MUDAMAADLUS EESTIS.

Eestis on koik parteid liberaalse ideoloogiaga. Ref ja Isamaaliit on isegi neoliberaalsed, kuigi viimased on Seedri juhtimisel tasapisi moodukuse poole liikunud. Silma paistab EKRE, kes on yle votnud rahvusluse simulaakrumi rolli Isamaalt ja Ansipi Refilt. EKRE ei lahtu rahusvlikust ideoloogiast ega noua sellest tulenevalt ei Eesti geopoliitilise kursi ega neoliberaalse majandusmudeli muutmist. Nad isegi pooldavad M.Laari yhetaolist tulumaksu. Valispoliitika on neil lukustatud russofoobiasse ja kogu see intellektuaalne lumpen, kes tosimeeli usuvad, et vabatahtlikult Vaffen-SS astunud mehed, kes vandusid ustavust Adolf Hitlerile ja aitasid pikendada natsireshiimi elupaevi sodides Eesti Laskurkorpuse eestlaste vastu, kaitsesid Eesti iseseisvust, on neile yle voolanud. Aga neil on positiivne kylg, sest nad on piiramatu immigratsiooni vastu ja on normaalse perekonna poolt. EKRE juhid Helmed on head demagoogid ja terava ytlemisega, mis aitab parteid meedia tahelepanu keskpunktis hoida. Kuid koige olulisem on, et EKRE on ainuke partei, kes raagib positiivselt Trumpist. Koik teised on Clintonoidid-globalistid, EL byrokraatia banksterite kursi pooldajad.
Sellel pinnal tekkis oodatud vandenou EKRE valitsusest korvaldamiseks. Avaloogi tegi president Kaljulaid, kes kriisi kunstlikuks tekitamiseks laks yle volli, kuulutades avalkus esinemises valismaal (!), et ta vihkab sisuliselt EKREt. No ega Isamma ridadest sirgunud K.Kaljulaid ei saagi neoliberaalina muud ollagi kui moraalne vardjas. Loomulikult vallutas president oma skandaalse avaldusega kogu yhiskonna ja meedia tahelepanu. Surmahoobina oli moeldud Valisministeeriumi asekantsleri M.Maasikase demagoogiline syydistus konkreetselt siseministri ja EKRE esimehe M.Helme vastu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika senise kursi muutmises. Viimane olevat tulenenud sellest, et M.Helme onnitles uut Briti peaministrit B.Johnsonit ja pakkus talle abi Eesti iseseisvuse taastamise kogemusest. Maasiku jargi olevat see EL vordsustamine NSVLiiduga ja senise selge valispoliitilise kursi hagustamine ja muutmine. M.Helme ei jagnud matsu ja vaenlaste kohese nokauteerimise asemel laskus luuserina Maasikase diskursusesse. Intrigeerimisega oli lisaks Isamaaliidule ja Refile ilmselt seotud ka peaminister Ratas, kes teatas, et iga ametnik voib valitsust avalikult kritiseerida ning lisas seega skandaalilokkele puid ja avas veel Augeiase tallid. Aga liberaalid ei ole yksnes moraalsed vardjad, vaid ka intellektuaalse puudega. Nii teavitas Ratas, et tema valitsus jatkab EL ja NATOle orienteeritud kurssi. Seega astus Ratas oma kunagise eelkaija koverkaela Jussi reha otsa, kelle syydimatu rumalus pani rodul istuvad diplomaadid yllatusest sumisema. Sellele pidi koheselt reageerima Kentmanni tanavalt ja hoolikalt ettevalmistatud vandenou imbus momentaalselt liiva.
Liberastid oskavad kyll lugeda, ent loetust arusaamisega on yletamatud probleemid isegi meedia poolt "Eesti diplomaatia kailakujuks" upitatud Matti Maasikasel. Nimelt on seni kogu Eesti valis-ja julgeolekupoliitika koigis dokumentides ja tegudes yhemotteliselt geopoliitiliselt orienteeritud USAle, mitte Euroopa Liidule. Seega oleks M.Helme kohe pidanud vandenoulastele kori peale astuma ja syydistama ise M.Maasikut ja tema toetajaid Eesti valis- ja julgeolekupoliitika hagustamises ja otseses rikkumises!
EL on Eesti majanduspoliitika nurgakivi, ent erinevate huvidega kui USA. Ma juhtisin sellele geopoliitilisele faktile juba veerand sajandit avalikult tahelepanu, prognoosides ette tanast olukorda kuid ma ei tea Eestis yhtki liberaali, kes geopoliitika tasemel on voimeline arutlema.
Lyhidalt, meie lausa eksistensiaalseks probleemiks on fakt, et Eesti julgeolek soltub taielikult USA armust, majanduslikult aga ELst. USA rahvuslikes huvides on lammutada EL, mille vastu on Eesti globalistlik eliit (valjaarvatud EKRE) ja ametkond Maasikasega eesotsas. Viimased voivad ainult kiibitseda ja intigeerida, otsus tuleb peremehelt Kentmani tanavalt.
Eesti eliit on seega ise end viinud geopoliitiliselt luuseri rolli nagu Pats &co 1939.a.sygiseks. Mul ei ole mingit kahtlust, et liberaalne eliit talitab nagu tollalgi. Igatahes on ees tormilised aastad, aga ka huvitavad, sest sellist poliitilist ummikut ei suuda eliit isekeskis lahendada ja rahva eest vaiba alla pyhkida.

Roman Ubakivi

VENEMAA TEELAHKMEL

Jatkaksin eelmise postituse lopumottega, kus Xi Peterburgis olles rohutas kolm korda omavahelise usalduse tahtsust. Hiinas on mitmed spetsiaalsed instituudid uurinud NSVL lagunemise pohjusi ning nad on hasti teadlikud, et kuskil 80% tanasest Venemaa eliidist on NSVL lagunemise pohjustanud degenereerunud kommunistliku eliidi otsesed voi vaimsed jareltulijad, kelle suureks unistuseks oli ja on oma maa huvide reetmise hinnaga upitada end personaalselt Laane eliidi kinnisesse klubisse. See on NSVL eliidi debiilne ja taitumatu unistus alavaarsuskompleksi all kannatava kombaineri "ymbriku Misha" Gorbatshovi (ja ka Eesti eliidi) naol. Nad arvasid, et piisab vaid oma rahva paljaksriisumisest kodanliku kontrrevolutsiooni kaigus ja nad voivad pururikaste olligarhidena jalaga lahti lyya Laane eliidi uksed.
Tuletasin eelmises kirjutises meelde geopoliitilist yletamatut pohivastuolu anglosaksi ja vene tsivilisatsioonide vahel, et rohutada yleoo kommunistidest neoliberaalseteks kapitalistideks moondunud debiilikute pyydluste absoluutset perspektiivitust. Lisaksin siia veel 1839.a. USA anglosakside "Manifest Destany", mille jargi USAl on "jumalik missioon" oma vaartuste pealesurumiseks yle maailma inimkonna paastmise eesmargil. Praktilises poliitikas tahendas see oigustust agressiooniks Mehhiko vastu ja Texase ning Kalifornia vallutamist , Oregoni osariigi vallutamist Brittidelt jne. Mehhiko ja Suurbritannia ei jaganud ju massoonide lekaalide jargi loodud USA vaartusi ja "Jumaliku ettemaaratluse " kohaselt oli oigustatud ja vajalik nende territooriumite liitmine USAga. Ameerika idee on muidugi arenenud aja jooksul, kuid ydi on tanagi sama. Kenneditelegi naitas USA eliit tema koha katte ja murjanitest bolshevikke, kes rahva varastamisega yleoo oligarhideks on saanud, ei lasta esikust kaugemale.
Kui endised kommunistid-komsomolijuhid sajandivahetusel moistsid, et kui nad ei taha oma kokkuvarastatud varandustest suud puhtaks pyhkida, nagu Ilfi ja Petrovi kangelane Rumeenia piiril, siis taibati, et ainuke kaitse neile on Vene riik. Seeparast toimus Vene eliidis pohimoytteline muutus: seni totaalselt liberaalsele eliidile lisandus patriootlik segment, kelle ylesandeks oli yhelt poolt tugeva sojavae ja teisalt globalistlike riigikorporatsioonide loomine. Manageriks valiti V.Putin.
Putin on seni ekskommunistliku eliidi poolt pystitatud ylesandega vaga hasti hakkama saanud, kuid Venemaa yhiskonna areng on joudnud olukorda, kus 90% rahva ideaaliks on Stalin, rohuv enamik eliidist on aga liberaalid, kelle unistuseks on sulanduda kosmopoliitsesse finantseliiti. See tahendab aga sisuliselt revolutsioonieelset situatsiooni Venemaal, sest Stalin on vastand liberaalsele eliidile.
Ma ise olen nende eestlaste hulgast, kelle isa, nagu ma lugesin peale taasiseseisvumist tema toimikust, kus oli punase tindiga alla tommatud: "voitles relv kaes Noukogude voimu vastu" ning vanaisa oli Vabadusristi kavaler. Yhesonaga olin nevojeznoi ja minu peres mingit sympaatiat Stalini voi kommunismi vastu pehmelt oeldes ei olnud. Teisalt mingit erilist tagakiusamist ka ei olnud. Taiskasanune mulle isegi pakuti kord kommunistliku partei liikmeks astuda, millest ma muidugi kohe keeldusin. Kuna minu poisikesepolv moodus veel Stalini ajal, siis minu emotsionaalset suhtumist Stalinisse voib valjendada yhe sonaga: aukartus. Hrushtshov tema korval tundus ebapadeva klounina. Harimatu, kes keerukaid probleemne yritas lahendada primitiivselt-nagu kylvipinna toppimine Eestis ja mujal totaalselt maisi alla. Stalin oli tosine majandusmees ja peale laastavat soda olid edusammud silmnahtavad. Kui Hrustshov keelas ara kolhoosnike aiamaad ja pyydis koike riigistada, siis Stalini ajal kaisin tihti Vana-Viru tanaval, kus tootas mu ema ning vanaema kohe korval omblejate artellis. Maletan veel seda sagimist kui ommeldi karusnahkadest kasukat filmitaht Ljubov Orlovale. Lisaks vaga laiale artellide vorgustikule, oli lubatud veel individuaalne tootamine. Seega tootmisvahendid ei olnud totaalselt riigistatud vastavalt trotskistlike juurtega Hrushtshovile, vaid majandusmudel oli palju paindlikum, nagu tana Hiinaski. Stalini "paljastamist" jalgisin noorukina imestusega, sest minu arvates oli see puha lollus, mis kahjustas NL ja Hrushtshovi enda prestiishi. Oleks ju palju targem toetada oma ettevotmisi Stalini tohutu autoriteediga, nagu viimane seda Leniniga tegi. Yhesonaga Hrushtshov oli Noukogude eliidi degenereerumisprotsessi selge tunnusmark. Stalin oli minu hinnangu jargi Venemaa viimane juht, kes oli tosiselt voetav mitte ainult kui majandusmees, vaid mis koige tahtsam, ka viimane, kes suutis moelda ideoloogilisel tasemel. Vaadake kuidas ta ennem soda muutis kosmopoliitse ideoloogia rahvuslikuks Zhdanovi kaudu ja poliitbyroo otsust Venemaa oigeusukiriku tagakiusamise lopetamise kohta. Sojaks tuli valmistuda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt. Hrushtsov jai mulle meelde imeilusa miniatuurse Vene oigeusu naiskloostri kiriku lammutamisega Tallinna sydalinnas. Barbar, kelle vaimne tase oli kolhoosiesimees.
Seega Stalin on tana voimsa superriigi, sotsiaalse oigluse ja korra myyt, kelle suunas vene rahvas tahab minna. Vastuolu tanase valdavalt degenerantse eliidiga, kes oma tyhiseid ja rahvavaenulikke eesmarke ei julgegi sonastada, on yletamatu. Kui Putin ei taha lasta asjadel areneda koikehavitava massuni, siis on tagumine aeg hakata kiiresti eliiti natsionaliseerima nii ideoloogiliselt, poliitilise riigikorraldusega kui ka majanduslikult. Neoliberaalne majanduspoliitika on loplikult umbejooksnud ja Putini yritus oma rahvuslikke majandusprojekte neoliberaalide juhtimisel ellu viia on labikukkunud. Juba sygisiste kohalike valimiste eel on ka valitsuspartei oma margi nii tais teinud, et Moskvas tema liikmed varjavad oma seotust omaenda parteiga. Yhesonaga, Putinil on riigi ja iseenda sailitamise huvides hadavajalik teha jarsk poore kosmopoliitselt neoliberalismi ideoloogialt rahvuslikule ning sellest tulenevalt teha ka kannapoore majanduspoliitikas. Kui loobutakse ebareaalsest Laane eliidiga liitumise miraazhist, siis tahendaks see pidurite mahavotmist ka valis-ja julgeolekupoliitikas, kasvoi Ukrainas.
Arvan, et Xi, Trump ja Putin leidsid yhise keele ja nagemuse Osakas, mis suunas peab maailm arenema. Sellele viitab nende yhise venlase - kosmopoliitse finantsoligarhia meeleheitlikud rynnakud nende vastu nii Hong Kongis kui ka Tblisis jm. Trump on niigi pideva turmtule all. Seega arvan, et paratamatute geopoliitiliste vastuolude taustal suutsid kolm (siia voib lisada pohimotteliselt ka Modi) maailma tulevikku otsustavat liidrit maarata kursi kui patriootliku, anti finantskosmopoliitse. Hiinlased on niikuinii padurahvuslased. USA-s on Trump teinud patriootliku revolutsiooni. Koige raskem on Putinil, kel riigi edasikestmise huvides on hadavajalik alustada rahvusliku revolutsiooniga. Evolutsioon oleks muidugi eelistatavam, ent aega loetakse nyyd juba mitte aastatega, vaid kuudega. Igatahes nii tolgendan ma Xi sonu usalduse tahtsuse kohta.
Vastata rahva ootustele ja tousta Stalini tasemele nii vaimselt kui ka majandusmehena pole kaugeltki antud igayhele. Vahemalt sonades on Putin liberalismiga lopu teinud. Vaatame, mis ta teha suudab. Trump juba hakkab meelde tuletama Roosevelti. Ainult Churchilli asemel naeme me Euroopas degenerante. Euroopa on valja vahetanud Xi. Ajalugu jatkub.

Roman Ubakivi

PEALE G20

Osaka G20 vast koige tahtsamaks tulemuseks on tanu eelkoige D.Trumpi tegevusele hysteerilise sojaretoorika (mis ahvardas ka juhusliku kokkuporke eskaleerumise Armagedoniks) pehmenemine. Kohtumine Putiniga, kaubandussoja vaherahu Hiinaga ja hiljem eht tramplik yllatuslik kylaskaik Pohja Koreasse olid inimkonna ja Trumpi tagasivalimise seisukohalt kahtlematult positiivsed sammud.
Ent geopoliitilist hybriidsoda see taktika muutus muidugi ei valistanud, USA laks lihtsalt totralt demokraatide rauskava bluffi taktikalt yle Trumpi arukamale reaalset joudude vahekorda peegeldavale adekvaatsemale poliitikale. Osaka kohtumisele eelnes teatavasti Hiina -Vene otsus hakata omavahelises kaubavahetuses valtima dollarit ja SFIFT systeemi. Samuti kohtus Patrushev Iisraelis Boltoniga. Venemaa on tana Iisraeli julgeoleku koige usutavam garant, ent samas on ta ei ohverda Iraani, set tal on kaugeleulatav geopoliitiline koostoo viimasega seoses raudteega ja ka kanaliga Kaspiast Parsia lahte, mis haakub ka Hiina strateegiaga. Mitte juhuslikult pole Iisrael esitanud avalduse Shangai Koostoo organisatsioonile, mis on tasapisi muutunud maailma koige mojukamaks organisatsiooniks. Eriti tahtis on allakriipsutada Modi positiivseid samme Venemaa ja Hiina suunal, mis annab juba reaalselt pohjuse raakida paarkymmend aastat tagasi peaminister J.Primakovi poolt valjapakutud Moskva-Dehli-Pekingi teljest, mis oleks otsustav joud Euraasias ja seega kogu maailmas. Silmatorkav on ka Jaapani lahenemine Venemaale. T.May alandlik audientsi palumine Putinilt on Briti senise poliitika pankroti avalik tunnistamine. Putini kohtumine paavstiga ja Macroni lubadus votta osa 9. mai paraadist peegeldab fakti, et Mandri-Euroopa ainus tulevikulootus on idas.
Uhesonaga realiseerub trend, mida ma juba Blogi alustamise algusest ja veel ennem prognoosisin: USA mojuvoim maailmas vaheneb, Venemaa tugevneb. Nagu hiljutine Rand Corporationi uurimistoo vaidab, on Venemaa alistamine peamiselt sojalise jouga suhteliselt perspektiivitu ja pearohk tuleb panustada majanduslikule ja psyhholoogilisele sojale. Viimasest tulenevalt tahaksin ma ara markida ylitahtsat vaimset pooret Venemaa vaimse eliidi seas. Pean siin margiliseks Vladimir Solovjov saadet, mida ma kord nadalas pyyan jarelvaadata. Onneks jarelvaatasin tana 03.juuli saadet. Esimene osa mind ei huvita, sest reeglina peegeldatakse seal Ukraina syndmusi, mille lopptulemuses mul kahtlusi ei ole. Degenerantse eliidiga Venemaaga piirnevad maad on kaotajad kui nad Soome eeskujul ei ole voimelised arvestama geopoliitilise tosiasjaga. Just Solovjov toi valja selgelt vaimse tosiasja, mis tuleneb otseselt geopoliitika alusest ja havitab vaimselt kogu Venemaa libelaarse gorbatshovismi ja seega kogu Venemaa hiljemalt Andropovi aegse illusiooni edukast yhinemisest anglosaksidega.
Kirjeldasin Eesti voimatust orienteeruda USAle mitte ainult viis aastat tagasi kui hakkasin blogi pidama, vaid juba paarkymmend aastat tagasi kui tutvusin anglosakside geopoliitika isa sir Harald McKinderi religioosse aksioomiga, mis on kogu jargneva ratsionaalse loogilise arutelu vundamendiks. Viimasest tuleneb, et kui me tahame orienteeruda USAle, siis me peame lakkama olema eestlased ja rahvuse asemel ollema egoistlikud indiviidid. Seda eestluse havitamist iseendas pidasid Mart Laar ja Tunne Kelam oma yhises leheartiklis hadavajalikuks kohanemiseks, iseenda voimule jaamise garantiiks. Tyypiline, et mitte ykski Eesti eliiti kuuluv haritlane pole selle eestluse suitsiidi ideele sonagi vastu poetanud.
Venemaa vaimses eliidis on nende onneks tana meediakorufee Solovjovi naol, kes avalikult kesktelevisioonis kuulutab, et venelased on pohimotteliselt teised kui anglosaksid, nad kuuluvad teise tsivilisatsioonityypi ja omaenda tsivilisatsioonityybi eitamine tahendab oma hinge ja kodumaa reetmist.
V. Solovjovil on ka tuline oigus, et just venelased on tana Euroopa tsivilisatsiooni edasikandjad, kuna Laane Euroopa on selle reetnud liberastidena. Venemaal on tanini au sees Dostojevski mote, et venelane ilma Jumalata on joletis, mitte inimene. Yhesonaga Smerdjakov, kes yhe venelasest politoloogina saates esines. Solovjov kordab oieti ka motet, et NSVL lagunemise peapohjus oli smerdjakovide paasemine voimule.
Dostojevski sonastab tegelikult Aristotelese motet, et tervik (Jumal) on tahtsam kui osa (indiviid). Aristotelese jargi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis ja rahvas osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati soltuda iga koostisosa toimimisest, kuid yksikosa ilma tervikuta toimida ei saa. See kollektivismi printsiip on Maatsivilisatsiooni vundamendis (vene kylakogukond jne.).
Anglosakside Meretsivilisiatsiooni vundamendiks on aga totaalse egoistliku individualismi printsiip. Seega oli taiesti loogiline, et smerdjakovlaste -laarlaste liberalistlik propagandateravik oli igat rahvust, sealhulgas kA eestlust kokkuliimiva yhtsustunde-kollektivismi vastu.
Meretsivilisatsiooni tyypi esidavatel mereroovlid anglosaksid ja varajase Ameerika elanikud (keda ei kaitsnud praktiliselt riik) voisid loota ainult relvale oma vool.
Muuseas neoliberaalide eestlauljaks on ka Venemaa (Leningradi ylikooli lopetanud) smerdjukov Alissa Zinovjevna Rosenbaum, kes kolis Ameerikasse 20=ndatel. Tema raamatuid on trykiarvult ainult piiblist vahem ja need on avaldanud otsustavat moju USA eliidi arusaamadele. Ta lahtub arusaamast, et ei ole sellist entiteeti nagu yhiskond (olles M.Thatcheri motteemaks) ning heaks vaartuseks tuleb lugeda yksikindiviidi ahnust ja aarmuslikku egoismi. Viimane on toestuseks, et eestluse ja Maatsivilisatsiooni seisukohast on Meretsivilisatsiooni esindavad liberaalid moraalsed vardjad. Kui aga lisada fakt, et oma "filosoosiale" respekti lisamiseks nimetas Rosenbaum oma suureks eeskujuks just Aristotelese, siis ei saa keegi kahelda tema lugemisoskuses, aga kuna on fakt, et ta loetu sisust ei olnud voimeline aru saama, siis on tanapaeva liberaalide koige tahtsam vaimusuurus intellektuaalselt idioot. Viimaseks voib aga lugeda ka Venemaa Keskpanga juhti E.Nabiullinat, kelle arusaama jargi rttevotete peamiseks krediidiressursiks peab olema omavahendid.
Kuna vaimne joud on mulle kui patrioodile tahtsaim, siis V.Solojovi poolt demonstreeritud selge arusaam sellest, kes sa oled ja kes on su vaenlane, on Venemaa tulevikule tahtsam kui maailma parim armee. Meretsivilisiatsioon ei vota iialgi omaks Vene eliiti, ykskoik kui palju nad ei lomita, sest nad nagu prussakad kuuluvad havitamisele ja vaherahu teeseldakse ainult ebasoodsa joudude vahekorra puhul. Venemaa on end ajaloos kuulutanud kolmandaks Roomaks. Venema eliidi eksistentsiaalseks kysimuseks, nagu see seisis ka NSVL juhtkonna ees, on see, kas nad saavad Sun Tso motte jargi aru, kes nad on ning missugune ja kes on nende vaenlane. Kui nad Maatsivilisatsiooni Rooma eeskujul saavad aru, et Meretsivilisatsioon Kartaago tuleb havitada ja taastekke likvideerimiseks soolaga yle puistata, siis nad on ajaloost voimelised oppima ja voitmatud. Kysimus on vaid selles, nagu Xi kolm korda Peterburgis rohutas, kas Venemaa eliiti voib usaldada.

Roman Ubakivi

AJALOOLISED SAMMUD

Eelmisel nadalal juubeldas president Eesti valimise yle URO Julgeolekunoukogu mittealaliseks liikmeks ja kuulutuades selle ajalooliseks sammuks meie ajaloos. Juubeldada selle yle, et kulutades 10 miljonit saame voimaluse 10 ametnikku saata kaheks aastaks New Yorki baaridega tutvuma, korrates nii Leedu, St.Vincenti jne. "vagitoid" on infantiilsete tyhikargajate asendustegevus. Eliit peaks tegelema syndimuse taastamisega Eesti NSV ja rahva heaolu viimisega Soome tasemele. Selleks aga totaalselt liberaalne eliit ei ole voimeline ja tosise too asemel tehakse pulli.
Nii toimus samal ajal St.Peterburgis toepoolest ajalooline syndmus, kuhu oleks pidanud koonduma koigi Eesti valis- ja julgeolekupoliitikaga tegelevate ametnike tahelepanu, sest seal pandi sisuliselt paika muuhulgas ka Eesti saatus.
St.Peterburgis kohtus tuhandepaise delegatsiooni eesotsas Xi Putiniga ja nad kuulutasid valja uue epohhi oma koikeholmavas strateegilises partnerluses. Geopoliitilisel tasemel tahendab see fakti, et USA koige hullem oudusunenagu on taide lainud: Maailma Saare Heartland (Venemaa) on yhinenud teise suurriigi Hiinaga voitluseks Sea Poweri (USA) maailmavalitsemise pretentsiooni vastu. Venemaa ja Hiina koostegevusel on synergiline effekt, mis kaugelt yletab nende voimsuse aritmeetilise summa. Seeparast olen kindel, et tanaseks on toimunud pohimotteline nihe kogu maailma jugeoleku ja diplomaatia balansis USA kahjuks.
Vaatame koigepealt, kuidas on lugu trumpassaga = Hard Power'iga. 2007.a. kirjutasin Kesknadalasse artikli, markimaks ara Putini esimest maailmaajaloolise tahtsusega konet Mynchenis, kus ta keskendus julgeolekuprobleemidele. Toona Laas vaid itsitas ta yle. Tana on Venemaal aga voitmatu armee koos ylimoodsa relvastusega.
USA jaab isegi selgelt alla Venemaa-Hiina merejoule! Tanaseks on ainuyksi Hiinal rohkem soialaevu kui USA-l! Tosi, USA sojalaevad on tehnoloogiliselt moodsamad, ent neil on Achilleuse kand: nende relvastus on moeldud peamiselt maapealsete sihtmarkide havitamiseks ja laevade vastaseks voitluseks on vaid igivana "Harpoon". Tosi, projekteeritakse ka uut raketti, ent selle tehnilised-taktikalised naitajad jaavad selgelt alla hiinlastele. Venelased voivad oma hyperkiirete rakettidega aga ameeriklaste laevu nagu parte kyttida. Hiinlased katsetasid oma hyperkiirusega raketti eelmise aasta augustis. Kui lisada veel Venemaa maekorgune ylekaal raketitorje ja raadioelektroonilises voitluses, siis Vene-Hiina laevade koostoo Balti ja Vahemerel ning Louna- ja Ida-Hiina ja Jaapani merel jm. on uus reaalsus, mille vastu USAl rohtu ei ole.
Veelgi hirmutavam on ameeriklastele aga trend. Kui Hiina laevastik areneb ylikiirelt (yks lennukiemalaev aastas jne.), Venemaa kiiresti, siis ameeriklastel ei ole isegi voimsusi ja toolisi, et laevade arvu sailitada, raakimata siis Trumpi optimistlikest plaanidest. Lisaks on uue polvkonna relvastus osutunud vanast polvkonnase kehvemaks! Nii on hirmkallis uus destroier triikraud "Zumwolt" niisugune ramps, et otsustati tema asemel hakata ehitama eelmise polvkonna omi. $13 miljardit seni maksnud uus lennukiemalaeval Fordil ei toota katapuldid ning liftid ja maailma kalleim relvaprojekt pingviin F-35 (mida praegune USA kaitseminister P.Shanahan nimetas "fu_ked up") ei suuda ohku tousta jne., jne.
USA maavagedest pole aga yldse motet raakida, nad ei ole voimelised isegi Iraani voitma, Venemaalt-Hiinalt nad saaks haledalt peksa.
Ohujodudes on tana konkurentsitult parim lennuk venelaste Su-57, mida hiljuti telliti kolme polgu jagu. USA lootust F-35 ma juba mainisin. Ta on selgelt kehvem Su-35st ja ilmselt isegi Su-30st ja MiG-35st.
Strateegilisest tuumarelvastusest ei maksa isegi raakida, siin on venelased koigist peajagu yle. USA oma 40a.vanuste Minutman-3ga on muuseum. Lisaks on USA osanud ara kaotada oma tuumapommi uraani tootmisvoimsused. Vanasti nad kasutasid uraani rikastamiseks difusioonimeetodit, mis on aga venelaste poolt kasutatud tsentrifuugimeetodist ebaefektiivsem ja tohutu energiakulu tottu palju kallim. Kui nyyd Clinton liberaalide usutunnistuse kohaselt need vabrikud erastas, siis laksid nad konkurentsivoimetuse tottu pankrotti ja lopetasid tegevuse. Ka kuulus "Westinghouse" on pankrotis. USA teadlased kyll proovisid ka omandada tsetrifuugitehnoloogiat, kuid erinevalt korealastest ja iraanlastest ei saanud nad hakkama ja kuskil 2011.a. paiku nad loobusid sellest ettevotmisest.
Kokkuvottes USA voimsuse yks jalg on tanaseks amputeeritud. Teise jala-1944.a. Bretton Woodsi dollarisysteemi amputeerimisele oli pyhendatud Putini teine maailmaajaloolise tahtsusega kone St.Peterburgis. Argumente voiks tuua raamatu mahus, kuid lihtsalt vaidan, et teise jala amputeerimine laheb tunduvalt kiiremini kui esimene aega vottis. Toon vaid mone alusfakti: USA toodab 18% maailma SKP-st ja G-7 30%,
Tahtsaimaks faktoriks on muidugi ideed,pea. Siin pole ameeriklastel maailmale mitte midagi peale uuskolonialismi, jouga ahvardamise, roovimise, kaose ja soja pakkuda. Yksnes nuut, mis on paljas bluff kui katust Venemaalt-Hiinalt paluda. Nii on Venetsueela ja Syyria olukord pohimotteliselt teine kui Peterburgis Xi avalikult Venemaa korvale astus (varem Hoidis Hiina neutraalset joont, kui Venetsueelas garanteeriti ta majanduslikke huve ja Syyria eest vabu kasi L-Aafrikas). Kes viitsib Hiina lehti lugeda, see leiab ridamisi kinnitusi, et koik Laane sanktsioonid on Venemaale nagu vesi hane selga, sest Hiina toetab nyyd teda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Hiinas endas on valja kuulutatud rahvuslik majandussoda USA korporatsioonide vastu. Padurahvuslikud hiinlased lihtsalt ei osta USA kaupu ja nii Apple jt aktsiad on jarsult kukkunud.
Kokkuvottes voib oelda, et voimsa majandusega Hiina ja voimsa armeega Venemaa taiendavad suureparaselt teineteist ja on voimsaim joud tanapaeva maailmas. Olukord on loomulikult USA-le synge ja Washigtonis on puhkenud paanika. Loomulikult pyytakse Venemaa ja Hiina vahele kiilu lyya koigil tasanditel ja koigi meetoditega, ent juba valjakujunenud suurt usaldust Xi ja Putini vahel on vaga raske murda, seda enam, et nendevaheline koostoo on objektiivselt molema maa rahvuslikes huvides. USA aga on nyyd sunnitud molemat hakkama ka praanikuga meelitama.
Hiina-Vene koostoo on rajatud ilmselgelt vordoiguslikule alusele. Putln tunnistab "One belt, one road" projekti ja Xi Euraasia yhenduse projekti. On loogiline oletada, et oma vestlustes (yle 30 kohtumise viimase kuue aasta jooksul) on joutud ka yhisele arusaamale, et Putin toetab Hiina rahvuslikku taasyhinemist Taiwaniga ja Xi tunnistab Venemaa mojusfaariks endise NSVL alad.

Roman Ubakivi

HELME PORMUSTAS KALJURANNA&Co

Juhtusin eile nagema Mart Helme vaitlust Marina Kaljurannaga ja tana veidi valitsuse infotundi, kus Helme demonstreeris oma intellektuaalset ylekaalu ajukaabikute vastu. Meie eliidi degerantsuses pole mul pikka aega kahtlusi olnud, ent et see kyynib meditsiinilise idiotismini, oli siiski yllatuseks.
Isegi Ukraina degenerantne eliit, kes meie omale sarnaselt geopoliitika pohitodede vastaselt on viinud oma riigi hybriidsotta oma ainukese suurriigist naabriga, omab niipaljukestki moistust ja enesesailitamisinstinkti, et ei litsu vaenu tema peremehe USAga. Just seda naitasid presidendivalimised Ukrainas, kus havitava ylekaaluga voitis meelelahutajast kloun, sest praktiliselt kogu eliit pooras end ara nagu pidalitobisest valitsevast presidendist. Nimelt oli lisaks Briti luurele Poroshenko segatud tana valitseva USA presidendi Trumpi vastasse Demokraatlikku partei poolt organiseeritud laimukampaaniasse ja nyyd, kus Muelleri komisjoni ponnistused on luhta jooksnud, on oodata Trumpi kattemaksu ja tagasivalimist. Isegi Ukraina eliit on voimeline taipama, et olles Venemaa vastaseks rynderiigiks, on tyli norimine Trumpiga neile valtimatuks havinguks. Marina Kaljuland, Sven Mikser, Marko Mihkelson &Co demonstreerisid, et nad sellest aru ei saa isegi peale seda, kui President K.Kaljulaid Moskvasse end sattis ja Putinit lahkelt kylla palus!
Need vesipead hakkasid ryndama Helmet selle eest, et ta lavib Le Pen-iga, kuna tal on on hea labisaamine Putiniga?! Le Penil on veelgi parem labisaamine ka Trumpi strateegilise nouandja Steve Bannoniga, kes juba tykk aega Euroopas viibib organiseerimaks EL parlamenti konservatiivide ryhma, kuhu ka EKRE kavatseb astuda. Le Peni ja Trumpi seovad ilmselgelt yhised huvid ja rynnates teda, meie opositsiooniline voimueliit ryndas sisuliselt USAd. Seeparast loi Helme yleolevalt ja roomuga koik lollpeade poolt tostetud pallid raskusteta voidupunktideks.
Toimuv leiab muidugi kajastamist USA suursaadiku poolt. Kas seni Trumpi vastaseid toetanud Eesti eliit patu- kahetsemise asemel on otsustanud asuda avalikku voitlusse peale Venemaa presidendi veel ka USA presidendi vastu? Nende ajupotensiaali arvestades on tegu pigem pyksikakamisega.

Roman Ubakivi

HALB ENNE

Vaatasin hilisöhtul telekast Pariisi Jumalaema kiriku peatorni ja katuse kokkuvarisemist hiigeltulekahju töttu. Esmaseks emotsiooniks oli muidugi ääretu kahjutunne Kristliku vaimu imeilusa pärli hävimise pärast.
Samas symboliseerib see kunagise Karl Suure Kristliku ajastu löppu Lääne Euroopas, kus täna valitseb avalikult antikristlik Soodom ja Komorra vanematre nr.1,2,3 jne. näol. Tänase Euroopa väärtused, mida meie meedia igapäevaselt meile eeskujuks toob, on varjamatult liberaalsed ja seega jumalasalgavad ja antikristlikud. Euroopa eliit on moondunud oma eelkäijate vastandiks.
Ent samas ei ole see kurb syndmus mitte ainult möödunud öitsengu ajastu löpu tähiseks vaid ka tuleviku kurjakuulutavaks endeks. Mulle tekitas pölengu nägemine analoogia Riigipäeva hoone syytamisega Saksamaal Hitleri ajal. Kunagisest maailma valitseja Lääne Euroopa on tänaseks degradeerunud oma kunagise koloonia vasalliks, kelle taktikepi all on syydatud söjakolded mitte ainult Pöhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, vaid ka Euroopa sydames Jugoslaavias ja Ukrainas. Vältimatu kättemaksulainete vastu (olgu selleks äärmuslikud islamistid, miljonilised pögenikeparved vöi kuus miljonit automaatrelva omavat ukrainlast, kellest suurem osa on kodusöjas "karastatud" vanglast vabastatud kriminaalkurjategijad vöi isegi juhuslikult lahtipääsenenud taktikaliset tuumasöjast, mille läveni on Lääne poliitikud Venemaa demoniseerimisega viinud ja mida raske on vältida NATO laienemisega itta armeede vahetu kontakti töttu. Viimane on ka ohuks ka kogu inimkonnale, sest vesipead USA kongrerssist elavad tänini USA söjalise ylemvöimu muinasjutus ja pole tänaseni aru saanud, et nad on täna aastaid maha jäänud söjalises tehnoloogias Venemaast ja nad on kaotusseisus Venemaa-Hiina yhisrinde vastu ning iga Venemaa vastane söjaline provokatsioon Ukrainas vöi Baltimaades tähendab USA minemapyhkimist maamunalt) on tänane impotentne Euroopa eliit absoluutselt abitu. Nagu Hitleri ajalgi, tähendab yhe hoone pöleng kogu kontinendi ja maailma suurpölengu reaalset ohtu.
Notre Dame hing on kahjuks pöördumatult hävinud. Degenerant Macron ei taipa, et kristlaste ehitatud Jumalakoja fassaadi taastamine temasuguste antikristlike paganate poolt on vaid sisuta odav ersatz ja sisuliselt Jumalakoja ryvetamine.

Roman Ubakivi

JÄÄ HAKKAS LIIKUMA

President Kaljulaid läheb peale Washingtoni visiiti Moskvasse kohtumaks Putiniga. Tegu vöib olla ajaloolise pöördepunkiga, nagu olid seda Eesti Wabariigi tunnustamisega Tartu rahulepingu näol ja 1939a. sygisene Selteri visiit Moskvasse, mis löppes baaside lepingu sölmimisega. Moskva seisukohast olid mölemad syndmused edulugu. Tartu rahulepinguga murdis Nöugude Venemaa välja isolatsiooniröngast ja legaliseeris oma voimu. Edulugu oli see ka muidugi Eestile esimese omariikluse näol. Meile oli kasulik bolshevike voit ja seepärast me saboteerisime valgete pealetungi Petrogradile. Otsustavaks jöuks tollal ei olnud loomulikud meie tahe, vaid Suurbritannia huvid, kellele me tollal geopoliitiliselt orienteerusime. Suurbritanniale oli aga tähtis jätta Venemaa välja vöitjariikide nimistust kui hakati jagama söja kaotanud Tyrgi ja Saksamaa valdusi. Teatavasti Bosporus ja Dardanellid olid lubatud Venemaale. Seepärast saboteeritigi valgete yritust.
Ka täna on Kaljulaiu visiit Moskvasse selgelt vöiduks Putinile, sest nii murtakse ajalooliselt analoogne Obama-Lääne Venemaa isoleerimispoliitika avalikult löplikult jällegi Eesti kui yhe köige russofoobsema riigi poolt. Kontrastiks meenutan, et Leedu kutsus äsja tagasi oma suursaadiku Moskvast. Meenutaaks, et viimaati kylastas Venemaad president Ilves, kes ugri-mugri konverentsil kutsus avalikus könes vennasrahvaid Venemaad lagundama. Kaljulaid Moskvasse seeekord aga laiutama ei lähe, vaid palus alandlikult Putinilt kokkusaamise voimalust, mis on analoogsed pigem 1939a. syndmustega. Tollal kevadel me sölmisime teatavasti Selteri-Ribbentropi pakti, millega me usaldasime oma saatuse Hitleri kätesse. Sygisel aga Hitler reetis meid Molotov-Ribbentropi paktiga ja andis meid kandikul yle Stalinile. Seejärel meie juhid tegutsesid täpselt Berliinist tulnud juhtnööride järgi: rutati Moskva Stalini kintsu lakkuma tagataskus lubadus, et varsti alustab Hitler söda Venemaa vastu.
Meie poliitikud ja meedia ajab ummamuudut, nagu Läheks Kaljulaid Moskvasse piirilepingut edendama, toetust YRO Julgeolekukomitee ajutiseks liikmeks saamisele jne. Tegelikult läheb Kaljulaid Moskvasse sönumiga meie isandalt. Kui esmalt oli selleks Suurbritannia, siis natsi-Saksamaa ning täna on USA. Miks mängib USA täna gambiiti Venemaa vastu ja ohverdab selgelt oma senise Venemaa isoleerimise poliitika ja takkapihta vöib-olla oma konnasilma- kaitsmatud Baltimaad? Nagu ikka poliitikas, on tegu mitmekihilise koogiga. Tagataustaks on Trumpi arusaam, et senine maailma politseiniku mängimine löppeb USAle kurvalt - pankrotiga. Selge on see, et oma yha kahaneva mojuvöimu töttu vajab USA Venemaa toetust ja on selle nimel valmis kauplema. Olgu see siis Hiina voi isegi Venetsueela suunal. Aktuaalselt teravaim probleem on täna vast Iisraeli- Iraani suunal. Trump on seni strateegiliselt targalt loonud endale soodsa pinnase tagasivalimiseks. Vöimu kysimus on aga teatavasti poliitikule tähtsaim. Yheks sambaks on olnud kaalukaima juudi lobby toetuse kindlustamine. Nii aitab Trump Netanyahul vöita Iisraeli valimised, teades, et too omakorda kindlustab tema tagasivalimise.( Viimane voib tähendada uue USA dynastia loomist, sest hiljuti lasi Trump välja luureöhupalli kui ta nagu muuseas mainis, et ta kaalus Ivanka kandidatuuri Maailmapanga juhi kohale. USA esimeseks naispresidendiks vöïb töepoolest saada Ivanka, kes on vöimetelt peajagu yle Hillarist.)
Biby toetamisel on aga Trump minu arvates minetanud ohutunde. Saatkond Jeruusalemma, tingimusteta toetus Iisraeli äärmuslastele palestiinlaste suhtes, isegi Golani körgendikud, kuid Iraani Islamivoitlejate korpuse kuulutamine terroriorganisatsioonikks on juba liig, mis voib ta tagasivalimise pörmustada. Teatavasti kuulutas Iraan vastusammuna USA kohaliku väejuhatuse CENTCOMi koos tolle vägedega terroriorganisatsiooniks. Tähtis pole niivörd isegi reaalne oht, et USA aetakse täielikult välja Iraagist ja Syyriast, kuivörd kohutav pilt kui USAsse hakkavad saabuma sajad tinakirstud USA kodanikega iga kuu. Iraanlased mängisid teatavasti tähtsat rolli isegi Mosuli tagasivallutamisel ISILilt ja nad on vöimelised muutma ameeriklaste elu Lähis -Ida regioonis partisanitaktikaga pörguks.
Seega on Trumpil hädavajalik enda syydatud plahvatusohtlikku löket summutada. Kui täieulatuslik söjaline konflikt oleks USA kindrastaabi hinnangul täiesti vastuvöetamatu ja perspektiivitu, siis sissisöda oleks USAle öudusunenäoks. Siin oleks talle hindamatuks abiliseks Putin, kellel ainukesena on hea kontakt köigi osapooltega ja sealhulgas Iraani liidritega ja keda teenitult köik vötavad isegi tolles piirkonnas kui usaldusväärset vahendajat ja kokkulepete garanti.
Seega on USAl nagu omal ajal Hitlerilgi peahuvid ja teise-kolmanda järgu tähtsusega huvid ja on loomulik, et viimased tuuakse ohvriks esimestele. Vaatamata poolakate lunimisele ja 2 miljardi dollari pakkumisele USA alalise söjabaasi loomiseks ( mis on möeldud tegelikult mitte neile ohutu Venemaa, vaid hoopis Saksamaa potentsiaalse ohu törjumiseks) ignoreeritakse neid seni. Baltikumis aga ei ole yldse alaliselt USA södureid, vaid ainult Euroopa vasallide omad, juhuks kui Venemaa realiseeriks oma absoluutse söjalise ylekaalu Balti ruumis peale mingit provokatsiooni. See voimaldaks USAl lootuse jääda körvalvaataja rolli suurema söjalise konflikti puhul Euroopas ja piirduda vaid regionaalse taktikalise tuumasöjaga. Plaan on perspektiivitu, sest Venemaa vastaks kohe taktikaliste tuumapommidega voi tavaliste löhkepeadega Pentagoni, Valge maja ja Kongressi akendesse oma laevadelt ja lennukitelt.
Kokkuvötlikult vöime öelda, et geopoliitilised mustrid korduvad. Selle eest, et russofoobiale rajatud välis- ja julgeolekupoliitika on Eesti huvide vastane, olen ma rääkinud juba kaks aastakymmet. Kui meie degerantse eliidi huvid ei lähtu riigi huvidest, vaid piirduvad omaenese tasku huvidega, nagu see oli ka Pätsi ja Laidoneri puhul, siis nagu tödes juba Oskar Loorits ei jää riik pysima. Iga rahvas väärib iseseisvust kui tema eliit lähtub riigi geopoliitilistest huvidest nagu meie naaber Soome. Meie eliit ei suuda täita, nagu Läti, Leedu ja Ukraina eliididki, seda elementaarset nöuet ja seetöttu näeme ajaloo kordumist farssina

Roman Ubakivi