LOBJAKAS, ILVES, JÕERÜÜT
Äsja ilmus Postimehes J.Jõerüüdi artikkel, kus ta vastas A.Lobjaka kriitikale president Ilvese ja Eesti välispoliitika aadressil. Mind jahmatas Ilvese taktitu kahemõtteline kiitus (sisuliselt solvang) Poola presidendile, et Poola on ainus suurriik, kus saadakse aru, mida tähendab massiküüditamine. Muidugi saab,küüditas ju Poola miljonid sakslased talle peale sõda antud Saksamaa provintsidest läände, omastades nende maad ja varad.
Veelgi rohkem üllatas mind Välisministeeriumi kõrge ametniku J.Jõerüüdi tahtmatus president Ilvese ilmset fopaad siluda, vaid tema püüdlus teha küüditamisteemast „ühiste arusaamade vundamendi sideainet“. Teiste rahvaste küüditamispatust vabal Eestil on ilmne lollus solidariseeruda ja võrdsustada end patustega.
Peale Ahto Lobjaka artikli läbilugemist, sain ma aru, et küsimus ei ole lihtsalt Presidendi ja Valisministeeriumi kroonilises ebakompetensuses, vaid eestlatele ja riigile elutähtsas geopoliitilises orientatsioonis. Seepärast on A.Lobjakas teeninud ära siira lugupidamise ja tänu sellise eksistentsiaalse probleemi toomisest laia avalikkuse ette ja kindlasti on tal õigus, et tingimata on tarvilik avalik arutelu, et niivõrd tähtsat otsust vaagida.
Eesti ees seisva tänase probleemi olemusest peaks aru saama igaüks, kes on viitsinud mu varajasemad artiklikesed läbi lugeda. Kui USA alustas eelmise aasta alguses avalikult hübriidsõda Venemaa vastu, siis ma tegin prognoosi, et see on jäme viga ja Venemaa võidab. Täna on selge, et Venemaa on geopoliitiliselt Ukraina sõja juba võitnud, küsimus on vaid võidu vormistamises. USA eesmärgiks oli Venemaa äralõikamine Euroopast ja Ukraina muutmine Venemaa vastaseks agressioonibaasiks nagu seda on Eestigi. USA mõjuagent Merkel&CO tõmbas ka Saksamaa ja kogu Euroopa sellesse Venemaa vastasesse ristisõtta, mis on absoluutses vastuolus Euroopa huvidega. Putinil ja Venemaal oli valik kas hukkuda või võidelda. Loomulikult valiti võitlus, sest elementaarne geopoliitiline analüüs (mida olen isegi mina oma piiratud võimetega suuteline tegema)näitas, et Obama bluffib. Merkeli väide, et arulage Putin on kaotanud reaalsusetaju, osutus vaid psühholoogilise sõja bumerangiks. mis tänaseks on purustanud Merkeli autoriteedi.
Miks USA liidrid tegid niivõrd lolli vea, millele Merkeli sugused puudlid (sealhulgas ka Eesti liidrid) muidugi järgnesid? On ju USA-s piisavalt minusugusest targemaid mehi. Arvan, et piisava vastuse sellele küsimusele andis sellele nii autoriteetne mees, nagu selleks on Robert Gates, kes nägi Obama administratsiooni funktsioneerimist seestpoolt. Tema tunnistusel võeti tähtsad otsused vastu mitte strateegilisi valikuid kaaludes, vaid avaliku arvamuse reaktsiooni arvestamise põhjal.
Kirjutasin juba kuskil eespool, USA ja Venemaa võimalusi vaagides, et USA eliit on kaotanud osaliselt võime mõelda geopoliitilisel tasemel, sel ajal kui Venemaa eliit on selle jõudnud omandada. Nii märkis J.Biden aastaid tagasi Putinile, et Venemaal ei ole mõtet rabeleda, sest tal ei ole niikuinii piisavalt jõudu, et pretendeerida maailma hegemooniks (mis on kahtlemata tõde). Putin demonstreeris jalgpalli terminit kasutades paremat „platsinägemist“ ja vastas, et see on tõsi, ent Venemaal on piisavalt jõudu, et mõjutada, kes saab maailma hegemooniks.
Ukraina sõda ongi viinud USA Hiinaga võrreldes kaotusseisu, sest praktiliselt toimiv Hiina-Venemaa strateegilisele koostööle on lisandunud veel kolmas-Iraan, kes kõik kolmekesi on hinnatud USA Rahvusliku sõjalise strateegias 2015 revisjonistlikeks riikideks, kellest igaüks kujutab endast tõsist ohtu USA julgeolekule (neljandaks on nimetatud P-Korea). Kui siia veel nimetada, et äsja astusid Hiina ja Venemaa poolt juhitavasse Shanghai Koostööorganisatsiooni India ja Pakistan, siis on selge, et USA Full Spectrum Dominance on vaid soovmõtlemine ja XXI sajandi geopoliitilise korra tsenter on Euraasias.
Täna on Amerikas aru saadud olukorra tõsidusest ja Vabariiklaste presidendikandidaatide võitluses on täna mitte vangi-sündroomi all kannatav McCain, vaid D.Trump, kes süüdistab täiesti õieti Obamat rängimais veas: Venemaa tõukamise strateegilisele koostööle Hiinaga. Täna juba ei kahelda Ameerika mõttekodades Obama välispoliitika läbikukkumises, vaid arutatakse Hiinaga toimetuleku erinevaid strateegiaid.
Ameerikal on raske vaimset mahajäämist Venemaaga tasa teha. Paljud analüütikud on märkinud rahvuste poliitilise mõtlemise analoogsust rahvuslike spordialadega. Kui venelastel on nendeks jalgpall ja male, siis ameeriklastel pesapall ja pokker. Ent isegi kui suudetaks luua mingi geniaalne strateegia, mis kaotusseisu pööraks eduks, on seda äärmiselt raske ellu viia, sest aruka jutuga ei jõua poliitikute ja meedia poolt demagoogiaga äralollitatud masside soosingusse (sama rumaluse lõksu on eliit muidugi ka meil loonud).
Kuna Ameerika loomulikult ei taha sattuda kiirelt kautavasse lõppmängu, siis nad peavad arvestama Venemaa huvidega. Seda on maininud Hillary Clinton ja Donald Trump ja kajana korranud Merkel: Euroopa julgeoleku probleeme ei saa lahendada Venemaa arvel ja Venemaa osavõtuta.
Venemaa julgeoleku huvid nõuavad loomulikult neutraalse puhvri olemasolu tema piiridel. Sama on ka Euroopa huvides. Jutt käib esmajoones Ukrainast, Gruusiast, Baltikumist.
Olemegi täna jälle eliidi poolt valesti tehtud geopoliitilise valiku tõttu lõhkise küna ees, täpselt nagu 1939.aastal K.Päts ja mille eest ma eespool olen korduvalt hoiatanud. USA pakub meile lohutuseks erzatsi Poola näol, nagu A.Lobjakas õieti osundab. Degenerantne eliit ei taha oma umbejooksnud poliitika eest vastutada ja ajab nagu Pätski rahvale mullikesi, et me oleme suurepäraselt kaitstud. Kui me loovutame oma laste, enda ja Eestimaa saatuse Kadriorus ja Toompeal ruulivale degenerantse võimuklanni otsustada, siis oleme eelseisvas katasroofis ise süüdi. Iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Meil on õnneks aus ja moraalselt vastutusvõimeline ajakirjanik A.Lobjakese näol, kes julges meid teavitada eksistentsiaalsest probleemist, käputäis eksperte, kes on hakanud tutvuma geopoliitika alustega ja kõige tähtsam – rahvas, kelle moraalne ja vaimne tase on keskmiselt kõrgem kui Toompea sulidel. Kui me ooleme rahvusena teadvustanud meie ees seisva probleemi, siis ma ei kahtle, et me kollektiivne mõistus tuleb selle lahendamisega toime.
Roman Ubakivi

SÕDA II
Organitsatsiooni "Patriooodid" me üritame koondada inimesi, kes suudavad aru saada ja ellu viia Eesti rahvuslikest huvidest lähtuvat poliitikat. Selleks me peame võimalikult adekvaatselt aru saama maailmapoliitikast, milleks täna Kadriorus ja Toompeal istuvad degenerantsed juhmardid ja moraalsed värdjad selgelt võimelised ei ole.
Eelmises artiklis ma rääkisin , et tegelik võim on varjatud võim. Seega juhtivaks jõuks tänases kapitalistlikus maailm-süsteemis on loogiliselt ca 400 perekonda, kelle "poliitbürooks" on ca 15 klanni. Riikide tasandil kontrollib Austriat näiteks 6 perekonda, Tartu tasandil kaks oligarhi. Nähtav võim on muidugi Tartu linnapea, Austria riigijuht, Obama jne.
Nähtava võimu keeleks maailmasündmuste kirjeldamiseks on massidele suunatud demagoogiline propaganda. Ent see mõtlemistase on arusõgedus. Nii pole Eestil väliseestlastest sisuliselt mingit abi olnud, sest nad pole olnud võimelised endalegi selgeks teha EW hukkumise põhjusi. Näiteks meil rahvalt enim toetust saanud J.Toomepuu puhul ei ole minulgi mingit kahtlust, et tegemist on eestluse eest võitlusse valmis oleva mehega. Ent kuna ta maailmast arusaam on kipsistunud J.Uluotsa liberaalses bolshevismi vastases mõttemallis, siis on ta reaalne tegevus - võitlus Vietnami rahvuslastega, kes kommunistlikus vormis võitlesid oma maa anastajate- alguses prantslaste, hiljem ameeriklastest agressorite vastu, tegelikult rahvusluse, seega ka eestluse vastane tegevus. Headest kavatsustes ei piisa, reaalsest maailmast arusaamise eelduseks on geopoliitilise mõttemalli omandamine.
Praegune USA ja Venemaa vaheline sõda Ukrainas on osa III maailmasõjast, mille sisuks on USA kui maailmahegemooni kukutamine.
Nii I kui II maailmasõda on geopoliitilises paradigmas üks järjekordne kolmekümneaastane sõda, mille sisuks oli Britannia kui maailmahegemooni kukutamine ja USA troonileupitamine. Selle sõja loogikast arusaamiseks on muidugi vaja aru saada ka varjatud võimu motiividest ja eesmärkidest. Seda kahjuks meile ajalooõpikud reeglina ei paku. Samas on selge, et ka kapitali omanike tipus on lahkelid ja käib äge võitlus. Nii teame, et Tsaari -Venemaal kontrollis tollal maailma tähtsaimat naftaallikat Bakuud Rothschildid ja töölisklassi võitlust streikidega rõhujate vastu organiseeris Stalin Rockefellerite rahadega. Hitleri võimuletuleku ja sõjamasina loomist finantseerisid Britid käsikäes ameeriklastega. Ent ka Stalini industrealiseerimisprogramm, mis rajas fundamendi võidule Suures Isamaasõjas, oli mõeldamatu ilma Rockefellerite rahadeta ja USA insenerideta. Need faktid ei ole muidugi ratsionaalselt seletatavad ullikestele suunatud "bolshevismi ja totalitarismi" paradigma demagoogiaga.
Meie, rahvuslaste, ülesandeks on olla J.Tõnissoni taoliselt ajastu tasemel ja pakkuda rahvale välja optimaalseim poliitika, mis tagaks parimad võimalused eestluse edasikestmiseks ja Eesti riigi säilimiseks juba alanud maailmasõja keerises.
Roman Ubakivi

SÕDA I
Hiljuti kuulutas paavst laiale avalikkusele, et III maailmasõda on alanud. Paavst on maailma üks kõige paremini informeeritud ja loomulikult targeimaid inimesi ja kindlasti räägib antud juhul tõtt.
Eesti rahvuslaste ühenduse Patrioodid esindajana saan ma väga hästi aru oma teadmiste ja seega ka prognooside piiratusest, ent teisalt on ajalooliselt nii välja kujunenud, et Patrioodid on ainsad, kes on Eestis suutelised järgima J.Hurda eestluse ideed ja olla J.Tõnissoni mõttetasandil. Eestis me oleme ainsad, kes järgivad Euroopale iseloomulikku Apollonistlikku Logost ja suudame eraldada olemuslikku näilikkusest. Juba Herakleitos sai aru, et Tõel on kombeks end peita. Seega me saame ühelt poolt selgelt aru, et meil ei ole piisavalt informatsiooni tänase maailma vägevate kohta, ent teisalt saame aru, et nagu nähtamatu tume aine ja energia ilmselt määravad ära meile nähtava maailma struktuuri, nii ka meile täpselt teadmata jõud määravad ära ka tänaste päevasündmuste kulgemist. Räägin ilmsest tõsiasjast, et tänases kapitalistlikus maailm-süsteemis dikteerib päevakorda ilmselt kõige suuremad kapitali omanikud. Loomulikult ei ole need mingid Forbesi edetabelis toodavad sajade miljardite omanikud, vaid dünastiate klastrid (Baruchid, Rotschildid, Rockfellerid jt.) mitme suurusjärgu suuremate kapitalidega ning kelle tegemiste ja taotluste kohta on meil teada vaid uduseid vihjeid ja arusaamise vahendiks on vaid ratsionaalne analüüs. Tegelik võim on varjatud võim ja selle uurimiseks pole viimase 30 aasta jooksul eraldatud mitte ainsatki teadusegranti. Salajased "maailma valitsuseks" nimetatavad organisatsioonid, nagu Bilgenburgi klubi, 300 komitee jne, on vaid töödejuhatajate tase.
Teisalt suudame me järgida ratsionaalset logost ja suudame opereerida koos selle maailma vägevatega geopoliitilisel mõttetasemel, mis võimaldab meil saada aru täna maailmas toimuvate sündmuste olemusest. Viimaseks ei ole võimeline Eesti tänane eliit, nagu erinevalt J.Tõnissonist ei olnud selleks võimelised ka tänaste liberaalide eelkäijad K.Päts ja J.Uluots. Viimased juhindusid näilikkusest, propagandast ja seepärast nende maailmast arusaamine oli põhimõtteliselt vale, nagu see oli ka Hitleril. EW eliit lähtus absoluutsest valest eeldusest, et II maailmasõda on võitlus kommunismi ja kapitalismi vahel. Päts-Laidoner tuginedes sellisele täiesti väärakale ettekujutusele, tegid formaalloogiliselt täiesti õige järelduse, et NSVL on sõja kaotaja.
Nende rumaluse otseseks tagajärjeks oli EW häving ning tohutud kaotused ja kannatused eestlastele, mida oleks võinud vältida kui riiki oleks juhtinud adekvaatselt olukorda hinnanud J.Tõnisson.
Võrrelgem geopoliitilisel mõttetasandil veidi II maailmasõda tänapäevaga, sest kui me suudame olemust mõista, siis avastame üllatuslikult kui tihti ajaloos kordub üks ja sama muster. Seni on ajaloos maailma hegemoon alati vaheldunud suure sõjaga. See oli siis kui USA vahetas välja Suurbritannia hegemooni troonil ja täna kui Hiina vahetab välja USA.
Kuhtuv hegemoon on provotseerinud sõja alati teisejärgulise troonipretendendi vastu, mitte tegeliku järglase vastu. Nii oli Suurbritannia eesmärgiks Saksamaa ja Venemaa hävitamine nendevahelise konflikti provotseerimise abil. Saksamaa õnnestus küll Suurbritannial Churchilli juhtimisel küll hävitada, ent kaotati impeerium ja muututi teisejärguliseks riigikeseks. Suurbritannia kaotas selgelt II maailmasõja ja ajalookirjutajad, kes kiidavad Churchilli kui suurt strateegi, pole tõsiseltvõetavad. II maailmasõja kõige suuremad võitjad olid selgelt USA eesotsas Rooseveltiga ja NSVL Stalini juhtimisel.
Ka täna ründab USA teisejärgulist sihtmärki - Venemaad, kes ei pretendeeri hegemooni troonile. See kiirendab vaid Hiina tugevnemist. Seda enam, et Ukraina rindel on USA plaanid lootusetult lörri jooksnud. Venemaa Krimmi võidul on strateegilised tagajärjed kogu Lähis-Ida regioonile ja demonstreerib kogu maailmale USA Armee ja NATO impotentsust.
USA poolt läbiviidud ja EL poolt toetatud riigipöörde tulemusel kõrvaldati võimult ainuke slaavi soost oligarh, lagundatud riik mahnovtshinaks ja süüdati kodusõda. Sellise sõjakolde tekitamine nõrgestab loomulikult nii Venemaad kui Euroopat, kuid peaeesmärki pole USA siiani saavutanud: ei ole õnnestunud veel suurt sõda valla päästa Venemaa ja EL vahel.
Euroopa on selgelt eksitentsiaalse valiku ees. Kui Saksamaa jätkab Merkeli USA puudli rollis,tähendab see sõda Venemaaga ja täielikku hävingut tuumasõjas. Isegi kui õnnestub sõjalist kokkupõrget imekombel vältida, teeb Euroopale aeglasema lõpu peale vabakaubanduskokkulepe USA-ga, mis hävitab Saksamaa ja kogu Euroopa tööstuse. Seda võib nimetada O.Spengleri variandiks: Euroopa degeneerub pidevalt ja praegusele orjastaatusele järgneb tsivilisatsiooni surm.
Optimistina olen ma pooldanud M.Heideggeri nägemust, et elustamine, taassünd on võimalik. See selgub peatselt, kas Euroopal on veel elujõudu isesesva poliitika ajamiseks, mis kaitseks oma tsivilisatsiooni tuuma. See on tõsiseks väljakutseks vanale mandri -Euroopa eliidile (Saksamaa, Vatikan jt.) kellel on täna selg vastu seina. Kui nad ei taha põrmuks muutuda, tuleb neil ühineda õigeuskliku eliidi riismetega. Saksamaa ainsaks tulevikuvõimaluseks on strateegiline liit Venemaaga.
Lausa hämmastavalt sarnane on ka Eesti tänane olukord võrreldes 1939.a. sügisega. Vaadake kuidas kiitis K.Päts oma tarka poliitikat ja kuulutas eestlaste tuleviku muretuks ja kindlaks. Samasugust idiootliku valet tuleb ka täna Kadriorust ja Toompealt. Täna, mil Venemaa on juba oma tuumalõhkepeadega "Iskanderid" Eesti peale välja rihtinud, esines ETV-s jälle Ordu hõlstis uhkeldanud kloun, kes on määratud Eesti Kaitseväe ülemaks. Terras kordas täna jälle T.H.Ilvese poolt avaldatud valet, et Eesti on täna oma ajaloos kõige paremini kaitstud. Me kaotame jälle oma riigi ja hävime ka ise tuumasõjas kui me sallime, et taolised idioodid meid valitsevad.
Roman Ubakivi

PATRIOODID PÄÄSTEKOMITEE ROLLIS
Absoluutselt valede põhimõtteliste valikute tõttu meie degenerantse eliidi poolt juba Mart Laari esimese valitsusse ajal, kohe peale taasiseseisvumist, oleme tänaseks rahvusena jõudnud lagunemisfaasi, kus ruulib täiel rinnal vaimupimedus. Patriootide partei loomine eestlaste paremiku toel loob ainukese reaalse alternatiivi praegusele eestlusele hukatuslikule Toompea parteide kursile.
Me oleme ainukesed, kes astuvad välja praegusele hukatuslikule USA-le orienteeritud välispoliitilise orientatsiooni vastu. Mis eestluse säilimisest läbi aegade ja erendamisest saab juttu olla kui USA avalikuks eesmärgiks on globaliseerimisprotsessi läbiviimine kõiki rahvusi (loomulikult ka eestlasi) hävitades!? Kõik tänased Toompea parteid ja poliitikut aga toetavad üksmeelselt eestlusele hukatuslikku välispoliitikat ja on seega eestluse surmavaenlased või lootusetult degenerantsed ohmud.
USA huve jälgides oleme me kuulutanud majandus- ja nn. hübriidsõja meile vabaduse kinkinud Venemaa vastu, kes on koduks suurele arvule soome - ugri rahvastele. Iga hetk võib see kasvada üle relvastatud konfliktiks. Sealjuures saaksid meie relvajõud haledalt peksa ka EW Laidoneri käsutuses olnud väelt ja Ordut teeniv (sellise Eesti reetmise eest me degradeerime ta kohe sõduriks ja kihutame sõjaväest minema) tänane sõjapealik ei ole võimeline aru saama Venemaa sõjadoktriinist ja selle tagajärgedest Eestile.
Toompeal ja Kadriorus riidenagid Rõivastega kuulutavad oma broilerlikus arulageduses taktikalise tuumarelva märklauaks muudetud Eesti aga ajaloos kõige paremini kaitstuks! Meie eliidi degenerantsus on jõudnud juba kliinilisse staadiumi. Meie ja meie laste elud on täna poolearuliste meelevallas.
Patrioodid muudavad Eesti tuumasõja tallermaast ja idavallist koostöö ja arengu sillaks Euroopa ja Venemaa ning Hiina vahel. Me algatame integreerimisprotsesse Euroopa ja Venemaa vahel, mis aitab luua aastakümneteks rahu ja julgreolekuruumi Lissabonist Vladivostokini.
Ainult Eesti välispoliitilise kursi põhimõtteline muutus võimaldab meil lahendada meie ees seisvad tõsised demograafilised, majanduslikud, poliitilised, sõjalised ja rahvuslik-kultuurilised probleemid. Me pakume ainukese rahuparteina eestlastele selge valikuvõimaluse praeguste poolearuliste sõjahullude hukatuslikule poliitikale.
Roman Ubakivi

AU JA KIITUS KREEKLASTELE !
Kreeklased A.Tsiprase juhtimisel tegid oma rahvahääletusega ajalugu. Jutt käib ilma liialduseta uue epohhi algusest Euroopas - Ereignisega M.Heideggeri mõttes. Vaatamata tohutule poliitilisele ja meediasurvele leidus Euroopa Liidus partei ja liider, kes püstitasid absoluutse selgusega oma rahvale küsimuse Euroopa Liidu praeguse olukorra ja tulevikuvisiooni suhtes: kas te tahate pankade-finantsoligarhia või siis hoopis rahvuste huve esindavat liitu? Ja kreeklased valisid kindlalt rahvuste rahvasteliidu. On alanud Euroopa rahvaste vabanemisprotsess USA poolt juurutatud Uue Maailmakorra diktaadist. Protsess on muidugi mitmetasandiline. Vaadakem kõigepealt majanduslikku.
Kreeka, nagu Eestigi, sai Euroliitu ainult tänu "loovale raamatupidamisele" ehk tavakeeli öeldes oma bilansi võltsimisele. Seda muidugi Brüsseli teadmisel ja õnnistusel.
Täna on Kreekal võlga 29 616 eurot ühe inimese kohta. Sellega on ta EL-is viiendal kohal. Kõige suurem võlg on Iirimaal - 44 602, kelle järgi tulevad Belgia, Itaalia ja Austria. Väikseim võlg on Bulgaarlastel- 1088 (Eestil 1500 eurot). Kreeka, Iirimaa, jt. võla tekkemehhanism on üldteada: algul külvasid pangad kahtlasi, enamasti tarbimiseks mõeldud laene üle maa ja kui nii loodud krediidimull lõhkes, siis tõttas neile "appi " IMF ja andis laenu, restruktureerides pankade võlad riigivõlgadeks. Nii sündis see nii Iirimaal kui ka Kreekas, kus võimul olid liberaalid. Sama nõksu taheti teha ka Islandil, kuid vabadust armastav rahvas saatis pangad oma võlgadega pikalt. Kahtlemata oleks ka Kreeka täna võlgadest vaba, kui viis aastat tagasi oleks võimul olnud tänane valitsus.
Ma pole Eestis lugenud ega kuulnud majandusteadlasest, Toompea poliitikutest ja Majandus- ja Rahandusministeeriumist rääkimata, kes oleks suuteline välja tooma juba 2007.a. alanud kriisi ja depressiooni ratsionaalset põhjendust. Economistide virtuaalses maailmas kriisile põhjendust ei ole, just kriisi võimatuse põhjendamise eest on neile hästitasustatud kaabakatele viimased 30 aastat Nobeli preemiaid jagatud. Eestis ei ole majandusteadlasi, kes kapitalistlikust majandussüsteemist aru saaks, sest nõukogude ajal seda tegelikult ei uuritud - prundiks oli muidugi 20.saj. ühe mõjukama mehe Lenini üks lapsus, mille kohaselt pidas ta kapitalismi viimaseks faasiks riiklikku monopolistlikku imperialismi. Samas teadis ta väga hästi maksiimi, et kapitalil pole kodumaad ja seetõttu on loogiline, et järgnema peaks tänane transnatsionaalsete suurkorporatsioonide aeg. Lisaks tegi ta näpuka metodoloogias seoses Roosa Luksemburgi tööjaotuse loogikal põhineva viljaka suuna alavääristamisega. Peale taasiseseisvumist võeti aga kriitikata üle tollal Läänes promotud sektantlik turu usk Economics, millel pole reaalse majandusega midagi ühist. Seepärast polegi midagi imestada, et meie valitsust juhivad kolm broilerit: Rõivas, Mikser ja Tsahkna on vaid riidenagid, kel pole reaalsest elust ja majandusest õrna aimugi. Endine majandusminister Y.Varoufakis on aga tohutult kõrgema tasemega ja ütleb ühemõtteliselt, et Euroopa ja Kreeka probleemide põhjus on kapitalistliku neoliberalismi surm.
Kapitalismi lõpu põhjust A.Smithi ja K.Marxi põhjendustega ma juba valgustasin veidi varasemas artiklikeses. Lisaksin vaid viimase osa, mis on seotud konkreetselt kapitalismi tänase surmaga. See puudutab R.Reagani ja M.Thatcheri (ja meie laarlaste) ajast neoliberaalse majanduspoliitika võidukäiku 1980-ndate alguses. Juba Carteri ajal jõuti arusaamale, et hail pole enam kuhugi liikuda globaliseerunud maailmas (Kuule ja Marsile on nagu ebareaalne), aga paigalseisev hai on surnud kapitalism. Volkeril tuli aga hiilgav idee, mis koos sotsialismileeri kokkuvarisemisega suutis vältimatut surma edasi lükata. Kui hai ei saa enam liikuda, siis paneme hoopis vee (loe raha) tema ümber liikuma. Reaganoomika sisu seisneb selles, et kui varem krediteerisid pangad põhiliselt ettevõtteid, siis nüüd hakati raha laiali puistama tarbijatele. Helikopteritelt hakati piltlikult laiadele rahvahulkadele raha laiali puistama teades, et nood niikuinii ei ole võimelised iialgi tagasi maksma. See on neoliberaalse majandusmudeli sisu, mille abil R.Reigan USA majanduse tõusule pööras.
See Ponzi süsteem on tänaseni vastu pidanud (peale sotsialismileeri kokkuvarsemise) vaid tänu dollari rahvusvahelise reservvaluuta süsteemile, mis laotab USA kui finantstsentri võlad kogu ülejäänud maailma kui perifeeria õlule. Olen juba varem kirjutanud, et USA tarbib kaks korda rohkem kui ise toodab ja seda kõik meie, perifeeria arvel. Perifeeriale tähendab see aga elatustaseme langust ja kõikide sotsiaalkulude ja üldse riigieelarvete maksimaalset piiramist, sest erinevalt keskusest USA-st ei saa nad triljonite kaupa fiat dollareid trükkida.
Me pole reaalselt kunagi taasiseseisvunud, sest suveräänsus tähendab obligatoorselt õigust ise oma raha trükkida nii palju kui see on riigile vajalik. Eesti Kroon oli suur pettus, koloniaalraha, millega meid seoti dollari finantssüsteemi orjusesse. Eesti eliit pettis meid ja tegi Eesti Vabariigist kohe alguses sisuliselt koloonia, kus meil oli võimatu lasta välja oma raha, ilma et me ennem poleks oma higi ja vaevaga eksportinud regionaalsesse keskusse oma vara ja kaupa. See on põhimõtteline erinevus kunagise Eesti Wabariigi ja tänase Est Onia koloonia vahel.
Ühest pettusest oli meie eliidile muidugi vähe ja rahva taskute puhtaks röövimiseks lõid eliit ja meedia müüdi "kindlast Kroonist". Rahva petmiseks vahetati ära "kindla raha" mõiste. Kui üle maailma tähendab see seda, et aja jooksul raha väärtus on kindel (ühe krooni eest oleks saanud osta sama hulk kaupa kui aasta või viis tagasi), siis meie sulid valetasid rahvale, et krooni teeb kindlaks vahetuskurss Saksa margaga. Mälu järgi kaotas Eesti kroon juba esimesel poolaastal oma väärtusest ligi 1000% !
Eesti ja Kreeka on mõlemad täna finantsskeemi perifeeriarollis, kelle pühaks kohuseks on regionaalse ja maailma finantskeskuse orjaks olemine. Vahe on vaid selles, et kreeklased hakkavad mässama ja saadavad pangad pikalt, kui neid päise päeva ajal röövida tahatakse, meie aga moonakatena katkestame end laarlastest kubjaste juhtimisel nagu Orwelli raamatus Hobune, et Sigadel mõnus elu oleks.
Erinevalt Eesti degenerantsest eliidist saavad kreeklased aru, et tänase struktuuriga on EL-i edasikestmine võimatu. EL tuleb kiirelt väljaarendada impeeriumiks, mis oleks ainsaks elujõuliseks eri rahvusi kokkuhoidvaks vormiks. Tänasel kujul EL on kindlalt lagunemisele määratud. Geopoliitiliste põhjuste kõrval saavad kreeklased väga hästi aru majanduslikust loogikast. Praegusel kujul koondub tööstuslik tootmine paratamatult keskustesse - Saksamaale ning veidi ka Prantsusmaale ja Põhja-Itaaliasse. Juba täna võib ainuüksi Saksamaa anda kogu EL tööstustoodangu, jättes kogu ülejäänud Euroopa töölised töötuks. See tendents süveneb vaeelgi enam seoses praeguse robotiseerimise revolutsiooniga. Varsti on ka hulk Saksamaa töölisi töötud, mis ähvardab sotsiaalse plahvatusega. Loomulikult kiirustab sellistes tingimustes vaid revolutsioonilise situatsiooni tekkimist meie riidenagide arusaam, et tuleb suurendada töötajate ekspluatatsiooninormi ja lükata edasi pensionile minekut. Juba täna on Kreekas 60% noori töötud ja palju vaesemast Eestist noored lihtsalt põgenevad viletsuse eest ära.
Probleemi sisuline lahendamine on võimalik vaid jättes kapitalistliku ühikondlik-majandusliku formatsiooni seljataha. See võtab muidugi aega, kuid kohe tuleb muuta EL keskuse-perifeeria suhet. Täna on Saksamaa seisus, mille poole püüdles juba Hitler: Saksamaa on saanud enda kätte kogu Euroopa turu, ise mitte midagi perifeeriale vastu andmata. Just seda rõhutavad täna A.Tsipras ja Y.Varoufakis kui äärmist ebaõiglust. Just sellepärast olen ma kritiseerinud meie riidenagisid, et nad astusid EL-i ilma samasuguseid õigusi välja nõudmata kui seda oli tollal Saksa talunikel - nende intelligentsitase ei võimaldanud aru saada, et Saksamaa on huvitatud meie turust ja selle nimel oli neil kukepea vastu tulla meie talunike huvidele. Tänane olukord, kus keskus toodab kasumiga ekspordiks ja perifeerial ei ole reaalset võimalust seda teha, elades vaid võlgu, ei saa kaua kesta. El-is ei saa olla vaid tööjaotus, vaid peab olema tingimata ka tulude jaotamine, milleks on hädavajalik Impeerium (või Föderaalriik, nimetus ei ole tähtis). Majanduspoliitika, maksud, sotsiaalpoliitika, palgad, pensionid jne. saavad olla samas suurusjärgus ainult Euroopa Ühendriikides.
Kreeklased ei taotle täpselt nagu meie "Patrioodid", tänase atlantistde poolt juhitud EL-i lammutamist, vaid EL-i loogilist edasiarendamist Impeeriumiks ja atlantistliku neoliberaalse juhtkonna väljavahetamist. Lugeja võib nüüd muidugi imestades küsida: miks on poliitilise spektri ehedalt parempoolse "Patrioodid" sisuliselt samal positsioonil Syriza ehedalt vasakpoolsetega?!
Parem- ja vasakpoolsed on majanduses erinevalt liberaalidest economikutest poliitökonomistid, mis tähendab , et nende uurimisobjektiks on reaalne majandus, mitte aga economistide vaid nende kujutluses eksisteeriv miraaž. Muide: ka Adam Smith püüdis olla tegelikult poliitökonomist, mida fikseerib ka tema peateose pealkiri (mida eestikeelses tõlkes on võltsitud). Tema oletus turu isereguleerivast imest oli jäigalt seotud vabaturu eeldusega. Sellist muinasjuttu nagu vaba turg pole aga inimkonna ajaloos iialgi eksisteerinud.
Ent parem- ja vasakpoolsed ei erine fundamentaalselt liberaalidest mitte ainult nii lihtsas asjas nagu seda on majandus. Fundamentaalne erinevus tuleb reljeefselt esile ka inimese ja ühiskonna kontseptsioonis. Liberaalide kujutluses eksisteerib mingi autonoomne abstraktne üksikisik, kellele ideaalis tuleb tagada vabadus ja siit ka nende poliitiline võitlus inimõiguste eest. IRL-i tuntud käilakuju Tartu professor P.Tulviste ütleb täiesti õigesti, et talle kui liberaalile on lõpeks kõige tähtsamaks inimõigused. Mainin siin Tartut täiesti sihipäraselt, sest TÜ on moondatud vaimusõgedate liberaalide kantsiks, kes peab kõigil rinnetel võitlust eestluse vastu. Nende viimaseks suursaavutuseks on Eesti Muistse Vabadusvõitluse eitamine. On seepärast seaduspärane, et just Tartu on südamikuks meie kahele puhtalt neoliberaalsele parteile- Reformierakonnale ja IRL-le, kes esindavad Eesti vaimset proletariaati. Pole juhus, et nad on hüljanud J.Hurda eestluse idee - saada vaimselt suureks - ja on asendanud selle loosungiga jõuda viie rikkaima riigi hulka ja viia kodukulud alla. Tänane IRL esimees pole olnud võimeline isegi seni kõrgharidust omandama.
Kreeklased said aru juba antiikajal, et ühiskond (politeia) on inimindiviidi reaalse eksisteerimise eelduseks. Aristoteles määratles inimest kui poliitilist (ühiskondlikku) looma. Liberaalidele on inimene loom. Parem- ja vasakpooolsed on päri Aristotelesega ja peavad lberaalide inimkontseptsiooni sotsioloogia seisukohast antiteaduslikuks. Rahvuslane saab eksisteerida ainult rahvuse osana. Teoreetiliselt on see juba keskajal selgeks vaieldud vaidlus realistide (tänapäeva parem- ja vasakpoolsed) ja vaimselt piiratud nominalistide (liberaalid) vahel. Tänu kreeklastele on täna EL-i liidritel vaja vastata küsimusele: kas EL moodustab ühiskonna, kus sissetulekud ja vaev on jagatud, või kujutab endast teineteisega võitlevate riikide ajutist ühendust? Jne., jne. ...
Kreeka ise muidugi ei suuda vastust neile küsimustele Euroopale dikteerida, ent ta on jäämurdja, kes tegi lõpu piirituna näivale surnud jääväljale. Ainult ohmud riidenagid võivad täna eitada kiirenevalt kasvavate eksistentsiaalsete probleemide tõsidust ja loota rahuliku heaolu jätkule.


Roman Ubakivi

PÕGENIKE PROBLEEM
Täna on aktuaalne põgenike vastuvõtt ja loomulikult peavad ka rahvuslased-patrioodid siin selgelt oma seisukoha välja ütlema.
Ühelt poolt me tunnistame üldinimliku solidaarsuse olemasolu ja vajadust, teisalt peame aga konkreetseid otsuseid vastu võttes alati lähtuma oma konkreetsest suutlikkusest ja võimalustest.
Seega peame me ennem põgenike vastuvõtmist endale selgeks tegema oma rahvuskeha olukorra, mis määrab ära ka meie suutlikkuse teisest kultuuriruumist pärit põgenike integreerimiseks.
Me, eestlased, erineme täna põhimõtteliselt näiteks jaapanlastest, kes viimased 70 aastat elavad sisuliselt USA okupatsioonirezhiimi tingimustes ent on suhtelised immuunsed ameeriklaste poolt juurutavate väärtuste suhtes. Seda tänu sellele, et nad on suutnud säilitada oma vaimse iseseisvuse läbi sajandite, ehkki nende läänenaabriks oli võimas Hiina, kust kiirgas budismi mõju ja teine ettekujutus kogu riigikorraldusest. Nii toimus 6.sajandil võitlus kodumaist shintoismi pooldavate Monanabe ja Nakatomi klanni võitlus sinofiilse budistliku Soga klanni vastu, mis lõppes 587 aastal Shigisani lahinguga, kus peale Monabe no Morija langemist vibunoole läbi kohaliku usundi väed purustati. See ei toonud kaasa sellist rahvuslikku katastroofi, nagu tõi kaasa Lembitu langemine ja kaotus Madisepäeva lahingus eestlastele, sest tegemist oli sama rahvuse sisetüliga ja universaalsest budismist vormiti jaapanlastele ainuomane sektantlik haru. Nii just budistlik munk Nichiren 1260. a. avaldas fundamentaalse teksti Ankoku Ron, luues teoreetilise põhja jaapani unikaalsele rahvuslikule missioonile.
Arvan, et midagi hullu poleks olnud kui näiteks Venemaalt tulnud Õigeusu lipu all oleks Ugandi maakond allutanud kogu Eesti. Ajalugu aga muidugi ei tunne "kui`si" ja vabaduse kaotus 13. sajandil läänest tulnud vallutajatele tegi meist ajaloota orjastatud rahva kuni tänu Tsaari-Venemaa poliitikale toimunud rahvuslikule ärkamisajale.
Oma ajaloo tõttu on jaapanlastel sügavalt juurdunud alateadvusse ja teadvusse kollektivismi printsiip, arusaam, et ameerikalik üksikindiviid (koijin) väljaspool rahvust on värdjas, kelle eksisteerimine pole inimväärne. Seepärast jaapanlastele on nagu hane selga vesi USA poolt pealesurutav neoliberalistlik individualism ja mul ei ole mul mingit kahtlust, et varem- või hiljem nad raputavad endalt maha ajutise orjuse ahelad ja jätkavad oma teed unikaalse kultuuri arendajatena.
Meil on vastupidi, orjuse aeg ulatub sajanditesse ja isegi EW lühikese ieseisvusevälgatuse ajal oli meil pidevalt vastuolu ja võitlus rahvusliku solidarrsuseprintsiibi ja liberaalse individuaalsuseprintsiibi vahel. Selleks veendumaks piisab vaid Iseseisvussõja kangelase admiral Pitka vastikusetunde meenutamisest EW liberaalidest tegelinskite vastu.
Siiski tuleb EW suurimaks saavutuseks tunnustada valdavalt rahvusliku meelsusega uue põlvkonna üleskasvatamist. See andis lootuse ka rahvuse ja riigina ellujäämiseks II maailmasõja keerises. Riiki säilitada ei õnnestunud liberaalse eliidi täieliku kõlbmatuse tõttu. Rahvus säilis vaatamata tohututele kaotustele ja moonutustele peamiselt Saksa okupatsiooni all. Viimane paiskas meid vaimselt sajandi tagusesse kadakasaksluse orjuseaega, mil sakslased soodustasid kupjakarjääri ja arendati moonakamentaliteeti. Saksa okupatsioonivõimud kasutades ära kohalikke kollaboratsioniste- kadakasakslasi (tuntumad Jüri Uluots ja Hjalmar Mäe) hakkasid muidugi kohe eestlasi nakatama ka natsibatsilliga. Tallinnas sündinud natsiideoloogil A.Rosenbergil polnud muidugi võõrad meie moonakamentaliteedi nõrgad küljed ja sajandipikkused mõisnike meiega manipuleerimise nõksud. Ehkki eestlased olid sakslaste härrasrassiga muidugi võrreldamatult madalamal ja mõeldamatu oli, et eestlane omaks õigust isegi võidelda Suur-Saksamaa võidu eest Wehrmachti või SS ridades, siis anti armulikult võimalus oma verd valada spetsiaalseks selleks loodud Waffen-SS ja politsei-abiteenistuste ridades. Peamine präänik seisnes selles, et eestlasi ei kuulutatud täielikult alaväärtuslikeks, kes kuulusid otseselt hävitamisele (juudid, venelased jne.), vaid kasulikeks kubjasteks, kes innukalt ja kohusetruult täitsid kõrgeima rassi käske ja võtsid enda peale ligasema töö: nõukogude sõjavangide, juutide jt. hävitamise Kalevi-Liival jm. Põline Saksa linn Reval ja Eestimaa pidi ümberasustatama loomulikult sakslastega. Meile oleks eraldatud Peipsitagune ruum, et me oleks valliks ida poolinimeste vastu. Landeswehri vastane (mil me taadid lausa lendasid üheskoos meie põlisvaenlasi hävitama) Võidupüha, tuli loomulikult unustada ja ida, kus asuvad meie soome-ugri rahvad, tuli muuta meie põlisvaenlaseks. Kadakasakslastest kirjatsurad hakkasit eesotsas Jüri Uluotsaga seda okupantide tellimust kohe õhinal täita ja rahva hulgas levitama. Ma ei peatuks nendel faktidel kui täpselt samasugust natsi propagandat ei tuleks ka täna nii televiisoris, raadios kui kirjasõnas iga päev! Täpselt nagu natsi-okupatsiooni päevil on meie rahvuslus-eestlus moonutatud-asendatud russofoobiaks.
Seega me ei sarnane täna sugugi jaapanlastele, kellel on selgelt oma autentne kultuur ja missioon täita inimkonna ajaloos, vaid oleme nagu ukrainlased, kelle rolliks on olla teiste poolt ärakasutatavaks bioloogiliseks massiks ajaloo rataste õlitamisel. Vaadake, mis on koolidele ja kõrgematele õppeasutustele ametlikult kinnitatud Ukraina ajalugu: ukrid olevat 40 000 aasta (!) vanune rahvus, kes olevat 331 e.m.a. purustanud helleenid ja 514-513 e.m a. pärslased! Eessõnas soovitatakse: "Õppige härrased mongoiliidsed finno-ugrid ukraina õpikute järgi ja teile avaneb tõde!" (Viide: Ukraina ajalugu 40 000 aastat tagasi kuni XI saj. autor Galitshanets Nikolai).
Samasugust idiootlikku jama meie II maailmasõja ajaloo kohta sisaldavad ka meie koolides M.Laari ja L.Vahtre ajalooõpikud, kus natsi-Saksamaa eest sõdimine on kuulutatud vabadusvõitluseks!? Loomulikult ei ole ajaloo võltsimine Uluotsa, Nikolai, Laari jt. poolt juhuslik ja esindab nende peremeeste huve.
Eesti NSV ajal meil õnnestus põhiliselt toibuda II maailmasõja kaotustest, sest rünnaku all ei olnud kollektiivsuseprintsiip. Stalini ideoloogiat on vast kõige õigem nimetada natsionaalbolshevismiks (Ustrjalov).
Ent tõeline eestluse katastroofi algus langeb kokku paradoksaalselt meie suurima õnnepäevaga- taasiseseisvumisega. Laulva revolutsiooni peamiseks motiiviks oli eestlase poolt tunnetatud eksistentsiaalne oht oma edasikestmisele rahvusena ja see sai ka selgelt väljendatud avalikult väljakuulutatud loosungites ja Põhiseaduses. Iga valitsus ja partei ju võitleb sõnades eestluse edasiedendamise eest! Ometi on konkreetsed tulemused ju kontrastselt erinevad lubatust-oodatust! Miks!?
Põhjus on ilmselge: kogu meie eliit (s.t. kõik võimulolijad) on rahvast petnud. Mõni oma rumalusest, mõni teadlikult valetades. Meie väljasuremise peamine põhjus on absoluutselt valesti valitud arengusuund kohe peale taasiseseisvumist. Avalikult väljakuulutatud eesmärkide täitmiseks oleks tulnud valida Soome eeskujul välispoliitiline neutraliteet ja rahvuslik ideoloogia koos rahvusliku majanduspoliitikaga. Selle asemel valiti geopoliitiliselt orientatsioon USA-le ja neoliberaalne ideoloogia ja majanduspoliitika. Teistsugust tulemust kui eestluse lõplik häving ei olegi senise poliitika puhul võimalik. Jätkub eestlaste väljasuremine, väljaränne ja mis kõige tähtsam: eestluse kui kultuurinähtuse hävitamine. Kuskil tosin aastat tagasi, kui kõigi ajalehtede toimetused ei olnud veel parteistatud, õnnestus mul Õpetajate Lehes avaldada artikkel, kus näitasin, et vastavalt L.Gumiljovi etnogeneesiteooriale oleme me, eestlased, rahvusena oma eliidi poliitika tulemusena kõiki faktoreid arvestades juba viidud lagunemisfaasi. Sama hukatuslik poliitika on jätkunud tänaseni ja meil pole veel Toompeal poliitilist parteid, kes seda enesetapjalikku poliitikat muudaks. Tänased kõik Toompea parteid hävitavad eestlust, sest nad on kõik liberaalse fundamendiga, mis kuulutavad inimõigused kõige tähtsamaks. Seetõttu on meil juba üles kasvanud valdavalt laarlaste-koijinite põlvkond, kelle jaoks eestlus (rahvuslik kollektiivsuseprintsiip) on küll tore asi, ent mitte reaalse elutegevuse aluseks. Ameerikalik neoliberaalne individualismiprintsiip hävitab rahvuse ja seda me kogemegi omal nahal. EW ja ENSV ajal kogutud sotsiaalne kapital on EV ajal lõplikult ära kulutatud. Tallinnas ei paku trammis-bussis enam ammu noored vanematele ja mehed naistele istet. Me oleme üksteisele mitte enam vaid võõrad, vaid ka neoliberaalse konkurentsiühiskonna mudeli järgi vaenlased.
Neoliberaalse ideoloogiaga Eesti ei suuda isegi veerand sajandi jooksul integreerida meile lähedase kultuuritüübiga ja Eestis sündivaid lapsi, saati siis Aafrika põgenikke. Seega oleme vastu valitsuse otsusele anda 200 inimesele Eestis peavarju. See oleks juba suure küla täis rahvast. Meie maksimum on kümme inimest kahe aasta jooksul.
Roman Ubakivi

ERAKONNA "PATRIOODID" PROGRAMM
1. Võitleme rahvuslik - konservatiisete ideede ja nende ellurakendamise eest.
2. Muudame tänast hukatuslikku välis- ja julgeolekupoliitikat. Sarnaselt oma suguvendade soomlastele ja ungarlastele lähtume Eesti rahvuslikest huvidest ja orienteerume geopoliitilist subjektsust taotlevale Euroopa Liidule (täpsemalt Saksamaale).
3. Tagame rahva heaolu hüppelise tõusu vahetades välja senise rahvale viletsust toova neoliberaalse majandusmudeli rahvusliku vastu.
4. Teeme kiire lõpu senisele eestlaste demograafilisest klosetipotist allauhtumisele. Tagame nelja aasta möödudes iga-aastase rahvastiku juurdekasvu laste sündimuse tõusu teel vähemalt Türi suuruse linna võrra.
5. Tagame poliitikakultuuri hüppeliselt kõrgema taseme rääkides rahvale ainult tõtt.