POOLEARULISED.
Vaatasin ETV Valisilma, kus saatejuht P.Kaldre kuulutas, et Venemaa on valmis kasutama taktikalist tuumarelva, kuid kysimus olevat selles, kas NATO on valmis vastama. Seega tavaparane meie geopoliitiliselt harimatute julgeolekupoliitika "ekspertide" provintslik maailmast ebaadekvaatne arusaamise tase kui poleks jahmatavat isegi lihtsate faktide mitteteadmist. Nii K.Stoicescu lihtlabaselt valetab meile, et Venemaa tunnetab oma tehnoloogilist mahajaamust ohuvae ja tappisrelvade osas ja seeparast nad klammerduvat taktikaliste tuumarelvade kylge. Valega liitub V.Jushkin, kelle arvates Venemaa kardab vaga NATOt, sest viimase relvastuse tehniline tase yletab neid. Ja muidugi ei saa ka seekord hakkama ilma A.Piatkoskita, kelle jargi Venemaa on valmis andma tuumalooki Baltikumis.
Alustame koigepealt geopoliitilisest reaalsuset ja vaatame kust ahvardab Venemaad tana sojaline oht. Arktikas on Venemaa koigist paar sammu ees. Idas taastatakse raketibaasi Tsukotkal ja diviis on Kuriilidel taastatud. Siis tuleb strateegiline liitlane Hiina, kellega nahtavas tulevikus pole probleeme. Siis tuleb Kesk Aasia riigikeste puhver, kust ei lahtu tosist sojalist ohtu , kyll aga terroristide kampasi. Siis tuleb Kaukaasia, kus tanu L-Osseetiale ja Abhaasiale pole sojalisi ohte, jallegi ainult terrorismioht.
Siis tuleb Ukraina, kus juba kaib proxisoda USA-ga. Eespool ma juba pohjendasin oma arvamust, et Ukraina ei ole otsustav eeldus Venemaa taassynniks. Olen siin sama meelt Bush -seenioriga, kes tahtis Venemaa arengu pidurdamiseks riputada talle kaela Ukrainat. Minu argumentatsioon ei ole kyll majanduslik, nagu G.Bushil, vaid eliidi probleem. Ukraina, nagu ka Baltikumi degenerantne eliit, on toestanud, et ta pole suuteline riiki juhtima ja sailitama. Moistlik on Venemaa seisukohast teha puhver Novorossia naol. Krimm ja Syyria baasid on muutnud olukorra regioonis selgelt Venemaale soodsaks. Siis tuleb liitlane Valgevene ja siis teine suur probleem - Baltikum. Edasi neutraalne Soome, kust pole probleeme oodata. Seega on Venemaal ainult kaks tosist probleemi: Ukraina ja Baltikum, kust lahtuv oht tuleb igal juhul likvideerida.
Neid ylesandeid arvestades voib kindlalt yelda, et Venemaal on tana maailma parimad relvajoud, kellele ei ole suureks katsumuseks nende suhteliselt lihtsate ylesannete taitmine. USAl on kyll palju suurem sojavagi, ent nende tohutute globaalsete eesmarkide saavutamiseks, mida poliitikud nende ette on pystitanud , on nad selgelt norgad ja ebapiisavad.
Vorrelgem nyyd Venemaa ja USA sojajoudude tehnoloogilist taset. Strateegilised tuumajoud on Venemaal ilmselgelt moodsamad ja keegi siin vastupidist ei vaida. Taktikaliste tuumarelvade osas on Venemaal tohutu ylekaal. USA-l on Euroopas kuni 200 aatomipommi ja kodus 600-800. Seega parimal juhul kuni 1000. Saates vaideti, et Venemaal on neid 20 korda rohkem. Minu teada on neil yle kymne tuhande ja tais nomenklatuuris: pommidena, suurtykimyrkudena, rakettide (ka ohu) lohkepeadena torpeedodel jne.
Vaatame nyyd tavajoude ja alustame ohuvaest, sest ilma taielikku ylekaalu ohus saavutamata ei ole USA voimeline mitte kellegagi tosiselt voetava vastasega sodima. Ylekaalukalt parim lennuk tana on juba Syyrias lahinguristsed labiteinud Su-57. USA suur lootus ja hirmkallis F-35 on venelaste meistriteose korval taielik abarik. Soovitan objektiivse hindamise huvides vaadata neutraalse India spetsialistide analyysi, kes paigutasid F-35 tana paremuselt seitsmendale kohale. Kuuendal kohal on Eurofighter ja ylespoole Rafale, siis viis korda USA kakist vahem maksev venelaste Su-30MK1 ja jargmisena neli korda vahem maksev Su-35. Pole ime. et hiinlased ostavad Su-35, sest kui panna lahingus vastamisi 100 Su-35 ja 100 F-35, siis tulemuseks oleks ameerika lendurite massitapmine. Peale selle on veel Venemaal pyydurlennukid Mig-31, mis on spetsiaalselt moeldud ylekaalu saavutamiseks ohus. USA-l aga yldse pole selle klassi lennukit. Kus naevad siin Jushkin ja Stoicescu Venemaa "tehnoloogilist mahajaamust" ?!
(Jarneb)
Roman Ubakivi
pühapäev, 21. oktoober 2018
teisipäev, 2. oktoober 2018
Franciscus II
Paast avaldas soovi naha Maarjamaad kui maluga viljakat maad. Aga meie eliit on ju teadlikult eestluse malust loobunud ja peavad ta ilmingute vastu rahva seas jarjekindlat voitlust. Siin ma esinen geopoliitilisel mottetasandil, milles kahjuks meie rahvas on taielikult harimatu. Ainsaks mulle teadaolevaks geopoliitiliselt haritud inimeseks eestlastest on meie rahvusvaheliselt tunnustatud rahusvahelise oiguse spetsialist Rein Myllerson, kes hiljuti avaldas raamatu, kus ta pohjendas oma seisukohta, et ilmselt Ameerika unipolaarne maailmakord havib ja voidab multipolaarne, mitme joukeskusega mudel. Maakeeli ymberpanduna tahendab see seda, et Hiina ja Venemaa tousevad ja Ameerika hegemoonia vajub ja seega kogu Eesti senine valis- ja julgeolekupoliitika on vale ja meie liberaalne eliit, kes on viinud meid Venemaa vastasesse hubriidsotta, mis iga hetk voib ule kasvada kuumaks sojaks, viib meid hukatusse. Uhesonaga seesama arusaam, millest ma juba 15 aastat olen kirjutanud.
Juba M.Laari esimene valitsus asus totaalsele rynnakule eestlaste malu ja meie tsiilisatsiooni tugisamba vastu -Kollektiivse mentaliteedi vastu, millele pohineb rahvuslus. Laarlased hakkasid labi meedia rahva teadvust pommitama valega, nagu tahendaks aarmuslik individualism eestlase pohiolemust. See on muidugi absoluutses vastuolus meie pohiolemusega. Eestluse koige pohjalikum uurija Oskar Loorits todes, et me oleme yks koige kollektiivsematest maailma rahvastest. Kogu meie ajalugu ei ole olnud kuulsate sangarite ajalugu nagu indo-eurooplastel, vaid kollektiivne rahva ajalugu. Isegi meie myytiline kangelane Kalevipoeg on segu saavutustest ja jobust, kes purjuspai morvas oma aia ja lasi omaenda moogal oma jalad maha raiuda.
Miks meie eliit asus kohe peale taasiseseisvumist eestlust havitama? Sest kogu meie valis- ja julgeolekupoliitika otsustati rajada USA voimsusele ja neoliberaalse rahvusyleste banksterite maailmakorra mudelile, mis nagi ette koigi rahvuste havitamist. Ka kommude ideaaliks on ju rahvuste kadumine nagu tanaselgi Eesti eliidil. Aga USA-l on geopoliitika pohitodede jargi erinev tsivilisatsioonityyp kui seda on sakslastel, venelastel ja eestlastel ning seega erinevad vaartused. Seeparast meie eliit on votnud omaks M.Laari ja T.Kelami nn. "avatud rahvusluse" teooria, mis kutsub selgesonaliselt voimalikult kiiresti loobuma eestlaste polisvaartustest ja asendama need neoliberaalsete vaartustega. Seeparast on loogiline, et ma nimetan meie eliiti prof.Raua eeskujul "moraalseteks vardjateks", kuna nad kiidavad ja votavad uhkelt vastu "Pussy Riot'i" tegelasi, kes levitavad videosi enda grupiseksist uheksandat kuud raseda grupi liikmega ja tantsivad kankaani kiriku altaril. Minule kui traditsioonilisele eestlasele pole nad mingid oilsad vabadusvoitlejad, nagu meie eliit hindab, vaid jalgid vardjad.
Aga tanapaeva liberaalid pole ainult moraalsed vardjad vaid ka vaimselt mitte taisvaartuslikud, yhesonaga poolearulised.
Eesti NSV hariduse suureks eeliseks tanasega vorreldes oli korghariduse omandamisel noue oppida motlema oma peaga filosoofiaeksami naol. Seeparast lugesin nooruses labi igavate opikute asemel Aristotelese "Metafyysika" mis tegi mind eluks ajaks immuunseks liberaalide jaburduste suhtes. Aristoteles seletas vaga lihtsalt, et terve moistuse seisukohast ei saa osa olla mitte kuidagi tahtsam kui terve tervik. Seega indiviid oma inimoigustega on vahem tahtsam kui perekond, kogukond, uhiskond riik jne. Napakas oleks ju oletada, et ma imikuna oleks ellu jaanud ilma perekonnata ja yhiskond, rahvus ja riik haviks kui koigekallimat mind ei oleks. Liberaalide totakas egoistlik individualism on mitte ainult moraalselt vaid ka intellektuaalselt krokodillide tase.
Seega me peame Franciscuse nouande kohaselt tostma ausse oma esivanemate kollektiivse malu ja nende vaartused, mida meie eliit on jalge alla tallanud. Maluga on orgaaniliselt seotud Paavsti sygava motte kohaselt ka viljakus, sest oma kollektiivse maluga vastuolus olevad inimesed on onnetud ja stressis. Aga isegi stressis olevad loomad ei ole viljakad, raakimata siis inimestest. Laarlaste shokipoliitikast pohjustatud demograafiline katastroof on uletatav vaid oma esivanemate vaartuste juurde tagasipoordumisega. Paavsti kriitika kapitalismi kohta ja meie eliidi mamonnakultuse mainimine viitab, et me vajame eliiti, kelle malus on aktuaalne meie esivanemate eesmark J.Hurda sonastatud yleskutses saada vaimult suureks.
Roman Ubakivi
Paast avaldas soovi naha Maarjamaad kui maluga viljakat maad. Aga meie eliit on ju teadlikult eestluse malust loobunud ja peavad ta ilmingute vastu rahva seas jarjekindlat voitlust. Siin ma esinen geopoliitilisel mottetasandil, milles kahjuks meie rahvas on taielikult harimatu. Ainsaks mulle teadaolevaks geopoliitiliselt haritud inimeseks eestlastest on meie rahvusvaheliselt tunnustatud rahusvahelise oiguse spetsialist Rein Myllerson, kes hiljuti avaldas raamatu, kus ta pohjendas oma seisukohta, et ilmselt Ameerika unipolaarne maailmakord havib ja voidab multipolaarne, mitme joukeskusega mudel. Maakeeli ymberpanduna tahendab see seda, et Hiina ja Venemaa tousevad ja Ameerika hegemoonia vajub ja seega kogu Eesti senine valis- ja julgeolekupoliitika on vale ja meie liberaalne eliit, kes on viinud meid Venemaa vastasesse hubriidsotta, mis iga hetk voib ule kasvada kuumaks sojaks, viib meid hukatusse. Uhesonaga seesama arusaam, millest ma juba 15 aastat olen kirjutanud.
Juba M.Laari esimene valitsus asus totaalsele rynnakule eestlaste malu ja meie tsiilisatsiooni tugisamba vastu -Kollektiivse mentaliteedi vastu, millele pohineb rahvuslus. Laarlased hakkasid labi meedia rahva teadvust pommitama valega, nagu tahendaks aarmuslik individualism eestlase pohiolemust. See on muidugi absoluutses vastuolus meie pohiolemusega. Eestluse koige pohjalikum uurija Oskar Loorits todes, et me oleme yks koige kollektiivsematest maailma rahvastest. Kogu meie ajalugu ei ole olnud kuulsate sangarite ajalugu nagu indo-eurooplastel, vaid kollektiivne rahva ajalugu. Isegi meie myytiline kangelane Kalevipoeg on segu saavutustest ja jobust, kes purjuspai morvas oma aia ja lasi omaenda moogal oma jalad maha raiuda.
Miks meie eliit asus kohe peale taasiseseisvumist eestlust havitama? Sest kogu meie valis- ja julgeolekupoliitika otsustati rajada USA voimsusele ja neoliberaalse rahvusyleste banksterite maailmakorra mudelile, mis nagi ette koigi rahvuste havitamist. Ka kommude ideaaliks on ju rahvuste kadumine nagu tanaselgi Eesti eliidil. Aga USA-l on geopoliitika pohitodede jargi erinev tsivilisatsioonityyp kui seda on sakslastel, venelastel ja eestlastel ning seega erinevad vaartused. Seeparast meie eliit on votnud omaks M.Laari ja T.Kelami nn. "avatud rahvusluse" teooria, mis kutsub selgesonaliselt voimalikult kiiresti loobuma eestlaste polisvaartustest ja asendama need neoliberaalsete vaartustega. Seeparast on loogiline, et ma nimetan meie eliiti prof.Raua eeskujul "moraalseteks vardjateks", kuna nad kiidavad ja votavad uhkelt vastu "Pussy Riot'i" tegelasi, kes levitavad videosi enda grupiseksist uheksandat kuud raseda grupi liikmega ja tantsivad kankaani kiriku altaril. Minule kui traditsioonilisele eestlasele pole nad mingid oilsad vabadusvoitlejad, nagu meie eliit hindab, vaid jalgid vardjad.
Aga tanapaeva liberaalid pole ainult moraalsed vardjad vaid ka vaimselt mitte taisvaartuslikud, yhesonaga poolearulised.
Eesti NSV hariduse suureks eeliseks tanasega vorreldes oli korghariduse omandamisel noue oppida motlema oma peaga filosoofiaeksami naol. Seeparast lugesin nooruses labi igavate opikute asemel Aristotelese "Metafyysika" mis tegi mind eluks ajaks immuunseks liberaalide jaburduste suhtes. Aristoteles seletas vaga lihtsalt, et terve moistuse seisukohast ei saa osa olla mitte kuidagi tahtsam kui terve tervik. Seega indiviid oma inimoigustega on vahem tahtsam kui perekond, kogukond, uhiskond riik jne. Napakas oleks ju oletada, et ma imikuna oleks ellu jaanud ilma perekonnata ja yhiskond, rahvus ja riik haviks kui koigekallimat mind ei oleks. Liberaalide totakas egoistlik individualism on mitte ainult moraalselt vaid ka intellektuaalselt krokodillide tase.
Seega me peame Franciscuse nouande kohaselt tostma ausse oma esivanemate kollektiivse malu ja nende vaartused, mida meie eliit on jalge alla tallanud. Maluga on orgaaniliselt seotud Paavsti sygava motte kohaselt ka viljakus, sest oma kollektiivse maluga vastuolus olevad inimesed on onnetud ja stressis. Aga isegi stressis olevad loomad ei ole viljakad, raakimata siis inimestest. Laarlaste shokipoliitikast pohjustatud demograafiline katastroof on uletatav vaid oma esivanemate vaartuste juurde tagasipoordumisega. Paavsti kriitika kapitalismi kohta ja meie eliidi mamonnakultuse mainimine viitab, et me vajame eliiti, kelle malus on aktuaalne meie esivanemate eesmark J.Hurda sonastatud yleskutses saada vaimult suureks.
Roman Ubakivi
pühapäev, 30. september 2018
FRANCISCUS YLLATAS
Olin Raekojaplatsil kui paavst Johannes Paulus II meid kylastas. Tegemist oli selgelt poliitilise toetuse avaldusega, mille eest teda tanama laksingi, ent hinge ta ei konetanud. Tema kone sisu ma tegelikult ei maletagi.
Franciscuse visiiti Baltikumi ma ei jalginutki, sest ausalt oeldes midagi rohkemat kui eelmiselt paavstilt ma ei osanud oodata. Seeparast ma sattusin ta kone peale Eesti eliidile Roosiaias taiesti juhuslikult - hakkasin just tooriideid selga ajama et valjas korstent laduma minna kui impulsiivselt lylitasin korraks televiisori sisse. Just paavsti kone alguseks. Korsten jai tol kenal paeval ladumata, sest paavst puudutas ootamatult mulle kui rahvuslasele olulist teemat ja ka sydant. Kahjuks ei ole mul voimalust vaga targa paavstiga isiklikult suhelda ja muidugi ei saa ma vaita, et ta motles oma sonadega just seda, mida mina arvan.
Meie ettekujutus maailmast soltub loomulikult meie maailmavaatest ja rahvuslase arusaam erineb pohimotteliselt liberaali omast. Aga kogu Eesti eliit on liberaalne. Nii avaldas liberaal Aaviksoo kaks artiklit, kus ta toetudes Nietzschele tema yliinimesega, saab niimoodi aru, et ministriseisus annab talle moraalse oiguse rahvale valetada. Mina aga saan filosoofist niimoodi aru, et kuna kapitalismi areng on Laanea vana jumala tapnud ja asendanud ta mamonna puuslikuga, mis ei noua meilt enam enda hinge vertikaalset ponnistust, siis on igauhe kohus inimese nime oigustamiseks hoida vertikaalset kurssi ja pyyelda jumalale sarnase yliinimese poole. Aga Jumala sunonuum on Tode. Seega minu arusaamise jargi on ministri kohuseks rahvale ainult tott raakida ja seda just kriitilises situatsioonis milles eestlus tana kahtlematult on. Eliidi valetamine tana on hullem riigireetmisest. Teisalt liberaalide ainsaks voimaluseks voimul pusimiseks on rahva petmine talle valetades.
Franciscuse sonum meie eliidile oli havitav: te olete kyll elanud head, materjaalselt kindlustatud mugavat elu, ent see ei ole olnud hea, oige elu kristluse jargi. Rahva shokipoliitikaga tapmine ja riigivara omaenda taskusse kantimine ei ole muidugi ligiinimesse kui iseenda armastamine. Eesti rahvas ei ole onnelik ja eliidiski saavad olla onnelikud vaid krokodilli isiksuse tasemel tegelased, kellel pole vaimsusega midagi yhist.
Eesti eliidile on alati iseloomulik olnud moonakamentaliteet ja krapslik valmisolek iga uue isanda pilli jargi tantsimine. Nii sai muidugi Eesti esimeseks maaks Euroopas kes sai judenfreyks ja tana oleme ainuke maa, kus poliitiline eliit on taielikult liberaalne. Kevadel oli liberaalide juhil Euroopa parlamendis (G.V.) Euronewsis esinedes pohjus tuua Eestit koigile teistele maadele eeskujuks, sest meil ei ole ainult voimuparteid liberaalsed, vaid ka koik opositsiooniparteid on liberaalsed.
Muidugi on siin esmapilgul vastuolu: kogu tanane Eesti eliit koosneb ju vanadest kommunistidest ja kagebeshnikutest ning nooremad nende portfellihoidjatest broileritest ja kuidas sai neist yleoo liberaalid kelle ideoloogia on absoluutselt vastuolus kommunistlikuga? Tegelikult mingit massilist ajukirurgiat ei olnud. NSVL eliidi degenereerumisprotsess algas juba Hrushtshovi ajal ja Noukogude voimu lagundamist juhtisid edukalt tippkommunistid ja tema truu tooriist KGB. Nad ise olid ammu loobunud kommunismiideest, sest see pani neid kurnavasse rakesse, samal ajal kui nende materiaalse heaolu tase oli poliitburoo raudvara Mikojani sonade kohaselt vaid keskmise Kreeka inseneri tasemel. Tanapaeva liberalism on degerantide religioon ja ideoloogia, sest erinevalt paavstist ja rahvuslastest (selles pohiprintsiibis olen ma Franciscusega kahtlematult hingesugulane) ja ka toelistest kommunistidest kuulutavad liberaalid koige tahtsamaks indiviidi, iseenda egoistlikud huvid. Rahvuslasena on minust tahtsamad eestluse huvid. Ristiusule on aga liberaalid antikristlased, satanistid, sest Jumala kohale on liberaalid asetanud iseenda.
NSVL raha ja kulla valjavedu algas KGB abil juba 1970-ndatel ja massilise hoo sai ta 1986.aastal ning valismaal hakati massiliselt moodustama varifirmasi, mille aktsionarideks olid kompartei usaldusfirmasi. Mitte midagi uut ajaloos, sest just nii hakkasid natsid Bormanni juhtimisel tegutsema 1943.a-l. Sotsialistliku majanduse pohiprintsiibid kaotati ara 1987. aastal ja sealtpeale astus NSVL nn. yleminekumajanduse seisusse.
Voib uskuda Gorbatshovi, et tegelikult ta eesmargiks ei olnud NSVL lagundamine, sest degenerantse mulapidamatusega imbetsillina ta ei saanud aru, et rahva vara umberkantimiseks nomenklatuuri isiklikku omandusse on valtimatu kommunistliku ideoloogi ja seega ka kompartei lammutamine, viimane oli aga asendamatu yhtse riigi pysimiseks. Mingi president ja liiduleping polnud selleks voimeline sotsialistliku majanduse lammutamise olukorras.
Franciscus ei anna ainult meie tanase olukorra adekvaatse hinnangu (vast ka piiskopp Jourdani abil) vaid ka naitab oige tee inimese ja eestluse oitsenguks: poorduda tagasi oma juurte poole mis voimaldab ka tana ahtra Maarjamaa muuta taas viljakaks.
(Jargneb)
Roman Ubakivi
Olin Raekojaplatsil kui paavst Johannes Paulus II meid kylastas. Tegemist oli selgelt poliitilise toetuse avaldusega, mille eest teda tanama laksingi, ent hinge ta ei konetanud. Tema kone sisu ma tegelikult ei maletagi.
Franciscuse visiiti Baltikumi ma ei jalginutki, sest ausalt oeldes midagi rohkemat kui eelmiselt paavstilt ma ei osanud oodata. Seeparast ma sattusin ta kone peale Eesti eliidile Roosiaias taiesti juhuslikult - hakkasin just tooriideid selga ajama et valjas korstent laduma minna kui impulsiivselt lylitasin korraks televiisori sisse. Just paavsti kone alguseks. Korsten jai tol kenal paeval ladumata, sest paavst puudutas ootamatult mulle kui rahvuslasele olulist teemat ja ka sydant. Kahjuks ei ole mul voimalust vaga targa paavstiga isiklikult suhelda ja muidugi ei saa ma vaita, et ta motles oma sonadega just seda, mida mina arvan.
Meie ettekujutus maailmast soltub loomulikult meie maailmavaatest ja rahvuslase arusaam erineb pohimotteliselt liberaali omast. Aga kogu Eesti eliit on liberaalne. Nii avaldas liberaal Aaviksoo kaks artiklit, kus ta toetudes Nietzschele tema yliinimesega, saab niimoodi aru, et ministriseisus annab talle moraalse oiguse rahvale valetada. Mina aga saan filosoofist niimoodi aru, et kuna kapitalismi areng on Laanea vana jumala tapnud ja asendanud ta mamonna puuslikuga, mis ei noua meilt enam enda hinge vertikaalset ponnistust, siis on igauhe kohus inimese nime oigustamiseks hoida vertikaalset kurssi ja pyyelda jumalale sarnase yliinimese poole. Aga Jumala sunonuum on Tode. Seega minu arusaamise jargi on ministri kohuseks rahvale ainult tott raakida ja seda just kriitilises situatsioonis milles eestlus tana kahtlematult on. Eliidi valetamine tana on hullem riigireetmisest. Teisalt liberaalide ainsaks voimaluseks voimul pusimiseks on rahva petmine talle valetades.
Franciscuse sonum meie eliidile oli havitav: te olete kyll elanud head, materjaalselt kindlustatud mugavat elu, ent see ei ole olnud hea, oige elu kristluse jargi. Rahva shokipoliitikaga tapmine ja riigivara omaenda taskusse kantimine ei ole muidugi ligiinimesse kui iseenda armastamine. Eesti rahvas ei ole onnelik ja eliidiski saavad olla onnelikud vaid krokodilli isiksuse tasemel tegelased, kellel pole vaimsusega midagi yhist.
Eesti eliidile on alati iseloomulik olnud moonakamentaliteet ja krapslik valmisolek iga uue isanda pilli jargi tantsimine. Nii sai muidugi Eesti esimeseks maaks Euroopas kes sai judenfreyks ja tana oleme ainuke maa, kus poliitiline eliit on taielikult liberaalne. Kevadel oli liberaalide juhil Euroopa parlamendis (G.V.) Euronewsis esinedes pohjus tuua Eestit koigile teistele maadele eeskujuks, sest meil ei ole ainult voimuparteid liberaalsed, vaid ka koik opositsiooniparteid on liberaalsed.
Muidugi on siin esmapilgul vastuolu: kogu tanane Eesti eliit koosneb ju vanadest kommunistidest ja kagebeshnikutest ning nooremad nende portfellihoidjatest broileritest ja kuidas sai neist yleoo liberaalid kelle ideoloogia on absoluutselt vastuolus kommunistlikuga? Tegelikult mingit massilist ajukirurgiat ei olnud. NSVL eliidi degenereerumisprotsess algas juba Hrushtshovi ajal ja Noukogude voimu lagundamist juhtisid edukalt tippkommunistid ja tema truu tooriist KGB. Nad ise olid ammu loobunud kommunismiideest, sest see pani neid kurnavasse rakesse, samal ajal kui nende materiaalse heaolu tase oli poliitburoo raudvara Mikojani sonade kohaselt vaid keskmise Kreeka inseneri tasemel. Tanapaeva liberalism on degerantide religioon ja ideoloogia, sest erinevalt paavstist ja rahvuslastest (selles pohiprintsiibis olen ma Franciscusega kahtlematult hingesugulane) ja ka toelistest kommunistidest kuulutavad liberaalid koige tahtsamaks indiviidi, iseenda egoistlikud huvid. Rahvuslasena on minust tahtsamad eestluse huvid. Ristiusule on aga liberaalid antikristlased, satanistid, sest Jumala kohale on liberaalid asetanud iseenda.
NSVL raha ja kulla valjavedu algas KGB abil juba 1970-ndatel ja massilise hoo sai ta 1986.aastal ning valismaal hakati massiliselt moodustama varifirmasi, mille aktsionarideks olid kompartei usaldusfirmasi. Mitte midagi uut ajaloos, sest just nii hakkasid natsid Bormanni juhtimisel tegutsema 1943.a-l. Sotsialistliku majanduse pohiprintsiibid kaotati ara 1987. aastal ja sealtpeale astus NSVL nn. yleminekumajanduse seisusse.
Voib uskuda Gorbatshovi, et tegelikult ta eesmargiks ei olnud NSVL lagundamine, sest degenerantse mulapidamatusega imbetsillina ta ei saanud aru, et rahva vara umberkantimiseks nomenklatuuri isiklikku omandusse on valtimatu kommunistliku ideoloogi ja seega ka kompartei lammutamine, viimane oli aga asendamatu yhtse riigi pysimiseks. Mingi president ja liiduleping polnud selleks voimeline sotsialistliku majanduse lammutamise olukorras.
Franciscus ei anna ainult meie tanase olukorra adekvaatse hinnangu (vast ka piiskopp Jourdani abil) vaid ka naitab oige tee inimese ja eestluse oitsenguks: poorduda tagasi oma juurte poole mis voimaldab ka tana ahtra Maarjamaa muuta taas viljakaks.
(Jargneb)
Roman Ubakivi
teisipäev, 12. juuni 2018
SINGAPUR - KANADA - HIINA
Vaatasin Trumpi ebaharilikult pikka pressikonverentsi peale edukat diplomaatilist läbimurret. Trumpil on põhjust rahuloluks - kõige ilmsem lähim ülesanne on saavutatud - soodne foon novembrikuu vahevalimisteks on loodud. Ma ei hakka analüüsima Korea poolsaare tuleviku erinevaid stsenaariume, vaid tulen lagedale ketserliku mõttega uue geopoliitilise trendi võimalikkusest, mis võib ilmneda mõne aasta pärast.
Kuna mälus on veel G-7 pildid Kanadast, kus Trump varjamatu põlgusega kuulas kolme degenerantse M mantraid kokkuvariseva liberaalse maailmakorra unipolaarse mudeli eest võitlemise hädavajalikkusest; kust lausa õhkas laibalõhna surnumatja näoga lastetust Merkelist, kes pole võimeline tulevikuvisiooniks ja orjatari staatuses kujutleb end naeruväärselt maailmapoliitika tegijana. Vinguvad ja etlevad, ent lõpeks otsustab Trumpi tahe, milleks on nuumatud sea (EL) karm veristamine. Need G-4 tühisused (degenerantide seast tuleb välja arvata Jaapani ja Itaalia uue juhi) mõtlesid geopoliitilist subjekti esindavale Trumpile pähe määrida oma luulusi! Pealegi on Trump isiksus, kes tuli poliitikasse oma missiooni täitma, mitte nagu ta eelkäijatest klounid.
Kanada, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid on tühisused, mitte tuleviku kujundajad nagu selleks on isegi Kim III, kellega Trumpil on mille üle kaubelda.
Tulevikku kujundav elav poliitika oli ka Hiinas Shangai Koostöö Organisatsiooni tippkohtumisel, kus Xi, Putin, Modi ja Rouhani täitsid sisuga multipolaarse maailma mudelit. Viimase lahtiseletamiseks sobib hästi järgmine tekst: "Me püüdleme järgmise imeilusa nägemuse poole - maailm tugevate, suveräänsete ja iseseisvate rahvustega, igaüks omaenda kultuuri ja unistustega, liikudes külg-külje kõrval õitsengule, vabadusele ja rahule läbi tulevate aastate." See tekst on D.Trumpi kirjutatud preambulast USA Rahvusliku Julgeoleku Strateegiast mis võeti vastu eelmise aasta detsembris. Seega esimeseks järelduseks on: ehkki Trump ei oma kodusõja tõttu võimutäiust, langeb tema ja kolme muu maailma tähtsaima liidri tulevikunägemus kokku.
Kuna hiljutisel SKO kohtumisel Xi tsementeeris Hiina-Vene poliitilis-sõjalise liidu, nimetades seda esmakordselt strateegiliseks, siis reaalselt USA jõud sellest üle ei käi. Trumpile on kahtlematult tuttav maksiim: kui su jõud vastasest üle ei käi, siis liitu temaga ja õõnesta teda seespoolt. Teiseks järelduseks on seega, et tulevikus on võimalik G-4 (Hiina,USA, Venemaa ja India), mis sisuliselt on võimeline maailma probleemidega tegelema ja kompromisse leidma.
Need kaks järeldust lubavad meil teha ülitähtsa geopoliitilise oletuse: Trump läheb ajalukku mitte ainult kui Nobeli rahupreemiaga õiglaselt (vastandina Obamale) pärjatud USA riigimees, vaid ka kui inimkonna heategija, kes tõi USA välja nn. Thukydidese lõksust ja hoidis ära sellega III maailmasõja. Viimane on vältimatu kui valimised oleks võitnud Clinton ja kodusõjas jääks võitjaks banksterid.
Roman Ubakivi
Vaatasin Trumpi ebaharilikult pikka pressikonverentsi peale edukat diplomaatilist läbimurret. Trumpil on põhjust rahuloluks - kõige ilmsem lähim ülesanne on saavutatud - soodne foon novembrikuu vahevalimisteks on loodud. Ma ei hakka analüüsima Korea poolsaare tuleviku erinevaid stsenaariume, vaid tulen lagedale ketserliku mõttega uue geopoliitilise trendi võimalikkusest, mis võib ilmneda mõne aasta pärast.
Kuna mälus on veel G-7 pildid Kanadast, kus Trump varjamatu põlgusega kuulas kolme degenerantse M mantraid kokkuvariseva liberaalse maailmakorra unipolaarse mudeli eest võitlemise hädavajalikkusest; kust lausa õhkas laibalõhna surnumatja näoga lastetust Merkelist, kes pole võimeline tulevikuvisiooniks ja orjatari staatuses kujutleb end naeruväärselt maailmapoliitika tegijana. Vinguvad ja etlevad, ent lõpeks otsustab Trumpi tahe, milleks on nuumatud sea (EL) karm veristamine. Need G-4 tühisused (degenerantide seast tuleb välja arvata Jaapani ja Itaalia uue juhi) mõtlesid geopoliitilist subjekti esindavale Trumpile pähe määrida oma luulusi! Pealegi on Trump isiksus, kes tuli poliitikasse oma missiooni täitma, mitte nagu ta eelkäijatest klounid.
Kanada, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid on tühisused, mitte tuleviku kujundajad nagu selleks on isegi Kim III, kellega Trumpil on mille üle kaubelda.
Tulevikku kujundav elav poliitika oli ka Hiinas Shangai Koostöö Organisatsiooni tippkohtumisel, kus Xi, Putin, Modi ja Rouhani täitsid sisuga multipolaarse maailma mudelit. Viimase lahtiseletamiseks sobib hästi järgmine tekst: "Me püüdleme järgmise imeilusa nägemuse poole - maailm tugevate, suveräänsete ja iseseisvate rahvustega, igaüks omaenda kultuuri ja unistustega, liikudes külg-külje kõrval õitsengule, vabadusele ja rahule läbi tulevate aastate." See tekst on D.Trumpi kirjutatud preambulast USA Rahvusliku Julgeoleku Strateegiast mis võeti vastu eelmise aasta detsembris. Seega esimeseks järelduseks on: ehkki Trump ei oma kodusõja tõttu võimutäiust, langeb tema ja kolme muu maailma tähtsaima liidri tulevikunägemus kokku.
Kuna hiljutisel SKO kohtumisel Xi tsementeeris Hiina-Vene poliitilis-sõjalise liidu, nimetades seda esmakordselt strateegiliseks, siis reaalselt USA jõud sellest üle ei käi. Trumpile on kahtlematult tuttav maksiim: kui su jõud vastasest üle ei käi, siis liitu temaga ja õõnesta teda seespoolt. Teiseks järelduseks on seega, et tulevikus on võimalik G-4 (Hiina,USA, Venemaa ja India), mis sisuliselt on võimeline maailma probleemidega tegelema ja kompromisse leidma.
Need kaks järeldust lubavad meil teha ülitähtsa geopoliitilise oletuse: Trump läheb ajalukku mitte ainult kui Nobeli rahupreemiaga õiglaselt (vastandina Obamale) pärjatud USA riigimees, vaid ka kui inimkonna heategija, kes tõi USA välja nn. Thukydidese lõksust ja hoidis ära sellega III maailmasõja. Viimane on vältimatu kui valimised oleks võitnud Clinton ja kodusõjas jääks võitjaks banksterid.
Roman Ubakivi
reede, 25. mai 2018
KAS PUTINI TÄHT HAKKAB TUHMUMA?
Peale hiilgavat valimisvõitu, kus rahvas tõepoolest tuli välja ja seisis sabades, et Putinile toetust avaldada, on Putin avaldanud Venemaa rahvuslikud eesmärgid ja strateegia ning paika pannud uue valitsuse. Minu kui rahvuslase mättakese otsast vaadates on eesmärgid ja strateegia absoluutselt õiged. Tänu saavutatud tehnoloogilisele ülekaalule on Venemaa taganud lähimaks kümnendiks sõjalise julgeoleku ning on võimalik ja õige pöörata peatähelepanu koos ideoloogiaga sotsiaal- majanduslikele probleemidele, mille integreeritud näitajaks on õieti esikohale asetatud demograafia. Lääs oma Venemaa vastases sõjakäigus saab täna ja lähimate aastate jooksul kasutada vaid psühholoogilist- ja majandussõda. Venemaa on täna võimeline sõjaliselt takistamatult põhja laskma kõik USA lennukiemalaevade lahingugrupid, mille loomulikuks tagajärjeks on kogu dollariimpeeriumi kokkuvarisemine.
Selle, rõhutan veelkord, täiesti õigete sihtide ja strateegia elluviijaks on paika pandud ka uus valitsus. Pealkirjas toodud küsimus on tingitud kahtlusest: kas uus valitsus on võimeline ellu viima Putini ukaasi. Ebaõnnestumise korral rahva entusiasm ja toetus haihtub ning Putin muutub mitte tõsiselt võetavaks ja ta kaotab võimu analoogiliselt Hrushtsovile.
Erinevalt Hrushtsovi avantürimist, nõuab Putini ukaasi elluviimine vaid 6% majanduskasvu ja 8 triljoni rbl. suurust (ca $ 135 miljardit) investeeringut. Rahvusliku majandusteooria ja Stalini poolt näidatud ca 15% majandusarengu tempo seisukohalt on see kukepea. Ainuüksi Keskpangas lebab 18 triljoni rbl. välisvaluutasse paigutatuna. Oma geopoliitilise vaenlase USA majandusse on investeeritud treasurite näol ca $100 miljardit. Relvi müüb Venemaa asstas $15 miljardi eest ja põllumajandustooteid $20 miljardi väärtuses. Eelarve on koostatud lähtudes nafta hinnast $40 barrelilt. Peale USA taganemist Iraaniga lepingust hüppas juba üle $80 barrelilt ja võib prognoosida tõusu $100 kanti, kuna USA on huvitatud oma kildgaasi ja-nafta kasumlikusest, mille nad Euroopale pähe määrivad. Sellest on huvitatud ka Venemaaga poliitikat ühtlustav Saudi Araabia, kes teostab oma riigile kuuluva naftakompanii 5% IPOt, kust loodab saada ca $1 triljoni. Ja loomulikult on see kullavihm Venemaale. Seega eesmärgid on võimalusi arvestades mitte utoopilised, vaid pigem tagasihoidlikud.
Probleem on selles, et Venemaal (nagu Eestiski) valitseb neoliberaalne majandusmudel, mille eesmärgiks ei ole majanduskasv ja rahva elujärje parandamine, vaid hoopis banksterite kasumi maksimaliseerimine. Seetõttu on Venemaa juba 2012. aastast majanduslanguses ja rahva sissetulekud kahanevad järjekindlalt. Teisalt on ca 200 oligarhiperet rikastunud sadade miljardite tempos ja raha veetakse Venemaalt takistamatult välja offshoridesse. Seega näen ma probleemi selles, et kogu valitsuse majandusblokk ja Keskpank on seni Putini õnnistusel koosnenud totaalselt liberaalidest, kes on jätnud reaalse majanduse ilma krediidist ja raha Venemaalt välja vedanud ja nii kägistab Venemaa majandust, tehes talle kümme korda suuremat kahju kui kõik Lääne sanktsioonid.
Putini intellektuaalne tase pole muidugi võrreldav Mart Laari omaga ja tundub ilmvõimatuna, et ta sellest aru ei saa. Teisalt, omades pisikese inimrühma juhtimise kogemust, saan ma aru, et mingit reaalset vabadust ka kõige suuremal despoodil olla ei saa, sa oled kätest ja jalust seotud teistest. Nagu Ameerikaski ja mujalgi, on Venemaa eliit lõhenenud ja omavahelises sõjas. Laias laastus võib eristada kahte põhimõtteliselt leppimatut gruppi: patrioodid ja globalistid. Patrioodid on Trump, Putin ja Xi, kes peavad esmatähtsaks oma maa rahvuslikke huve. Globalistid on kosmopoliidid, kes moodustavad internatsionaali, kelle põhaks lehmaks on finantsoligarhia-korporokraatia huvid. Ideoloogiliselt on viimased liberaalid. Muidugi on konkreetsel maal pilt palju keerukam: nii on Hiinas selgelt vähemalt kolm suuremat rühmitust - sõjaäelased, Shangai ja komsomolid. Ka venemaal on kolmas grupeering -nn. perekond (Jeltsin) täna Voloshiniga eesotsas, kes nagu liberaalidki töötavad Putini vastu.
Venemaa eliit, nagu teiste liiduvabariikide eliit pärineb ju NSVL degenereerunud eliidist, kes rahva vara omastamse nimel lagundasid NSVLiidu ja muutusid üleöö kommunistidest liberaalideks. Putini selja taga on silovikud-riigimehed, kellele on esmaseks Venemaa rahvuslikud huvid. Viimaseks on kindlasti ka vajadus ära hoida avalik kodusõda, mis võib puhkeda kui täna kohe liberaalide viies kolonn võimult katsuda kõrvaldada. Neil on selleks piisavalt ressursi ja ka välisabi käepärast ning ebanormaalse sotsiaalse kihistumise ja ebaõiglusega soodne pinnas kobestatud. Eestit õnneks vähemalt kodusõja oht ei ähvarda, sest meil on kõik parteid liberaalsed. Seevastu on meie mädanemine ja vaikne kadu garanteeritud.
Seega on Putinil potentsiaalselt kuhjaga ressurssi oma ukaasi realiseerimiseks kuid selleks on hädavajalik muuta neoliberaalne majandusmudel rahvuslikuks-patriootlikuks. Liberaalid suudavad parimal juhul Kudrini kinnitusel tagada vaid 1-1,5% majanduskasvu ja sedagi vaid statistikat võltsides (selleks toodi statistikaamet majandusarenguministeeriumi otsealluvusse). See tähendaks Putinile katastroofi. Kui tema uus ukaas jääb samuti sisuliselt täitmata kui tema 2012 ukaas, siis pole ta enam tõsiselt võetav.
Võtmeküsimuseks on seega, kas uus Valitsus ja Keskpank tahavad ja suudavad Putini ukaasi eesmärke saavutada. See on esmapilgul isegi võimalik, sest poliitilise tasemega figuurid, kes avalikult rahvusliku majanduspoliitika suudaksid blokeerida on sule sappa saanud nagu Shuvalov ja Dvorkovitsh või ametis madaldatud nagu Prihhodko. Uljukaev istub vangis. Seega ilmselt samm õiges suunas. Medvedjev ei ole muidugi mingi visionäär ja Bismarck, vaid hoopis liberaal, ent Putin võib teda ilmselt usaldada. Kudrin on kavalalt pandud valitsuse tegevust kontrollima, sest tema koera-kassi suhted Medvedjeviga on üldteada. Poliitika on võimaluste kunst. Samas on majandusblokk endiselt liberaalide, ehkki mitte prominentsete käes nagu Siluanov.
Seega taandub küsimus sellele, kas Siluanov ja Nabiullina peavad tähtsamaiks oma ametikohast kinni pidamist, milleks nad peavad loobuma oma senisest liberaalsest kipspäisusest, või Putin vahetab nad välja juba selle aasta lõpus. Senine liberaalide skeem, et majandusse investeerimiseks eraldatud raha jagatakse Keskpanga poolt laiali oma lemmikpankadele, ettevõtjatel on aga Keskpanga poolt kehtestatud ülikõrge protsendi tõttu võimatu laenata ja pangad panevad investeerimiseks mõeldud raha bõrsile rublakursiga spekuleerimiseks hiigelkasumite saamiseks, mida võimaldab omakorda Keskpanga poolt vabaks lastud rubla kurss, mis on karjuvas vastuolus Vene põhiseaduse nõudega, et Keskpank peab tagama rubla stabiilsuse. Nii oli 2015.aastal rubla kõige ebastabiilsem raha maailmas! See sisuliselt kriminaalne liberaalide banksterite maffia on ilmselgelt väga möjuvõimas ja Venemaa arengu pidur.
Kolmas, vast kõige ebatõenäolisem, võimalus on, et Putin ise oma majandusmõtlemises on Sobtshaki taoline liberaal ja tahab surnult sooja saada.
Roman Ubakivi
Peale hiilgavat valimisvõitu, kus rahvas tõepoolest tuli välja ja seisis sabades, et Putinile toetust avaldada, on Putin avaldanud Venemaa rahvuslikud eesmärgid ja strateegia ning paika pannud uue valitsuse. Minu kui rahvuslase mättakese otsast vaadates on eesmärgid ja strateegia absoluutselt õiged. Tänu saavutatud tehnoloogilisele ülekaalule on Venemaa taganud lähimaks kümnendiks sõjalise julgeoleku ning on võimalik ja õige pöörata peatähelepanu koos ideoloogiaga sotsiaal- majanduslikele probleemidele, mille integreeritud näitajaks on õieti esikohale asetatud demograafia. Lääs oma Venemaa vastases sõjakäigus saab täna ja lähimate aastate jooksul kasutada vaid psühholoogilist- ja majandussõda. Venemaa on täna võimeline sõjaliselt takistamatult põhja laskma kõik USA lennukiemalaevade lahingugrupid, mille loomulikuks tagajärjeks on kogu dollariimpeeriumi kokkuvarisemine.
Selle, rõhutan veelkord, täiesti õigete sihtide ja strateegia elluviijaks on paika pandud ka uus valitsus. Pealkirjas toodud küsimus on tingitud kahtlusest: kas uus valitsus on võimeline ellu viima Putini ukaasi. Ebaõnnestumise korral rahva entusiasm ja toetus haihtub ning Putin muutub mitte tõsiselt võetavaks ja ta kaotab võimu analoogiliselt Hrushtsovile.
Erinevalt Hrushtsovi avantürimist, nõuab Putini ukaasi elluviimine vaid 6% majanduskasvu ja 8 triljoni rbl. suurust (ca $ 135 miljardit) investeeringut. Rahvusliku majandusteooria ja Stalini poolt näidatud ca 15% majandusarengu tempo seisukohalt on see kukepea. Ainuüksi Keskpangas lebab 18 triljoni rbl. välisvaluutasse paigutatuna. Oma geopoliitilise vaenlase USA majandusse on investeeritud treasurite näol ca $100 miljardit. Relvi müüb Venemaa asstas $15 miljardi eest ja põllumajandustooteid $20 miljardi väärtuses. Eelarve on koostatud lähtudes nafta hinnast $40 barrelilt. Peale USA taganemist Iraaniga lepingust hüppas juba üle $80 barrelilt ja võib prognoosida tõusu $100 kanti, kuna USA on huvitatud oma kildgaasi ja-nafta kasumlikusest, mille nad Euroopale pähe määrivad. Sellest on huvitatud ka Venemaaga poliitikat ühtlustav Saudi Araabia, kes teostab oma riigile kuuluva naftakompanii 5% IPOt, kust loodab saada ca $1 triljoni. Ja loomulikult on see kullavihm Venemaale. Seega eesmärgid on võimalusi arvestades mitte utoopilised, vaid pigem tagasihoidlikud.
Probleem on selles, et Venemaal (nagu Eestiski) valitseb neoliberaalne majandusmudel, mille eesmärgiks ei ole majanduskasv ja rahva elujärje parandamine, vaid hoopis banksterite kasumi maksimaliseerimine. Seetõttu on Venemaa juba 2012. aastast majanduslanguses ja rahva sissetulekud kahanevad järjekindlalt. Teisalt on ca 200 oligarhiperet rikastunud sadade miljardite tempos ja raha veetakse Venemaalt takistamatult välja offshoridesse. Seega näen ma probleemi selles, et kogu valitsuse majandusblokk ja Keskpank on seni Putini õnnistusel koosnenud totaalselt liberaalidest, kes on jätnud reaalse majanduse ilma krediidist ja raha Venemaalt välja vedanud ja nii kägistab Venemaa majandust, tehes talle kümme korda suuremat kahju kui kõik Lääne sanktsioonid.
Putini intellektuaalne tase pole muidugi võrreldav Mart Laari omaga ja tundub ilmvõimatuna, et ta sellest aru ei saa. Teisalt, omades pisikese inimrühma juhtimise kogemust, saan ma aru, et mingit reaalset vabadust ka kõige suuremal despoodil olla ei saa, sa oled kätest ja jalust seotud teistest. Nagu Ameerikaski ja mujalgi, on Venemaa eliit lõhenenud ja omavahelises sõjas. Laias laastus võib eristada kahte põhimõtteliselt leppimatut gruppi: patrioodid ja globalistid. Patrioodid on Trump, Putin ja Xi, kes peavad esmatähtsaks oma maa rahvuslikke huve. Globalistid on kosmopoliidid, kes moodustavad internatsionaali, kelle põhaks lehmaks on finantsoligarhia-korporokraatia huvid. Ideoloogiliselt on viimased liberaalid. Muidugi on konkreetsel maal pilt palju keerukam: nii on Hiinas selgelt vähemalt kolm suuremat rühmitust - sõjaäelased, Shangai ja komsomolid. Ka venemaal on kolmas grupeering -nn. perekond (Jeltsin) täna Voloshiniga eesotsas, kes nagu liberaalidki töötavad Putini vastu.
Venemaa eliit, nagu teiste liiduvabariikide eliit pärineb ju NSVL degenereerunud eliidist, kes rahva vara omastamse nimel lagundasid NSVLiidu ja muutusid üleöö kommunistidest liberaalideks. Putini selja taga on silovikud-riigimehed, kellele on esmaseks Venemaa rahvuslikud huvid. Viimaseks on kindlasti ka vajadus ära hoida avalik kodusõda, mis võib puhkeda kui täna kohe liberaalide viies kolonn võimult katsuda kõrvaldada. Neil on selleks piisavalt ressursi ja ka välisabi käepärast ning ebanormaalse sotsiaalse kihistumise ja ebaõiglusega soodne pinnas kobestatud. Eestit õnneks vähemalt kodusõja oht ei ähvarda, sest meil on kõik parteid liberaalsed. Seevastu on meie mädanemine ja vaikne kadu garanteeritud.
Seega on Putinil potentsiaalselt kuhjaga ressurssi oma ukaasi realiseerimiseks kuid selleks on hädavajalik muuta neoliberaalne majandusmudel rahvuslikuks-patriootlikuks. Liberaalid suudavad parimal juhul Kudrini kinnitusel tagada vaid 1-1,5% majanduskasvu ja sedagi vaid statistikat võltsides (selleks toodi statistikaamet majandusarenguministeeriumi otsealluvusse). See tähendaks Putinile katastroofi. Kui tema uus ukaas jääb samuti sisuliselt täitmata kui tema 2012 ukaas, siis pole ta enam tõsiselt võetav.
Võtmeküsimuseks on seega, kas uus Valitsus ja Keskpank tahavad ja suudavad Putini ukaasi eesmärke saavutada. See on esmapilgul isegi võimalik, sest poliitilise tasemega figuurid, kes avalikult rahvusliku majanduspoliitika suudaksid blokeerida on sule sappa saanud nagu Shuvalov ja Dvorkovitsh või ametis madaldatud nagu Prihhodko. Uljukaev istub vangis. Seega ilmselt samm õiges suunas. Medvedjev ei ole muidugi mingi visionäär ja Bismarck, vaid hoopis liberaal, ent Putin võib teda ilmselt usaldada. Kudrin on kavalalt pandud valitsuse tegevust kontrollima, sest tema koera-kassi suhted Medvedjeviga on üldteada. Poliitika on võimaluste kunst. Samas on majandusblokk endiselt liberaalide, ehkki mitte prominentsete käes nagu Siluanov.
Seega taandub küsimus sellele, kas Siluanov ja Nabiullina peavad tähtsamaiks oma ametikohast kinni pidamist, milleks nad peavad loobuma oma senisest liberaalsest kipspäisusest, või Putin vahetab nad välja juba selle aasta lõpus. Senine liberaalide skeem, et majandusse investeerimiseks eraldatud raha jagatakse Keskpanga poolt laiali oma lemmikpankadele, ettevõtjatel on aga Keskpanga poolt kehtestatud ülikõrge protsendi tõttu võimatu laenata ja pangad panevad investeerimiseks mõeldud raha bõrsile rublakursiga spekuleerimiseks hiigelkasumite saamiseks, mida võimaldab omakorda Keskpanga poolt vabaks lastud rubla kurss, mis on karjuvas vastuolus Vene põhiseaduse nõudega, et Keskpank peab tagama rubla stabiilsuse. Nii oli 2015.aastal rubla kõige ebastabiilsem raha maailmas! See sisuliselt kriminaalne liberaalide banksterite maffia on ilmselgelt väga möjuvõimas ja Venemaa arengu pidur.
Kolmas, vast kõige ebatõenäolisem, võimalus on, et Putin ise oma majandusmõtlemises on Sobtshaki taoline liberaal ja tahab surnult sooja saada.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 16. aprill 2018
ANGLOSAKSIDE ALLAKÄIK
Hiljutine Süüria kriis demonstreeris praktikas reaalselt, mida ma eelnevalt geopoliitiliselt võimsuste bilanssi vaagides väitsin: USA hegemoonia on pöördumatult kadunud ja ebaadekvaatse poliitikaga kiirendatakse vaid Ameerika globaalse impeeriumi lagunemist. Ja languse peamine põhjus on eliidi ülbus ja rumalus.
Anglosaksidel on hea omadus püstitada kaugeid ja tähtsaid sihte ning buldogi taoliselt visalt neid järgida. Mainigem siin kasvõi Deep State tänase poliitika aluseks olevat Volfowitzi doktriini (1992.a.),Bushi doktriini, CONPLAN 8022. Samuti on selleks kohandatud poliitiline süsteem, mis elab üle kõik hälbed (nagu täna D.Trump) tänu võimude lahususele. Ükskõik mida ka presidentki tahaks, tegelikult määravad strateegilise suuna ikka tagatubasi eelistav finantsoligarhia, kelle käes on meedia, Kongress ja Ülemkohus. Ent see pikaajaline planeerimine võib muutuda kiiresti muutuvates oludes idiootseks nõrkuseks. Mõni aasta tagasi võrdlesin seda edasitormamist olukorraga, kus karuoda on juba kurgus. Arutut edasitormamist demonstreeribki Süüria kriis, seda nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes. On tunda, et Impeerium tunneb surmaohtu ja see aja vähesuse tunne viib arutule rapsimisele ja karuoda juba söögitorru tungimisele.
Arvan, et USA eliidi arukamat osa esindab S.Bannon koos D.Trumpiga, kes on aru saanud, et Impeerium on ülepingutanud ja tark on veidi kokku tõmmata ja siseprobleemidele keskenduda loosungiga "Amerika First!". Ent kaalukam jõud on siiski banksterite käes ja nende rahvuseta kosmopoliitide huvides on globaalse Impeeriumi loomine kasutades Ameerikat haguna ära (viide muidugi neoconidele kui trotskistidele).
Seega tegutsetakse vana plaani järgi, mille loomulikuks eesmärgiks on Venemaal Jeltsini taolise endale meelepärase rezhiimi kehtestamine ja seejärel Venemaa lagundamine ca kümneks vürstiriigikeseks. Siis olevat paras aeg peavaenlase Hiina vastu välja astuda. Putini kõrvaldamiseks on hädavajalik tema ja Venemaa demoniseerimine, et seejärel totaalse majandusliku, ideoloogilise, sõjalise survega panna pukki oma mees.
Tänaseks on demoniseerimisprotsess juba haripunktis, Venemaa valis USA presidendi, Putin andis käsu Skripali mürgitamiseks, Venemaal valmistatud mürk toodi Süüriast, Assad on korraldanud viiskümmend keemiarünnakut jm. jaburdused. Kui kogu Lääne meediat kontrollib neli oligarhi ja elanikkonda on debiliseeritud juba aastakümneid Bologna süsteemiga, siis elab enamik neist virtuaalses maailmas. USA 5,laevastik on koondatud Punasele merele, 6.laevatik teel Vahemere idaossa, lenuukikandja grupp saabumas toetuseks Ameerikast, Suurbritannia ja Prantsusmaa on liitunud Vene baaside ärapühkimiseks Süürias. Islamiterroristid on valmis alustama kohe peale õhulööki pealetungi. Kõik on selge ja loogiline, sest juba Volfowitzi doktriin ei luba mitte mingil juhul USAl loobuda Süüria allutamisest, mis tähendab sõda Venemaa ja Iraaniga.
Ent võimsa sõjalise jõu demonstreerimise asemel satuti sõna otseses mõttes häbisse. Põhiliselt vanadest nõuka aegsetest süsteemidest koosnev integreerimata Süüria õhukaitse ( tõsi, oli ka moodsaid Buk-2M ja ca 40 Pantser-1 ning võib olla ka Petshorasi) lasi Venemaa kindralstaabi andmeil 103 raketist alla 71! Nelja tegutsevat Süüria lennuvälja rünnanud raketid lasti kõik alla. Absoluutselt hädised olid britid oma nelja iganenud Tornaadoga. Küsimus pole vaid hümnis Vene relvadele. Lääs on täielikult kaotanud oma näo araabia maailmas. USA oma Tomahawkidega on paberist tiiger! Assadi ilmalik Süüria, kus kõigil on usuvabadus ja võrdsed õigused, on avanud uue perspektiivi koos Egiptusega araabia tsivilisatsioonile.
Peamine aga oli muidugi otsus mitte rünnata venelasi. See oligi ainuõige otsus Trumpi poolt, sest nagu ma eelpool olen selgitanud, tähendanuks see USA laevastiku hävitavat lüüasaamist. Lihtsalt anglosakside eliit on osutunud degenerantseks ja pole suutnud omaenda plaane ellu viia. Absoluutselt ülekaalukates tingimustes on nad osanud kaotada raskustes vaevlevale Venemaale kasvõi Volfowitzi doktriinis rõhutatud hüperkiirusega raketide relvastusse võtmises. See pole juhuslik apsakas, vaid süsteemne ilming. Vaadake missugune käkk on hirmkallis F-35, mis pole võimeline saavutama ülekaalu õhus kui vastas on mitu korda odavamad, ent võitlusvõimelt peajagu paremad Vene või Hiina lennukid. Mis toimub laevaehituses, kus uusim ja kalleim lennukiemalaev "G.Ford" on võitlusvõimetu ja sama jama on uusima ja kalleima hävitajaga "Zumwolt" ja litoraalmere laevastik... .
Ja mis strateegilised geeniused on kogunenud Staabiülemate Uhendatud Komitees, et USA maaväed ei ole oma kergerelvastusega võimelised vähegi tõsist vastupanu osutama ei Venemaa ega Hiina Armeele?! Venemaal on USAga võrreldes peajagu paremad ja odavamad tankid, soomukid, suurtükivägi, raketisüsteemid, õhukaitsesüsteemid, raadioelektroonilised võitlusvahendid, lennukid ja mis kõige tahtsam - sõjamehed. USA maaväed ei ole isegi väljaõpetatud sõdima tingimustes kus ei ole absoluutset ülekaalu õhus. Sellist paradiisi ei teki neil aga kordagi kui neil vastas on Venelased või Hiinlased. Ja selline olukord on tekkinud aja jooksul, mil USA sõjaline eelarve on Vene omast pikki aastaid tosin korda suurem!
USA on nagu kits kahe heinakuhja vahe, kes sureb nälga. Uhelt poolt ta igatseb taga ja püüdleb oma hegemoomiat taastada, teisalt ta ei raatsi ega suudagi maksta Impeeriumi ülalpidamiskulude eest ja kindlustada rahu. Seepärast on nende degenerantne eliit jõodnud enda arust hiilgavale "lahendusele" - nn. juhitava kaose doktriin: kui me midagi head teha ei taha ega suuda, siis situme kõik kohad täis ja selleks tekitame kaose, et igal pool oleks palju halvem kui Impeeriumi keskmes.
Senise poliitika jätkamisega USA ei kaota mitte ainult Süüria, vaid kogu Suure Lähis-Ida. Veelgi enam, lõpeks ka Euroopa. Keskmises perspektiivis terendub isegi Haushofferi moderniseeritud idee: Pekingi-Moskva-Berliini telg. See on paratamatu, sest see vastab ideaalselt kõigi kolme riigi rahvuslikele huvidele, mis on komplementaarsed.
Kuni Merkel pukis, on see suund muidugi blokeeritud. Ent ma pole sugugi kindel, et ta seekord ametiaja lõpuni võimul püsib. Praegu seisab Euroopa Liit veel koos ainult Merkeli antud ähmasele lootusele, et Saksamaa ja Skandinaaviamaad hakkavad oma heaolu lahustama Lõunaga (Hispaania, Itaalia,Kreeka jne.), aga rahva nõusolekut selleks tal ei ole. Seni on nende maade Eururopanga loal lasknud välja ligi triljoni euro eest võlakirju. Mehhanismiks oleks siis nende võigade tegemine eurobondideks, ehk siis kõigi (ka Eesti) võlaks. Selleta oleks löögi all Itaalia pangad. Ent see on ainult osake probleemist. Nagu ma eespool olen seletanud, on tõenäoliseim pretendent uue Lehman Brothersi rolli Deutsche Bank ise. Kolmas pauk tuleb USA suunalt, sest anglosaksi Impeeriumis on enesestmõistetav, et keskuse majanduslikud probleemid lahendakse äärealade arvel. Majandussõda on alles algusfaasis.
Kokkuvõttes võib nentida, et samal ajal troonis Xi oma uhke ja tohutu laevastiku eesotsas Taiwani väinas. Taiwanis on visiidil muuseas Trumpi julgeolekupoliitika nõunik Bolton. Ameerika Impeerium on nagu 1944.a. III Reich kahe rinde vahel. Mul ei ole võitjais kahtlust kui ma võrdlen Hiina ja Venemaa eliidi vaimset taset USA omaga.
Roman Ubakivi
Hiljutine Süüria kriis demonstreeris praktikas reaalselt, mida ma eelnevalt geopoliitiliselt võimsuste bilanssi vaagides väitsin: USA hegemoonia on pöördumatult kadunud ja ebaadekvaatse poliitikaga kiirendatakse vaid Ameerika globaalse impeeriumi lagunemist. Ja languse peamine põhjus on eliidi ülbus ja rumalus.
Anglosaksidel on hea omadus püstitada kaugeid ja tähtsaid sihte ning buldogi taoliselt visalt neid järgida. Mainigem siin kasvõi Deep State tänase poliitika aluseks olevat Volfowitzi doktriini (1992.a.),Bushi doktriini, CONPLAN 8022. Samuti on selleks kohandatud poliitiline süsteem, mis elab üle kõik hälbed (nagu täna D.Trump) tänu võimude lahususele. Ükskõik mida ka presidentki tahaks, tegelikult määravad strateegilise suuna ikka tagatubasi eelistav finantsoligarhia, kelle käes on meedia, Kongress ja Ülemkohus. Ent see pikaajaline planeerimine võib muutuda kiiresti muutuvates oludes idiootseks nõrkuseks. Mõni aasta tagasi võrdlesin seda edasitormamist olukorraga, kus karuoda on juba kurgus. Arutut edasitormamist demonstreeribki Süüria kriis, seda nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes. On tunda, et Impeerium tunneb surmaohtu ja see aja vähesuse tunne viib arutule rapsimisele ja karuoda juba söögitorru tungimisele.
Arvan, et USA eliidi arukamat osa esindab S.Bannon koos D.Trumpiga, kes on aru saanud, et Impeerium on ülepingutanud ja tark on veidi kokku tõmmata ja siseprobleemidele keskenduda loosungiga "Amerika First!". Ent kaalukam jõud on siiski banksterite käes ja nende rahvuseta kosmopoliitide huvides on globaalse Impeeriumi loomine kasutades Ameerikat haguna ära (viide muidugi neoconidele kui trotskistidele).
Seega tegutsetakse vana plaani järgi, mille loomulikuks eesmärgiks on Venemaal Jeltsini taolise endale meelepärase rezhiimi kehtestamine ja seejärel Venemaa lagundamine ca kümneks vürstiriigikeseks. Siis olevat paras aeg peavaenlase Hiina vastu välja astuda. Putini kõrvaldamiseks on hädavajalik tema ja Venemaa demoniseerimine, et seejärel totaalse majandusliku, ideoloogilise, sõjalise survega panna pukki oma mees.
Tänaseks on demoniseerimisprotsess juba haripunktis, Venemaa valis USA presidendi, Putin andis käsu Skripali mürgitamiseks, Venemaal valmistatud mürk toodi Süüriast, Assad on korraldanud viiskümmend keemiarünnakut jm. jaburdused. Kui kogu Lääne meediat kontrollib neli oligarhi ja elanikkonda on debiliseeritud juba aastakümneid Bologna süsteemiga, siis elab enamik neist virtuaalses maailmas. USA 5,laevastik on koondatud Punasele merele, 6.laevatik teel Vahemere idaossa, lenuukikandja grupp saabumas toetuseks Ameerikast, Suurbritannia ja Prantsusmaa on liitunud Vene baaside ärapühkimiseks Süürias. Islamiterroristid on valmis alustama kohe peale õhulööki pealetungi. Kõik on selge ja loogiline, sest juba Volfowitzi doktriin ei luba mitte mingil juhul USAl loobuda Süüria allutamisest, mis tähendab sõda Venemaa ja Iraaniga.
Ent võimsa sõjalise jõu demonstreerimise asemel satuti sõna otseses mõttes häbisse. Põhiliselt vanadest nõuka aegsetest süsteemidest koosnev integreerimata Süüria õhukaitse ( tõsi, oli ka moodsaid Buk-2M ja ca 40 Pantser-1 ning võib olla ka Petshorasi) lasi Venemaa kindralstaabi andmeil 103 raketist alla 71! Nelja tegutsevat Süüria lennuvälja rünnanud raketid lasti kõik alla. Absoluutselt hädised olid britid oma nelja iganenud Tornaadoga. Küsimus pole vaid hümnis Vene relvadele. Lääs on täielikult kaotanud oma näo araabia maailmas. USA oma Tomahawkidega on paberist tiiger! Assadi ilmalik Süüria, kus kõigil on usuvabadus ja võrdsed õigused, on avanud uue perspektiivi koos Egiptusega araabia tsivilisatsioonile.
Peamine aga oli muidugi otsus mitte rünnata venelasi. See oligi ainuõige otsus Trumpi poolt, sest nagu ma eelpool olen selgitanud, tähendanuks see USA laevastiku hävitavat lüüasaamist. Lihtsalt anglosakside eliit on osutunud degenerantseks ja pole suutnud omaenda plaane ellu viia. Absoluutselt ülekaalukates tingimustes on nad osanud kaotada raskustes vaevlevale Venemaale kasvõi Volfowitzi doktriinis rõhutatud hüperkiirusega raketide relvastusse võtmises. See pole juhuslik apsakas, vaid süsteemne ilming. Vaadake missugune käkk on hirmkallis F-35, mis pole võimeline saavutama ülekaalu õhus kui vastas on mitu korda odavamad, ent võitlusvõimelt peajagu paremad Vene või Hiina lennukid. Mis toimub laevaehituses, kus uusim ja kalleim lennukiemalaev "G.Ford" on võitlusvõimetu ja sama jama on uusima ja kalleima hävitajaga "Zumwolt" ja litoraalmere laevastik... .
Ja mis strateegilised geeniused on kogunenud Staabiülemate Uhendatud Komitees, et USA maaväed ei ole oma kergerelvastusega võimelised vähegi tõsist vastupanu osutama ei Venemaa ega Hiina Armeele?! Venemaal on USAga võrreldes peajagu paremad ja odavamad tankid, soomukid, suurtükivägi, raketisüsteemid, õhukaitsesüsteemid, raadioelektroonilised võitlusvahendid, lennukid ja mis kõige tahtsam - sõjamehed. USA maaväed ei ole isegi väljaõpetatud sõdima tingimustes kus ei ole absoluutset ülekaalu õhus. Sellist paradiisi ei teki neil aga kordagi kui neil vastas on Venelased või Hiinlased. Ja selline olukord on tekkinud aja jooksul, mil USA sõjaline eelarve on Vene omast pikki aastaid tosin korda suurem!
USA on nagu kits kahe heinakuhja vahe, kes sureb nälga. Uhelt poolt ta igatseb taga ja püüdleb oma hegemoomiat taastada, teisalt ta ei raatsi ega suudagi maksta Impeeriumi ülalpidamiskulude eest ja kindlustada rahu. Seepärast on nende degenerantne eliit jõodnud enda arust hiilgavale "lahendusele" - nn. juhitava kaose doktriin: kui me midagi head teha ei taha ega suuda, siis situme kõik kohad täis ja selleks tekitame kaose, et igal pool oleks palju halvem kui Impeeriumi keskmes.
Senise poliitika jätkamisega USA ei kaota mitte ainult Süüria, vaid kogu Suure Lähis-Ida. Veelgi enam, lõpeks ka Euroopa. Keskmises perspektiivis terendub isegi Haushofferi moderniseeritud idee: Pekingi-Moskva-Berliini telg. See on paratamatu, sest see vastab ideaalselt kõigi kolme riigi rahvuslikele huvidele, mis on komplementaarsed.
Kuni Merkel pukis, on see suund muidugi blokeeritud. Ent ma pole sugugi kindel, et ta seekord ametiaja lõpuni võimul püsib. Praegu seisab Euroopa Liit veel koos ainult Merkeli antud ähmasele lootusele, et Saksamaa ja Skandinaaviamaad hakkavad oma heaolu lahustama Lõunaga (Hispaania, Itaalia,Kreeka jne.), aga rahva nõusolekut selleks tal ei ole. Seni on nende maade Eururopanga loal lasknud välja ligi triljoni euro eest võlakirju. Mehhanismiks oleks siis nende võigade tegemine eurobondideks, ehk siis kõigi (ka Eesti) võlaks. Selleta oleks löögi all Itaalia pangad. Ent see on ainult osake probleemist. Nagu ma eespool olen seletanud, on tõenäoliseim pretendent uue Lehman Brothersi rolli Deutsche Bank ise. Kolmas pauk tuleb USA suunalt, sest anglosaksi Impeeriumis on enesestmõistetav, et keskuse majanduslikud probleemid lahendakse äärealade arvel. Majandussõda on alles algusfaasis.
Kokkuvõttes võib nentida, et samal ajal troonis Xi oma uhke ja tohutu laevastiku eesotsas Taiwani väinas. Taiwanis on visiidil muuseas Trumpi julgeolekupoliitika nõunik Bolton. Ameerika Impeerium on nagu 1944.a. III Reich kahe rinde vahel. Mul ei ole võitjais kahtlust kui ma võrdlen Hiina ja Venemaa eliidi vaimset taset USA omaga.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 21. märts 2018
VENEMAAST
Olin valimispäeva ööl kaua üleval, et vaadata Putini ülivõimsa valimisvõidu emotsioone. Putin oli väga väsinud, ent siiralt õnnelik ja rahvas oli entusiastlik ja õnnelik. See rahvaga samastumise tunne annab Putinile muidugi palju jõudu oma eelseisvaks valitsemisperioodiks ja poliitilise kapitali. Enneolematu osalemisega ja fantastilise 76,69% toetusega ausatel ja läbipaistvatel valimistel saavutatud võit on ajalooline, sest nüüdsest on Putin reaalselt üldrahvalik liider, mitte vaid oligarhide manager või partei kandidaat. Ja seda Lääne metsiku vastutöötamise ja surve tingimustes. Poliitiliselt oli väga tähtis Krimmi ja Sevastoopoli elanike fantastiline üle 90% toetusprotsent Putinile ja seega Krimmi taasühinemisele Venemaaga. Samas sai "viies kolonn" liberaalide näol hävitava kaotuse osaliseks.
Täna kestab veel Venemaa kolmas Isamaasõda, mis otsustab, kas Vene tsivilisatsioon on võimeline tagama endale eluõiguse 21.sajandil. Võrdleksin täna Venemaa olukorda analoogselt Suures Isamaasõjas peale hiilgavat operatsiooni "Bagration" võitu, mis purustas Armeegrupi "Mitte". Täna, peale Putini avaldust uute imerelvadest, vaevalt täiearuline inimene kahtleb kogu sõjalise-strateegilise olukorra pöördumist Venemaa kasuks ja Lääne kaotust sõjalis-poliitilisel tasemel.
Erandiks on Eesti. Lugesin meie soliidseima lehe Postimehe "eksperdi" Jushkini artiklit, kus analüüsi peamiseks mõtteks ja ainsaks järelduseks oli, et tegemist on lihtsalt vanade Nõukogude aegsete relvadega. Ime veel, et neid relvi ei tembeldatud Tsaariaegseteks! On ju rakettide entusiast Tsiolkovski. Seepärast täiendan veel eelmises artiklis puudutatud ainult Kinzhali tähtsust (pikem analüüs nõuaks raamatu mahtu). Rakett on ilmselt moderniseeritud maapealse "Iskanderi" variant, mille kohta ameeriklased juba aastaid tagasi kiljusid, et Venemaa rikub vist keskmaarakettide keelamise lepingut, kuna Iskanderi suuruse tõttu võib seal asendada vana suure raketimootori asendada väiksemaga ja seega suurendada lennukaugust. Selle kandjaks on moderniseeritud Mig-31 (kiirus 3400 km/h) alates 2011. aastast. Neid Mig-31BM on täna ligi 110. Osa on Kamtshatkal, 2 eskadrilli Primorjes mis on tähtsad tegijad Kaug-Idas. Enamik on aga Lõuna sõjaväeringkonnas ja rakettide lennukaugus on 2000 km ja manööverdavana M=10 püüdmatu USA õhutõrjele. USA rünnaku Damaskuse vastu, mida ilmselt valmistati ette mitmete keemiarünnakute provokatsioonidega ja USA 5. ja 6. laevastiku koondamisega Pärsia lahte, Punasesse merre ja Vahemere idaossa. Kinzhal hoiab need kõik oma kontrolli all ja ameeriklased on sunnitud oma plaanist loobuma.
Ainuüksi vaid Kinzhal lasi põhja kogu tänase USA Air-Sea Battle (JAM-GC) kontseptsiooni! Ja samuti kogu Aegis õhutõrjesüsteemi! See tähendab kogu jõudude tasakaalu järsku muutumist Lääne kahjuks. Aga peale Kinzhali on venelastel veel 5 Putini poolt demonstreeritud "imerelva" ja tiibraketid 3M-54 Kalibr (2500km) ja KH-101/102 (5.500 km); 3M22 Zircon (M 8); üle 100 Tu-22M3 pommitajat tiibrakettidega X-32 (Kh-33), jne.jne.
USA kaotuse tingib veel üks nende raske geopoliitiline viga lisaks juba mainitud Hiina-Vene strateegilisele liidule. Viitan siin nende geopoliitilise guru Brzezinski minu arvates põhimõttelisele veale pidada peamiseks võitluses Venemaa vastu keskenduda Ukrainale, kuna ilma Ukrainata ei olevat Venemaa suurriik. Minu võimed jäävad loomulikult alla Brzezinski omadele, ent mul on üks tähtis eelis. Geopoliitikas lähtutakse alati oma maa huvidest kasvõi alateadvuse tasandil ja Brzezinski arutlusi, nagu ma eespoolgi olen maininud, on mõjutanud ta rahvus, Poola merest-mereni ajalooline suurriigi unelm. Mina olen aga selgelt Eesti rahvuslane ja mul pole erinevalt poolakatest mitte mingisugust illusiooni, et Eestist võiks saada suurriik. Eesti on selgelt geopoliitika objekt, mitte subjekt. Ja sellisena on iga eestlase kohus olla vabad soovmõtlemisest ja meie rahvuslikes huvides on teadvustada võimalikult õigesti-erapooletult reaalselt jõudude vahekorda maailmas, sest iga geopoliitiline viga meie eliidi poolt viib meie omariikluse hävimisele, nagu see juba toimus EWga. Seepärast igasugused Jushkinid ja Postimees, kes udu ajavad, ei ole lihtsalt lollid, vaid otseselt Eesti riigi vaenlased.
Venemaa geopoliitilise selgroo ei moodusta minu arvates mitte Moskva - Kiievi telg. Viimane on inimese anatoomiat näitlikult kasutades pigem vaid vasak käsi. Kui pea on Moskva, siis parem käsi on Leningrad -Murmansk. Selgroog läheb Vladimirist-N-Novgorod-Kaasan-Jekaterininburg-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk. Vasak jalg läheb Baikali juurest Habarovski-Vladivostokki, parem Jakutsk-Tshukshimaa. Seega USA peamine löögisuund on vale, Ukrainasse võivad nad matta miljardeid ka veel aastakümneid, mingit tolku sellest niikuinii ei tule. Seda enam, et Krimm on Venelaste käes. Varem või hiljem langeb Novorossija niikuinii Venemaa rüppe. Tõeline surmaoht lähtus Tshetsheeniast, mille Putin väga oskuslikult likvideeris. Venelased jagavad täna ameeriklastest paremini isegi geopoliitikat ja on endale selgelt teadvustanud, et peamine oht on neile Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunalt.
Põhiline Venemaa vastane lahing käib täna talle läänesuunast. Süürias on olukord saavutuste kohaselt mitte suurepärane, vaid lausa hiilgav. Kõik strateegilised sihid on saavutatud. Säilib mingisugunegi osa Süüriast Venemeelse valitsusega ja seega merevae- ja lennuväebaas; mingit gaasijuhet Katarist ei tule Euroopasse ning tuhanded palgasõduritest terroristid on mättasse löödud oma piiridest eemal. Venemaa on ainuke suurriik, kellel on normaalsed suhted kõigi Lõhis Ida maadega. See on ülimalt tähtis, sest mingit rahu seal minu eluajal ei tule. Kuna Iraan on oma strateegilise eesmärgi juba saavutanud ja loonud oma shia vööndi Vahemereni, siis tõenäoline on Israeli ja Saudi Araabia aktiivsem mänguastumine. Lisaks Türgi oma Osmani Impeeriumi unelmaga. USA on sunnitud leppima Venemaa viibimisega ja tähtsa rolliga Süürias või minema avalikule sõjalisele kokkupõrkele Venemaaga, keda sõjaliselt on võimatu võita. Iga konflikti tõstmine kõrgemale tasemele on Putini meelekindluse puhul (milles täna pole põhjust kahelda) kasulik ainult Venemaale.
Ukrainas on sõjakolle, kuid Venemaa ilmse sõjalise ülekaalu juures on see kõik teisejärguline. Venemaa sõjaline üleolek oma läänepiiri vaenlase NATO klientide Ukraina ja Baltikumi suhtes lähiaastatel suureneb märgatavalt. Täna toodab Venemaa mitte ainult paremaid sõjalennukeid kui USA, vaid ka rohkem! Tankide ja lahingumasinate arv Venemaa maavägedes suureneb hüppeliselt. Sõjalise julgeoleku on Putini juhitud Venemaa järgmiseks valitsusajaks seega endale juba kindlustanud. Putin teeb absoluutselt õieti ja keskendub järgmise valitsusaja Venemaa siseprobleemide lahendamisele: vaimsele-ideoloogilisele väljakutsele, korruptsioonile, allakäinud hariduse parandamisele, teadusele-tehnoloogiale, majandusele.
Putinil on tänu mäekõrgusele valimisvõidule avanenud varajasemast palju laiem võimaluste koridor. Vaevalt ta küll Kudrinit peaministriks või ministriks määrab ning teisalt ta kindlasti Suraikini moodi oligarhide varastatud varandust ei konfiskeeri. Ent senine liberaalide ebanormaalne valimistulemuste suhtes ülekaal valitsuses ilmselt väheneb ja me näeme uusi nägusi. Tõsine väljakutse on majandus. Senine neoliberaalne majandusmudel ilmselt hädavajalikku 5% majanduskasvu ei võimalda. Samas oleks mulle ootamatu, kui Putin minu arust õigele Glasyevi poolt esitatud majandusreformiga kaasa läheks. Arvan, et oodata on mingit pudi-padi, aga mitte rahvuslikku majandusmudelit, mida Hiina demonstreerib. Aga Putin on arenemis- ja üllatusvõimeline ning ootame ära uue valitsuse koosseisu ja esimesed teod ennem järelduste tegemist.
Majanduspoliitika aga on tihedas seoses sotsiaalpoliitikaga ja plahvatusohtliku sotsiaalse ebaõigluse hädavajalik kärpimine viib paratamatult vastuollu oligarhidega (ehk vana poolkriminaalse partei- ja KGB nomenklatuuriga, kes suurettevõtted ärastasid ja Hodorkovski ja Prohhorovi sugused komsomolijuhid kattevarjuks manageriks ja osalusaktsionärideks tegid). Siin läheb ilmselt vaja väga peent tasakaalutunnetust, sest midagi muutmata ootab ees katastroof ja sama ähvardab kui liigselt paati kallutada ja eliiti väga sügavalt lõhestada. Eliidi uuendamine patriootide suunas on hädavajalik.
Vaimses vallas on Putin liikunud selgelt liberaalsetelt väärtustel traditsioonilise konservatismi suunas. USA konservatiivide käilakuju Buchanan on nimetanud Putinit kristliku konservatismi esivõitlejaks maailmas.
Igatahes on Venemaal oodata huvitavaid arenguid. Õnnestunud välispoliitika, mille vundamendiks on sõjalise bloki suurepärane töö ja saavutused Putini juhtimisel, on avanud Venemaale uusi võimalusi. Ilmselt oleks rumalus raisata põhitähelepanu stagneeruvale ja allakäivale ning ohmuvõitu juhtidega Euroopale. Saksamaad võib vabalt tehnoloogilises, majanduslikus ja poliitilises mõttes asendada Jaapan ja juba ka Hiina ja Korea. USA on seal kandis juba oma näo kaotanud.
Roman Ubakivi
Olin valimispäeva ööl kaua üleval, et vaadata Putini ülivõimsa valimisvõidu emotsioone. Putin oli väga väsinud, ent siiralt õnnelik ja rahvas oli entusiastlik ja õnnelik. See rahvaga samastumise tunne annab Putinile muidugi palju jõudu oma eelseisvaks valitsemisperioodiks ja poliitilise kapitali. Enneolematu osalemisega ja fantastilise 76,69% toetusega ausatel ja läbipaistvatel valimistel saavutatud võit on ajalooline, sest nüüdsest on Putin reaalselt üldrahvalik liider, mitte vaid oligarhide manager või partei kandidaat. Ja seda Lääne metsiku vastutöötamise ja surve tingimustes. Poliitiliselt oli väga tähtis Krimmi ja Sevastoopoli elanike fantastiline üle 90% toetusprotsent Putinile ja seega Krimmi taasühinemisele Venemaaga. Samas sai "viies kolonn" liberaalide näol hävitava kaotuse osaliseks.
Täna kestab veel Venemaa kolmas Isamaasõda, mis otsustab, kas Vene tsivilisatsioon on võimeline tagama endale eluõiguse 21.sajandil. Võrdleksin täna Venemaa olukorda analoogselt Suures Isamaasõjas peale hiilgavat operatsiooni "Bagration" võitu, mis purustas Armeegrupi "Mitte". Täna, peale Putini avaldust uute imerelvadest, vaevalt täiearuline inimene kahtleb kogu sõjalise-strateegilise olukorra pöördumist Venemaa kasuks ja Lääne kaotust sõjalis-poliitilisel tasemel.
Erandiks on Eesti. Lugesin meie soliidseima lehe Postimehe "eksperdi" Jushkini artiklit, kus analüüsi peamiseks mõtteks ja ainsaks järelduseks oli, et tegemist on lihtsalt vanade Nõukogude aegsete relvadega. Ime veel, et neid relvi ei tembeldatud Tsaariaegseteks! On ju rakettide entusiast Tsiolkovski. Seepärast täiendan veel eelmises artiklis puudutatud ainult Kinzhali tähtsust (pikem analüüs nõuaks raamatu mahtu). Rakett on ilmselt moderniseeritud maapealse "Iskanderi" variant, mille kohta ameeriklased juba aastaid tagasi kiljusid, et Venemaa rikub vist keskmaarakettide keelamise lepingut, kuna Iskanderi suuruse tõttu võib seal asendada vana suure raketimootori asendada väiksemaga ja seega suurendada lennukaugust. Selle kandjaks on moderniseeritud Mig-31 (kiirus 3400 km/h) alates 2011. aastast. Neid Mig-31BM on täna ligi 110. Osa on Kamtshatkal, 2 eskadrilli Primorjes mis on tähtsad tegijad Kaug-Idas. Enamik on aga Lõuna sõjaväeringkonnas ja rakettide lennukaugus on 2000 km ja manööverdavana M=10 püüdmatu USA õhutõrjele. USA rünnaku Damaskuse vastu, mida ilmselt valmistati ette mitmete keemiarünnakute provokatsioonidega ja USA 5. ja 6. laevastiku koondamisega Pärsia lahte, Punasesse merre ja Vahemere idaossa. Kinzhal hoiab need kõik oma kontrolli all ja ameeriklased on sunnitud oma plaanist loobuma.
Ainuüksi vaid Kinzhal lasi põhja kogu tänase USA Air-Sea Battle (JAM-GC) kontseptsiooni! Ja samuti kogu Aegis õhutõrjesüsteemi! See tähendab kogu jõudude tasakaalu järsku muutumist Lääne kahjuks. Aga peale Kinzhali on venelastel veel 5 Putini poolt demonstreeritud "imerelva" ja tiibraketid 3M-54 Kalibr (2500km) ja KH-101/102 (5.500 km); 3M22 Zircon (M 8); üle 100 Tu-22M3 pommitajat tiibrakettidega X-32 (Kh-33), jne.jne.
USA kaotuse tingib veel üks nende raske geopoliitiline viga lisaks juba mainitud Hiina-Vene strateegilisele liidule. Viitan siin nende geopoliitilise guru Brzezinski minu arvates põhimõttelisele veale pidada peamiseks võitluses Venemaa vastu keskenduda Ukrainale, kuna ilma Ukrainata ei olevat Venemaa suurriik. Minu võimed jäävad loomulikult alla Brzezinski omadele, ent mul on üks tähtis eelis. Geopoliitikas lähtutakse alati oma maa huvidest kasvõi alateadvuse tasandil ja Brzezinski arutlusi, nagu ma eespoolgi olen maininud, on mõjutanud ta rahvus, Poola merest-mereni ajalooline suurriigi unelm. Mina olen aga selgelt Eesti rahvuslane ja mul pole erinevalt poolakatest mitte mingisugust illusiooni, et Eestist võiks saada suurriik. Eesti on selgelt geopoliitika objekt, mitte subjekt. Ja sellisena on iga eestlase kohus olla vabad soovmõtlemisest ja meie rahvuslikes huvides on teadvustada võimalikult õigesti-erapooletult reaalselt jõudude vahekorda maailmas, sest iga geopoliitiline viga meie eliidi poolt viib meie omariikluse hävimisele, nagu see juba toimus EWga. Seepärast igasugused Jushkinid ja Postimees, kes udu ajavad, ei ole lihtsalt lollid, vaid otseselt Eesti riigi vaenlased.
Venemaa geopoliitilise selgroo ei moodusta minu arvates mitte Moskva - Kiievi telg. Viimane on inimese anatoomiat näitlikult kasutades pigem vaid vasak käsi. Kui pea on Moskva, siis parem käsi on Leningrad -Murmansk. Selgroog läheb Vladimirist-N-Novgorod-Kaasan-Jekaterininburg-Omsk-Novosibirsk-Krasnojarsk. Vasak jalg läheb Baikali juurest Habarovski-Vladivostokki, parem Jakutsk-Tshukshimaa. Seega USA peamine löögisuund on vale, Ukrainasse võivad nad matta miljardeid ka veel aastakümneid, mingit tolku sellest niikuinii ei tule. Seda enam, et Krimm on Venelaste käes. Varem või hiljem langeb Novorossija niikuinii Venemaa rüppe. Tõeline surmaoht lähtus Tshetsheeniast, mille Putin väga oskuslikult likvideeris. Venelased jagavad täna ameeriklastest paremini isegi geopoliitikat ja on endale selgelt teadvustanud, et peamine oht on neile Kaukaasia ja Kesk-Aasia suunalt.
Põhiline Venemaa vastane lahing käib täna talle läänesuunast. Süürias on olukord saavutuste kohaselt mitte suurepärane, vaid lausa hiilgav. Kõik strateegilised sihid on saavutatud. Säilib mingisugunegi osa Süüriast Venemeelse valitsusega ja seega merevae- ja lennuväebaas; mingit gaasijuhet Katarist ei tule Euroopasse ning tuhanded palgasõduritest terroristid on mättasse löödud oma piiridest eemal. Venemaa on ainuke suurriik, kellel on normaalsed suhted kõigi Lõhis Ida maadega. See on ülimalt tähtis, sest mingit rahu seal minu eluajal ei tule. Kuna Iraan on oma strateegilise eesmärgi juba saavutanud ja loonud oma shia vööndi Vahemereni, siis tõenäoline on Israeli ja Saudi Araabia aktiivsem mänguastumine. Lisaks Türgi oma Osmani Impeeriumi unelmaga. USA on sunnitud leppima Venemaa viibimisega ja tähtsa rolliga Süürias või minema avalikule sõjalisele kokkupõrkele Venemaaga, keda sõjaliselt on võimatu võita. Iga konflikti tõstmine kõrgemale tasemele on Putini meelekindluse puhul (milles täna pole põhjust kahelda) kasulik ainult Venemaale.
Ukrainas on sõjakolle, kuid Venemaa ilmse sõjalise ülekaalu juures on see kõik teisejärguline. Venemaa sõjaline üleolek oma läänepiiri vaenlase NATO klientide Ukraina ja Baltikumi suhtes lähiaastatel suureneb märgatavalt. Täna toodab Venemaa mitte ainult paremaid sõjalennukeid kui USA, vaid ka rohkem! Tankide ja lahingumasinate arv Venemaa maavägedes suureneb hüppeliselt. Sõjalise julgeoleku on Putini juhitud Venemaa järgmiseks valitsusajaks seega endale juba kindlustanud. Putin teeb absoluutselt õieti ja keskendub järgmise valitsusaja Venemaa siseprobleemide lahendamisele: vaimsele-ideoloogilisele väljakutsele, korruptsioonile, allakäinud hariduse parandamisele, teadusele-tehnoloogiale, majandusele.
Putinil on tänu mäekõrgusele valimisvõidule avanenud varajasemast palju laiem võimaluste koridor. Vaevalt ta küll Kudrinit peaministriks või ministriks määrab ning teisalt ta kindlasti Suraikini moodi oligarhide varastatud varandust ei konfiskeeri. Ent senine liberaalide ebanormaalne valimistulemuste suhtes ülekaal valitsuses ilmselt väheneb ja me näeme uusi nägusi. Tõsine väljakutse on majandus. Senine neoliberaalne majandusmudel ilmselt hädavajalikku 5% majanduskasvu ei võimalda. Samas oleks mulle ootamatu, kui Putin minu arust õigele Glasyevi poolt esitatud majandusreformiga kaasa läheks. Arvan, et oodata on mingit pudi-padi, aga mitte rahvuslikku majandusmudelit, mida Hiina demonstreerib. Aga Putin on arenemis- ja üllatusvõimeline ning ootame ära uue valitsuse koosseisu ja esimesed teod ennem järelduste tegemist.
Majanduspoliitika aga on tihedas seoses sotsiaalpoliitikaga ja plahvatusohtliku sotsiaalse ebaõigluse hädavajalik kärpimine viib paratamatult vastuollu oligarhidega (ehk vana poolkriminaalse partei- ja KGB nomenklatuuriga, kes suurettevõtted ärastasid ja Hodorkovski ja Prohhorovi sugused komsomolijuhid kattevarjuks manageriks ja osalusaktsionärideks tegid). Siin läheb ilmselt vaja väga peent tasakaalutunnetust, sest midagi muutmata ootab ees katastroof ja sama ähvardab kui liigselt paati kallutada ja eliiti väga sügavalt lõhestada. Eliidi uuendamine patriootide suunas on hädavajalik.
Vaimses vallas on Putin liikunud selgelt liberaalsetelt väärtustel traditsioonilise konservatismi suunas. USA konservatiivide käilakuju Buchanan on nimetanud Putinit kristliku konservatismi esivõitlejaks maailmas.
Igatahes on Venemaal oodata huvitavaid arenguid. Õnnestunud välispoliitika, mille vundamendiks on sõjalise bloki suurepärane töö ja saavutused Putini juhtimisel, on avanud Venemaale uusi võimalusi. Ilmselt oleks rumalus raisata põhitähelepanu stagneeruvale ja allakäivale ning ohmuvõitu juhtidega Euroopale. Saksamaad võib vabalt tehnoloogilises, majanduslikus ja poliitilises mõttes asendada Jaapan ja juba ka Hiina ja Korea. USA on seal kandis juba oma näo kaotanud.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)