2015
Järgmine aasta tõotab tulla veelgi sündmusterohkem kui tänavune. Kriisis teatavasti sündmused kiirenevalt pressitakse kokku ja aeg kiireneb. 2015 kujuneb ilmselt IV maailmasõja otsustavaks aastaks.
Ma ei ole fatalist, ent geopoliitika kui meetod annab võimaluse ca 85% tõenäosusega välja joonistada eelolevate sündmuste koridori. Kõige optimistlikum oleks võrreldes II maailmasõjaga 1945.a. variant, pessimistlikum 1941.a. Kõige tõenäolisemaks pean 1943\44a. varianti. Ilmselt võib mind suures plaanis liigitada optimistide leeri, sest ma pean inimkonna täielikku hävitamist üleüldises bioloogilises- ja tuumasõjas vähe tõenäoliseks.
Käesoleva maailmasõja mõtte ja sisu on minu arust kõige adekvaatsemalt lahti seletanud USA teadlane Immanuel Wallerstein oma koolkonnaga. Kapitalistlik maailm-süsteem on jõudnud oma viimasesse faasi, kus tema olemasolu eeldus - pidev laienemine ja kasv on ammendanud ning vajab paratamatult väljavahetamist. Tänane maailmasõda, mis ka Euroopas käib juba ka sõjaliste vahenditega (Ukrainas), lahendab tulevase maailmakorralduse geopoliitilise vormi: kas uus maailmakord tuleb mitmepooluseline, mitme geopoliitilise subjektiga, või ühepooluseline, USA hegemoonia ja diktaadiga.
2014 a. on ilmselt maailmasõjas murrangulise tähendusega, sest ühendas endas 1942\43\44 a. Stalingradi lahingu (Krimmi taasühinemine Venemaaga), Kurski lahingu (Hiina tõukas USA maailma suurima majandusega riigi kohalt) ja uue Bretton Woods`i (maailma eliit valis maailma finantskeskuseks Hong Kongi).
Ühesõnaga, sõja lõpptulemuses enam mul kahtlust ei ole, küsimus on vaid saagi jagamises, uute mõjutsoonide piiride konkreetsetes piirjoontes. Eestil on ees raske aasta, võrreldav 1943\44 talvega, sest eliidi tase on lausa identne. Siis oli meil liidriks J.Uluots, kelle enda poolt väljamõeldud juriidiliselt soole rajatud konstruktsioon "peaministrist presidendi ülesandest kui Eesti juriidilise järjepidevuse kandjast" varises põrmu kui ta EW mobilisatsiooniseaduse alusel viis ellu koos Hj.Mäega eestlaste sundmobilisatsiooni Saksmaa sõjaväkke, mis juriidiliselt tähendas Eesti tunnistamist Saksamaa provintsiks. Peale seda reetmisakti räägivad Eesti õiguslikust järjepidevusest seoses J.Uluotsa isiksusega vaid "Edevuse Narride" tüpaashid Mart Laar ja Lauri Vahtre koos oma õukonnaga.
Kui siis oli meie eliit tegevuses eestluse sandistamisega natsireshiimi huvides (kelle võidu korral oleks meilt Eestimaa ära võetud ja "estenfrei`ks" lausküüditamisega tehtud) siis tänased degenerandid T.Rõivasega ja T.H.Ilvesega eesotsas ajavad poliitikat, mis on eestluse eksisteerimise kiire lõpu aktuaalseks teinud. Kui Mart Laari valitsus oskas oma shokipoliitikaga kahandada sündimuse üle 25 000 lapselt 1990.a. ainult aastaga ca 12 000 peale ja nii viia meid demograafilisse katastroofi, mis meid aeglaselt tapab, siis T.Rõivas eelistab ilmselt igavesele piinale pigem õudset lõppu.
Olukorras, kus Eesti on muudetud taktikalise tuumarelvaga varustatud USA lennuväe baasiks, kes ei allu Eesti juridiktsioonile ja kelle lend Moskvani kestab vaid 20 minutit ja Leningradini ainult paar, ei saa avaliku majandus- ja psühholoogilise Venemaa vastase sõja tingimustes enam välistada otsest sõjategevust, nagu see juba Ukrainas toimub. Seda enam, et USA strateegiaks on haarata Venemaa konfliktide rõngasse Eestist Azerbaidshaanini. Täiesti võimalik on variant, et Venemaa neutraliseerib Baltikumist lähtuva ohu tuumarelva abil. Siis on ameeriklaste kord mõelda, kas nad tahavad ennast maakeralt ära pühkida Narva eest.
Veelgi käegakatsutavam oht meile on Euroopa Liidu lagunemine majanduskriisi tulemusel, mille tõi meile kaela Eesti poliitikute ja Merkeli Venemaa vastane majandussõda. Ilma EL abisummadeta oleme me kohe pankrotis. Euro lõpp on aktuaalne, kuni võimult ei ole kõrvaldatud endine SDV komsomolijuht ja USA mentori broiler Merkel. EL peab kinni maksma USA poliitika tulemused Ukrainas ja lisaks veel South Streami projekti läbikukutamise Lõuna Euroopas. Sellist raha pole lihtsalt kuskilt võtta.
Putini vaikne käik - loobuda South Streamist oli muidugi male rahvusvahelise suurmeistri tasemel, mille vastu Obama oma pokkeri ja kabetamisega ei saa. Meistrikäik tõi Türgi Hiina-Venemaa vestlusringi ja ma ei imestaks kui Iisrael tulevikus Vene gaasi tarniks.
USA perspektiiv on väga sünge. Nende arrogantsus, mida kaugemale nägevad inglased oma Impeeriumi päevil endale kunagi ei lubanud - avalikult õõnestustegevuse organiseerimist ja rahastamist Venemaal - võib hakata andma bumeranefekti. Pole mingit võimalust takistada, et Hiina ja Venemaa sama mündiga ei tasuks palju fragmentsemas ja plahvatusohtlikumas USA-s, kus on rohkem vange kui kõigis teistes maades kokku! Lisaks on majanduslikult vältimatu palju suurema mulli, kui seda oli 2007.a. kinnisvaramulli lõhkemine, järg on kildgaasi ja - nafta mulli katastroofil. Praegune naftahindade sõda tähendab kokkuvõttes ca $ 17 triljoni energiakandjate finantsderivaatide turu plahvatust, mis lööb lössi USA rahanduse, majanduse ja maailmavalitsemispretensioonid.
Isegi kui eelpool nimetatud katastroofe õnnestub edasi lükata, mis eeldab kokkuleppeid Hiina ja Venemaaga, siis USA võime mängida suuri mänge Eesti regioonis kahaneb pea olematuks. T.Rõivase taolised politikaanid, kelle geopoliitilise orientatsiooni valiku argumentideks on Washingtoni visiitidel osutatud külalislahkuse tase, leiavad endale täiesti ootamatult ees samasuguse olukorra, nagu omal ajal Konstantin Päts, kes tegi panuse Hitleri ilukõnele.
Rahvusena peame me teadlikult otsustama, kas me jätkame Toompea vallutanud lumpeni juhtimisel suitsiidi teel ja vajume unustusse, või astume surmaringist välja. Eestluse lagundamisprotsess on degenerantse eliidi poolt nii kaugele viidud, et juba mõne aasta pärast on tagasipööramispunkt läbitud ja meil ei olegi enam valimisvõimalust. Rahvuslased on ainsad, kes tahavad ja on võimelised senist eestlusele hukatuslikku poliitikat põhimõtteliselt muuta.
Roman Ubakivi

RAHVUSLASTE VALIMISPROGRAMM
(Projekt)
PREAMBULA
Eesti kultuuri ja rahvuse säilitamine ja arendamine on meie peaeesmärgiks ja kohuseks, sest ainult nii me täidame me oma missiooni inimkonna osana: kindlustame maailmas kultuuride õitsva mitmekesisuse, mis on eelduseks kogu inimkonna jätkusuutlikusele ja soodsale arengule.
Eesti eliit on katastroofiliselt läbikukkunud oma peamises ülesandes - eestluse kaitses ja arendamises. Selle asemel oleme degenerantse eliidi poliitika tulemusel paisatud rahvuse lagunemisfaasi ja meie rahvuskehast on täna järel vaid verine rümp. Katastroofi põhjus on ilmselge - eestlust saab arendada ainuüksi toetudes rahvuslikule ideoloogiale ja poliitikale. Selle asemel esindab tänane Riigikogu vaid neoliberaalset (IRL ja Reformierakond) ja liberaalset (Keskerakond ja sotsid) ideoloogiat ja poliitikat.
Juba teist korda Eesti riikluse ajaloos on meie eliit ilmutanud suitsiidset idiootsust ja täielikku kõlbmatust geopoliitilise orientatsiooni valikul. Esimesel korral oli see 1939.a, kevadel, kui Selteri -Ribbentropi paktiga valiti oma "kaitsjaks" Hitler, kelle eesmärgiks oli "eluruumi" võitmine muuseas ka eestlaste arvel! Natsi-Saksamaa võit maailmasõjas tähendanuks eestlastelt maa äravõtmist ja kogu rahva küüditamist itta. Idiootse poliitika loogiliseks lõpuks oli riikliku iseseisvuse kaotamine ja tohutud inimkaotused võõrastes huvides.
Teise katastroofilise vea tegi 1991.aastal M.Laari valitsus, kes valis meie "kaitsjaks" USA, kelle neoliberaalse ideoloogia ja poliitika eesmärgiks on kõigi rahvaste (sealhulgas ka eestlaste!) kaotamine. Tänase kursi jätkamine tähendab eestluse garanteeritud hävitamist ja seepärast on Reformierakond ja IRL rahvuslaste lepitamatud pollitilised vaenlased. Katastroofi vältimiseks tuleb tänane degenerantne eliit välja vahetada rahvuslikku ideoloogiat ja poliitikat elluviiva kontraeliidiga. Rahvuslased peavad oma missiooniks eestluse taaselustamist ja Eesti riigile tema algse mõtte ja eesmärgi elluviimist. Selleks me peame tarkuse ja jõu ammutamiseks pöörduma oma juurte poole.
Võimul püsimiseks valetavad Toompea kartelliparteid pidevalt rahvale. Rahvuslased viivad Eesti poliitilise kultuuri kvaliteetselt uuele tasandile - meie imperatiiviks on rahvale alati tõtt rääkida.

VÄLIS- JA JULGEOLEKUPOLIITIKA
Eestluse edendamine on kogu meie tegevust läbistavaks alusideeks. Väikeriigina on meie sisepoliitika determineeritud välispoliitikast. Eestlusele hukatusliku kursi muutmiseks peame kõigepealt muutma oma senist geopoliitilist orientatsiooni USA-lt Euroopa Liidule (sisuliselt Saksamaale). See võimaldab meil üle minna neoliberaalselt ideoloogialt ja poliitikalt üle rahvuslikule, mis lähtub Eesti rahvuslikest huvidest.
Tänane välispoliitika, mis lähtub USA huvidest, on selgelt Eesti rahvuslike huvide vastane, sest meie ja USA huvid on vastandlikud. Nii on meile eksistentsiaalselt tähtsad heanaaberlikud suhted Venemaaga, USA huvides on aga Venemaa nõrgestamine ja meie ärakasutamine relvana Venemaa vastu. EL-i ja Saksamaa huvid on aga Eestiga kokkulangevad - me kõik vajame häid suhteid Venemaaga, sest meile on vastastikku kasulik rahulik koostöö.
Vajame tugevat Euroopa Liitu ja Saksamaad, sest Eesti rahvuslikele huvidele on vastuvõetamatu, et ookeanitagune suurriik surub Euroopale ja Eestile peale meie elulistele huvidele kahjulikku poliitikat. On tagumine aeg lõpetada peale maailmasõda välja kujunenud Euroopa poolkoloniaalne sõltuvus võõrriigist ja saada jälle maailma ajaloos tegijaks, geopoliitiliseks subjektiks, kes lähtub meie huvidest. Tunnistades USA õigust Monroe doktriiniks: "Ameerika ameeriklastele!" on eurooplastel täna hädavajalik välja kuulutada meie oma doktriin: "Euroopa eurooplastele!".
Venemaaga heanaaberlike suhete sisseseadmine on seni ebaõnnestunud meie degenerantse eliidi Venemaa-vastase poliitika tõttu. Meil tuleb vaid deklareerida, vastutasuks Venemaa suuremeelsusele, kes kinkis meile iseseisvuse ühegi püssilasuta, et Eesti territooriumi ei kasutata iialgi ära platsdarmina Venemaa vastu. Nii saame oma vennasrahva soomlaste eeskujul hoopis teistsuguse julgeoleku ja majanduse olukorra.
Rahvuslased pooldavad NATO liikmelisust, kuid viimane vajab ajakohastamist, tõsist reformimist. Enam pole Euroopa varemetes, nagu peale maailmasõda, ja on majandusliku suurvõimuna täna vaid piskut kulutades võimeline ülal pidama mitmekordselt suuremaid tavajõude kui Venemaa. Seega ei ole täna tänu Euroopa võimsusele mitte mingit sõjalist ohtu Euroopa Liidule. Sellepärast on täielik anakronism, et NATO Euroopa vägede ülemjuhatajaks on maa esindaja, kelle territooriumi kaitsmine ei kuulugi üldse NATO pädevusse! Ameerika kindral ülemjuhatajana tuleb asendada Euroopa kindraliga.
Meie degenerantne eliit ei saa aru, et kuhjates rahuajal teiste riikide vägesid Eestisse, ei suurenda me julgeolekut, vaid hoopis asetame Eesti eksistentsiaalsesse ohtu. Nende vägede ähvardus on ilmselgelt Venemaa vastane ja Venemaa vastab sellele taktikalise tuumarelva ähvardusega, mis konflikti korral hävitab kogu meie rahva ja Eestimaa. Sarnaselt Norraga peaksime deklareerima, et rahu ajal ei paiguta me Eestisse teiste riikide vägesid ja tuumarelva.
Rahvuslased on realistid ja on Euroopa sõjajõudude kaasajastamise ja kaitsekulutuste suurendamise 2% -ni SKP-st poolt. Ainult selle kulutamise struktuur on täna põhimõtteliselt vale. Hollandis mahakantud vanaraua ja Moskvat ähvardava sõjalise infrastruktuuri asemel on meile prioriteediks üldise sõjaväekohustuse reaalne sisseviimine. Tänane olukord, kus vaid umbes kolmandik noormeestest läbib ajateenistuse, on hale paroodia ja rahvale valetamine.
Eesti asub ühtse Euroopaliku kristliku traditsiooni kahe haru (Lääne Rooma Keisririigi ja paavstluse ning Ida Rooma Keisririigi - Bütsantsi, õigeusu) piiritsoonis. Neljast meie presidendist on kaks olnud õigeusku ja kaks luterlast. Eestlased on peale XIII sajandil kaotatud vabadusvõitlust olnud sajandeid orjuses Saksa parunite võimu all ja meie kultuur on sellepärast väga palju üle võtnud Saksamaalt. Teisalt elavad meie soome-ugri vennasrahvad ida pool ja tänast Venemaad on võimatu ette kujutada ilma nendeta. Sealjuures on just meie vennasrahvad alati olnud Venemaa konservatiivse ja patriootliku tiiva esindajad. Piisab vaid mordvalaste Minini ja Pugatshovi nimetamisest. Sealt on pärit meie sügavam kultuurikiht. Rahvuslased näevad Eesti missiooni rahusillana EL-i ja Venemaa vahel. Me esindame rahupoliitikat. Me tervitame Hiina otsust rajada uus Siiditee Euroopasse, mis edendab rahu ja majanduslikku õitsengut kogu Euraasia mandril.
Tänane USA orientatsiooniga poliitiline eliit koosneb sõjaparteidest, kelle poliitika viib Eesti totaalse sõjani Venemaaga. USA on asunud oma hegemoonia taaskehtestamiseks avalikult sõtta Venemaa vastu. Kuna otsene sõjaline konflikt lõppeks USA minemapühkimisega maamunalt, siis toimub see vasallide sõjategevuse kaudu (esialgu Gruusias ja Ukrainas), õõnestustegevusega ja viienda kolonni rahastamisega, finants-majandusliku ja psühholoogilise sõja vormis.
Liberaalidena on USA ühendanud poliitika moraaliga. See tähendab, et vastane Venemaa ning ta juht demoniseeritakse meedia poolt. See on juba toimunud Eesti meedias ja avalikus arvamuses. Seega on käimasolev sõda totaalse iseloomuga, mida näemegi Ukrainas, kus toimub tsiviilelanikkonna genotsiid, elamukvartalite vaippommitamine, naiste vägistamine ja kuklalasud, vangide piinamine.
USA strateegiaks on võimalikult laia vasallide sõjategevuskollete rinde moodustamine - Eestist Azerbaidshaanini. Teisalt ei saa Venemaa peale tänaseks juba ilmset võitu Ukrainas ignoreerida ohuplatsdarmi Eestis. Eesti poliitikute poolt vinnastatud püssile järgneb kindlasti Venemaa reaktsioon. Degenerantne Eesti eliit ei hävita mitte ainult omaenda kätega eestlust, vaid on teinud ka kõik selleks, et meist veel totaalne sõda üle rulliks. Nad on pannud Eesti sarnaselt Ukrainale USA huvides Venemaa-Saksamaa (EL) vahelise sõja sütiku rolli.
Eestluse ja Eesti riigi kestmise eelduseks on multipolaarse maailmakorra kindlustamine. Oleme unipolaarse maailmakorra vastased, kus üks hegemoon surub kogu ülejäänud maailmale rassistlikult jõuga peale oma lokaalse kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtusi kui ainuõigeid, üldinimlikke ja igavesi.

SISEPOLIITIKA
Neoliberaalide eesmärgiks on üldteatavalt kõigi rahvuste hävitamine ja seepärast on Reformierakonna ja IRL poliitika viinud eestluse täiesti seaduspäraselt lagunemisfaasi. Meie eesmärgiks see hävitusprotsess pöörata ümber eestluse ülesehitamiseks, milleks on hädavajalik eemaldada äärmusliku egoismi mürk meie rahvuskehast, mida laarlased on meie noorsoole ligi veerand sajandi jooksul meedia ja kooli abil sisendanud. Nagu O.Loorits on veenvalt tõestanud, on eestlaste identiteedi aluseks kollektiivsuse printsiip, miillele absoluutselt vastandub tänaste laarlaste-liberaalide maailmavaade, mis tugineb abstraktsele üksikindiviidile ja ülistab egoismi. Taoline soota, ajaloota,konkreetsest kultuurist sõltumatu üksikindiviid, kelle "inimõiguste " kaitsmine ja edendamine on religiooni vormi stantsitud, on täielik jaburdus, sest juba Aristoteles sai aru, rääkimata sotsioloogidest, et mingit inimest väljaspool uhiskonda ei eksisteeri. Sealjuures, nagu Martin Heidegger veenvalt näitas, on inimeseks olemine reaalselt alati tähendatanud spetsiifilisse, jagatud ajaloolist konteksti, rahvuslikku identiteeti kuulumist. Rahvuslastele on seepärast primaarne ühiskond, rahvuse õigused, mitte liberaalide indiviidi õigused.
Meie esmaseks tehtavaks on muuta täna riigiasutustes, koolides ja meedias totaalselt valitsev individualistlik-egoistlik mõtlemise paradigma rahvuslikuks, eestluse huve väljendavaks. Eestluse reetnud eliidi poolt juurutatud kosmopoliitiline eetiline struktuur tuleb asendada kommunitaarse mudeliga.
Rahvuslaste hariduspoliitika eesmärgiks ei ole üksnes taastada, toetudes meie pedagoogide-õpetajate-professorite tarkusele. laarlaste poolt kaotatud süsteemne haritus, vaid ka kasvatada patriootlikke eestlasi. Selleks tuleb puhastada Haridusministeerium neoliberaalidest ja me toome Haridusministeeriumi tagasi Tallinna. Tartu Ülikooli Ajaloo Instituut on häbiväärselt kujunenud eestluse vastase ideoloogia kantsiks, mis ülistab meie kaotust Muistses Vabadusvõitluses ja raiub läbi meie juured Lembituga. Meie strateegiaks eestluse elustamisel on aga just pöörduda tagasi oma juurte juurde ja seepärast me likvideerime administratiivselt eestluse vastased ideoloogiakeskused ja neid toetavad struktuurid.
Neoliberaalse ideoloogia ja poliitika tulemusel on meie ühiskonna sotsiaalne kapital kahanenud kriitiliseni. Katastoofilise lagunemise vältimiseks on hädavajalik rahvuslaste võimuletulek. Ainult rahvusliku ideoloogia alusel on võimalik alustada muukeelse elanikkonna integreerimisprotsessiga.
Eesti kultuurile on perekonna pühadus obligatoorne ja me võtame traditsioonilise pere vastavalt meie Põhiseadusele erilise hoole ja kaitse alla. Koolides tehtavale homopropagandale teeme me kiire lõpu ja tühistame kuritegeliku eliidi poolt vastuvõetud Kooseluseaduse.
Laarlaste poolt kunstlikult tekitatud demograafilisest kriisist väljumiseks on meil vaja esmajoones muuta ühiskonnas valitsevaid neoliberaalseid egoistlikke väärtusi ja asendada need rahvuslikega. Laps peab olema meie ühiskonnas suurema väärtusega kui uhiuus auto. Teisalt on vaja ka tagada tavalisele perekonnale materiaalne baas vähemalt neljalapseliseks perekonnaks. Nagu neoliberaalsed politikaanid on tõestanud, ei suuda nad, vaatamata oma tõotusele, viia meid Euroopa viie rikkaima riigi hulka, tagada isegi üha kahanevat järelkasvu toidu ja tugiteenustega. Liberaalne majanduspoliitika eesmärgiks aga ongi vaid globaalse finantsoligarhia toitmine ja eestluse hävitamine.
Rahvuslased püstitavad konkreetse eesmärgi: lubame viia eestlaste arvu Eestimaal 1,5 miljonini 8 aasta jooksul.
Selleks tuleb asendada tänane neoliberaalne majanduspoliitika rahvuslikuga. See tähendab, et riigil on otsene kohustus ja vastutus Eesti majandusliku arenemise eest ja kõik poliitikud ja ametnikud vastutavad personaalselt meie inimeste majandusliku olukorra eest. Viimast ei tule tagada riigi eelarvest peamiselt toetuste vormis, mis on kohased puudega inimestele. On lihtsalt häbiväärne, et robotite 21. sajandil, mil tootlikud jõud on hüppeliselt võimsamad kui näiteks 1935.a. Saksamaal, mil ÜKS pereliige suutis tagada kuueliikmelise perekonna majandusliku heaolu, ei suuda KAKS Eestis töötavat vanemat täna seda teha! Riigi otsene ja peamisi ülesandeid on tagada Eestimaal ÕIGLUSE valitsemine.
Rahvuslased vahetavad tänase USA eeskujul loodud neoliberalistliku kasiino-kapitalismi mudeli välja padurahvusliku Hiina sotsialistliku turumajandusega, mis on praktikas veenvalt tõestanud oma üleolekut. See tähendab vastupidiselt tänasele, riigi juhtivat rolli majanduse arendamisel. Riigi kohuseks on strateegiline planeerimine, erakapitalile maksimaalselt soodsate tingimuste loomine ühiskonna poolt kindlaksmääratud arendamist vajalikes suundades, madalaprotsendilise ja pikaajalise krediidi kindlustamine ettevõtlusele, strateegiliste ja monopolistlike ettevõtete riigiomandusvorm, kontroll panganduse ja hindade üle, investeerimine teadusse ja innovatsiooni. Korruptsoon tuleb maha suruda karmide vahenditega. Taastame Eestis surmanuhtluse sarimõrtsukaile.
Arendamist vajalikeks suundadeks, kuhu on vajalik hüppeliselt suurendada investeeringuid, on ilmselt tänane üleminek uuele tehnoloogilisele tasemele, mis nõuab investeerimist eelkõige inimeste kvaliteeti, bioloogiasse, meditsiiini, haridusse, sotsiaalteadustesse, nanotehnoloogiasse, tuumaenergeetikasse.
Rahvusliku majanduse arendamineks piisavate investeeringute kindlustamine on ilmvõimatu ilma rahvusliku panganduseta. Alustame rahvusliku finantssüsteemi loomist Ühistulise Keskpanga taastamisest.
Põllumajandus on aatomipommist tähtsam strateegiline valdkond, mis kuulub eelisarendavate majandusharude hulka.
Peame mõistlikuks saavutada konkurentsieelis EL partnerite ees odavamate energiahindade näol meie majandusele. See tähendab tihedat koostööd Venemaaga Ungari eeskujul tuumaenergeetika arendamisel ja Venemaalt odava elektrienergia ja gaasi importimist keskkonda kahjustava põlevkivi põletamise asemel.
Pöörame pea pealt jalgadele tänase eestlusele hukatusliku maksupoliitika, mis hävitab viimasedki sotsiaalse kapitali riismed, sundides vaesematel ohverdama suurema osa oma sissetulekutest kui rikkamatel. Seame sisse lastetusmaksu alates 30-ndast eluaastast.
Lõpetame maksumaksjate raha raiskamise finantsspekulatsioonideks ja II pensionisamba fondidesse, mis pankrotistuvad ennem elanike pensioniikka jõudmist. Paigutame need vahendid kõigi kooliõpilaste tasuta toitlustamiseks. Me soovitame kaasmaalastel investeerida pensionisammaste asemel oma laste arendamisse, osta kulda, hõbedat ja maad.
Koondame meie kõige helgemad pead projekti taha, mis peab välja töötama uue diskursuse uutest ideedest, institutsioonidest ja materiaalsest tootmisest, mis oleks Eestile optimaalne tänapäeval, mil kapitalistlik diskursus laguneb meie silmade all.
Põhjalik riigireform on ilmselt möödapääsmatu.
Roman Ubakivi


(Järgneb)
P.S. Antud projekt on esialgne minu kritseldus, mida tuleb muuta kahel põhjusel. Esiteks on meil veel teine, teise nurga alt lähenev teise autori projekt ja veel teisi, nagu riigireformi puudutavaid pikalt lahtikirjutatud osi. Nad tuleb kõik kui võimalik, üksmeelselt kokku sobitada.
Teiseks on tekst vaja muuta suupärasemaks, Heideggeri mainimine on sees praegu vaid selleks, et anda arusaamiseks pidepunkte minust targematele inimestele, keda ma olen appi palunud oma mõtete kriitiliseks kontrollimiseks. Lugupeetud prof. Ülo Vooglaid on õnneks selleks juba oma põhimõttelise nõusoleku andnud. Nimelt on minu eesmärgiks luua rahvuslikule maailmavaatele tuginev partei, mis tähendab rahvuslaste klassikute ideedele toetumist, mitte aga Jaan Tatika mängimist, kus isiklikud liberaalsed arusaamad valetatakse rahvusluseks. Nii pole rahvuslusel mingit tegemist laarlaste demagoogiaga, russofoobiaga, antisemitismiga, Taru rahu pühaks kuulutavate ususektidega, natsismiga.
Märtsi valimisteks me parteid luua ilmselt ei jõua ja midagi pole katki, sest isegi kui paaril rahvuslasel õnnestuks Riigikokku pääseda (mis on täna võimalik teiste parteide nimekirjadega liitudes), ei suudaks nad neoliberaalset poliitikat muuta. Seepärast on mõistlikum Vabadussõdalaste moodi kohe võimsalt esile tõusta kui me ja rahvas selleks valmis oleme.

MEIE VALIMISPROGRAMMIST
Rahvuslaste liikumise tuumik peab ühelt poolt olema piisavalt kompetentne selleks, et tänapäevast maailma võimalikult adekvaatselt mõtestada, teisalt mitte irduma rahvast ning rääkima kõigile mõistetavas keeles. Ühesõnaga peame olema võimelised M.Walzeri terminoloogiat kasutades kirjeldama olukorda nii "lahjal" kui ka "tihedal" tasandil (thin and thick description). Esimene viis kirjeldab probleeme kõige silmapaistvamate nähtuste kaudu. Nii tegin ma näiteks eespool, sidudes geopoliitika Võimsuse (Power) mõistega. Arusaadav ja lihtne omandada. Ent Geopoliitikas on veel tsivilisatsiooni tasand - "tihe tasand", mis on muidugi hoopis keerukam ja mitmekesine ning nõuab teadlase eruditsiooni. Sealt tulenev teadmine tuleb meil panna kõigile arusaadavasse vormi.
Nii oleme Eesti tänase olukorra kirjeldamisel põhimõtteliselt teisel seisukohal kui praegune degenerantne eliit, kes J.Ligi, M.Laari jne. eeskujul vigiseb midagi Eesti suurtest edusammudest. Me vastame kirjaniku mõttega, et eliit on täielikult ebaõnnestunud oma tehtavas ja igaüks, kes teisiti väidab, on idioot või eestlaste vaenlane. Me oleme tuntud professoriga sama meelt, et tänase poliitilise eliidi moodustavad moraalsed värdjad.
Rahvuslaste seisukohast on meil täna tegemist sajanditaguse olukorraga, mida kirjeldas Ortega y Gasset masside mässus: lumpen on roninud eliidi kohtadele. Meie ülesandeks on kontraeliidi mäss - lumpen tuleb võimult kõrvaldada.
Poliitilise parteina peame ausalt välja ütlema, kes on meie vaenlased ja koostööpartnerid. Täna valitseb Eestis totaalselt liberaalne diskursus nelja Riigikogu partei näol. Targemad politoloogid märgivad õigesti, et senini ei saa me kasutada Eestis traditsioonilist parem - vasak skaalat parteide määritlemisel. Põhjus on lihtsalt selles, et tänini polegi meil ühtegi parem- ega vasakpoolset parteid, kõik on eranditult liberaalsed! Meie liikumise eesmärgiks ongi rahvusliku - s.t. parempoolse partei loomine.
Samal ajal tuleb meil iga päev meediast propagandat "parempolsete" (REf ja IRL) tegemiste kohta. Tegemist on demagoogiaga, sest politoloogid "unustavad" täpsustada, et tegemist on parempoolsete LIBERAALIDEGA, kes peavad majandusliku ebavõrdsuse baasil tekkivat sotsiaalset hierarhiat VABADUSEKS ja teisalt vasakpoolsete LIBERAALIDEGA (Kesk ja sotsid), kelle arvates faktiline ebavõrdsus soodustab rikaste vabaduse suurenemist vaeste vabaduse arvel ja seepärast tuleb seda korrigeerida. Poliitiliste partedena ei ole nad parem - või vasakpoolsed, vaid keskel -nn.soo.
Arvan, et rahvuslastel on mõistlik koondada oma kriitika neoliberaalide (Ref ja IRL) vastu ning teha koostööd sotside ja Keskiga majanduspoliitika vallas. Refi ja IRL-ga oleme me absoluutsed antipoodid ja poliitilised vaenlased.
Meie vastasseis liberaalidega põhineb juba INIMESE määratlusel. Teatavasti määratles Aristoteles inimest kui ühiskondlikku looma. Neoliberaalidele ei ole aga Ayn Randi filosoofia ja sellest tuleneva M.Thatcheri poliitika järgi ühiskonda reaalselt üldse olemas. Liberaalide eesmärgiks on kõigi inimeste vaheliste sidemete lõhkumine, olgu seda siis rahvus või perekond. Obama tuntud geide õiguste eesvõitlejana hävitab koos meie Riigikoguga isegi genderi mõistet.
Evolutsoonipsühholoogiast on teada, et inimlaps kasvab ühelt psühholoogiliselt tasemelt teisele. Rahvuslased jagavad Aristotelese arusaama ja me ei vihka neoliberaale vaid põlastatame, sest neil mingil põhjusel pole õnnestunud inimeseks kasvada. Inimene ilma ühiskondlike sidemeteta on lihtsalt loom. Meile on neoliberaalse poliitika elluviijad laarid, kallased, pentused, rosimannused, niiles-krossid, reinsalud, herkelid, lihtsalt krokodillid, inimmoraalita värdjad.
Neoliberaalse poliitika eesmärgiks on üldteatavalt kõigi rahvuste kaotamine ja seetõttu on ka IRL ja Ref poliitika viinud eestluse täiesti seaduspäraselt lagunemisfaasi. Meie eesmärgiks on see hävinguprotsess pöörata ümber eestluse ülesehitamiseks. Selleks peame muutma meie rahva mõtlemist. Eestlaseks olemine ei tähenda äärmuslikku individualismi, nagu laarlased on meie noorsoole meedia ja kooli abil sisendanud, vaid hoopis kollektiivset identiteeti, mida rõhutas Oskar Loorits. Inimene, kes ei mõtle kollektiivses diskursuses ei ole juba määratluse järgi eestlane ja degenerandid, kes kiidavad laarlaslikku individualismi on eestluse vaenlased. Koos võime me nagu soomlased palju saavutada, üksikuna degenereerume me aga laarlasteks.
Roman Ubakivi

EESTI DEMOKRAATIAST
Sattusin eile juhuslikult vaatama ETV-st Riigikogu infotundi, kus Eesti tähtsaim võimumees - peaminister vastas riigikogu liikmete arupärimisele. Teda austas oma kohalviibimisega 101-st saadikust ainult kuus! Muidugi võib öelda, et kah uudis, nii on see olnud juba aastaid. Ent sellist pilti on võimatu ette kujutada Suurbritannia parlamendis või Ameerika Kongressis kui esineb President.
Antud nähtus lihtsalt fikseerib tõsiasja, et Eestis ei ole demokraatlik riik ja lisaks veel õigusriik, sest riigile tähtsamaid otsuseid ei tehta demonstratiivselt mitte Riigikogus ja nende otsustele on isegi peaministri mõju kaduvväike. Lühidalt öeldes on meil täna Eestis selgelt tegemist demokraatliku valitsemisvormi kriisiga, sest reaalselt on tegemist maffialaadse valitsemisvormiga. Viimast kinnitas ka Peaministri vastused järelpärimisele, et kuidas oli võimalik tema parteilise valimisklipi tegemine meie sõjalennuväljal. Demokraatliku riigi põhitunnuseks on teatavasti sõjaväe parteipoliitika ülesus. Selle asemel, et teatada vastava loa andnud veltveebli (?!) degradeerimisest reameheks ja meie õhujõudude juhataja tagasiastumispalvest, kes ei suuda kontrollida meie ainukesel sõjaväelennuväljal toimuvat ning esitamata siirast kahetsust sõjaväe täiesti lubamatu politiseerimise ja väärkasutamise eest parteipropagandas, ründas peaminister hoopis küsimuse esitajat, Keskerakonna liiget. Rootsis, Soomes jt. demokraatlikes riikides oleks peaminister olnud sunnitud sellise juhtumise korral viivitamatult tagasi astuma.
Küsimus ei ole ainult Reformierakonnas, kelle parteikassa paisub ämma käest saadud kilekotiga tassitud sulasrahast, vaid kõigist meie kartelliparteidest. Nii ma ei märganud oma koalitsionijuhi esinemise ajal saalis mitte ühtegi sotsi, rääkimata siis nende hinnangu andmisest peaministri tegevusele.
Keskerakond ise oli viimatel kohalikel valimistel kõige teravama kriitika all just IRL linnapeakandidaadi E.Niiles- Krossi poolt korruptsioonisüüdistusega. IRL-i linnapeakandidaat ise aga on sissesõidukeelu saanud USA valitsuselt, kuna tegi Eesti luurekordinaatori kõrgel ametipostil olles koostööd rahvusvaheliselt tagaotsitava maffioosoga, tagades talle sissesõidu Eestisse meie elektrijaamade mahaparseldamiseks! Täna, kui IRL-i värske linnapeakandidaat E.-N.Kross on vahetult enne parlamendivalimisi reetnud peale Eesti riigi ka IRL-i ja üle jooksnud kaaslasi kaasa võttes juba Reformierakonna ridadesse, ei saa IRL muidugi süüdistada peaminister Rõivast ebamoraalsuses.
Kui ise korruptsiooniga juba vahele jäänud E.N.Kross süüdistab Keskerakonda korruptsioonis, siis päti paljasõnalisi süüdistusi ei saa muidugi tõsiselt võtta.
Ent mul oli juhus isiklikult läbi viia eksperiment põlistallinlasena Keskerakonna linnavalitsemispoliitika kohta ja veenduda, et Tallinna Linnavalitsus ei tee seda mis ta peaks KOV seaduse ja tema enda valimislubaduse järgi tegema - ta ei kaitse linnaelanike huvisi.
Nimelt sattusin ma pisikelmuse ohvriks Tallinna kõige pühamas kohas ja kõige pühamas paigas - Raekojaplatsil Jõulupühade ajal. Tellisin Jõuludeks ühest kioskist lambanahkse vesti oma lapsele. Ennem muidugi uurisin aegsasti välja tellimise tingimused. Lubati teha paras vest ja kui mõõdud ei sobi, siis teha uus, mis sobib. Ma siiski ei julgenud huupi tellida, vaid ootasin ära, millal tütar saabub välismaalt ja läksin koos temaga Raekoja platsile ja tellisin vesti. Minu üllatuseks mõõte ei võetutki, vaid küsiti, mis numbrit tütar kannab. Maksin raha ära, aga kui vest valmis sai, siis osutus see lootusetult kitsaks. Kuna jõululaupaevani jäi veel nädal, siis viisin kitsa vesti tagasi ja nõudsin uue, paraja tegemist Jõuludeks. Rikkudes meievahelist suulist kokkulepet, keeldus firma peremees seda kategooriliselt tegemast. Samuti keeldus ta vaatamata minu kolmekordsele nõudmisele ütlemast oma nime ja ta firma nime. Sama tegid ka veel kolm teist sel hetkel seal viibinud firma töötajat. Ilmselt selletõttu, et ma ausalt ütlesin, et ma esitan kaebuse Linnavalitsusele tema kaupmehe sõna murdmise peale.
Kuna ma siiralt nii mõtlengi, et mingid Rägavere pätid (hiljem sain teada, et firmaks on OÜ Rägavere Mõis) ei tohiks Jõulude ajal Raekoja platsil kaubelda, siis ma esitasingi kaebuse Tallinna Linnavalitususele, et Jõuluturul kauplev kaupmees keeldub oma ja firma nime nimetamast ja meievahelist kokkulepet täitmast. Kuna ma tütart kingist muidugi ilma ei tahtnud jätta, siis ostsin ma Jõuluturult teisest kioskist vesti, mis oli samasugune nagu ma ostsin Viljandi Maximast varem endale (Leedu firmasidiga). Jõuluturul ostetud vestil firmasilti ei olnud ja minu küsimuse peale vastas müüja, et ta firmat ei mäleta, ent tegu olevat kindlasti Eesti firmaga! Nii ma lõpetasin oma kaebuse lõiguga: "Ostsin teiselt firmalt vesti, ent mulle tundus võõrastav, et müüja ei osanud ütelda, kellelt toode pärit on. Nii võin ma ju pahaaimamatult ka varastatud kraami osta."
Mulle vastas Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste. Esiteks ta valetas, minu kokkulepe asjus kaupmehega, nagu oleks seal olnud tingimus, et ebasobiva suuruse puhul tagastab kaupmees mulle raha. Mul oli selge kokkulepe, et vale suuruse korral tehakse uus ja paras vest (ma vihkan shoppamist ja uuesti sobiva kingituse otsimist).
Teiseks teatas ta, et: "Kaubandustegevuse seaduse §4 lg 1 p 10 kohaselt kaupleja peab tähistama tegevuskoha ärinimega ning nime olemasolu korral ka tegevuskoha nimega. Ühtlasi peab müüja oskama anda ostja nõudmisel suuliselt täiendavat teavet müüdava kauba päritolu kohta (KaubTS § 5 lg 1 p 2). Kahjuks ei ole võimalik tagantjärgi nimetatud nõuete täitmist kauplejate poolt tuvastada."
Kaubandustegevuse seadusega ma olin ennast juba enne kaebuse esitamist kurssi viinud kuid milleks peab Linnavalitsus palgal osakonda, kes oma inspektoritega ei suuda isegi kontrollida Raekoja väljakul toimuvat?! Pealegi oleks võimalik koguda linnaelanike tunnistusi, et mitte ühelgil kioskil ei olnud näha firmasilte.
Seepärast ma esitasin kaebuse Tallinna Ettevõtlusametit kureerivale Tallinna aselinnapeale: " Tänane kaebus on suunatud Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste tegude vastu minu kaebuse lahendamisel. Esmalt ma pean skandaalseks fakti, et K.Teniste on võltsinud minu kaebuse põhiseisukohti ja vastab neile omaenda valedele tuginedes.
Teiseks, nagu ta vastusest selgub, ei ole ta üldse pädev lahendama oma haldusala probleeme, kuna ta pole üldse teadlik oma haldusalas toimuvast.
Kolmandaks ei ole tema mureks üldse Tallinna kodaniku murede kaitsmine, vaid mingi Rägavere ebaausate ärikate sulitempude kaitsmine. See ei ole normaalne suhtumine, vaid pigem lõhnab korruptsiooni järele."
Vastas abilinnapea Arvo Sarapuu: " Mõistame teie pahameelt, kuid antud situatsioonis linnavalitsusel puudub seaduslik alus kaupleja Osaühing Rägavere Mõis karistamiseks ja tema edaspidise tegevuse piiramiseks Raekoja platsil jõuluturul nagu olete Te oma kaebuses ettepaneku teinud". Mitte ühtegi sõna minu kaebuse sisust - K.Teniste pädevusest.
Siis esitasin oma kaebuse linnapeale E.Savisaarele abilinnapea A.Sarapuu peale, kellele ilmselt on uudiseks, et ta on KOV järgi kohustatud kaitsma Tallinna elanikkonna huve. Linnapea ei suvatsenud mulle vastata. Sain kirja Kesklinna valitsusest, kus soovitati mul pöörduda Tarbijakaitseametisse.
Epiloogiks niipalju, et jalutasin eile Raekojaplatsil jõuluturul ja ei märganud mitte ühelgil kioskil firmasilti ega mitte ühelgil müüjal rinnasilti nimega.
Mul on oma kogemuse põhjal tekkinud ettekujutus Tallinna Linnavalitsusest kui maffioosest struktuurist, kelle ülesandeks on ka läbi Jõuluturu kalõmmi täita parteikassat. Minu arust on olukord hullem kui ENS Vabariigis. Siis tuli toita ühte parteid, nüüd nelja. See on selgelt liig meie deindustrialiseeritud kasiinomajandusele. Aeg on küps riigireformiks.
Rahvuslastel on demokraatia üks võimalikest valimisvormidest aristokraatia ja monarhia kõrval ning ta pole vaba tõsistest puudustest ja me ei idealiseeri teda. Ent tänastes Eesti tingimustes on vast mõistlik püstitada just demokraatia loosung. Tänases Eesti ei valitse ilmselgelt demokraatia, vaid paheline oligarhia.
Demokraatiat selle õiges tähenduses pole taasiseseisvunud Eestis olnudki, algne esindusdemokraatia on tänaseks mandunud oligarhiaks. Kriisitingimustes on hädavajalik tõmmata kokku riigivalitsemis kulud ja on mõistlik üle minna EW Pätsi aegsele presidentaalsele süsteemile. Riigikogu võib säilida 101 liikmelisena, ent mitte elukutselistena, vaid ainult istungite ajal tasustavatena. See oleks tõsine samm otsedemokraatia suunas.
Need mõtted on mõeldud diskuteerimiseks, mitte veel parteiprogrammi raiumiseks.
Roman Ubakivi

RAHVUSVAHELISEST ÕIGUSEST
Viimane Vikerkaare number jätab jälje Eesti kultuurilukku sellepärast, et tänu ilmselt Mart Väljataga mõtteerksusele tehakse seal katse grupi autorite poolt mõtestada maailma geopoliitilisel tasemel. Ent peateemana kumas läbi rahvusvaheline õigus ja enamik kogumiku sisust keerles just selle probleemi ümber. Rõhutan sõna probleemi, sest vaevalt lugeja sellest tihti risti üksteise vastu esitatud argumentidest ja mõttekildusest loogiliselt terviklikku pilti saab. Viimane on võimalik üksnes geopoliitiliselt mõeldes, sest korrates juba oma eelmises artiklis toodud mõtteid, on geopoliitika primaarne, rahvusvaheline õigus sekundaarne. Geopoliitika määrab ära, kes riikidest on peremees - geopoliitiline subjekt ja kes sulane - geopoliitiline objekt. Ajaloos võivad peremees ja sulane oma kohti vahetada. Nii näiteks oli kunagi USA sulane Briti kolooniana ja Britid geopoliitiline subjekt, täna on vastupidi - USA on peremees ja Britid on geopoliitiline objekt. Maailmaajaloos on selge trend, et geopoliitiliseks subjektiks olemine nõuab üha suuremat VÕIMSUST (POWER). Viimane koosneb paljudest komponentidest (eri autorid toovad esile eri arvu tähtsamaid komponente- mõni seitse, mõni tosin ja rohkem. Selge see, et mida rohkem komponente on esile toodud, seda täpsem meie maailma mudel on, aga seda ka eksponentselt keerukam. Näiteks toon mõned tähtsamad riigi võimsuse komponendi. Ühte ma juba eelmises artiklis nimetasin-see on eliidi kvaliteet. Viie palli kooliskaalal hinnates on meie eliidil hindeks üks. Meil ei suudeta mõelda geopoliitilisel tasandil. Rahva arv. Meie hinne üks. Territooriumi suurus. Meie hinne üks. Majanduse võimsus. Meie hinne üks. Sõjaline jõud. Meie hinne üks.
Põllumajanduse olukord (Jah-jahh, põllumajandus EI OLE majandusharu nagu iga teinegi, mida on meie rahvale pähe tampinud Laar ja Kallas ja Samost oma kaaslastega ja see seletab, miks EL eelarves põllumajandusele lõviosa läheb ja miks meie degenerantsete poliitikute taotlused põllumajandustoetused välja juurida on EL-s ebaõnnestunud. See tähendab, et rahvuslased on kõige siiramad ja kindlamad põllumeeste huvide eest võitlejad ja ma olen alati teravalt reageerinud, kui põllumajandust on rünnatud. Ma olen alati avalikult nimetanud M.Laari ja S.Kallast koos nende kaaslastega eestluse ja Eesti riigi vaenlasteks. Ka tänane valitsus, kes eesotsas põllumajandusministri Padariga jättis ära Eesti riigi järgmise aasta põllumajandustoetused (top up) eelarves ja Riigikogu, kes sellise riigieelarve vastu võtab on Eesti riigi vaenlased, sest nad pisendavad Eesti riigi võimsust). Tähtis ei ole mitte ainult ja isegi niivõrd põllumajanduse effektiivsus rahalises mõttes ja ainult toodangu maht, vaid ülitähtis on ka tootmise struktuur. Nii näiteks on geopoliitiliselt mõelda suutnud ajaloolased seletanud ära mõistatuse, miks kestis Ida Rooma Keisririik (Bütsants) tuhat aastat kauem kui Lääne Rooma Keisririik (Rooma) just põhimõtteliselt erineva põllumajanduspoliitikaga.
Et hakata unistama peremehe staatusest mis nõuab keskmist hinnet viis, tuleb meil omada keskmist hinnet vähemalt neli. Meil on see aga täna üks. Ma peatun sellel probleemil pikemalt, sest ma näen Leito Iseseisvusparteis ja eriti tema majandusprogrammis Eestile posititiivset jõudu, mille potentsiaal läheb aga aia taha lihtsalt geopoliitika elementaarsete tõdede mittetundmise tõttu. Loodan, et nad on õppimisvõimelised.
Euroopa probleem on selles, et täna ei piisa isegi Saksamaa võimsusest selleks, et olla geopoliitiline subjekt. Sellepärast oleks rahvuslastel geopoliitiliselt rumalus sõdida EL kui fõderatiivse riigi vastu, sest Eestile on julgeoleku tagamiseks hädavajalik sõbralik geopoliitiline subjekt ja midagi paremat kui EL, ei suuda mina isegi teoreetiliselt ette kujutada. Selleks, et EL saaks geopoliitiline subjekt, kes meid oma kaitsva tiiva all suudaks hoida, tuleb meil aga ületada USA resoluutne vastutegevus, kelle eesmärgiks on mitte lubada Euraasia mandril (mille poolsaareks Euroopa on), mitte ühtegi geopoliitilist subjekti (olgu see siis EL, Venemaa, Hiina või India). Ülaltoodust tuleneb täiesti ühemõtteliselt, et Saksamaal, EL, Venemaal, Hiinal ja kõigil teistel Euraasia mandririikidel on ühised huvid ja ühine vastane - USA. Seepärast on arusaadav, et USA poolt äraostetud kompradoorsed eliidid nn. atlantistid (ka Eesti eliit), on nõus ainult riikide EL-ga, mis sisuliselt tähendab loobumist Euroopa iseseisvusest ja kinnistumist USA sulase rollis. Nad kõik (Laarid-Kallased) on vastu EL föderatiivseks riigiks (Impeeriumiks) reformimisele, sest see tähendaks peale II ms alanud USA okupatsiooni lõppu Euroopas.
Siit on arusaadav, miks rahvuslased nimetavad tänast Eesti eliiti mitte ainult eestluse reetjateks ja vaenlasteks vaid ka Euroopa tsivilisatsiooni reetjateks ja vaenlasteks. Siit ka meie hüüdlause "Euroopa Eurooplastele!" Laiemalt võttes, arusaamaks, kui võimas jõud me potentsiaalselt oleme, et selgelt mõista, et rahvuslastele kuulub tulevik, on õige hetk lisada veel uus loosung: "EURAASIA EURAASIALASTELE !"
Geopoliitiliselt võime võrrelda Eesti tänast olukorda mitte 30-ndate aastatega, mida paljud on teinud, vaid juba 1943-44a.talvega, kui Eesti degenerantne eliit ajas Eesti huvide vastaselt surma ja hukatusse kümneid tuhandeid patrioote meile võõraste ja vaenulike eesmärkide kahurilihana.
Geopoliitika on primaarne rahvusvahelise õiguse suhtes selles mõttes, et geopoliitilised subjektid on peremehed, kelle vajaduste ja mõõtude järgi rätsepad (juristid, rahvusvahelise õiguse spetsialistid) teevad ülikonna (rahvusvahelise korra, õiguse).
Kuna geopoliitilise subjekti staatus võib asenduda ajaloos hoopis geopoliitilise objekti omaga (näiteks Saksamaa enne ja pärast II ms), siis loomulikult muutub vastavalt ka rahvusvaheline õigus. Sellest lihtsast geopoliitilisest tõsiasjast pole enamik Vikerkaare autoreid kahjuks aru saanud ja seepärast on kõik segi nagu pudru ja kapsad ja teadusliku analüüsi asemel on meil lihtsalt labane ja ajuvaba propaganda. Nii on K.Liik juba probleemi püstitamisel: "Moskva tõde ja Euroopa õigus" eksinud elementaarse geopoliitilise loogika vastu - kuna täna ei ole olemas sellist geopoliitilist subjekti nagu Euroopa (või EL), siis lihtsalt ei ole täna reaalselt sellist elukat nagu Euroopa õigus. Euroopa õigus eksisteeris reaalselt 1648.a Westfaali rahulepinguga, mil tolleaegsed Euroopa geopoliitilised subjektid leppisid kokku üksteise siseasjade mittevahelesegamises ja vastastikuses riikide suveräänsuses. Eriarvamused lahendati sõja teel, ent eraldades sõjamehed tsiviilelanikkonnast.
II ms lõpp tähistas Euroopa õiguse lõppu, sest sõja tulemuseks oli kõigi geopoliitiliste subjektide kadumine peale USA ja NSVLiidu. Tekkis bipolaarne maailmakord, kus kahe bloki sees kehtis vasallriikidele piiratud suveräänsus geopoliitilise subjekti õiguse raamistikus. Nii ei saanud enam rääkida Lääne -Saksamaast kui suveräänsest riigist Westfaali õiguskorra mõistes, küll aga kui piiratud suveräänsusega geopoliitilisest objektist USA mõjusfääris. USA ja NSVL leppisid kokku oma mõjusfäärides, mille piirides oli vastastikku piiramatu suveräänsus. Võitlus kanti üle veel kahte blokki mittekuuluvatesse maadesse, nn. kolmanda maailma riikidesse. Kahe superriigi konsensus Rahvusvaheline õiguse näol instutsioneeriti ÜRO ja tema Julgeolekunõukogu näol, kellele anti ka vägivallaõigus kolmandate riikide suveräänsuse üle kui see on mõlema superriigi huvides. Seega jäi maailma alles vaid kaks suveräänset riiki ja ÜRO asutamine tähendas ka Euroopa õiguse surma.
Suguvennad soomlased ajasid geopoliitiliselt tarka poliitikat ja nn. soomestumine on hiilgav näide, kuidas piiratud suveräänsusega väikeriik tänu oma eliidi geopoliitilisele tarkusele suudab oma sõltuvuse muuta hämmastavaks tõusuks maailma areneinumate riikide eliiti. Meie teised suguvennad ungarlased on aga negatiivseks näiteks 1956.a. sündmustega, mil eliit ignoreeris geopoliitilist reaalsust ja head kavatsused vaid sillutasid põrguteed oma rahvuskehale. Ent ungarlased on õppinud oma vigadest ja tänane peaminister koos valitsusparteiga on kahtlemata Euroopa tuleviku tee näitaja ja rajaja. Kahjuks ei saa ma sama nentida meie eliidi puhul, sest meil ei ole eliidis isegi inimesi, kes saaksid aru, miks Eesti (Balti riigid) suure erandina kaotasid Euroopas oma iseseisvuse. Mingit tolku pole ka väliseestlastest, sest ei Toomepuu ega Estam pole selle meile elutähtsa küsimuse geopoliitilisele analüüsile mõelnudki. Hitleri mõttestamp võitlusest bolshevishmi vastu viib meid vaid sohu.Tegu on aga lihtsa asjaga, mis peaks ka siilile selge olema, sest kõik põhifaktid on meil teada ja ka iga geopoliitika aluseid tundev koolipoiss on võimeline adekvaatseid järeldusi tegema. Kuidas need fukujamalikus utoopia virtuaalsuses ekslevad rõivad, mikserid, savisaared ja reinsalud suudavad siis isegi parema tahtmise juures hoida riigilaevukest õigel kursil kui meid ümbritseb tihe teadmatuse udu ja kompassi ei ole?
Uus etapp rahvusvahelise õiguse arengus algas ühe geopoliitilise subjekti-NSVL lagunemisega ja maailmas tekkis uus geopoliitiline olukord- alles jäi vaid üks superriik. Samal ajal veel tänaseni kehtib formaalselt bipolaarse maailmakorralduse rahvusvaheline õigus. See ei vastanud USA geopoliitilisele staatusele ja nii hakkas USA rahvusvahelist õigust süstemaatiliselt rikkuma: Jugoslaavia, Iraak, Afganistan, Liibüa, Süüria, Ukraina, arvukad nn. värvilised revolutsioonid. Ustava sulasena on ka Eesti kõik need ÜRO Põhikirja vastased rahvusvahelise õiguse rängad rikkumised kaasa teinud, nii, et need kirjatsurad, kes püüavad teisi riike rahvusvahelise õiguse rikkumises süüdistada, on kas idioodid või demagoogid. Kurjategijal ei ole õigust teistelt seaduskuulekust nõuda. Eesti on ise korduvalt täna formaalset kehtivat rahvusvahelist õigust rikkunud ja nii on me eliit jätnud meid ilma väikeriigi tugevast trumbist - rahvusvahelise õiguse kaitsest. Täna tugineb meie riigi olemasolu ainult USA hääbuvale võimsusele ja täpsemalt tema välispoliitilisele kontseptsioonile. Niipea kui Valgesse Majja ilmub Obamast kompetentsem peremees, on oodata päevapealt 1939.a. Selter-Ribbentropi pakti saatuse kordumist - Eesti on lihtsalt vahetuskopikaks USA huvides.
NSVL lagunemisega geopoliitilised vapustused ei ole aga lõppenud. USA ei ole jõudnudki teha endale valmis oma uut staatust tähistavat ülikonda, kui juba tuleb hakata tegema uut, sest unipolaarne maailm osutus geopoliitilises ajamõõtmes vilksatuseks. Täna me elame juba multipolaarses maailmas, mitme geopoliitilise subjektiga: USA , Hiina, Venemaa(Euraasia Liit) ja pretendendid on India, El, Brasiilia (Lad.Am. liiduna). EL on vaid kaks võimalust - kas saada geopoliitiliseks subjektiks, mis tähendab teadlikku võitlust USA ülemvõimu vastu, või siis degenereeruda maailma üheks mahajäetumaks kolkaks, nagu see juhtus juba kord kui Rooma Foorumil karjatati kitsi.
Kuna geopoliitiliselt on tänane maailm mitme geopoliitilise subjektiga, siis minu vaated langevad põhimõtteliselt kokku Lauri Mälksoo omadega rahvusvahelise õiguse arenguperspektiivi kohta. Iga geopoliitiline subjekt , kes täna esindab oma tsivilisatsiooni (ainult tsivilisatsiooni tasand on täna piisav geopoliitilise subjektsuse e. suveräänsuse saavutamiseks!) moodustab oma tsivilisatsiooni mõjutsooni, kus kehtivad sellele tsivilisatsioonile omased väärtused ja õiguskord. Omavahel leiavad nad ilmselt konsensuse vana Vestfaali õiguse printsiibil, et iga tsivilisatsioon on suverään. Rahvusvahelise õiguse institutsiooniks võib jääda reformitud ÜRO, kus ei ole aga liikmeteks mitte enam rahvusriigid, vaid tsivilisatsioonid.
Loomulikult vajab uus geopoliitiline reaalsus palju uusi ülikondi ja seega ka palju rätsepaid- rahvusvahelise õiguse spetsialiste ja mul jääb vaid järjekordselt taas nõustuda L.Mälksooga, et tulevikus on rahvusvahelise ja suurruumide spetsialistidele võileib kindlustatud ja neid tuleks hakata välja koolitama.
Roman Ubakivi

KUI ARNO ...
Hiljuti toimus meie taasiseseisvusaja vast kõige suurem positiivne vaimne nihe eestlaste mõttemaailmas. Nimelt avaldasid Vikerkaare viimases numbris rida autoreid (Lauri Mälksoo, Helmo Kant, Rein Müllerson, Eiki Berg) selget püüdlust mõtestada rahvusvahelist olukorda geopoliitilisel mõttetasandil. See on midagi absoluutselt uut meie vaimuelus, mida seni on totaalselt valitsenud fukujamalik neoliberaalne paradigma. Aastaid tagasi, märgates meie eliidi Eestile kohutavalt ohtlikku geopoliitilist ignorantsust, pakkusin tolleaegsele Sirbi peatoimetajale M.Mutile geopoliitikat tutvustavat artiklit ent põrkusin siirale arusaamale, et geopoliitika näol on tegemist (nagu küberneetikaga) väärteadusega (Nõukaaegne ametlik seisukoht).
Meie vaimse mahajäämuse probleem pole muidugi Muti isikus (ka tema kunagist bossi L.Merit on võimatu kahtlustada geopoliitilises harituses), vaid faktis, nagu rõhutab L.Mälksoo, et meil on vaid nimetada üks rahvusvahelise õiguse spetsialist EW-s A.Piibu näol. ENSV ajal oli rahvusvahelise õigus koondunud vaid Moskvasse ja mainimisväärt on vaid A.Uustal. Samas on rahvusvaheline õigus selgelt sekundaarne geopoliitika suhtes. Ta on nagu ülikond, mis õmmeldakse peremehe (geopoliitilise subjekti) vajaduste ja mõõtude järgi. Meil pole aga võimalik oma õhukesel kultuurikihil nimetada mitte ühtegi geopoliitika teadlast EW ja ENSV ajast! Tõsi, meil oli üks geopoliitilisel tasandil mõelda suutnud riigimees J.Tõnissoni näol ja täna on meil see õnnelik hetk, mil maailma üritab geopoliitiliselt mõtestada juba eeltoodud teadlaste grupike.
Soovitan kõigi ühiskonnateadusi õppivatel üliõpilastel end kiiresti viia kurssi geopoliitika alustega, sest see võimaldab teil mõista rahvusvahelisi sündmusi maailma liidrite tasemel ja annab selge konkurentsieelise kogu meie senise välispoliitika tegijate ja kommenteerijate tipu ees, kes oma harimatuse tõttu on lihtsalt rumalad. Nii näiteks läkastavad meie russofoobidest kommentaatorid õnnest, et Saudi Araabia lööb nafta hinnad all ja kahjustab nii Venemaad (ja Iraani) ning oh rõõmu! - rubla ka langeb kolinal. Vesipead ei mõista lihtsat tõde, et nafta hinna langus tekitab probleeme küll Vene eelarvele, ent seda kompenseerib just rubla kursi langus ja eelarve jääb praktiliselt tasakaalu. Pealegi on Venemaal finantsvarusi vähemalt kolmeks aastaks praeguse olukorraga hakkama saamiseks. Praegune olukord ei saa kesta aga üle ühe aasta. Nimelt ei ole USA (ja ka EL) kõrvaldanud 2007.a. lahvatanud finantskriisi põhjusi, vaid ostnud veidi aega pumbates veel katteta dollareid 4,5 triljoni võrra vanasse Ponzi süsteemi. See tähendab, et dollarit on ees ootamas krahh veel suuremas ulatuses kui selleks oli 2007.a ja Suure Deppressiooni aega hakatakse meenutama kui nohu tulevase kopsupõletikuga võrreldes.
Kui 2007.a.oli mulli lõhkemise kohaks kinnisvara, siis Saudi Araabia poliitika viib mulli lõhkemisele USA ülistatud kildgaasi - ja nafta sektoris. Nimelt kuna Saudi Araabia ei saa oma eelarvet kahjustamata nafta hinda lasta all $ 80 barrelilt ja Venemaa nafta tootmise omahind on $60- 80, siis USA kildgaasi tootmine kujutas isegi kõrgete naftahindade puhul Ponzi skeemi, kus tulud ei katnud tulusi. Nelja USA suurima kildgaasi tootja KAHJUM eelmisel aastatel kõrgete energiakandjate hindade puhul oli $7miljardit! Tootmine on seni käigus vaid lihjtsameelsete lollikeste juurdemeelitamise abil. Tootmise omahind on kildnaftal USA-s $85-105. Sealjuures ammenduvad kildgaasi ja nafta uued horisontaalpuurimisega puuraugud kolm korda kiiremini kui Venemaa vertikaalsed puuraugud! See tähendab, et toodangu hoidmiseks isegi ainult tänasel tasemel tuleks igal aastal rajada tohutul arvul uusi kahjumiga töötavaid puurauke. Maapinna, õhu ja põhjavee mürgitamisest rääkimata.
Eesti politikaanid aga räägivad meile vajadusest raisata sadu miljoneid eurosi kallitele LNG sadamatele ja hoidlatele, mida siis gaasi eksportiv USA hakkab varustama. Hinnast rääkimata. Eesti rahvuslikest huvidest lähtuva poliitika puhul, mida esindavad rahvuslased, tagaksime Eesti inimesed ja tööstuse sarnaselt Soomega aasatakümneks Euroopa kõige odavama gaasivarustusega. Praegused valitsejad muudavad Eesti majanduse kõrgete energiakandjate hinna tõttu konkurentsikõlbmatuks, ent esitavad oma lollust ja kahjurlust demagoogiliselt Eesti julgeolekuhuvide kaitsmisega.
Energiakandjate hinna allalöömine on kasulik Saudi Araabiale, ent mis peamine - Hiinale. Hiina on aga peamine (mitte aga Venemaa!) USA geopoliitiline vastane. Sellest ei ole ilmselt õrna aimugi välisminister Pentus-Rosimannusel, kes unistab USA vasallina headest suhetest Hiinaga.
Meie juba üle sajandi kestnud mahajäämust rahvusvahelise poliitika mõtestamisel ei ole võimalik muidugi kiirelt väikse ratsaväerünnakuga tasa teha, ent tore on , et algus on tehtud. See on eelduseks, et meie rahvuslaste grupike saab oma toetajaskonda laiendada. Kõige kaugemale oma geopoliitilises arusaamas on paradoksaalsel kombel jõudnud L.Mälksoo, kes esindab kõige selgemalt rahvusvahelise õiguse diskursust. Ta esitab oma kolmandas teesis selge tulevikunägemuse, et tulemas on iseseisvate suurruumide rahvusvaheline õigus. See tähendab seda, et USA kaotab võitluse unipolaarse maailmakorra eest ja võitjad on teised suurruumid - Hiina, Venemaa jne. Seega on kogu Eesti välis-ja julgedolekupoliitika pankrotis, mida ma olen kirjutanud juba kümme aastat tagasi.
H.Kalmo nendib: "Geopoliitika tagasitulek, kui midagi sellist tõesti aset leiab, on meile eksdistensiaalne kriis." Ent geopoliitika on reaalselt toiminud kogu aeg, vaid meie eliit on need aastad istunud fukujamaliku antigeopoliitilise utoopia lummuses. Nii on Venemaal toimunud erakordse eruditsiooniga A.Dugini eestvedamisel geopoliitika plahvatuslik areng, nii et isegi tipppoliitikud kirjutavad geopoliitikast raamatuid ja ärimeestelegi antakse geopoliitilist haritust. Täna võime rääkida angloskside, sakslaste, prantslaste, itaallaste jt. kõrval ka Venemaa geopoliitilisest koolkonnast, mille reaalseks poliitiliseks kehastuseks on 1,jaanuarile 2015.a avatav Euraasia Liit.
Olen autorite enamike seisukohtadega päri, nagu L.Mälksoo rõhutamisest, et meil on hädavajalik osata end rahvusvahelise õiguse keeles väljendada ja kaitsta jne., jne. ent osundaksin järelkiitmise asemel peamise tähelepanule tähtsamatele fundamentaalsetele puudustele. Nii on artikli pealkiri laenatud meie kirjandusklassikult, mis viitab Arno hiljaksjäämisele. Nagu ma juba ühes eelnevas artiklis viitasin, on lahing juba läbi, ennem kui enamik inimesi seda üldse märkavadki.
Nimelt tahan vastuseks L.Mälksoo tuleviku visioonile ning E.Bergi pöördumisele USA aadressil: "Kinnas on heidetud. Hegemoonil on aeg tegutseda enne kui olemasolev korraldus kolinal kokku kukub." selgelt vastata, et hegemooni täna ei olegi ja mitmepooluseline maailm ongi juba tänapäeva geopoliitiline reaalsus.
Isegi neoliberaalile on naeruväärne nimetada tänast reaalsust unipolaarseks ja USA-d hegemoonina valitsevaks. Maailmas teisel kohal majandusega riik ei saa olla hegemoon. Teatavasti möödus Hiina tänavu raha reaalse ostujõu arvestuses USA-st ja ühe järeldusena suudab ülal pidada suuremat sõjajõude kui USA.
Veelgi tähtsam on see, et USA suudab täna esindada ülejäänud maaailmale ainuüksi destruktiivset tulevikuprogrammi, mille strateegiaks on dollari eluea pikendamiseks valitud maksiim: teistel peab olema katastroofiliselt halvem kui USA-s. Vaadake kui palju "head" on USA peale NL kokkuvarisemist teinud konkurentsita jäädes Lähis-ja Kesk Idas. Miljonid lõhutud inimelud Jugoslaavias Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias ja nüüd veel Ukrainas. USA kutsub täna esile enamiku Maailma elanikkonna seas ammugi mitte enam positiivseid emotsioone. Ta on muutunud miljonitele inimestele kurjuse sümboliks, mis sunnib inimesi lahti ütlema oma kultuurist, väärtustest ja rahvusest ja paikab nad võlaorjusesse. Mis ta pakub Euroopale? Kas nagu pärast II ms elustavat Marshalli plaani Saksamaa kulla toel? Ei, vaid hoopis vabakaubanduslepet, mis ruineeriks Euroopa majanduse ja sotsiaalse turvalisuse.
Mida pakuvad maailma rahvastele uued jõukeskused Hiina, Venemaa jt. BRIKS maad? Erinevate tsivilisatsioonide vastastikust austust, koostööd ja arengut. Konkreetselt Hiina on välja pakkunud kogu Euraasiat hõlmava sajandite taristu projektid Siiditee taastamise moel kiirraudteega Beijing-Moskva-Berliin kaasates ka India ja Iraani ja uue laevatee Hiinast Euroopasse läbi Vene Põhja-Jäämere. Algatuseks on juba eraldatud $40 miljardit ja loodud Aasia Bank. Dollari katastroofi puhuks on juba IMF ja Maailmapanga kõrvale loodud ohutusvõrgustik paralleelsed asutised, mis ei sõltu Washingtoni diktaadist ega esita orjastavaid laenutingimusi.
USA on samal ajal saanud lüüa kõigil rinnetel, Iraagi ja Afganistani sõdade kaotus on jätnud USA faktiliselt ilma võitlusvõimelisest armeest. Venemaa on saavutanud edumaa kogu tuumatriaadis, nii et alles mõned aastad tagasi avalikult tõsiselt arutatud äkk-tuumarünnaku edukusest Venemaa vastu kõlavad täna hullumeelse sonimisena, V põlvkonna hävitaja F-35 on täielik fiasko ja jääb selgelt alla nii Vene kui Hiina masinatele ja viimase uudisena lasi Venemaa seeriatootmisse odavad õhku mitte vajavate vesinikul töötavate mootoritega allveelaevad "Lada", mis lisaks torpeedorelvastusele omavad 10 tiibraketti, võivad vee all olla 25 päeva ja arendada kiirust 21 sõlme. Need teevad USA sõjalise jõu projekteerimise üle maailma peamise vahendi- lennukiemalaevade löögigruppide ohutu elu ookeanidel võimatuks.
Veelgi tähtsama strateegilise võidu saavutas Hiina hiljutisel APEC kogunemisel, kus põhja lasti USA plaan (Jaapani aktiivse abiga!) vabakaubandustsooni TPP loomine 12 maa osavõtul välistades Hiinat ja võidu saavutas Hiina Aasia vabakaubandustsooni projekt, mis jätab USA ukse taha!
Veel sõlmis Hiina Venemaaga juba teise suure pikaajalise gaasitehingu.
Meie naljavennad ERR-s pöörasid muidugi peatähelepanu äsja Austraalias toimunud G-20 suitsukattele, kui võõrustajad ei näidanud normaalset külalislahkust üles Putini vastu, et leevendada pisut oma USA vastast tegu - vabakaubanduskokkuleppe sõlmimist Pekingiga, mis viib ajapikku ka Austraalia Hiina mõjusfääri.
Maailmas juba teist aastat järjest Forbesi poolt maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks valitud Putin pani aga vastuvõtjad kiirelt paika enneaegse lahkumisega, demonstreerides, et tal pole aega kuulata Obama kodusele publikule tehtud sisutühja loosungit, nagu oleks USA maailma ainus superriik.
Mis on USA kolinal kokkukukkunud mõjuvõimu kaotamise põhjused, miks kaotati viimati geopoliitilise tähtsusega sõda Ukrainas? Artikli vältimiseks muutumast raamatuks toon vaid ühe geopoliitilise põhjuse - USA eliidi kvaliteedi. Nagu iidne Sun - Tsõ kirjutas, on sõja võitmiseks kõigepealt vajalik, et valitseja tunneb teed. Obama koos oma kaaskonnaga ei mõtle geopoliitilisel tasemel, vaid on fukujamaliku utoopia produkt. J. Psaki on aga üldse maailmakuulus naljanumber. Muide, mõned päevad tagasi kuulasin Vikerraadiost järjekordset "Venemaa eksperti", kes vaeseke ei tea, et venelased naeravad Psaki üle, ega ei tea isegi seda, kes see Psaki on! Teine süüdimatu "ekspert" teatas, et taise nägi filmi Bukist, mis talle on tõestuseks, et venelased lasid alla Malaysia lennuki reisil MH17. L.Mälksoo osundab täiesti õieti, et rahvusvahelise lennundusõiguse kohaselt vastutab selgelt Ukraina valitsus, sest katastroof leidis aset tema territooriumil. Lisaksin veel, et meie "eksperti" veennud film, kus näidati Buk- M, osutus Ukraina valitsuse poolt tehtud armetuks võltsinguks, sest taamal oli asunduse silt, mis oli Kiievi valitsuse kontrolli all. See, et Ukraina valitsus kohe valetas Buki suhtes võtab tema väidetelt igasuguse tõsiseltvõetavuse. Ent Kiievi valitsuse dispetsheri otsus suunata lennuk tavamarsuudist 100 km põhja poole otse lahingutegevuse tsooni ja pool kilomeetrit allapoole osundavad ühemõtteliselt otse kurjategijale, kelleks on USA marionettidest koosnev Ukraina juhtkond. Hollandlaste tigusammul edenev silmatorkavalt ebakompetentselt läbiviidav uurimisprotsess viitab tahtmatusele tõde leida.
Ja nüüd jõuame taas ringiga Obama juurde. Korrata oma naeruväärset süüdistust Austraalias Venemaa aadressil lennuki allatulistamisel, selle tõetuseks mitte mingit fakti esitamast (omamata isegi Powelli häbiväärse teatrit valge pulbriga katseklaasis), viitab katastroofi tellijale. Provokatsioon on olnud paljude suurriikide arsenalis, ent Washington on muutnud ta lausa oma kaubamärgiks alates omaenda ristleja õhkulaskmisest Havanna reidil.
Fukujamalikus igaveses kõikvõimsuse udus sebiv Obama pole suutnud ellu viia oma enda spetsialistide poolt koonstatut strateegiat "Pivot to Asia", mis on suunatud oma peamise konkurendi Hiina vastu. Selle elluviimiseks oleks tulnud sõlmida Venemaaga strateegiline liit milleks Putin ilmutas igakülgset valmisolekut, muidugi eeldusel, et ka tema suht tagasihoidlikke vaid regionaalseid huvisi arvestataks. "Reset" poliitika asemel Obama hoopis tungis kalllale Venemaa elulistele huvidele Ukrainas. Fukujamalikus hegemooni eufoorias Obama arvates, saab ta igalt riigilt nõuda oma poliitika toetamist ise midagi vastu andmata. Nagu Putin on otse välja öelnud, ei vaja USA liitlasi, vaid ainult vasalle.
Esimene plaan oli USA- l muidugi G-2, liit Hiinaga. Luhtus see samuti sellepärast, et taheti ainult saada ja mitte midagi anda. Tungides kallale Venemaale, ei ürita Obama isegi Hiinat neutraalsena hoida, vaid laseb käiku oma värvilise revolutsiooni variandi Hong Kongis.
See on Obama rumal poliitika, mis on tänaseks Hiina ja Venemaa teinud strateegilisteks liitlasteks ja kuna nad vastastikku täiendavad teineteist, siis koos tegutsedes on nad palju võimsamad kui kahe riigi võimsus eraldi kokku liidetuna.
Mul on natuke teine pingerida kui Forbesil: I Xi Jinping; II Putin; III Obama. Kui maailma kaks kõige mõjukamat meest on omavahel liidus (kui hiinlased endale liitlase valivad, siis on see juba aastakümneteks), siis kes on lame-duck Obama liitlane? Hall hiireke Merkel, kes Putini koera kardab ja vooluga kaasa kandub, olemata võimeline seda suunata ning kes oma sõltuvuse tõttu Goldman&Sachsist Saksamaa elulised huvid reetis ja majandussõtta Venemaaga läks? Merkel ei esinda täna Saksamaa huve ja ta selja taga ei ole enam Saksa ärieliit. Kui me Draakoni ja Karu kokku paneme, siis me saame võitmatu jõu Euraasias, aga mis me saame kui me Eesli ja Hiire kokku paneme?
Xi ainult muigab armulikult kui sinna veel Hollande lisatakse. kes pole mitte tibukenegi, vaid halvasti lehkav muna. Rõivastest ja enda arust 140 000 aastase ajalooga püramiidid ehitanud ukridest pole mõtet rääkida.
Ukrainaga kui totaalselt ebaõnnestunud riigiga on kõik selge, seal toimuvad sündmused omavad tähendust vaid Euroopa maksumaksjatele. Sõda litsunud USA on juba oma käed puhtaks pesnud ja Poroshenkole tunnustavalt õlale patsutanud, ent järgmise aasta üleelamiseks hädavajalikust $ 19 miljardist (paljud spetsialistid arvavad, et reaalne summa on hoopis 50 miljardit, üks USA eksdpert, arvestades et enamik raha läheb sõjale, neli tankitehast on kolmes vahetuses täie võimsusega tööle pandud, nimetab isegi 100 miljardit) anti suuremeelselt ,,, 50 miljonit! Vähemalt 18,5 miljardit peab siis USA poliitika kiiluvette end sättinud EL andma. Kui majandussõja alustamine Venemaaga paiskas EL majanduse retsessiooni ja võttis ära igasuguse majanduse tulevikulootuse, siis majanduslikus ja sotsiaalses mõttes mustaks auguks muudetud Ukraina ähvardab kogu EL lagundada. EL vajab kiireid põhimõttelisi otsuseid ja tegutsemist, et jääda ainult püsimagi. Sellest saab aru isegi bürokraat Juncker. Ent Europarlamendis on 2/3 atlantistid ja Komisjonis veel rohkem, kes blokeerivad EL tugevnemise iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks. Uut finantskriisi EL ilma ühtse maksupoliitikata aga üle ei ela. Seega peame analüüsima, mis teha EL lagunemise puhul ja missugused on tingimused, mille alusel hakkab koondumine Saksamaa ümber.
Artikleid lugedes torkas silma, et ei kasutata veel probleemide lahkamisel geopoliitikale spetsiaalselt olenevat keelt ja mõisteid, mistõttu enamik ruumist läks geopoliitikule pseudoprobleemide üle targutamiseks. Nii näiteks riikide suveräänsusprobleem pole geopoliitikas mitte mingi probleem, sest riigid jagatakse olenevalt võimsusest geopoliitilisteks subjektideks ja objektideks. Täielikku suveräänsust omavad ainult suurriigid, keda nimetatakse geopoliitilisteks subjektideks, vähese võimsusega väikeriigid, nagu Eesti, on aga geopoliitilised objektid. See silmnähtav reaalsus ei anna aga põhjust hädaldamiseks ja Eesti iseseisvuse kuulutamise geopoliitiliselt võimatuks. Eesti iseseisvus on täiesti normaalne ja võimalik, aga ainult meil ei ole suurt valikuvabadust oma välispoliitikas, nagu seda on geopoliitilistel subjektidel. Meil ei ole diplomaatilist manööverdamisruumi, mistõttu puudub absoluutselt vajadus sellise tohutu ametnikehulga, diplomaatilise kooli ja saatkondade võrgustiku järgi nagu seda on täna. Meil on elutähtis valida endale õige geopoliitiline orientatsioon (tavakeeles geopoliitiliste subjektide hulgast liitlane-patroon, kes meie julgeoleku reaalselt tagaks ja nn.soomestuma, olles truu vasall, tuleb teadlikult vaikival kokkuleppel vältida oma patrooni huve kahjustamast.
Patrooni valikul on obligatoorne, et teda seoks elulised huvid meiega. Täna oleme küll truu vasall USA-le kui geopoliitilisele subjektile, ent patroon on valitud absoluutselt valesti kahel fundamentaalsel põhjusel:
1) USA-d ei seo meiega mitte mingeid elulisi huve, me oleme geograafiliselt väljaspool USA eluliste huvide sfääri. Sellisena on Eesti riik tõesti sõltub üksnes USA momendi välispoliitilisest doktriinist, nagu seda küsib H.Kalmo.
L.Mälksoo pole aru saanud, et geopoliitikas ei ole enam 25 aastat peale Saksamaa ühendamist sellist subjekti nagu Saksama/Lääs, vaid on erinevate huvidega Saksamaa ja USA. Takistades USA huvides Saksamaale eluliselt tähtsa Nord Streami ehitamist ei toiminud meie eliit mitte ainult Venemaa ja Eesti enda huvide vastaselt, vaid eelkõige Saksamaa huvide vastaselt. Saksamaa pürgib loomulikult oma sõjajärgse okupeeritu staatusest iseseisvaks riigiks, mille vastu on loomulikult USA. Reaalse iseseisvuse saavutamiseks on Saksamaale elutähtis juurdepääs energiakandjatele, mida ei kontrolli USA. Seega meie poolt materdatud Schröder läheb Saksamaa ajalukku kui suur kantsler ja patrioot, Merkelit ootab aga tulevikus üksmeelne hukkamõist. Saksamaa loomulikuks huviks oleks liituda Hiina grandioosse uue Siiditee projektiga, mis ülisuure nõudlusega paneks kogu Euroopa majanduse täistuuridel tõõle.
USA saab muidugi aru, et sõja on ta Ukraina pärast juba kaotanud, ent paneb oma marionetid sõdima, sest talle on kõige tähtsam blokeerida Saksa -Vene koostöö.
See on Obamal tänaseks ka õnnestunud, ent veelgi suurema kaotuse hinnaga: Vene -Hiina koostööga. On ainult aja küsimus, mil Draakoni-Karu liit murrab läbi USA poolt Saksamaa ja Venemaa vahele ehitatud sanitaarkordoni, seda enam, et Saksamaa rahvuslike huve kaitsev eliit uuristab müüri teiseltpoolt. Eesti tänases müüriosa rollis ei ole geopoliitiliselt pika elueaga.
2) Autorid pole jõudnud veel ronida geopoliitika tsivilisatsioonide mõõtmele. Nimelt USA kuulub Eestile antagonistlikku tsivilisatsioonitüüpi. See tähendab, et eliit M.Laarist alates on asunud hävitama eestluse põhiväärtusi, asendama eestlaste põlist kultuurikoodi meile võõraga. Kena degenerantide loogika: selleks, et nagu kaitsta eestlust meile püssipaugutagi vabaduse kinkinud Venemaa müütilise ohu eest, hävitab meie eliit ise eestluse ära, nii et vankad jäävad pika ninaga! Mürisev aplaus ja kiiduhüüded meie intelligentsi poolt ja kõik tõttavad Rõivast, Savisaart, Mikserit ja Partsi-Reinsalu valima.
Roman Ubakivi

KOOSELUSEADUSEST
Uue rahvusliku liikumise põhimõtted on nüüd ilusti kirja pandud. Mõnele nad kindlasti meeldivad, mõnele absoluutselt mitte. Ent keegi ei saa väita, et rahval ei ole enam valikut ja Eesti poliitikasse on tulekul vaid liberaalid nagu Ojuland ja Herkel. Rahvuslased on murdnud läbi liberalismi totaalsest diskursusest (viimast ilmekalt näitas eespool Gallo) ja meie grupeering esindab järjekindlalt parempoolset traditsionalistlik-rahvuslikku maailmavaadet.
Põhimõtete deklareerimise järel on muidugi vaja nendest lähtudes mõtestada tänast maailma ja välja töötada konkreetne tegevusplaan, valimisprogramm. Kollektiivse ideoloogia edustajatena teeme muidugi panuse meie kollektiivsele mõistusele ja praegu töötab programmi koostamisel paralleelselt mitu inimest. Kõige rohkem tööd tänaseks on teinud Märt Randoja. Me ei taha moodustada rangelt tsentraliseeritud organisatsiooni, nagu on seda tänased kartelliparteid, vaid võrgustikku, kus igaühel on õigus oma arvamusele ja võimalus pakkuda oma lahendusi probleemidele rahvusliku ideoloogia raamides.
Viimast puudutab kindlasti ka rahva enamuse tahte vastaselt Riigikogu poolt vastu võetud Kooseluseadus. Ausalt öeldes ma eriti diskussiooni ei jälginudki, sest mulle oli kohe selge, et see kiidetakse kindlasti heaks, sest siin on tegemist geopoliitikaga. Eesti eliit on oma geopoliitiliseks orientatsiooniks valinud USA ja seega me peame üle võtma ka nende väärtused. Diskussioon näitas ära vaid iga Riigikogu liikme võime süstemaatiliselt mõelda. IRL, kes on orienteeritud vaimsele proletariaadile, toimis oma tavalise malli järgi - uuris, mis rahvale meeldis ja tuli oma kriitikaga välja. Obama tuli ja pani oma kõnes tolerantsuse asjad paika ja Reinsalul tuli pattu kahetsedes tagasi oma urgu ronida.
Kooseluseaduse puhul on tegemist eelkõige eri tsivilisatsioonitüüpide väärtuste kokkupõrkega. Selle olemuse tabas vast kõige paremini ära A.Lobjakas, kes nimetas seda S.Huntingtoni eeskujul eri tsivilisatsioonide kokkupõrkeks ja täpsemalt Lääne ja Venemaa tsivilisatsiooni vastasseisuks. Kuid ei saa sugugi nõus olla nii S.Huntingtoni ja A.Lobjaka ettekujutusega, et Ameerika tsivilisatsioon, allutades tänaseks ajutiselt oma võimu alla osa Euroopast, esindab Euroopa tsivilisatsiooni. Rahvuslaste klassikute O.Spengleri, M.Heideggeri jt. veendumuse järgi on Euroopa tsivilisatsioon ja Ameerika tsivilisatsioon antagonistlikud. Juba Vana-Kreekas tähistas Euroopa mõiste ja tsivilisatsioon üksnes siinpool Heraklese sambaid asetsevat maad (Nec Plus Ultra - edasi mitte sammugi). Edasi tuli Atlantis, Vee Jõud (Sea Power), tänapäeva USA. Euroopa ei olnud juba antiikajal ei ida ega lääs, vaid maailma keskus, maailma telg Axis Mundi.
Muidugi on Ameerika tsivilisatsiooni alged juba Euroopa tsivilisatsioonis, mis eri filosoofia voolude põhjal on loonud liberaalse, vasakpoolse marksistliku ja parempoolse konservatiivse-rahvusliku ideoloogia. Liberalism on saanud loogilise edasiarenduse Ameerikas Ayn Randi filosoofias ja seejärel neoliberalismis (USA-s neokonservatism). Obama tolerantsuse üleskutse tuleneb ühelt poolt mereröövlite erinevusest maismaröövlite peremudelist ja teisalt liberaalide inimese kontseptsioonist, kus ideaaliks on seatud pürgimus vabastada indiviid kõigist ühiskondlikest sidemetest ja ka genderist.
USA on oma hegemooni rolli kuritarvitades peale surunud oma tsivilisatsiooni väärtused Lääne Euroopale. Nii on Saksamaal USA poolt kontrollitava kooli kaudu juurutatud juba kolmandale põlvkonnale Euroopa kristlikule tsivilisatsioonile risti vastukäivaid väärtusi. Nii rõõmustaks M.Heidegger vist südamest kui ta teada saaks, et täna on Saksamaal Luterlikus kirikus vaimulikuks homoabielus pederast, kes tunneb selle üle uhkust. Vahemärkusena arusaamiseks: Heidegger ootas oma viimastel eluaastatel kannatamatult pilkase pimeduse, kesköö saabumist, sest alles pärast seda nägi ta Euroopa taassünni võimalust. Esimesed koidukiired tulevad alles pärast keskööd!
Vaimselt enam Euroopal kuhugi langeda ei ole, kristlik kultuur on asendatud antikristlikuga. Käes on kesköö. J.Hurt oleks iseloomustanud B.Obamat ilmselt kui musta antikristust.
Euroopa tsivilisatsioon on rajatud kristlikele väärtustele ja mitte juhuslikult ei ole EL atlantistlik juhtkond keeldunud seda fakti EL alusdokumentides tunnistamast. Ainsad Euroopa riigid, kes on julgenud avalikult antikristlike väärtuste vastu astuda on Venemaa ja Ungari. Seepärast pole ka imestada, et nende maade ja riigijuhtide vastu on atlantistide poolt vallandatud ohjeldamatu demoniseerimiskampaania.
Eesti rahvuslased on traditsionalistidena loomulikult Euroopalike kristlike väärtuste kaitsel ja Kooseluseaduse vastu, sest see kuulutab normaalseks meile kahjulikud väärtused. Me oleme tolerantsed ning me ei kavatse Euroopa tsivilisatsiooni kuulutada universaalseks ja peale suruda Ameerika tsivilisatsioonile, kuid me peame kaitsma meie tsivilisatsioonis püha mehe ja naise abielu, mis on HEA. Sellest normist kõrvalekaldujaid ei ole vaja taga kiusata, kuid tuleb selgelt öelda, et see on HALB. Just seda tuleks meie koolides õpetada, aga mitte tänase koolipraktika kohaselt, et Soodom ja Komorra on normaalne. Võimule saades me tühistame Kooseluseaduse. See on meie poliitilisest konjunktuurist vaba põhimõtteline seisukoht ja teeb meist kõige kindlaima liitlase kõigile traditsioonilistele religioonidele ja liikumistele.
Kõik meie arutlused väärtuste, ideoloogiate ja filosoofiate üle on tähtsad, sest nad aitavad meid lahendada meie ees seisvat elu peaküsimust: kuidas on võimalik olla ÕNNELIK ? Rahvuslik-konservatiivne ideoloogia annab meile õnneks selge valemi. Kõigepealt ei saa keegi olla õnnelik väljaspool ühiskonda, rahvust. Teine eeldus tuleneb meie inimesekontseptsioonist: me ei tohi minna põhimõttelisse vastuollu oma saatusega - individuaalse ja kollektiivse alateadvusega. Kui meile, eestlastele, kollektiivse alateadvusega maarahvale, surutakse teadvusele peale meie tsivilisatsioonile vastukävaid Meretsivilisatsiooni väärtusi koolis ja ühiskonnas, siis tulemuseks saab olla vaid ÕNNETU inimene. Nii vajavad juba täna 40% Tallinna koolilastest psühhaatri abi ja hiljutine koolitulistamine Viljandis on loogiline tee Ameerika tsivilisatsiooni.

Roman Ubakivi 30.10.2014