-sakslaste baasil , ent võimaluste aken ei ole kaua lahti.
Ka Venemaale on alanud aasta otsustav. Geopoliitiliseks subjektiks saamise võimalus on täitsa olemas. Kuna Venemaa pole oma poliitilise võimu süsteemi veel üles ehitanud, siis praktiliselt kõik sõltub vastusest küsimusele: Who is mr. Putin? Putini käes on täna tema poliitika läbiviimiseks kõik hädavajalikud eeldused: konstitutsioonilist enamust omav partei, mis allub vaid tema otsustele, talle otseselt alluv Rahvuskaart ja ligi 90% rahva toetus, ülisoodne geopoliitiline konjuktuur. Kõik seda täna poleks muidugi ilma Putini enda tarkuse ja sihikindla tööta ja täna on otsustavaks küsimuseks, mis iga Venemaa tsaari ees on seisnud: kas ta teenib riiki ja rahvast ja on selleks sunnitud vastuollu minema bojaaride-oligarhidega, või esindab ta oligarhide huve ja on sunnitud ohverdama riigi ja rahva huvid.
Putin tuli võimule teatavasti kui liberaalist oligarhide manager ja on senimaani nihkunud samm-sammult paremale koservatiivse patriotismi poole, hoolikalt säilitades eliidis tasakaalu neoliberaalidest globalistide ja patriootide-riigimeeste vahel. See on olnud tark ja ainuõige poliitika maa kooshoidmiseks ja evolutsiooniliseks arenguks ning iseenda võimulpüsimiseks.
MInu arvates on seoses uue ajastu ja perioodi algamisega vana poliitika end ammendanud. Piltlikult öeldes oli tark ilmutada kannatust, manööverdada, teha pettemanöövreid, oodata vastasste vigu ja nende energiat kasutada nende endi kahjustamiseks nagu dzuudoski. Uus olukord aga lausa kisendab uue poliitika järele. Kui seni võis aru saada, et Putin hoidis võimul neoliberaalide-globalistide majandusblokki, kes avalikult töötasid Venemaa huvide vastu ja kelle poliitika tõttu on siiamaani sihikindlalt kägistatud Venemaa majandust ja kelle kaudu on aastate kaupa makstud oma geopoliitilisele vastasele sadu miljardeid dollareid andamit, oli nõrga sunnitud samm, et vältida kodusõda ja kaost, siis täna on olukord põhimõtteliselt muutunud. Kogu see Tšubaisi riigivaraste ja reeturite kamp on ju võimule upitatud Bill Clintoni käsu korras ja on tänase president Trumpi vaenlased. Kui Putin ei ole enam selle maffia palgatud manager ja ka mitte tühisus, kelle huvid piirduvad vaid isikliku karjääriga vaid on konservatiivse- patriootilise maailmavaatega Stalini kaliibriga riigimees, siis täna on tagumine aeg kuivatada kogu see Moskva soo. Kui Putin seda täna ei tee, siis lõikab ta sellega ära Venemaa perspektiivi saada üheks multipolaarse maailma geopoliitiliseks subjektiks. Täna on Venemaa vaatamata välispoliitilisele edule ja võimsale söjaväele sisuliselt piiratud suveräänsusega poolkoloonia, sest ta on loobunud iseseisva riigi obligatoorsest õigusest trükkida iseenda raha nii palju kui ta ise heaks arvab.
Täna on võimaluste aken avatud kõigile tsivilisatsioonidele, kes tahavad saada isandaks oma mõjusfääris. Ent see aken on lahti vaid viivuks- vast neljaks aastaks ja 2020 aastaks on põhimõtteliselt paika pandud selle sajandi geopoliitilised subjektid. Võitjad selgitab mitte ainult poliitiline -sõjaline võimsus vaid otsustavaks perspektiivi mõttes saab pretedentide võime saavutada ennem konkurente uus tehnoloogiline tase ja postkapitalismile adekvaatne sotsiaalmajanduslik korraldus.
Trump, kes juhindub selgelt klassikalisest rahvuslikust majandusteooriast suudab minu hinnangul korrata Hitleri laadi majandusimet ja USA on nelja aasta pärast viinud oma majanduse uuele tehnoloogilisele tasemele ja kui ta suudab majandusliku hüppe kaudu lahendada ka sotsiaalsed probleemid, siis on ta valmis laiendama oma tsivilisatsioonisfääri kasvõi Venemaa Kaug-Ida arvel. Olen juba varem kirjutanud, et Stalin 1931 aastal formuleeris idee, et Venemaa on oma industialiseerimisprotsessis Läänest maha jäänud paarsada aastat. Ta tunnetas, et Venemaal on selle mahajäämuse tasategemiseks vaid kümme aastat. 1941.aastal tungiski Hitler maailma parima sõjamasinaga kallale NSVLiidule. Kui Stalin oleks hilinenud oma hinnangus kasvõi paari aastaga, siis poleks täna ei Vene riiki ega rahvast. Küsimus ei olnud vaid majandushüppest , vaid ka kultuurihüppes- oli ju vaja külamehed panna lennnukeid jne. looma ja tootma.
Kas Putinil on Stalini tasemel vaistu ajastu hõngu tabamiseks? Minu nappide teadmiste põhjal on mul mulje, et Putin pole valmis hüppeks ja jätkab vana ettevaatliku samm-sammukese poliitikaga. Neoliberaal Kudrin on muidugi kaasa aidanud Putini karjäärile ja tänulikkus on kahtlemata positiivne iseloomujoon, kuid panna Kudrin Venemaa uut majandustrateegiat looma ja siis võib-olla paari aasta pärast jõuda 1,7% majanduskasvuni, teeb ilmselt võimatuks Venemaal geopoliitiliseks subjektiks saamise. Uuele tehnoloogilisele tasemele jõudmine nõuab hiiglasuuri paljuski riskantseid investeeringuid, mis eeldab hüppelist majanduse arendamist vähemalt 7-10% aastas. See on võimalik ainult jälgides Trumpi eeskuju ja lähtudes rahvuslikust majandusteooriast. Kogu senine majandusplokk tuleb selleks päevapealt minema kihutada. See käivitaks muidugi miitingu Bolotnajas Navalnõi taolistega eesotsas, kuid Trump isegi ei aevastaks sellise tühja-tähja peale. Putinil on täna palju suurem võimutäius kui Trumpil ja tegelik väljakutse Putini populaarsusele on oht, et Trumpi poliitika on ehtsalt rahvuslik ja patriootlikum kui Putinil.
Teine signaal, mis seab Venemaa tuleviku küsimärgi alla on rahandus-majandusbloki teade, et nad kavatsevad kogu raha mis saadakse nafta müügist üle $40 barrelilt viia välja Venemaa majandusest (täpselt nagu Eesti valitsus teiste riikide põlevkivitööstusesse) ja investeerida teiste riikide majandusse (täna on barreli hind kuskil $55 jka tendents aasta lõpuks $65 kanti. Seda ei saa kuidagi teisiti nimetada kui majandussabotaažiks ja Stalini ajal pandi taolised reeturid seina äärde. Venemaa majanduslangus on kunstlikult tekitatud just Keskpanga ja rahandusministri poliitikaga, mis on jätnud Venemaa majanduse ilma odavast krediidist. Siin on mul mõistlik peatuda, sest seletamaks loogiliselt lahti kogu lõngakera, miks Venemaa vaenlased istuvad valitsuses ja Putin on neid oma kaitsva tiiva all hoidnud nõuab raamatu mahtu.
Majandusjutu kokkuvõtteks nendin, et muidugi senise poliitika jätkamise korral Venemaa tänu oma loodusvarade rikkusele pankrotti ei lähe ja võib oodata väikest paranemistki. Kuid taktiline toimetulek tähendab strateegilist kaotust.
Venemaa sotsiaalmajanduslik kord on maailma üka ebaõiglasemaid. See, et Putin seda probleemi sisuliselt ignoreerib ja loodab, et rahvas lepib enda paljaksröövimisega Tšubaisi kamba poolt loob rahval samasuguse suhtumise oma eliiti kui see oli sajand tagasi traagilisel 1917ndal aastal, kui talupojad mõisnikke elavalt lõketesse loopisid ja töölised valimatult kõik aadlikud ja ohvitserid maha lasid. Tänagi tilgub pidevalt musta mürki rahva hinge tänu Putini sotsiaalmajanduspoliitikale. Kui lisada sellele mürgile välismaa konkurentide tahe ja soov ning raha ja relvad, siis puhkebki järjekordne revolutsioon ja kaos.Venelastele on õiglus üks põhilistest väärtustest ja selle ignoreerimine ei tõota head.
Kui Moskva tõepoolest tahab saada tsivilisatsiooni keskuseks, siis peab ta käituma ka Donbassis vastavalt. Kui Putin andis lubaduse, et ta kaitseb venelasi, kus nad ka ei elaks, siis iga mürsk, mis täna lendab Donetski majja, tappes naisi ja lapsi, on suunatud tema autoriteedi pihta. Veelgi enam, kogu strateegia, mis täna seisneb Donetski ja Luganski surumises Venemaale vaenuliku Ukraina võimu alla, et blokeerida tema astumist NATOsse pole geopoliitilise subjekti poliitika.
Ennastmõitetav oleks avalikult välja öelda, kus Venemaa venelasi kaitseb, kus kulgeb tema mõjusfääri piir ja siis ka toimida oma sõnade kohaselt. Ukraina on kokku lapitud teatavasti kolmest täiesti erinevast lapist: Tsaariaegsest Novorossiast, kus enamik elanikest on venelased, Malorussiast Kiievi ümber ja Lääne Ukrainast.
Stalin oleks juba kuulutanud välja lennukeelutsooni Novorussia üle, rullinud tolmuks tiibrakettidega kogu Ukride sõjaväe Novorossias et Donetski kaks korpust okupeeriks kogu ala ja kuulutaks välja Novorussia vabariigi. Porošenko oleks juba kinni püütud ja koos oma abilistega kohtu alla antud genotsiidisüüdistusega. Seda oleks ta teinud tingimata ennem kohtumist Trumpiga, pannes nii ta juba sündinud fakti ette, millest pole enam mõtet rääkidagi. Putin läheb aga nüüd nagu sulane peremees Trumpi jutule, kes muidugi mitte midagi niisama ei anna.
Ülaltoodu põhjal on Eesti olukord äärmiselt keeruline ja ebastabiilne, sest mõlemate potentsiaalselt meie geopoliitiliste jõukeskuste tulevik on lahtine.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 1. veebruar 2017
HAIGEST MEHEST II
Saksamaa Merkeli juhtimisel on teinud kõik selleks, et laguneks Euroopa Liit ja isegi Saksamaa enda lagundamist ei saa välistada. Saksamaa on absoluutselt ebaönnestunud EL juhtriigina ja kuritarvitanud oma liidripositsiooni vaid iseenda kitsastest hetkehuvidest lähtudes.
Näiteks võib tuua Kreeka võlakriisi, kus Merkel tagas vaid Saksa pankade kahjumi minimaliseerimise ja pankade võlgade sokutamise Kreeka ja teiste rahvaste kraesse. Kriis oleks tulnud aga ära kasutada selleks, et luua soliidne vundament Euroopa Liidule kui Euroopa Ühendriikidele. Isegi bürokraat Juncker saab aru, et tänane EL kujutab endast rasket katusekambrit, mis on täidetud täesti mõtetu ja ülikuluka Brüsseli bürokraatiaga kuid mida peab üleval vaid paar murusse torgatud laualatti. Juncker on aga Euroopat juhtiva Ameerika asehalduri Merkeli kõrval lausa mõttehiiglane, sest viimane kujutab endast vaid visioonita parteibroilerist intriganti, kelle silmapiir ulatub vaid oma karjääri probleemideni. Tähane Saksamaa võimuladvik koosneb samasugustest degenerantidest nagu meil Toompealgi istuvad. See on seaduspärane, sest koloniaaladministratsiooni valitaksegi sihikindlalt oma rahva reetureid.
Eurot on kerge konkurentidel hävitada, sest ilma fiskaalkomponendita on ta ühejalgne sant. Lisaks on ta kasulik üksnes Saksamaale ja aitab hävitada perifeeriariikide majandust. Meie econmiksi usulahu poliitikud ja majandusteadlased ei suuda mitte midagi käekakatsutavat välja pakkuda vastukaaluks Eesti majanduse hääbumisele ja esitavad vaid kolmandajärgulisi parandusettepanekuid, sest nende ettekujutustel pole peaaegu mittemingisugust kokkupuudet reaalse majandusega. Oma raha, mis võimaldab aktiivset rahanduspoliitikat, on üks neist eeldustest, mis võimaldaks hakata rääkima Eesti majanduse arendamisest. Isegi kunagi maailmas esirinnas olnud Soome majandus on ummikteel, sest kunagi majandusime taganud Paasikivi rahvuslik-konservatiivne Kokomus on degradeerunud neoliberaalseteks economistideks. Põlissoomlased on aga nagu meie EKREgi punt demagooge, kellel puudub rahvuslik ideoloogia. Rootslatel on täna rohkem mõistust olnud kui soomlastel.
Merkelit ei saa süüdistada muidugi geopoliitikast arusaamisest, sest ta poliitika on aktualiseerinud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia halvimad kartused Saksamaa hegemoonia suhtes. Saksamaa on tõestanud, et ta ei tugevda ELu tervikuna, vaid on kuritarvitanud oma liidripositsiooni teiste allasurumiseks.
Merkel meenutab meie kodukootud K.Pätsi, kes pidas end võimeliseks ülekavaldada geopoliitilise haardega riigimeest Stalinit. Saksamaa on enda arust märkamatult loonud IV Reichi, inspireerides ja õhutades sõdu nii Jugoslaavias kui ka täna Ukrainas ning tänaseks on ta mobiliseerinud kogu Euroopa Liidu otseselt Venemaa vastasse pssühholoogilisse ja majandussõtta. Sellest jääb muidugi Merkelile väheseks ja ta on andnud käsu saata Saksa Pantzerid Baltikumi. Seega veelgi lähemale Minskile, Moskvale ja Leningradile kui nad olid 1941. aastal ennem Hitleril Venemaale kallaletungi alguses. Putin on muidugi Merkeli kogu maailmale pasundatud mõtte kohaselt tobuke, kes ei suuda mõista tegelikku maailma ja kes elab paralleelses maailmas ehk luuludes.
Hitlerina käituv A.Merkel on osutunud siiski oma eekäijaks rumalamaks. Hitler vähemalt taipas, et lõpeks maailma parim sõjavägi on parem argument kui kotitäied raha. Seda enam kui kui su rahakraanid saab kergelt kinni keerata Putin kui ta keerab kinni gaasikraanid. Sõjaväega on täna aga selline lugu, et Bundeswehr saaks haledalt peksa Suurbritannialt, kes täna halab, et sõja puhul hävitaks Venemaa nende söjaväe ühe päevaga. NATO tugevuselt teise armeega Türgi palus aga mõni päev tagasi abi põhja Süürias Venemaa õhujõududelt, kuna ei olnud suutelised muidu peatama islamivõitlejate pealetungi. Merkel võib muidugi koos meie Mihkelsoni ja Mikseriga joonistada plaane Venemaa vallutamiseks, ent see ei muuda fakti, et nii Saksamaa kui ka Eesti sõjaväed suudavad reaalselt läbi viia vaid paraade.
Seega Merkeli Saksamaa on teinud tähtsa geopoliitilise otsuse ja lükanud tagasi Venemaa juba aastaid tagasi tehtud korduvad ettepanekud luua ühtne rahu - ja majandustsoon Lissabonist Vladivostokini, mis vastaks objektiivselt mõlema riigi rahvuslikele huvidele. Putini Venemaa on saanud aru mõtetusest põlvili koputada vaenuliku Drang nach Osten`it ellu viiva Saksamaa ukse taga ja on teinud tähtsa geopoliitilise otsuse strateegiliseks koostööks Hiinaga ja ehitada koos õitsev rahu- ja majandustsoon kontseptsiooni Euraasia Liit ja Hiina" üks tee, üks vöönd" raames. Nii Ameerika, Hiina kui ka Venemaa liidrid saavad aru, et võti eduks asub Vaikse Ookeani regioonis.
Kokkuvõttes ma ei näe mingit põhjust täna selleks, et Venemaa peaks veel nägema talle sobivat Euroopa julgeolekustruktuuri asendamatu elemendina tugevat ühendatud Saksamaad. Ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia huvides ei ole domineeriv Saksamaa iial olnud. Seega on nii Venemaa kui ka ülejäänud Euroopa rahvuslikes huvides Euroopa poliitiline kaart ennem Bismarcki Saksamaa ühendamist.
Et hullus täielik oleks, siis on A.Merkel kuulutanud avalikult sõja Trumpi Ameerikale. Saksamaa missioon Merkeli arvates on mitte vastu võtta Trumpi poolt sisuliselt pakutud vabadust, vaid moodustada Saksamaast globalistide maailmakeskus, mille eesmärgiks oleks globalistide revanš USAs ja Saksamaa Atlantiliste ahelate tugevdamine. Merkel on Saksamaale katastroofi toov nuhtlus, sest tal pole võimeline aduma ajastu vaimu. Trump rullib riigi teerulliga üle kogu sellest globalistide mässust Ameerikas ja Euroopa tooks ohvritalleks ka Clintoni globalistlik eliit, sest tipus on väga kitsaks ja kasinaks läinud - enam ei ole ressurssi ka "kuldse miljardi" väärikaks ülalpidamiseks. Jätkub veel ainult miljonitele ja väiksemad kalad süüakse ära suuremate poolt.
Seega ka Trump on huvitatud Saksamaa tükeldamisest, sest mida väiksem tükk, seda kergem alla neelata ja seedida. Merkeli võimult kõrvaldamine pole mingi probleem, seda enam, et degenerandina on ta isegi giljotiini enda hukkamiseks valmis ehitanud. Üle miljoni tundmatu isiku Saksamaale lubatute seas on ISILi väitel ligi 5000 nende terroristi. Selle materjaliga võib CIA paari nädalaga korraldada niisuguse tulevärgi, et pisarais Merkel roomab põlvili Bundestagi palvega vabastada end lõputust õudusest - kantsleri ametist.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Saksamaa Merkeli juhtimisel on teinud kõik selleks, et laguneks Euroopa Liit ja isegi Saksamaa enda lagundamist ei saa välistada. Saksamaa on absoluutselt ebaönnestunud EL juhtriigina ja kuritarvitanud oma liidripositsiooni vaid iseenda kitsastest hetkehuvidest lähtudes.
Näiteks võib tuua Kreeka võlakriisi, kus Merkel tagas vaid Saksa pankade kahjumi minimaliseerimise ja pankade võlgade sokutamise Kreeka ja teiste rahvaste kraesse. Kriis oleks tulnud aga ära kasutada selleks, et luua soliidne vundament Euroopa Liidule kui Euroopa Ühendriikidele. Isegi bürokraat Juncker saab aru, et tänane EL kujutab endast rasket katusekambrit, mis on täidetud täesti mõtetu ja ülikuluka Brüsseli bürokraatiaga kuid mida peab üleval vaid paar murusse torgatud laualatti. Juncker on aga Euroopat juhtiva Ameerika asehalduri Merkeli kõrval lausa mõttehiiglane, sest viimane kujutab endast vaid visioonita parteibroilerist intriganti, kelle silmapiir ulatub vaid oma karjääri probleemideni. Tähane Saksamaa võimuladvik koosneb samasugustest degenerantidest nagu meil Toompealgi istuvad. See on seaduspärane, sest koloniaaladministratsiooni valitaksegi sihikindlalt oma rahva reetureid.
Eurot on kerge konkurentidel hävitada, sest ilma fiskaalkomponendita on ta ühejalgne sant. Lisaks on ta kasulik üksnes Saksamaale ja aitab hävitada perifeeriariikide majandust. Meie econmiksi usulahu poliitikud ja majandusteadlased ei suuda mitte midagi käekakatsutavat välja pakkuda vastukaaluks Eesti majanduse hääbumisele ja esitavad vaid kolmandajärgulisi parandusettepanekuid, sest nende ettekujutustel pole peaaegu mittemingisugust kokkupuudet reaalse majandusega. Oma raha, mis võimaldab aktiivset rahanduspoliitikat, on üks neist eeldustest, mis võimaldaks hakata rääkima Eesti majanduse arendamisest. Isegi kunagi maailmas esirinnas olnud Soome majandus on ummikteel, sest kunagi majandusime taganud Paasikivi rahvuslik-konservatiivne Kokomus on degradeerunud neoliberaalseteks economistideks. Põlissoomlased on aga nagu meie EKREgi punt demagooge, kellel puudub rahvuslik ideoloogia. Rootslatel on täna rohkem mõistust olnud kui soomlastel.
Merkelit ei saa süüdistada muidugi geopoliitikast arusaamisest, sest ta poliitika on aktualiseerinud Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia halvimad kartused Saksamaa hegemoonia suhtes. Saksamaa on tõestanud, et ta ei tugevda ELu tervikuna, vaid on kuritarvitanud oma liidripositsiooni teiste allasurumiseks.
Merkel meenutab meie kodukootud K.Pätsi, kes pidas end võimeliseks ülekavaldada geopoliitilise haardega riigimeest Stalinit. Saksamaa on enda arust märkamatult loonud IV Reichi, inspireerides ja õhutades sõdu nii Jugoslaavias kui ka täna Ukrainas ning tänaseks on ta mobiliseerinud kogu Euroopa Liidu otseselt Venemaa vastasse pssühholoogilisse ja majandussõtta. Sellest jääb muidugi Merkelile väheseks ja ta on andnud käsu saata Saksa Pantzerid Baltikumi. Seega veelgi lähemale Minskile, Moskvale ja Leningradile kui nad olid 1941. aastal ennem Hitleril Venemaale kallaletungi alguses. Putin on muidugi Merkeli kogu maailmale pasundatud mõtte kohaselt tobuke, kes ei suuda mõista tegelikku maailma ja kes elab paralleelses maailmas ehk luuludes.
Hitlerina käituv A.Merkel on osutunud siiski oma eekäijaks rumalamaks. Hitler vähemalt taipas, et lõpeks maailma parim sõjavägi on parem argument kui kotitäied raha. Seda enam kui kui su rahakraanid saab kergelt kinni keerata Putin kui ta keerab kinni gaasikraanid. Sõjaväega on täna aga selline lugu, et Bundeswehr saaks haledalt peksa Suurbritannialt, kes täna halab, et sõja puhul hävitaks Venemaa nende söjaväe ühe päevaga. NATO tugevuselt teise armeega Türgi palus aga mõni päev tagasi abi põhja Süürias Venemaa õhujõududelt, kuna ei olnud suutelised muidu peatama islamivõitlejate pealetungi. Merkel võib muidugi koos meie Mihkelsoni ja Mikseriga joonistada plaane Venemaa vallutamiseks, ent see ei muuda fakti, et nii Saksamaa kui ka Eesti sõjaväed suudavad reaalselt läbi viia vaid paraade.
Seega Merkeli Saksamaa on teinud tähtsa geopoliitilise otsuse ja lükanud tagasi Venemaa juba aastaid tagasi tehtud korduvad ettepanekud luua ühtne rahu - ja majandustsoon Lissabonist Vladivostokini, mis vastaks objektiivselt mõlema riigi rahvuslikele huvidele. Putini Venemaa on saanud aru mõtetusest põlvili koputada vaenuliku Drang nach Osten`it ellu viiva Saksamaa ukse taga ja on teinud tähtsa geopoliitilise otsuse strateegiliseks koostööks Hiinaga ja ehitada koos õitsev rahu- ja majandustsoon kontseptsiooni Euraasia Liit ja Hiina" üks tee, üks vöönd" raames. Nii Ameerika, Hiina kui ka Venemaa liidrid saavad aru, et võti eduks asub Vaikse Ookeani regioonis.
Kokkuvõttes ma ei näe mingit põhjust täna selleks, et Venemaa peaks veel nägema talle sobivat Euroopa julgeolekustruktuuri asendamatu elemendina tugevat ühendatud Saksamaad. Ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia huvides ei ole domineeriv Saksamaa iial olnud. Seega on nii Venemaa kui ka ülejäänud Euroopa rahvuslikes huvides Euroopa poliitiline kaart ennem Bismarcki Saksamaa ühendamist.
Et hullus täielik oleks, siis on A.Merkel kuulutanud avalikult sõja Trumpi Ameerikale. Saksamaa missioon Merkeli arvates on mitte vastu võtta Trumpi poolt sisuliselt pakutud vabadust, vaid moodustada Saksamaast globalistide maailmakeskus, mille eesmärgiks oleks globalistide revanš USAs ja Saksamaa Atlantiliste ahelate tugevdamine. Merkel on Saksamaale katastroofi toov nuhtlus, sest tal pole võimeline aduma ajastu vaimu. Trump rullib riigi teerulliga üle kogu sellest globalistide mässust Ameerikas ja Euroopa tooks ohvritalleks ka Clintoni globalistlik eliit, sest tipus on väga kitsaks ja kasinaks läinud - enam ei ole ressurssi ka "kuldse miljardi" väärikaks ülalpidamiseks. Jätkub veel ainult miljonitele ja väiksemad kalad süüakse ära suuremate poolt.
Seega ka Trump on huvitatud Saksamaa tükeldamisest, sest mida väiksem tükk, seda kergem alla neelata ja seedida. Merkeli võimult kõrvaldamine pole mingi probleem, seda enam, et degenerandina on ta isegi giljotiini enda hukkamiseks valmis ehitanud. Üle miljoni tundmatu isiku Saksamaale lubatute seas on ISILi väitel ligi 5000 nende terroristi. Selle materjaliga võib CIA paari nädalaga korraldada niisuguse tulevärgi, et pisarais Merkel roomab põlvili Bundestagi palvega vabastada end lõputust õudusest - kantsleri ametist.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)