PROGNOOS AASTAKS 2020
2019 aastat voib nimetada selginemise aastaks, mil joonistusid selgelt valja geopoliitilised tendentsid tulevasteks aastateks. D.Trump on tousnud maailma ajalooliseks tegelaseks, kes on teinud praktiliselt lopu selle maailma vagevate unipolaarsele maailmakorrale kus valitses finantsoligarhia maailma politseiniku USA abil neoliberaalse ideoloogia ja poliitikaga.. Tana elame tanu eeskatt Trumpile juba multipolaarses maailmas, kus selgelt on tousnud reaalse kapitali osatahtsus ja finantsoligarhia on omaks votnud Rothschildi klastri projekti, kus maailm on jagunenud eri valuutatsoonideks ja finantsoligarhia teenib vahenduse pealt. Paralleelselt on kaigus ka Hiina projekt, mis samuti eeldab multipolaarset maailma. kuid mis sarnaneb Stalini projektiga ja eesmargiks on rahva huvidest lahtudes ehitada yles sotsialism. Trumpi ja Xi projektide vahel on muidugi pohimotteline vastuolu ja kokkuporge valtimatu. Indial on pohimotteliselt formeerunud oma tsoon. Ka Euroopal on piisav elanikkond oma tsooni loomiseks, ent vana Euroopa eliit paistab niivord degenereerunud, et alles mingi Euroopa kalifaat tulevikus on voimeline subjekti looma. USA vast koos Inglismaaga loob oma tugeva anglosaksi tsooni.
Eesti saatus on olla osaks Venemaa tsoonist, kes vastutaks siin korra eest. Teine voimalus oleks olnud yhineda Saksamaa tsooniga, kuid need degenerandid ei ole tana voimelised, nagu Koln naitas kaitsma omaenda tytreid ja naisi kaputaie vooraste eest. EL byrokraatia, Merkel ja Marcon on koik liberaalne ramps, millel pole tulevikku nagu Eestigi eliidil. Euroopa roovitakse paljaks anglosakside ja Hiina poolt. Seega pole meil Laanest midagi head oodata. Kahjuks pole tana mingit helget tulevikku oodata ka Venemaa poolt.
Venemaa eliit koosneb pohiliselt kahest grupeerngust eesotsas Putiniga. Molemad grupid on degenerantne liberaalne noukogude eliit,,kes oma tasku huvides teostasid kontrrevolutsiooni ja restauriseeris kapitalismi: vahe on selles, et kui parteinomenklatuur eesotsas Gorbathovi ja Jeltsini perekonnaga, olid niivord degenereerunud, et olid kaotanud isegi enesekaitseinstinki, siis KGB labipoiminud kriminaaliga polgab neid ja on konkurentsivoimelisem. Aga molemad grupeeringud kuuluvad nagu EL eliitki vanasse tanaseks juba labikukkunud Neoliberaalse maailmakorra projekti. Putin on manager nende kahe grupeeringu yle. Putin on pragmaatik ja leiab haid taktikalisiilisi kaike. Aga ideede tasandil pole ta yldse voimeline tootama ja sarnaselt meie degenerantse eliidiga ei ole absoluutselt voimeline looma kontseptuaalset raamistikku riigile. Kahe aastakymne jooksul pole Putin olnud voimeline yles ehitama effektiivset riigi juhtimise systeemi, sest tal yldse puudub systeemne motlemisvoime. Puudub riigi ylesehitamise plaan.
Viimaane Eliidi ponnistus Surkovi putinismi naol on ehmatavalt arulage ja ebaadekvaatne: loodetakse et sailivad molemad eliidigrupeeringud, mis on idiootsus, sest liberaalid on juba tana taielikult kasutu parasiitlik kiht, sest vana dollari systeemil pohinev krediidisysteem ei toota enam ja nende vahendusroll on kadunud. Putin pole olnud voimeline oma valitsusaastate jooksul oppima. Selle asemei, et piirata jobudest neoliberaalide voimu, lylitas Putin hiljuti oma valitsuseesimeseks peaministri asetaitjaks liberaalide votmeisiku: Jeltsini ajastu Voloshini. Putin oma ebaadekvaatsusega meenutab juba Nikolai II voi Gorbatshovi,
Seega Putin pole kaugeltki Stalini kaliibriga riigimees. Stalin nagu Xi gi tana lahtus rahva huvidest ja viis ellu sotsialistlikku projekti. Putin ei voi nimetada end isegi Katherina II jarglaseks sest viimane esindas rahvusliku aadli huve rahva arvel, mis loomulikult pohjustas riigi alustalasi raputava Pugatshovi massu. Putin esindab peale nn.silovike huvide eelkoige kompradoorse finantsoligarhia huve. Majanduspoliitika on teatavasti tooriist sotsiaalsete ylesannete lahendamiseks. Putin on siin vastavalt oma kunagise ylemuse Sobtshakile veendunud neoliberaal. Seega nagu meie Laar, kes rahvast roovis shokimajandusega. Putin nagu Laargi on yhtlase tulumaksu vastu, ei takista valuuta valjavedu, ei luba oma rahaga krediteerida oma kodumaa majandust, kogu poliitika on suunatud valismaise finantsoligarhia rikastamiseks. Juba kuus aastat jarjest on langenud rahva elujarg. Kui Varanduse ebavordsus e indexi 10 puhul on oodata sotsiaalset revolutsiooni, siis Venemaal on see tana 17. Oma ebareaalsete rahvuslike projektidega on Putin lihtsalt naeruvaarne, sest ei suuda jalle mitte yhtegi ellu viia. Jutud inflatsiooni targetamisest on lihtsalt naeruvaarne jaburdus. PUtin pole enam tosiseltvoetav ja on muutunud Venemasa arengu tosiseks piduriks. Halb on muidugi, et vahetust Putinile poliitmaastikul ei ole. Lahim konkurent kompartei Zjuganov on samast degenerantide maffiast. Majnduses on Putin Trumpi korval lihtsalt peksupoiss. Hiluti vottis USA yle Venemaa strateegilise alumiiniumitootja ja selleasemel , et hadoht likvideerida natsionaliseerimise teel on Putin lihtsalt moku ja nii jaab tanasetki illusoorsest majanduslikust soltumatusest pea jargi vaid riismed.
Seega ei oota meid ka Venemaa kylje all mingit onne eestlastele. PUtin on oma poliitika endiste NL maade suhtes kuulutanud prioriteediks, kuid koigil suundadel on taielik labikukkumine, sest lahtutakse mitte Vene ja endiste liiduvavariikiderahvuslikest huvidest, vaid maffialiku eliidi rahakotist. Samas on Venemaa eeldused arengu teele asuda påremad kui L-Euroopal, sest on Vene Oigeusu kirik ja ohvitserikorpus kes suudavad rahvast politiseerida.
Ehkki Trump tegi asja strateegilise rumluse ja morvas Iraani ja Iraagi tahtsa tegelase,samal ajal omamata voimalust syndmusi eskaleerida, sest iga ameeriklase kirst vahendab ta tagasivalimise voimalusi, on trumpass ikkagi ta tagataskus. USA geopoliitilise selgroo moodustava valged hambuni relvastatud miljonite kodanike naol OHAIOST Floridani, keda aitab voimiuvoitluses USA merejalavaelaste ja Armee organisatsioonid. Banksterite joud CIA ja peameedia ning rahakoti naol jaab ilmselt vaheseks. Tana valatakse Laane majandusse jalle palju dollarite elektroonilisi nulle, et kuidagi ajutiselt fonditurgu pinnal hoida. Arvan, et tagasivalimise korral teeb Trump sama. mille eest tapeti LIncoln ja Kennedy: hakkab USA riigi nimel raha valja laskma. See havitab banksterid ja tyhistab USA riigivolad, pannes terve aluse majanduse arengule.
Roman Ubakivi
laupäev, 4. jaanuar 2020
teisipäev, 26. november 2019
PLAAN B
Peale Macroni sonumit, et NATO on ajusurmas, on murtud jarjekordne tabuteema. Tegemist ei ole muidugi juhusliku soologa, vaid kujutab endast globikute katset haarata kinni ka olekorrest. Nimelt laheneb Trump nagu pyhvel oma presidendivalimise voidule ja impeachmendi katse on perspektiivitu ja kontraproduktiivne. Miljardar Bloombergi lylitumine viimses hadas presidendi valimisvoitlusse on demokraatide meeleheitlik kuid minu hinnangul absoluutselt perspektiivitu samm. Globikute viimaseks arvestatavaks tugipunktiks jaab esialgu veel Demokraatlik partei, peavoolumeedia, EL komisjon, Macron ja Merkel. Reaalseks tegijaks saamiseks oleks hadavajalik sojaline joud. Seeparast siis ka unistused Euroopa armeest ja voimaluste otsimiseks valjaspool NATOt; mis on taielikult USA ja seega Trumpi kapa all. Arvan, et koik need meeleheitest tingitud sammud ei ole analyysi vaart.
Eestis avas tabuteemal debati siseminister M.Helme, kes on selle eest kahtlematult kiitust vaart, nagu omal ajal J.Tonisson. Toona maletavasti meie eliit pettis rahvast, vahutades oma tarkusest ja Eesti soja eest kaitstusest. Samas surmapatus on syydi rahva ees ka tanane degenerantne eliit.
NATOst pole Eesti kaitsmiseks kasu kahel pohjusel. Esmalt puudub selleks nii USA kui ka Laane Euroopa poliitiline tahe. Viimastele ei kujuta kapitalistlik Vene eliit absoluutselt mingit ohtu, vaid sisuliselt ainukest potentsiaalset liitlast. Endine kommunistlik eliit, kes korraldas kapitalismi restuaratsiooni, on juba ammu kantinud oma varad ja perekonnad Londoni ja Shvetsi ja teevad seda ka tana. Mis puutub aga USAd, siis veel globikute totaalse voimu ajal tosin aastat tagasi, pyydsin asjatult seletada yhele lehemehele; et USA huvides ei ole Venemaa lagundamine, sest see tahendaks Hiina tugevnemist Uraalideni ja Kesk Aasia arvel ning USA maailmavalitsemisel on loplikult kriips peal. Globikud on teatavasti liberaalid, liberaalide seas aga ei kohta teatavasti naljalt terve moistusega inimest. Trump patrioodina saab aga geopoliitikast suureparaselt aru ja pyyab keerata uut lehekylge suhetes Venemaaga. Erinevalt ajukaabikutest liberaalidest ja viimaste poolt kogu riigiaparaadi tais topitud nende jyngritest, saab Trump realistina aru, et kui kunagi yle poole maailma majandusest omanuna USA suutis taita maailma politseiniku rolli, siis tanase hadise 17% juures on see idiootne enesetapp. Mingi kord tuleb aga maailmas eliidi enesekaitseks tingimata luua. Loogiliselt jaotatakse maailm mojusfaarideks, mille yhe peremehena on Venemaa tanu oma sojalisele voimsusele juba endale taganud. Vaesed doteeritavad Baltikum; Ukraina; Gruusia jne; ei paku mingit huvi USAle kui langeb ara maailmapolitseiniku roll. Rikkast Laane Euroopast hoiab USA aga kymne kyynega kinni kuni kolonisaatorite varandused on Ameerikasse kanditud. Ainus konkurent siin on tal Hiina. Degenerantne hilisnoukogude eliit ei saanud sellest lihtsast faktist aru ja ehitas ohulosse Euroopast Lissabonist Vladivastokini. Veel 2010. a. tuli Putin valja saarase Andropovi utoopiaga. Tana jatkub veel Deep State tottu inertsina veel Eesti, Ukraina jt. arakasutamine Venemaa vastase soja rollis, kuid lahitulevikus enam selle rolli eest keegi enam sentigi ei maksa ja tyli Venemaaga mingi Eesti parast on valistatud. Veelgi enam, Venemaale pyytakse pahe maarida tema norgestamiseks niipalju sitta kui vahegi voimalik. Alates Ukrainast ja lopetades Poolaga. Seega M.Helmel oli taielik oigus nimetada tema kritiseerijaid ajusurnud tegelasteks. Veelgi enam, kaitseminister Luik on palju suurem valetaja voi ajudeta idioot kui mone lapsusega hakkama saanud pollumajandusminister Jarvik kui ta valetab, et NATO kaitseb Eestit.
Teine pohjus, miks NATOst Eesti kaitsmiseks Venemaa vastu mingit kasu ei ole, on karm sojaline reaalsus. NATO pole ka tahtmise korral voimeline Baltikumi kaitsma. Venemaal ei ole tana ega ka nahtavas tulevikus sojavage; et okupeerida Laane Euroopat. Kyll on tal tana koige effektiivsem sojavagi maailmas, et kontrollida oma piiritagusi endise NSVL alasi. Siin suunan juba kriitika M. Helme ja Kunnase vastu, kes sonivad mingist iseseisvast kaitsevoimest. Kunnas kaitseb ilmselt ohvitseride klanni huve, kel on soojad kohakesed NATO liinis ja oma staapides. M.Helme on aga vast lihtsalt vohik, sest mis pagana ohu- voi rannakaitsest sa sonid kui USA ja NATO pole vastavat relvastust voimeline tootma? Ostad venelastelt rannakaitseraketisysteemid BAL voi Bastion mis valisevad Balti ja Musta merd? NATO maadel pole ligilahedaseltki midagi tosiseltvoetavat.
Ja mis ohukaitsest nad sonivad kui ameeriklastelgi pole mitte midagi kaasaegset? On vaid igivanad lahimaa Stingerid ning naljakohana Patriotid. Viimased ei aidanud jaapanlasi isegi yle nende pea lennanud Pohja korea ballistiliste rakettide vastu ja taielik habi oli viimati kui pommitati Saudi Araabia naftatootluskompleki, mida kaitsesid ligi sada Patriot patareid yheksas saudide, USA ja Suurbritannia sojavaebaasis ja mis andis Putinile voimaluse naerdes pakkuda oma S-400. Kui me tahame kaasaegset ohukaitset, siis peajagu teistest paremad on siin Venemaa omad.
Maavagedest pole yldse motet raakida, sest ma ei taha laskuda meie Kaitsekeskuse nn. ekspertide tasemele ja hakata arutama NATO pataljonide lahingugruppide tegutsemist Vene armeede vastu. Baltimaade hoivamiseks kulub Venemaal tana alla oopaeva. NATOl on kavas saada tulrevikus nii tugevaks, et 30 paevaga kogutakse kokku 30 pataljoni, 30 lennuvaeeskadrilli ja 30 sojalaeva. Isegi kui NATO selle oma suure eesmargi tulevikus taidab, ei ole selle piskuga voimalik tagasi vallutada Baltimaid. Veelgi enam, lahima 15 a. jooksul ei ole NATOl oma tehnoloogilise mahajaamuse tottu mitte mingit reaalset shansi alustada voidukat sojategevust Venemaa vastu. Taiemahulisest termotuumasojast ma yldse ei raagi, sest peale ameerklaste aatomipommi ja venelaste sputnikut on see praktiliselt valistatud ja ainus oht on, et Laane degenerantne eliit on peale Bush vanemat nii alla kainud, et on minetanud ohutunde juhuste vastu. Maailmasojad on aga sisuliselt voimatud, sest maailma eliidid ei saao enam saata rahvamasse yksteist sandistama ja tapma, nautides ise tagalas julgeolekut. Nad surevad sellise konflikti puhul esimesena ja ainult see fakt on meid seni uuest maailmasojast paastnud.
Tavasojas NATO sodimise kohustuslikuks eeltingimuseks on aga taieliku ylekaalu saavutamine ohus. Baltimaades on see absoluutselt voimatu, sest nii Leningradi kui ka Kaliningradi poolt on meie kohal tyypiline A2|AD kuppel S-400 jt. Venemaa maailma parimate ohukaitsesysteemide poolt, mis pohjustavad vastuvoetamatuid kaotusi NATOle. Lisaks polegi USAl lennukit, mis suudaks vahegi voidelda ylekaalu eest ohus Venemaaga.Laialt reklaamitud F-35 osutus onnetuks kakiks ja on selleks absoluutselt voimetu. USA pressib sedac rampsu liitlastele peale, Pentagon ise aga keeldus hiljuti nende ostmisest. Isegi senini okupeeritud Saksamaa julges sellest motetust lennukist loobuda. Ylejaanud lennupark on aga USAl Venemaa moodsate uute lennukite taustal lootusetu romu. Syyria kampaania naitas reljeefselt Venemaa ohujoudude paremust. Meil on yks tihti intervjueeritav kylahull Stoicescu, kes hiljuti rind uhkusest paisudes teatas, et ameerklased toovad peatselt Eestisse isegi tankidetapja A-10. Tegu on Vietnami soja aegse vana romuga, mis on tootmisest juba 40 aastat tagasi maha voetud. Paremat aga sama klassi lennukit USA pole tanini luua suutnud. Venelastega kokkuporke korral on see mitte kaua lendav kirst. Yhesonaga USAl ja NATOl ei ole mingit voimalust luua Venemaa piiride lahedal ylekaalu ohus ja juba ainuyksi see tahendab kaljukindlalt seda, et koik need NATO plaanid ja plaanikesed on lihtsalt puru silmaajamine ja asendustegevus, et anda tood ja paksu voiga leiba staapides sebivatele muidusoojatele.
Seega isegi siis kui me votaks rangalt laenu ja raiskaks 150% kogu riigi tanasest eelarvest sojavaele, ostes ameeriklastelt eskadrilli F-35 ja pataljoni Abramsi tanke, on Eesti iseseisev kaitsevoime ymmargune null vorreldes Venemaa armeega. Loomulikult meie deindustreeritud hadine neoliberaalne majandusmudel variseks kiiresti pormuks. Seega ei Kunnas ega Helme ei ole tosiseltvoetavad, raakimata siis ajusurmas NATO leelutajatest.
Ainuke tosiseltvoetav Plaan B on meie geopoliitilisest asukohast soltuvalt poliitiline. Tapselt samasugune, nagu selle tootasid omal ajal meiega analoogilises situatsioonis olevale Soomele valja Mannerheim ja Paasikivi ja mis voimaldas mahajaanud pohjamaal jouda Euroopa viie rikkaima riigi hulka: see on heanaaberlik labisaamine oma ainukesest suurriigist naabriga Venemaaga.
Roman Ubakivi
Peale Macroni sonumit, et NATO on ajusurmas, on murtud jarjekordne tabuteema. Tegemist ei ole muidugi juhusliku soologa, vaid kujutab endast globikute katset haarata kinni ka olekorrest. Nimelt laheneb Trump nagu pyhvel oma presidendivalimise voidule ja impeachmendi katse on perspektiivitu ja kontraproduktiivne. Miljardar Bloombergi lylitumine viimses hadas presidendi valimisvoitlusse on demokraatide meeleheitlik kuid minu hinnangul absoluutselt perspektiivitu samm. Globikute viimaseks arvestatavaks tugipunktiks jaab esialgu veel Demokraatlik partei, peavoolumeedia, EL komisjon, Macron ja Merkel. Reaalseks tegijaks saamiseks oleks hadavajalik sojaline joud. Seeparast siis ka unistused Euroopa armeest ja voimaluste otsimiseks valjaspool NATOt; mis on taielikult USA ja seega Trumpi kapa all. Arvan, et koik need meeleheitest tingitud sammud ei ole analyysi vaart.
Eestis avas tabuteemal debati siseminister M.Helme, kes on selle eest kahtlematult kiitust vaart, nagu omal ajal J.Tonisson. Toona maletavasti meie eliit pettis rahvast, vahutades oma tarkusest ja Eesti soja eest kaitstusest. Samas surmapatus on syydi rahva ees ka tanane degenerantne eliit.
NATOst pole Eesti kaitsmiseks kasu kahel pohjusel. Esmalt puudub selleks nii USA kui ka Laane Euroopa poliitiline tahe. Viimastele ei kujuta kapitalistlik Vene eliit absoluutselt mingit ohtu, vaid sisuliselt ainukest potentsiaalset liitlast. Endine kommunistlik eliit, kes korraldas kapitalismi restuaratsiooni, on juba ammu kantinud oma varad ja perekonnad Londoni ja Shvetsi ja teevad seda ka tana. Mis puutub aga USAd, siis veel globikute totaalse voimu ajal tosin aastat tagasi, pyydsin asjatult seletada yhele lehemehele; et USA huvides ei ole Venemaa lagundamine, sest see tahendaks Hiina tugevnemist Uraalideni ja Kesk Aasia arvel ning USA maailmavalitsemisel on loplikult kriips peal. Globikud on teatavasti liberaalid, liberaalide seas aga ei kohta teatavasti naljalt terve moistusega inimest. Trump patrioodina saab aga geopoliitikast suureparaselt aru ja pyyab keerata uut lehekylge suhetes Venemaaga. Erinevalt ajukaabikutest liberaalidest ja viimaste poolt kogu riigiaparaadi tais topitud nende jyngritest, saab Trump realistina aru, et kui kunagi yle poole maailma majandusest omanuna USA suutis taita maailma politseiniku rolli, siis tanase hadise 17% juures on see idiootne enesetapp. Mingi kord tuleb aga maailmas eliidi enesekaitseks tingimata luua. Loogiliselt jaotatakse maailm mojusfaarideks, mille yhe peremehena on Venemaa tanu oma sojalisele voimsusele juba endale taganud. Vaesed doteeritavad Baltikum; Ukraina; Gruusia jne; ei paku mingit huvi USAle kui langeb ara maailmapolitseiniku roll. Rikkast Laane Euroopast hoiab USA aga kymne kyynega kinni kuni kolonisaatorite varandused on Ameerikasse kanditud. Ainus konkurent siin on tal Hiina. Degenerantne hilisnoukogude eliit ei saanud sellest lihtsast faktist aru ja ehitas ohulosse Euroopast Lissabonist Vladivastokini. Veel 2010. a. tuli Putin valja saarase Andropovi utoopiaga. Tana jatkub veel Deep State tottu inertsina veel Eesti, Ukraina jt. arakasutamine Venemaa vastase soja rollis, kuid lahitulevikus enam selle rolli eest keegi enam sentigi ei maksa ja tyli Venemaaga mingi Eesti parast on valistatud. Veelgi enam, Venemaale pyytakse pahe maarida tema norgestamiseks niipalju sitta kui vahegi voimalik. Alates Ukrainast ja lopetades Poolaga. Seega M.Helmel oli taielik oigus nimetada tema kritiseerijaid ajusurnud tegelasteks. Veelgi enam, kaitseminister Luik on palju suurem valetaja voi ajudeta idioot kui mone lapsusega hakkama saanud pollumajandusminister Jarvik kui ta valetab, et NATO kaitseb Eestit.
Teine pohjus, miks NATOst Eesti kaitsmiseks Venemaa vastu mingit kasu ei ole, on karm sojaline reaalsus. NATO pole ka tahtmise korral voimeline Baltikumi kaitsma. Venemaal ei ole tana ega ka nahtavas tulevikus sojavage; et okupeerida Laane Euroopat. Kyll on tal tana koige effektiivsem sojavagi maailmas, et kontrollida oma piiritagusi endise NSVL alasi. Siin suunan juba kriitika M. Helme ja Kunnase vastu, kes sonivad mingist iseseisvast kaitsevoimest. Kunnas kaitseb ilmselt ohvitseride klanni huve, kel on soojad kohakesed NATO liinis ja oma staapides. M.Helme on aga vast lihtsalt vohik, sest mis pagana ohu- voi rannakaitsest sa sonid kui USA ja NATO pole vastavat relvastust voimeline tootma? Ostad venelastelt rannakaitseraketisysteemid BAL voi Bastion mis valisevad Balti ja Musta merd? NATO maadel pole ligilahedaseltki midagi tosiseltvoetavat.
Ja mis ohukaitsest nad sonivad kui ameeriklastelgi pole mitte midagi kaasaegset? On vaid igivanad lahimaa Stingerid ning naljakohana Patriotid. Viimased ei aidanud jaapanlasi isegi yle nende pea lennanud Pohja korea ballistiliste rakettide vastu ja taielik habi oli viimati kui pommitati Saudi Araabia naftatootluskompleki, mida kaitsesid ligi sada Patriot patareid yheksas saudide, USA ja Suurbritannia sojavaebaasis ja mis andis Putinile voimaluse naerdes pakkuda oma S-400. Kui me tahame kaasaegset ohukaitset, siis peajagu teistest paremad on siin Venemaa omad.
Maavagedest pole yldse motet raakida, sest ma ei taha laskuda meie Kaitsekeskuse nn. ekspertide tasemele ja hakata arutama NATO pataljonide lahingugruppide tegutsemist Vene armeede vastu. Baltimaade hoivamiseks kulub Venemaal tana alla oopaeva. NATOl on kavas saada tulrevikus nii tugevaks, et 30 paevaga kogutakse kokku 30 pataljoni, 30 lennuvaeeskadrilli ja 30 sojalaeva. Isegi kui NATO selle oma suure eesmargi tulevikus taidab, ei ole selle piskuga voimalik tagasi vallutada Baltimaid. Veelgi enam, lahima 15 a. jooksul ei ole NATOl oma tehnoloogilise mahajaamuse tottu mitte mingit reaalset shansi alustada voidukat sojategevust Venemaa vastu. Taiemahulisest termotuumasojast ma yldse ei raagi, sest peale ameerklaste aatomipommi ja venelaste sputnikut on see praktiliselt valistatud ja ainus oht on, et Laane degenerantne eliit on peale Bush vanemat nii alla kainud, et on minetanud ohutunde juhuste vastu. Maailmasojad on aga sisuliselt voimatud, sest maailma eliidid ei saao enam saata rahvamasse yksteist sandistama ja tapma, nautides ise tagalas julgeolekut. Nad surevad sellise konflikti puhul esimesena ja ainult see fakt on meid seni uuest maailmasojast paastnud.
Tavasojas NATO sodimise kohustuslikuks eeltingimuseks on aga taieliku ylekaalu saavutamine ohus. Baltimaades on see absoluutselt voimatu, sest nii Leningradi kui ka Kaliningradi poolt on meie kohal tyypiline A2|AD kuppel S-400 jt. Venemaa maailma parimate ohukaitsesysteemide poolt, mis pohjustavad vastuvoetamatuid kaotusi NATOle. Lisaks polegi USAl lennukit, mis suudaks vahegi voidelda ylekaalu eest ohus Venemaaga.Laialt reklaamitud F-35 osutus onnetuks kakiks ja on selleks absoluutselt voimetu. USA pressib sedac rampsu liitlastele peale, Pentagon ise aga keeldus hiljuti nende ostmisest. Isegi senini okupeeritud Saksamaa julges sellest motetust lennukist loobuda. Ylejaanud lennupark on aga USAl Venemaa moodsate uute lennukite taustal lootusetu romu. Syyria kampaania naitas reljeefselt Venemaa ohujoudude paremust. Meil on yks tihti intervjueeritav kylahull Stoicescu, kes hiljuti rind uhkusest paisudes teatas, et ameerklased toovad peatselt Eestisse isegi tankidetapja A-10. Tegu on Vietnami soja aegse vana romuga, mis on tootmisest juba 40 aastat tagasi maha voetud. Paremat aga sama klassi lennukit USA pole tanini luua suutnud. Venelastega kokkuporke korral on see mitte kaua lendav kirst. Yhesonaga USAl ja NATOl ei ole mingit voimalust luua Venemaa piiride lahedal ylekaalu ohus ja juba ainuyksi see tahendab kaljukindlalt seda, et koik need NATO plaanid ja plaanikesed on lihtsalt puru silmaajamine ja asendustegevus, et anda tood ja paksu voiga leiba staapides sebivatele muidusoojatele.
Seega isegi siis kui me votaks rangalt laenu ja raiskaks 150% kogu riigi tanasest eelarvest sojavaele, ostes ameeriklastelt eskadrilli F-35 ja pataljoni Abramsi tanke, on Eesti iseseisev kaitsevoime ymmargune null vorreldes Venemaa armeega. Loomulikult meie deindustreeritud hadine neoliberaalne majandusmudel variseks kiiresti pormuks. Seega ei Kunnas ega Helme ei ole tosiseltvoetavad, raakimata siis ajusurmas NATO leelutajatest.
Ainuke tosiseltvoetav Plaan B on meie geopoliitilisest asukohast soltuvalt poliitiline. Tapselt samasugune, nagu selle tootasid omal ajal meiega analoogilises situatsioonis olevale Soomele valja Mannerheim ja Paasikivi ja mis voimaldas mahajaanud pohjamaal jouda Euroopa viie rikkaima riigi hulka: see on heanaaberlik labisaamine oma ainukesest suurriigist naabriga Venemaaga.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 14. oktoober 2019
RAHVUSLIK HÂBI
Just selline vastik tunne jäi mulle domineerima peale kodus saadud suurt kaotust 0:3 vähemuses mängivale Saksamaale. Ohtu oli kahtlematult suur triumf Löwele ja Saksa vaimule meie rahvuskoonduse ajuvaba oligofreenia taustal. Kaotushäbi teravdas veelgi rahvuslippude paraad ennem mangu.Landeswehri söja vaim elas veel minu pölvkonnas ja kuigi kuskil 70ndate alguses me olime harrastus kehakultuurlased, vôitlesime me Eesti ENSV koondisega Saksamaal välja viigi 1:1 SDV koonduse vastu. Viimane tuli aga 1974.a. maailmas seitsmendaks, vöites ajnukesena maailmameistriks tulnud SaksaFV koondust eesotsas legendaarse Beckenbaueriga. Teises mängus SDV kuni 21.a. koonduse vastu löin kaks väravat. Seega mängudes eestlaste pölisvaenlaste vastu polnud kedagi vaja motiveerida. Ka Lovid mangisid raskustesta yle Bundesliiga mängijatest koostatud Pöhja-Saksamaa kuni 18.a.koonduse.
Seega on minu arvates eesti jalgpall täna rööbastest väljas ja eksleb pimeduses. Veelgi enam, minu arvates rahvuskoonduse uus juhtkond ei ole voimeline ära kasutama meie jalgpalli mitte sugugi nii kehva potentsiaali ja on valel teel.
Kuna olen juba aastakymneid jalgpallist eemal ja pole seotud mitte yhegagi nii rikka organisatsiooni vöistleva klanniga, ning ja juba vanuse töttu on naljakas kahtlustada isiklikest kasusaamise motiivides , siis pakuksin möned lihtsad abinöud, mjllega jalgpalliliidu juhatus vöib eesti jalgpalli taset tuntavalt tösta. Seda olemasoleva ressursi raames, jättes körvale juba ammu raha nôudvad struktuursed probleemid. Esmalt peaks juhatus selgelt fikseerima meie jalgpalli stiili. Paarkymmend aastat tagasi räagiti, et seda töötatakse lähiajal välja, kymme aastat tagasi korrati öeldut ja täna räagitakse Hollandi stiilist. Viimane on pöhimötteliszelt vale, sest keda huvitab Hollandi erzats? Jalgpall on rahvuskultuuri osa, mis peab väljendama Saku,Saaremaa ja Sillamäe stiili ja kultuuri, mitte aga Amsterdami ja Kariibi mere saarte skitshi. Ainult autentsel kultuuril on inimkonda rikastav väärtus ja ka resultaat, nagu hiljuti demonstreeris Island.
Ma ei teagi, kes täna kuuluvad EJL juhatusse kuid eeldan, et nad on oma elualal märkimisväärseid tulemusi saavutanud inimesed ja mitte kuulsuse narrid, kelle arvates on nad sama kompetentsed kui nii mängijana ja treenerina maailmameistriks tulnud Beckenbauer. Konkreetne töö oleks juhatusele nöuandva organi -Treenerite Noukogu ülesanne. Viimase valiks treenerite esindusorganisatsioon vöi kiiruse huvides juhatus. Meil on piisavalt nii välismaise profikarjääri mängijaid ja treeneri koolituse läbijaid, kelle seni kasutamata ajupotentsiaali järgi lausa kisendab eesti jalgpall.
Teine kiirelt parandatav pöhimötteline viga on meritokraatial pöhineva treenerite edutamise systeemi puudumine. EJL juhatus peaks valima koikide koondiste treenerid Treenerite Nöukogu poolt esitatavata kandidaatide seast. Siis me väldiks tänast kehva seisu kus kasvöi kolm viimast rahvuskoonduse peatreeneri valiku kriteeriumit on mulle absoluutselt arusaamatud. Vôtame Pehrsoni. Arendada siin algaja treeneri abil mingit Rootsi erzatsi oli täiesti perspektiivitu. Ta ei vastanud juba treeneri valiku esimesele kriteeriumile - ta polnud eesti kultuuriruumist ja seega oli indikaatoriks; et EJL juhatus ei tule toime oma töö yhe tähtsaima ylesandega- omamaise kaadri ettevalmistamisega. Kui tahetakse rikastada eesti treenerite mötet välismaa kogemusega, siis selleks on tuhat korda odavam ja viljakam tee- saata välismaale praktikante, kes on voimelised vöörast kogemust eestistama.
Pehsoni suhtes on mul kahtlus, et eksiti teisegi treeneri valiku printsiibi suhtes: ta ei rahuldanud kompetentsuse printsiibi nöuetele. Täiesti totter on aga fakt, et kui me ka ekslikult pyydlesime Hollandi mängustiili poole, siis rootsi oma ei sobi viimasega absoluutselt.
Siis järgnes Reimi valik, kes vastab täielikult kahele esimesele pöhinöudele, ent tal ei ole peatreenerile hädavajalikku iseloomukindlust minna läbi pasa ja tule tema poolt valitud teed; laskumata kompromissidesse. Inimene kes ei usu jäägitult oma tee öigusesse ei suuda ka meeskonda vedada. Reim alustas suure kaotusega Belgiale ja löpetas HÄvitava kaotusega Saksamaale. Tema viga ei olnud kaotustes, mis oleks tulevikku silmas pidades olla kasulikud,vaid oma tee reetmises. Kui Belgia vastu mängiti yle väljaku pressingut, siis löpetati Saksamaa vastu passiivse kotikaitsega. Viiest kaitseliini ei vaheta Peatreeneri kriteeriumile vastav isiksus ajalehemeeste arvamuse järgi neljaseks.
Seega Reimi väljavahetamine oli öigustatud kuid mitte koondisest eemaldamine . Täna oleks ta ideaalne abitreeneri rollis, kes vöib kasulikku nöu anda. Meil on vaja kompetentset kaadrit hoida ja kasvatada ja ka Reim voib kasvatada iseloomukindlust kui ta pikaajaliselt mone meeskonna alt tippu suudab töötada. Peatreeneriks aga oleks pidanud saama (vöib olla teisigi, ent julgen pakkuda vaid keda isiklikult tunnen)kas Poom vöi Oper, kes mölemad vastavad peatreeneri kolmele kriteeriumile.
Määrati aga hoopis Voolaid, mis tähendab aga vihma alt räästa alla minemist, sest ta demonstreeris Saksamaa mängus oma täïelikku ebakompetentsust. Mängu analyysi juurde naasen hiljem, ent peamise positiivse iseloomustusena toodi ära ta väga pikaajaline tÖÖtamine noortekoondustega. Aga see on ju pöhjus mitte rahvuskoonduse treeneriks edutamiseks vaid noortekoonduse treeneri kohalt lahtilaskmiseks, sest Yle veerand sajandi on meie noortekoondused masendavalt edutud. Me ei tohi latti alla Soome noortejalgpalli taset lasta, kes on suutnud Euroopas end pronksmedalile mängida. Ma pidin öudusest toolilt maha kukkuma kui kuulsin juhuslikult telekas, et rahvuskoonduse abitreeneriks on märatud noormees, kelle ainukeseks vooruseks olevat, et ta armastab jalgpalli ööpäev läbi. No mida taoline fann suudab Klavanile ja Kostjale pakkuda?
Voolaid on ilmutanud avalikult oma vöhiklikkust meeskonna loomise meetodist. Eestis puudub isegi yks komplekt rahvusvahelise keskmise tasemega mängijatest. Voolaid kuulutas välja hukatusliku teesi kahe vördse komplekti mängijateloomise vajaduses konkurentsi huvides. Seda vöïb seletada vaid tal autoriteedi puudumisega juhtivate mängijate hulgas ja mehhanismi loomises oma isiklike huvide esileplaanile seadmisest meeskonna arvel. Sellele viitab vana mängija inetu ja ennekuulmatu elu hinnaga truudusevanne uuele peatreenerile pressis. Voolaid ei tunne fysioloogia aluseid väites, et mangijad ei jöua kahe mängu vahel taastuda. Teaduslik fakt on, et taastutakse öige reshiimi korral 48 tunniga. Erandiks vöib siin tuua Kostja, keda oli lollus lasta mängida terve mÄngu Valgevene vastu. Oieks pidanud piirduma yhe poolajaga säilitamaks väskust peamänguks. Noor Käit oleks seevastu pidanud mängima Minskis terve mängu, et saavutada mängurytmi Saksamaa vastu. Tema mängutulek Tallinnas oli absoluutne ebaönnestumine. Isegi press saab aru, et keskkaitsete pidev vahetamine on suur lollus. Täielik fopaa oli Antonovi mängitamine. Temast selgelt paremaid kaitsvaid poolkaitsjaid vöib mitu nimetada aga ta elementaarne söödupraak omal kaitsekolmandikul halvas kogu mängu alguse. Yhesönaga tervelt seitsme pöhikoosseisu mängija vahetamine kahe mängu vahel on Eesti oludes täielik lollus ja ei vöimalda ka tulevikus loota sujuvale meeskonnamängule.
Saksa meeskond Tallinnas ei ole mingi favoriit Maailmas, vaid viimasel maailmameistrivöistlustel haledalt läbikukkunud meeskond, kes ei saanud alagrupistki edasi. Tegemist on uue meeskonna loomise algfaasiga, ja eesmargiks on olla valmis EM vöitmine kodus 2004. a. Tegemist on bundesliiga klassiga noorte mängijatega kelle esitus oli kyll aktiivne, ent väga rabe ja elementaarsete vigadega. Kokkumäng halvem kui harilikul Bundesliga meeskonnal, Toestuseks vöib tuua fakti, et rynnakuteravus isegi paranes kui jäädi vähemusse; sest mängu alguses oli rida episoode, kus kaks mängijat avanesid yheaegselt vabasse tsooni ning kui Yks oleks neist saanud hea jaẗku, siis teine tassis endaga kaasa meie kaitsja, kes sai vöimaluse öhu puhtaks lyya. Sakslaste domineerimine oli Yldine , ent see on veel kaugel nende diisli harjumispärasest ölitatud tööst.
Meile kingiti suur vöimalus kui sakslane mängust eemaldati. Kahjuks ilmnes, et Voolaid elementaarselt ei loe mängu. Trahvilöök kasti piirimail tahenddas kahte kolmandiku töenâolisusega väravat. Peale vâhemusse jäämist oli noorte kokkumängimata sakslaste mäng niikuinii tykiks ajaks halvatud ja alles vaheaeg voimaldas Löwel hädavajalikud korrektuurid teha. Kui aga oleksime realiseerinud oma kindla varavavoimaluse, oleks see tḧendanud Sakslaste täielikku peataolekut. Yhesönaga oli tegu mängu murdepunktiga. Ootamatult ilmnes, et meie mänguorganisatsioon on kylameeskonna tasemel, sest mangijad hakkasid omakesti arutama, kes lööb. Sellised asjad peavad olema selged mänguplaanis ennem mängu. Isegi nyyd oli Voolaiul vöimalus oma viga parandada ja pysti hüpates möirata: Kostja löob! Purjus siililegi on ju selge; et kavalamal ja täpsema löogiga Kostja on palju eelstatavamad shansid kui Kamsil. Täïelik ajuvabadus.
Vaheajalt tulles ilmnes, sakslased tegid loogiliselt öigelt ara oma sundkäigud. Nende seis oli endiselt nutune, sest tabeliseis nödis neilt tingimata voitu, mis meie öigete vastukäkude puhul oli vâhetöenäoline. Oleks tingimata tulnud ära kasutada oma arvuline ylekaal ja vötta enda kätte initsiatiiv. Pressing rYndekolmandikus oleks vastaste parema meisterlikuse juures liiga ohtlik olnud kuid keskväli oleks tulnud ilmtingimata vaja pressinguga vallutada; luues seal arvulise ylekaalu. Selleks tulnuks mötetu Antonov platsilt ära vötta ja asendada ta vöimsama kaitsva poolkaitsjaga; Kolmandaks kaitsva poolkaitsja rolli tulnuks ette nihutada vöitlusse keskvälja pärast Mets. Sappinen tulnuks asendada Zenjoviga ja vasakut aärt kontrollima vast Kallaste voi Teniste. Paremaeat äärt oleks kontrollinud vanamoodi Kams. Kaks keskkaitset kontrollima nende tipuryndajat. Kostjale oleks jäanud vaba kunstniku roll keskväljal, oma keskkaitsete ees, kes oleks organiseerinud pallihoidmist meie keskkaitsetega nende tipuryndajat jooksutades. Aeg ju jooksis meie kasuks ja viik oleks ka olnud normaalne tulemus isegi paberist tiigri vastu. Kui sakslased oleks riskinud ja yles töusnud, siis oleks väga ohtlikuks relvaks meie käes osutunud Vassiljevi pikk pass öigel ajal ,spurtida oskavale Zenjovile vabadesse aukudesse.
Midagi sellist hädavajalikku ei tehtud ja kui intervjuusi uskuda, siis peatreener pajatas mänguplaani muutmise asemel oma suurest emotsionaalsest tundest, et öhtul vöib midagi ajalooliselt meeldivat juhtuda. Löwe valik oli piiratud. Ainus voimalus initsiatiivi saavutada ja vöita oli loobuda äärtest äartele kiigutamissest ja seal läbimurdeks arvulise ylekaalu tekitamisest, sest see oleks arvulises vḧemuses kurnav ja väheeffektiivne. Loogiline oli , et kolm bundesliga fyysilise ettevalmistusega meest mängivad yle kolm meie meest, kelledest vahemalt Antonov ja Kostja jäavad fyysiliselt selgelt alla. Nii juhtuski, Sakslased valdasid mängu löpuni keskvälja ning seega palli ja initsiatiivi ja said suureskoorilise vöidu vöorsil mängides.Olen kindel, et seda voitu LÔwe hindab körgelt, sest joonistuvad juba vâlja kontuurid meeskonnast, kes suudab ka raskes olukorras önne oma kasuks pÖÖrata.
Mulle oli täielikult masendav kuulata Peatreeneri mängujägset intervjuud, kus ta syydimatult on vaba enesekriitikast ja ei saa aru, et ta on valel suunal teel. Mângijatest on aga kahju, sest eks köik pyydsid ja ega nad sakslastest vḧem ei jooksnud. Viimane on aga kasutu ilma intellektita ning on valus vaadata, kui sakslased suudavad piltlikult öeldes ka ratsuga malekäike teha, samas kui me tuimast tamkakâikude tampimisest enamaks suutelised ei ole.
Roman Ubakivi
Just selline vastik tunne jäi mulle domineerima peale kodus saadud suurt kaotust 0:3 vähemuses mängivale Saksamaale. Ohtu oli kahtlematult suur triumf Löwele ja Saksa vaimule meie rahvuskoonduse ajuvaba oligofreenia taustal. Kaotushäbi teravdas veelgi rahvuslippude paraad ennem mangu.Landeswehri söja vaim elas veel minu pölvkonnas ja kuigi kuskil 70ndate alguses me olime harrastus kehakultuurlased, vôitlesime me Eesti ENSV koondisega Saksamaal välja viigi 1:1 SDV koonduse vastu. Viimane tuli aga 1974.a. maailmas seitsmendaks, vöites ajnukesena maailmameistriks tulnud SaksaFV koondust eesotsas legendaarse Beckenbaueriga. Teises mängus SDV kuni 21.a. koonduse vastu löin kaks väravat. Seega mängudes eestlaste pölisvaenlaste vastu polnud kedagi vaja motiveerida. Ka Lovid mangisid raskustesta yle Bundesliiga mängijatest koostatud Pöhja-Saksamaa kuni 18.a.koonduse.
Seega on minu arvates eesti jalgpall täna rööbastest väljas ja eksleb pimeduses. Veelgi enam, minu arvates rahvuskoonduse uus juhtkond ei ole voimeline ära kasutama meie jalgpalli mitte sugugi nii kehva potentsiaali ja on valel teel.
Kuna olen juba aastakymneid jalgpallist eemal ja pole seotud mitte yhegagi nii rikka organisatsiooni vöistleva klanniga, ning ja juba vanuse töttu on naljakas kahtlustada isiklikest kasusaamise motiivides , siis pakuksin möned lihtsad abinöud, mjllega jalgpalliliidu juhatus vöib eesti jalgpalli taset tuntavalt tösta. Seda olemasoleva ressursi raames, jättes körvale juba ammu raha nôudvad struktuursed probleemid. Esmalt peaks juhatus selgelt fikseerima meie jalgpalli stiili. Paarkymmend aastat tagasi räagiti, et seda töötatakse lähiajal välja, kymme aastat tagasi korrati öeldut ja täna räagitakse Hollandi stiilist. Viimane on pöhimötteliszelt vale, sest keda huvitab Hollandi erzats? Jalgpall on rahvuskultuuri osa, mis peab väljendama Saku,Saaremaa ja Sillamäe stiili ja kultuuri, mitte aga Amsterdami ja Kariibi mere saarte skitshi. Ainult autentsel kultuuril on inimkonda rikastav väärtus ja ka resultaat, nagu hiljuti demonstreeris Island.
Ma ei teagi, kes täna kuuluvad EJL juhatusse kuid eeldan, et nad on oma elualal märkimisväärseid tulemusi saavutanud inimesed ja mitte kuulsuse narrid, kelle arvates on nad sama kompetentsed kui nii mängijana ja treenerina maailmameistriks tulnud Beckenbauer. Konkreetne töö oleks juhatusele nöuandva organi -Treenerite Noukogu ülesanne. Viimase valiks treenerite esindusorganisatsioon vöi kiiruse huvides juhatus. Meil on piisavalt nii välismaise profikarjääri mängijaid ja treeneri koolituse läbijaid, kelle seni kasutamata ajupotentsiaali järgi lausa kisendab eesti jalgpall.
Teine kiirelt parandatav pöhimötteline viga on meritokraatial pöhineva treenerite edutamise systeemi puudumine. EJL juhatus peaks valima koikide koondiste treenerid Treenerite Nöukogu poolt esitatavata kandidaatide seast. Siis me väldiks tänast kehva seisu kus kasvöi kolm viimast rahvuskoonduse peatreeneri valiku kriteeriumit on mulle absoluutselt arusaamatud. Vôtame Pehrsoni. Arendada siin algaja treeneri abil mingit Rootsi erzatsi oli täiesti perspektiivitu. Ta ei vastanud juba treeneri valiku esimesele kriteeriumile - ta polnud eesti kultuuriruumist ja seega oli indikaatoriks; et EJL juhatus ei tule toime oma töö yhe tähtsaima ylesandega- omamaise kaadri ettevalmistamisega. Kui tahetakse rikastada eesti treenerite mötet välismaa kogemusega, siis selleks on tuhat korda odavam ja viljakam tee- saata välismaale praktikante, kes on voimelised vöörast kogemust eestistama.
Pehsoni suhtes on mul kahtlus, et eksiti teisegi treeneri valiku printsiibi suhtes: ta ei rahuldanud kompetentsuse printsiibi nöuetele. Täiesti totter on aga fakt, et kui me ka ekslikult pyydlesime Hollandi mängustiili poole, siis rootsi oma ei sobi viimasega absoluutselt.
Siis järgnes Reimi valik, kes vastab täielikult kahele esimesele pöhinöudele, ent tal ei ole peatreenerile hädavajalikku iseloomukindlust minna läbi pasa ja tule tema poolt valitud teed; laskumata kompromissidesse. Inimene kes ei usu jäägitult oma tee öigusesse ei suuda ka meeskonda vedada. Reim alustas suure kaotusega Belgiale ja löpetas HÄvitava kaotusega Saksamaale. Tema viga ei olnud kaotustes, mis oleks tulevikku silmas pidades olla kasulikud,vaid oma tee reetmises. Kui Belgia vastu mängiti yle väljaku pressingut, siis löpetati Saksamaa vastu passiivse kotikaitsega. Viiest kaitseliini ei vaheta Peatreeneri kriteeriumile vastav isiksus ajalehemeeste arvamuse järgi neljaseks.
Seega Reimi väljavahetamine oli öigustatud kuid mitte koondisest eemaldamine . Täna oleks ta ideaalne abitreeneri rollis, kes vöib kasulikku nöu anda. Meil on vaja kompetentset kaadrit hoida ja kasvatada ja ka Reim voib kasvatada iseloomukindlust kui ta pikaajaliselt mone meeskonna alt tippu suudab töötada. Peatreeneriks aga oleks pidanud saama (vöib olla teisigi, ent julgen pakkuda vaid keda isiklikult tunnen)kas Poom vöi Oper, kes mölemad vastavad peatreeneri kolmele kriteeriumile.
Määrati aga hoopis Voolaid, mis tähendab aga vihma alt räästa alla minemist, sest ta demonstreeris Saksamaa mängus oma täïelikku ebakompetentsust. Mängu analyysi juurde naasen hiljem, ent peamise positiivse iseloomustusena toodi ära ta väga pikaajaline tÖÖtamine noortekoondustega. Aga see on ju pöhjus mitte rahvuskoonduse treeneriks edutamiseks vaid noortekoonduse treeneri kohalt lahtilaskmiseks, sest Yle veerand sajandi on meie noortekoondused masendavalt edutud. Me ei tohi latti alla Soome noortejalgpalli taset lasta, kes on suutnud Euroopas end pronksmedalile mängida. Ma pidin öudusest toolilt maha kukkuma kui kuulsin juhuslikult telekas, et rahvuskoonduse abitreeneriks on märatud noormees, kelle ainukeseks vooruseks olevat, et ta armastab jalgpalli ööpäev läbi. No mida taoline fann suudab Klavanile ja Kostjale pakkuda?
Voolaid on ilmutanud avalikult oma vöhiklikkust meeskonna loomise meetodist. Eestis puudub isegi yks komplekt rahvusvahelise keskmise tasemega mängijatest. Voolaid kuulutas välja hukatusliku teesi kahe vördse komplekti mängijateloomise vajaduses konkurentsi huvides. Seda vöïb seletada vaid tal autoriteedi puudumisega juhtivate mängijate hulgas ja mehhanismi loomises oma isiklike huvide esileplaanile seadmisest meeskonna arvel. Sellele viitab vana mängija inetu ja ennekuulmatu elu hinnaga truudusevanne uuele peatreenerile pressis. Voolaid ei tunne fysioloogia aluseid väites, et mangijad ei jöua kahe mängu vahel taastuda. Teaduslik fakt on, et taastutakse öige reshiimi korral 48 tunniga. Erandiks vöib siin tuua Kostja, keda oli lollus lasta mängida terve mÄngu Valgevene vastu. Oieks pidanud piirduma yhe poolajaga säilitamaks väskust peamänguks. Noor Käit oleks seevastu pidanud mängima Minskis terve mängu, et saavutada mängurytmi Saksamaa vastu. Tema mängutulek Tallinnas oli absoluutne ebaönnestumine. Isegi press saab aru, et keskkaitsete pidev vahetamine on suur lollus. Täielik fopaa oli Antonovi mängitamine. Temast selgelt paremaid kaitsvaid poolkaitsjaid vöib mitu nimetada aga ta elementaarne söödupraak omal kaitsekolmandikul halvas kogu mängu alguse. Yhesönaga tervelt seitsme pöhikoosseisu mängija vahetamine kahe mängu vahel on Eesti oludes täielik lollus ja ei vöimalda ka tulevikus loota sujuvale meeskonnamängule.
Saksa meeskond Tallinnas ei ole mingi favoriit Maailmas, vaid viimasel maailmameistrivöistlustel haledalt läbikukkunud meeskond, kes ei saanud alagrupistki edasi. Tegemist on uue meeskonna loomise algfaasiga, ja eesmargiks on olla valmis EM vöitmine kodus 2004. a. Tegemist on bundesliiga klassiga noorte mängijatega kelle esitus oli kyll aktiivne, ent väga rabe ja elementaarsete vigadega. Kokkumäng halvem kui harilikul Bundesliga meeskonnal, Toestuseks vöib tuua fakti, et rynnakuteravus isegi paranes kui jäädi vähemusse; sest mängu alguses oli rida episoode, kus kaks mängijat avanesid yheaegselt vabasse tsooni ning kui Yks oleks neist saanud hea jaẗku, siis teine tassis endaga kaasa meie kaitsja, kes sai vöimaluse öhu puhtaks lyya. Sakslaste domineerimine oli Yldine , ent see on veel kaugel nende diisli harjumispärasest ölitatud tööst.
Meile kingiti suur vöimalus kui sakslane mängust eemaldati. Kahjuks ilmnes, et Voolaid elementaarselt ei loe mängu. Trahvilöök kasti piirimail tahenddas kahte kolmandiku töenâolisusega väravat. Peale vâhemusse jäämist oli noorte kokkumängimata sakslaste mäng niikuinii tykiks ajaks halvatud ja alles vaheaeg voimaldas Löwel hädavajalikud korrektuurid teha. Kui aga oleksime realiseerinud oma kindla varavavoimaluse, oleks see tḧendanud Sakslaste täielikku peataolekut. Yhesönaga oli tegu mängu murdepunktiga. Ootamatult ilmnes, et meie mänguorganisatsioon on kylameeskonna tasemel, sest mangijad hakkasid omakesti arutama, kes lööb. Sellised asjad peavad olema selged mänguplaanis ennem mängu. Isegi nyyd oli Voolaiul vöimalus oma viga parandada ja pysti hüpates möirata: Kostja löob! Purjus siililegi on ju selge; et kavalamal ja täpsema löogiga Kostja on palju eelstatavamad shansid kui Kamsil. Täïelik ajuvabadus.
Vaheajalt tulles ilmnes, sakslased tegid loogiliselt öigelt ara oma sundkäigud. Nende seis oli endiselt nutune, sest tabeliseis nödis neilt tingimata voitu, mis meie öigete vastukäkude puhul oli vâhetöenäoline. Oleks tingimata tulnud ära kasutada oma arvuline ylekaal ja vötta enda kätte initsiatiiv. Pressing rYndekolmandikus oleks vastaste parema meisterlikuse juures liiga ohtlik olnud kuid keskväli oleks tulnud ilmtingimata vaja pressinguga vallutada; luues seal arvulise ylekaalu. Selleks tulnuks mötetu Antonov platsilt ära vötta ja asendada ta vöimsama kaitsva poolkaitsjaga; Kolmandaks kaitsva poolkaitsja rolli tulnuks ette nihutada vöitlusse keskvälja pärast Mets. Sappinen tulnuks asendada Zenjoviga ja vasakut aärt kontrollima vast Kallaste voi Teniste. Paremaeat äärt oleks kontrollinud vanamoodi Kams. Kaks keskkaitset kontrollima nende tipuryndajat. Kostjale oleks jäanud vaba kunstniku roll keskväljal, oma keskkaitsete ees, kes oleks organiseerinud pallihoidmist meie keskkaitsetega nende tipuryndajat jooksutades. Aeg ju jooksis meie kasuks ja viik oleks ka olnud normaalne tulemus isegi paberist tiigri vastu. Kui sakslased oleks riskinud ja yles töusnud, siis oleks väga ohtlikuks relvaks meie käes osutunud Vassiljevi pikk pass öigel ajal ,spurtida oskavale Zenjovile vabadesse aukudesse.
Midagi sellist hädavajalikku ei tehtud ja kui intervjuusi uskuda, siis peatreener pajatas mänguplaani muutmise asemel oma suurest emotsionaalsest tundest, et öhtul vöib midagi ajalooliselt meeldivat juhtuda. Löwe valik oli piiratud. Ainus voimalus initsiatiivi saavutada ja vöita oli loobuda äärtest äartele kiigutamissest ja seal läbimurdeks arvulise ylekaalu tekitamisest, sest see oleks arvulises vḧemuses kurnav ja väheeffektiivne. Loogiline oli , et kolm bundesliga fyysilise ettevalmistusega meest mängivad yle kolm meie meest, kelledest vahemalt Antonov ja Kostja jäavad fyysiliselt selgelt alla. Nii juhtuski, Sakslased valdasid mängu löpuni keskvälja ning seega palli ja initsiatiivi ja said suureskoorilise vöidu vöorsil mängides.Olen kindel, et seda voitu LÔwe hindab körgelt, sest joonistuvad juba vâlja kontuurid meeskonnast, kes suudab ka raskes olukorras önne oma kasuks pÖÖrata.
Mulle oli täielikult masendav kuulata Peatreeneri mängujägset intervjuud, kus ta syydimatult on vaba enesekriitikast ja ei saa aru, et ta on valel suunal teel. Mângijatest on aga kahju, sest eks köik pyydsid ja ega nad sakslastest vḧem ei jooksnud. Viimane on aga kasutu ilma intellektita ning on valus vaadata, kui sakslased suudavad piltlikult öeldes ka ratsuga malekäike teha, samas kui me tuimast tamkakâikude tampimisest enamaks suutelised ei ole.
Roman Ubakivi
reede, 11. oktoober 2019
LÖPPMÅNG
Tåna on aktuaalne Tyrgi sissetung kurdi aladele Syyrias. Kahtlustan, et Erdogan tegi tösise väärsammu. Kaua ilma lennuvåeta ja raskerelvastuseta vaprad kurdid vastu ei pea, ent Erdogani ainus voimalus on edukas Blitzkrieg. Selleks aga NATO tugevuselt teine armee vaevalt on vöimeline. Pikemat konflikti ei kannata vålja Tyrgi majandus ja poliitiline isolatsioon. Våljaarvatud Venemaa on Tyrgi hukka moistnud USA, EL, Iisrael, Iraan, Prantsusmaa, saudid koos emiraatidega jne. Pead hakkab kindlasti tostma ka siseopositsioon. Voidab antud olukorras kindlasti Venemaa kui vahendaja ja Assad, kel on nyyd vabad kaed puhastamaks Idlibi terroristidest.
Eesti eliidile aga tehti jarjekordselt puust ja punaselt ette, mida maksab USAga liitlassuhe. Tosi, kurdi liidrid ei olnud tåisidioodid, et valides oma liitlaseks USA, alustanuks nad Eesti eeskujul hybriidsoda Venemaaga. Nad yritasid samal ajal hoida ka voimalikult håid suhteid Venemaaga, mis neile nyyd marjaks åra kulub. Aga intellektuaalselt pooletoobilised Reinsalu, Paet, Mikser, Mihkelson, Ilves jt. ning koik peaministrid ja parteideliidrid elavad ju sarnaselt vaimuhaigele K.Påtsille ja J.Uluotsale omaenda virtuaalses ettekujutuse maailmas, milles paraku reaalsusega teps suurt yhist ei ole. Seeparast ootab neid sarnaselt Ukraina presidendile ees tåielik pankrott kui Trump saadab nad oma hybriidsöda lahendama yksi Putiniga.
Adekvaatsuseprobleem pole kahjuks vaid Eesti eliidi kirstunaelaks, mis teeb maailma tåna eriti ohtlikuks paigaks. Nii lasi Merkel kåest voimaluse seoses Trumpi esiletousuga muuta Saksamaa koos Euroopaga taas geopoliitiliseks subjektiks. Tånasest on ta oma saatuslikust veast kyll aru saanud ja yritab Saksamaad nihutada eeltuleval uuel Jalta ja Weston Woodi konverentsil trygida suure kolmiku hulka, kes hakkab uut Maailmakorda paika panema. Modil on selleks voimalus, ent Merkel kqotas tempo ja seega mangu. Geopoliitika mång sarnaneb selles möttes malele,et tihti vaid yks kåik lahutab kaotust vöidust.
Ka minu yleskutse, moodustada rahvuslikul ideoloogial pöhinev partei, mis muudaks kardinaalset senist vålis ja julgeolekupoliitikat ning majandusmudelit on aegunud. Esmalt selle pårast, et mul ei ole piisavalt vöimeid ja energiat uue partei loomiseks ning teiseks on kadunud voimalus joonduda Soome eeskujul Euroopale, omades samas håid suhteid Venemaaga. Tånaseks on ilmselge, et Eesti koos köigi teiste endiste liiduvabariikidega låheb Venemaa möjusfååri.
Tahtsin våltida langemist Venemaa möjusfååri Putini Laarile sarnase neoliberaalse rahvast rööviva majanduspoliitika töttu. Venemaal kehtib ju tånagi Laari eeskujul sisseseatud vordne tulumaks, mis paneb vaesemad inimesed suurema osa maksma oma sissetulekust kui rikkad. Måletate millise innuga låks Euroopa Liitu Siim Kallas, lubades mahajåånud Eurooplastele selgeks teha efektiivse majanduse saladused. Vana Euroopa eliit ei koosne aga Siimu taolistest moonakatest, vaid aadlikud
måletavad veel håsti feodaalset sotsiaalmajandussysteemi kus peamiseks ei olnud kasum, vaid sotsiaalne stabiilsus. Tee töelisele rikkusele seisneb lammaste pugamises ja karja suurendamises, mitte aga naiivselt effektiivses karja tapmises. Kogu Eesti senine nn. majandusedu seisneb ju vaid tööjou taastootmisest loobumises, elamises tuleviku arvel. Eesti Vabariigis sunnib ju ca 10 000 last aastas våhem kui Eesti NSVs. Korrutage see 2 miljoniga, mis kulub lapse yleskasvatamiseks toovoimeliseks saamiseseni ja arvestage maha EL abi ja elanikkonna volgnevuse ja te saate ypris nutuse pildi. Kui analyysida veel meie majanduse struktuurim siis pole lihtsalt helge tulevik voimalik.
ELga liitumine pååstis meid laarlaste åårmuslikust liberalismist ja tåielikust katastroofist ning pidurdas våljsuremist. Suur ja rikas Venemaa ehk kannatab vålja kuus aastat majanduslangust triljoni dollari våljaveo töttu Venemaa majandusest Keskpanga neoliberaalse poliitika tagajarjel ja odava pikaajalise krediidi puudumist ning demograafilist kriisi, Eesti aga kindlasti mitte. Tagasipöördumist Laari shokipoliitikasse me enam yle ei elaks.
Liberaalide klanni voim hakkab Venemaal siiski tasapisi vähenema,millest annab tunnistust Nabiullina sunnitud nousolek minna tasapisi kaubanduses ELga dollarite asemel rubladele ja eurodele. Liberaali valjavahetamine tosise konservatiivse majandusmehe Glasjeviga tahendab ka tammi lammutamist Euraasia integreerumisprotsessi eest.
Vaatasin ka kommunistliku Hiina Juubeliparaadi. Voimas. Kaesoleva aasta koige olulisemaks geopoliitiliseks syndmuseks voib seni lugeda aga Hiina-Venemaa sisuliselt sojalis-poliitilise liidu loplikku formeerumist. Parast pooleaastatagust Xi ettepanekut suhete edasiarendamiseks nimetas Putin Valdai konverentsil esmakordselt Hiina-Vene suhteid liitlassuheteks. Konkreetselt ehitab Venemaa Hiinale (vastav tehnoloogia on seni vaid Venemaal ja USAl) varajase raketirynnaku avastamise jaamad. See tahendab tegelikult yhise ohukaitsesysteemi loomist. UUed Voronezi tyypi jaamad on maailma parimad ja avastavad raketid 6 000 km kauguselt. Hiina on ka teinud tosise hyppe Kesk-Itta, hakates investeerima Iraani 400 milardit dollarit.Tahelepanuvaarne on veel Iraani avalik luba 5000 Hiina erisojavaelase alaliselt maale lubamine investeeringute kaitseks. Iraani vastased sojalised avantyyrid muutuvad yha voimatumaks.
Trump on oma demokraatidest vaenlased jarjekordselt yle manginud. Ukraina teema garanteerib tema ainukese reaalse rivaali J.Bideni korvaldamise valimisprotsessist. Ylejaanud pseudosotsialistid esindavad ohlokraatiat, kelle voidu korral USA kiiresti kokku variseks. Nad nouavad koiki sotsialismi hyvesi, ilma midagi vastu andmata. Sotsialismi pohimote on aga; kes ei toota, see ei sôô. USA meenutab yha rohkem Rooma Impeeriumit enne kokkuvariksemist oma lumpeniga.
Uue maailmakorra valjakujunemine on alati toimunud sodade kaudu. Euroopa asus soja teele NATO agressiooniga Jugloslaavia vastu. Vaadates tanaseid silmnahtavalt oma eelkaijatega vorreldes degenerantseid liidreid on aarmiselt vahetoenaoline, et Euroopa jaaks sodadest puutumatuks. Ida Euroopa piirid muutuvad kindlasti. Eesti on juba korvuni hybriidsojas Venemaa vastu mille lopptulemuses ei ole kahtlust.
Roman Ubakivi
Tåna on aktuaalne Tyrgi sissetung kurdi aladele Syyrias. Kahtlustan, et Erdogan tegi tösise väärsammu. Kaua ilma lennuvåeta ja raskerelvastuseta vaprad kurdid vastu ei pea, ent Erdogani ainus voimalus on edukas Blitzkrieg. Selleks aga NATO tugevuselt teine armee vaevalt on vöimeline. Pikemat konflikti ei kannata vålja Tyrgi majandus ja poliitiline isolatsioon. Våljaarvatud Venemaa on Tyrgi hukka moistnud USA, EL, Iisrael, Iraan, Prantsusmaa, saudid koos emiraatidega jne. Pead hakkab kindlasti tostma ka siseopositsioon. Voidab antud olukorras kindlasti Venemaa kui vahendaja ja Assad, kel on nyyd vabad kaed puhastamaks Idlibi terroristidest.
Eesti eliidile aga tehti jarjekordselt puust ja punaselt ette, mida maksab USAga liitlassuhe. Tosi, kurdi liidrid ei olnud tåisidioodid, et valides oma liitlaseks USA, alustanuks nad Eesti eeskujul hybriidsoda Venemaaga. Nad yritasid samal ajal hoida ka voimalikult håid suhteid Venemaaga, mis neile nyyd marjaks åra kulub. Aga intellektuaalselt pooletoobilised Reinsalu, Paet, Mikser, Mihkelson, Ilves jt. ning koik peaministrid ja parteideliidrid elavad ju sarnaselt vaimuhaigele K.Påtsille ja J.Uluotsale omaenda virtuaalses ettekujutuse maailmas, milles paraku reaalsusega teps suurt yhist ei ole. Seeparast ootab neid sarnaselt Ukraina presidendile ees tåielik pankrott kui Trump saadab nad oma hybriidsöda lahendama yksi Putiniga.
Adekvaatsuseprobleem pole kahjuks vaid Eesti eliidi kirstunaelaks, mis teeb maailma tåna eriti ohtlikuks paigaks. Nii lasi Merkel kåest voimaluse seoses Trumpi esiletousuga muuta Saksamaa koos Euroopaga taas geopoliitiliseks subjektiks. Tånasest on ta oma saatuslikust veast kyll aru saanud ja yritab Saksamaad nihutada eeltuleval uuel Jalta ja Weston Woodi konverentsil trygida suure kolmiku hulka, kes hakkab uut Maailmakorda paika panema. Modil on selleks voimalus, ent Merkel kqotas tempo ja seega mangu. Geopoliitika mång sarnaneb selles möttes malele,et tihti vaid yks kåik lahutab kaotust vöidust.
Ka minu yleskutse, moodustada rahvuslikul ideoloogial pöhinev partei, mis muudaks kardinaalset senist vålis ja julgeolekupoliitikat ning majandusmudelit on aegunud. Esmalt selle pårast, et mul ei ole piisavalt vöimeid ja energiat uue partei loomiseks ning teiseks on kadunud voimalus joonduda Soome eeskujul Euroopale, omades samas håid suhteid Venemaaga. Tånaseks on ilmselge, et Eesti koos köigi teiste endiste liiduvabariikidega låheb Venemaa möjusfååri.
Tahtsin våltida langemist Venemaa möjusfååri Putini Laarile sarnase neoliberaalse rahvast rööviva majanduspoliitika töttu. Venemaal kehtib ju tånagi Laari eeskujul sisseseatud vordne tulumaks, mis paneb vaesemad inimesed suurema osa maksma oma sissetulekust kui rikkad. Måletate millise innuga låks Euroopa Liitu Siim Kallas, lubades mahajåånud Eurooplastele selgeks teha efektiivse majanduse saladused. Vana Euroopa eliit ei koosne aga Siimu taolistest moonakatest, vaid aadlikud
måletavad veel håsti feodaalset sotsiaalmajandussysteemi kus peamiseks ei olnud kasum, vaid sotsiaalne stabiilsus. Tee töelisele rikkusele seisneb lammaste pugamises ja karja suurendamises, mitte aga naiivselt effektiivses karja tapmises. Kogu Eesti senine nn. majandusedu seisneb ju vaid tööjou taastootmisest loobumises, elamises tuleviku arvel. Eesti Vabariigis sunnib ju ca 10 000 last aastas våhem kui Eesti NSVs. Korrutage see 2 miljoniga, mis kulub lapse yleskasvatamiseks toovoimeliseks saamiseseni ja arvestage maha EL abi ja elanikkonna volgnevuse ja te saate ypris nutuse pildi. Kui analyysida veel meie majanduse struktuurim siis pole lihtsalt helge tulevik voimalik.
ELga liitumine pååstis meid laarlaste åårmuslikust liberalismist ja tåielikust katastroofist ning pidurdas våljsuremist. Suur ja rikas Venemaa ehk kannatab vålja kuus aastat majanduslangust triljoni dollari våljaveo töttu Venemaa majandusest Keskpanga neoliberaalse poliitika tagajarjel ja odava pikaajalise krediidi puudumist ning demograafilist kriisi, Eesti aga kindlasti mitte. Tagasipöördumist Laari shokipoliitikasse me enam yle ei elaks.
Liberaalide klanni voim hakkab Venemaal siiski tasapisi vähenema,millest annab tunnistust Nabiullina sunnitud nousolek minna tasapisi kaubanduses ELga dollarite asemel rubladele ja eurodele. Liberaali valjavahetamine tosise konservatiivse majandusmehe Glasjeviga tahendab ka tammi lammutamist Euraasia integreerumisprotsessi eest.
Vaatasin ka kommunistliku Hiina Juubeliparaadi. Voimas. Kaesoleva aasta koige olulisemaks geopoliitiliseks syndmuseks voib seni lugeda aga Hiina-Venemaa sisuliselt sojalis-poliitilise liidu loplikku formeerumist. Parast pooleaastatagust Xi ettepanekut suhete edasiarendamiseks nimetas Putin Valdai konverentsil esmakordselt Hiina-Vene suhteid liitlassuheteks. Konkreetselt ehitab Venemaa Hiinale (vastav tehnoloogia on seni vaid Venemaal ja USAl) varajase raketirynnaku avastamise jaamad. See tahendab tegelikult yhise ohukaitsesysteemi loomist. UUed Voronezi tyypi jaamad on maailma parimad ja avastavad raketid 6 000 km kauguselt. Hiina on ka teinud tosise hyppe Kesk-Itta, hakates investeerima Iraani 400 milardit dollarit.Tahelepanuvaarne on veel Iraani avalik luba 5000 Hiina erisojavaelase alaliselt maale lubamine investeeringute kaitseks. Iraani vastased sojalised avantyyrid muutuvad yha voimatumaks.
Trump on oma demokraatidest vaenlased jarjekordselt yle manginud. Ukraina teema garanteerib tema ainukese reaalse rivaali J.Bideni korvaldamise valimisprotsessist. Ylejaanud pseudosotsialistid esindavad ohlokraatiat, kelle voidu korral USA kiiresti kokku variseks. Nad nouavad koiki sotsialismi hyvesi, ilma midagi vastu andmata. Sotsialismi pohimote on aga; kes ei toota, see ei sôô. USA meenutab yha rohkem Rooma Impeeriumit enne kokkuvariksemist oma lumpeniga.
Uue maailmakorra valjakujunemine on alati toimunud sodade kaudu. Euroopa asus soja teele NATO agressiooniga Jugloslaavia vastu. Vaadates tanaseid silmnahtavalt oma eelkaijatega vorreldes degenerantseid liidreid on aarmiselt vahetoenaoline, et Euroopa jaaks sodadest puutumatuks. Ida Euroopa piirid muutuvad kindlasti. Eesti on juba korvuni hybriidsojas Venemaa vastu mille lopptulemuses ei ole kahtlust.
Roman Ubakivi
pühapäev, 28. juuli 2019
MUDAMAADLUS EESTIS.
Eestis on koik parteid liberaalse ideoloogiaga. Ref ja Isamaaliit on isegi neoliberaalsed, kuigi viimased on Seedri juhtimisel tasapisi moodukuse poole liikunud. Silma paistab EKRE, kes on yle votnud rahvusluse simulaakrumi rolli Isamaalt ja Ansipi Refilt. EKRE ei lahtu rahusvlikust ideoloogiast ega noua sellest tulenevalt ei Eesti geopoliitilise kursi ega neoliberaalse majandusmudeli muutmist. Nad isegi pooldavad M.Laari yhetaolist tulumaksu. Valispoliitika on neil lukustatud russofoobiasse ja kogu see intellektuaalne lumpen, kes tosimeeli usuvad, et vabatahtlikult Vaffen-SS astunud mehed, kes vandusid ustavust Adolf Hitlerile ja aitasid pikendada natsireshiimi elupaevi sodides Eesti Laskurkorpuse eestlaste vastu, kaitsesid Eesti iseseisvust, on neile yle voolanud. Aga neil on positiivne kylg, sest nad on piiramatu immigratsiooni vastu ja on normaalse perekonna poolt. EKRE juhid Helmed on head demagoogid ja terava ytlemisega, mis aitab parteid meedia tahelepanu keskpunktis hoida. Kuid koige olulisem on, et EKRE on ainuke partei, kes raagib positiivselt Trumpist. Koik teised on Clintonoidid-globalistid, EL byrokraatia banksterite kursi pooldajad.
Sellel pinnal tekkis oodatud vandenou EKRE valitsusest korvaldamiseks. Avaloogi tegi president Kaljulaid, kes kriisi kunstlikuks tekitamiseks laks yle volli, kuulutades avalkus esinemises valismaal (!), et ta vihkab sisuliselt EKREt. No ega Isamma ridadest sirgunud K.Kaljulaid ei saagi neoliberaalina muud ollagi kui moraalne vardjas. Loomulikult vallutas president oma skandaalse avaldusega kogu yhiskonna ja meedia tahelepanu. Surmahoobina oli moeldud Valisministeeriumi asekantsleri M.Maasikase demagoogiline syydistus konkreetselt siseministri ja EKRE esimehe M.Helme vastu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika senise kursi muutmises. Viimane olevat tulenenud sellest, et M.Helme onnitles uut Briti peaministrit B.Johnsonit ja pakkus talle abi Eesti iseseisvuse taastamise kogemusest. Maasiku jargi olevat see EL vordsustamine NSVLiiduga ja senise selge valispoliitilise kursi hagustamine ja muutmine. M.Helme ei jagnud matsu ja vaenlaste kohese nokauteerimise asemel laskus luuserina Maasikase diskursusesse. Intrigeerimisega oli lisaks Isamaaliidule ja Refile ilmselt seotud ka peaminister Ratas, kes teatas, et iga ametnik voib valitsust avalikult kritiseerida ning lisas seega skandaalilokkele puid ja avas veel Augeiase tallid. Aga liberaalid ei ole yksnes moraalsed vardjad, vaid ka intellektuaalse puudega. Nii teavitas Ratas, et tema valitsus jatkab EL ja NATOle orienteeritud kurssi. Seega astus Ratas oma kunagise eelkaija koverkaela Jussi reha otsa, kelle syydimatu rumalus pani rodul istuvad diplomaadid yllatusest sumisema. Sellele pidi koheselt reageerima Kentmanni tanavalt ja hoolikalt ettevalmistatud vandenou imbus momentaalselt liiva.
Liberastid oskavad kyll lugeda, ent loetust arusaamisega on yletamatud probleemid isegi meedia poolt "Eesti diplomaatia kailakujuks" upitatud Matti Maasikasel. Nimelt on seni kogu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika koigis dokumentides ja tegudes yhemotteliselt geopoliitiliselt orienteeritud USAle, mitte Euroopa Liidule. Seega oleks M.Helme kohe pidanud vandenoulastele kori peale astuma ja syydistama ise M.Maasikut ja tema toetajaid Eesti valis- ja julgeolekupoliitika hagustamises ja otseses rikkumises!
EL on Eesti majanduspoliitika nurgakivi, ent erinevate huvidega kui USA. Ma juhtisin sellele geopoliitilisele faktile juba veerand sajandit avalikult tahelepanu, prognoosides ette tanast olukorda kuid ma ei tea Eestis yhtki liberaali, kes geopoliitika tasemel on voimeline arutlema.
Lyhidalt, meie lausa eksistensiaalseks probleemiks on fakt, et Eesti julgeolek soltub taielikult USA armust, majanduslikult aga ELst. USA rahvuslikes huvides on lammutada EL, mille vastu on Eesti globalistlik eliit (valjaarvatud EKRE) ja ametkond Maasikasega eesotsas. Viimased voivad ainult kiibitseda ja intigeerida, otsus tuleb peremehelt Kentmani tanavalt.
Eesti eliit on seega ise end viinud geopoliitiliselt luuseri rolli nagu Pats &co 1939.a.sygiseks. Mul ei ole mingit kahtlust, et liberaalne eliit talitab nagu tollalgi. Igatahes on ees tormilised aastad, aga ka huvitavad, sest sellist poliitilist ummikut ei suuda eliit isekeskis lahendada ja rahva eest vaiba alla pyhkida.
Roman Ubakivi
Eestis on koik parteid liberaalse ideoloogiaga. Ref ja Isamaaliit on isegi neoliberaalsed, kuigi viimased on Seedri juhtimisel tasapisi moodukuse poole liikunud. Silma paistab EKRE, kes on yle votnud rahvusluse simulaakrumi rolli Isamaalt ja Ansipi Refilt. EKRE ei lahtu rahusvlikust ideoloogiast ega noua sellest tulenevalt ei Eesti geopoliitilise kursi ega neoliberaalse majandusmudeli muutmist. Nad isegi pooldavad M.Laari yhetaolist tulumaksu. Valispoliitika on neil lukustatud russofoobiasse ja kogu see intellektuaalne lumpen, kes tosimeeli usuvad, et vabatahtlikult Vaffen-SS astunud mehed, kes vandusid ustavust Adolf Hitlerile ja aitasid pikendada natsireshiimi elupaevi sodides Eesti Laskurkorpuse eestlaste vastu, kaitsesid Eesti iseseisvust, on neile yle voolanud. Aga neil on positiivne kylg, sest nad on piiramatu immigratsiooni vastu ja on normaalse perekonna poolt. EKRE juhid Helmed on head demagoogid ja terava ytlemisega, mis aitab parteid meedia tahelepanu keskpunktis hoida. Kuid koige olulisem on, et EKRE on ainuke partei, kes raagib positiivselt Trumpist. Koik teised on Clintonoidid-globalistid, EL byrokraatia banksterite kursi pooldajad.
Sellel pinnal tekkis oodatud vandenou EKRE valitsusest korvaldamiseks. Avaloogi tegi president Kaljulaid, kes kriisi kunstlikuks tekitamiseks laks yle volli, kuulutades avalkus esinemises valismaal (!), et ta vihkab sisuliselt EKREt. No ega Isamma ridadest sirgunud K.Kaljulaid ei saagi neoliberaalina muud ollagi kui moraalne vardjas. Loomulikult vallutas president oma skandaalse avaldusega kogu yhiskonna ja meedia tahelepanu. Surmahoobina oli moeldud Valisministeeriumi asekantsleri M.Maasikase demagoogiline syydistus konkreetselt siseministri ja EKRE esimehe M.Helme vastu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika senise kursi muutmises. Viimane olevat tulenenud sellest, et M.Helme onnitles uut Briti peaministrit B.Johnsonit ja pakkus talle abi Eesti iseseisvuse taastamise kogemusest. Maasiku jargi olevat see EL vordsustamine NSVLiiduga ja senise selge valispoliitilise kursi hagustamine ja muutmine. M.Helme ei jagnud matsu ja vaenlaste kohese nokauteerimise asemel laskus luuserina Maasikase diskursusesse. Intrigeerimisega oli lisaks Isamaaliidule ja Refile ilmselt seotud ka peaminister Ratas, kes teatas, et iga ametnik voib valitsust avalikult kritiseerida ning lisas seega skandaalilokkele puid ja avas veel Augeiase tallid. Aga liberaalid ei ole yksnes moraalsed vardjad, vaid ka intellektuaalse puudega. Nii teavitas Ratas, et tema valitsus jatkab EL ja NATOle orienteeritud kurssi. Seega astus Ratas oma kunagise eelkaija koverkaela Jussi reha otsa, kelle syydimatu rumalus pani rodul istuvad diplomaadid yllatusest sumisema. Sellele pidi koheselt reageerima Kentmanni tanavalt ja hoolikalt ettevalmistatud vandenou imbus momentaalselt liiva.
Liberastid oskavad kyll lugeda, ent loetust arusaamisega on yletamatud probleemid isegi meedia poolt "Eesti diplomaatia kailakujuks" upitatud Matti Maasikasel. Nimelt on seni kogu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika koigis dokumentides ja tegudes yhemotteliselt geopoliitiliselt orienteeritud USAle, mitte Euroopa Liidule. Seega oleks M.Helme kohe pidanud vandenoulastele kori peale astuma ja syydistama ise M.Maasikut ja tema toetajaid Eesti valis- ja julgeolekupoliitika hagustamises ja otseses rikkumises!
EL on Eesti majanduspoliitika nurgakivi, ent erinevate huvidega kui USA. Ma juhtisin sellele geopoliitilisele faktile juba veerand sajandit avalikult tahelepanu, prognoosides ette tanast olukorda kuid ma ei tea Eestis yhtki liberaali, kes geopoliitika tasemel on voimeline arutlema.
Lyhidalt, meie lausa eksistensiaalseks probleemiks on fakt, et Eesti julgeolek soltub taielikult USA armust, majanduslikult aga ELst. USA rahvuslikes huvides on lammutada EL, mille vastu on Eesti globalistlik eliit (valjaarvatud EKRE) ja ametkond Maasikasega eesotsas. Viimased voivad ainult kiibitseda ja intigeerida, otsus tuleb peremehelt Kentmani tanavalt.
Eesti eliit on seega ise end viinud geopoliitiliselt luuseri rolli nagu Pats &co 1939.a.sygiseks. Mul ei ole mingit kahtlust, et liberaalne eliit talitab nagu tollalgi. Igatahes on ees tormilised aastad, aga ka huvitavad, sest sellist poliitilist ummikut ei suuda eliit isekeskis lahendada ja rahva eest vaiba alla pyhkida.
Roman Ubakivi
pühapäev, 14. juuli 2019
VENEMAA TEELAHKMEL
Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.
Roman Ubakivi
Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.
Roman Ubakivi
laupäev, 6. juuli 2019
PEALE G20
Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.
Roman Ubakivi
Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)