K I V I D O N P A I G A S

KIVID ON PAIGAS Viitan pealkirjas muidugi Go mängule seoses Hiina ja Venemaa yhisdeklaratsioonile. Kuulutati välja Hiina-Venemaa vankumatu liit ja selle maailma vöimsaima geopoliitilise jöu baasil kuulutatakse end maailma mängureeglite paikapanijateks, töugates nii seni hegemooni troonilt USA. Konkreetselt toetab Hiina täielikult Venemaa ultimaatumit NATOLe koristada end Venemaa piiridelt tagasi 1997 a. piiridesse ja Venemaa toetab Hiinat tätelikult Taiwani liitmises emamaaga. Vormistatud on nyyd ka formaalselt maailma vömsaim Jöud-POWER, kes käsib USAl koristada end Euraasia mandrilt. Millega sellele eksistentsiaalsele väljakutsele ja absoluutsele geopoliitilisele katastroofile (kogu USA senise poliitika vundamendiks on olnud kategooriline imperatiiv mitte lasta yhineda Euraasias kahel suurriigil) suudab vastata liberaalne USA? Lugege nende peamist ajukeskuse väljaannet Foreign Affairs veendumaks, et neil ei ole mingit tösiseltvöetavat ideejuppigi. Seepärast tegeletakse asendustegevusega - tähelepanu körvalejuhtimisega kolmanda järgu teemaga: mystilise Venemaa sissetungiohu tagasitörjumisega Ukrainasse. Selle udukattega tegeleb ka aktiivselt EL suursaadik Ukrainas Matti Maasik, kelle vaimne vöimekus piirdub vaid bankettidel pakutavate drinkide analyysiga. Nii nöab ta Venemaa loobumist öigusest oma vägesi omatahtsi iseenda terrritooriumil liigutada EL nimel. Aga kes on EL, NATO ja OECD täna geopoliitilises möttes? Siutyhjad fantoomid kes peagi kaovad nasgu Seksuaalrevolutsioonide Ylemaailmne Keskus vene kirjandusklassikas. Jutt on konkreetselt 100 000 grupeeringust, kes seisab vastukaaluks Ukraina 120 000 mehelise Donbassi vastu koondatud väegrupeeringuga ja demonstreerib Venemaa lubadust mitte lubada Ukraina rynnakut Donbassi vastu. Mingeid sissetungikavatsusi, nagu debiilid Der Spiegelist joonistavad tankigruppide nooli yle Krimmi maakitsuse ja Valgevene soode, Venemaal loomulikult ei ole, sest M.Maasikal on täielikult öigus selles, et Ukraina on pöhimötteliselt muutunud alates 2014. aastast ja kujutab täna endast Euroopa koige vaesemat maad hävitatud tööstusega ja kes hingitseb vaid tänu välislaenudele. Prognoosisin juba aastaid tagasi, et Ukraina tulevik on Dikoje Pole, kus peremehetsevad bandiitide jöugud. Täna see realiseeritaksegi pehmearulise M.Maasiku silme all kui hysteerilised vanamutid ja lapsedf vineerist automaatidega söda mängivad. Ukraina nn.territoriaalkaitse tähendab tegelikkuses oligarhide bandiidijöukude legaliseerimist ja on tegelikkuses suunatud mitte Venemaa vastu, vaid oligarhide kaitseks USA vastu. Viimastel on hädavajalik hävitada igasugune tugev vöim Ukrainas, mis vöiks teoreetiliseltki takistada USA täielikku vöimu Ukraina yle. Tana suudab USA dikteerida oma tahet Ukraina presidendile ja valitsusele vaid piiratud ulatuses. Nii on selge käsk Alustada söda Donbassis, millest aga isegi Zelenski körvale puikleb möistes, et see tähendaks ta enda kiiret löppu. Juba täna ei kontrolli Ukraina territooriumit täielikult mitte ykski vöim. Söjalises möttes alistab Venemaa muidugi Ukraina kerge vaevaga kasutades selleks Kaliibreid ja öhujöuge, tankid vaid reisiks hiljem Ukraina vägede alistumisettepanekuid vastu vötma nagu Krimmiski. Ent need ei pea olema isegi Venemaa tankid, piisab täiesti kahe Donbassi korpuse omadest. Ent poliitiliselt oleks see vale samm.sest tänane Ukraina on Läänele nagu käepidemeta kohver, täiesti kasutu ja lausa kahjulik, sest sinna tuleb varajasemate lolluste töttu pidevalt yhe kiiremini vähenevat ressurssi mötetult raisata. Varem ma osundasin USA hiigelsuurele tööstuse inflatsioonile, mis paratamatult teatud ajanihke järel jöuab tarbijahindadesse ja murrab Bideni kaela. Sama protsess on täies hoos ka loomulikult Bretton Woodsi finantsysteemiga seotud euroalal, kus tööstusinflatsioon on rekordiline ca 25%! Aasta pärast ppole enam Saksamaal vaba enam yhtegi miljardit, et veepinnal hoida uppuvat Ukrainat ja ka Eesti uhkus- Rail Baltika trass löppeb nagu ma aastaid varem prognoosisin, parimal juhul möne jupikesesna soos. Seega Venemaal oleks tätelik lollus end mingi Ukraina vastase söjakäiguga siduda, väljaarvatus muidugi kohustuslik Donbassi kaitse. Iuleb vaid oodata, kuni Ukraina degenerantne eliit ja Lääs koos Ukraina riiklikuse riismed löplikult lammutavad ja bandiitide jöugud, keda Lääs ja Eesti on relvadega yle kylvanud ja pögenikud hakkavad Euroopat ryndama. Analyysisin USA Ukraina poliitikat yhes oma artiklis juba nn. esimese värvilise revolutsiooni -Juštšenko ajal 2004. aastal ja prognoosin selle perspektiiitust löpptulemusena vastavalt Bismarki mötteterale. Täna on see juba lähituleviku fakt. USA poliitika katastroofiline tulemus Venemaa suunas on seletatav nende Venemaa ekspertide ebakompetentsusega. Väitsin ka siin blogis varasemalt, et ehkki poola juut Brzezinski on möttehiiglane tänase peaeksperdi Nulandiga vörreldes, oli ka tema kui ehkki kahtlemault USA väljapaistvama geopoliitiku pilk tuhmistunud provintslikust russofoobiast. Väitsin, et Brzezinski eksib väites, et ilma Ukrainata on Venemaa vaid regionaalriik ja ei saa suurriigiks, impeeriumiks kuna Venemaa geopoliitiline telg ei ole Moskva- Kiiev (mis on piltklikult vaid vasem käsi), vaid hoopis Moskva- Kaasan- Tšeljabinsk- Novosibirsk-Krasnojarsk. Seda arusaama jagab ilmselt ka Vene eliit, mida kaudselt töestab Šoigu programm tugevdada just seda nn. seigroogu. USA eliit on loomulikult järginud Brzezinski doktriini ja pealöögi suunanud Ukrainale ning saavutanud ka suure edu, muutes Kiievi oma satelliidiks ja Venemaa vastaseks jöuks. Ent paradoksaalselt on Venemaa nn. vasak käsi hoopis tugevam ja kaugele ulatuvam kui 2014 aastal USA poolt juhitava relvastatud riigipöörde eel tänu Krimmile ja Syyria baasidele. Nii on USA lennukikanjate löögigrupp (ja potentsiaalselt köik nende lennugrupid) Aadria merel mitte mingi ähvardus Venemaale vaid pigem nali ja nörkus, sest ta (nad) on absoluutselt kaitsetud seda rajooni kontrollivate Mig- 29K lennupolgule, mis kannavad hyperkiirusega 2000km laskeulatusega Kinžal rakette. Kui lisada veel ameeriklastele avastamatud Vene diiselelektriallveelaevad, Kalibr tiibraketid, Musta mere laevastik ja kosmose-öhujöud, rääkimata maailma parimaist maaväest, siis on Ukraina osutunudb löksuks , kuhu UsA on mötetult oma ressurssi ja peatähelepanu suunanud ning kust oma prestiiži kaotamata ja domino effekti vältimata on vöimatu väljuda äsjase Afganistani katastroofi taustal. Bideni plaan syydistades Venemaad pöhjendamatult sissetungitahtes Ukrainasse, koostada selle myytilise ohu törjumiseks fantastilisi ähvardusi Venemaale, tahab endale tuua populaarsuse töusu sissetungi ärajäämise puhul ja leida kattevari Uklraina hylgamiseks paistab pöörduvat tema enda kahjuks. Jälgisin Foxist tema vihavaenlase Trumpi miitingut kus argument, et Texases piiritara ehitamise ja kontrollimatu immigrantidetulva ohjeldamise asemel raiskab Biden maksumaksjate raha mingi Ukraina piiri kaitsmiseks, vallandas kuulajatemassi tormilise aplausi. Galopeeriva inflatsiooni taustal leiab see Trumpi argument kahtlematult vaijate yha suuremat toetust. Seega on minu nägemuse pöhjal USA minetanud ajaloolise šansi murda Venemaa selgroog, suunates pealöögi Ukraina asemel Kasastani ja jättes ära kasutamata Putini strateegilise vea, kes kergendas USAl muuta Afganistan oma söjabaasiks ja sealt muuta Kasastan jt. islamisöjalaste Venemaa vastu suunatud platsdarmiks. USA Afganistani syndroom tähendab konkreetselt seda, et ilma USA söjalise toetuseta ei suudab islamistide jöugud vastu seista Venemaa söjalisele jöule, mida töestas ka hiljutised syndmused Kasastanis. Häirida muidugi nad suudavad ja vöib isegi prognoosida nende järjekordset rynnakut Kirgiisias, ent Hiina-Venemaa yhishuvi ja koostöö antud rajoonis ja isegi Talibaniga, teeb köik need MI-6 ja CIA ponnistused perspektiivituiks. Sotsiaalmajanduslikud jm. probleemid muidugi on suured ja ei kao iseenesest, ent need on aja jooksul mahendatavad. Kokkuvöttes vöb öelda, et eestaste elu söltub kolme (Indial on täna kasulik passiivne olla) ajaloolise subjekti mängust; Hiina-Venemaa Jöud käib selgelt USA omast yle ja viimane on sunnitud taanduma. USA suurimaks nörkuseks geopoliitilise Jou vähesuse körval on kriisiolukordades ylitähtis ajafaktor, mis töötab Venemaa kasuks ja USA kahjuks. Venemaa esitas selgelt oma miinimumnöudmised, mille yle ei tingi: NATO tagasiveeremine 1997.a. olukorda. Oma venefoobia poliitikaga on USA ise endalt ära löiganud strateegilise paindlikkuse ja oleks vaja Roosevelti tasemega riigimeest, kes suudaks endale liikumtvabaduseks ruumi trkitada. Nö nende önnetuseks on poliitikute tase katastroofiliselt langenud. USA l on muidugi vöimalus valida, kas vötta vastu tänasedb Putini tingimused ja säilitada nii oma toidubaasina suurem osa Euroopast. Teisalt vöivad nad ka lolli mängida (nagu nad seda täna teevadki) ja teha nägu, et vaidlusteemaks on teisejärguline probleem Ukraina näol. Sel korral on Venemaa lubatud söjaslis-tehnilised möned sammud sammud kergelt ette prognoositavad; jätkatakse kahe uue diviisi formeerimist, Pihkva öhudessant-rynde diviis saab juurda kolmanda polgu, formeeritakse uus 14.Iskanderite brigaad, mille yks divisjon läheb Krimmi ja vötab sihikule USA raketibaasi Rumeenias, teine Koola poolsaarele ja kolmas vist Valgevenesse kui seal vëtakse vastu uus konstitutsioonivariant, kus Valgevene pole enam neuteraalne riik ja ei keeldu enam oma pinnale aatomirelva paigutamast. Lisaks varustatakse eelköige Pöhja laevastik superkiiruste rakettidega Tsirkon ja jätkatakse Maailma köige vöimsamate strateegiliste pommitajate Tu-160M tootmist Kaasanis. Ja muidugi maailma vöimsaimad Sarmat raketid koos superkiiruste löhkepeadega, Poseidonid ja uued allveelaevad. Juba on kontakti vöetud Nikaraagua, Kuubaga ja Venetsueelaga. Venemaal kuluks marjaks ära yks laevastiku tugipunkt seal kandis kus USAd sihikul hoidvad aatomiallveelaevad saaksid pisiremonti. moona ja meeskondade vahetust. Lisaks on veel väga häiriv ameeriklastele viia sinna möned Lada taolised suhteliselt odavad diiselallveelaenad, mis on nii vaiksed, et USA ei ole vöimeline neid avastama, varustades nad tuumalöhkeadega Kalibritega. Seevastu aeg töötab USA laevastiku vastu, sest vaatamata Trumpi plaanile laevastiku suurendamise suunas, ollakse sunnitud söjaslaevu hoopis vähendama, sesr juurde toodetakse märksa vähem kui vanuse töttu ollakse sunnitus maha kandma vanarauaks. Kvaliteedist ei tasu agas rääkidagi, sest köik kolm suurt projekti on täiesti mötetuks osutunud (uus lennukikandja, uus destroier ja kaldavete laevastik). Seoses hyperkiiruste rakettidega on laevastiku peamine löögijöud-lennukuiemalaevad täiesti kaitsetud ja seega mötetud. Arvan, et USA kriitiline punkt on sygisesed vahevalimised ja töënäolisus avaliku kodusöja puhkemiseks on väga suur. Kui USA ei suuda sölmida Venemaaga kokkulet Venemaaga NATO taandumise yle 1997.a. piirile ja Hiinaga Taiwani yle, siis riskivad nad perspektiiviga saada välja aetud kogu Euraasia mandrilt, sealhulgas ka Lääne Euroopast, sest söjaliselt on nad selgelt kaotajad Hiina-Venemaa vöimsuse ees. Järelikult söltub uute vöidukate jöukeskuste Hiina ja Venemaa tulevane möjusfäär eelköige nende eliitide ambitsioonikusest ja poliitilisest tahtest. Xi suhtes pole mul kahtlusi, sest ta tegevuse motiiviks on selgelt olnud Hiina rahvuslikud huvid ja tema missiooniks on selgelt Hiina rashvusliku yhtsuse saavutamine - Taiwani taasyhendamine emamaaga. Putin on hoopis vastuolulisem tegelane, kuna ta vöimul pysimise vahendiks on oskus istuda kahel toolil korraga, ta tegutseb situatiivselt, nagu enamik poliitikuid. Yhelt poolt toetub ta nn.patriootidele, kes näevad Venemaa ainsa vaba eksisteerimise viisina impeeriumi vormis, teisalt pandi ta pukki liberaalide poolt, kelle ainelises huvides on måådapääsmatu integreerumine USA impeeriumi sulase rollis. Sellest ka lausa skisofreeriline ebajärjekindlus. Näiteks Gruusia kriis. Gruusia alustas pommitamist ja rynnakut Löuna Osseetia elanike ja Vene rahuvalvajate vastu, kelle sead on kymneid surnuid ja palju haavatasaanuid. Kuulsin seda BBC uudistesaates ja ka hiljem EL spetsiaalne komisjon kinnitas, et söda alustas Šaakašvili. Kaukaasias asuv Vene armee ylem reageeris ja saatis oma väed rahuvalvajatelen appi. USA instruktorite poolt ettevalmistatud paljukiidetud Gruusia armee jooksis möne päeva pärast laiali, nagu see varem juhtus Vietnamis ja hiljem Afganistanis. Vene tankidel on 20 km vaba tee Tbilisi. Venemaa rahvuslikes huvides on selgelt höivata Tbilisi, pyyda kinni Šaakašvili ja anda ta söjakurjategijana Haagi kohtu kätesse. Kutsuda USAst,Euroopast jm. vaatlejad vabade valimiste korraldamiseks Gruusias, L-Osseetias ja Abhaasias. Peale seda viia oma väed Gruusiast välja, fikseerides nii poliitiliselt oma söjalise vöidu. Selle asemel antakse käsk tankid ymber pöörata ja Gruusiast lahkuda.Ppoliitiliseks tulemuseks on Lääne syydistused söjalises agressioonis ja Eesti töevaba ajakirjanike syydistused söja alustamises. Seega samm patriootide suunas ja kohe tagurpidi kukerpall liberaalidest Läänele alistujate suunas. Mille nimel hukkusid syytud Vene rahuvalvajad ja neile appirutanud södurid? Samasugune rahvuslikre huvide eiramine Donbassis. Peale Ilovaiski katelt oli Donbassi miilitsal vaba tee Kiievini. Elementaarne olek lasta miilitsal jalutada vähemalt oblastite piirideni, et tagada perede yhendamine ja oblastikeskuste julgeolek. Selle asemel tuleb Mosskvast käsk mitte sammugi edasi ja Putin kirjutab isiklikult Minski rahulepped, mida Lääs ei mötlegi täita ja syydistab Putinit pidevalt Minski rahulepete rikkumises. Hukkuvad aga juba seitse aastat syytud Donetski elanikud, sealhulgas lapsed Ukraina armee suurtykitule töttu. Seejuures selle löpmatu öuduste löpetamiseks sealhulgas Venemaa kodanikele pruugiks Putinol vaid anda käsk kehtestada Ukrainale täielik majandusblokaad. Selle asemel Venemaa kaubanduskäive kasvas möödunud aastal 20%. Töin need paar näidet seletamaks, miks Putini kui liberaali suhtes kasvab rahulolematus just patriootide leeris. Köige patriootlikumad on muidugi elukutselised söjaväelased, kes oma elukutse töttu on kohustatud loovutama iga hetk oma elu kodumaa altarile. Seepärast ei olnud mulle ootamatuseks, kui äsja ilmus Venemaa Ohvitseride Kogu avalik kiri president Putinile ettepanekuga ametist tagasiastumiseks. Viimast muidugi ei toimu, ent söjaväe meeleolu eiramist söjaölukorras ei saa ykski valitseja endale lubada ja seetöttu vöib prognoosida Putini tagurpidikukerpallide järsku vähenemist. Roman Ubakivi

S U P E R Y L L A T U S !!!

SUPERYLLATUS! Köigepealt sellest, mida vöis suure töenäususega ette prognoosida. Esmalt Kasastanist. Mitte juhuslikult ei maininud ma oma kommentaaris Azerbaidžaani- Armeenia konfliktile, et järgmine köïge töenäolisem kaose- söja kolle on just Kasahhi muu Kesk-Aasia riikide hulgast. Kasastani rahutustes oli muidugi vähemalt kolm eri tasandit. Esmalt fantastilisest gaasi hinna töusust provotseeritud elanikkonna pahameelest tingitud rahulikud meeleavaldused. Teiseks klannidevahelisest vöimuvöitlusest tingitud juba relvastatud kokkupörked ja kolmandaks juba välisjöudude poolt rahvusvaheliste terroristijöukude hästiorganiseeritud ja välismaalt juhitud tegevus, mida symboliseerisid kursantide mahalöïgatud pead. Pole saladus, et Kasastanis on ca 20000 välismaalaste poolt rahastatud valitsusvälise organisatsiooni, kes tegutsevad oma leivaisade huvides. Keda seal köïke ei leidu: välismaa luureorganite käsilasi, Gyleni pooldajaid, Erdogani muslimivennaskonna Turani projekti eesrtvedajaid jne. kuni Nöukogude aja Kasahhi sakslasteni, kes Saksamaale kolinuna on moslemitena taas Kasastani saabunud. Ent peadirigendiks rahvusvaheliste terroristidest muslimite söjardite tegevuse koordineerimises oli kahtlematult Mi-6, kes toimis käsikäes CIA-ga. Konkreetseks eesmärgiks oli kaose vallandamine just USA-Venemaa Genfi kohtumise eel, nörgestades nii Venemaaa positsiooni. Vahemärkusena olgu öeldud, et Suurbritannia isegi USA agressiivsust yletav sygelemine yle maailma (Kaukaasia , Kasastan, Ukraina, isegi Soome ja Rootsi juhtkonna poolt NATOt soosivate avalduste taga ning Taani nelja m¨tetu kergehävitaja ja praktiliselt ryndepotentsiaalita fregati naeruväärne demonstriatsioon - Skandinaavia on traditsiooniliselt Mi-6 pärusmaa) peegeldab Britannia meeleheitlikku pyyet mitte muutuda kolmandajärguliseks kolkariigiks ja pressida end viimasel momendil maailma suurriikide USA, Hiina, Venemaa ja India hulka. Viimane on vöimalik vaid Venemaa toel, ent Britannia mängis ise end May ajal auti Valedega Skripalite puhul ning laimates ja demoniseerides Venemaad alatu valesyydistusega massihävitusrelva Novitšok kasutamises. Johnsonist ei ole olnud riigimeest, kellel olnuks mehisust ja vöimeid britte hukatusse viivatest relssidest ymber tösta. Paraku on minu arvates Venemaa muutnud, ehkki möni aasta hilinenult, oma tänaseks juba lootuselt vananenud nn. "Kindlus Venemaa", Putini valitsemise algusajal vast öigustatud, kontseptsiooni, milleks öli ylekaalukate vaenlaste jöudude ees taganemise, aktiivse kaitse printsiip, säilitades eksistentsiaalselt tähtsamad asjad ja sunnitult loovutama vähemtähtsad. Täna on Putini meeskond juba jöudnud adekvaatsemale arusaamisele jöudude tasakaalust kaasaegses maailmas ja esitanud USAle ultimaatumi. Sellest taganemine varem tagurpidi tehtud kukerpalli näol asetaks Putini intellektuaalselt yhte ritta Gorbatšoviga ja ma välistan selle vöimaluse. Seega esitades ultimaatumi, oli päevselge, et sarnaselt brittigele, on ka USA ise end auti mänginud Venemaa demoniseerimisega ja sisepoliitikas kuritarvitamisega ning ehkki Biden on tark mees nagu Trumpki ja saab adekvaatselt aru olukorrast ja Venemaa ultimaatumi vastuvötmise kasulikkusest vastavalt USA rahvuslikkudele huvidele, pole nad Roosevelti ja Stalini masti riigimehed ja on vale poliitika inertsi vangid. Johnson, Trumpja Bideni vöïmed on kabetaja tasemel, kus reeglid nöuavad sundkäiku kui vastase nupp on löögiulatuses. Seega oli ameeriklaste vastus malet mängivatele venelastele (neil on minimaalselt kolm vïdu poole viivat käiku ette möeldud) ilmselge ja ka vastuskäik juba avalikuks tehtud: ultimaatumi tagasilykkamise puhul: vastatakse söjaliselt ja söjaliselt-tehniliselt. See on Venemaa poolt strateegiliselt ainuöïge vöitu vöimaldav oma trumpmasti mängu viiv käik. Mis tähendaks näiteks söjalis-tehniline vastus? Ilmselt kui Venemaa on loobunud kiiret kaotust vältivast löpmatu öuduse "Krepost Rossija# kontseptsioonist mistöttu ta pole seni myynud Iraanile S-400 öhuturje systeeme arvestades USA ja Iisraeli vastuseisu, siis vöidule mängides ta loomulikult ei toimi oma vaenlase USA huvides ja on loomulik , et ta arvestab hoopis iseenda ja oma potentsiaalse liitlase Iraani huvidega ning arvestades paar kuud tagasi Moskvas viibinud körge tasemilise Iraani söjalise delegatsiooni kohtumist kaitseminister Šoiguga ja kindralstaabi ylemaga Gerassimoviga nad ei myy Iraanile mitte ainult öhukaitsesysteeme S-400, vaid ka iraanlasi huvitavaid lennukeid SU-35 ja Jak-130 ning T-90 tanke ja Bastion mobiilseranniku kaitse raketisysteem kokku $ 10 miljardi eest. Arusaadav, et Moskva nöuab USAlt kiiret vastust, sest 19 jaanuaril kylastab Moskvat Iraani president Ebrahim Raisi kes loodab alla kirjutatud lisaks ylalmainitud relvaostulepingule veel 20 aastase julgeoleku ja kaitse koostöö kokkuleppe Venemaaga. See vöib sisaldada veel modernset satelliitide systeemi ostu. Iraan soovib astuda veel astuda Venemaa pöölt domineeritud Euraasia Majandusliitu, mis tooks päevakorda Kaspia mere- Pärsia lahe kanali ehitamise, mis Hiina yhe tee - yhe vööndi osana tooks kaasa hyppelise kaubavahetuse töusu ja majanduskasvu. Kui lisada siia veel Venemaa hiljutine hiilgav triumf Kasastanis, kus välkkiirelt suudeti stabiliseerida olukord riigis ja unest äratati terve ODKB NATO taoline poliitilis-söjaline organisatsioon, kuhu kuulumine annaks Iraanile möjuvöimu suure kasvu, siis vïme öelda, et geopoliitiline olukord on hyppeliselt muutunud antud regioonis Lääne kahjuks. Venemaal on avanemas hingematvalt hiilgav perspektiiv olla piirkonnas Vahendaja rollis julgeolekugarandiks nii Iraanile, Tyrgile, Iisraelile, Syyriale ja Egiptusele ning majandusarengu vöimaluseks Euraasia Majandusliidu rublatsoonina ja yhtse turuna. Nyyd superyllatusest, mis mulle täielikuks ootamatuseks oli kui ma sellest paar päeva tagasi lugesin. Mulle sympaatne korea rahvas on saanud hakkamata lausa uskumastu geopoliitilise ja tehnoloogilise kangelasteoga. Ikalduse töttu näljaohus ja sanktsioonide poolt ymberpiiratud Pöhja-Korea katsetas 11.jaanuaril edukalt oma HYPERKIIRUSEGA !!! (10 Machi) manööverdavat raketti Hwasong-8 !!! P-Korea on tehnoloogiliselt julgeolekuvallas otsustavas segmendis parem kui USA!!! See tähendab geopöliitilist katastroofi USA-le ja kogu Vaikse ookeani regiooni julgeolekukorra mudeli täielikku muutmist. USA ei suuda enam garanteerida ei Löuna-Korea ega Jaapani julgeolekut. USA söjalise vöimsuse tööriist - Lennukikandjate lahingugrupid (CSG), millega niigi oli suuri muresi, sest nominaalselt 11 st on täna Stratfori andmetel töökorras vaid kolm (yks Vahemere kesk-idaosas, teine Okinava kandis ja kolmas kodusadamas ning maaoperatsiooniks yks Amphibius Ready Group Punases meres), siis nyyd on nad täiesti kaitsetud ja seega kasutud. Julgeolekuekspertide arvates on L-Korea ja Jaapani ainukeseks söjaliseks vöimaluseks ennetav P-Korea ryndamine. Arvan, et see oleks enesetapp. Ainsaks positiivseks lahenduseks oleks pöliitiline; Pöhja ja Löuna Korea rahumeelne yhendamine. 28 000 USA södurit on praegu seal hävitamisele määratuna löksus ja nad tuleb kiiresti välja viia. Jaapanil on ainukeseks väljapääsuks oma riigi ja rahva ärapyhkimise vastu oma ajalooliste vaenlaste hiinlaste ja korealaaste poolt Venemaa möjutsooni e. rublatsooni astumine. Ka juba erinevalt USAst edukalt hyperkiirusega raketti katsetanud Hiina taasyhendab rahumeelselt Taiwani niipea kui eesootavatel valimistel vöidab Goumindangi partei. See tähendab muidugi Hiina vöimsuse hyppelist töusu ja vaba läbipääsu Vaikse ookeani avarustele oma kiirelt kasvava laevastikuga. USA on sunnitud kiirelt taganema Kalifornia-Hawai- Guami joonele. Köik see tähendab USA väljaviskamist Kogu Euraasia mandrilt, välja arvatud veel mandri läänepoolne poolsaare Euroopa. Sealgi pösimiseks vajab USA Venemaaga kokkulepet. Venemaa on selleks valmis, esitades oma tingimused, kus absoluutselt hädavajalikuks eeltingimuseks oli NATO laienemise itta laienemise peatamine endistesse liiduvabariikidesse ja s¨jalise infrastruktuuri ja Venemaa julgeolekut ohustavate relvasysteemide ärakoristamine Venemaa piiridelt. Läbirääkimised on tänaseks sisuliselt katkenud (mötetu mokalaat NATO-ga ja OSCE-ga on lihtsalt Putini viisakus ja tilluke teene Bidenile). Ent Venemaa on nöus läbirääkimisi taasalustama kui USA selleks taas möne aja pärast soovi avaldab. Ent siis on sisuliste läbirääkimiste alustamise hädavajalikuks eeltingimusteks juba ka Genfis avaldatud esialgu veel läbirääkimiste teemana USA (NATO) tagasitömbamine 1997a. joonele. Ajaliselt jutt käib mitte aastatest, vaid kuudest. Eesti ja Ukraina taolistele limitroofidele ja EL ja NATO byrokraatidele enam isegi tähelepanu ei pöörata. USA ja Lääne Euroopa ( Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ) rahvuslikud huvid peatselt lahtirulluva majanduskriisi ja Lääne kiire geopoliitilise vöïmsuse kahanemise olukorras langevad kokku: ellujäämiseks tuleb vabaneda söjaliselt kaitsmatust ja majanduslikult koormavast Ida Euroopast ja kallitest muidusööjatest byrokraatidest. Kui nyyd hea lugeja kysib, et kas Eesti peaminister. välisminister, kaitseminister ja kas täna telekas esinenud välisministeeriumi kantsler Vseviov on vaimsed idioodid, vesipead, kes köigest jöust vöitlevad tänase kokkuleppevöimaluse vastu, mis jätaks Eesti veel formaalselt demitaliseerituna NATO-sse ning sisuliselt töötavad Venemaa rahvuslikes huvides ja viivad meid ka formaalselt lyhikese aja jooksul Venemaa möjusfääri, siis vastuseks on, et allakirjutanu on lihtsalt tähtsusetu marginaalina rahvuslasena realistliku koolkonna esindaja, kes lähtub Eesti rahvuslikest huvidest ja ksutab geopoliitilist meetodit e. nn. realpolitik´at välis-ja julgeolekupoliitika mötestamisel. Teisalt on Eesti eliit totaalselt liberaalne ja lähtub oma poliitika mötestamisel liberaalse koolkonna paradigmast, kus on obligatoorne ignoreerida rahvuslikke huvisi ja lähtude globaalsete projektide (nagu liberaalsete väärtuste edendamine) huvidesT. Låhidalt öeldes on Eesti tänane eliit erinevalt allakirjutanust absoluutselt kompradoorne ja esindab rahvusvahelise finantsoligarhia huve nagu ka kogu EL Brysseli byrokraatia. Nagu eksvälisminister Reinsalu täiesti öigesti ytles, on nad Eesti taasiseseisvuse algusest järjekindlalt vöidelnud geopoliitiliste tösiasjade, ehk teisiti öeldes Eesti rahvuslike huvide vastu. Selle loomulikuks tagajärjeks on eestluse ja riigi kadu ning teisalt edukalt tagatud liberaalide peamise väärtuse- möne yksikindiviidi lausa piiramatu valikuvabadus ja kylluslik materjaalne heaolu. Roman Ubakivi

MIDA VOIB OODATA MUSTA TIIGRI AASTAL Oodata on senise tendentsi jatkumist ning juba alanud ylemaailmse retsessiooni syvenemist seoses eesoleva Bretton Woodsi dollarisysteemi löpliku kokkuvarisemisega. Viimat on vöimatu enam kauem pidurdada, sest USA tööstuses on inflatsioon yle 20%, mis ajanihkega jöuab paratamatult tarbimishindadesse. Seega USA-le vöib prognoosida 7% majanduslangust järjest 7 aasta jooksul. Lähtun siin faktist, et peale dollari kui peamise rahvusvahelise reservvaluuta positsiooni kaotust ei saa enam USA völgu elada ja peavad oma väljaminekud vördsustama sissetulekuga. Kui nad toodavad täna 20% /tegelikult kui statistika vigurid körvale jätta, siis reaalselt 15% maailma GDP st) ja tarbivad samas 40% maailma GDP, siis tuleb neil oma tarbimist vähendadas umbes poole vörra. See tähendab loomulikult sotsiaalset mässu ja välistab demokraatliku valitsemisvormi. Seda märgin seoses Bideni poolt kokkukutsutud nn. Demokraatiate videokongressiga, kus "demokraatlikud" Kongo ja Pakistan vastandatakse "autokraatlike" Ungari ja Tyrgiga. Samasugune depressioon tabab ka dollariga tihedalt seotud euroala, kus elatustase langeb ca 40%. Sotsiaalselt tahendab see keskklassi likvideerimist ja liberalismi (Weimari vabariigi) asendamist Lääne tsivilisatsiooni maatritsa järgi rassistliku totalitarismiga ( Hitleri natsismiga). Igatahes selline analoogia kerkis mu silmade ette kui vaatasin A.Merkeli pidulikku ärasaatmist törvikurongkäiguga ja auvahtkonnaga II ms aegsetes kiivrites ja vintpyssidega. Kui lisada siia juurde veel näitsikust kaitseministri hiljutine ähvardus Venemaad karistada taktikalise tuumasöjaga ning uue valitsuse koosseis, kus pooled on Greta Th. tasemega näitsikud, kes köïk hakkavad ellu viima nn. Rohelist agendat, mis hävitab Saksamaa mjanduse, siis arvan, et Londoni shansi Euroopa liidriks saamiseks kahekordistusid. Kui meie eesti näitsik suutis EL energiavolinikuna tassida kohtu läbi poliitika, et gaasi hind kujuneks mitte pikaajaliste lepingute, vaid jooksvate börsihindade läbi, nii et meil elektrihinnad lakke hyppaksid, siis saksa neiud pole sugugi viletsamad. Aga Merkeli deklareeritud unistus saada vördseks partneriks USA, Hiina , Venemaa ja India körval inimkonna saatuse tuleviku kujundamisel, on kolinal läbi kukkunud ja vaevalt see B.Johnsonilgi önnestub. Niipaljukest majandusest, mille taustal poliitika lahti rullub. Loomulikult tabab majanduslik kriis ka USA poolt ametlikult välja kuulutatud vaenlasi Hiinat ja Venemaad, kuid viimaste sotsiaalne valulävi on märksa körgemal kui USAs ja Euroopas ning seda on voimalik tösta veelgi näiteks Taiwani ja Donetski taasyhinemisel. Hiljutine Bideni-Putini tippkohtumine kinnitas, et minu eelnevate artiklite analyys oli pöhimötteliselt öige ja tegu on uue etapiga nii USA- Venemaa suhetes kui ka maailmapoliitikas. Nimelt tunnistas USA esmakordselt peale NSVL lammutamist , et Venemaal on öigus suurriigi staatusele ja oma rahvuslikele julgeoleku huvidele ka välaspool oma piire, ehk teisiti öeldes oma möjusfäärile. See on de facto tunnistus, et elame multipolaarses maailmas. Viimane on muidugi surmahoop kogu senisele Eesti välis- ja julgeolekupoliitikale ja mitte asjata ei tösta M.Mihkelson hädakisa, sest temasuguste saatus on sama, nagu me hiljuti nägime Afganistanis, kus kompradoorne eliit klammerdus viimase lennuki teliku kylge. Biden pakkus lahkelt Putinile, et Venemaa pretentsioonide arutamiseks ja huvisfääride täpsemaks piiritlemiseks loodaks isegi spetsiaalne komitee, miilega Putin omakorda loomulikult lahkelt nöustus. Ajakirjanikust propagandist M.Mihkelson tunneb vaid pealiskaudselt ajalugu, viidates 1938 a. Måncheni kokkulepetele. Tegemist on hoopis 1939.a. Molotov- Ribbentropi lepingu analoogiaga. Eesti probleem ei ole mitte Bidenis ja Putinis, kes geopoliitiluisel tasemel toimivad taiesti öigesti ja loogiliselt etteaimatavalt, vaid meie enda (nagu lätlaste, leedukate, ukrainlaste jt.) suutmatuses produtseerida moraalse ja intellektuaalse tasemega eliiti, kes oleks konkurentsivöimeline tänapäeva maailmas. Vahemärkusena niipalju, etb kuna ma ölen korduvalt toonitanud , et ainuöïge geopoliitiline vöimalus säilitada Eesti formaalne ja maksimaalne iseseisvus on Soome eeskuju, siis loomulikult jälgisin, mis uued lennukid ostab Soome oma öhuruumi kaitseks. seepärast Soome eliidi otsus osta F-35 tekitab kohe kysimuse: kas Soome eliit on degradeerunud kergelt äraostetavateks kompradoorlasteks? Nimelt on USA F-35 hirmkallis rämps, mis pole tegelikult V pölvkonna lennuk, sest ei saa lennata ylehelikiiruse, kuna see rebiks puruks ta Stealth katte, ei lenda udus ja on raskusi pimedas, jääb alla Vene uutele 4pluss pluss lennukitele nii relvaplatvormina, kiiruses ja manööverdamisvïmes ja on hirmkallid ekspluatatsioonis. Kui öhus on venelaste ehtne V pölvkonna lennuk Su-57 on F-35 ainsaks vöimaluseks pögenemine. Sama on ka maailma kiireimate pöödurlennukuite Mig- 31 puhul, kelle baas on Murmanski lähedal. F-35 on kolm korda kallim kui Vene 4 p¨lvkonna lennukid, kellele ta öhuvöitluses alla jääb ja yhe F-35 asemel on möistlikum osta sama raha eest kolm Vene paremat lennukit. Kuna F_35 uueks öhkutöusuks ettevalmistamise aeg on mitu korda kauem kui Vene lennukitel, siis ¨öhus on neid vähem ka kui lennukite arv oleks v¨rdne. Pole ime, et Pentagon ise keeldus ostmast seda hirmkallist rämpsu. Seega seda ostu vöib vaadelda ka kui yhelt poolt kalömmi maksmist USAle ja samal ajal ka toimimist Venemaa julgeoleku huvides, sest see tähendab faktiliselt Venemaa absoluutset ylekaalu mitte ainult Balti vaid ka Soome öhuruumis. Bideni-Putini videokohtumisele eelnes söjapropaganda ja ka reaalsete s¨jaettevalmistuste litsumine viimse piirini Lääne poolt jaburdusega, nagu Venemaa eesmärgiks on sissetung Ukrainasse. Tegelikkuses on Putini poliitika olnud Ukraina suhtes kogu aeg sama (olenemata sellest kas see ka tegelikult vastab Venemaa rahvuslikele huvidele): mittevahelesegamine Ukraina siseasjadesse ja vältida viimse vöimaluseni söjalist kokkupörget. Viimane mitte sugugi sellepärast, nagu USA abiga oleks Ukraina söjavägi midagi t¨siseltvöetav tänu USA pingutustele. Tegelikult USA poolt reformitud söjaväed on faktiliselt vöitlusvöimetud, mida demonstreeriti Gruusias, Iraagis ja viimati Afganistanis. Sama on ka Ukrainas- lugege hiljutist artiklit NYT-is, kus spetsialisti hinnangul kestaks lahing kuus tundi ja löppeks Ukraina täieliku katastroofiga. Muuseas ka president T.H.Ilves, tutvudes möne RAND Corporationi möne kymnest tuhandest stsenaariumiga söjamängu variandiga, hindas Eesti kangelaslikku vastupanekuvöimet neljale tunnile. Seda veel Venemaa uusima tänase relvastuseta. USA instruktorid koolitavad kyll intensiivselt ukrainlasi, kuid parim osa neist värvatakse paarikåmne tuhande $ eest kuus USA tänasesse haledasse s¨javäkke ja viiakse ookeani taha. Tegelikkuses kraapis Ukraina koik oma jöud ise 135 ooo grupeeringu näol Donetski råndamiseks USA nöudel, sest see on USA huvides provotseerida konflikt mitte ainult Ukraina ja Venemaa vahel, vaid ka taktikaline tuumasöda Euroopas. Selleks rikuti isegi tuumarelva leviku piiramise lepingut, andes Saksa lennukitele legaalselt öïguse relvastuda USA taktikaliste tuumapommidega. Seega kogu suvi elasime me faktiliselt pyssirohutynni otsas, kus juhuslikki säde oleks vöïnud söödata ka maailmasöja. Kremlis on siiski täna valitsevaks suunaks nn. patrioodid, kellel on säilinud enesealalhoiuinstink ja demonstreeriti USAle otsustavust kaitsta oma huve ka reaalselt, koondades m¨ned Iskanderi brigaadi ja Lääne hinnangul 75 000 grupeeringu Ukraina lähistele. Kui nyyd USA käsu peale puiklevad ukrasinlased oleks rynnanud Donetski miilitsat, siis oleks venelased löönud Harkovi suunal ja ajanud köïk Ukraina väed kotti ja absoluutse ylekaalu töttu ohus (Ukrainal on vaid väga nörk öhukaitse ja lennuvägi, mis oleks kohe hävitatud Iskanderitega) lakkaks Ukraina riigi eksistents. USA presidendi administratsioonis on toimunud löhenemine, mis ilmnes selgelt peale tippkohtumist tehtud avaldustes. Yhelt poolt Biden ja J.Sullivan ja teisalt riigisekretar Blinken ja V.Nuland. Koik nad on banksterite esindajad, keda vöib liigitada siiski möödukateks globalistideks ja fanaatilisteks globalistideks. Esimesed deep state esindajad on helgema peaga ja enesealalhoiuinstinkiga teised absoluutselt ilma valikuvöimaluseta vöi tummhambad. Erinevus ilmnes juba kevadel. Ma kirjutasin allpool, et kui Biden algselt jälgis oma valimiseelset agendat, siis möne kuu pärast muutis ta oma poliitika suunda ja läks sisuliselt yle Trumpi poliitikale. See tähendab, et Biden ja teda suunavad jöud said aru, et USAl on valida vaid väga halva ja katastroofilise stsenaariumi vahel. Viimane tähendab katset säilitada Globaalset hegemooniat ja seega dollarisysteemi ja banksterite maailmavalitsust ning selle eesmärgi nimel hävitada USA kui riik. Täna on selline eesmärk puhas utoopia ja mitte t¨siselt vöetav vöimalus. USA majandus on juba strukuurses kriisis struktuurse inflatsiooniga ja pole ressurssi globaalse voimu ja rahasysteemi elushoidmiseks. Kui veel kaotatakse vahevalimised ja presidendivalimised (Trumpi reiting on täna körgem kui Bidenil), siis globalistidel pole yldse ulualust ja ka deep state kaotab oma piimanisa riigi näol ja Trump mataks nad köik maha. Seepärast on ainsaks globalistide ellujäämise vöimaluseks alanud kriisi yleelamiseks säilitada oma vöim yhes maailmaregioonis USA juhtimisel ja kokkuleppida teiste jöukeskustega oma möjusfääride piirides. See tähendab kogu senise globaalse rahandussysteemi ja majandusmudeli kokkuvarisemist. Köigil on vähe ressurssi, sest tulevikus saavutab parima positsiooni see superregioon , kes suudab paremini majandusdepressioonis ellu jääda ja rohkem investeerida tehnoloogilisse arengusse ja julgeolekusse. USAl on viimasega suur probleem,, sest kui Venemaa on oma tuumajöudude moderniseerimisega l¨pusirgel siis USA alles alustab. Sama puudutab ka tavarelvastust, sest nagu ma varem olen analyysinud, on USAd tabanud pea köigi relvariikide moderniseerimisyritustel F-35 sarnane täielik fiasko. Seega on Biden väga raskes olukorras ja aega on väga vähe, sest vahevalimised on juba novembris ja vabariiklaste suur vöit vöib tähendada impeachmenti. Seega juba kevadeks on hädavajalik positiivse trendi visioon ja pidurdada inflatsiooni. Biden on vötnud yle Trumpi kava mitte investeerida bankadesse, vaid infrastruktuuri. Saamaks aru Bideni muredest lisaks, et ta peab oleme supermustkunstnik, et tösta USA ära rööbastelt, mis viivad USA kodusötta ja riigi lagunemiseni. Seega see silmatorkavalt innukas jahumine Ukraina julgeoleku teemal on selge tähelepanu k¨rvalejuhtimine tegelikust teemast milleks oli kontuuride tömbamine eeloleva m¨jusfääride kysimuses (mitte juhuslikult ei kylastanud Putin vahetult ennem Modit koos viimasele väga meeldiva ettepanekuga otsustades Modi särava näoilme järgi ning Biden ei kontakteerunud Xi-ga) ning poliitiliseks katteks Bidenile kuidas ta Putini paika pani hirmsa ähvardusega Ukraina ryndamise puhul, mida Putin ise pyyab maksimaalselt vältida: Poliitika on voimaluste kunst ja seda mida Trump ei suutnud teha globalistide vastuseisu töttu teeb noateral liikudes globalist Biden ise. Kuna USA vöim kahaneb kiirenevalt (kohe tuleb lahkuda Iraagist , siis Syyriast, kogu ida Euroopa on kui sangata kohver, mis neelab asjatult niigi vähest ressurssi) siis Tänasek USA strateegiaks on lyya lipud maha oma m¨jutsooni tahistamiseka /bloki AUKUS loomine) ja säilitada voimalikult kaua status Quod. Vöime vaid ette kujutada kui vastikud on täna Bidenile tema eksistentsiaalsete murede juures tolade nagu Zelenski ja Mihkelsoni pirisemised. Biden on vana poliitilse kooli esindaja ja imetlusväärselt osav karide vahel laveerimises, milles Trump nigel oli. Nii ei räägi ta NATO m¨ttetusest, vaid TEEB seda pakkudes väla USA, Venemaa ja NATO labirääkimisi. Seega USA ja NATO eraldi. MIS on aga NATO väärtus ilma USA-ta? Loomulikult ymmargune null. Euroopa suutis viimase tanki ehitada 2005.aastal. Nii et eesti strateegid vöivad oma leedu kolleegidega veel mönda aega luksusliku elu nautida Brysseli peakorteris ja teineteist veenda V artikli tähtsuses, mis minu arusaamise järgi ei anna yldse mingit garantiid peale lobisemise. Kui aga J.Sullivan avalikult deklareerib, et USA-le pole vajalik YRO, siis pole see mingi uudis, mis körvu kikitama ajab, ent kui ta lisab, et USA likvideerib IMF ja Maailmapanga, siis see on ajalooline syndmus, sest see Dollarisysteemi peamiste tööriistade hävitamine tähendab ka Dollarisysteemi ja Pax Americana löppu. Arvan, et Tartus on meil yks tark inimene prof.Rein Myllersoni näol, kes seda möistab, ent Tallinas vöimu juures mitte yhtegi. Oma riigi säilimiseks on seda kahjuks vähevöitu. Aga elu on ilus ja soovin lugejale ilusaid Jöule ja head vana aasta löppu ja uut aastat! Roman Ubakivi

9\11 tagajarjeks on Afganistani syndroom

9\11 TAGAJARJEKS ON AFGANISTANI SYNDROOM Hammastav valine sarnasus yldise paanikaga Saigonis kui USA saatkonda evakueerivad helikopterid maandusid saatkonnahoone katusel ja asja lausa identsed pildid Kabulis peale kaotatud soda Afganistanis viivad mottele nimetada USA suuri muutusi valis- ja stsepoliitikas Vietnami syndroomi eeskujul Afganistani syndroomiks. Ma ei hakka siin aegav raiskama motetule vingumisele nagu valjatulek toimus halvasti kuna ei arvestatud okupantidega koostood teinud kodumaa reetnute huvidega. Olen siin taiesti pari Bideniga, et valja tuldi edukalt kuna see vastab taielikult Sea Poweri kultuurikoodile. Halisejad on lihtsalt geopoliitiliselt harimatud lollpead. Nii nagu koheldi USA klientuuri Afganistanis, nii koheldi ka Vietnamis ja ka juba Kartaagos: me maksime teile teie teenete eest ent kui teie teeneid enam ei vajata, siis tommake uttu- uppuja paastmine on uppuja enda mure. Sama pohimote kehtib ka tulevikus, olgu see siis Taivanil, Ukrainas voi Eestiski. See, et Rooma kui Maajoud kohtles oma liitlasi pohimotteliselt teisiti on fakt, kuid taolise kohtlemise arateenimiseks ei tohi loomulikultn Rooma vastu, vaid hoopiski tema poolt sodida. Kirjutan seda titade tasemel endastmoistetavaid banaalsusi selleparast; et Eesti eliit ei ole voimeline tanagi aru saama, et Soome sailitas oma iseseisvuse mitte tanu NSVL vastu sodimisele, vaid yksnes selleparast, et marssal Mannerheim vottis riigijuhtimise ohjad yle saksameelselt presidendilt Rytilt ja alustas soda NSVL poolt Saksamaa vastu. Meil aga polnud kedagi, kes oleks suutnud sakslaste sabarakude Mae ja Uluotsa sigadusi takistada ja nii kaotasime me voimaluse iseseisvuse taastamiseks parast soda vastavalt Atlandi Hartale. Vaidan, et isegi Vietnami syndroomiga vorreldes ( mis andis NSVLiidule reaalse voiduvoimaluse) on Afganistani syndroom taielik geopoliitiline katastroof. Muutuste Ajastul touseb tahtsuselt esikohale vaimne potentsiaal ja tahtsustub yksikisiku kui juhi roll. Siin teen hadavajaliku korvalepoike ja tapsustan, et ajaloofilosoofiliselt olen nende leeris, kelle arvates inimesest palju voimsamad joud maaravad ara inimkonna ajaloo pendli suuna. Jnimene voib kyll konstreerida endale meeleparaseid stsenaariume ja veidi hairida syndmuste loogikat, ent pohitendentsi nad ei ole voimelised muutma. Vastupidine arvamus tekkis Laane tsivilisatsioonis Renessansi ajastul kui Looduse - Jumala asemel paigutati Koige tahtsamale kohale liberaalide poohipointsiibi kohaselt alpusest tingituna Inimene -ykikindiviid. Selles mottes polnud see mingi renessans , vaid pohimotteline mass kogu antiikmaailma filosoofia (Platon, Aristotelese jt.) ja yhiskonna vastu. Aristoteles tegi vahemalt mulle intellektuaalsel tasemel lihtsalt selgeks kogu selle liberaalide rumaluse lihtsa mottega, et on voimatu, et moni systeemi element, pealegi suhteliselt tahtsusetu systeemi eksisteerimiseks on tahtsam kogu systeemist. Sellisele tobedusele voib tulla vaid nyrimeelne nailiselt pisikeses systeemis elav linnakodanik, kellel voib tekkida illusioon, et piim tuleb poest ja valgust saab kontrollida lylitile vajutades. Mul on onneks voimalus talus olles kasvoi pimedal sygisohtul minna pilvitu taeva puhul oue ja lausa fyysiliselt tunnetada oma armetust ja avatust lausa oma voimsusega sulle pahe lajatavale pohjatu kosmose kiirgusele tema Linnutee;gakaktikate kvasarite ja supernoovadega. Inimene ei suuda tihti mojutada iseennastki, raakimata siis kosmosest. See Laane tsivilatsiooni liberaalne mada on saanud talle endale saatuslikuks ja katse seda Suure Lahis Ida rahvastele jouga peale suruda peale syvariigi provokatsiooni 9\11 2001a. selleks mehhanismiks, mis naeruvaaristas Laane liberaalse deokraatia ja ja peale vaimsele absoluutsele kaotusele jargneb paratamatult ka vahemalt analoogilised NSV Liidu kokkuvarisemise jarel tekkinud tektoonilised geopoliitilised vapustused. Geopoliitiline pendel liidub hoogsalt Maajoudude ylekaalu suunas. Olen mitu korda Tadzikistani keskmaestikus nadalate kaupa olnud ja maestikus oled taevale veelgi lahemal ning Inimese tahtsusetus Looduse-Jumalaga vorreldes veelgi reljeefsem. Arvamus, et mitmetuhande aastase kultuuritaustaga vabadustarmastavad afgaanlased votavad roomuga omaks primitiivsete ameeriklaste liberaalse mottemalli, et maailma keskmeks on allahi asemel miljadarist inimlikud vaartused minetanud rahaori Gobseck, kellel on piiramatu vabadus koigist uhiskondlikest sidemetest, sealhulgas kolblusnormidest, on Laane tsivilisatsiooni fundamendi - rassistliku messianismi valtimatu viga. 9)11 provokatsioon tahistas USA eliidis voimupositsioonil olevatel rahvusvaheliste banksterite maailmavalitsuse kiirendamist, kasutades selleks USA kui hegemooni sojalist voimsust lagundamaks koik suuremad riigid Tuneesiast Afganistanini (kaasaarvatud USA liitlased Egiptus ja Tyrgi) ja neile iseseisvat poliitikaks mittevoimelised moodustised mehitada kuulekate satraapidega. Maailavalitsuse idee v otsidliberaalid yeatavasti yle Marxilt ja viimase saavutamiseks on vaja havitada rahvusriigid. Seeparast oli taiesti loogiline; et juba 2004a.paiku kinnitasliberaalide eeskonelea Soros, et koige suurem takistus maailmavalitsuse kzhtestamisel on USA riik. Siit leppimatu vastuolu Trumpi patriootidzb ja liberaalsetz globalistide ylz, keda esindab tana Biden. Siin aga on Ajalugu jalle visanud vimka, ehkiliberaalidel onnestubki lagundadaUSA, siis kerkinud on voimas Hiina riik. Oleks see plaan globalistidel onnestunud, oleks loodud koik eeldused Venemaa alistamiseks, Kes anglosaksi mottetarkade jargi on Ajaloo telg ja tagab voimu Euraasia yle ning mis omakorda tagab maailmavalitsemtse. Syndistoeline ime ja kalssides ja kalashnikovidega relvastatud afganistanlased peksid 20a.vabadusvoitluse tulemusel puruks Maailma koige suurema ja voimsama sojamasina USA ja NATO. Viimased jatsid paanikas pogenedes maha 40 000 autot, 20000 Hummerit, 2000 soomukit, raskerelvastuse ja yle poole miljoni kasirelva, yle 60 helikopteri ja ligi 130lenukit. Kokku 85 miljardi dollari eest relvi ja kaks triljonit kulutati nii motetult, et tagajarjeks on mittz ainult koige pikem soda USA ajaloos, vaid ka koige habivaarsem kaotus ja motetolt hukkunud sojamehed. Ent veelgi suurem katastroof on vaimses vallasaepikendused.s USA muutumist politseiriigiks ja Tanast USAd kirjeldas Orwell raamatus 1984. Koik on ymberpooratud vale on tode; diktatuur on demokraatia jne. pole motet yles lugeda neid vanglaid, kus koos oma sateliitifzga on inimesi ilmakohtuotsuseta piinanud; kui palju sodu valla paastnud ja lausa sadu tuhandeid tapnud,systemaatiliselt valetanuo jne. Tahtis ei ole mitte ametlikud avaldused;nagu USA ise kurjuse teljeks teisi riike tembeldas, vaid milonite tavainimeste kogemuse pohjal tekkihud veendumus, et kurjuse telg on USA ise koos oma sulastega. Selle asemel, et oma voimsuse tipult allalibisemise hoogu peatada, annab eliit hoogu juurde. Votkem voi Bideni asjane kone UROs, kus ta kaskvaskoneviisis kutsub igat yhte yles voitlema Pederastide ja teistz vaarakate oiguste eest. See vaid pitseerib muslimimaailmas USA kuvandit kui Suurest Saatanast. Piiblist agab teame, et Pederastidele ontazvatee kindlalt suletud. Biden on ise end kuulutanud katoliiklaseks. Kas ta on siis Antikristus ma ei tea, ent ka kristlasi pole ilus yles lutsuda porguteele asuma. Igatahes selline kahepalgelisus ja printsiibitus USAle ja ta presidendile mainet ei tosta. Lugesin sept'13 Foreign Affairsi Jonese ja Blanchette artiklit, millepeaideeks on, et Hiinal on peale USA Afganist lahkumist kahjuriskid palju suuremad kui voimalik Kasu. See pole isegi ebaadekvaatsus, vaid soovmotlemisest tingitud lauslollus. Ohud on taktikalised, Kasud aga strateegilisezd ja hiilgavad. Koigil ymbtitsevatel riikidel on yhine huvi:esiteks, et Talban jaaks mooodukaks muslimiliikumiseks ja ei muutuks pushtunite rahvuskikuks liikumisels; mis pohjustaks kodusoja; milleke USA lahkudes oma lootused rajasid ning ohustaks Pakistani stabiilsust. Teiseks on yhine huvi, et Taliban jaaks regionaalseks liikumiseks, nagu ta ennem NATO sissetungi oligi ja ei tegeleks aarmusliku islamismi ekspordiga. Margin siin eraldi Indiat, sest Taliban loodi Pakistani luure poollt algselt Kashmiris probleemide tekitamiseks. USA kisub meeleheitlikult omavastsesse AUKUSsesse.Ent ei ole mitte kellegi Afganistani naabri huvides soda naabriga. Tuumasoja korral on nii India kui Pakistan kautajad, sama ka Hiina ja India puhul. Venemaa on siin heatasakaalustaja. USA pogenemine Zfganistanist avab tee Hiina transpordiprojektideks ja maavarade kazvandamiseks ning rahumeelse Afganistani ylesehitamiseks. Selleks on hadavajalik abistada

A J A L O O L I N E T I P P K O H T U M I N E

A J A L O O L I N E T I P P K O H T U M I N E Hiljuti positiivselt lõppenud Bideni - Putini kohtumine tähistab uue etapi algust maailma poliitikas. USA oli sunnitud de jure tunnistama Venemaa õigust suurriigi rollile. Seega on unipolaarne maailmamudel, kus hegemoonina valitses USA, leidnud oma loogilise löpu ka ametlikult. Seni oli USA teatavasti kategooriliselt keeldunud Venemaad kohtlema kui võrdõiguslikku partnerit, määrates ta Obama sõnade järgi lõhkirebitud majandusega bensiinijaama regionaalsesse rolli. Biden üritas küll ametiala alguses äärmustesse laskudes Venemad murda, ent taoline reaalsetele jõudude vahekordadele täielikult ebaadekvaatne poliitika kujutas endast bluffi ja kukkus haledalt läbi ning Biden oli sunnitud paluma Putinilt vabandust isikliku solvangu pärast ja pakkuma läbirääkimisi kui võrdne võrdsega. Kuna mõlemal poolel oli jõude, kes tegid pingutui läbirääkimiste nurjumiseks, siis oli võimalus, et peale veerandtunnist kohtumist oeks keegi tulnud ajakirjanike ette ja teatanud kompromisside saavutamise võimatusest. Maailma, USA ja Venemaa õnneks seda siiski ei juhtunud, sest USA vana kursi jätkamine oleks tõenäoliselt viinud ülemaailmse tuumasõjani. Bideni auks peab ütlema, e ta suutis muuta USA esialgset kurssi ja teha põhimõttelise pöörde USA poiitikas, mida üritas edutult teha juba Trump. Enda, kui eaka kogemuse põhjal võin väita, et kindlasti olen targem kui kümme aastat tagasi, ent töövõime on selgelt langenud. Seega võib väita, et Biden ei ole hea operatiivsel tasemel, ent strateegilisel tasemel on ta peajagu kõrgem kasvõi oma nooremast viitsepresidendist, kelle muuseas on ta osavalt ära nullinud. Kokkuvõttes võib Biden oma väsitavat Euroopa turneed kordaläinuks lugeda. Esmalt õnnestus tal Eoroopa vasallidel ja sulastel ühehäälselt truult määgima panna ja USA liidriposisiooni kaheldamatust tunnistada Põhja Atlandi regioonis. Teisks, aga sisuliselt esmatähtsana, õnnestus tal saada tuge enda presidenditoolile, mis on küllaltki habras juba eesootava majndusliku depressiooni eel ja veel murddumatu Trumpi pideva rünnaku all, kes teatavasti koos Vabariikliku parteiga ei legaliseeri Bideni valimisvõitu. Jalgpalli EM tõttu on mul aega väga vähe, et hoolikalt USAs toimuvat haarata, ent viimase teabe järgi peaks vähemalt kolm osariiki püüdlema Bideni valiisvõidu tühistamise suunas. Vabariiklik partei on toibunud neid ootamatult tabanud nn.valimiskaotusest ja puhastanud read reeturitest, nagu asepresident Pence, ning valmis Trumpi lipu all uuteks valimisteks. Peale eurooplaste toetuste on sellises olukorras olevale Bidenile elutähtis loomulikult ka Putini positsioon ja poole aasta jooksul lubas Biden Venemaad kontrollidda minu arvates just selles mõttes, et kas ei toetataks Trumpi või isegi kuulutataks Bideni valimisvõit ebaseaduslikuks, nagu tehti seda hiljuti ka Ukraina Maidani järgse võimu suhtes. Ka Putinil on esmatähtis loomulikult võmulpüsimine ja loomulikult pidi Biden midagi omalt poolt lubama. Esmalt silmatorkavalt Valgevene, kus uljad leedukad ja poolakad sisuliselt yksi jäeti lootusetusse seisu. Teine suund puudutab otseselt septembrikuus toimuvaid Duuma valimisi, mille ettevalmistamisest osa võtva ma ei mäleta täpselt missuguse "... Hääle" eriti ohmuvõitu ajakirjanikule, kes kurvalt kaebles, et neid kuulutati välismaa agendiks, ning seega nende propaganda usaldusväärsus on ilmselt kahtlane, seletas Biden kannatlikult, et kuna Putin otsustas, et Venemaa ei ole mitte kellegi vasall, vaid suveräännes Suurriik / mida USA tänasest tunnustavad), siis on Venemaal õigus ise otsustada, mis tingimustel "Hääled" saavad toimida. Veel kurvem järeldus on siin Ukrainale, Gruusiae ja Balti riikidele ja meile. Kuna USA ei piira Venemaa õigusi enam regionaalriigina, kelle huvid pidid piirduma üksnes nende piiridega, kui sedagi, siis suurriigi staatuses Venemaa huve tunnistab nüüd USA ametlikult ka väljaspool tema piire. Loomulikult puudutab see ennekõike lähivälismaad, mille Venemaa on kuulutanud oma eluliste huvide tsooniks. Seega oleme me täna läbirääkimiste objektiks. Ülaltooduga ei väida muidugi et Biden müüs Genfis Putinile näiteks Ukraina ja Eesti Venemaale maha. Kuna maailm on täna multipolaarne, siis taustal on muidugi Hiina jt. ning USA ei saa ainult Venemaaga kokku leppides paika panna maailmakorda, nagu see oli USA-NSVL bilateraalsel ajastul. Täna on kõik seepärast palju keerulisem. Küll aga tähendab multipolaarne maailm ülaltoodud riikide julgeoekupoliitika täielikku krahhi, sest naiivses usus loodetud kalju USA hegemoonia näol osutus liikuvaks liivaluiteks. Seetõttu oleks ma siiralt üllatunud kui ka kolme aasta pärast eksisteeriks näiteks Ukraina riik tänastes piirides ja poliitikaga. Eilne ja tänane tendents jätkub: Venemaa tugevneb suhteliselt ja USA nõrgeneb. Kordaläinud tippkohtumine oli loomulikult ajalooliseks võiduks Venemaale ja pressikonverentsil õnnest säravale ja enesekindlale Putinile isiklikult, sest see tähendas tema poolt esindatud nn. patriootide triumfi mõjuka ja rohkearvulise Gorbatshovi-Jeltsini liini pooldajate üle. Tippkohtumisele eelnes põhimtteline võmuvõitlus patriootide ja liberaalide suuna vahel, mille ägedusest andis tunda Vene oligarhide avalik kurb määgimine elu raskuste üle. Ameerika lootused, et maksimaalse välissurve tingimustes Vene rämpseliit kukutab patrioodid ise võimult, osutusid illusoorseteks, mida oli kerge isegi minul ette prognoosida. Järgmine põnev sündmus on loomulikult Xi ja Bideni tippkohtumine. Roman Ubakivi Korda

T I P P K O H T U M I S E S T Eeloleva 16.mail eeldavasti toimuva Bideni - Putini kohtumine on loomulikult kogu maailma tähelepnu keskpunktis. Bidenile on see kohtumine igal juhul kasulik ja lausa hädavajalik. Putinile ei ole see hädavajalik ja on seotud teatud riskiga kaotada lahing psühholoogilises sõjas kui kohtumisest ei tõuse mingit tulu Venemaale. Sel juhul on Putin lasknud oma riigi renomee veel allapoole Gorbatshovi taset kui nõustuti NSVL nimetamisega "kurjuse impeeriumiks". Täna tähendaks ilma Bidenilt avalikku vabandamist nõudmata kohtumine vaikset nõustumist juba kogu Venemaa juhtkonna ja konkreetselt Putini enda demoniseerimist keemiarelvaga Litvinenko, Skripalite, Navalnõi jne. killeriks - tapjaks. Seega peab Biden kohtumiseks Venemaale midagi kasulikku lubama ja taas Putini tahtlik petmine, nagu seda tegi Obama Maidani päevil, oleks Ameerikale vaid taktikaliseks võidukeseks ja suureks strateegiliseks kaotuseks Hiina-Venemaa liidu näol. Putin on selgelt sõnastanud Venemaa nõudmised Bidenile: tunnistada Venemaa rahvuslike huvide legitiimsust NSVL endistes piirides. Erinevalt meie suguvendadest soomlastest ja ungarlastest puudub Eestil rahvuslik eliit kes tegutseks rahva ja riigi huvides ja oleks poliitiliseks subjektiks. Meie liberaalne eliit on kompradoorne nagu Läti, Leedu Ukraina ja Gruusia eliitki ja nende saatus on tulevase tippkohtumise üheks arutluse teemaks. Bideni teemad Venemaaga on palju avaramad. Esmalt julgeoleku mured. Prognoosisin juba ennem USA valimisi , et Bideni võit oleks suureks õnnetuseks mitte ainult Ameerikale, vaid ka ta peremeestele banksteritele, sest tema agenda on nii ebakompetentne, et vaid kiirendab Bretton Woodsi dollarisysteemi kokkuvarisemist. Silmatorkav strateegiline superrumalus oli rünnak Hiina ja Venemaa vastu üheaegselt, sest viimaste geopoliitiline koguvõimsus on selgelt suurem USA omast. Esimesed sada päeva Biden viiski ellu seda hullumeelset ebarealistlikku poliitikat, mis ajas oma perspekiivituses tagajalgadele isegi 97 aastase H.Kissingeri, sõjaväe eliidi /vaadake kasvõi Strateegilise väejuhatuse komandori avaldust, et Venemaaga tuleb kindlasti läbi rääkida) ning lõpeks süvajõu enda, millele järgnes Bideni järsk toonimuutus Venemaa suunal ning palve tippkohtumiseks. USA süvaeliit on ilmselt jõudnud põhimõtteliselt konsensuseni, et Hiina on peavaenlane ja tema võitmiseks on hädavajalik Venemaa vähemalt blokeerida ja mitte lasta tekkida Hiina -Venemaa liidul. Ühesõnaga Biden hakkab ellu viima Trumpi poliitikat, mida ta ise seni neli aastat blokeeris. USA on juba selgelt formuleerinud oma ettepaneku julgeolekupoliitikas Venemaale: strateegiline stabiilsus ja läbipaistvus. Seega USA lähtub realistlikust seisukohast ja ei nõua strateegilist tasakaalu, sest täna on USA strateegiline tuumatriaad selgelt vananenud terve põlvkonna jagu ja Venemaal on 86% uuendatud tuumatriaad pluss täiesti uued relvad. Venemaa edu hyperkiirusega relvade arendamisel on avanud võimaluste akna, et mobiliseerides ühiskonna võib Venemaa paari aastaga suruda USA põlvili Ülemaailmsehüperkiirusega rakettide välkrünnakuga, mis jätab USA ilma võimalusest vastata kättemaksuga. Kirjutasin jub mõni aasta tagasi, et venelased võivad ise kasutada USA poolt nende vastu väljanuputatud kontseptsiooni. Seega USAs on alles tänaseks jõutud lõpeks arusaamisele, et tegelikult nad on jäänud tehnoloogiliselt maha Venemaast eksistentsiaalses valdkonnas ja nende ellujäämise huvides on võidurelvastumise pidurdamine ja läbipaistvus, et võita aega Venemaale järelejõudmiseks. Teine stabiilsuse tõlgendus poliitilises mõttes võib tähendada praeguse poliitilise vahekorra kinnikülmutamist tänasel rajajoonel. Arvestades tänast jõudude vahekorda ja veelgi enam selget tendentsi, et USA positsioon kiirenevalt mureneb kasvõi Bideni ebakompetentse majanduspoliitika tõttu, Hiina ja Venemaa tugevnemise taustal, on selge, et aeg töötab USA kahjuks. Seega kokkulepped, mida Biden võib täna veel suhteliselt soodsalt (kas Ukraina või Baltikumi arvel) osutuvad varsti juba ebarealistlikeks. Putin pole siiski Gorbatshov või Jeltsin ja Venemaa rahvuslike huvide reetmisega kindlasti nõus ei ole ning seega tänase Venemaale absoluutselt vastuvõetamatu olukorraga, kus vaenlase NATO baasid on mõne minuti lennu kaugusel Leningradist ja Moskvast kindlasti leppida ei saa. Küll aga saab Putin vastu tulla Ameerikale nende rohelises programmis, mis on mõeldud USA tehnooogilise üleoleku taastamiseks, nagu ta seda ka Peterburi konverentsil äsja signaliseeris. Samuti on Putin valmis toetama Bidenit tolle sisepoliitilises parteisiseses võitluses. Ma olen varem märkinud, et tänane Demokraatliku partei võidu tagas (olgugi ka supervõltsimise teel) kolm jõudu: kosmopoliitsed banksterid, IT oligarhid (Zuckenberg jne.) ning Sundersi pseudomarksistid koos veidrikest vähemustega. Kui Biden on terve elu truult teeninud bankstereid, siis Harris on silmatorkavalt veidralt käitunud, olles pidevalt Bideni kõrval. Seni on alati asepresident julgeoleku huvides vältinud presidendiga ühes ruumis või majaski viibimist. See annab põhjuse spekulatsiooniks, et Harris esindab IT magnaate. Viimased on aga täna maha kiskumas pedestaalilt neid rahvaga manipuleerimiseks loonud bankstereid. Nii pakkudes IT firmade maksustamist nende tegutsemismaades 15% tabab Biden kaks kärbest yhe hoobiga; nõrgendab banksterite rivaale ja pakub kandikul Euroopale ja Venemaale rasvase kondi. Seega on Venemaa täna geopoliitiliselt väga soodsas seisus, mida oli kerge ette näha juba aastaid tagasi: ühelt poolt pakub sügavavamat strateegilist koostööd Hiina välisminister ja teiselt poolt kasvõi Ukrainat USA president ja pealahinguväli nihkub Euroopast Kagu-Aasiasse. Hiina-Venemaa tänast koostööd katkestada on muidugi ebareaalne ja seda sihti Bidenil ilmselt ei ole. Ent "strateegiline stabiilsus" tähendab, et see ka ei süveneks, mis ongi Bideni peamiseks eesmärgiks. Venemaa- Hiina koostööks on kindel vundament - julgeolekupoliitikas ühtelangevad rahvuslikud huvid. USA-Venemaa kokkupõrge on aga vältimatu, niipea kui USA suudab piisavalt tugevneda ja alistab Hiina. Lääne eliit on ilmselgelt degenereerunud ja ei oma enda esivanemate taset, ent siiski kahtlematult vähemalt üritavad mõelda geopoliitilisel tasemel, ehk teisiti öeldes mängivad pikalt, mõeldes aastakümneid ette. Nii võvad nad vabalt /muidugi ei tasu sellist formaliseeritud avalikku lepingut oodata käesolevalt kohtumiselt) tulla vastu Venemaa soovile ja pakkuda peale NSVL piiride veel ka kogu endist sotsialismileeri ja muudki Venemaa vastutusalasse. Ent see ei tähenda kaugeltki seda, et nad loobuvad oma plaanist Venemaal kael kahekorra keerata. Selles mõttes jääb Venemaa eliit selgelt Läänest maha. Hiljuti 31.mail avaldati Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrushev artikli Rossiskaja Gazetas, kus teavitati eesoodatavatest muutustest Venemaa julgeolekustrateegias, kus esmakordselt patriootliku ideoloogia juurutamine ja ajaloo tähtsus tõstetakse prioriteediks koos informatsioonilise julgeolekuga. Riigi ja tsivilisatsiooni ellujäämise huvides absoluutselt õige ja hädavajalik samm. Samas see näitab Putini ja ta meeskonna mõttehorisondi piiratust kuskil viisaastaku kaugusel. Seda oli vaja teha juba paarkümmend aastat tagasi. Tänaseks on aga Venemaal juba (nagu Eestiski) üles kasvanud Putini juhtimisel Sorose õpikute najal liberaalse maailmavaatega põlvkond, kes ei tea Stalingradi ja Kurski lahingutest mõhkugi (meil eestlaste muistsest vabadusvõitluseest) ning kellest ei ole kodumaa kaitsjat ega pere loojat. Kui lisade veel siia Putini eliidi liberaalne majanduspoliitika, siis on väga tõenäoline, et vaesunud ja puudust kannatav rahvamass tulvab tänavatele juba septembris valimiste ajal. Putini õnnetuseks on ta hakanud sunnitult vaikimise asemel rääkima majandusteemadel ja kaotanud nii tarkuse oreooli. Superrumalus oli Peterburi majandusfoorumil väita, et kui valitsus rikub eelarveseadust ja ei investeeri riiki plaani järgi 1 triljonit rubla, siis olevat see igati normaalne ja harilik nähtus?! Venemaal on alati olnud probleemiks teed ja lollid. Kui viimased pääsevad riiki juhtima, nagu Gorbatshov, siis algab smuta. Putin on kindlasti parem kvaliteet kui Gorbatshov julgeolekupoliitikas, ent majanduses on nad samal tasemel. Kui Putin avalikult kogu maailma ees ründab teraseoligarhi, kuna too õiglaselt ründab Keskpanga juhti kõrgete laenuprotsentide eest ja laidab rahandusministrit, kuna too tahab nelt veel saja miljardi eest lisamaksustada, siis ta demonstreeris oma täielikku ebakompetentsust. Esmalt kui Putin samas kinnitas, et ta on liberaal ja viib sihikindlalt läbi riigitööstuse erastamist ja vaba turumajanduse printsiipi, siis mis õigusega ta topib nina eraettevõtte kasumisse ja lisamaksustab seda? Suurem häda on aga selles, et ta ei saa aru, kuidas toimub täna Venemaa majanduse krediteerimine ja toimimine. Vastavalt nn.Washingtoni konsensusele Venemaa (nagu Eestigi) ei tohi investeerida riigina oma majandusse oma valuutaga , vaid peavad ootama välisinvestoreid dollaritega. Keskpank hoiab laenuprotsendi kõrgel nii, et teraseoligarhil on kasulikum võtta laenu välismaalt dollarites, kuna sealne laenupprotsent on nii madal, et võimaldab ka kasumit tehtud töö eest saada. Kõik on hästi kui rubla oleks stabiilne, sest kulud Venemaal makstakse rublades. Ent rikkudes Venemaa konstitutsiooni, mis nõuab, et Keskpank tagaks rubla stabiilsuse, on Keskpanga juht Putini heakskiidul muutnud rubla maailma üheks kõige ebastabiilsemaks valuutaks. Ja seda tohutute reservide omamisel, millega oleks kerge tagada rubla stabiilsus. Kes võidab rubla ebastabiilsusest? eelkõige spekulandid börsil, kes mängivad rubla kursimuutumise pealt. Omades Keskpanga siseinformatsiooni, millal rubla järjekordselt devalveeritakse, võib näiteks ametkond, kes ei pane sentigi oma raha mängu kasutades vaid kasutamata eelarveseaduse järgi raha, paigutab selle dollaritesse (nagu Eestiski seda tehti) ja pärast rubla kukkumist vahetab dollarid taas rubladeks, saades nüüd rublasi tunduvalt rohkem. Kui Keskpank langetas rubla kurssi 60 dollarilt 75-le, siis kui pangad, kus seisis kasutamata 1 triljon rbl. vahetati kursiga 1 dollar -60 rbl, ja hiljem tagasi kursiga 75 rbl, siis võib igaüks arvutada, kui palju kasumit kasulikku tööd tegemata said pangad rahva arvel. Aga teraseoligarh laenas raha ju dollarites, põhikulu tootmiseks tuleb tal maksta ju rublades, seetõttu tuleb tal ühe dollari kokkusaamiseks teenida veel suuremat kasumit rublades- seega tõstma hinda siseturul. Kui siia lisada veel Venemaa inflatsioon vähemalt 10%, siis kallineb tootmine veelgi, mis omakorda tõstb hinda. Ja loomulikult terase kallinemine siseturul tõstab omakorda inflatsiooni. Kui nüüd Putin tahaks, et relvastuse hind ei tõuseks, sis tuleks terasetootmine mitte erastada, vaid riigistada, saades nii mängumaa kasumiga opereerimiseks. Ent veelgi suurem probleemon Putinil on selles, et ta pole aru saanud, et Venemaa majandus on virelema määratud seni, kuni ta käekäik sõltub tema vaenlase USA tahtest, kas ta eraldab dollaritest krediiti Venemaale või mitte. Selleks tuleks juba ammu (alates 2008 a. kriisist või hiljemalt 2014 aastast kui dollarikrediit lõppes) lahkuda dollarisüsteemist ja teha rubla sisemaiseks investeerimisvaluutaks, nagu see oli ka NSVLiidus. Üleminek tooks kaasa loomulikult esialgse segaduse aastaks-paariks, kuid seejärel oleks ees ressurssidega ja nõudlusega tagatud majandusbuum 7% aastas vähemalt kümneks aastaks ja elanikkonna heaolu kindel kasv. Seda oli vaja teha juba hiljemalt seitse aastat tagasi. Täna on seda veelgi kergem teha, sest juba Hiina on SVIFTi kõrval oma maksesüsteem ja ka Venemaal on krge klassiga IT mehed, kes on oma maksesysteemi valmis vorpinud. Laskusin üksikasjadesse, sest tahtsin rohkem põhjendada oma eelmises kirjutises väljendatud mõtet, et Putini parim aeg on ilmselt möödas ja ta on muutumas Venemaa arengu piduriks. Juhtimisüsteem peab olema kindlasti keerukam kui juhitav süteem ja Putini majanduslikliberaalne juhtimine on oma infantiilsuses selgelt elule jalgu jäänud. Teada on, et Putini aitas Jeltsini meeskonda Tshubais ja Kudrin. Ent see ei õigusta Putini onupojapoliitikat, et kurikuulus Tshubais, kes korraldas riigivara ärastamise, seejärel lõhkus Venemaa ühtse elektrisüsteemi ja pandi nnotehnoloogiat arendama ning tagajärjeks on tohutu raha musta auku ajamine, millel pole Venemaal mingit kasu olnud. Ja ometi pole saladus, et Venemaa elutähtsaks kitsaskohaks on just need nanosed chipid, mida seni toodavad vaid Taiwan, L-Korea ja USA - kõik Venemaa vaenlased. Hiina on ohust teadlik ja paisanud selle kitsaskoha kõrvaldamiseks üle 1,5 triljoni dollari. Venemaal sellist raha loomulikult ei ole ning seda kuritegelikum on triljoni rubla kasutamata külmutamine pankades. Teame, et Putini eest kostsid Jeltsinile Berezovski ja Kudrin presidendi vahetusel. Ent see on hukatuslik Venemaale kui onupoliitika huvides hoitakse Venemaa majandust Kudrini liberaalse ususekti paradigmas. Roman Ubakivi

USA - VENEMAA 2:3

USA -VENEMAA 2:3 Aprillikuu oli üsna pingeline ja ohtlik eksistentsiaalselt ka Eestile. Biden läks arvestades Putini pehmust välja ääemisele riskile, püüdes Euroopas läita USA-le kasulikku sõda, analoogiliselt I ja II maailmasõjale. Venemaa liitriigi Valgevene presidendi ja ta perekonna ning lähikonna mõrvamisele oleks järgnenud Ukrainas, Poolas ja Leedus ettevalmistatud terrorirühmituste poolt läidetud kodusõda koos küberrünnakuga Minski energiasüsteemi väljalülitamisega. Viimane on aga vöimatu ilma NATO kübervõimekuse koguvõimsust kasutamata ja seega Tallinna keskus oleks olnud osaline Valgevene ja Venemaa vastases agressioonis. Küberrünnak on aga USA enda määratluse järgi casus belli ja täna võime kergendatult hingata, et Venemaa ja Valgevene ei ole sunnitud kaaluma vastust Eesti poolsele agressioonile. Paralleelselt koondas ka Ukraina ca 120 000 vägede grupeeringu Donbassi ründamiseks ja aktiveeritud oleks ka Kaukaasia ja Kek Aasia. Lisaks veel 40 000 NATO grupeeringu ja USA ja teiste NATO liikmete laevastiku koondamine Venemaa piiridele ning muidugi Navanõi viienda kolonni aktiviseerimine. Venemaa oleks sunnitud loomulikult reageerima Valgevene sündmustele ja debiilikutele mõeldud laulukoor Venemaa agressiivsuse kohta oleks sundinud ka Saksamaad ja Prantsusmaad sõjaleeriga ühinema. USA eliit on meeleheitel ja mängib tulega, sest väga väike on tõenäosus, et piiratud taktikaline tuumasõda Euroopas ei kasva üle paratamatult üldiseks. Nagu ma varem seletasin, viib liberaal Biden USA kiirelt pankrotti. Mida maksab kasvõi ainult kohe loobumine ökofashistide survel Kanada - USA gaasijuhtmest. Trump reaalse majandusmehena kauples USA-le välja kasuliku ja õiglase kokkuleppe Hiina ja EL-ga vastastikuste kaubandusbilansside tasakaalustamiseks: viimased hakanuks ostma USA kallist gildgaasi, USA oleks hakanud aga kasutama enda tarbeks tunduvalt odavamat Kanada gaasi. Konkurentsieelis missugune. Lisaks veel hiljutine börside paratamatu kokkuvarisemine jm. Liberaalina Biden ei esinda USA riigi ja elanikkonna huve vaid kosmopoliitsete banksterite ja suurkorporatsioonide huve. Üldiselt täna võib juba kindlalt joone all tõmmata globaliseerumise USA hegemoonia projektile kui ebaõnnestunule. Teatavasti pole suurimad kapitaliomanikud sugugi Forbesi poolt toodud edetabel sadade miljarditega. Tegijad on hoopis perekonnad triljonitega. Nii oli 20. sajandil võitjaks Rockfellerite klaster ja selgeks kaotajaks Rothschildide klaster (kuhu kuuluvad mitmete perekondade esindajad). 21. sajandil on kaalukauss hakanud kalduma Rothschildide kasuks. Meenutagem või palju kõneainet tekitanud ühise rahaasutuse loomist, mis pani Rockfellerite parimad aktivad väikse summa eest Rothschildide kontrolli alla. Muuseas Rothschildide globaliseerimisprojekt, mida hiljuti proklameeris K.Schwab (nn. digitaalse koonduslaagri projekt), näeb esimese etapina ette just USA hegemoonia kõrvaldamise maailmast. USA ebaõnnestumine Valgevene riigipöördeürituses annab Venemaale parema positsiooni ja mänguseiu võib hinnata kui 3:2 Venemaa kasuks. Venemaa võiks teoreetiliselt ette rebida ka seisule 10:3, ent degerantne eliit eesotsas juba ammu möödas templiga "parem enne" Putiniga ei anna enamaks võimalust ja Venemaad ootavad, ehkki ta jääb ilmselt püsima, ees suured raskused. Venemaa kirstunaelaks on kontseptuaalsel ja strateegilisel tasemel rahvusliku eliidi puudumine. Välispoliitikatki juhivad kompradoorid kui võetakse alandlikult vastu kõrvakiile nii Leedult, USA-lt, Ukrainalt kui Suurbritannialt jne. Isegi Saksamaa kaitseminister lubab rääkida Venemaga jõupositsioonilt. See ei saagi olla teisiti, kui kasvõi välisministri Lavrovi tütar on Suurbritannia kodanik. Üldiselt jätkab ju Putin Andropovi - Gorbatschovi - Jeltsini projekti "ühinemist Läänega". Tehtud on ainult väike vigade parandus ja ükskõik mis tingimuste asemel tahetakse välja kaubelda soodsam positsioon ja selle nimel on arendatud edukalt relvajõude. Mitte mingit oma projekti ja eesmärki Venemaa eliidil ei ole. Ainuke mees eliidis, kes vähemalt pretendeeris kontseptuaalsele ja strateegilisele mõtlemisvõimele oli Surkov kui "suveräänse demokraatia" ja "putinism on kauaks" autorile. Viimast näib ka tegude järgi Putin ise siiralt uskumas. Ent mitte midagi pole vääramat. Putin ise oma liberaalse majanduspoliitikaga ja seega täieliku võhiklusega on iseenda kirstunaelaks. Venemaa Gini koeffitsent on ammu punase poolel ja kuulutab revolutsiooni ja mässu. Pole mingit kasu oma läkituses lugeda monotoonselt ja pikalt igasugusi pisisummasi, mida lastega peredele elushoidmiseks jagatakse kui samal ajal kaotakse triljoneid hoogustuva inflatsiooni, kpitali väljaveo ja riigivarguse teel. Väike näide kunstlikult ise inflatsiooni tekitamisest Venemaal: Keskpank laseb ilma igasuguse katteta välja ligi 1,5 triljonit ja jagab need pankadele, et nood saaksid osta valitsuse võlakirju, mis on tänaste nullintresside juures supertootlikud 6,5 %. Pangad ei laena seega raha ettevõtetele, vaid istuvad rantjeedena kasumi otsas lillegi liigutamata. Milleks aga üldse majandusarenguministeeriumile lisaraha kui mullu rikuti eelaereveseadust ja jäeti majandusse investeerimata ja töötasusi mitte makstes arvele rippuma 1 triljon?! Teine näide Putini riigi ja rahvavastasest majanduspoliitikast: oma läkituses lubas ta kõrvaldada kõik kapitali väljavoolu takistused! See on rumalus kuubis. Küsimus ei ole selgelt selles, et Venemaal ei ole kompetentseid ja patriootlikke inimesi, vaid Putinile sobivad liberaalsed kompradoorid nagu mittevenelane Surkov, kes soovitab Venemaa hävitamiseks muuta venelaste arhailisi sterotüüpe ning oli katastroofilise Ukraina poliitika eest vastutaja. On olemas kasvõi maailmatasemel ja ka Venemaa vaenlaste poolt tunnustatud filosoof ja kontseptuaalne mõtleja A.Dugin, keda vallandati ülikoolist kui ta põhjendatult kritiseeris Putini ebajärjekindlat poliitikat Donbassis, kui neil keelati edasi liikuda oblastite piirideni. Majanduses tagas 16% juurdekasvuga maailmalaiuse autoriteediga Gerassenko Keskpanga juhina kelle poliitika ja seega ka tulemused olid risti vastupidine Putini poolt pandud Nabiulliniga. Valitsust juhtis vana kooli mees Masljukov, kelle Putin asendas Medvedjeviga. Venemaal on reaalne võimalus saavutada lähima kümne aasta jooksul juurdekasv 7% aastas ainuüksi reindustrialiseerimise arvel (teatavasti Jeltsini ajal nagu meilgi Laari ajal hävitati Venemaa tööstust sama palju kui seda tegid natsid Suure Isamasõja aastatel), kuid Putini liberaalne majanduspoliitika on taganud vaid kaheksa aastat pidevat majandduslangust ja elanikkonna sissetulekute vähenemist. Ma pole kunagi varjanud oma põlgust NSVL-Venemaa eliidi vastu juba Hrushtshovist alates, sest siis, kui nad tulid mõttele reeta oma ideoloogia ja rahvas ning asuda Läänega ühinemise ja kapitalismi teele hakkasid juba 60-ndatel Rooma klubi näol selle maailma vägevad mõtlema ja tegutsema kapitalismi vastu, et tagada oma võim ja privileegid postkapitalitlikus ühiskonnas. Aastaid tagasi kirjutasin siin blogis, et kapitalism nagu aurumasingi nõuab iseenda kestmise huvides regulaatorit, nagu riik, poliitika, keskklass, laialdane hea haridus jne. Tänaseks on regulaatorite kõrvaldamisega peaaegu lõpuni jõutud ja päevakorras on eraomandi kaotamine (muidugi mitte globaalsel eliidil kelle kapital on muutunud juba otseseks võimuks inimesi manipuleerivate megainfoplatvormide näol /Google jne.). Seega Putin kuulub sisuliselt samasse jobude reasse nagu Andropov-Gorba-Jeltsin, kes tahavad astuda jõkke, mida enam ei eksisteeri. Putinil pole aga ainsatki ideed, mis oleks Venemaa eesmärk ja tee Uues Imelises Maailmas. Ja ei tohigi ju olla, sest ka täiendatud Venemaa Põhiseaduses on igasugune riigi ideoloogia ja idee keelatud. Kipub nagu liigseks Putini materdamiseks, sest kahtlemata on Putin Venemaa päästja peale Jeltsinit ja on ära teeninud tänu, ausamba ja kõike muud. Ent olukord nõuab tulevikuideed, visiooni, ja pole see tema süü vaid õnnetus, et see puudub. Üldse sarnase kaliibriga isiksusi nagu Lenin ja Stalin ei sünni ka suurel Venemaal igal sajandil. Lõpetuseks pisike, aga paljutähendav fopaa Putini poolt: Võidupühal ei sobi Ülemjuhatajal lesida tugitoolis kui sõjavägi au andes mööda marsib. Isegi pooleldi elus Breshnev sai niipaljukestki sümbolismist ja oma rollist aru. Veteranidega lobisemiseks võib korraldada teeõhtu. See on ka märgiks, et Putin on ümbritsenud ise end nõuandjatega, kes soovivad ta kadu, nagu pensionireformi puhulgi. Roman Ubakivi