Tänane Eesti olukord on suuresti sarnane 1939.a. omale mööndusega, et tänane on kehvem. Suur sõda algas siis ja ka praegu on sõda Euroopas lahti, esiotsa Ukrainas. Panused on kõrged - kogu inimkonna saatus on kaalukausil.
Rahvusvahelise finantsoligarhia tööriistaks olev USA pretendeerib teatavasti maailmavalitsemisele - Full-Spectrum Dominance. Samas R. Reagani poolt juurutatud neoliberaalne majanduspoliitika on viinud USA majanduse katastroofi lävele, mida ei ole võimalik vältida majanduslike meetmetega. Nobeli preemia laureaat P. Krugman tõdeb, et kriisist väljatulemiseks on USA-l hädavajalik II Maailmasõja majanduslik analoog. See tähendab, et tuleb korraldada suur(ed) sõda (sõjad) Euraasias. Olles veel maailma tugevaim riik, on see eesmärk USA-le muidugi saavutatav. Kui Bushi doktriiniks oli "juhitava kaose" külvamine , selleks, et lammutada vana kord Suures Lähis - Idas ja panna troonile kõikjal oma nukuvalitsused, siis Obama doktriin näeb ette lihtsalt verise kaose külvamist üle maailma. Kaose tekitamisel on kaks eesmärki: see sunnib kapitali põgenema USA-sse kui ainukesse rahusadamasse ja aitab nii edasi lükata dollaripüramiidi kokkuvarisemist ning organiseerida suurt sõda Euraasias.
Obama mentori Zb.Brzezinski vana plaan G2+, mis näeb ette USA maailmavalitsemist noorema partneri Hiina abil, puksib, sest Hiinale ei ole see strateegia kasulik. Nii tulebki sõja abil teha Hiinale pakkumine, millest ta ei saa keelduda.
Euroopale jääb selles USA poolt projekteeritud maailmas kolmandajärguline USA koloonia roll. Mehhanismiks selle plaani elluviimisel on Euroopa Atlantistid , enamus EL ja Euroopa riikide liidreid, kes on USA mõjuagentideks. Nende ülesandeks on läbi pressida EL -USA vabakaubanduslepe, mis annab kandikul USA-le kätte EL-i turu ja ruineerib meie majanduse. Loomulikult on selle vastu mitte ainult kõik Euroopa rahvad, kellele see tähendaks järsku eletustaseme langust ja töötuse plahvatuslikku kasvu, vaid ka Euroopa nn. "Vana Raha" (näiteks gigant IG Farbenindustrie on vana Saksa Ordu kapital).
USA on ümber Euroopa juba loonud kaose Vahemere lõunakaldal, mis on tõhusaks surve avaldamise vahendiks EL-i vastu ja nüüd on endiste NSVL-i liiduvabariikide järjekord. Praegu on USA plaaniks korralda totaalne sõda Ukraina ja Venemaa vahel, mida oleks lihtne laiendada sõjaks EL-i ja Venemaa vahel. USA ise peab sõda üksnes õõnestustegevusega, majandus- ja psühholoogilise sõjana, sest otsene sõjaline konflikt Venemaaga tähendaks USA hävitamist tuumasõjas. USA strateegiaks on luua Venemaa vastased sõjakolded Azerbaidshaanist Eestini. Soome presidendi visiit Putini juurde tähendab Soome neutraalsust ja sisuliselt Venemaa toetamist tänases sõjas.
Arusadavalt ei ole Euroopa rahvaste huvides vastastikune hävitussõda Venemaa vastu, nagu see juba oli I ja II maailmasõjas, vaid hoopis vastastikku kasulik koostöö.
Venemaa loomulik rahvuslik huvi seisneb selles, et teda ümbritsevad riigid ei oleks tema vaenlaste platsdarmiks . Viimase abinõuna kasutab Venemaa oma julgeoleku huvides kõhklematult USA sarnaselt ka sõjalist jõudu, mida me nägime juba 2008.a. Gruusias ja nüüd Krimmis.
Tänaseks on Eesti eliit avalikult kuulutanud Venemaa oma vaenlaseks ja võtab Venemaa vastasest sõjast aktiivselt osa. Venemaa vastase sõja eesmärgiks on Venemaa lagundamine ja hävitamine iseseisva riigina. Eesti kaotuse korral makstavat kõrget hinda ei ole keegi maininud.
Samasugune olukord oli ka 1939.a. kevadel, kui EW-i eliit valis II maailmasõja eel oma geopoliitiliseks orientatsiooniks Hitleri Saksamaa, sõlmides tulevase sõja kaotajaga Selteri - Ribbentropi pakti. Sellega kuulutas Eesti oma vaenlaseks NSVLiidu ja muutis Eesti Saksa agressioonibaasiks Venemaa vastu. Eesti "kaitseplaan " nägi ette sõja puhkemisel esimese nädalaga jõuda Luuga jõe joonele! Loomulikult polnud Laidoner hullumeelne ja ei arvanud, et seda võiks teha idapiirile koondatud 1500 mehega ja ilma kaasaegse lennuväe, tankideta ja suurtükkideta. Selline kava eeldas, et põhiliseks löögirusikaks pidi olema Wehrmacht.
Meil oli võimalus valida ka sõja võitjate (Suurbr.,Pr., NSVL) pool, mis oleks meile taganud võimaluse taastada EW-i peale sõja lõppu vastavalt Atlandi Hartale, nagu see ka kõigi teiste Euroopa riikide puhul toimus peale Baltimaade, kes jäid lõpuni truuks Hitlerile.
Selle, ajaloo poolt tõestatult ainuõige lahenduse eest oli kindlalt väljas rahvuslaste liider J.Tõnisson, kuid peale jäi eesti rahva õnnetuseks võimu usurpeerinud Pätsi-Laidoneri klikk.
J.Tõnisson hoiatas meid prohvetlikult, et Saksa võidu korral ootab eestlust kindel hukk ja Saksamaa reedab Eesti kui oma liitlase esimesel võimalusel. Nii sündiski, Hitler reetis oma värske liitlase Eesti juba sama aasta 23.augustil, sõlmides Molotov-Ribbentropi pakti, mis ulatas Eesti kandikul Stalinile. Eesti ei saanud Berliinist mitte mingit sõjalist kaitset Moskva vastu, mis oli Selteri-Ribbentropi pakti eesmärgiks, vaid hoopis selge käsu alluda NSVL-i nõudmistele. Vastutasuks lubati tulevikus sõda NSVL-i vastu, mis pidi olukorda muutma.
Oma vale välispoliitilise orientatsiooniga oli Eesti eliit ise end mänginud Zugzwangi, millest tulenevalt jäi ainukeseks käiguks hääletu alistumine. Siin on minu arvates tegu mitte reetmisega, vaid totaalse vaimse degradeerumisega. Eliit, kes end suurepäraselt tõestas Vabadussõjas, degradeerus kahe aastakümnega täiesti ebaadekvaatseks. Suurmehest Pätsist oli saanud võimuhaige tige (Tõnissoni tagakiusamine) vanamehenäss, kes polnud vaid raskelt füüsiliselt haige, vaid minu arust ka vaimse kiiksuga.
Paralleel tänasega on ilmne. Meie taasiseseisvuse eest suurepäraselt võidelnud eliit on peale kahte aastakümmet lootusetult degenereerunud ja muutunud eestlusele vaenulike jõudude kubjasteks. Broilerid Rõivas ja Mikser ei küündi ju isegi kõlbmatute Pätsi ja Laidoneri taseme lähedale. Kui P-L vale poliitika põhjustas EW-i hävingu ja tohutuid kannatusi rahvale, siis tänaste degenerantide poliitika tulemuseks on eestlaste ja Eestimaa täielik hävitamine.
Meie eliit muidugi klähvib õnnest, kui Eestisse rohkem välisriikide sõdureid ja relvastust tuleb, suutmata mõelda kahekäigulise karjapoisi tasemel, et see tähendab sõjalist ohtu Venemaale ja loob omakorda konflikti laienemise puhul(mille poolt meie eliit häälekalt sõna võtab) surmaohu Eestile. Venemaa kindralstaabis on muidugi väljatöötatud mitmeid variante ja loomulikult ei tea mina, missugune tulevikus kasutusele võetakse. Võib-olla okupeeritakse Eesti, võib-olla mitte, sest me pole peamine suund. Ent selge on see, et iga radar, lennuk, infrastruktuur, mis kujutab endast vähimatki ohtu Leningradile, likvideeritakse. Ja seda Venemaa sõjadoktriini alusel, mis näeb ette kohest aatompommide kasutamist. Venemaal on täna kuskil kaheksa ja pool tuhat strateegilist lõhkepead ning umbes 22.000 taktikalist. Eestist potentsiaalselt lähtuva ohu neutraliseerimiseks piisab vast 30-40 lõhkepeast. Pole mingi küsimus seda arvu ka kindluse mõttes kolmekordistada. Eestimaal ei jää peale seda alles mitte ainult mitte ühtegi suurtükki, vaid ka eesti rahvast!
Meie jobud aga arutavad tõsimeeli, mitu tankitõrjeraketti või soomukit kalli raha eest soetada, samal ajal kui meil on demograafiline katastroof ja riik ei taha tagada, et meil ei oleks 60. 000 alatoidetud last, kelle intellektuaalset võimekust näljaga hävitatakse.
Hitleri eesmärgiks oli teatavasti Saksamaa eluruumi laiendamine idapoolsete rahvaste, sealhulgas ka meie arvel. USA avalikuks eesmärgiks on rahvustevaba (ka eestlastest vaba) maailm, kus valitseksid meie tsivilisatsioonile võõrad väärtused. See on vundament, millelt peab lähtuma Eesti poliitika. Eestlastele on surmav tänase degenerantse eliidi geopoliitiline orientatsioon USA-le. Meie huvides on, et EL oleks mitte koloonia, vaid vaba ise oma saatust otsustama, ning et Euraasias valitseks rahu ja vastastikku kasulik koostöö, mitte aga miilav tuumasõda. Selleks peame nurjama Atlantistide plaanid ja pühkima võimult USA mõjuagendid, kes on sunnitud oma viigilehe tagant välja tulema seoses Ukraina sõjaga. Eesti peab oma ellujäämise nimel järgima Soome eeskuju.
Euroopa eurooplastele!
Roman Ubakivi 23.08.2014
laupäev, 23. august 2014
neljapäev, 14. august 2014
VALETADA VÕI RÄÄKIDA TÕTT ?
Tänase Eesti eliidi peamiseks poliitika tegemise vahendiks on valetamine. Valetatakse. et saame Euroopa viie rikkaima riigi hulka, valetatakse, et viiakse kodukulud alla, valetatakse kes alustas sõda Gruusias, valetatakse Ukraina kodusõja põhjuste kohta. Kogu neoliberalistlik maailmakord rajaneb valel , pettusel ja inimestega manipuleerimisel.
Rahvuslastel ei ole valikut - me ei tohi iialgi teadlikult valetada ja peame rääkima alati tõtt ja nimetama kõiki asju nende õigete nimedega. Kõigi teiste põhjuste kõrval, miks me alati rahvale tõtt peame rääkima, on tõsiasi, et me teisiti ei saavuta iialgi oma poliitilist peaeesmärki, milleks on eestluse säilimine ja areng.
Täna oleme meie, eestlased, oma eliidi kuritegeliku poliitika tulemusena paisatud rahvusena lagunemisfaasi. Viimases võib eraldada kahte aspekti: meid uhutakse demograafilise katastroofi tekitamisega R.Taagepera väljenduse järgi klosetipotist alla ja samaaegselt lammutatakse eestlust kultuurilises, tsivilisatsioonilises mõttes. Värskeimateks näideteks on eestlaste Muistse Vabadusvõitluse elimineerimine meie identiteedi alusena ja Komorra legaliseerimine. Reformierakonna ja IRL eestluse vastase poliitika nurjamiseks ja edukaks eestluse regenereerimiseks on meil hädavajalik rääkida tõtt. Tõe rääkimine ja pöördumine oma juurte juurde on rahvuslaste võitu tagavaks strateegiaks võitluses neoliberalistliku kurjusega.
Ülaltoodud strateegia ei ole loomulikult minu poolt välja mõeldud. Erinevalt neoliberaalide alla sajandi kestnud moraalitust degenerantide sogast, toetume meie, traditsionalistid-rahvuslased inimkonna kogemusele ja vaimse arengu tippudele. Meie strateegia vaimseks isaks on Konfutsius ja see on taganud hiinlaste kultuuri kestmise ja arengu läbi aastatuhandete.
Seega me võime sõnastada meie programmis järgmise põhimõtte:
4. Kuritegelikult Põhiseaduse vastaselt on degenerantne eliit oma neoliberaalse poliitikaga viinud eestlased rahvusena lagunemisfaasi. Päästmaks eestlust hävingust, tuleb meil pöörduda oma juurte poole ning rääkida ainult tõtt ja nimetada kõiki asju nende õigete nimedega.
Juurte poole pöördumine tähendab ka tänase Kuldvasika kultuse kummardamise lõpetamist, inimese elu eesmärgiks ei peaks olema võitlus naabritega selle nimel,kellel on surres rohkem mammonat kokku ahnitsetud. Neoliberaalide mammona loosungid tuleb asendada J.Hurda mõttega:
5. Meie eesmärgiks on saada vaimult suureks ja võimaldada igaühele inimväärne elu.
Programmi põhiteesidega peaks ma saama ühele poole septembris, nüüd aga veidi geopoliitikast, kuidas kulgeb heitlus Maajõudude ja Merejõudude vahel uue maailmakorra kehtestamise nimel (multipolaarne või unipolaarne?).
Tähelepanuväärne oli Föderaalreservi valitsejanna teade, et kuskil aasta pärast on kavas tõsta kopsakalt baasintressi. See aga tähendaks kuskil poole triljonist auku USA riigieelarves! Selge, et sellist liigutust saab teha alles pärast börsikrahhi, mis oleks palju hävitavam kui Suure Depressiooni põhjustanu. Siit konkreetne soovitus igale eestlasele: ärge hoidke oma sääste dollarites!
Riigivõlga saab ka nullida korraldades III maailmasõja. Sellega praegu USA tegelebki Ukrainas. Kui täna USA nukuvalitsus Kiievis sooritab iga päev sõjakuritegusi, pommitades omaenda elanikke nende kodudes, tappes nii naisi kui lapsi ja hävitades terveid asulaid,linnakvartaleid ja infrastruktuuri, siis võib olla tõsi, nagu Kiievi hunta ise väidab, et seda tehakse selleks, et ajada sealt minema põliselanikud, nn.terroristid ja asendada nad Lvovist toodavatega. Tõsi on kindlasti see, et Ukraina juhid on sõlminud Exxoni ja Chevroniga 55 aastaks rendilepingud, millega nende valdustesse lähevad tuhanded ruutkilomeetrid maad, mis asuvad just Luganski, Slavjanski ja Donetski kandis kildagaasi tootmiseks. Lepingu kohaselt peab Ukraina valitsus tagama maade üleandmise kompaniidele ka juhul kui maaomanikuga ei saa kompanii kokkuleppele maa üleandmiseks.
Mõned analüütikud viidates arutule hävitustööle Gazas (minu arvates vaevalt tagab Iisrael paremini oma julgeoleku tulevikus, tappes täna paar tuhat palestiinlast) ja Ukrainat valitsevate oligarhide rahvusele, et plaanis on uus-Hazaria loomine (omal ajal pidas teatavasti Stalin tõsiseid läbirääkimisi lääneriikidega juutide riigi loomiseks Krimmi, mis aga päädis nagu pilkeks Juudi Autonoomse Vabariigi loomisega Siberis).
Kuid peamine seisneb selles, et USA tahab iga hinna eest (sõjakuriteod, Malaisa lennuki allatulistamise provokatsioon jne.), sundida Putinit viima vägesi oma kodanike kaitseks Ukrainasse, et vallandada esmalt Ukraina-Venemaa vaheline sõda ja seejärel laiendada NATO kaasabil EL-Venemaa sõjaks, ehk III maailmasõjaks. Eesmärgiks on luua sarnane olukord, mida nautis USA ka I ja II maailmasõja puhul. Euroopa ja Euraasia jookseb vastastikku hävitades verest tühjaks, samal ajal kui USA kosuks. Ainult nii võib USA säilitada täna oma ülemvõimu ja pretendeerida maailmavalitsejaks unipolaarses maailmas.
Seepärast on Putini poolt õige viivitada USA poolt Ukrainas korraldatud kaose musta auku langemast. Aeg töötab Maajõudude kasuks. Hiljuti Dushanbes võeti vastu geopoliitiliselt ülitähtis otsus: Shanghai Koostöö Organisatsioon (põhitegijad Hiina ja Venemaa) võtab juba septembris vastu oma liikmeteks India, Pakistani ja Iraani!
Tekkinud Maajõudude blokk loob täiesti uue geopoliitilise situatsiooni ka kontinentaalsele Euroopale. Pole enam mingit eksistentsiaalset sundust tuua end vereohvriks põlisvaenlase Merejõudude maailmavallutusplaanidele. Aeg on Saksamaal vabaneda USA okupatsioonist ja Euroopa Liidul ja Eestil pühkida minema täna veel valitsev atlantistlik rämps. Euroopa eurooplastele!
Roman Ubakivi 14.08.2014
Rahvuslastel ei ole valikut - me ei tohi iialgi teadlikult valetada ja peame rääkima alati tõtt ja nimetama kõiki asju nende õigete nimedega. Kõigi teiste põhjuste kõrval, miks me alati rahvale tõtt peame rääkima, on tõsiasi, et me teisiti ei saavuta iialgi oma poliitilist peaeesmärki, milleks on eestluse säilimine ja areng.
Täna oleme meie, eestlased, oma eliidi kuritegeliku poliitika tulemusena paisatud rahvusena lagunemisfaasi. Viimases võib eraldada kahte aspekti: meid uhutakse demograafilise katastroofi tekitamisega R.Taagepera väljenduse järgi klosetipotist alla ja samaaegselt lammutatakse eestlust kultuurilises, tsivilisatsioonilises mõttes. Värskeimateks näideteks on eestlaste Muistse Vabadusvõitluse elimineerimine meie identiteedi alusena ja Komorra legaliseerimine. Reformierakonna ja IRL eestluse vastase poliitika nurjamiseks ja edukaks eestluse regenereerimiseks on meil hädavajalik rääkida tõtt. Tõe rääkimine ja pöördumine oma juurte juurde on rahvuslaste võitu tagavaks strateegiaks võitluses neoliberalistliku kurjusega.
Ülaltoodud strateegia ei ole loomulikult minu poolt välja mõeldud. Erinevalt neoliberaalide alla sajandi kestnud moraalitust degenerantide sogast, toetume meie, traditsionalistid-rahvuslased inimkonna kogemusele ja vaimse arengu tippudele. Meie strateegia vaimseks isaks on Konfutsius ja see on taganud hiinlaste kultuuri kestmise ja arengu läbi aastatuhandete.
Seega me võime sõnastada meie programmis järgmise põhimõtte:
4. Kuritegelikult Põhiseaduse vastaselt on degenerantne eliit oma neoliberaalse poliitikaga viinud eestlased rahvusena lagunemisfaasi. Päästmaks eestlust hävingust, tuleb meil pöörduda oma juurte poole ning rääkida ainult tõtt ja nimetada kõiki asju nende õigete nimedega.
Juurte poole pöördumine tähendab ka tänase Kuldvasika kultuse kummardamise lõpetamist, inimese elu eesmärgiks ei peaks olema võitlus naabritega selle nimel,kellel on surres rohkem mammonat kokku ahnitsetud. Neoliberaalide mammona loosungid tuleb asendada J.Hurda mõttega:
5. Meie eesmärgiks on saada vaimult suureks ja võimaldada igaühele inimväärne elu.
Programmi põhiteesidega peaks ma saama ühele poole septembris, nüüd aga veidi geopoliitikast, kuidas kulgeb heitlus Maajõudude ja Merejõudude vahel uue maailmakorra kehtestamise nimel (multipolaarne või unipolaarne?).
Tähelepanuväärne oli Föderaalreservi valitsejanna teade, et kuskil aasta pärast on kavas tõsta kopsakalt baasintressi. See aga tähendaks kuskil poole triljonist auku USA riigieelarves! Selge, et sellist liigutust saab teha alles pärast börsikrahhi, mis oleks palju hävitavam kui Suure Depressiooni põhjustanu. Siit konkreetne soovitus igale eestlasele: ärge hoidke oma sääste dollarites!
Riigivõlga saab ka nullida korraldades III maailmasõja. Sellega praegu USA tegelebki Ukrainas. Kui täna USA nukuvalitsus Kiievis sooritab iga päev sõjakuritegusi, pommitades omaenda elanikke nende kodudes, tappes nii naisi kui lapsi ja hävitades terveid asulaid,linnakvartaleid ja infrastruktuuri, siis võib olla tõsi, nagu Kiievi hunta ise väidab, et seda tehakse selleks, et ajada sealt minema põliselanikud, nn.terroristid ja asendada nad Lvovist toodavatega. Tõsi on kindlasti see, et Ukraina juhid on sõlminud Exxoni ja Chevroniga 55 aastaks rendilepingud, millega nende valdustesse lähevad tuhanded ruutkilomeetrid maad, mis asuvad just Luganski, Slavjanski ja Donetski kandis kildagaasi tootmiseks. Lepingu kohaselt peab Ukraina valitsus tagama maade üleandmise kompaniidele ka juhul kui maaomanikuga ei saa kompanii kokkuleppele maa üleandmiseks.
Mõned analüütikud viidates arutule hävitustööle Gazas (minu arvates vaevalt tagab Iisrael paremini oma julgeoleku tulevikus, tappes täna paar tuhat palestiinlast) ja Ukrainat valitsevate oligarhide rahvusele, et plaanis on uus-Hazaria loomine (omal ajal pidas teatavasti Stalin tõsiseid läbirääkimisi lääneriikidega juutide riigi loomiseks Krimmi, mis aga päädis nagu pilkeks Juudi Autonoomse Vabariigi loomisega Siberis).
Kuid peamine seisneb selles, et USA tahab iga hinna eest (sõjakuriteod, Malaisa lennuki allatulistamise provokatsioon jne.), sundida Putinit viima vägesi oma kodanike kaitseks Ukrainasse, et vallandada esmalt Ukraina-Venemaa vaheline sõda ja seejärel laiendada NATO kaasabil EL-Venemaa sõjaks, ehk III maailmasõjaks. Eesmärgiks on luua sarnane olukord, mida nautis USA ka I ja II maailmasõja puhul. Euroopa ja Euraasia jookseb vastastikku hävitades verest tühjaks, samal ajal kui USA kosuks. Ainult nii võib USA säilitada täna oma ülemvõimu ja pretendeerida maailmavalitsejaks unipolaarses maailmas.
Seepärast on Putini poolt õige viivitada USA poolt Ukrainas korraldatud kaose musta auku langemast. Aeg töötab Maajõudude kasuks. Hiljuti Dushanbes võeti vastu geopoliitiliselt ülitähtis otsus: Shanghai Koostöö Organisatsioon (põhitegijad Hiina ja Venemaa) võtab juba septembris vastu oma liikmeteks India, Pakistani ja Iraani!
Tekkinud Maajõudude blokk loob täiesti uue geopoliitilise situatsiooni ka kontinentaalsele Euroopale. Pole enam mingit eksistentsiaalset sundust tuua end vereohvriks põlisvaenlase Merejõudude maailmavallutusplaanidele. Aeg on Saksamaal vabaneda USA okupatsioonist ja Euroopa Liidul ja Eestil pühkida minema täna veel valitsev atlantistlik rämps. Euroopa eurooplastele!
Roman Ubakivi 14.08.2014
laupäev, 2. august 2014
LÄHEB RAGINAKS.
Ukrainas on liisk langenud. USA poolt alustatud sõjast pole enam pehmet diplomaatilist väljapääsu. Obama on tõepoolest nõrk president. Ta pole loll ja saab aru, et rünnates praegu Venemaad ta nõrgestab USA-d ja suurim kasusaaja on Hiina. Ent ta on asetanud enda sisepoliitilise ellujäämise ettepoole USA rahvuslikest huvidest. Obama on ise endal tagasitee ära lõiganud, sest kui ei tule võitu Venemaa üle Ukrainas, ei võta enam maailm USA-d tõsiselt ja ka Putinil pole enam valikut. Donetski verre uputada laskmine tähendaks ka tema enda võimu lõppu- tema tänane fantastiline 86% reiting variseks põrmu.
Sellest vastasseisus ei ole enam viigi võimalust ja selgub selge võitja. Prognoosin 85% kindlusega, et võidab Venemaa. Olen ise Luganskis, Severodonetskis, Donetskis jne. olnud ja seal elavad igas mõttes venelased. USA on läinud avalikult sõtta võõral maal teise tsivilisatsiooni vastu ja saab oma teise Vietnami. Koos Vietnami sündroomiga muidugi, mis muudab ta maailmavalitsusunelmad naeruväärseks.
Venemaa satub muidugi raskustesse, ent need on ületatavad, sest tal on kogu BRICS`i tugi. Hiinal on 2 triljoni eest rohelist tapeeti, mida ta suurima heameelega Vene majandusse reaalsetesse väärtustesse tahab paigutada Lääne pankade asemel. Venemaa tuleb sellest heitlusest kokkuvõttes välja tugevamana, sest vabanetakse võimu ümbritsevast viiendast kolonnist, kes näeb oma tulevikku Läänes ja hoiab oma miljardeid seal, olles nii otseselt mõjutatavad Venemaa vaenlase poolt. Ainuüksi märtsis viisid venelased USA pankadest minema 12 miljardi dollari eest hoiuseid. Rünnakud Vene naftaleiukohtade kasutamisvõtu vastu tähendab eelkõige naftahindade tõusu Läänele. Putin ei tohi vaid vene vägesi Ukrainasse viia, mis annab USA-le lootust. Selle asemel tuleb lihtsalt tunnustada Novorossijat, Donetski ja Luganski Vabariiki ja anda neile avalikult piisavalt relvastust. Aeg töötab Venemaa kasuks ja Kiievi hunta on talveks käpuli.
Majandussõja hind Läänele hinnatakse sajast miljardist kuni triljoni dollarini. Seaslhulgas kannatab eelkõige Euroopa, mitte USA. See paiskab EL pikka majanduslangusesse, veel suuremasse tööpuudusse ja sotsiaalsetest rahutustest mässudeni. Merkel, Hollande jt.atlantistid, kes USA puudlitena reetsid Euroopa huvid, vahetatakse välja eelolevas kriisis ja ehtsate parempoolsete, rahvuslaste tee võimule on avatud.
Eesti käpiknukud on muidugi sunnitud USA majandussõda Venemaa vastu toetama. Ainult kui Soome majandus langeb kuskil 2%, siis meil 12%! Lisaks vähenevad drastiliselt ka töökohad Euroopas meie võõrtöölistele, kes oma peresi Eestis toitsid. Nad on sunnitud töötutena end Eestis registreerima, millega meie riigieelarve muidugi toime ei tule. Kokkuvõttes tähendab see mitte ainult majanduslikku, vaid ka poliitilist kriisi Eestis.
Kogu Euroopas saavad rahvad aru lihtsast tõsiasjast, et USA puudli roll on Euroopale hukatuslik ja tulevik on poliitikute päralt, kes pooldavad Euroopa iseseisvumist ja omaenese huvide eest seismist. Seega avab eesolev kriis ja sõda tee Euroopa tugevnemisele tulevikus.
Lugesin üle hulga aja ka Postimeest, kus sain südamest naerda toimetaja Urho Meisteri üllitust, kuidas patriootlikutel põhjustel vabatahtlikud Aasovi pataljonist osalevad ränkadest konfliktidest. Tegu on juudist oligarhi Kolomaiski palgasõduritest eraarmeega, kes alatihti hommikul Mariuopoli sisse sõidavad ja mõne tsiviili maha kõmmutavad. Ent sama päeva õhtul alati linnast minema sõidavad, sest nad kardavad ööseks linna jääda. Palgasõdurid on küll valmis dollarite eest relvitud tsiviile tapma, ent nad pole nõus oma eludega riskima. Seepärast pole nad ühestki tõsisest lahingust osa võtnud. Pealegi on Kolomoiski omaette vürstiriigikese loonud, kus Poroshenko sõna ei maksa. Ukraina on juba lagunenud vähemalt viieks tükiks.
Tene lugu on ca2000 ameerika palgasõduriga, kes on Luganski lähedal, nemad on tõesti lahingutest osa võtnud.
Omaenda Ukraina kodanike kuulutamine terroristideks ja tsiviilelanike pommitamine raskerelvadest nende kodudes on minu arusaamise järgi kuritegu, samas kui paadunud demagoog Mihkelson kuulutab need sõjakuriteod võitluseks vabaduse eest, mis tõendab, et Eesti võtab aktiivselt osa Venemaa vastasest sõjast.
Roman Ubakivi 02.08.2014
Sellest vastasseisus ei ole enam viigi võimalust ja selgub selge võitja. Prognoosin 85% kindlusega, et võidab Venemaa. Olen ise Luganskis, Severodonetskis, Donetskis jne. olnud ja seal elavad igas mõttes venelased. USA on läinud avalikult sõtta võõral maal teise tsivilisatsiooni vastu ja saab oma teise Vietnami. Koos Vietnami sündroomiga muidugi, mis muudab ta maailmavalitsusunelmad naeruväärseks.
Venemaa satub muidugi raskustesse, ent need on ületatavad, sest tal on kogu BRICS`i tugi. Hiinal on 2 triljoni eest rohelist tapeeti, mida ta suurima heameelega Vene majandusse reaalsetesse väärtustesse tahab paigutada Lääne pankade asemel. Venemaa tuleb sellest heitlusest kokkuvõttes välja tugevamana, sest vabanetakse võimu ümbritsevast viiendast kolonnist, kes näeb oma tulevikku Läänes ja hoiab oma miljardeid seal, olles nii otseselt mõjutatavad Venemaa vaenlase poolt. Ainuüksi märtsis viisid venelased USA pankadest minema 12 miljardi dollari eest hoiuseid. Rünnakud Vene naftaleiukohtade kasutamisvõtu vastu tähendab eelkõige naftahindade tõusu Läänele. Putin ei tohi vaid vene vägesi Ukrainasse viia, mis annab USA-le lootust. Selle asemel tuleb lihtsalt tunnustada Novorossijat, Donetski ja Luganski Vabariiki ja anda neile avalikult piisavalt relvastust. Aeg töötab Venemaa kasuks ja Kiievi hunta on talveks käpuli.
Majandussõja hind Läänele hinnatakse sajast miljardist kuni triljoni dollarini. Seaslhulgas kannatab eelkõige Euroopa, mitte USA. See paiskab EL pikka majanduslangusesse, veel suuremasse tööpuudusse ja sotsiaalsetest rahutustest mässudeni. Merkel, Hollande jt.atlantistid, kes USA puudlitena reetsid Euroopa huvid, vahetatakse välja eelolevas kriisis ja ehtsate parempoolsete, rahvuslaste tee võimule on avatud.
Eesti käpiknukud on muidugi sunnitud USA majandussõda Venemaa vastu toetama. Ainult kui Soome majandus langeb kuskil 2%, siis meil 12%! Lisaks vähenevad drastiliselt ka töökohad Euroopas meie võõrtöölistele, kes oma peresi Eestis toitsid. Nad on sunnitud töötutena end Eestis registreerima, millega meie riigieelarve muidugi toime ei tule. Kokkuvõttes tähendab see mitte ainult majanduslikku, vaid ka poliitilist kriisi Eestis.
Kogu Euroopas saavad rahvad aru lihtsast tõsiasjast, et USA puudli roll on Euroopale hukatuslik ja tulevik on poliitikute päralt, kes pooldavad Euroopa iseseisvumist ja omaenese huvide eest seismist. Seega avab eesolev kriis ja sõda tee Euroopa tugevnemisele tulevikus.
Lugesin üle hulga aja ka Postimeest, kus sain südamest naerda toimetaja Urho Meisteri üllitust, kuidas patriootlikutel põhjustel vabatahtlikud Aasovi pataljonist osalevad ränkadest konfliktidest. Tegu on juudist oligarhi Kolomaiski palgasõduritest eraarmeega, kes alatihti hommikul Mariuopoli sisse sõidavad ja mõne tsiviili maha kõmmutavad. Ent sama päeva õhtul alati linnast minema sõidavad, sest nad kardavad ööseks linna jääda. Palgasõdurid on küll valmis dollarite eest relvitud tsiviile tapma, ent nad pole nõus oma eludega riskima. Seepärast pole nad ühestki tõsisest lahingust osa võtnud. Pealegi on Kolomoiski omaette vürstiriigikese loonud, kus Poroshenko sõna ei maksa. Ukraina on juba lagunenud vähemalt viieks tükiks.
Tene lugu on ca2000 ameerika palgasõduriga, kes on Luganski lähedal, nemad on tõesti lahingutest osa võtnud.
Omaenda Ukraina kodanike kuulutamine terroristideks ja tsiviilelanike pommitamine raskerelvadest nende kodudes on minu arusaamise järgi kuritegu, samas kui paadunud demagoog Mihkelson kuulutab need sõjakuriteod võitluseks vabaduse eest, mis tõendab, et Eesti võtab aktiivselt osa Venemaa vastasest sõjast.
Roman Ubakivi 02.08.2014
neljapäev, 31. juuli 2014
GALLO
8 juulil ilmus La Stampa`s Glaudio Gallo artikkel "Muutus ei ole keelatud. muutus on võimatu", milles ta arendab Pasolini ideid.
Küündimata professionaalse tõlkija tasemele, refereerin tema artiklit mõne lisakommentaariga.
Gallo alustab teesiga: neoliberaalne süsteem, mis valitseb otse või kaudselt suuremast osast maailmast, põhjustab hävituslikku antropoloogilist mutatsiooni, mis viib planetaarse totalitarismini.
Alguses selgitab ta termineid. Neoliberalism on üldiselt majanduslik filosoofia, mis rajati 20. sajandil sääraste isikute, nagu Friedrich Hayeki
ja Milton Friedmani poolt ( kuna erinevalt rahvuslastest ja parempoolsetest on liberaalid majandusfundamentalistid, siis on see ka automaatselt poliitiliseks ideoloogiaks). Tüüpiliseks sellele mõtteviisile on uskumus, et ühiskonna ainsaks ühendavaks jooneks on üksikindiviid, koos usuga, et vaba turg reguleerib ühiskonda paremini iseenesest kui kui mingi väline regulatsioon ( nad ei saa aru, mida tähendab termodünaamika teine seadus). Neoliberaalid pooldavad alati igat dereguleerimist ja privatiseerimist.
Ajalooliselt turu iseeneseslik regulatsioon on tuntud kui klassikaline nähtamatu käe teooria. Harilikult omistatakse seda Adam Smithile, kuigi shotlane kasutas seda väga harva ja selgelt kitsamas tähenduses. Nähtamatu käsi on nüüd neoliberaalse teooria lahutamatu koostisosa, mis näeb igas ühiskonna sekkumises majandusse saatana kätt.
Nähtamatu käe maagiline jõud sunnib inimkonda, mis koosneb atomiseeritud indiviididest (ilma kogukondlike, rahvuslike, ühiskondlike sidemeteta) tööle: igaüks jälgib vaid iseenda huve, mis on tervitatav egoism ühiskonna aatomitele. See liitegoism peab siis liberaalide uskumuse järgi imepäraselt alkeemiliselt toimides maksimaalset kasu tooma kogu inimkonnale. See on masin, mis iial ei peatu, "perpeetum mobile" (igiliikur) milles piiramatu tootmine kaasneb piiramatute soovidega.
Peale Smithi on turuliberalismi süngeks isaks veel super-moodne Bernard Mandeville (tema ideede tuntuimaks propageerijaks on Ayn Rand,kes on mentoriks tänasele USA ja Eesti eliidile, Reiganile, Thatcherile, Pentus-Rosimannusele, Laarile, Kallasele jne.). Oma raamatus "Valm mesilastest" ta ülistab ahnust ja igat pahet kui majanduse tõelist edasiviivat jõudu. Selles Hayek teda avalikult ei toeta. Mandeville avameelsus ei ole tüüpiline liberalismile, mis algusest peale kaldus end esindama väljaspool moraali.Nagu Rene Dumou väljendas: Smithi majanduslik tegevus "väldib moraali, et termaga mitte konflikti (sic) astuda".
Jean Glaude Michea on päris usutavalt seletanud, et see kahtlustav-eemaletõukav suhtumine moraali sisaldub liberalismi DNA-s: see on reaktsioon 16. ja 17. sajandi Euroopa veristele religioossetele sõdadele. Nende kohutavate konfliktide mälestused, mis olid täis religioosset ja poliitilist kirge ja vihkamist, kujundasid liberaalse neutraliteedi harjumust.
See on väga huvitav üksikkoht, sest neoliberalism esitleb siiani iseennast kui neutraalsuse ideoloogiat: ideoloogiat kui ideoloogia lõpu ideoloogiat, mitte kui üht poliitilist süsteemi teiste seas, mis on ajalooliselt ja sotsiaalselt determineeritud, vaid kui inimkonna sünnipäraselt põlist fakti (mis on muidugi täielik jaburdus). Iseennast imepäraselt reguleerivat turgu esitatakse ideoloogiliselt kui universaalset kategooriat, mis on inimkonna ajaloos olnud algusest peale. Paljud kriitikud, kes on teadlikud peamiselt Marcel Maussi antropoloogilistest uurimistöödest, rõhutavad, et majanduse antiikvormid olid pigem suunatud andmise, vastuvõtmise ja samaga vastamise kohustusele.
Kui neoliberalismi tuum on kaasasündinud fakt, nagu pakub meie kollektiivsesse psüühikasse juba sügavale sisestatud ideoloogia, siis kas saab seda muuta? Kas te saate elada ilma hingamata või peatada päevade ja ööde vaheldumist?
Sellepärast Lääne demokraatias me valime paljude maskide vahel, mille taga on olemuslikult seesama liberaalne partei (täpselt nagu ka Eestis, kus kõikide parteide ideoloogiaks on liberalism; eestluse hävitamise peatamiseks on hädavajalik luua uus, rahvuslikust maailmavaatest lähtuv partei).
Muutus ei ole keelatud, muutus on võimatu. Seda nähtust võib mõista kui kurikavalat nähtamatu totalitarismi vormi.
Neoliberaalses ühiskonnas pole kedagi, kes reaalselt juhiks poliitilist jõudu. Majandus reguleerib end iseenesest ja valitsus on organiseeritud tehnokraatidest, kes rakendavad mõningaid ratsionaalseid valikuid. See on ilmselgelt ideoloogiline fassaad. Säilitamaks seda fassaadi, panna inimesi uskuma, et see ongi reaalsuses, on täpselt neoliberalismi poliitiline probleem. Peamine instrument selle sihi saavutamiseks on propaganda.
Moodsa propaganda meistrajud on kiirelt taas avastanud vana idee, mida hästi teadis iga antiikne müstik: kujundid on võimsamad kui sõnad. Selle protsessi tundis geniaalselt ära Gy Debord oma maagilises “The Society of Spectacle” 1967.
Oma raamatus Hidden Persuades Packard häbimärgistab värvilised reklaamiplakatid ja alateadvuslikud sõnumid. Noam Chomsky iseloomustas korporatsioone: “Eesmärk on maksimaliseerida kasum ja osa turust. Ja neil on samuti oma sihtmärk, nimelt elanikkond. Nad tuleb muuta täiesti ajuvabaks tarbijaks toodetele, mida nad ei vaja. (…) Ideaaliks on indiviidid,kes on totaalselt lahutatud üksteisest.”
Vaba tahe languses.
Ja siin on aju problem. Idee, et spetsiaalsel sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil on vajadus rakendada kogu ajustruktuur, mis harilikult on orienteeritud praktilisele ja kõne ratsionaalsusele ( kus näiteks põhjuse ja tagajärje mõistmine on hea evolutsioonilises mõttes) peab jääma tähtsaks. Samas kui looduses ei ole mitte mingit vabat tahet, võib limiteeritud sotsiaalsel tasandil ettekujutada vabaduse kontseptsiooni. See kitsas ruum on koduks meie kallihinnalisele ratsionaalsusele.
Mõne dekaadi jooksul on sarnane suhtumine, mis põhineb meie füsioloogial, kiiresti muutumas iganenuks. Aju on üks kõige paindlikumatest meie organitest, mis on pidevalt end adopteerinud läbi ajaloo. Nüüd on suur vahe, et ta nüüd adopteerub kognitiivsetele muutustele, mis on tehtud inimeste poolt, et kontrollida teisi inimesi: mutatsiooni resultaadiks võib olla enam alistuv ja kontrollitav persoon, mis üldse ei sobi indiviidile evolutsioonilises mõttes (massiline degeneerumine). Mõtle Pasolini “antropoloogilisele mutatsioonile”.
Meie neoliberaalne ühiskond arendab inimtõugu, mis adopteeruks uuele globaalsele totalitarismile. F.Fukuyama levitas sarnast alarmi oma 2002 "Posthuman Future", kuigi vähem radikaalselt ja peaasi, mitte sidudes neid mutatsioone domineeriva poliitilise süsteemiga.
Opereerimaks meie i-ühiskonnas ei vaja me niivõrd ratsionaalset mõtlemist (vaadake vaid, milliseid mõistusevastaseid jaburdusi on kasvõi M.Laar meie ajaloo kohta kirjutanud!), vaid hoopis võimet kombineerida kujundeid analoogia põhjal. See on maailm, kus vana mittevasturääkivuse printsiip (loogiline mõtlemine) on kasutu, sest kujundid ilmuvad üksteisest ilma mingi loogilise dünaamikata. Bauman nimetab seda vedelaks maailmaks (geopoliitikas Merejõu tsivilisatsioonitüüp). Elades vedelas maailmas, oleme me suunatud arendama peaaju aktiivsust, mis nõuab kiiret vastust pidevalt järgnevatele kujundite ja emotsioonide voole. Selles maailmas(Sea Poweri valitsemise all) on ratsionaalne struktuur puhas arheoloogia.
Meie (neoliberaalse) ühiskonna seadus on vedelus (Mere tsivilisatsioonitüüp) ja aju kujundid on kiiremad kui meie mõtted. See võib näida väheke abstraktsena kuid mõelgem oma igapäeva elule. Kas te olete märganud, et tänased thrillerid on täis ebajärjekindlust palju rohkem kui vanad. See on sellepõrast, et piltide koherentsusel ei ole enam tähtsust, loo haripunkt võib olla emotsioon ja tunne, mida me rõõmsalt filtreerime läbi mõne peaaju mustri, milles ratsionaalsusel pole mingit tähtsust (nagu M.Laari ajaloos).
Ratsionaalsus ei ole kunagi olnud peamine iseloomujoon inimese maailmas (neoliberaalne vabaturu usk aga postuleerib, et iga osavõtja on oma otsustes ratsionaalne ja omab täiuslikku informatsiooni turu olukorra kohta!); see on ilmselge, ent alati on eeldatud, et ratsionaalsus on meie sotsiaalse kognitiivse püramiidi tipus kui meie poliitilise vabaduse piiratud instrument. Kuid suutlikus teha ratsionaalseid ühendusi pole kunagi olnud vähem kasulik (lihtinimesele) kui tänapäeva (neoliberaalses) ühiskonnas.
Ma olen kindel, et klaasist pilvelõhkujate tipus luksuskorterites, kus umbes üks protsent ropult rikkaid elavad, pole vana Machiavelli mitte kunagi moest läinud. Manageerimaks oma rikkust ja võimu vajavad nad hädasti iidseid kategooriaid, et põhjustada tagajärge jne. (mis eeldab loogilist mõtlemisvõimet). Lihtsustades öeldes on vedel maailm (neoliberalism) ideoloogia, mis allutab ülejäänud 99% totalitarismile, kus igaüks neab, et ta on vaba.
(Rahvuslased on põhimõtteliselt neoliberaalide New World Order` i vastu, mis näeb ette 99¤ elanikkonna muutmise Homo Sapiensi liigist loogilise mõtlemisvõimeta pudulojusteks, kes oleks hõlpsasti manipuleeritavad globaalse eliidikihi poolt. On arusaadav, et mitte mingeid kompromisse neoliberaalidega Ref, IRL jne. meil olla ei saa - nad on meie poliitilised vaenlased).
Roman Ubakivi 01.08.2014
Küündimata professionaalse tõlkija tasemele, refereerin tema artiklit mõne lisakommentaariga.
Gallo alustab teesiga: neoliberaalne süsteem, mis valitseb otse või kaudselt suuremast osast maailmast, põhjustab hävituslikku antropoloogilist mutatsiooni, mis viib planetaarse totalitarismini.
Alguses selgitab ta termineid. Neoliberalism on üldiselt majanduslik filosoofia, mis rajati 20. sajandil sääraste isikute, nagu Friedrich Hayeki
ja Milton Friedmani poolt ( kuna erinevalt rahvuslastest ja parempoolsetest on liberaalid majandusfundamentalistid, siis on see ka automaatselt poliitiliseks ideoloogiaks). Tüüpiliseks sellele mõtteviisile on uskumus, et ühiskonna ainsaks ühendavaks jooneks on üksikindiviid, koos usuga, et vaba turg reguleerib ühiskonda paremini iseenesest kui kui mingi väline regulatsioon ( nad ei saa aru, mida tähendab termodünaamika teine seadus). Neoliberaalid pooldavad alati igat dereguleerimist ja privatiseerimist.
Ajalooliselt turu iseeneseslik regulatsioon on tuntud kui klassikaline nähtamatu käe teooria. Harilikult omistatakse seda Adam Smithile, kuigi shotlane kasutas seda väga harva ja selgelt kitsamas tähenduses. Nähtamatu käsi on nüüd neoliberaalse teooria lahutamatu koostisosa, mis näeb igas ühiskonna sekkumises majandusse saatana kätt.
Nähtamatu käe maagiline jõud sunnib inimkonda, mis koosneb atomiseeritud indiviididest (ilma kogukondlike, rahvuslike, ühiskondlike sidemeteta) tööle: igaüks jälgib vaid iseenda huve, mis on tervitatav egoism ühiskonna aatomitele. See liitegoism peab siis liberaalide uskumuse järgi imepäraselt alkeemiliselt toimides maksimaalset kasu tooma kogu inimkonnale. See on masin, mis iial ei peatu, "perpeetum mobile" (igiliikur) milles piiramatu tootmine kaasneb piiramatute soovidega.
Peale Smithi on turuliberalismi süngeks isaks veel super-moodne Bernard Mandeville (tema ideede tuntuimaks propageerijaks on Ayn Rand,kes on mentoriks tänasele USA ja Eesti eliidile, Reiganile, Thatcherile, Pentus-Rosimannusele, Laarile, Kallasele jne.). Oma raamatus "Valm mesilastest" ta ülistab ahnust ja igat pahet kui majanduse tõelist edasiviivat jõudu. Selles Hayek teda avalikult ei toeta. Mandeville avameelsus ei ole tüüpiline liberalismile, mis algusest peale kaldus end esindama väljaspool moraali.Nagu Rene Dumou väljendas: Smithi majanduslik tegevus "väldib moraali, et termaga mitte konflikti (sic) astuda".
Jean Glaude Michea on päris usutavalt seletanud, et see kahtlustav-eemaletõukav suhtumine moraali sisaldub liberalismi DNA-s: see on reaktsioon 16. ja 17. sajandi Euroopa veristele religioossetele sõdadele. Nende kohutavate konfliktide mälestused, mis olid täis religioosset ja poliitilist kirge ja vihkamist, kujundasid liberaalse neutraliteedi harjumust.
See on väga huvitav üksikkoht, sest neoliberalism esitleb siiani iseennast kui neutraalsuse ideoloogiat: ideoloogiat kui ideoloogia lõpu ideoloogiat, mitte kui üht poliitilist süsteemi teiste seas, mis on ajalooliselt ja sotsiaalselt determineeritud, vaid kui inimkonna sünnipäraselt põlist fakti (mis on muidugi täielik jaburdus). Iseennast imepäraselt reguleerivat turgu esitatakse ideoloogiliselt kui universaalset kategooriat, mis on inimkonna ajaloos olnud algusest peale. Paljud kriitikud, kes on teadlikud peamiselt Marcel Maussi antropoloogilistest uurimistöödest, rõhutavad, et majanduse antiikvormid olid pigem suunatud andmise, vastuvõtmise ja samaga vastamise kohustusele.
Kui neoliberalismi tuum on kaasasündinud fakt, nagu pakub meie kollektiivsesse psüühikasse juba sügavale sisestatud ideoloogia, siis kas saab seda muuta? Kas te saate elada ilma hingamata või peatada päevade ja ööde vaheldumist?
Sellepärast Lääne demokraatias me valime paljude maskide vahel, mille taga on olemuslikult seesama liberaalne partei (täpselt nagu ka Eestis, kus kõikide parteide ideoloogiaks on liberalism; eestluse hävitamise peatamiseks on hädavajalik luua uus, rahvuslikust maailmavaatest lähtuv partei).
Muutus ei ole keelatud, muutus on võimatu. Seda nähtust võib mõista kui kurikavalat nähtamatu totalitarismi vormi.
Neoliberaalses ühiskonnas pole kedagi, kes reaalselt juhiks poliitilist jõudu. Majandus reguleerib end iseenesest ja valitsus on organiseeritud tehnokraatidest, kes rakendavad mõningaid ratsionaalseid valikuid. See on ilmselgelt ideoloogiline fassaad. Säilitamaks seda fassaadi, panna inimesi uskuma, et see ongi reaalsuses, on täpselt neoliberalismi poliitiline probleem. Peamine instrument selle sihi saavutamiseks on propaganda.
Moodsa propaganda meistrajud on kiirelt taas avastanud vana idee, mida hästi teadis iga antiikne müstik: kujundid on võimsamad kui sõnad. Selle protsessi tundis geniaalselt ära Gy Debord oma maagilises “The Society of Spectacle” 1967.
Oma raamatus Hidden Persuades Packard häbimärgistab värvilised reklaamiplakatid ja alateadvuslikud sõnumid. Noam Chomsky iseloomustas korporatsioone: “Eesmärk on maksimaliseerida kasum ja osa turust. Ja neil on samuti oma sihtmärk, nimelt elanikkond. Nad tuleb muuta täiesti ajuvabaks tarbijaks toodetele, mida nad ei vaja. (…) Ideaaliks on indiviidid,kes on totaalselt lahutatud üksteisest.”
Vaba tahe languses.
Ja siin on aju problem. Idee, et spetsiaalsel sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil on vajadus rakendada kogu ajustruktuur, mis harilikult on orienteeritud praktilisele ja kõne ratsionaalsusele ( kus näiteks põhjuse ja tagajärje mõistmine on hea evolutsioonilises mõttes) peab jääma tähtsaks. Samas kui looduses ei ole mitte mingit vabat tahet, võib limiteeritud sotsiaalsel tasandil ettekujutada vabaduse kontseptsiooni. See kitsas ruum on koduks meie kallihinnalisele ratsionaalsusele.
Mõne dekaadi jooksul on sarnane suhtumine, mis põhineb meie füsioloogial, kiiresti muutumas iganenuks. Aju on üks kõige paindlikumatest meie organitest, mis on pidevalt end adopteerinud läbi ajaloo. Nüüd on suur vahe, et ta nüüd adopteerub kognitiivsetele muutustele, mis on tehtud inimeste poolt, et kontrollida teisi inimesi: mutatsiooni resultaadiks võib olla enam alistuv ja kontrollitav persoon, mis üldse ei sobi indiviidile evolutsioonilises mõttes (massiline degeneerumine). Mõtle Pasolini “antropoloogilisele mutatsioonile”.
Meie neoliberaalne ühiskond arendab inimtõugu, mis adopteeruks uuele globaalsele totalitarismile. F.Fukuyama levitas sarnast alarmi oma 2002 "Posthuman Future", kuigi vähem radikaalselt ja peaasi, mitte sidudes neid mutatsioone domineeriva poliitilise süsteemiga.
Opereerimaks meie i-ühiskonnas ei vaja me niivõrd ratsionaalset mõtlemist (vaadake vaid, milliseid mõistusevastaseid jaburdusi on kasvõi M.Laar meie ajaloo kohta kirjutanud!), vaid hoopis võimet kombineerida kujundeid analoogia põhjal. See on maailm, kus vana mittevasturääkivuse printsiip (loogiline mõtlemine) on kasutu, sest kujundid ilmuvad üksteisest ilma mingi loogilise dünaamikata. Bauman nimetab seda vedelaks maailmaks (geopoliitikas Merejõu tsivilisatsioonitüüp). Elades vedelas maailmas, oleme me suunatud arendama peaaju aktiivsust, mis nõuab kiiret vastust pidevalt järgnevatele kujundite ja emotsioonide voole. Selles maailmas(Sea Poweri valitsemise all) on ratsionaalne struktuur puhas arheoloogia.
Meie (neoliberaalse) ühiskonna seadus on vedelus (Mere tsivilisatsioonitüüp) ja aju kujundid on kiiremad kui meie mõtted. See võib näida väheke abstraktsena kuid mõelgem oma igapäeva elule. Kas te olete märganud, et tänased thrillerid on täis ebajärjekindlust palju rohkem kui vanad. See on sellepõrast, et piltide koherentsusel ei ole enam tähtsust, loo haripunkt võib olla emotsioon ja tunne, mida me rõõmsalt filtreerime läbi mõne peaaju mustri, milles ratsionaalsusel pole mingit tähtsust (nagu M.Laari ajaloos).
Ratsionaalsus ei ole kunagi olnud peamine iseloomujoon inimese maailmas (neoliberaalne vabaturu usk aga postuleerib, et iga osavõtja on oma otsustes ratsionaalne ja omab täiuslikku informatsiooni turu olukorra kohta!); see on ilmselge, ent alati on eeldatud, et ratsionaalsus on meie sotsiaalse kognitiivse püramiidi tipus kui meie poliitilise vabaduse piiratud instrument. Kuid suutlikus teha ratsionaalseid ühendusi pole kunagi olnud vähem kasulik (lihtinimesele) kui tänapäeva (neoliberaalses) ühiskonnas.
Ma olen kindel, et klaasist pilvelõhkujate tipus luksuskorterites, kus umbes üks protsent ropult rikkaid elavad, pole vana Machiavelli mitte kunagi moest läinud. Manageerimaks oma rikkust ja võimu vajavad nad hädasti iidseid kategooriaid, et põhjustada tagajärge jne. (mis eeldab loogilist mõtlemisvõimet). Lihtsustades öeldes on vedel maailm (neoliberalism) ideoloogia, mis allutab ülejäänud 99% totalitarismile, kus igaüks neab, et ta on vaba.
(Rahvuslased on põhimõtteliselt neoliberaalide New World Order` i vastu, mis näeb ette 99¤ elanikkonna muutmise Homo Sapiensi liigist loogilise mõtlemisvõimeta pudulojusteks, kes oleks hõlpsasti manipuleeritavad globaalse eliidikihi poolt. On arusaadav, et mitte mingeid kompromisse neoliberaalidega Ref, IRL jne. meil olla ei saa - nad on meie poliitilised vaenlased).
Roman Ubakivi 01.08.2014
esmaspäev, 28. juuli 2014
JUULI
Juulikuud iseloomustavad minu jaoks märksõnad: jalgpall-Brasiilia-Ukraina-Rõivas-Gallo.
Jalgpalli MM Brasiilias võitis teenitult Saksamaa. Finaalmängu jälgisid nii Merkel kui Putin, kes oma kohtumisel arutasid üksipulgi Ukraina olukorda. Ukrainas ei suuda Poroshenko väed jagu saada kohalikest "terroristidest" ja sooritavad sõjakuritegusi pommitades tsiviilelanikke nende kodudes. Ainuke lootus on kasutada ära reisi MH17 Malaisia tsiviillennuki allatulistamine tõenäoliselt siseministri käsul kahe Ukraina sõjalennuki poolt, mis saatsid reisilennukit, kelle marsuut oli täiesti arusaamatute põhjuste poolt viidud tavamarsuudist 200 km põhja poole Kiievi lennujuhtimiskeskuse poolt, nii et see toimuks just "terroristide" poolt hoitud territooriumi kohal.
Kiiev ja USA oma puudlitega kisendasid muidugi kohe, et süüdi on separatistid ja Putin ning lubasid esitada selle kohta tõendeid. Viimaseid muidugi ei ole ja arvestus on lihtsalt selles, et kui valet meedias tuhandeid korda korrata, siis lääne publik seda uskuma jääbki. USA saab jälle avaldada suuremat survet Euroopale, et see iseenda kui majandusliku konkurendi hävitaks veelgi karmima majandusliku sõjaga Venemaa vastu.
Sel ajal kui Obama taktikalisi punkte kogus provokatsiooniga Ukrainas ja kodus meeleheitlikku võitlust peab oma impeachmenti vastu, mille poolt on juba kolmandik ameeriklasi (Obama reiting on juba madalam Bushi madalseisust), tegeles üle 80% reitinguga Putin jalgpalli kõrval ka geopoliitikaga. Ta oli Fortelezes BRICS´i ajaloolisel kohtumisel, mis viis lõpuni 2009 a, Jekaterinburgis alustatud protsessi BRICS i Arengupanga ja reservvaluutade pooli CRA. See tähendab alternatiivi maailmamajanduse kriisi viinud Bretton Woodsi süsteemile ja neoliberaalide nn.Washingtoni konsensusele. Viimane on USA võimsuse alustalaks, mis võimaldas teiste maade arvel finantseerida USA fiskaalset defitsiiti ja on aluseks USA globaalsele sõjalisele üleolekule. Aluseks võeti Putini kontseptsioon, et kõik arveldused BRICS´iga peavad toimuma välistades US dollarit! See on hävitav löök neoliberaalsele casino kapitalismi spekulatiivsele mudelile, mis teenib ainuüksi finantsoligarhia huve.
See on Kaose Impeeriumi Ukraina poliitika otsene tagajärg, mis muudab põhimõtteliselt globaalset jõüdude tasakaalu Hiina jt. kasuks ja on kergelt ettearvatud USA endi rumala poliitika, mis sundis Venemaa liituma Hiinaga, esimine väga mõru vili. Ukraina on riigina muidugi juba õnnestunud hävitada ja nii tekitada sõjakolle otse Venemaa ja EL piiridel, mis tähendab viimastele muidugi peavalu ja finantsilisi kaotusi, ent Putinil on vaja vaid oodata, et talvel külma ja puudust kannatavad raevunud ukrainlased Poroshenko minema kihutavad. Majandusliku katastroofi talveks kindlustanud oma käpiknuku Jatsi tõid jänkid ettenägelikult varumeeste pingile.
Ent kui ameeriklased mängivad hästi pokkerit, siis venelased on head males. USA on küll kulutanud 5 miljardit dollarit ainuüksi Riigidepartemangu liinis (CIA ilmselt kahekordselt sellest rohkem) oma agentuuri loomiseks Ukrainas, ent mitte sentigi rahva heaolu parandamiseks. Kaos, puudus ja pommitamine pole aga see, mida ukrainlased tahavad. Pettumus Läänes saab suur olema ja Putinil on vaja vaid oodata, et päästjana valgel hobusel Kiievi ratsutada. Tuleb vaid mitte reageerida provokatsioonidele ja mitte lasta end kiskuda jänkide poolt organiseeritavasse maailmasõtta.
Samal ajal kui jänkid Ukrainas oma ressursse raiskavad, tegid Xi Xinping ja Putin üliedukad turneed Ladina Ameerikas. 36 miljardi suuruse võla kustutamine Kuubale on palju enam inimeste südameid võitev poliitika kui kaos ja terror, mida USA Ukrainas külvab. Juhituna Brzezinski russofoobiast ja ignoreerides Bismarcki raudset loogikat, on USA eliit kaotanud reaalsustaju ja suutnud sisuliselt strateegiliselt kaotada oma kunagise "tagatoa" - Lõuna Ameerika!
Ent suurim oht USA-le on loomulikult sisemine. Johtuvalt neolibraalse ideoloogia valitsemisest, on ta kaotanud oma identiteedi, mis tähendab Jugoslaavia sündroomi, mis ähvardab kiire lagunemisega, nagu see toimus NSV liiduga.
Sama lagunemisoht on kirvena ka Eesti riigikese kohal, sest neoliberaalse poliitikaga on eestimaalaste integratsioon mõeldamatu ja vastasseis kahe kogukonna vahel on fikseeritud. Pronksiöö kindlustas kolmandiku rahva võõrandumise Eesti riigist ja Rõivase tasemest piisab vaid käskude jagamiseks meediale.
Rõivase totalitarism ei ole juhuslik, vaid neoliberaalse ideoloogia ja poliitika järelm, kui nõustuda Glaudio Gallo teesiga (La Stampa toimetaja 08.07.14.): neoliberaalne süsteem mis otse või kaudselt valitseb suuremat osa maailmast, põhjustab hävitusliku antropoloogilise mutatsiooni, mis viib meid planetaarse totalitarismini (mil igaüks neab maapõhja oma "vabaduse"). Artikkel on tähelepanuväärne, sest võtab skemaatiliselt suuresti kokku traditsionalistide ja rahvuslaste kriitika neoliberalismi vastu. Iga rahvuslaseks end nimetav inimene peab loomulikult oskama vahet teha põhimõtete vahel, mis eristavad rahvuslasi praegustest võimuerakondadest ja seepärast kui jälle Tallinna tulen, üritan esitada Gallo mõtteid. Meid, rahvuslasi, traditsionaliste, ehtsaid parempoolseid on tegelikult Euroopas tohutu hulk, kes on lihtsalt peale maailmasõdade katastroofi seni nagu varjusurmas elanud. Täna on hetk, mil meil on aeg ärgata ja oma ideede ja õiguste eest võitlema hakata.
Roman Ubakivi 28.07.14
Jalgpalli MM Brasiilias võitis teenitult Saksamaa. Finaalmängu jälgisid nii Merkel kui Putin, kes oma kohtumisel arutasid üksipulgi Ukraina olukorda. Ukrainas ei suuda Poroshenko väed jagu saada kohalikest "terroristidest" ja sooritavad sõjakuritegusi pommitades tsiviilelanikke nende kodudes. Ainuke lootus on kasutada ära reisi MH17 Malaisia tsiviillennuki allatulistamine tõenäoliselt siseministri käsul kahe Ukraina sõjalennuki poolt, mis saatsid reisilennukit, kelle marsuut oli täiesti arusaamatute põhjuste poolt viidud tavamarsuudist 200 km põhja poole Kiievi lennujuhtimiskeskuse poolt, nii et see toimuks just "terroristide" poolt hoitud territooriumi kohal.
Kiiev ja USA oma puudlitega kisendasid muidugi kohe, et süüdi on separatistid ja Putin ning lubasid esitada selle kohta tõendeid. Viimaseid muidugi ei ole ja arvestus on lihtsalt selles, et kui valet meedias tuhandeid korda korrata, siis lääne publik seda uskuma jääbki. USA saab jälle avaldada suuremat survet Euroopale, et see iseenda kui majandusliku konkurendi hävitaks veelgi karmima majandusliku sõjaga Venemaa vastu.
Sel ajal kui Obama taktikalisi punkte kogus provokatsiooniga Ukrainas ja kodus meeleheitlikku võitlust peab oma impeachmenti vastu, mille poolt on juba kolmandik ameeriklasi (Obama reiting on juba madalam Bushi madalseisust), tegeles üle 80% reitinguga Putin jalgpalli kõrval ka geopoliitikaga. Ta oli Fortelezes BRICS´i ajaloolisel kohtumisel, mis viis lõpuni 2009 a, Jekaterinburgis alustatud protsessi BRICS i Arengupanga ja reservvaluutade pooli CRA. See tähendab alternatiivi maailmamajanduse kriisi viinud Bretton Woodsi süsteemile ja neoliberaalide nn.Washingtoni konsensusele. Viimane on USA võimsuse alustalaks, mis võimaldas teiste maade arvel finantseerida USA fiskaalset defitsiiti ja on aluseks USA globaalsele sõjalisele üleolekule. Aluseks võeti Putini kontseptsioon, et kõik arveldused BRICS´iga peavad toimuma välistades US dollarit! See on hävitav löök neoliberaalsele casino kapitalismi spekulatiivsele mudelile, mis teenib ainuüksi finantsoligarhia huve.
See on Kaose Impeeriumi Ukraina poliitika otsene tagajärg, mis muudab põhimõtteliselt globaalset jõüdude tasakaalu Hiina jt. kasuks ja on kergelt ettearvatud USA endi rumala poliitika, mis sundis Venemaa liituma Hiinaga, esimine väga mõru vili. Ukraina on riigina muidugi juba õnnestunud hävitada ja nii tekitada sõjakolle otse Venemaa ja EL piiridel, mis tähendab viimastele muidugi peavalu ja finantsilisi kaotusi, ent Putinil on vaja vaid oodata, et talvel külma ja puudust kannatavad raevunud ukrainlased Poroshenko minema kihutavad. Majandusliku katastroofi talveks kindlustanud oma käpiknuku Jatsi tõid jänkid ettenägelikult varumeeste pingile.
Ent kui ameeriklased mängivad hästi pokkerit, siis venelased on head males. USA on küll kulutanud 5 miljardit dollarit ainuüksi Riigidepartemangu liinis (CIA ilmselt kahekordselt sellest rohkem) oma agentuuri loomiseks Ukrainas, ent mitte sentigi rahva heaolu parandamiseks. Kaos, puudus ja pommitamine pole aga see, mida ukrainlased tahavad. Pettumus Läänes saab suur olema ja Putinil on vaja vaid oodata, et päästjana valgel hobusel Kiievi ratsutada. Tuleb vaid mitte reageerida provokatsioonidele ja mitte lasta end kiskuda jänkide poolt organiseeritavasse maailmasõtta.
Samal ajal kui jänkid Ukrainas oma ressursse raiskavad, tegid Xi Xinping ja Putin üliedukad turneed Ladina Ameerikas. 36 miljardi suuruse võla kustutamine Kuubale on palju enam inimeste südameid võitev poliitika kui kaos ja terror, mida USA Ukrainas külvab. Juhituna Brzezinski russofoobiast ja ignoreerides Bismarcki raudset loogikat, on USA eliit kaotanud reaalsustaju ja suutnud sisuliselt strateegiliselt kaotada oma kunagise "tagatoa" - Lõuna Ameerika!
Ent suurim oht USA-le on loomulikult sisemine. Johtuvalt neolibraalse ideoloogia valitsemisest, on ta kaotanud oma identiteedi, mis tähendab Jugoslaavia sündroomi, mis ähvardab kiire lagunemisega, nagu see toimus NSV liiduga.
Sama lagunemisoht on kirvena ka Eesti riigikese kohal, sest neoliberaalse poliitikaga on eestimaalaste integratsioon mõeldamatu ja vastasseis kahe kogukonna vahel on fikseeritud. Pronksiöö kindlustas kolmandiku rahva võõrandumise Eesti riigist ja Rõivase tasemest piisab vaid käskude jagamiseks meediale.
Rõivase totalitarism ei ole juhuslik, vaid neoliberaalse ideoloogia ja poliitika järelm, kui nõustuda Glaudio Gallo teesiga (La Stampa toimetaja 08.07.14.): neoliberaalne süsteem mis otse või kaudselt valitseb suuremat osa maailmast, põhjustab hävitusliku antropoloogilise mutatsiooni, mis viib meid planetaarse totalitarismini (mil igaüks neab maapõhja oma "vabaduse"). Artikkel on tähelepanuväärne, sest võtab skemaatiliselt suuresti kokku traditsionalistide ja rahvuslaste kriitika neoliberalismi vastu. Iga rahvuslaseks end nimetav inimene peab loomulikult oskama vahet teha põhimõtete vahel, mis eristavad rahvuslasi praegustest võimuerakondadest ja seepärast kui jälle Tallinna tulen, üritan esitada Gallo mõtteid. Meid, rahvuslasi, traditsionaliste, ehtsaid parempoolseid on tegelikult Euroopas tohutu hulk, kes on lihtsalt peale maailmasõdade katastroofi seni nagu varjusurmas elanud. Täna on hetk, mil meil on aeg ärgata ja oma ideede ja õiguste eest võitlema hakata.
Roman Ubakivi 28.07.14
kolmapäev, 9. juuli 2014
BRASIILIA KATASTROOFIST
Eilse katastroofiga võttis Brasiilia Venemaalt üle kõige ebaönnestunuma meeskonna karika. See, mis ma eile nägin, oli väljaspool minu kujutlusvõimet. Ma ei näinud väljakul Brasiilia MEESKONDA, vaid üksnes Brasiilia MÄNGIJAID.
Siin on muidugi ootamatu hooletus kahe maailmakuulsa treeneri poolt. Algajagi treener teab, et edu saavutamiseks on tema esimeseks ülesandeks moodustada tema käsutuses olevatest mängijatest meeskond. See tähendab mängijate algul vormitu massi struktureerimist, meeskonna liidrite, kaitse juhi jne paikapanemist. Seda Brasiilia treenerid loomulikult tegidki, ent ilma piisava tugevusvaruta. Aga polnud ju raske ette prognoosida, et võimalik on turniiri jooksul kapteni ja kaitsejuhi Silva kaks kollast kaarti ja ründeässa Neymari vigastus. Tuli aga välja, et polnudki ette valmistatud varu kaitse juhti ega varu ründevarianti?! Dante on muidugi hea Bundesliiga mängija, ent ei oma juhi omadusi. Kaitse nägi vaatamata headele mängijatele organiseerimatuse tõttu välja kui peata kanad.
Sealjuures ei olnudki probleem selles, et olukord tingis riskimist ja äärekaitsed oleks tulnud aktiivselt rünnakut toetama saata. Mängu tulemuse otsustasid ju kaks esimest väravat, mis mõlemad löödi standardolukordadest (nurgalöök ja aut)! Sealhulgas esimene värav löödi viie meetri kasti joone juurest segamatult mitte peaga, vaid SISEKÜLJEGA otse korneri söödust! Sellist asja profitasemel on raske ette kujutada, isegi algajate laste mängus võib aastaid sellist imet oodata. Elementaarne blokk Silvale ja Brasiilia kaitse on vaid pealtvaatajad! Brasiiliased ei teinud kaitses pressingut palliga mängijale, ei katnud mehi, vaid kobaras seisid ja vaatasid pealt kuidas sakslased toimetavad. Sellist distsiplineerimatust ei ole isegi hoovivutis, ilmtingimata leidub mõni liider, kes lööb elementaarse korra majja. Br. treenerid selles mängus sellist juhiomadustega mängijat väljakule ei saatnud.
Probleem on muidugi veel tõsisem. Nagu ma juba ennem turniiri kodustele seletasin, pole ma nii tähtedest vaest Brasiiliat veel näinud - kõigest Neymar! Alates aga 58`on neid normaalselt olnud 4-7! Langustendents algas vast peale Sokratese põlvkonda Hispaanias. Tänane BR.koonduse mäng ei baseeru enam Garrincha sugustel tähtedel, kes võivad nagu vahust läbi minna kahest vastasest ja nii purustaksid kogu Saksa hästiõlitatud masina; ega oma treenerite revolutsioonilistest ideedest, vaid kõigest headest Bundesliiga tasemega mängijatest ja treenerist, kes laenab mänguideid sakslastelt.
Algusse tagasi tulles seletan, miks oli hädavajalik äärekaitsed rünnakule saata: Fred ei ole täht nagu oli Vava , kes oma võimsuse ja väravavaistuga terroriseeris vastase kaitset, keskväljal olid tublid töötegijad, aga mitte ühtegi dispetsherist geeniust nagu Didi, Pele asendaja Neymar oli vigastatud, äärtel ei olnud Garrinchat vaid mängijad, kes ühte kaitset kohates keerasid vastase väravale selja ja söötsid tagasi jne. Edu saavutamiseks on brasiiliastel hädavajalik pöörduda tagasi oma juurte juurde.
Tänane mäng tõotab tulla palju huvitavam, sest mõlemad meeskonnad on vaimselt tugevamad brasiilastest.
Roman Ubakivi
Siin on muidugi ootamatu hooletus kahe maailmakuulsa treeneri poolt. Algajagi treener teab, et edu saavutamiseks on tema esimeseks ülesandeks moodustada tema käsutuses olevatest mängijatest meeskond. See tähendab mängijate algul vormitu massi struktureerimist, meeskonna liidrite, kaitse juhi jne paikapanemist. Seda Brasiilia treenerid loomulikult tegidki, ent ilma piisava tugevusvaruta. Aga polnud ju raske ette prognoosida, et võimalik on turniiri jooksul kapteni ja kaitsejuhi Silva kaks kollast kaarti ja ründeässa Neymari vigastus. Tuli aga välja, et polnudki ette valmistatud varu kaitse juhti ega varu ründevarianti?! Dante on muidugi hea Bundesliiga mängija, ent ei oma juhi omadusi. Kaitse nägi vaatamata headele mängijatele organiseerimatuse tõttu välja kui peata kanad.
Sealjuures ei olnudki probleem selles, et olukord tingis riskimist ja äärekaitsed oleks tulnud aktiivselt rünnakut toetama saata. Mängu tulemuse otsustasid ju kaks esimest väravat, mis mõlemad löödi standardolukordadest (nurgalöök ja aut)! Sealhulgas esimene värav löödi viie meetri kasti joone juurest segamatult mitte peaga, vaid SISEKÜLJEGA otse korneri söödust! Sellist asja profitasemel on raske ette kujutada, isegi algajate laste mängus võib aastaid sellist imet oodata. Elementaarne blokk Silvale ja Brasiilia kaitse on vaid pealtvaatajad! Brasiiliased ei teinud kaitses pressingut palliga mängijale, ei katnud mehi, vaid kobaras seisid ja vaatasid pealt kuidas sakslased toimetavad. Sellist distsiplineerimatust ei ole isegi hoovivutis, ilmtingimata leidub mõni liider, kes lööb elementaarse korra majja. Br. treenerid selles mängus sellist juhiomadustega mängijat väljakule ei saatnud.
Probleem on muidugi veel tõsisem. Nagu ma juba ennem turniiri kodustele seletasin, pole ma nii tähtedest vaest Brasiiliat veel näinud - kõigest Neymar! Alates aga 58`on neid normaalselt olnud 4-7! Langustendents algas vast peale Sokratese põlvkonda Hispaanias. Tänane BR.koonduse mäng ei baseeru enam Garrincha sugustel tähtedel, kes võivad nagu vahust läbi minna kahest vastasest ja nii purustaksid kogu Saksa hästiõlitatud masina; ega oma treenerite revolutsioonilistest ideedest, vaid kõigest headest Bundesliiga tasemega mängijatest ja treenerist, kes laenab mänguideid sakslastelt.
Algusse tagasi tulles seletan, miks oli hädavajalik äärekaitsed rünnakule saata: Fred ei ole täht nagu oli Vava , kes oma võimsuse ja väravavaistuga terroriseeris vastase kaitset, keskväljal olid tublid töötegijad, aga mitte ühtegi dispetsherist geeniust nagu Didi, Pele asendaja Neymar oli vigastatud, äärtel ei olnud Garrinchat vaid mängijad, kes ühte kaitset kohates keerasid vastase väravale selja ja söötsid tagasi jne. Edu saavutamiseks on brasiiliastel hädavajalik pöörduda tagasi oma juurte juurde.
Tänane mäng tõotab tulla palju huvitavam, sest mõlemad meeskonnad on vaimselt tugevamad brasiilastest.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 7. juuli 2014
MULJEID LAULUPEOST JA JALGPALLIST
Tänavu on eriti tore suvi, rõõmustades meid toreda laulupeo ja jalgpalliga. Eestlastel on üha suurem alateadlik hingeline vajadus kollektiivse vaimu järele, mida igapäevaelu oma äärmusliku individualismi konkurentsisõjaga pakkuda ei suuda. Arvan, et päris täpselt väljendas seda hingenälga ETV-s üks tuntud laulu- ja tantsumees, kes kannatamatult on oodanud viis aastat, et jälle saada end eestlasena tunda. Rahvuslasena on sellest mulle vähe, mina tahan , et ma iga päev elaksin eestlasena osakesena meie rahvast. Selleks me peame aga põhimõtteliselt muutma tänast neoliberaalset rahvust hävitavat poliitikat. Selleks me vajamegi uut parteid - ja ilmtingimata just rahvuslikku.
Ülesanne ei ole muidugi kergete killast, sest iseseisev natsionalism, mis teenib oma rahvuse huve ja ei püüdle maailmavalitsemiseks mugavat rahvustevaba maailma, on H.Kissingeri mõtte järgi "viirus", mis võib "levitada ohlikku nakkushaigust". Seepärast ongi meie tänaste kubjaste (IRL haridusministrite Luukase ja Aaviksoo) õnnistusel kuulutatud meie orjastamine muistse vabadussõja kaotamise tulemusel pigem POSITIIVSEKS!
See tuleneb loogiliselt meie valest geopoliitilisest orientatsioonist USA-le ja illustreerib, konkreetselt mu eelnevalt toodud teesi geopoliitikast, et Eesti sisepoliitika määrab ära välispoliitika. Nimelt Eesti Ajaloo II koostajad ise on selgitanud, et nende kontseptsiooni aluseks ei ole EESTLASTE , vaid ANGLO-AMEERIKLASTE arusaamad. Tsaari Venemaa ajal olime me maarahvas, eestlased, Eesti Wabariigis olime me eestlased, Eesti ENSV-s olime me eestlased, ent täna Eesti Vabariik on juba anglo-ameeriklaste koloonia ja meilt on ära võetud meie ajalugu, meie identiteet. Me ei ole enam rahvusena subjektiks Ajaloos, vaid liivaterakestena indiviidide mass rahvusteta maailmas. Esialgu veel lubatakse rahvarõivais iga viie aasta tagant kanda ja leelutades oma vaenlasi vastu võtta, nagu filmis "Malev".
Muidugi ei suuda praegune degenerantne eliit nii keerulist loogilist ahelat jälgida. Kogesin oma valimiskampaanias, et isegi saatejuht ETV-s ei suuda siiralt aru saada mis seos on astmelisel tulumaksul rahvusliku maailmavaatega. Aga ma kirjutangi mitte orjadele (ehkki kubjaste seisusse tõstetutele), vaid neile, kes Hegeli mõistes on isandad, iseseisva mõtlemisega isiksused, kes on tahtelised midagi Eesti heaks ära tegema.
Jalgpallis võitsid veerandfinaalid kõik favoriidid. Sakslastel oli minu arvates Alzeeriaga isegi raskem kui Prantsusmaaga. Esimestega pidi kõik 100% lõpus välja laduda. Prantsusmaa mängijate valik oli Alzeerlastega võrreldes vast parem, ent nad ei mänginud enda mängu, lastes end kaasa viia sakslaste akadeemilisest stiilist.
Brasiilia- Kolumbia mängu kohtunik ajas kui proffide hulka äraeksinud amatöör mul järjekordselt karvad turri. Üldse mitte reageerida Brasiilia suurima tähe sandistamisele meenutas mulle Pele sihipärast ja süstemaatilist sandistamist 66`. Siis oli juba viimane aeg punamütsikesed huntide salgast minema kihutada.
Kui arvestada veel kapteni Silva eemalejäämist poolfinaalist sakslaste vastu, siis on brasiillaste seis ilma ründeteravuseta ja kaitseauguga küllaltki täbar. Valida on halva ja veel halvema vahel. Arvan, et mängides rangelt kaitses ja oodates juhuslikku väravat või pendleid, kindlustaks Brasiilia soliidse mänguja väärika ...kaotuse. Mida on parimate mängijate kaotamisega kerge õigustada. Ma eelistaksin sellises raskes olukorras riskida, sest muud teed võidule ei ole. Tuleb mängida rahva teol emotsioonidel, andes mängijatele vabaduse aloogilistele tegutsemisele. Äärekaitsed rünnakule ette, rünnata suurte jõududega ja loota, et piisavalt mängijaid ka alati kaitsesse jõuab on muidugi naiivne, tuleb loota mängijate kvaliteedile ja ennastsalgavusele. Nii võib Saksamaad võita, ent ka suurelt põruda 0:4! Saksa diisel on hästi õlitatud ja mängukorras ning akadeemilise mängu puhul favoriit.
Hollandil on paremad sanshid kui Argentiinal. Meshil on pikk hooaeg ja vigastused jalgades. Ent ta on suur mängija ja üheks mänguks võib teda ime tegemiseks üles kruvida.
See oli minu nooruseajal, kui jalgpalli taktika hoogsalt arenes ja igal MM-l oli põhiküsimuseks: mis on jalgpallitaktikas uut? Ent need olid kauged 58`ja kuuekümnendad ja seitsmekümnendad. Tänapäeval sellist küsimust isegi ei püstitata, sest täiustatakse ja arendatakse olemasolevat.
Võin muusikas võhikuna muidugi eksida, ent midagi sarnast on täna ka popmuusikas. Ameerika vangla räpp välja arvatud, millest ma ei oska rõõmu tunda, eelistaksin juba Võssotskit selles teemas.
Formaalselt on turniiril suurimaks põrujaks muidugi maailmameister Hispaania, ent midagi hullu ei ole. Nad ei olnud lihtsalt selleks turniiriks füüsiliselt suutelised oma kvadraadistiilis (tika-taka) mängima. Nende stiil nõuab suurt ja pidevat liikumist, mida nad suutsid demonstreerida vaid 20 minuti jooksul 90-st. Võib arvata, et tegu oli kolme peamise põhjuse kombinatsiooniga: pika väsitava hooaja järel ei olnud piisavalt aega puhkuseks ja nõutavaks füüsiliseks ettevalmistuseks; kõik saavutanud mängijatel on raske end ülipingutuseks mobiliseerida; turniiristrateegiana katsuti loomulikult alagrupist palju jõudu raiskamata klassi arvel välja tulla, mis väravavahi prohmakate järel osutus võimatuks. Hispaanial on oma stiil ja sellele vastavad mängijad täitsa olemas ja mõõnad-tõusud on normaalsed.
Mina pean turniiri suurimaks põrujaks hoopis Venemaad. Mitte itaallasest tipptreenerit ja mängijaid, vaid jalgpalli juhti Mutkod. Viimane on kahtlemata suur tegija rahade organiseerimises (7 miljonit treeneri kontakt ja ideaalsed tingimused meeskonna ettevalmistamiseks ja premeerimiseks). Ent jalgpalli edukaks juhtimiseks on see selgelt ebapiisav. Ma nägin platsil kolmanda järgu itaalia meeskonda, keda oli teises mängus lihtsalt vastik vaadata. Järgmine MM on teatavasti Venemaal ja mul pole kahtlustki, et väljapaistva treenerina suudab Capello tuua platsile siis juba teisejärgulise itaalia stiilis mängiva meeskonna. Probleem on selles, et kõik senised maailmameistrid (aga just maailmameistriks tahavad venelased loomulikult oma kodus tulla) on mänginud oma rahvusliku omapärale rajatud stiilis. Mul ei ole aga piisavalt fantaasiat, et kujutada ette, kuidas range aritmeetiliselt täpse catenaccio kaitsetööga hiilanud itaalia stiil sobib vene mentaliteediga, mida võiks kujutada ette kui ulja ja muretu troika kihutamist. Ma nägin, et mängijad ja treener tegid hambaid kiristades rasket tööd, mis oli kõigile ebameeldiv. Mingit rõõmu ega ilu mina küll ei tundnud. Katorga!
Roman Ubakivi
Ülesanne ei ole muidugi kergete killast, sest iseseisev natsionalism, mis teenib oma rahvuse huve ja ei püüdle maailmavalitsemiseks mugavat rahvustevaba maailma, on H.Kissingeri mõtte järgi "viirus", mis võib "levitada ohlikku nakkushaigust". Seepärast ongi meie tänaste kubjaste (IRL haridusministrite Luukase ja Aaviksoo) õnnistusel kuulutatud meie orjastamine muistse vabadussõja kaotamise tulemusel pigem POSITIIVSEKS!
See tuleneb loogiliselt meie valest geopoliitilisest orientatsioonist USA-le ja illustreerib, konkreetselt mu eelnevalt toodud teesi geopoliitikast, et Eesti sisepoliitika määrab ära välispoliitika. Nimelt Eesti Ajaloo II koostajad ise on selgitanud, et nende kontseptsiooni aluseks ei ole EESTLASTE , vaid ANGLO-AMEERIKLASTE arusaamad. Tsaari Venemaa ajal olime me maarahvas, eestlased, Eesti Wabariigis olime me eestlased, Eesti ENSV-s olime me eestlased, ent täna Eesti Vabariik on juba anglo-ameeriklaste koloonia ja meilt on ära võetud meie ajalugu, meie identiteet. Me ei ole enam rahvusena subjektiks Ajaloos, vaid liivaterakestena indiviidide mass rahvusteta maailmas. Esialgu veel lubatakse rahvarõivais iga viie aasta tagant kanda ja leelutades oma vaenlasi vastu võtta, nagu filmis "Malev".
Muidugi ei suuda praegune degenerantne eliit nii keerulist loogilist ahelat jälgida. Kogesin oma valimiskampaanias, et isegi saatejuht ETV-s ei suuda siiralt aru saada mis seos on astmelisel tulumaksul rahvusliku maailmavaatega. Aga ma kirjutangi mitte orjadele (ehkki kubjaste seisusse tõstetutele), vaid neile, kes Hegeli mõistes on isandad, iseseisva mõtlemisega isiksused, kes on tahtelised midagi Eesti heaks ära tegema.
Jalgpallis võitsid veerandfinaalid kõik favoriidid. Sakslastel oli minu arvates Alzeeriaga isegi raskem kui Prantsusmaaga. Esimestega pidi kõik 100% lõpus välja laduda. Prantsusmaa mängijate valik oli Alzeerlastega võrreldes vast parem, ent nad ei mänginud enda mängu, lastes end kaasa viia sakslaste akadeemilisest stiilist.
Brasiilia- Kolumbia mängu kohtunik ajas kui proffide hulka äraeksinud amatöör mul järjekordselt karvad turri. Üldse mitte reageerida Brasiilia suurima tähe sandistamisele meenutas mulle Pele sihipärast ja süstemaatilist sandistamist 66`. Siis oli juba viimane aeg punamütsikesed huntide salgast minema kihutada.
Kui arvestada veel kapteni Silva eemalejäämist poolfinaalist sakslaste vastu, siis on brasiillaste seis ilma ründeteravuseta ja kaitseauguga küllaltki täbar. Valida on halva ja veel halvema vahel. Arvan, et mängides rangelt kaitses ja oodates juhuslikku väravat või pendleid, kindlustaks Brasiilia soliidse mänguja väärika ...kaotuse. Mida on parimate mängijate kaotamisega kerge õigustada. Ma eelistaksin sellises raskes olukorras riskida, sest muud teed võidule ei ole. Tuleb mängida rahva teol emotsioonidel, andes mängijatele vabaduse aloogilistele tegutsemisele. Äärekaitsed rünnakule ette, rünnata suurte jõududega ja loota, et piisavalt mängijaid ka alati kaitsesse jõuab on muidugi naiivne, tuleb loota mängijate kvaliteedile ja ennastsalgavusele. Nii võib Saksamaad võita, ent ka suurelt põruda 0:4! Saksa diisel on hästi õlitatud ja mängukorras ning akadeemilise mängu puhul favoriit.
Hollandil on paremad sanshid kui Argentiinal. Meshil on pikk hooaeg ja vigastused jalgades. Ent ta on suur mängija ja üheks mänguks võib teda ime tegemiseks üles kruvida.
See oli minu nooruseajal, kui jalgpalli taktika hoogsalt arenes ja igal MM-l oli põhiküsimuseks: mis on jalgpallitaktikas uut? Ent need olid kauged 58`ja kuuekümnendad ja seitsmekümnendad. Tänapäeval sellist küsimust isegi ei püstitata, sest täiustatakse ja arendatakse olemasolevat.
Võin muusikas võhikuna muidugi eksida, ent midagi sarnast on täna ka popmuusikas. Ameerika vangla räpp välja arvatud, millest ma ei oska rõõmu tunda, eelistaksin juba Võssotskit selles teemas.
Formaalselt on turniiril suurimaks põrujaks muidugi maailmameister Hispaania, ent midagi hullu ei ole. Nad ei olnud lihtsalt selleks turniiriks füüsiliselt suutelised oma kvadraadistiilis (tika-taka) mängima. Nende stiil nõuab suurt ja pidevat liikumist, mida nad suutsid demonstreerida vaid 20 minuti jooksul 90-st. Võib arvata, et tegu oli kolme peamise põhjuse kombinatsiooniga: pika väsitava hooaja järel ei olnud piisavalt aega puhkuseks ja nõutavaks füüsiliseks ettevalmistuseks; kõik saavutanud mängijatel on raske end ülipingutuseks mobiliseerida; turniiristrateegiana katsuti loomulikult alagrupist palju jõudu raiskamata klassi arvel välja tulla, mis väravavahi prohmakate järel osutus võimatuks. Hispaanial on oma stiil ja sellele vastavad mängijad täitsa olemas ja mõõnad-tõusud on normaalsed.
Mina pean turniiri suurimaks põrujaks hoopis Venemaad. Mitte itaallasest tipptreenerit ja mängijaid, vaid jalgpalli juhti Mutkod. Viimane on kahtlemata suur tegija rahade organiseerimises (7 miljonit treeneri kontakt ja ideaalsed tingimused meeskonna ettevalmistamiseks ja premeerimiseks). Ent jalgpalli edukaks juhtimiseks on see selgelt ebapiisav. Ma nägin platsil kolmanda järgu itaalia meeskonda, keda oli teises mängus lihtsalt vastik vaadata. Järgmine MM on teatavasti Venemaal ja mul pole kahtlustki, et väljapaistva treenerina suudab Capello tuua platsile siis juba teisejärgulise itaalia stiilis mängiva meeskonna. Probleem on selles, et kõik senised maailmameistrid (aga just maailmameistriks tahavad venelased loomulikult oma kodus tulla) on mänginud oma rahvusliku omapärale rajatud stiilis. Mul ei ole aga piisavalt fantaasiat, et kujutada ette, kuidas range aritmeetiliselt täpse catenaccio kaitsetööga hiilanud itaalia stiil sobib vene mentaliteediga, mida võiks kujutada ette kui ulja ja muretu troika kihutamist. Ma nägin, et mängijad ja treener tegid hambaid kiristades rasket tööd, mis oli kõigile ebameeldiv. Mingit rõõmu ega ilu mina küll ei tundnud. Katorga!
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)