BRITANNIA MARASMIS
Kuulasin Theresa May kõnet ja järgnevat arutelu Skripali juhtumi üle parlamendis otseülekandes. Tabasin end mõttelt, et kunagi nii tark ja ettenägelik Briti eliit on degenereerunud meie provintslase silmapiiriga Marianne Mikko tasemele. (Viimane vahutas, kuidas USA A-10 lennukid on kindel kaitse Eestile. Selgituseks lisan. et A-10 on igivanad Vietnami sõja aegsed lennukid ja uusim tehaseväravast välja tulnud lennuk on juba 30 aastat vana. Need ei suuda iseennastki Vene moodsate lennukite ja õhukaitse eest kaitsta. Praegu arutatakse nende väljavahetamist isegi Brasiilia propelleritega lennukite vastu!)
Küsimus pole isegi niivõrd selles, et May alustas selge valega, nagu oleks mürk Novitchok valmistatud Venemaal ja tegu on ilmselt kirvetööna kokkuklopsitud provokatsiooniga, mille põhjenduseks on vaid arvamused ja pole toodud mitte ainsatki tõendit. (Novitchoki pole kunagi valmistatud Venemaal, vaid ainsaks valmistamiskohaks oli NSVL ajal Usbekistan ja hoidmiskohtadeks muuseas Leedu ja Ukraina. Usbeki laboratooriumi likvideeris USA ja närvigaasi tootmise valemid, dokumentatsioon, seadmed ja juhtiv teadlane on USAs! Viimane avaldas ka raamatu, kus tõi ära ka närvigaasi valemi. Venemaal on aga tänaseks kõik närvigaasi kogused hävitatud. Novitchoki näidised ja antidoot on kindlasti ka Salisbury lähistel asuvas närvimürkide laboratooriumis, sest muidu oleks neil võimatu tuvastada, et tegu oli Novitchokiga. Seega on mõistlik alus oletada, et kuna Suurbritannia on keeldunud esitama Venemaale mürgi näiteid, mida näeb ette rahvusvaheline konventsioon, et see mürk võib pärineda ka Inglismaa enda laboratooriumist!). Jälgides siniverelise välisministri Johnsoni avaldusi, kes personaalselt süüdistab mürgitamises Putinit võib vaid järeldada, et kui Churchill suutis mõelda vaid operatiivsel tasemel, siis Johnson osavalt vaid taktikalisel tasemel. Putin mõtleb aga geopoliitilisel e. Suure Strateegia tasemel, mis eeldab iga taktikalise käigu tagajärgede ettenägemist mitme käigu ulatuses.
Väidan, et selline Briti provokatsioon oleks täiesti efektiivne ja seega mõistlik olnud veel 2012 a, Venemaa valimiste eel, täna on see aga selge viga ja lollus, mille tagajärjeks on Briti mõjuvõimu järsk langus ja korralik maksahaak liberaalsele globalismile.
Alustame põgusat analüüsi Venemaa valimistega. Putinile on hädavajalik oma plaanide elluviimiseks ca 70% toetust ca 70% valimisaktiisuse juures. Prognoosin, et vastavad näitajad tulevad 80% ja 75% lähedal. Aitähh Mayle Putini poolt!
Anglosakside tegevuse eesmärgiks on loomulikult Venemaa ja Putini demoniseerimine, isoleerimine ning oma tahtele ja poliitika eesmärkidele allutamine. Siit tuleb rida provokatsioone, nagu Venemaale tagasipöörduva oligarhi Berezovski poomine (analoogiliselt Hessi poomisega) ja äsjane tema sõbra Lushkovi kägistamine. Sarnane rida joonistub ka Litvinenko mürgitamise, närvigaas ja Skripali ning rida Süüria mürkgaasi provokatsioone ja Washingtoni ähvardus selle ettekäändel Damaskust rünnata. Kõik need sepitsused on aga kontraproduktiivsed, sest Venemaa jõud käib täna anglosakside jaksust üle. Kalibrid juba pagendasid USA 6. laevastiku Vahemere ida ja keskosast Napoli baasist läände Rothasse ja Portugali. Putini viimases kõnes toodud isegi üksainus uus relvasüsteem Kinzhal on võimeline uputama kogu USA laevastiku! Venemaa on osa oma ca 400st püüdurlennukeist (USAl pole ainsatki vastava klassi lennukit!) Mig-31 moderniseerinud Mig-31BM, mis on kohandatud kandma hüperkiirusega (Mach 10) raketti Kinzhal. Viimase vastu on USA laevastik täna aga absoluutselt kaitsetu ( nagu ma seda seletasin juba eespool artiklikeses siis Tsirkoni nime all). Täna on see relvasüsteem juba relvastuses Venemaa Lõuna sõjaväeringkonnas ja valmis hävitama iga aluse, kust lähtub rünnak Venemaa sõdurite vastu Damaskuses. Et selleks on valmidus ja tahe olemas, kuulutas avalikult välja Venemaa kindralstaabi ülem Gerassimov. Seega prognoosin, et provokatsioonide rida katkeb, mingit tõsist gaasirünnakut Ghoutas ei tule ning USA plaan Damaskust rünnata pannakse sahtlisse.
Muinasjutt Venemaast kui ülemaailmselt keemiarelva kasutavast paariast jääb ilma loogilise lõputa, Britid jäävad isolatsiooni ja Putini kontrarünnaku alla, sest Venemaal on täielik õigus ja tahe uurida oma kodaniku- Skripali tütre mürgitamist Inglismaal. May ja Johnsoni kirvetööna valmistatud valedele püstitatud konstruktsiooni kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Paanikast eesootava hävitava skandaali ootel Briti valitsuses annab tunnistust nende kaitseministri idiootlik käratus Venemaale ära kaduda ja lõuad pidada. Leiboristide liider ei jäta kindlasti kasutamata võimalust oma vastased põhja lasta. Seega Putini siiras tänu Briti eliidile, kes ehitas talle malelauale armastatuima situatsiooni: olles ise kindlas kaitses, paljastas vaenlane rünnakutuhinas oma kõri kontrarünnakule. Aga et Putin on kontraataki meister ja tunneb sellises situatsioonis end kui kala vees, ei ole vast saladuseks isegi tervemale osale Briti eliidist.
Skripali provokatsioon meenutab I maailmasõja algust selle poolest, et ta on otseselt casus belli. Suurbritannia valitsus tuumaerelvariigina süüdistab avalikult ainsatki tõendit esitamata ja rahvusvahelise keemiarelvakonventsiooni käitumise reegleid eirates teist tuumariiki Venemaad oma territooriumil Briti kodanike vastu terrorismiakti sooritamises keelatud närvigaasiga. Venemaale esitatati ultimaatum, millele oli võimatu täpselt nagu Serbialgi positiivselt vastata. Loogiline oleks Brittidel peale negatiivset Venemaa vastust oma ultimaatumile Venemaale sõda kuulutada. Järgnes aga hoopis lõvi möirge asemel kiisukese mäugumine. Mingid diplomaatide väljasaatmine (millele Venemaa vastab minu arvates kuhjaga), oligarhide kimbutamine jm. kribu-krabu. Igatahes sügav kummardus Britanniale Putini poolt, sest vastasseis on fikseeritud nüüd sõjalisel tasemel, mis on ainus valdkond kus Venemaa ületab anglosakse. Igale rünnakule muus sfääris (poliitilises, majanduslikus jne.) virutab Putin nüüd lauale oma trumpässa - sõjalise võimsuse. Venemaa võib iga kell isegi vaid tavarelvastusega pihuks ja põrmuks lüüa kogu Briti laevastiku, rääkimata siis pantvangina kabuhirmus olevast pataljonikest Eestis.
Kui May üheks kaalutluseks oli ilmselt omaenese ja valitsuse nõrkuse ületamiseks Thatcheri mängimine ja Venemaa vastase ristikäigu juhtimise ülevõtmine Merkelilt, siis võib ennustada ta haledat läbikukkumist. Venemaa ei ole Argentiina, vaid Suurbritanniast peajagu sõjaliselt üleolev suurriik. Jalgpallisõbrana ootasin ma muidugi murega, missuguse sigadusega anglosaksid välja tulevad, et Venemaa MM nurjata. Peale May kõnet, kus ta rääkis kuningapere ja ametnike boikotist, hingasin kergendatult. Kindlasti ta konsulteeris ennem vähemalt Saksamaa ja Prantsusmaaga ning ilmselt nood ei toetanud boikotti. Ainult Inglismaa meeskonna boikott viinuks May valitsuse populaarsuse ilmselt vabalangemisse.
Kõige tõsisem ähvardus May suust oli muidugi ähvardus Vene raha ja oligarhide suunas. Siin ta praktiliselt kordas Washingtoni ideed, et osagi oma varanduse säilimise huvides peavad oligarhid ja ametnikud moodustama ühiskassa ja Putini võimult kõrvaldama. Kui siia lisada veel nn. Kuninga Georgi ratsaväe (eliidi äraostmist anglosaksi rahadega) rünnaku, siis on see vägagi ohtlik Venemaale. Sellega on ju seotud tsaaride Peeter III ja Paveli tapmised, Veebruarirevolutsioon ja kaitseministri Gratshovi ja Tamani motodiviisi Valge maja tulistamine ning liberaalide viies ja kuues kolonn.
Arvan, et Vene oligarhid ei ole oht, mida Putin Venemaal kontrollida ei suudaks. Nende pigistamine Inglismaal oleks aga võrdne Londonile endale kõhtutulistamisega. London võlgneb oma hiilguse tänu igasuguse verise raha koondamisele ja musta raha pesetmisele läbi sajandite, mis on ta teinud maailma finantskeskuseks. Selle räpase Vene raha äralõikamisega riskib London taanduda tähtsuseta kalurikülaks.
Üldse tasub minu arvates kaaluda varianti, et kas täna ei ole meil tegemist Roosevelti ja Churchilli aegse analoogiana, kus Trump tõmbab kavalalt Mayl naha üle kõrvade. Ühes varajasemas kirjutises ma lühidalt kirjeldasin Briti ja USA eliitide kokkusulamist, kus britid olid ülbelt enesekindlad, et nemad jäävad mängu juhtima. Paljud analüütikud on tänini just sellel arvamusel. Kuid alust parafraseerida tuntud kõnekäändu: hirmsaimaks USA vaenlaseks olemisest on vaid tema sõbraks olemine; annab hiljutine Panama afäär. Eesti välispoliitika eksperdid, kes tulevad suurepäraselt toime vallapiirides toimuva mõtestamisega, kilkasid rõõmust, et küll ikka lajatati valusalt Putinile, kelle tuttav muusik oli ka selles nimekirjas. Tegelikult oli see rünnak kuninganna offshoride vastu, millega tühjendati ta varakambrit paari miljardiga. Peale New Yorgi on maailma finantskeskusteks veel Singapur ja hiljuti kullaga kauplema hakanud Shangai. Ameeriklaste silmis on London selgelt üleliigne ja Brexit võis mitte tähendada mitte ainult mandri Euroopa paljaksriisumise algust, millele lisandusid hiljuti veel metallitollid, vaid lisaks ka Londoni paljaksriisumise algetappi. Rünnake aga Washingtoni õnnistusel Vene musta raha! Loomulikult pole ameeriklastel mingit väärtustekonflikti inglastega - puhas äri, ei midagi isiklikku.
Suurbritannia, USA. Saksamaa ja Prantsusmaa ühisavaldus Skripali juhtumi puhul on tühine kui sellele ei järgne olukorra kiire eskaleerumine ja Venemaa üleüldine paariaks tembeldamine. See on aga võimatu, sest nagu ma Süüria näitel demonstreerisin, ei lähe USA Venemaa otsustava ja kindlameelse tegutsemise korral blufilt üle reaalsetele tegudele, sest tal puudub selleks vajalik sõjaline jõud.
Seega on kõige tõenäolisem, et May pannakse iseenese võttest selili ja süüdistatakse välispoliitika kuritarvitamises sisepoliitikas parteilistes huvides. Mingit armu pole Mayl ka vihaselt ELlt oodata. See tähendab praktiliselt Suurbritanniale suurriigi staatuse kaotamist ja Venemaa kaalu suurenemist. Kõige suuremat kasu lõikab aga Hiina, kes vaatab mäe tipus, kuidas all orus tiigrid teineteist veristavad. Nad alustasid viienda lennukiemalaeva ehitamist plaanisolevast kümnest.
Roman Ubakivi
laupäev, 17. märts 2018
reede, 2. märts 2018
PUTIN PURUSTAS PUDELIKAELA
Putini 1.märtsi kõne tähendab suurt sammu eemale suurest sõjast Euroopas ja taastab mingisugusegi eliidi kontrolli sündmuste üle. Kriitilises olukorras käitus V.Putin ainuõigelt, sest pooleldi degenereerunud USA eliit saab aru isegi pokkerimängust ainult siis kui kaardid on nende nina ees lahtiselt laotatud. Maleni ameeriklased täna niikuinii ei küündi.
On lihtsalt uskumatu kui ebaadekvaatne seni on USA eliit olnud sest ta pole siiani aru saanud jõudude tegelikust vahekorrast. Ometi pole selleks tarvis olnud mitte mingeid salajasi andmeid ega Ühendatud Staabiülemate Komiteed ja CIAd. Isegi minusuguse vanamehele, kes ristsõnamõistatuste asemel peab huvitavamaks avalike allikate kaudu geopoliitikaga veidi kursis olla, ei ole Putini poolt toodud faktid uute relasüsteemide kohta mingi pommuudis. Seda, et Venemaa vastab Lääne sõjalisele survele asümmeetriliselt ning uue kvaliteediga ja põlvkonna relvadega, on Putin tosin aastat pidevalt korranud ja konkreetselt neist olen minagi eespool põgusalt maininud.
Putin tegi lihtsalt ohmuvõitu ameeriklastele selgeks, et neil on aeg oma virtuaalsest maailmast maa peale laskuda ja hoomata, et nad on Venemaa sõjalise võimsuse ees absoluutselt kaitsetud. Minagi olen aastaid toksinud, et tegelikult on kuningas alasti ja seda mitte ainult strateegilise relvastuse osas millest Putin rääkis, vaid ka tavarelvastuses nagu tankid, lennukid, suurtükivägi jne. Siit tuleb üks tähtsatest järeldustest: Venemaa sõjaline juhtkond, keda ma nimetasin eespool täna maailma parimaks, on saavutanud strateegilise võidu: esmakordselt oma ajaloos on Venemaa relvastus selgelt kvaliteetselt parem Lääne relvadest. Täna on Vene relvad maailma parimad!
See on purustav löök ameeriklaste identiteedile, ideoloogiale ja psüühikale. Mingi regionaalne, hukkumisele määratud, mahajäänud, demokraatiata, pedede õigusi mitteaustav, tükkideks kistud ja ainult naftat pumpata oskav maa on irvitades jätnud ameeriklased tehnoloogiliselt kaugele maha - vibudega ja kirvestega relvastatud indiaanlaste tasemele! Sellisest löögist ei toibu USA mitte ennem kümmet aastat kui üldse.
Loomulikult on sellega praktiliselt maha maetud ka USA pretensioonid maailmavalitsemisele. Täitub mu eespool toodud prognoos, et ebaadekvaatse Clintoni-globalistide agressiivse välispoliitika jätkamine vaid kiirendab USA kukutamist hegemooni troonilt.
Loomulikult läks Putin vastuollu viienda kolonniga, kes on tihedalt seotud Läänega. Ent ta osundas selgelt ka oma vankumatule toele - Venemaa ohvitserikorpusele. Mu eespool toodud prognoos, et Lääne totaalne rünnak Venemaale kukub haledalt läbi, oli rajatud paljudele teguritele. Üheks neist oli Lääne Venemaa mittetundmine, nagu see ka relvastuses toimus. USAs on muidugi palju ülejooksikuid- Venemaa reetjaid. Ent kunagi ei tasu reetjate siristamist tõena võtta, sest kasvõi alateadlikult nad moonutavad informatsiooni alati Venemaa alahindamise suunas. Venemaal pole tuhat aastat raha andnud võimu, nagu see USAs on alati olnud. Venemaal on aga võim rikkaks teinud, mitte vastupidi.
Lisaks oli Venemaa ründamine geopoliitiliselt vale, sest see tõukas Venemaa Hiina embusse ja seda liitu on nüüd väga raske murda, sest Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid langevad objektiivselt kokku. USA suureks eeliseks oli liidud teiste maade eliitidega. Olukorras, kus USA ei ole võimeline tagama iseendagi julgeolekut, ei suuda ta ammugi tagada oma liitlaste eliidi julgeolekut. Toimub USA liitude vältimatu vähenemine, seda enam, et USA on osanud korduvalt selgeks teinud, et ta pole lojaalne oma sulastele ega usaldusväärne.(näiteks kasvõi Mubarak). Samas Venemaa on Süürias tõestanud, et ta on usaldusväärne liitlane ja mis väga tähtis koht Putini kõnes oli: ükskõik millist tuumarünnakut oma liitlase vastu loetakse rünnakuks Venemaa vastu ja vastus tuleb viivitamatult kõigi järeldustega. Samas on Trump avalikult deklareerinud, et mitte ainult NATO artikkel 5 ei tähenda automaatselt USA sõttaastumist, vaid isegi tuumarünnak NATO liikme vastu ei tähenda veel USA astumist tuumasõtta. Muidugi hakatakse nüüd liitu otsima Venemaa tuumavihmavarju alt, seda enam et Hiina ja Venemaa ei nõua iseendi väärtuste ülevõtmist ja ei sekku nende sisepoliitikasse, nagu seda USA pidevalt teeb.
Veel hullem USA maailmavalitsuse plaanidele on tema võimetus täna oma sulastele palka maksta. 1944.a. loodud rahvusvaheline finantssüsteem sisaldas endas põhimõttelist vastuolu: ühelt poolt oli dollar rahvusvaheline reservvaluuta, teisalt aga rahvuslik valuuta. See on sama kui Federer mängiks tennist Nadali vastu, aga viimase poolt mängib kaasa ka kohtunik. USA on kuritarvitanud oma kohtuniku seisundit iseenda majanduse kasuks ja täna on dollarite kuhi kuskil kaheksa korda kõrgem kui kogu maailmas reaalset vara on. Täna võib selle dollaripüramiidi uppi lüüa isegi suhteliselt mõõdukas inflatsioon -USA ei suudaks enam oma 20 triljonist võlgagi teenindada, lisaks on veel suuremad munitsipaliteetide ja kodanike võlad. Sisuliselt on lõppenud ka senine dollarile rajatud majandusmudel. USA emiteeris katteta dollareid, millega krediteeriti oma sulaste majandust läbi transnatsionaalsete pankade, sulased müüsid oma toodangut neile avatud USA turule. mille eest saadud dollaritega osteti omasoodu USA võlga treasurite näol. Seega tagas selle mehhanismi toimimise üksnes USA võlakoormuse kiirenev suurenemine, mis aga hävitas USA enda majandust. Kasuks oli aga USA tarbimise kahekordistumine sulaste arvel. 2014.aastal lõpetas USA sisuliselt emissiooni, päästes ca 2,5 triljoniga oma transnatsionaalsed pangad. Teisalt sulgeb USA täna oma turu tasapisi oma sulastele (viimati Trumpi plaan panna 25% toll Euroopa jt. terasele ja 10% alumiiniumile).
Lisaks väheneb ka pidevalt USA dollari osatähtsus maailmareservvaluutana ja hakkab nüüd veelgi kiiremini vähenema, sest seni oli dollari peamiseks tagatiseks USA absoluutne sõjaline võimsus, mille Putin bluffina paljastas. See rõhutab veel kord Putini kõne maailmaajaloolist tähtsust.
Dollari kui reservvaluuta osatähtsuse vähenemine toob endaga kaasa omasoodu USA sõjalise võimsuse järsu vähenemise, sest 2018.a. hiigelsuur 730 miljardine eelarve (siin ka 14 miljardit erivägedele) Venemaa 46 miljardi vastu ei ole lähitulevikus enam võimalik. Kui ostujõu arvestuses oli Maailmapanga andmeil 2016. a. Hiina osakaal Maailma majandusest ca 18% ja USA oma vaid ca 17%, siis on oodata lähitulevikus Hiina sõjalise eelarve möödumist USAst. Seega USAl on väga raske teha oma vähemalt 10 aastast mahajäämust Venemaa relvastuse kvaliteedist. Hiinaga ei suuda USA ilmselt sammu pidada.
Putin oma kõnega tegi piltlikult sammu Ajaloo õigele poolele - Trumpi poolele. Viimane ei mõtlegi eeloleva kriisi puhul raisata raha transnatsionaalsetesse pankadesse, vaid keskendub USA reaalse majanduse päästmisele. Seega kollapseerub kogu senine neoliberaalne majandusmudel. Viimase kadumise dikteeris juba 2008.a. majanduskriism mida neoliberaalne majandusteooria ei suuda tänaseni seletada. On isegi Nobeli preemia välja jagatud tõestusele, et see selline kriis pole võimalik.
Trumpi taolise poliitiku esilekerkimine koos rahvusliku majandusmudeliga ja võit oli seepärast täiesti prognoositav ja ta selja taga on osa USA ja maailma targemast eliidist, kes on vastuolus Clintoni vana poliitikaga. Kaudsetele märkidele tuginedes võib väita, et võimsad Baruchid seisavad Trumpi selja taga.
Putini õige samm akuutsest sõjaohust eemale ei tähenda veel kaugeltki selle likvideerimist. Üldiselt tehnoloogia areng küberrelva, kosmoserelvade. tehisintellekti jm. lammutab pidevalt kaitsepiirdeid ja muudab olukorra järjest keerukamaks ja ohtlikumaks. Mingist rahulikumast perioodist saame rääkida vaid siis kui USA loobub oma maailmavalitsusplaanist ja moodustuvad suured iseseisvad, suhteliselt autarkse majandusega tsivilisatsiooniblokid on enam-vähem oma mõjusfäärides kokku leppinud. Liberaalse, dollaril pähineva globalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine toob kaasa sügava kriisi ja pikaajalise majandusdepressiooni.
Putini kõne tähistab veel USA ja tema vasallide julgeolekupoliitika, mille põhimõtteks oli enda julgeoleku tagamine Venemaa julgeoleku arvel, kokkuvarisemist Euroopas. See on atlantistide krahh eesotsas Merkeliga ja Brüsseli globalistliku bürokraatiaga. Saksamaal ja Euroopas muidugi tugevnevad kiiresti patriootlikud parteid (nii AfD on juba möödunud populaarsuses sotsdemokraatidest), ent atlantistidel- Venemaa vaenlaste mõju on veel ühiskonnas ülekaalus. Võimule jääb tõenäoliselt degenerantne Merkel, kes on selge õnnetus Saksamaale ja ELle, sest ta ei ole võimeline väljuma vanast julgeoleku ja majanduse paradigmast ning ei ole võimeline vastama tänapäeva väljakutsetele. Seepärast on ELl ees vaid mustad või pigimustad stsenaariumid.
Putini kõne majandusosas oli ka kohti, millesse ma umbusuga suhtun - nagu heakskiit pangasektori kokkutõmbamisele. Tataristanis näiteks likvideeris Keskpank regionaalpanga, mis tähendas isegi niigi katastroofilise vähese kohaliku krediidiressursi äravõtmist. Veel kahjulikum on nii krediidiressursi monopoliseerinud riigipankade ärastamise plaan oligarhidele, mis teeb riigi mõju majandusele olematuks ja selle suunamise-juhtimise võimatuks. Seega varitseb Putinit oht, et kõik ta kenad ja hädavajalikud sotsiaalsed lubadused jäävad vaid bluffiks, ilma rahalise katteta. Ebanormaalses olukorras, kus vaid 1% elanikele kuulub 70% rikkusest, on reaalne katastroofiline sotsiaalne plahvatus. Aga see võis ka taktikaline pettemanööver olla oligarhide rahustamiseks. Millegi kindlama väitmiseks tuleb ära oodata uue valitsuse majandusbloki ministrite nimed.
Kokkuvõttes võib prognoosida, et oma meisterliku kõnega tõstis V.Putin tema poolt hääletajate arvu 70%lt 80 %-ni.
Roman Ubakivi
Putini 1.märtsi kõne tähendab suurt sammu eemale suurest sõjast Euroopas ja taastab mingisugusegi eliidi kontrolli sündmuste üle. Kriitilises olukorras käitus V.Putin ainuõigelt, sest pooleldi degenereerunud USA eliit saab aru isegi pokkerimängust ainult siis kui kaardid on nende nina ees lahtiselt laotatud. Maleni ameeriklased täna niikuinii ei küündi.
On lihtsalt uskumatu kui ebaadekvaatne seni on USA eliit olnud sest ta pole siiani aru saanud jõudude tegelikust vahekorrast. Ometi pole selleks tarvis olnud mitte mingeid salajasi andmeid ega Ühendatud Staabiülemate Komiteed ja CIAd. Isegi minusuguse vanamehele, kes ristsõnamõistatuste asemel peab huvitavamaks avalike allikate kaudu geopoliitikaga veidi kursis olla, ei ole Putini poolt toodud faktid uute relasüsteemide kohta mingi pommuudis. Seda, et Venemaa vastab Lääne sõjalisele survele asümmeetriliselt ning uue kvaliteediga ja põlvkonna relvadega, on Putin tosin aastat pidevalt korranud ja konkreetselt neist olen minagi eespool põgusalt maininud.
Putin tegi lihtsalt ohmuvõitu ameeriklastele selgeks, et neil on aeg oma virtuaalsest maailmast maa peale laskuda ja hoomata, et nad on Venemaa sõjalise võimsuse ees absoluutselt kaitsetud. Minagi olen aastaid toksinud, et tegelikult on kuningas alasti ja seda mitte ainult strateegilise relvastuse osas millest Putin rääkis, vaid ka tavarelvastuses nagu tankid, lennukid, suurtükivägi jne. Siit tuleb üks tähtsatest järeldustest: Venemaa sõjaline juhtkond, keda ma nimetasin eespool täna maailma parimaks, on saavutanud strateegilise võidu: esmakordselt oma ajaloos on Venemaa relvastus selgelt kvaliteetselt parem Lääne relvadest. Täna on Vene relvad maailma parimad!
See on purustav löök ameeriklaste identiteedile, ideoloogiale ja psüühikale. Mingi regionaalne, hukkumisele määratud, mahajäänud, demokraatiata, pedede õigusi mitteaustav, tükkideks kistud ja ainult naftat pumpata oskav maa on irvitades jätnud ameeriklased tehnoloogiliselt kaugele maha - vibudega ja kirvestega relvastatud indiaanlaste tasemele! Sellisest löögist ei toibu USA mitte ennem kümmet aastat kui üldse.
Loomulikult on sellega praktiliselt maha maetud ka USA pretensioonid maailmavalitsemisele. Täitub mu eespool toodud prognoos, et ebaadekvaatse Clintoni-globalistide agressiivse välispoliitika jätkamine vaid kiirendab USA kukutamist hegemooni troonilt.
Loomulikult läks Putin vastuollu viienda kolonniga, kes on tihedalt seotud Läänega. Ent ta osundas selgelt ka oma vankumatule toele - Venemaa ohvitserikorpusele. Mu eespool toodud prognoos, et Lääne totaalne rünnak Venemaale kukub haledalt läbi, oli rajatud paljudele teguritele. Üheks neist oli Lääne Venemaa mittetundmine, nagu see ka relvastuses toimus. USAs on muidugi palju ülejooksikuid- Venemaa reetjaid. Ent kunagi ei tasu reetjate siristamist tõena võtta, sest kasvõi alateadlikult nad moonutavad informatsiooni alati Venemaa alahindamise suunas. Venemaal pole tuhat aastat raha andnud võimu, nagu see USAs on alati olnud. Venemaal on aga võim rikkaks teinud, mitte vastupidi.
Lisaks oli Venemaa ründamine geopoliitiliselt vale, sest see tõukas Venemaa Hiina embusse ja seda liitu on nüüd väga raske murda, sest Hiina ja Venemaa rahvuslikud huvid langevad objektiivselt kokku. USA suureks eeliseks oli liidud teiste maade eliitidega. Olukorras, kus USA ei ole võimeline tagama iseendagi julgeolekut, ei suuda ta ammugi tagada oma liitlaste eliidi julgeolekut. Toimub USA liitude vältimatu vähenemine, seda enam, et USA on osanud korduvalt selgeks teinud, et ta pole lojaalne oma sulastele ega usaldusväärne.(näiteks kasvõi Mubarak). Samas Venemaa on Süürias tõestanud, et ta on usaldusväärne liitlane ja mis väga tähtis koht Putini kõnes oli: ükskõik millist tuumarünnakut oma liitlase vastu loetakse rünnakuks Venemaa vastu ja vastus tuleb viivitamatult kõigi järeldustega. Samas on Trump avalikult deklareerinud, et mitte ainult NATO artikkel 5 ei tähenda automaatselt USA sõttaastumist, vaid isegi tuumarünnak NATO liikme vastu ei tähenda veel USA astumist tuumasõtta. Muidugi hakatakse nüüd liitu otsima Venemaa tuumavihmavarju alt, seda enam et Hiina ja Venemaa ei nõua iseendi väärtuste ülevõtmist ja ei sekku nende sisepoliitikasse, nagu seda USA pidevalt teeb.
Veel hullem USA maailmavalitsuse plaanidele on tema võimetus täna oma sulastele palka maksta. 1944.a. loodud rahvusvaheline finantssüsteem sisaldas endas põhimõttelist vastuolu: ühelt poolt oli dollar rahvusvaheline reservvaluuta, teisalt aga rahvuslik valuuta. See on sama kui Federer mängiks tennist Nadali vastu, aga viimase poolt mängib kaasa ka kohtunik. USA on kuritarvitanud oma kohtuniku seisundit iseenda majanduse kasuks ja täna on dollarite kuhi kuskil kaheksa korda kõrgem kui kogu maailmas reaalset vara on. Täna võib selle dollaripüramiidi uppi lüüa isegi suhteliselt mõõdukas inflatsioon -USA ei suudaks enam oma 20 triljonist võlgagi teenindada, lisaks on veel suuremad munitsipaliteetide ja kodanike võlad. Sisuliselt on lõppenud ka senine dollarile rajatud majandusmudel. USA emiteeris katteta dollareid, millega krediteeriti oma sulaste majandust läbi transnatsionaalsete pankade, sulased müüsid oma toodangut neile avatud USA turule. mille eest saadud dollaritega osteti omasoodu USA võlga treasurite näol. Seega tagas selle mehhanismi toimimise üksnes USA võlakoormuse kiirenev suurenemine, mis aga hävitas USA enda majandust. Kasuks oli aga USA tarbimise kahekordistumine sulaste arvel. 2014.aastal lõpetas USA sisuliselt emissiooni, päästes ca 2,5 triljoniga oma transnatsionaalsed pangad. Teisalt sulgeb USA täna oma turu tasapisi oma sulastele (viimati Trumpi plaan panna 25% toll Euroopa jt. terasele ja 10% alumiiniumile).
Lisaks väheneb ka pidevalt USA dollari osatähtsus maailmareservvaluutana ja hakkab nüüd veelgi kiiremini vähenema, sest seni oli dollari peamiseks tagatiseks USA absoluutne sõjaline võimsus, mille Putin bluffina paljastas. See rõhutab veel kord Putini kõne maailmaajaloolist tähtsust.
Dollari kui reservvaluuta osatähtsuse vähenemine toob endaga kaasa omasoodu USA sõjalise võimsuse järsu vähenemise, sest 2018.a. hiigelsuur 730 miljardine eelarve (siin ka 14 miljardit erivägedele) Venemaa 46 miljardi vastu ei ole lähitulevikus enam võimalik. Kui ostujõu arvestuses oli Maailmapanga andmeil 2016. a. Hiina osakaal Maailma majandusest ca 18% ja USA oma vaid ca 17%, siis on oodata lähitulevikus Hiina sõjalise eelarve möödumist USAst. Seega USAl on väga raske teha oma vähemalt 10 aastast mahajäämust Venemaa relvastuse kvaliteedist. Hiinaga ei suuda USA ilmselt sammu pidada.
Putin oma kõnega tegi piltlikult sammu Ajaloo õigele poolele - Trumpi poolele. Viimane ei mõtlegi eeloleva kriisi puhul raisata raha transnatsionaalsetesse pankadesse, vaid keskendub USA reaalse majanduse päästmisele. Seega kollapseerub kogu senine neoliberaalne majandusmudel. Viimase kadumise dikteeris juba 2008.a. majanduskriism mida neoliberaalne majandusteooria ei suuda tänaseni seletada. On isegi Nobeli preemia välja jagatud tõestusele, et see selline kriis pole võimalik.
Trumpi taolise poliitiku esilekerkimine koos rahvusliku majandusmudeliga ja võit oli seepärast täiesti prognoositav ja ta selja taga on osa USA ja maailma targemast eliidist, kes on vastuolus Clintoni vana poliitikaga. Kaudsetele märkidele tuginedes võib väita, et võimsad Baruchid seisavad Trumpi selja taga.
Putini õige samm akuutsest sõjaohust eemale ei tähenda veel kaugeltki selle likvideerimist. Üldiselt tehnoloogia areng küberrelva, kosmoserelvade. tehisintellekti jm. lammutab pidevalt kaitsepiirdeid ja muudab olukorra järjest keerukamaks ja ohtlikumaks. Mingist rahulikumast perioodist saame rääkida vaid siis kui USA loobub oma maailmavalitsusplaanist ja moodustuvad suured iseseisvad, suhteliselt autarkse majandusega tsivilisatsiooniblokid on enam-vähem oma mõjusfäärides kokku leppinud. Liberaalse, dollaril pähineva globalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine toob kaasa sügava kriisi ja pikaajalise majandusdepressiooni.
Putini kõne tähistab veel USA ja tema vasallide julgeolekupoliitika, mille põhimõtteks oli enda julgeoleku tagamine Venemaa julgeoleku arvel, kokkuvarisemist Euroopas. See on atlantistide krahh eesotsas Merkeliga ja Brüsseli globalistliku bürokraatiaga. Saksamaal ja Euroopas muidugi tugevnevad kiiresti patriootlikud parteid (nii AfD on juba möödunud populaarsuses sotsdemokraatidest), ent atlantistidel- Venemaa vaenlaste mõju on veel ühiskonnas ülekaalus. Võimule jääb tõenäoliselt degenerantne Merkel, kes on selge õnnetus Saksamaale ja ELle, sest ta ei ole võimeline väljuma vanast julgeoleku ja majanduse paradigmast ning ei ole võimeline vastama tänapäeva väljakutsetele. Seepärast on ELl ees vaid mustad või pigimustad stsenaariumid.
Putini kõne majandusosas oli ka kohti, millesse ma umbusuga suhtun - nagu heakskiit pangasektori kokkutõmbamisele. Tataristanis näiteks likvideeris Keskpank regionaalpanga, mis tähendas isegi niigi katastroofilise vähese kohaliku krediidiressursi äravõtmist. Veel kahjulikum on nii krediidiressursi monopoliseerinud riigipankade ärastamise plaan oligarhidele, mis teeb riigi mõju majandusele olematuks ja selle suunamise-juhtimise võimatuks. Seega varitseb Putinit oht, et kõik ta kenad ja hädavajalikud sotsiaalsed lubadused jäävad vaid bluffiks, ilma rahalise katteta. Ebanormaalses olukorras, kus vaid 1% elanikele kuulub 70% rikkusest, on reaalne katastroofiline sotsiaalne plahvatus. Aga see võis ka taktikaline pettemanööver olla oligarhide rahustamiseks. Millegi kindlama väitmiseks tuleb ära oodata uue valitsuse majandusbloki ministrite nimed.
Kokkuvõttes võib prognoosida, et oma meisterliku kõnega tõstis V.Putin tema poolt hääletajate arvu 70%lt 80 %-ni.
Roman Ubakivi
teisipäev, 27. veebruar 2018
PUDELIKAELAST IV
Olukorras, kus USA on avalikult esitanud avalikult ultimaatumi Venemaa kõrgematetele riigiametnikele ja oligarhidele, kellel on varastatud varandused ja pere Läänes: kas nad reedavad Venemaa rahvuslikud huvid või nende kokkuriisutud varandused konfiskeeritakse, vastas Venemaa välisminister S.Lavrov avalikult, et Venemaa eliidile on tähtsaimad iseenda majanduslikud huvid. Geopoliitika ehk Venemaa rahvuslikud huvid ei ole tähtsad suhetes USAga. Esmapilgul võiks tunduda, et USA on saavutanud seljavõidu ja Venemaa välispoliitika on tagasi Kozõrevi ajas ning seega sõjaoht Euroopast kadunud.
Kuid see on vaid illusioon, mille õnge ameeriklased oma soovmõtlemisega endale silma ette manavad. Isegi kui oletada, et Lavrov väljendab kogu Venemaa eliidi konsolideeritud otsust ja seega Putin on idioot, kes soovib endale Milosevitshi ja Kadaffi saatust, siis selline eliit kaotaks kiiresti kogu legitiimsuse, mis talle seni on taganud Putini üldiselt patriootlik välispoliitika. Putini sise- ja majanduspoliitika on olnud liberaalne, mis tähendab neli aastat järjest rahva elatustaseme langust ning väike-ja keskmiste ettevõtete ja pankade laostumist. Teiste presidendikandidaatide survel, kes kõik räägivad majandusliku hüppe ja senise majanduspoliitika väljavahetamise hädavajalikkusest, on Putin välja vahetanud oma senise stabiilsusse loosungi ka majandusliku arengu vastu. Ent tee, kuidas ta kavatseb seda majanduse arengut saavutada - ta kuulutas, et nüüd on kõik uksed majanduse arenguks valla päästetud, sest tänu Keskpangale saab juba 14% krediiti. Minu aruraasuke ei saa küll sellest õnnest aru, sest normaalne kasumisnorm on keskmisele- ja väiksele ettevõttele 10-12%. Pangad suunavad täna krediidi erastatud Moskva börsile, kus põhiliselt välismaalaste raha teenib spekulatiivseid hiigelkasumeid, sest Keskpank eirab konstitutsioonis fikseeritud nõuet tagada rubla stabiilsus. Lisaks veetakse veel kolmandik naftatuludelt saadud rahast välismaale oma vaenlase USA majanduse finantseerimiseks. Venemaa Keskpank ei taga täna ettevõtlusele pikaajalist ja odavat krediiti ja ilma selleta on Putini majandusalased lubadused demagoogia. Seega tänase patrootliku välispoliitilise kursi muutmine järsult kapitulantlikuks on reaalselt võimatu, sest nii kaotaks eliit mitte ainult legitiimsuse rahva silmis, vaid ka täieliku kontrolli jõustruktuuride üle, mis viiks nende kukutamisele. Venemaal on seni alati kriitilistel momentidel leidunud Sussanineid, Minineid, Pozharskeid ja Stalineid ning hiljutine vene lenduri kangelastegugi Süürias näitas, et neid jätkub piisavalt ka tänapäev.
Arvan, et Putin toimib analoogselt oma senise Ukraina poliitikaga. Vanale vastuluureohvitserile ja KGB järglase eksjuhile sai vaevalt olla üllatuseks, mida perspektiivis tähendab USA aastatepikkune õõnestustöö Ukrainas. Ometi lasi ta oma tagatoas läbi viia kaks värvilist revolutsiooni, ühe rahumeelse ja teise verise. Saealjuures mõlemad Ukraina konstitutsiooni vastased (juristiharidusega Putinile on omana kõiki sündmusi esitada läbi seaduslikkuse prisma). Eliiti ei huvitanud üle paarikümne aasta mitte Venemaa geopoliitilised e. rahvuslikud huvid, vaid üksnes majanduslikud rahavood. Kui olukord läks geopoliitiliselt kriitiliseks ja nuga oli juba kõri peal ning USA lennukikandja löögigrupp juba Sevastoopoli lähistel, ärgati ja improviseeriti ning hõivati Krimm. Ka hiilgavalt läbi viidud Süüria operatsioon, mis parandas hüppeliselt Venemaa geopoliitilist positsiooni oli sisuliselt kaitseiseloomuga reageering.
Midagi sarnast on oodata ka nüüd. Putin võidab aega, et peale valimisvõitu (kuna poliitikas pole midagi juhuslikku, siis valimisteks määratud kuupäev - Pariisi Kommuun on muidugi sümboolse tähendusega), soovitavalt muidugi kõrgete protsentidega, astuda suur samm veelgi iseseisvama Venemaa poliitika poole. Ent konkreetses olukorras Putin ei käitu adekvaatselt. Kogu selle mängu loogiliseks tulemuseks on sarnane I maailmasõja eelsele ajale kui degenerantsed monarhid kaotasid täielikult kontrolli sündmuste üle. Tänases plahvatusohtlikus olukorras on igasugune normaalses olukorras iseenesestmõistetav oma tegelike kavatsuste maskeerimine ja manööverdamine ebaadekvaatne poliitika. Sellises Kuuba kriisiga võrreldavas olukorras on Venemaal ainuõige oma kaardid lauale lüüa, et ebaadekvaatsele osale USA eliidist ja ka Ameerika rahvale ( kes välispoliitilistes küsimustes on traditsiooniliselt ignorantne) virtuaalsetest ettekujutustest maapealsesse reaalsusesse tuua. Reaalsus on aga selline, et USA ei ole täna sõjaliselt võimeline Venemaad võitma. Ainus võimalus täna juba kontrolli alt väljunud sõjalist eskalatsiooni ära hoida on Putini avalik kontraultimaatum Ameerkale; kui te tahate sõda, siis te saate selle! Ainult selline SI ja Kimi taoline Putini meelekindlus võimaldaks rahu Euroopas. Kas Putin selliseks talle mitteomaseks sammuks psühholoogiliselt võimeline on, on muidugi omaette küsimuseks.
Selge on aga see, et Putin oma tänase ambivalentse käitumisega mängib otse Trumpi vastu, julgustades viimase vastaseid veelgi rohkem lisama survet Venemaale, kes näib juba vankuvat ja võiduks oleks nagu vajalik vaid väikest lisapingutust. See teeb Trumpil väga raskeks säilitada oma senist kriitikavaba joont Venemaa ja Putini suhtes ja pigem varem kui hiljem oma poliitilise ellujäämise nimel on ta paratamatult sunnitud karmistama Venemaa vastast retoorikat ja poliitikat. Enda esialgse välispoliitilise joone elluviimise võimalus avaneb Trumpil alles novembris juhul, kui ta võidab vahevalimised.
Põhjusi, miks sündmuste käik Euroopas on kontrolli alt väljunud, on mitmeid, ent raamatu mahu vältimiseks toon näiteks vaid ühe märksõna: Ukraina. Nagu ma mõni aasta tagasi prognoosisin, ongi seal kunagi õitsev maa muutunud "Dikoje Pole`ks", mida täielikult ei kontrolli mitte keegi ja kus on verine sõjakolle, kus iga päev ei tapeta vaid sõdureid, vaid ka naisi ja lapsi. Kogu tegevuse fooniks on Ukraina lumpeniseerumine, deindustrialiseerimine, isegi tiisikuseepideemia levimise reaalne oht ning tohutu korrumptsioon ning varanduslik kihistumine oligarhide ja Euroopa kõige vaesema elanikkonna vahel. Riik on sisuliselt pankrotis ja hingitseb vaid tänu piskule välisabile. Ukraina on juba täna tänu USA ja Merkeli poolt juhitud tegevusele muudetud Euroopa mustaks auguks ja sõjakoldeks, keda täna ei suuda kontrollida mitte keegi. USA kontrollib küll suuresti Ukraina presidenti ja valitsust, aga kuna viimane ei suuda kontrollida kogu maad, siis on ka USA mõju virtuaalne kui mitte arvestada üha suurenevaid relvatarneid, mis lisavad veelgi bensiini lõkkesse. Valitsus sõltub tugevalt ka natsliku ideoloogiaga pataljonidest, kes aga omakorda ei suuda kontrollida kogu Ukrainat. Igas regioonis on levinud bandiidijõugud, kes ei allu mitte kellegile. Venemaa mõju on muidugi tugev, kuid ka tema ei kontrolli kogu maad. Mis edasi hakkab toimuma, pole raske ette näha. Kui juutide protsent kogu elanikkonnast on tühine, alla poole protsendi, siis võimu- ja majanduseliidist moodustavad nad tubli kolmandiku, oligarhide ja tipppoliitikute seas aga enamuse. Keegi aga peab loomulikult Ukraina täielikus ebaõnnestumises riigina muidugi süüdi olema. Venemaa kaart on õhukeseks kulunud ja pole enam tõsiseltvõetav. Juudiusksed on aga vähemalt Hazaaria ajast tänases Ukrainas põlisasukad olnud. Esimene suureulatuslik ajalooloos dateeritud juudiprogromm oli minu mäletamist mööda juba 12.sajandi alguspoole. Mis jõledusi aga needsamad täna ametlikult Ukraina rahvuskangelasete Bandera ja Suhhevitsi pataljonid juutida kallal korda saatsid viimase maailmasõja ajal on üldteada. Seega on pea vältimatu, et täna natslike pataljonide raev, kes reaalselt läbi viisid USA poolt organiseeritud verise 2014,aasta riigipöörde ja kelle teeneid Poroshenko-Waltzmann nende arust piisavalt ei tunnista, kuulutavad "korruptsioonivastase" Maidani ilmselge ebaõnnestumise juutide süüks. Siin ei aita seegi, et juudi rahvusest oligarh Kolomoiski on kuulutanud end banderalaseks. Kindlasti leidub mingi intelligendikene, kes meenutab, et juba ennem maailmasõda tegid juutide juhid Hitleriga tihedat koostööd ja nõudsid isegi juutide karmimat kohtlemist, et leiduks piisavalt vabatahtlikke Saksamaalt Palestiinasse ümberasumiseks. Katastroofilist fakti, et kui NSVL ajal oli Ukrainas 52 miljonit elanikku, siis sajandivahetusel 45 miljonit, täna aga ukraina politoloogid räägivad 32 miljonist! Egas siis banderovlaste ajudes selles demograafilises katastroofis nemad süüdi ei ole, vaid tegemist on loomulikult juutide vandenõuga, kes tahavad ukrid ära hävitada, et iseendale plats puhtaks teha, sest Lähis -Idas pole juutide julgeolek vaenulike araablaste rõngas tagatud. Aga egas siis asi ainult juutidega piirdu, bandeerovlaste geneetilises mälus on ju mõnu, mis nad said poolakaid Polesjes veristades. Poolakad aga nõuavad aga täna oma vanu maid ja maju tagasi. Vaevalt seda eelmise maailmasõja aegse õuduka kordumist enam ära hoida saab.
Samas pole podisev sõjakatel Donbassis kuhugi kadunud. Relvastust ja vägesi on mõlemad pooled tublisti juurde lisanud ja rahu on välistatud, sest Ukraina rezhiim püsib ainult tänu sõjale, Lääs aga ei taha Maidani rezhiimi kui oma sulase kokkuvarisemist ja seepärast esitab Venemaale totakaid ja teostamatuid nõudmisi, Putin aga mängib talle omaselt aja peale. Seega pole mingit tõkendit, peale ilmastikuolude, et suurem madin sealt kasvõi isegi plaanimatult alguse saab. USA saab selle laviini vaid sõrmenipsuga liikuma panna ja Venemaa ei suuda seda takistada. Olukorra teeb eriti ohtlikuks tõsiasi,et USAle olekski kasulik kui Venemaa pikaks ajaks Ukrainasse takerduma jääks ja sinna musta auku oma ressurssi raiskaks. Venemaal pole aga mingit mõtet kaugemale Novorossija piiridest liikuda ja kõige efektiisem vastus on ebasümmeetriline.
Loogiline on kiire Baltikumi NATO platsdarmi likvideerimine, mis teeb ebatõenäoliseks Soomel ja Rootsil oma õhuruumi avamise NATO lennukitele ja luues maaühenduse Kalingradiga kindlustatakse Venemaa loodesuuna. Sõja laiemine Ukrainast kogu Ida Euroopale ja ka taktikaliseks tuumasõjaks kogu Euroopas on praktiliselt võimatu peatada. Ja täiesti infantiilselt jätab USA eliit tähelepanuta Kremli korduvad hoiatused, et sõja puhul Euroopas ei jäeta USAle mingit võimalust nautida rahu ja heaolu ookeanide taga. Seega pole täna mingit kindlust, et meil õnnestub koera aasta pudelikaelast ilma suure sõjata õnnelikult läbi lipsata.
Roman Ubakivi
Olukorras, kus USA on avalikult esitanud avalikult ultimaatumi Venemaa kõrgematetele riigiametnikele ja oligarhidele, kellel on varastatud varandused ja pere Läänes: kas nad reedavad Venemaa rahvuslikud huvid või nende kokkuriisutud varandused konfiskeeritakse, vastas Venemaa välisminister S.Lavrov avalikult, et Venemaa eliidile on tähtsaimad iseenda majanduslikud huvid. Geopoliitika ehk Venemaa rahvuslikud huvid ei ole tähtsad suhetes USAga. Esmapilgul võiks tunduda, et USA on saavutanud seljavõidu ja Venemaa välispoliitika on tagasi Kozõrevi ajas ning seega sõjaoht Euroopast kadunud.
Kuid see on vaid illusioon, mille õnge ameeriklased oma soovmõtlemisega endale silma ette manavad. Isegi kui oletada, et Lavrov väljendab kogu Venemaa eliidi konsolideeritud otsust ja seega Putin on idioot, kes soovib endale Milosevitshi ja Kadaffi saatust, siis selline eliit kaotaks kiiresti kogu legitiimsuse, mis talle seni on taganud Putini üldiselt patriootlik välispoliitika. Putini sise- ja majanduspoliitika on olnud liberaalne, mis tähendab neli aastat järjest rahva elatustaseme langust ning väike-ja keskmiste ettevõtete ja pankade laostumist. Teiste presidendikandidaatide survel, kes kõik räägivad majandusliku hüppe ja senise majanduspoliitika väljavahetamise hädavajalikkusest, on Putin välja vahetanud oma senise stabiilsusse loosungi ka majandusliku arengu vastu. Ent tee, kuidas ta kavatseb seda majanduse arengut saavutada - ta kuulutas, et nüüd on kõik uksed majanduse arenguks valla päästetud, sest tänu Keskpangale saab juba 14% krediiti. Minu aruraasuke ei saa küll sellest õnnest aru, sest normaalne kasumisnorm on keskmisele- ja väiksele ettevõttele 10-12%. Pangad suunavad täna krediidi erastatud Moskva börsile, kus põhiliselt välismaalaste raha teenib spekulatiivseid hiigelkasumeid, sest Keskpank eirab konstitutsioonis fikseeritud nõuet tagada rubla stabiilsus. Lisaks veetakse veel kolmandik naftatuludelt saadud rahast välismaale oma vaenlase USA majanduse finantseerimiseks. Venemaa Keskpank ei taga täna ettevõtlusele pikaajalist ja odavat krediiti ja ilma selleta on Putini majandusalased lubadused demagoogia. Seega tänase patrootliku välispoliitilise kursi muutmine järsult kapitulantlikuks on reaalselt võimatu, sest nii kaotaks eliit mitte ainult legitiimsuse rahva silmis, vaid ka täieliku kontrolli jõustruktuuride üle, mis viiks nende kukutamisele. Venemaal on seni alati kriitilistel momentidel leidunud Sussanineid, Minineid, Pozharskeid ja Stalineid ning hiljutine vene lenduri kangelastegugi Süürias näitas, et neid jätkub piisavalt ka tänapäev.
Arvan, et Putin toimib analoogselt oma senise Ukraina poliitikaga. Vanale vastuluureohvitserile ja KGB järglase eksjuhile sai vaevalt olla üllatuseks, mida perspektiivis tähendab USA aastatepikkune õõnestustöö Ukrainas. Ometi lasi ta oma tagatoas läbi viia kaks värvilist revolutsiooni, ühe rahumeelse ja teise verise. Saealjuures mõlemad Ukraina konstitutsiooni vastased (juristiharidusega Putinile on omana kõiki sündmusi esitada läbi seaduslikkuse prisma). Eliiti ei huvitanud üle paarikümne aasta mitte Venemaa geopoliitilised e. rahvuslikud huvid, vaid üksnes majanduslikud rahavood. Kui olukord läks geopoliitiliselt kriitiliseks ja nuga oli juba kõri peal ning USA lennukikandja löögigrupp juba Sevastoopoli lähistel, ärgati ja improviseeriti ning hõivati Krimm. Ka hiilgavalt läbi viidud Süüria operatsioon, mis parandas hüppeliselt Venemaa geopoliitilist positsiooni oli sisuliselt kaitseiseloomuga reageering.
Midagi sarnast on oodata ka nüüd. Putin võidab aega, et peale valimisvõitu (kuna poliitikas pole midagi juhuslikku, siis valimisteks määratud kuupäev - Pariisi Kommuun on muidugi sümboolse tähendusega), soovitavalt muidugi kõrgete protsentidega, astuda suur samm veelgi iseseisvama Venemaa poliitika poole. Ent konkreetses olukorras Putin ei käitu adekvaatselt. Kogu selle mängu loogiliseks tulemuseks on sarnane I maailmasõja eelsele ajale kui degenerantsed monarhid kaotasid täielikult kontrolli sündmuste üle. Tänases plahvatusohtlikus olukorras on igasugune normaalses olukorras iseenesestmõistetav oma tegelike kavatsuste maskeerimine ja manööverdamine ebaadekvaatne poliitika. Sellises Kuuba kriisiga võrreldavas olukorras on Venemaal ainuõige oma kaardid lauale lüüa, et ebaadekvaatsele osale USA eliidist ja ka Ameerika rahvale ( kes välispoliitilistes küsimustes on traditsiooniliselt ignorantne) virtuaalsetest ettekujutustest maapealsesse reaalsusesse tuua. Reaalsus on aga selline, et USA ei ole täna sõjaliselt võimeline Venemaad võitma. Ainus võimalus täna juba kontrolli alt väljunud sõjalist eskalatsiooni ära hoida on Putini avalik kontraultimaatum Ameerkale; kui te tahate sõda, siis te saate selle! Ainult selline SI ja Kimi taoline Putini meelekindlus võimaldaks rahu Euroopas. Kas Putin selliseks talle mitteomaseks sammuks psühholoogiliselt võimeline on, on muidugi omaette küsimuseks.
Selge on aga see, et Putin oma tänase ambivalentse käitumisega mängib otse Trumpi vastu, julgustades viimase vastaseid veelgi rohkem lisama survet Venemaale, kes näib juba vankuvat ja võiduks oleks nagu vajalik vaid väikest lisapingutust. See teeb Trumpil väga raskeks säilitada oma senist kriitikavaba joont Venemaa ja Putini suhtes ja pigem varem kui hiljem oma poliitilise ellujäämise nimel on ta paratamatult sunnitud karmistama Venemaa vastast retoorikat ja poliitikat. Enda esialgse välispoliitilise joone elluviimise võimalus avaneb Trumpil alles novembris juhul, kui ta võidab vahevalimised.
Põhjusi, miks sündmuste käik Euroopas on kontrolli alt väljunud, on mitmeid, ent raamatu mahu vältimiseks toon näiteks vaid ühe märksõna: Ukraina. Nagu ma mõni aasta tagasi prognoosisin, ongi seal kunagi õitsev maa muutunud "Dikoje Pole`ks", mida täielikult ei kontrolli mitte keegi ja kus on verine sõjakolle, kus iga päev ei tapeta vaid sõdureid, vaid ka naisi ja lapsi. Kogu tegevuse fooniks on Ukraina lumpeniseerumine, deindustrialiseerimine, isegi tiisikuseepideemia levimise reaalne oht ning tohutu korrumptsioon ning varanduslik kihistumine oligarhide ja Euroopa kõige vaesema elanikkonna vahel. Riik on sisuliselt pankrotis ja hingitseb vaid tänu piskule välisabile. Ukraina on juba täna tänu USA ja Merkeli poolt juhitud tegevusele muudetud Euroopa mustaks auguks ja sõjakoldeks, keda täna ei suuda kontrollida mitte keegi. USA kontrollib küll suuresti Ukraina presidenti ja valitsust, aga kuna viimane ei suuda kontrollida kogu maad, siis on ka USA mõju virtuaalne kui mitte arvestada üha suurenevaid relvatarneid, mis lisavad veelgi bensiini lõkkesse. Valitsus sõltub tugevalt ka natsliku ideoloogiaga pataljonidest, kes aga omakorda ei suuda kontrollida kogu Ukrainat. Igas regioonis on levinud bandiidijõugud, kes ei allu mitte kellegile. Venemaa mõju on muidugi tugev, kuid ka tema ei kontrolli kogu maad. Mis edasi hakkab toimuma, pole raske ette näha. Kui juutide protsent kogu elanikkonnast on tühine, alla poole protsendi, siis võimu- ja majanduseliidist moodustavad nad tubli kolmandiku, oligarhide ja tipppoliitikute seas aga enamuse. Keegi aga peab loomulikult Ukraina täielikus ebaõnnestumises riigina muidugi süüdi olema. Venemaa kaart on õhukeseks kulunud ja pole enam tõsiseltvõetav. Juudiusksed on aga vähemalt Hazaaria ajast tänases Ukrainas põlisasukad olnud. Esimene suureulatuslik ajalooloos dateeritud juudiprogromm oli minu mäletamist mööda juba 12.sajandi alguspoole. Mis jõledusi aga needsamad täna ametlikult Ukraina rahvuskangelasete Bandera ja Suhhevitsi pataljonid juutida kallal korda saatsid viimase maailmasõja ajal on üldteada. Seega on pea vältimatu, et täna natslike pataljonide raev, kes reaalselt läbi viisid USA poolt organiseeritud verise 2014,aasta riigipöörde ja kelle teeneid Poroshenko-Waltzmann nende arust piisavalt ei tunnista, kuulutavad "korruptsioonivastase" Maidani ilmselge ebaõnnestumise juutide süüks. Siin ei aita seegi, et juudi rahvusest oligarh Kolomoiski on kuulutanud end banderalaseks. Kindlasti leidub mingi intelligendikene, kes meenutab, et juba ennem maailmasõda tegid juutide juhid Hitleriga tihedat koostööd ja nõudsid isegi juutide karmimat kohtlemist, et leiduks piisavalt vabatahtlikke Saksamaalt Palestiinasse ümberasumiseks. Katastroofilist fakti, et kui NSVL ajal oli Ukrainas 52 miljonit elanikku, siis sajandivahetusel 45 miljonit, täna aga ukraina politoloogid räägivad 32 miljonist! Egas siis banderovlaste ajudes selles demograafilises katastroofis nemad süüdi ei ole, vaid tegemist on loomulikult juutide vandenõuga, kes tahavad ukrid ära hävitada, et iseendale plats puhtaks teha, sest Lähis -Idas pole juutide julgeolek vaenulike araablaste rõngas tagatud. Aga egas siis asi ainult juutidega piirdu, bandeerovlaste geneetilises mälus on ju mõnu, mis nad said poolakaid Polesjes veristades. Poolakad aga nõuavad aga täna oma vanu maid ja maju tagasi. Vaevalt seda eelmise maailmasõja aegse õuduka kordumist enam ära hoida saab.
Samas pole podisev sõjakatel Donbassis kuhugi kadunud. Relvastust ja vägesi on mõlemad pooled tublisti juurde lisanud ja rahu on välistatud, sest Ukraina rezhiim püsib ainult tänu sõjale, Lääs aga ei taha Maidani rezhiimi kui oma sulase kokkuvarisemist ja seepärast esitab Venemaale totakaid ja teostamatuid nõudmisi, Putin aga mängib talle omaselt aja peale. Seega pole mingit tõkendit, peale ilmastikuolude, et suurem madin sealt kasvõi isegi plaanimatult alguse saab. USA saab selle laviini vaid sõrmenipsuga liikuma panna ja Venemaa ei suuda seda takistada. Olukorra teeb eriti ohtlikuks tõsiasi,et USAle olekski kasulik kui Venemaa pikaks ajaks Ukrainasse takerduma jääks ja sinna musta auku oma ressurssi raiskaks. Venemaal pole aga mingit mõtet kaugemale Novorossija piiridest liikuda ja kõige efektiisem vastus on ebasümmeetriline.
Loogiline on kiire Baltikumi NATO platsdarmi likvideerimine, mis teeb ebatõenäoliseks Soomel ja Rootsil oma õhuruumi avamise NATO lennukitele ja luues maaühenduse Kalingradiga kindlustatakse Venemaa loodesuuna. Sõja laiemine Ukrainast kogu Ida Euroopale ja ka taktikaliseks tuumasõjaks kogu Euroopas on praktiliselt võimatu peatada. Ja täiesti infantiilselt jätab USA eliit tähelepanuta Kremli korduvad hoiatused, et sõja puhul Euroopas ei jäeta USAle mingit võimalust nautida rahu ja heaolu ookeanide taga. Seega pole täna mingit kindlust, et meil õnnestub koera aasta pudelikaelast ilma suure sõjata õnnelikult läbi lipsata.
Roman Ubakivi
pühapäev, 25. veebruar 2018
PUDELIKAELAST III
Vaatame, kes moodustab täna enamiku (ca 80%) Venemaa, Eesti ja teiste endiste liiduvabariikide eliidist. See on see osa kõrgeimast kompartei, komsomoli ja KGB degenerantsest nomenklatuurist ja nende järeltulijatest (tänane presidendikandidaadi Ksenja Sobtshaki isa oli Putini ülemus), kes alates 70ndatest sihipäraselt valmistasid ette konvergentsi Läänega ja kontrevolutsiooni nõukogude korra kukutamiseks, et ärastada üldrahvalikku vara. Operatsioon möödus edukalt ja ehkki eesmärgiks ei olnud otseselt NSVL lammutamine, kukkus see iseenesest välja, sest vara ömberkantimiseks oli möödapääsmatu võimult kõrvaldada iseenda kompartei, mille aksioomiks oli tootmisvahendite üldrahvalik omand. Kompartei aga oli peamiseks mehhanismiks, mis riiki koos hoidis ja selles mõttes oli NSVL lagunemine degenerantse elldiga tõepoolest möödapääsmatu. Selleks mängiti kahel käel ja etenduseks rahvale tassiti provintsist Moskvasse kaks klouni-degeneranti: kombainer "Misha konvert" ja alkohoolik Jeltsin. Rahvas saigi vabaduse rääkida mida tahes ja elada vabalt prükkarina. Eliit lammutas Stalini Platoni ideaalse riigi , kus eliit oli pea absoluutselt eraomanduseta ja sai lõpuks miljardärideks. Ainult Lääne eliit ei täitnudki oma lubadust ja Rotscshildid ei hakanudki endiste traktoristide ja Leningradi uulitsapoistega tagatoas teed jooma ja maailma asju paika panema, vaid ehmatusega avastati, et hakkab korduma osava, ent lolli Ostap Benderi igihaljas lugu kui too hakkas varastatud varaga omandiõigust pühaks kuulutanud Rumeenia riigipiiri ületama. Mõistes, et ainsaks garantiiks oma kokkukraabitud vara säilitamiseks on piisavalt tugev Venemaa, edutaski eliit juba lagunemisprotsessis oleva Venemaa etteotsa väljapaistate intellektuaalsete võimetega V.Putini. Viimasel õnnestuski sooritada pea ime ja päästa Vene riik ja läheb ajalukku ilmselt Püha Vladimirinana.
Erinevalt Vene eliidist, mis on selgelt katkendlik, noor ja ohmuvõitu, sest Romanovid on praktiliselt mättasse löödud ja tsaariaegsete aadlike mõju pea olematu, on Lääne eliit seevastu vana ja ja kogenud, kel õnnestus üleminek feodaalkorrast kapitalismi, sealt rahvusriiklikku monopolistlikku kapitalismi ja sealt tänasesse transnatsionalistlikku korpokraatia postkapitalismi ja kel on plaanid tulevikuks ja kindel tahe püsida võimul ka homme täiesti uues olukorras. Võtkem või Suurbritannia eliidi, mille juured on tuhandeaastases aadlis, läbipõimununa rikkaima kodanluskihiga, osaga vanast Veneetsia aadlist, juudi liigkasuvõtjatest-pankuritest. Lisaks veel Shoti aadel koos Templirüütlite riismetega. Mind ei huvita absoluutselt lõdva pöksikummi ja kahjuks õnnetu eraeluga printsess Diana seebiooper, ent ta väärib tähelepanu kui tähtis poliitiline figuur tÄnu põlvnemisele Merovingidest. Samas on Lääne eliit võib-olla just oma vanuse tõttu ka viimasel ajal käitunud degenerantlikult ebaadekvaatselt. Arvan , et viimane adekvaatne president oli Bush seenior, kes ei läinud välja Saddam HUsseini kõrvaldamisele ja sai aru NL nõrkusest. Juba Bush (Bushi suguvõsa juured on aga sügaval Euroopas) juunior oli täiesti ebaadekvaatne ja toimis risti vastu oma isa poliitikale.
Lääne eliit mõtleb geopoliitilisel tasandil ja neile on endastmõistetav, et NL eliit, kes kaotas oma riigi ja seega on absoluutne kaotaja külmas sõjas ning tänasel Vene eliidil tuleb käituda vastavalt. Siit algavadki kognitiivse dissonantsi juured, mis täna nii ilmekalt avalduvad. Vene eliit ei saa siiralt aru, millest jutt on, sest nad ise, mitte Lääs, lammutasid NSVLiidu ja saavutasid oma unelmate eesmärgi . said miljardärideks. Nad on ju võitjad! Need "võitjad"(sisuliselt om nad kodumaa reeturid) ei moodusta aga enam erinevalt 90ndatest selget enamust võimulolijaist, vaid umbes poole. Neid tasakaalustab"gosudarvinike" patriootlik tiib, kelleks on nagu igas teiseski riigis peamiselt jõustruktuuridesse kuuluvad inimesed. Putin on seni taganud seni nende kahe tiiva kompromissi ja nii eliidi näiliku ühtsuse, mis oli minu arvates õige strateegia, sest võimaldas evolutsioonilisel teel tugevdada Venemaad.
Ent täna on kompromisside aeg läbi. Vaadake Lääne totakaid ja tõenditeta süüdistusi Venemaa vastu kasvõi sekkumise kohta USA valimistesse ja vaadake, mis rumalusi Senatis räägitakse ning seadusi vastu on võetud ja on ilmselge, et Lääs on asunud otsustavale pealetungile Venemaa vastu otsustava eesmärgiga teda purustada vastavalt Zb.Brzezinski mõttele, et XXI sajandil kindlustab Lääs oma domineerimise ja heaolu Venemaa varemetel ja Venemaa arvel. Sealhulgas ignoreeritakse täiesti tänast reaalset jõudude vahekorda ja ollakse ekslikult teise Brzezinski postulaadi lummuses, et kui Venemaa eliidil on Läänes 500miljardi väärtuses vara, siis on võit tagatud ilma tõsise vastupanuta. Tõepoolest, kui Venemaa valitsuse peaministri asetäitja Shuvalovi ülikallis kinnisvara on Londonis ja ka Putini endise personaliülema ja Julgeolekunõukogu liikme KGB kindralleitnandi Sergejevi poeg elab oma pere ja varaga seal ja on Suurbritannia kodanik, siis nad ei hakka ju ometi Londonile tuumapommi loopima Venemaa rahvuslikes huvides. Seda arvamust kinnistab ka Venemaa põhimõttelage reageerimine Lääne rünnakule. Ma ei ole kroonik, ent hiljemalt 2014.aastal teatas V.Putin avalikult, et Venemaa on sõjas, et teda rünnatakse. Kui aga Venemaa on sõjas, siis tuleb Stalini kuulsa kõne eeskujul õelda kes ründas reeturlikult aga alistumine ei tule kõne allagi ja ellujäämiseks tuleb mobiliseerida kogu rahvas ja Venemaa võitlus on õiglane ja võit on nende päralt. Stalin ka kõige raskeimatel hetkedel ei teatanud, nagu Putin oma iga kõne lõpus, kus ta argumenteeritult Läänt kritiseerib, et Venemaa on alati valmis kompromissiks ja kokkuleppeks. Võimatu oleks ette kujutada, et NL oleks võitnud Suures Isamaasõjas kui Saksa tankid oleks nagu täna Smolenski all, aatomipommi kanda suutvad lennukit 10 minuti lennu kaugusel Ämaris ja rindejoon Narva jõel, USa sõdurid marsivad Kreshatnikul ja Donbassis tapetakse tuhandeid venelasi-tsiviilelanikke ning Stalin pöördunuks avalike öleskutsetega Hitleri poole kompromissiks. Mida me arvaks Molotovist kui ta sõja ajal oleks pöördunud Saksamaa poole avaldusega, et poliitika, mis jälgib ideoloogilisi eesmärke ja mis asetavad geopoliitilised kaalutlused kõrgemale majanduslikest huvidest on tupiktee?! Smolenski pommitamise asemel oleks ju siis õigem majanduslikult kaubavahetus taastada! Ilmselt poleks teda maha lastud, vaid hullumjja ravile saadetud. Aga sellise avaldusega esines äsja vene meedia poolt maailma parimaks välisministriks ülistatud Lavrov! Sellise ideoloogilise diversiooni tõttu ei sõdi venelased oma verivaenlastega, vaid nagu totakad ei aimaks nagu, et sõjas valetatakse ja kulutavad oma tähelepanu ja energia halisemisele, et neile tehakse ülekohtuselt liiga, samal ajal kui neil tahetakse kõri läbi lõigata.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Vaatame, kes moodustab täna enamiku (ca 80%) Venemaa, Eesti ja teiste endiste liiduvabariikide eliidist. See on see osa kõrgeimast kompartei, komsomoli ja KGB degenerantsest nomenklatuurist ja nende järeltulijatest (tänane presidendikandidaadi Ksenja Sobtshaki isa oli Putini ülemus), kes alates 70ndatest sihipäraselt valmistasid ette konvergentsi Läänega ja kontrevolutsiooni nõukogude korra kukutamiseks, et ärastada üldrahvalikku vara. Operatsioon möödus edukalt ja ehkki eesmärgiks ei olnud otseselt NSVL lammutamine, kukkus see iseenesest välja, sest vara ömberkantimiseks oli möödapääsmatu võimult kõrvaldada iseenda kompartei, mille aksioomiks oli tootmisvahendite üldrahvalik omand. Kompartei aga oli peamiseks mehhanismiks, mis riiki koos hoidis ja selles mõttes oli NSVL lagunemine degenerantse elldiga tõepoolest möödapääsmatu. Selleks mängiti kahel käel ja etenduseks rahvale tassiti provintsist Moskvasse kaks klouni-degeneranti: kombainer "Misha konvert" ja alkohoolik Jeltsin. Rahvas saigi vabaduse rääkida mida tahes ja elada vabalt prükkarina. Eliit lammutas Stalini Platoni ideaalse riigi , kus eliit oli pea absoluutselt eraomanduseta ja sai lõpuks miljardärideks. Ainult Lääne eliit ei täitnudki oma lubadust ja Rotscshildid ei hakanudki endiste traktoristide ja Leningradi uulitsapoistega tagatoas teed jooma ja maailma asju paika panema, vaid ehmatusega avastati, et hakkab korduma osava, ent lolli Ostap Benderi igihaljas lugu kui too hakkas varastatud varaga omandiõigust pühaks kuulutanud Rumeenia riigipiiri ületama. Mõistes, et ainsaks garantiiks oma kokkukraabitud vara säilitamiseks on piisavalt tugev Venemaa, edutaski eliit juba lagunemisprotsessis oleva Venemaa etteotsa väljapaistate intellektuaalsete võimetega V.Putini. Viimasel õnnestuski sooritada pea ime ja päästa Vene riik ja läheb ajalukku ilmselt Püha Vladimirinana.
Erinevalt Vene eliidist, mis on selgelt katkendlik, noor ja ohmuvõitu, sest Romanovid on praktiliselt mättasse löödud ja tsaariaegsete aadlike mõju pea olematu, on Lääne eliit seevastu vana ja ja kogenud, kel õnnestus üleminek feodaalkorrast kapitalismi, sealt rahvusriiklikku monopolistlikku kapitalismi ja sealt tänasesse transnatsionalistlikku korpokraatia postkapitalismi ja kel on plaanid tulevikuks ja kindel tahe püsida võimul ka homme täiesti uues olukorras. Võtkem või Suurbritannia eliidi, mille juured on tuhandeaastases aadlis, läbipõimununa rikkaima kodanluskihiga, osaga vanast Veneetsia aadlist, juudi liigkasuvõtjatest-pankuritest. Lisaks veel Shoti aadel koos Templirüütlite riismetega. Mind ei huvita absoluutselt lõdva pöksikummi ja kahjuks õnnetu eraeluga printsess Diana seebiooper, ent ta väärib tähelepanu kui tähtis poliitiline figuur tÄnu põlvnemisele Merovingidest. Samas on Lääne eliit võib-olla just oma vanuse tõttu ka viimasel ajal käitunud degenerantlikult ebaadekvaatselt. Arvan , et viimane adekvaatne president oli Bush seenior, kes ei läinud välja Saddam HUsseini kõrvaldamisele ja sai aru NL nõrkusest. Juba Bush (Bushi suguvõsa juured on aga sügaval Euroopas) juunior oli täiesti ebaadekvaatne ja toimis risti vastu oma isa poliitikale.
Lääne eliit mõtleb geopoliitilisel tasandil ja neile on endastmõistetav, et NL eliit, kes kaotas oma riigi ja seega on absoluutne kaotaja külmas sõjas ning tänasel Vene eliidil tuleb käituda vastavalt. Siit algavadki kognitiivse dissonantsi juured, mis täna nii ilmekalt avalduvad. Vene eliit ei saa siiralt aru, millest jutt on, sest nad ise, mitte Lääs, lammutasid NSVLiidu ja saavutasid oma unelmate eesmärgi . said miljardärideks. Nad on ju võitjad! Need "võitjad"(sisuliselt om nad kodumaa reeturid) ei moodusta aga enam erinevalt 90ndatest selget enamust võimulolijaist, vaid umbes poole. Neid tasakaalustab"gosudarvinike" patriootlik tiib, kelleks on nagu igas teiseski riigis peamiselt jõustruktuuridesse kuuluvad inimesed. Putin on seni taganud seni nende kahe tiiva kompromissi ja nii eliidi näiliku ühtsuse, mis oli minu arvates õige strateegia, sest võimaldas evolutsioonilisel teel tugevdada Venemaad.
Ent täna on kompromisside aeg läbi. Vaadake Lääne totakaid ja tõenditeta süüdistusi Venemaa vastu kasvõi sekkumise kohta USA valimistesse ja vaadake, mis rumalusi Senatis räägitakse ning seadusi vastu on võetud ja on ilmselge, et Lääs on asunud otsustavale pealetungile Venemaa vastu otsustava eesmärgiga teda purustada vastavalt Zb.Brzezinski mõttele, et XXI sajandil kindlustab Lääs oma domineerimise ja heaolu Venemaa varemetel ja Venemaa arvel. Sealhulgas ignoreeritakse täiesti tänast reaalset jõudude vahekorda ja ollakse ekslikult teise Brzezinski postulaadi lummuses, et kui Venemaa eliidil on Läänes 500miljardi väärtuses vara, siis on võit tagatud ilma tõsise vastupanuta. Tõepoolest, kui Venemaa valitsuse peaministri asetäitja Shuvalovi ülikallis kinnisvara on Londonis ja ka Putini endise personaliülema ja Julgeolekunõukogu liikme KGB kindralleitnandi Sergejevi poeg elab oma pere ja varaga seal ja on Suurbritannia kodanik, siis nad ei hakka ju ometi Londonile tuumapommi loopima Venemaa rahvuslikes huvides. Seda arvamust kinnistab ka Venemaa põhimõttelage reageerimine Lääne rünnakule. Ma ei ole kroonik, ent hiljemalt 2014.aastal teatas V.Putin avalikult, et Venemaa on sõjas, et teda rünnatakse. Kui aga Venemaa on sõjas, siis tuleb Stalini kuulsa kõne eeskujul õelda kes ründas reeturlikult aga alistumine ei tule kõne allagi ja ellujäämiseks tuleb mobiliseerida kogu rahvas ja Venemaa võitlus on õiglane ja võit on nende päralt. Stalin ka kõige raskeimatel hetkedel ei teatanud, nagu Putin oma iga kõne lõpus, kus ta argumenteeritult Läänt kritiseerib, et Venemaa on alati valmis kompromissiks ja kokkuleppeks. Võimatu oleks ette kujutada, et NL oleks võitnud Suures Isamaasõjas kui Saksa tankid oleks nagu täna Smolenski all, aatomipommi kanda suutvad lennukit 10 minuti lennu kaugusel Ämaris ja rindejoon Narva jõel, USa sõdurid marsivad Kreshatnikul ja Donbassis tapetakse tuhandeid venelasi-tsiviilelanikke ning Stalin pöördunuks avalike öleskutsetega Hitleri poole kompromissiks. Mida me arvaks Molotovist kui ta sõja ajal oleks pöördunud Saksamaa poole avaldusega, et poliitika, mis jälgib ideoloogilisi eesmärke ja mis asetavad geopoliitilised kaalutlused kõrgemale majanduslikest huvidest on tupiktee?! Smolenski pommitamise asemel oleks ju siis õigem majanduslikult kaubavahetus taastada! Ilmselt poleks teda maha lastud, vaid hullumjja ravile saadetud. Aga sellise avaldusega esines äsja vene meedia poolt maailma parimaks välisministriks ülistatud Lavrov! Sellise ideoloogilise diversiooni tõttu ei sõdi venelased oma verivaenlastega, vaid nagu totakad ei aimaks nagu, et sõjas valetatakse ja kulutavad oma tähelepanu ja energia halisemisele, et neile tehakse ülekohtuselt liiga, samal ajal kui neil tahetakse kõri läbi lõigata.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
neljapäev, 22. veebruar 2018
PUDELIKAELAST II
Euroopa on degenerantse Merkeli juhtimisel lasknud end tõmmata USA poolt organiseeritud kübersõtta Venemaa vastu, mis on ta enda huvide vastane, külvanud potentsiaalse sõjakolde Balkanile ja akuutse Ukrainasse, alustanud Venemaa vastast majandussõda ja täitnud viimase sõjaks hädavajaliku eelduse - demoniseerinud totaalselt Venemaa. Selleks on isegi sporti kuritarvitatud, muudest alatustest ja provokatsioonidest rääkimata. Piltlikult öeldes on klaas ääreni vett täis ja iga tilk või juhuslik värin põhjustab pöördumatu ahelreaktsiooni. Täna on helgemad pead Euroopas muidugi aru saanud, et nende USA poliitika pime jälgimine on neid viinud kuristiku servale. Sellepärast hiljutise Müncheni julgeolekukonverentsi motoks oligi mõte,et olles kuristiku veerel, teeme sammu tagasi. Kongressi korraldaja Ischigeri, S.Nunni jt mõtte kohasel toleks pidanud julgeolekukongressil sündima USA ja Venemaa presidendi ühine deklaratioon, et tuumasõda ei ole võimalik võita ja seda ei tohi iialgi valla päästa. Vahetult ennem konverentsi avaldas USA aga uue tuumarelva kontseptsiooni, mille järgi USA esmakordselt võib kasutada tuumarelva iga maa vastu kui ta arvab see kasulik olevat oma rahvuslikes' huvidest. Seega eurooplate õudusunenäost ei astutud kaugemale, vaid tõmmati hoopis viimane grafiidivarras välja ülekuumenenud tuumakatlast. Seepärast kaotas ka igasuguse mõtte Euroopa liidrite esinemine Münchenis, sest neil ei ole enam mingit kontrolli Euroopa saatuse üle.
Sõja litsumine Euroopa ja Venemaa vahel oli muidugi Clintoni plaan, kuid ei olnud algselt Trumpi meeles, sest targema eliidi osa esindajana saab ta aru. et peavastase Hiina võitmiseks on strateegiliselt õigem parandada suhteid Moskvaga ja lüüa kiil Venemaa ja Hiina vahele. Kuid esialgu veel veretu kodusõja tingimustes tuli Trumpil minna kompromissile oma vaenlastega ja jätta välispoliitika sisuliselt nende meelevalda ja ise keskendudes edukalt majanduse elavdamisele ning valmistumiseks novembrivalimisteks. Seda enam, et vältimatu dollaripüramiidi kokkuvarisemise leevendamiseks on taktikaline tuumasõda Euroopas ja ka Venemaa alistamine objektiivselt Ameerikale väga kasulik.
Miks aga kui USA nagu kurat välku kardab Hiinat ja pisikest P-Koread, kelle sõjaline jõud on märgatavalt nõrgem Venemaa omast ja samal ajal sülitab ülbelt Venemaa peale ja alandab ja ründab teda igal mõeldaval viisil?! Pole ju mingiks saladuseks, et Venemaal on moodsam tuumatriaad kui Ameerikal. Peale selle ainuüksi venelaste piloodita allveelaev-supertorpeedo "Status-6APK" oma kuni 100 megatonnilise lõhkelaenguga, mis plahvataks ookeani rannikul hävitaks praktiliselt kogu USA, sest peale hiigellaine , mis hävitaks kogu ranniku, on Ameerika erinevalt Venemaast geoloogiliselt ebastabiilne ja lisaks vulkaanidele (täielikuks hävinguks piisab isegi üksnes Yellowstoni aktiveerimisest) ja mitme geoloogilise murranguga (suurim Ülemjärve tipust põhjas Mehhiko laheni välja). Süüria proxi sõjas, kus USA haledalt Venemaalt peksa sai, demonstreeis Venemaa, et tal on ka kõige kaasaegsem ja efektiivsem armee tavapäraseks sõjaks. Venemaa sõjaline juhtkond eesotsas ülemjuhataja Putiniga, kaitseministri Shoiguga, sõjatööstuskompleksi juhi Rogoziniga, kindralstaabi ülema Gerassimoviga, sõjaväeringkondade ja armeede juhtidega, kes kõik läbisid praktilise sõja eksami Süürias edukalt, on täna selgelt maailma parim. Ka uusima perspektiivse sõjatehnika osas ei jää Venemaa Läänest maha, vaid on paar aastat ees (nagu näiteks hüperkiirusega raketid). Venemaa on täna võitmatu nii tuuma- kui ka harilikus sõjas. Hoopis USA peaks täna Venemaa võimsuse ees värisema ja ta ees pugema ähvardamise asemel. USA ebanormaalsel käitumisel on kaks põhjust.
Ühelt poolt on USA eliidi kvaliteet minu elu jooksul katastroofiliselt langenud. Tänase USA eliidi globalistlik- demokraatlik-Klintoni pool on selgelt marasmis ja ei suuda oma positsiooni maailmas enam adekvaatselt hinnata. Nende tohutute ambitsioonidega psühhoos kontrastina kasinate võimete ja võimalustega oleks naljakas kui see ei oleks inimkonnale eksistentsiaalselt ohtlik.
Teisalt ei käitu adekvaatselt ka Venemaa eliit, nagu ma sellele P-Korea juhtumil juba osundasin. USA tänast totaalset rünnakut Venemaa astu saab seletada vaid sellega, et nad on kindlalt veendunud, et erinevalt Hiina ja P-Korea eliidist ei esinda Venemaa eliit oma maa rahvuslikke huve ning ei astu nende eest resoluutselt välja ja reedab need, nagu see oli juba 90ndatel ja alistub USA nõudmistele.
Roman Ubakivi
Euroopa on degenerantse Merkeli juhtimisel lasknud end tõmmata USA poolt organiseeritud kübersõtta Venemaa vastu, mis on ta enda huvide vastane, külvanud potentsiaalse sõjakolde Balkanile ja akuutse Ukrainasse, alustanud Venemaa vastast majandussõda ja täitnud viimase sõjaks hädavajaliku eelduse - demoniseerinud totaalselt Venemaa. Selleks on isegi sporti kuritarvitatud, muudest alatustest ja provokatsioonidest rääkimata. Piltlikult öeldes on klaas ääreni vett täis ja iga tilk või juhuslik värin põhjustab pöördumatu ahelreaktsiooni. Täna on helgemad pead Euroopas muidugi aru saanud, et nende USA poliitika pime jälgimine on neid viinud kuristiku servale. Sellepärast hiljutise Müncheni julgeolekukonverentsi motoks oligi mõte,et olles kuristiku veerel, teeme sammu tagasi. Kongressi korraldaja Ischigeri, S.Nunni jt mõtte kohasel toleks pidanud julgeolekukongressil sündima USA ja Venemaa presidendi ühine deklaratioon, et tuumasõda ei ole võimalik võita ja seda ei tohi iialgi valla päästa. Vahetult ennem konverentsi avaldas USA aga uue tuumarelva kontseptsiooni, mille järgi USA esmakordselt võib kasutada tuumarelva iga maa vastu kui ta arvab see kasulik olevat oma rahvuslikes' huvidest. Seega eurooplate õudusunenäost ei astutud kaugemale, vaid tõmmati hoopis viimane grafiidivarras välja ülekuumenenud tuumakatlast. Seepärast kaotas ka igasuguse mõtte Euroopa liidrite esinemine Münchenis, sest neil ei ole enam mingit kontrolli Euroopa saatuse üle.
Sõja litsumine Euroopa ja Venemaa vahel oli muidugi Clintoni plaan, kuid ei olnud algselt Trumpi meeles, sest targema eliidi osa esindajana saab ta aru. et peavastase Hiina võitmiseks on strateegiliselt õigem parandada suhteid Moskvaga ja lüüa kiil Venemaa ja Hiina vahele. Kuid esialgu veel veretu kodusõja tingimustes tuli Trumpil minna kompromissile oma vaenlastega ja jätta välispoliitika sisuliselt nende meelevalda ja ise keskendudes edukalt majanduse elavdamisele ning valmistumiseks novembrivalimisteks. Seda enam, et vältimatu dollaripüramiidi kokkuvarisemise leevendamiseks on taktikaline tuumasõda Euroopas ja ka Venemaa alistamine objektiivselt Ameerikale väga kasulik.
Miks aga kui USA nagu kurat välku kardab Hiinat ja pisikest P-Koread, kelle sõjaline jõud on märgatavalt nõrgem Venemaa omast ja samal ajal sülitab ülbelt Venemaa peale ja alandab ja ründab teda igal mõeldaval viisil?! Pole ju mingiks saladuseks, et Venemaal on moodsam tuumatriaad kui Ameerikal. Peale selle ainuüksi venelaste piloodita allveelaev-supertorpeedo "Status-6APK" oma kuni 100 megatonnilise lõhkelaenguga, mis plahvataks ookeani rannikul hävitaks praktiliselt kogu USA, sest peale hiigellaine , mis hävitaks kogu ranniku, on Ameerika erinevalt Venemaast geoloogiliselt ebastabiilne ja lisaks vulkaanidele (täielikuks hävinguks piisab isegi üksnes Yellowstoni aktiveerimisest) ja mitme geoloogilise murranguga (suurim Ülemjärve tipust põhjas Mehhiko laheni välja). Süüria proxi sõjas, kus USA haledalt Venemaalt peksa sai, demonstreeis Venemaa, et tal on ka kõige kaasaegsem ja efektiivsem armee tavapäraseks sõjaks. Venemaa sõjaline juhtkond eesotsas ülemjuhataja Putiniga, kaitseministri Shoiguga, sõjatööstuskompleksi juhi Rogoziniga, kindralstaabi ülema Gerassimoviga, sõjaväeringkondade ja armeede juhtidega, kes kõik läbisid praktilise sõja eksami Süürias edukalt, on täna selgelt maailma parim. Ka uusima perspektiivse sõjatehnika osas ei jää Venemaa Läänest maha, vaid on paar aastat ees (nagu näiteks hüperkiirusega raketid). Venemaa on täna võitmatu nii tuuma- kui ka harilikus sõjas. Hoopis USA peaks täna Venemaa võimsuse ees värisema ja ta ees pugema ähvardamise asemel. USA ebanormaalsel käitumisel on kaks põhjust.
Ühelt poolt on USA eliidi kvaliteet minu elu jooksul katastroofiliselt langenud. Tänase USA eliidi globalistlik- demokraatlik-Klintoni pool on selgelt marasmis ja ei suuda oma positsiooni maailmas enam adekvaatselt hinnata. Nende tohutute ambitsioonidega psühhoos kontrastina kasinate võimete ja võimalustega oleks naljakas kui see ei oleks inimkonnale eksistentsiaalselt ohtlik.
Teisalt ei käitu adekvaatselt ka Venemaa eliit, nagu ma sellele P-Korea juhtumil juba osundasin. USA tänast totaalset rünnakut Venemaa astu saab seletada vaid sellega, et nad on kindlalt veendunud, et erinevalt Hiina ja P-Korea eliidist ei esinda Venemaa eliit oma maa rahvuslikke huve ning ei astu nende eest resoluutselt välja ja reedab need, nagu see oli juba 90ndatel ja alistub USA nõudmistele.
Roman Ubakivi
PUDELIKAELAST
Elame väga huvitaval ent ohtlikul ajal, süsteemses kriisis majanduslikus,ühiskondlikus ja isegi geoklimaatilises mõttes. Seega on, mille üle mõtteid heietada. Ent kui täna küsida: mida oodata kollase koera aastast?, siis peamine õnn oleks see ilma maailmasõjata üle elada. Tunnen,et täna me oleme palju lähemal sõjale kui ma noorukina Kuuba kriisi üle elasin, mil oli tundide küsimus, kas USA tuumapommid pühivad Eestimaa koos rahvaga maamunalt või mitte. Õnneks olid nii Kennedy kui ka Hrustshov maailmasõja läbiteinud adekvaatsed vastutustundlikud riigimehed, kes võisid teineteise sõna usaldada ja viimasel hetkel aumeestete kokkuleppega katastroofi ära hoida. Tänaseks on Lääs oma Venemaa totaalse demoniseerimise kampaanias valetamisega nii kaugele läinud, et mitte ainult aumeeste, vaid üldse mingisugusest kokkuleppest on raske rääkidagi. Näiteks võib tuua kasvõi Venemaale elutähtsa Ukraina kriisi, kus Maidani ajal USA president ning Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola Putinist lihtsameelse ullikese tegid oma valetamisega ja petmisega.
Miks aga maailm on juhitamatult libisemas algselt taktikalisse tuumasõtta Euroopas ja sealt juba üldisesse katastroofi, vajab muidugi pikemat seletust. Möödunud aastat võib iseloomustada kolme märksõnaga: Trump, P-Korea ja Süüria, mis on naelad, mis löödi unipolaarse globalistliku liberaalse maailmakorra kirstu.
P-Korea tähendab kriisi maailma kõige tähtsamas Vaikse ookeani piirkonnas, kuid paradoksaalselt tänu Si ja Kimi adekvaatsele, otsustavale ja kiirele tegutsemisele on seal inimkonnale katastroofilise sõja puhkemine juba vähe tõenäoline, isegi vaatamata tektoonilistele nihetele seal jõudude vahekorras. On ju ilmselge, et USA kaotas oma P-Korea bluffiga oma näo ja seega variseb kogu senine Kagu Aasia julgeolekustruktuur, mille vundamendiks oli USA piiramatu sõjaline võimsus, doominoefektina kokku. P-Koread USA oma ähvardustega korealaste meelekindlust murda ei suuda ja juba paar vesinikupommi Washingtoni ja New Yorki on USAle absoluutselt vastuvõetamatu. Edasised spekulatsioonid korealaste alistumise teemal lõikas ära Hiina selge deklaratsiooniga, et USA sõda P-Korea vastu tähendab sõda Hiina vastu. Hiina läheb sel juhul oma liitlassele appi, sest tema rahvuslikes huvides ei ole lasta ameeriklasi oma piirile.
Hiinlastega täpselt samasugused ravhuslikud huvid on ka Venemaal - mitte lubada ameerika sõdureid oma Kaug Ida piirile ja toetada talle sõbralikku P-Koread. Erinevalt Hiinast on aga Venemaa valitsus vait nagu sukk, ehki viimase USA Rahvusliku Julgeolekustrateegias on must valgel kirjas, et Hiina ja Venemaa on USA peamised globaalsed vastased, P-korea (ja Iraan) aga regionaalne vaenlane. Samas USA administratsioon teatab avalikult, et peamiseks mehhanismiks, millega nad P-Koread oma tahtele alistama tahavad sundida, on Hiina ja Venemaa surve P-Koreale. Kui me ei taha uskuda, et USA eliidt koosneb vaid idiootidest ja kui Hiina on avalikult deklareerinud oma toetust P-Koreale, siis jääb meil üle vaid võimalus, et USA eliit on veendunud, et Venemaa eliit on valmis reetma Venemaa rahvuslikud huvid ja on valmis hakkama Venemaa vaenlase käsilaseks P-Korea muserdamisel.
Kuna Hiina ja P-Korea on USA ähvardustele avalikult ühemõtteliselt selge ja adekvaatse resoluutsusega vastuse andnud ja isegi kõige sõjakamad Kongressiliikmed kabuhirmus korealaste paari pommi ja raketi kartuses võtavad ette isegi seadusandlikke samme, et Trumpi administratsioon jumala eest Kimi ärritamisega liiga kaugele ei läheks, siis on mõistlik pöörduda Euroopa sõjatandri poole, kust juba kaks maailmasõda on oma alguse saanud.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
Elame väga huvitaval ent ohtlikul ajal, süsteemses kriisis majanduslikus,ühiskondlikus ja isegi geoklimaatilises mõttes. Seega on, mille üle mõtteid heietada. Ent kui täna küsida: mida oodata kollase koera aastast?, siis peamine õnn oleks see ilma maailmasõjata üle elada. Tunnen,et täna me oleme palju lähemal sõjale kui ma noorukina Kuuba kriisi üle elasin, mil oli tundide küsimus, kas USA tuumapommid pühivad Eestimaa koos rahvaga maamunalt või mitte. Õnneks olid nii Kennedy kui ka Hrustshov maailmasõja läbiteinud adekvaatsed vastutustundlikud riigimehed, kes võisid teineteise sõna usaldada ja viimasel hetkel aumeestete kokkuleppega katastroofi ära hoida. Tänaseks on Lääs oma Venemaa totaalse demoniseerimise kampaanias valetamisega nii kaugele läinud, et mitte ainult aumeeste, vaid üldse mingisugusest kokkuleppest on raske rääkidagi. Näiteks võib tuua kasvõi Venemaale elutähtsa Ukraina kriisi, kus Maidani ajal USA president ning Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola Putinist lihtsameelse ullikese tegid oma valetamisega ja petmisega.
Miks aga maailm on juhitamatult libisemas algselt taktikalisse tuumasõtta Euroopas ja sealt juba üldisesse katastroofi, vajab muidugi pikemat seletust. Möödunud aastat võib iseloomustada kolme märksõnaga: Trump, P-Korea ja Süüria, mis on naelad, mis löödi unipolaarse globalistliku liberaalse maailmakorra kirstu.
P-Korea tähendab kriisi maailma kõige tähtsamas Vaikse ookeani piirkonnas, kuid paradoksaalselt tänu Si ja Kimi adekvaatsele, otsustavale ja kiirele tegutsemisele on seal inimkonnale katastroofilise sõja puhkemine juba vähe tõenäoline, isegi vaatamata tektoonilistele nihetele seal jõudude vahekorras. On ju ilmselge, et USA kaotas oma P-Korea bluffiga oma näo ja seega variseb kogu senine Kagu Aasia julgeolekustruktuur, mille vundamendiks oli USA piiramatu sõjaline võimsus, doominoefektina kokku. P-Koread USA oma ähvardustega korealaste meelekindlust murda ei suuda ja juba paar vesinikupommi Washingtoni ja New Yorki on USAle absoluutselt vastuvõetamatu. Edasised spekulatsioonid korealaste alistumise teemal lõikas ära Hiina selge deklaratsiooniga, et USA sõda P-Korea vastu tähendab sõda Hiina vastu. Hiina läheb sel juhul oma liitlassele appi, sest tema rahvuslikes huvides ei ole lasta ameeriklasi oma piirile.
Hiinlastega täpselt samasugused ravhuslikud huvid on ka Venemaal - mitte lubada ameerika sõdureid oma Kaug Ida piirile ja toetada talle sõbralikku P-Koread. Erinevalt Hiinast on aga Venemaa valitsus vait nagu sukk, ehki viimase USA Rahvusliku Julgeolekustrateegias on must valgel kirjas, et Hiina ja Venemaa on USA peamised globaalsed vastased, P-korea (ja Iraan) aga regionaalne vaenlane. Samas USA administratsioon teatab avalikult, et peamiseks mehhanismiks, millega nad P-Koread oma tahtele alistama tahavad sundida, on Hiina ja Venemaa surve P-Koreale. Kui me ei taha uskuda, et USA eliidt koosneb vaid idiootidest ja kui Hiina on avalikult deklareerinud oma toetust P-Koreale, siis jääb meil üle vaid võimalus, et USA eliit on veendunud, et Venemaa eliit on valmis reetma Venemaa rahvuslikud huvid ja on valmis hakkama Venemaa vaenlase käsilaseks P-Korea muserdamisel.
Kuna Hiina ja P-Korea on USA ähvardustele avalikult ühemõtteliselt selge ja adekvaatse resoluutsusega vastuse andnud ja isegi kõige sõjakamad Kongressiliikmed kabuhirmus korealaste paari pommi ja raketi kartuses võtavad ette isegi seadusandlikke samme, et Trumpi administratsioon jumala eest Kimi ärritamisega liiga kaugele ei läheks, siis on mõistlik pöörduda Euroopa sõjatandri poole, kust juba kaks maailmasõda on oma alguse saanud.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
teisipäev, 5. september 2017
KOREA TRIUMF
Puutusin korealastega esmakordselt kokku kahekümne aastase noormehena kui jalgpallurina külastasin nende kolhoosi(ca 12000 korealast) Usbekistanis. Miljonärkolhoos, eesotsas Lenini ordeniga korealane, kõik teed-majad äärmiselt korras ja silutud ja värvitud munadest tehtud naturaalse värviga. Kolhoos hoidis üleval oma rahva rõõmuks professionaalset jalgpallimeeskonda, kelle tingimused olid meie omadest pea võrra paremad, Järgnes mõne aasta pärast P-Korea jalgpallimeeskonna meteoorina tõus teadmatusest ja tema läbimurre Inglise 1966.a. MM finaalturniiril veerandfinaali, alistades mälu järgi ka mitmekordse maailmameistri Itaalia. Alles poolfinaalis sulges neile edasipääsu Eusebio fantastiline mäng. Jalgpallis on taoline pikaaegse jalgpallikultuurita maa äkktõus tippu üldiselt välistatud. Vaadake kui palju võtab aega kasvõi meeletu ressursiga USA esiletõus. Hiljuti kaotas USA MM-kvalifikatsioonimängus isegi Costa Ricale 0:2. Seega on mul juba noorusest peale tekkinud sümpaatia ja austav suhtumine korea töökasse ja arukasse rahvasse.
Viimane korea rahva saavutus – termotuuma pommi loomine ja keskmaaraketitehnoloogia omandamine on aga täisväärtuslik ime, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmapoliitikale. Sealjuures on ju korea rahvas poolitatud, väiksem osa elab P-Koreas, kus pole isegi piisavalt põllumaad rahva toitmiseks ja suurem osa on USA okupatsiooni all Lõuna Koreas. P-Korea aga on 1950st aastast ametlikult sõjas USA vastu ja elab viimase alalise sõjalise ja majandusliku surve all. P-Korea padurahvusliku poliitika eesmärgiks on omaenda kultuuri ja väärtuste säilitamine ja iseenda poolt valitud välisjõududest sõltumatu tee järgimine. Kogu oma napi ressursi on nad suunanud oma iseseisvuse kindlustamiseks, milleks on peamiseks teguriks muidugi panustamine oma rahva moraalsetesse ja vaimsetesse omadustesse. Ilma selleta maailma tipptehnoloogiat ei omanda. Selleks on vaja maailmatasemel füüsikuid, keemikuid. insenere, organisaatoreid jne. Korealased demonstreerivad oma rahvuslusega vaimset üleolekut neoliberastidest degenerantidest. Globalistlikku kosmopoliitset finantsoligarhiat esindavale USAle ja tema liitlastele on see muidugi väljakutse, mida nad ignoreerida ei saa.
Väidan, et korealastel on raskeim osa juba seljataga ja nad on oma mehise kangelaslikkuse ja tarkusega kindlustanud juba oma koha tulevikus. Geopoliitika hakkab täna juba töötama nende kasuks, nad on pärituult tendentsis. Korealased on muidugi vaid osa patriootide laagrist, kes kõik võitlevad globikute vastu, kelle eesmärgiks on purustada kõik rahvused ja rahvusriigid New World Orderi unipolaarse maailma lipu all. P-Korea kindlaks toeks on padurahvuslik Hiina, kes saatis välja kindla signaali, et sõjalise rünnaku puhul P-Korea vastu ta toetab viimast. Sellist selget positsiooni oleks Hiinal olnud väga raske ja riskantne võtta kui teda ei toetaks Venemaa. Pool viimase valitsusest aga moodustavad globikud. Aga nagu ma eelpool juba selgitasin, USA globikud lasevad ise põhja oma sõjaga patrioodist president Trumpi mõjuvõimu ja seega ka USA kui riigi domineerimise maailmas. Trump on sunnitud sadulas püsimiseks ellu viima globikute täiesti ajuvaba välispoliitikat. Nii on ta head poliitiku instinkti ilmutades veel sõjakam ja suurem Venemaa vastane kui McCain ja „hull koer“. Nii viib ta USA välispoliitika täielikku ummikseisu ja võimaldab seejärel vabaneda oma vaenlastest Riigidepartemangus ja luureorganites. Nii blokeerisid globikud oma sanktsioonide seadusega, kus Venemaa võrdsustati kurjuse teljega koos Iraani ja P-Koreaga oma Moskva agentuuri, tehes võimatuks kallutada Kremlit mitte toetama P-Koread ja Hiinat. Putini võit eelolevatel presidendivalimistel on praktiliselt kindlustatud ja viienda kolonni tiibe kärbitakse. Venemaale ei ole jäetud muud mõistlikku alternatiivi kui võitlus globikute vastu liidus Hiinaga.
PKorea tegi oma targa ja julge poliitikaga USA mitte tõsiselt võetavaks. Täna on USAl juba võimatu oma bluffist pääseda nägu kaotamata. See on löönud juba tõsise mõra nii Ida-Aasia kui ka isegi Lääne Euroopa julgeolekustruktuuri. Väga raske on USAl täna vältida doominoeffekti, kasvõi takistada P-Koreal müümast nafta eest oma tuuma- ja raketitehnoloogiat Iraanile jne. See on ka korralik põnts dollaripüramiidi niigi haprale ja vankuvale konstruktsioonile. Ühesõnaga Korea ennastsalgav ja tark rahvas on andnud kiirenduse veel eksisteerivate unipolaarse maailma süsteemide kokkuvarisemiseks. Võitlus parema koha eest uues multipolaarses maailmas hoogustub kõigi geopoliitiliste subjektide vahel senise hegemooni USA järsu nõrgenemise arvel.
Roman Ubakivi
Puutusin korealastega esmakordselt kokku kahekümne aastase noormehena kui jalgpallurina külastasin nende kolhoosi(ca 12000 korealast) Usbekistanis. Miljonärkolhoos, eesotsas Lenini ordeniga korealane, kõik teed-majad äärmiselt korras ja silutud ja värvitud munadest tehtud naturaalse värviga. Kolhoos hoidis üleval oma rahva rõõmuks professionaalset jalgpallimeeskonda, kelle tingimused olid meie omadest pea võrra paremad, Järgnes mõne aasta pärast P-Korea jalgpallimeeskonna meteoorina tõus teadmatusest ja tema läbimurre Inglise 1966.a. MM finaalturniiril veerandfinaali, alistades mälu järgi ka mitmekordse maailmameistri Itaalia. Alles poolfinaalis sulges neile edasipääsu Eusebio fantastiline mäng. Jalgpallis on taoline pikaaegse jalgpallikultuurita maa äkktõus tippu üldiselt välistatud. Vaadake kui palju võtab aega kasvõi meeletu ressursiga USA esiletõus. Hiljuti kaotas USA MM-kvalifikatsioonimängus isegi Costa Ricale 0:2. Seega on mul juba noorusest peale tekkinud sümpaatia ja austav suhtumine korea töökasse ja arukasse rahvasse.
Viimane korea rahva saavutus – termotuuma pommi loomine ja keskmaaraketitehnoloogia omandamine on aga täisväärtuslik ime, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmapoliitikale. Sealjuures on ju korea rahvas poolitatud, väiksem osa elab P-Koreas, kus pole isegi piisavalt põllumaad rahva toitmiseks ja suurem osa on USA okupatsiooni all Lõuna Koreas. P-Korea aga on 1950st aastast ametlikult sõjas USA vastu ja elab viimase alalise sõjalise ja majandusliku surve all. P-Korea padurahvusliku poliitika eesmärgiks on omaenda kultuuri ja väärtuste säilitamine ja iseenda poolt valitud välisjõududest sõltumatu tee järgimine. Kogu oma napi ressursi on nad suunanud oma iseseisvuse kindlustamiseks, milleks on peamiseks teguriks muidugi panustamine oma rahva moraalsetesse ja vaimsetesse omadustesse. Ilma selleta maailma tipptehnoloogiat ei omanda. Selleks on vaja maailmatasemel füüsikuid, keemikuid. insenere, organisaatoreid jne. Korealased demonstreerivad oma rahvuslusega vaimset üleolekut neoliberastidest degenerantidest. Globalistlikku kosmopoliitset finantsoligarhiat esindavale USAle ja tema liitlastele on see muidugi väljakutse, mida nad ignoreerida ei saa.
Väidan, et korealastel on raskeim osa juba seljataga ja nad on oma mehise kangelaslikkuse ja tarkusega kindlustanud juba oma koha tulevikus. Geopoliitika hakkab täna juba töötama nende kasuks, nad on pärituult tendentsis. Korealased on muidugi vaid osa patriootide laagrist, kes kõik võitlevad globikute vastu, kelle eesmärgiks on purustada kõik rahvused ja rahvusriigid New World Orderi unipolaarse maailma lipu all. P-Korea kindlaks toeks on padurahvuslik Hiina, kes saatis välja kindla signaali, et sõjalise rünnaku puhul P-Korea vastu ta toetab viimast. Sellist selget positsiooni oleks Hiinal olnud väga raske ja riskantne võtta kui teda ei toetaks Venemaa. Pool viimase valitsusest aga moodustavad globikud. Aga nagu ma eelpool juba selgitasin, USA globikud lasevad ise põhja oma sõjaga patrioodist president Trumpi mõjuvõimu ja seega ka USA kui riigi domineerimise maailmas. Trump on sunnitud sadulas püsimiseks ellu viima globikute täiesti ajuvaba välispoliitikat. Nii on ta head poliitiku instinkti ilmutades veel sõjakam ja suurem Venemaa vastane kui McCain ja „hull koer“. Nii viib ta USA välispoliitika täielikku ummikseisu ja võimaldab seejärel vabaneda oma vaenlastest Riigidepartemangus ja luureorganites. Nii blokeerisid globikud oma sanktsioonide seadusega, kus Venemaa võrdsustati kurjuse teljega koos Iraani ja P-Koreaga oma Moskva agentuuri, tehes võimatuks kallutada Kremlit mitte toetama P-Koread ja Hiinat. Putini võit eelolevatel presidendivalimistel on praktiliselt kindlustatud ja viienda kolonni tiibe kärbitakse. Venemaale ei ole jäetud muud mõistlikku alternatiivi kui võitlus globikute vastu liidus Hiinaga.
PKorea tegi oma targa ja julge poliitikaga USA mitte tõsiselt võetavaks. Täna on USAl juba võimatu oma bluffist pääseda nägu kaotamata. See on löönud juba tõsise mõra nii Ida-Aasia kui ka isegi Lääne Euroopa julgeolekustruktuuri. Väga raske on USAl täna vältida doominoeffekti, kasvõi takistada P-Koreal müümast nafta eest oma tuuma- ja raketitehnoloogiat Iraanile jne. See on ka korralik põnts dollaripüramiidi niigi haprale ja vankuvale konstruktsioonile. Ühesõnaga Korea ennastsalgav ja tark rahvas on andnud kiirenduse veel eksisteerivate unipolaarse maailma süsteemide kokkuvarisemiseks. Võitlus parema koha eest uues multipolaarses maailmas hoogustub kõigi geopoliitiliste subjektide vahel senise hegemooni USA järsu nõrgenemise arvel.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)