PUDELIKAELAST IV
Olukorras, kus USA on avalikult esitanud avalikult ultimaatumi Venemaa kõrgematetele riigiametnikele ja oligarhidele, kellel on varastatud varandused ja pere Läänes: kas nad reedavad Venemaa rahvuslikud huvid või nende kokkuriisutud varandused konfiskeeritakse, vastas Venemaa välisminister S.Lavrov avalikult, et Venemaa eliidile on tähtsaimad iseenda majanduslikud huvid. Geopoliitika ehk Venemaa rahvuslikud huvid ei ole tähtsad suhetes USAga. Esmapilgul võiks tunduda, et USA on saavutanud seljavõidu ja Venemaa välispoliitika on tagasi Kozõrevi ajas ning seega sõjaoht Euroopast kadunud.
Kuid see on vaid illusioon, mille õnge ameeriklased oma soovmõtlemisega endale silma ette manavad. Isegi kui oletada, et Lavrov väljendab kogu Venemaa eliidi konsolideeritud otsust ja seega Putin on idioot, kes soovib endale Milosevitshi ja Kadaffi saatust, siis selline eliit kaotaks kiiresti kogu legitiimsuse, mis talle seni on taganud Putini üldiselt patriootlik välispoliitika. Putini sise- ja majanduspoliitika on olnud liberaalne, mis tähendab neli aastat järjest rahva elatustaseme langust ning väike-ja keskmiste ettevõtete ja pankade laostumist. Teiste presidendikandidaatide survel, kes kõik räägivad majandusliku hüppe ja senise majanduspoliitika väljavahetamise hädavajalikkusest, on Putin välja vahetanud oma senise stabiilsusse loosungi ka majandusliku arengu vastu. Ent tee, kuidas ta kavatseb seda majanduse arengut saavutada - ta kuulutas, et nüüd on kõik uksed majanduse arenguks valla päästetud, sest tänu Keskpangale saab juba 14% krediiti. Minu aruraasuke ei saa küll sellest õnnest aru, sest normaalne kasumisnorm on keskmisele- ja väiksele ettevõttele 10-12%. Pangad suunavad täna krediidi erastatud Moskva börsile, kus põhiliselt välismaalaste raha teenib spekulatiivseid hiigelkasumeid, sest Keskpank eirab konstitutsioonis fikseeritud nõuet tagada rubla stabiilsus. Lisaks veetakse veel kolmandik naftatuludelt saadud rahast välismaale oma vaenlase USA majanduse finantseerimiseks. Venemaa Keskpank ei taga täna ettevõtlusele pikaajalist ja odavat krediiti ja ilma selleta on Putini majandusalased lubadused demagoogia. Seega tänase patrootliku välispoliitilise kursi muutmine järsult kapitulantlikuks on reaalselt võimatu, sest nii kaotaks eliit mitte ainult legitiimsuse rahva silmis, vaid ka täieliku kontrolli jõustruktuuride üle, mis viiks nende kukutamisele. Venemaal on seni alati kriitilistel momentidel leidunud Sussanineid, Minineid, Pozharskeid ja Stalineid ning hiljutine vene lenduri kangelastegugi Süürias näitas, et neid jätkub piisavalt ka tänapäev.
Arvan, et Putin toimib analoogselt oma senise Ukraina poliitikaga. Vanale vastuluureohvitserile ja KGB järglase eksjuhile sai vaevalt olla üllatuseks, mida perspektiivis tähendab USA aastatepikkune õõnestustöö Ukrainas. Ometi lasi ta oma tagatoas läbi viia kaks värvilist revolutsiooni, ühe rahumeelse ja teise verise. Saealjuures mõlemad Ukraina konstitutsiooni vastased (juristiharidusega Putinile on omana kõiki sündmusi esitada läbi seaduslikkuse prisma). Eliiti ei huvitanud üle paarikümne aasta mitte Venemaa geopoliitilised e. rahvuslikud huvid, vaid üksnes majanduslikud rahavood. Kui olukord läks geopoliitiliselt kriitiliseks ja nuga oli juba kõri peal ning USA lennukikandja löögigrupp juba Sevastoopoli lähistel, ärgati ja improviseeriti ning hõivati Krimm. Ka hiilgavalt läbi viidud Süüria operatsioon, mis parandas hüppeliselt Venemaa geopoliitilist positsiooni oli sisuliselt kaitseiseloomuga reageering.
Midagi sarnast on oodata ka nüüd. Putin võidab aega, et peale valimisvõitu (kuna poliitikas pole midagi juhuslikku, siis valimisteks määratud kuupäev - Pariisi Kommuun on muidugi sümboolse tähendusega), soovitavalt muidugi kõrgete protsentidega, astuda suur samm veelgi iseseisvama Venemaa poliitika poole. Ent konkreetses olukorras Putin ei käitu adekvaatselt. Kogu selle mängu loogiliseks tulemuseks on sarnane I maailmasõja eelsele ajale kui degenerantsed monarhid kaotasid täielikult kontrolli sündmuste üle. Tänases plahvatusohtlikus olukorras on igasugune normaalses olukorras iseenesestmõistetav oma tegelike kavatsuste maskeerimine ja manööverdamine ebaadekvaatne poliitika. Sellises Kuuba kriisiga võrreldavas olukorras on Venemaal ainuõige oma kaardid lauale lüüa, et ebaadekvaatsele osale USA eliidist ja ka Ameerika rahvale ( kes välispoliitilistes küsimustes on traditsiooniliselt ignorantne) virtuaalsetest ettekujutustest maapealsesse reaalsusesse tuua. Reaalsus on aga selline, et USA ei ole täna sõjaliselt võimeline Venemaad võitma. Ainus võimalus täna juba kontrolli alt väljunud sõjalist eskalatsiooni ära hoida on Putini avalik kontraultimaatum Ameerkale; kui te tahate sõda, siis te saate selle! Ainult selline SI ja Kimi taoline Putini meelekindlus võimaldaks rahu Euroopas. Kas Putin selliseks talle mitteomaseks sammuks psühholoogiliselt võimeline on, on muidugi omaette küsimuseks.
Selge on aga see, et Putin oma tänase ambivalentse käitumisega mängib otse Trumpi vastu, julgustades viimase vastaseid veelgi rohkem lisama survet Venemaale, kes näib juba vankuvat ja võiduks oleks nagu vajalik vaid väikest lisapingutust. See teeb Trumpil väga raskeks säilitada oma senist kriitikavaba joont Venemaa ja Putini suhtes ja pigem varem kui hiljem oma poliitilise ellujäämise nimel on ta paratamatult sunnitud karmistama Venemaa vastast retoorikat ja poliitikat. Enda esialgse välispoliitilise joone elluviimise võimalus avaneb Trumpil alles novembris juhul, kui ta võidab vahevalimised.
Põhjusi, miks sündmuste käik Euroopas on kontrolli alt väljunud, on mitmeid, ent raamatu mahu vältimiseks toon näiteks vaid ühe märksõna: Ukraina. Nagu ma mõni aasta tagasi prognoosisin, ongi seal kunagi õitsev maa muutunud "Dikoje Pole`ks", mida täielikult ei kontrolli mitte keegi ja kus on verine sõjakolle, kus iga päev ei tapeta vaid sõdureid, vaid ka naisi ja lapsi. Kogu tegevuse fooniks on Ukraina lumpeniseerumine, deindustrialiseerimine, isegi tiisikuseepideemia levimise reaalne oht ning tohutu korrumptsioon ning varanduslik kihistumine oligarhide ja Euroopa kõige vaesema elanikkonna vahel. Riik on sisuliselt pankrotis ja hingitseb vaid tänu piskule välisabile. Ukraina on juba täna tänu USA ja Merkeli poolt juhitud tegevusele muudetud Euroopa mustaks auguks ja sõjakoldeks, keda täna ei suuda kontrollida mitte keegi. USA kontrollib küll suuresti Ukraina presidenti ja valitsust, aga kuna viimane ei suuda kontrollida kogu maad, siis on ka USA mõju virtuaalne kui mitte arvestada üha suurenevaid relvatarneid, mis lisavad veelgi bensiini lõkkesse. Valitsus sõltub tugevalt ka natsliku ideoloogiaga pataljonidest, kes aga omakorda ei suuda kontrollida kogu Ukrainat. Igas regioonis on levinud bandiidijõugud, kes ei allu mitte kellegile. Venemaa mõju on muidugi tugev, kuid ka tema ei kontrolli kogu maad. Mis edasi hakkab toimuma, pole raske ette näha. Kui juutide protsent kogu elanikkonnast on tühine, alla poole protsendi, siis võimu- ja majanduseliidist moodustavad nad tubli kolmandiku, oligarhide ja tipppoliitikute seas aga enamuse. Keegi aga peab loomulikult Ukraina täielikus ebaõnnestumises riigina muidugi süüdi olema. Venemaa kaart on õhukeseks kulunud ja pole enam tõsiseltvõetav. Juudiusksed on aga vähemalt Hazaaria ajast tänases Ukrainas põlisasukad olnud. Esimene suureulatuslik ajalooloos dateeritud juudiprogromm oli minu mäletamist mööda juba 12.sajandi alguspoole. Mis jõledusi aga needsamad täna ametlikult Ukraina rahvuskangelasete Bandera ja Suhhevitsi pataljonid juutida kallal korda saatsid viimase maailmasõja ajal on üldteada. Seega on pea vältimatu, et täna natslike pataljonide raev, kes reaalselt läbi viisid USA poolt organiseeritud verise 2014,aasta riigipöörde ja kelle teeneid Poroshenko-Waltzmann nende arust piisavalt ei tunnista, kuulutavad "korruptsioonivastase" Maidani ilmselge ebaõnnestumise juutide süüks. Siin ei aita seegi, et juudi rahvusest oligarh Kolomoiski on kuulutanud end banderalaseks. Kindlasti leidub mingi intelligendikene, kes meenutab, et juba ennem maailmasõda tegid juutide juhid Hitleriga tihedat koostööd ja nõudsid isegi juutide karmimat kohtlemist, et leiduks piisavalt vabatahtlikke Saksamaalt Palestiinasse ümberasumiseks. Katastroofilist fakti, et kui NSVL ajal oli Ukrainas 52 miljonit elanikku, siis sajandivahetusel 45 miljonit, täna aga ukraina politoloogid räägivad 32 miljonist! Egas siis banderovlaste ajudes selles demograafilises katastroofis nemad süüdi ei ole, vaid tegemist on loomulikult juutide vandenõuga, kes tahavad ukrid ära hävitada, et iseendale plats puhtaks teha, sest Lähis -Idas pole juutide julgeolek vaenulike araablaste rõngas tagatud. Aga egas siis asi ainult juutidega piirdu, bandeerovlaste geneetilises mälus on ju mõnu, mis nad said poolakaid Polesjes veristades. Poolakad aga nõuavad aga täna oma vanu maid ja maju tagasi. Vaevalt seda eelmise maailmasõja aegse õuduka kordumist enam ära hoida saab.
Samas pole podisev sõjakatel Donbassis kuhugi kadunud. Relvastust ja vägesi on mõlemad pooled tublisti juurde lisanud ja rahu on välistatud, sest Ukraina rezhiim püsib ainult tänu sõjale, Lääs aga ei taha Maidani rezhiimi kui oma sulase kokkuvarisemist ja seepärast esitab Venemaale totakaid ja teostamatuid nõudmisi, Putin aga mängib talle omaselt aja peale. Seega pole mingit tõkendit, peale ilmastikuolude, et suurem madin sealt kasvõi isegi plaanimatult alguse saab. USA saab selle laviini vaid sõrmenipsuga liikuma panna ja Venemaa ei suuda seda takistada. Olukorra teeb eriti ohtlikuks tõsiasi,et USAle olekski kasulik kui Venemaa pikaks ajaks Ukrainasse takerduma jääks ja sinna musta auku oma ressurssi raiskaks. Venemaal pole aga mingit mõtet kaugemale Novorossija piiridest liikuda ja kõige efektiisem vastus on ebasümmeetriline.
Loogiline on kiire Baltikumi NATO platsdarmi likvideerimine, mis teeb ebatõenäoliseks Soomel ja Rootsil oma õhuruumi avamise NATO lennukitele ja luues maaühenduse Kalingradiga kindlustatakse Venemaa loodesuuna. Sõja laiemine Ukrainast kogu Ida Euroopale ja ka taktikaliseks tuumasõjaks kogu Euroopas on praktiliselt võimatu peatada. Ja täiesti infantiilselt jätab USA eliit tähelepanuta Kremli korduvad hoiatused, et sõja puhul Euroopas ei jäeta USAle mingit võimalust nautida rahu ja heaolu ookeanide taga. Seega pole täna mingit kindlust, et meil õnnestub koera aasta pudelikaelast ilma suure sõjata õnnelikult läbi lipsata.

Roman Ubakivi

PUDELIKAELAST III
Vaatame, kes moodustab täna enamiku (ca 80%) Venemaa, Eesti ja teiste endiste liiduvabariikide eliidist. See on see osa kõrgeimast kompartei, komsomoli ja KGB degenerantsest nomenklatuurist ja nende järeltulijatest (tänane presidendikandidaadi Ksenja Sobtshaki isa oli Putini ülemus), kes alates 70ndatest sihipäraselt valmistasid ette konvergentsi Läänega ja kontrevolutsiooni nõukogude korra kukutamiseks, et ärastada üldrahvalikku vara. Operatsioon möödus edukalt ja ehkki eesmärgiks ei olnud otseselt NSVL lammutamine, kukkus see iseenesest välja, sest vara ömberkantimiseks oli möödapääsmatu võimult kõrvaldada iseenda kompartei, mille aksioomiks oli tootmisvahendite üldrahvalik omand. Kompartei aga oli peamiseks mehhanismiks, mis riiki koos hoidis ja selles mõttes oli NSVL lagunemine degenerantse elldiga tõepoolest möödapääsmatu. Selleks mängiti kahel käel ja etenduseks rahvale tassiti provintsist Moskvasse kaks klouni-degeneranti: kombainer "Misha konvert" ja alkohoolik Jeltsin. Rahvas saigi vabaduse rääkida mida tahes ja elada vabalt prükkarina. Eliit lammutas Stalini Platoni ideaalse riigi , kus eliit oli pea absoluutselt eraomanduseta ja sai lõpuks miljardärideks. Ainult Lääne eliit ei täitnudki oma lubadust ja Rotscshildid ei hakanudki endiste traktoristide ja Leningradi uulitsapoistega tagatoas teed jooma ja maailma asju paika panema, vaid ehmatusega avastati, et hakkab korduma osava, ent lolli Ostap Benderi igihaljas lugu kui too hakkas varastatud varaga omandiõigust pühaks kuulutanud Rumeenia riigipiiri ületama. Mõistes, et ainsaks garantiiks oma kokkukraabitud vara säilitamiseks on piisavalt tugev Venemaa, edutaski eliit juba lagunemisprotsessis oleva Venemaa etteotsa väljapaistate intellektuaalsete võimetega V.Putini. Viimasel õnnestuski sooritada pea ime ja päästa Vene riik ja läheb ajalukku ilmselt Püha Vladimirinana.
Erinevalt Vene eliidist, mis on selgelt katkendlik, noor ja ohmuvõitu, sest Romanovid on praktiliselt mättasse löödud ja tsaariaegsete aadlike mõju pea olematu, on Lääne eliit seevastu vana ja ja kogenud, kel õnnestus üleminek feodaalkorrast kapitalismi, sealt rahvusriiklikku monopolistlikku kapitalismi ja sealt tänasesse transnatsionalistlikku korpokraatia postkapitalismi ja kel on plaanid tulevikuks ja kindel tahe püsida võimul ka homme täiesti uues olukorras. Võtkem või Suurbritannia eliidi, mille juured on tuhandeaastases aadlis, läbipõimununa rikkaima kodanluskihiga, osaga vanast Veneetsia aadlist, juudi liigkasuvõtjatest-pankuritest. Lisaks veel Shoti aadel koos Templirüütlite riismetega. Mind ei huvita absoluutselt lõdva pöksikummi ja kahjuks õnnetu eraeluga printsess Diana seebiooper, ent ta väärib tähelepanu kui tähtis poliitiline figuur tÄnu põlvnemisele Merovingidest. Samas on Lääne eliit võib-olla just oma vanuse tõttu ka viimasel ajal käitunud degenerantlikult ebaadekvaatselt. Arvan , et viimane adekvaatne president oli Bush seenior, kes ei läinud välja Saddam HUsseini kõrvaldamisele ja sai aru NL nõrkusest. Juba Bush (Bushi suguvõsa juured on aga sügaval Euroopas) juunior oli täiesti ebaadekvaatne ja toimis risti vastu oma isa poliitikale.
Lääne eliit mõtleb geopoliitilisel tasandil ja neile on endastmõistetav, et NL eliit, kes kaotas oma riigi ja seega on absoluutne kaotaja külmas sõjas ning tänasel Vene eliidil tuleb käituda vastavalt. Siit algavadki kognitiivse dissonantsi juured, mis täna nii ilmekalt avalduvad. Vene eliit ei saa siiralt aru, millest jutt on, sest nad ise, mitte Lääs, lammutasid NSVLiidu ja saavutasid oma unelmate eesmärgi . said miljardärideks. Nad on ju võitjad! Need "võitjad"(sisuliselt om nad kodumaa reeturid) ei moodusta aga enam erinevalt 90ndatest selget enamust võimulolijaist, vaid umbes poole. Neid tasakaalustab"gosudarvinike" patriootlik tiib, kelleks on nagu igas teiseski riigis peamiselt jõustruktuuridesse kuuluvad inimesed. Putin on seni taganud seni nende kahe tiiva kompromissi ja nii eliidi näiliku ühtsuse, mis oli minu arvates õige strateegia, sest võimaldas evolutsioonilisel teel tugevdada Venemaad.
Ent täna on kompromisside aeg läbi. Vaadake Lääne totakaid ja tõenditeta süüdistusi Venemaa vastu kasvõi sekkumise kohta USA valimistesse ja vaadake, mis rumalusi Senatis räägitakse ning seadusi vastu on võetud ja on ilmselge, et Lääs on asunud otsustavale pealetungile Venemaa vastu otsustava eesmärgiga teda purustada vastavalt Zb.Brzezinski mõttele, et XXI sajandil kindlustab Lääs oma domineerimise ja heaolu Venemaa varemetel ja Venemaa arvel. Sealhulgas ignoreeritakse täiesti tänast reaalset jõudude vahekorda ja ollakse ekslikult teise Brzezinski postulaadi lummuses, et kui Venemaa eliidil on Läänes 500miljardi väärtuses vara, siis on võit tagatud ilma tõsise vastupanuta. Tõepoolest, kui Venemaa valitsuse peaministri asetäitja Shuvalovi ülikallis kinnisvara on Londonis ja ka Putini endise personaliülema ja Julgeolekunõukogu liikme KGB kindralleitnandi Sergejevi poeg elab oma pere ja varaga seal ja on Suurbritannia kodanik, siis nad ei hakka ju ometi Londonile tuumapommi loopima Venemaa rahvuslikes huvides. Seda arvamust kinnistab ka Venemaa põhimõttelage reageerimine Lääne rünnakule. Ma ei ole kroonik, ent hiljemalt 2014.aastal teatas V.Putin avalikult, et Venemaa on sõjas, et teda rünnatakse. Kui aga Venemaa on sõjas, siis tuleb Stalini kuulsa kõne eeskujul õelda kes ründas reeturlikult aga alistumine ei tule kõne allagi ja ellujäämiseks tuleb mobiliseerida kogu rahvas ja Venemaa võitlus on õiglane ja võit on nende päralt. Stalin ka kõige raskeimatel hetkedel ei teatanud, nagu Putin oma iga kõne lõpus, kus ta argumenteeritult Läänt kritiseerib, et Venemaa on alati valmis kompromissiks ja kokkuleppeks. Võimatu oleks ette kujutada, et NL oleks võitnud Suures Isamaasõjas kui Saksa tankid oleks nagu täna Smolenski all, aatomipommi kanda suutvad lennukit 10 minuti lennu kaugusel Ämaris ja rindejoon Narva jõel, USa sõdurid marsivad Kreshatnikul ja Donbassis tapetakse tuhandeid venelasi-tsiviilelanikke ning Stalin pöördunuks avalike öleskutsetega Hitleri poole kompromissiks. Mida me arvaks Molotovist kui ta sõja ajal oleks pöördunud Saksamaa poole avaldusega, et poliitika, mis jälgib ideoloogilisi eesmärke ja mis asetavad geopoliitilised kaalutlused kõrgemale majanduslikest huvidest on tupiktee?! Smolenski pommitamise asemel oleks ju siis õigem majanduslikult kaubavahetus taastada! Ilmselt poleks teda maha lastud, vaid hullumjja ravile saadetud. Aga sellise avaldusega esines äsja vene meedia poolt maailma parimaks välisministriks ülistatud Lavrov! Sellise ideoloogilise diversiooni tõttu ei sõdi venelased oma verivaenlastega, vaid nagu totakad ei aimaks nagu, et sõjas valetatakse ja kulutavad oma tähelepanu ja energia halisemisele, et neile tehakse ülekohtuselt liiga, samal ajal kui neil tahetakse kõri läbi lõigata.
(Järgneb)
Roman Ubakivi

PUDELIKAELAST II
Euroopa on degenerantse Merkeli juhtimisel lasknud end tõmmata USA poolt organiseeritud kübersõtta Venemaa vastu, mis on ta enda huvide vastane, külvanud potentsiaalse sõjakolde Balkanile ja akuutse Ukrainasse, alustanud Venemaa vastast majandussõda ja täitnud viimase sõjaks hädavajaliku eelduse - demoniseerinud totaalselt Venemaa. Selleks on isegi sporti kuritarvitatud, muudest alatustest ja provokatsioonidest rääkimata. Piltlikult öeldes on klaas ääreni vett täis ja iga tilk või juhuslik värin põhjustab pöördumatu ahelreaktsiooni. Täna on helgemad pead Euroopas muidugi aru saanud, et nende USA poliitika pime jälgimine on neid viinud kuristiku servale. Sellepärast hiljutise Müncheni julgeolekukonverentsi motoks oligi mõte,et olles kuristiku veerel, teeme sammu tagasi. Kongressi korraldaja Ischigeri, S.Nunni jt mõtte kohasel toleks pidanud julgeolekukongressil sündima USA ja Venemaa presidendi ühine deklaratioon, et tuumasõda ei ole võimalik võita ja seda ei tohi iialgi valla päästa. Vahetult ennem konverentsi avaldas USA aga uue tuumarelva kontseptsiooni, mille järgi USA esmakordselt võib kasutada tuumarelva iga maa vastu kui ta arvab see kasulik olevat oma rahvuslikes' huvidest. Seega eurooplate õudusunenäost ei astutud kaugemale, vaid tõmmati hoopis viimane grafiidivarras välja ülekuumenenud tuumakatlast. Seepärast kaotas ka igasuguse mõtte Euroopa liidrite esinemine Münchenis, sest neil ei ole enam mingit kontrolli Euroopa saatuse üle.
Sõja litsumine Euroopa ja Venemaa vahel oli muidugi Clintoni plaan, kuid ei olnud algselt Trumpi meeles, sest targema eliidi osa esindajana saab ta aru. et peavastase Hiina võitmiseks on strateegiliselt õigem parandada suhteid Moskvaga ja lüüa kiil Venemaa ja Hiina vahele. Kuid esialgu veel veretu kodusõja tingimustes tuli Trumpil minna kompromissile oma vaenlastega ja jätta välispoliitika sisuliselt nende meelevalda ja ise keskendudes edukalt majanduse elavdamisele ning valmistumiseks novembrivalimisteks. Seda enam, et vältimatu dollaripüramiidi kokkuvarisemise leevendamiseks on taktikaline tuumasõda Euroopas ja ka Venemaa alistamine objektiivselt Ameerikale väga kasulik.
Miks aga kui USA nagu kurat välku kardab Hiinat ja pisikest P-Koread, kelle sõjaline jõud on märgatavalt nõrgem Venemaa omast ja samal ajal sülitab ülbelt Venemaa peale ja alandab ja ründab teda igal mõeldaval viisil?! Pole ju mingiks saladuseks, et Venemaal on moodsam tuumatriaad kui Ameerikal. Peale selle ainuüksi venelaste piloodita allveelaev-supertorpeedo "Status-6APK" oma kuni 100 megatonnilise lõhkelaenguga, mis plahvataks ookeani rannikul hävitaks praktiliselt kogu USA, sest peale hiigellaine , mis hävitaks kogu ranniku, on Ameerika erinevalt Venemaast geoloogiliselt ebastabiilne ja lisaks vulkaanidele (täielikuks hävinguks piisab isegi üksnes Yellowstoni aktiveerimisest) ja mitme geoloogilise murranguga (suurim Ülemjärve tipust põhjas Mehhiko laheni välja). Süüria proxi sõjas, kus USA haledalt Venemaalt peksa sai, demonstreeis Venemaa, et tal on ka kõige kaasaegsem ja efektiivsem armee tavapäraseks sõjaks. Venemaa sõjaline juhtkond eesotsas ülemjuhataja Putiniga, kaitseministri Shoiguga, sõjatööstuskompleksi juhi Rogoziniga, kindralstaabi ülema Gerassimoviga, sõjaväeringkondade ja armeede juhtidega, kes kõik läbisid praktilise sõja eksami Süürias edukalt, on täna selgelt maailma parim. Ka uusima perspektiivse sõjatehnika osas ei jää Venemaa Läänest maha, vaid on paar aastat ees (nagu näiteks hüperkiirusega raketid). Venemaa on täna võitmatu nii tuuma- kui ka harilikus sõjas. Hoopis USA peaks täna Venemaa võimsuse ees värisema ja ta ees pugema ähvardamise asemel. USA ebanormaalsel käitumisel on kaks põhjust.
Ühelt poolt on USA eliidi kvaliteet minu elu jooksul katastroofiliselt langenud. Tänase USA eliidi globalistlik- demokraatlik-Klintoni pool on selgelt marasmis ja ei suuda oma positsiooni maailmas enam adekvaatselt hinnata. Nende tohutute ambitsioonidega psühhoos kontrastina kasinate võimete ja võimalustega oleks naljakas kui see ei oleks inimkonnale eksistentsiaalselt ohtlik.
Teisalt ei käitu adekvaatselt ka Venemaa eliit, nagu ma sellele P-Korea juhtumil juba osundasin. USA tänast totaalset rünnakut Venemaa astu saab seletada vaid sellega, et nad on kindlalt veendunud, et erinevalt Hiina ja P-Korea eliidist ei esinda Venemaa eliit oma maa rahvuslikke huve ning ei astu nende eest resoluutselt välja ja reedab need, nagu see oli juba 90ndatel ja alistub USA nõudmistele.
Roman Ubakivi

PUDELIKAELAST
Elame väga huvitaval ent ohtlikul ajal, süsteemses kriisis majanduslikus,ühiskondlikus ja isegi geoklimaatilises mõttes. Seega on, mille üle mõtteid heietada. Ent kui täna küsida: mida oodata kollase koera aastast?, siis peamine õnn oleks see ilma maailmasõjata üle elada. Tunnen,et täna me oleme palju lähemal sõjale kui ma noorukina Kuuba kriisi üle elasin, mil oli tundide küsimus, kas USA tuumapommid pühivad Eestimaa koos rahvaga maamunalt või mitte. Õnneks olid nii Kennedy kui ka Hrustshov maailmasõja läbiteinud adekvaatsed vastutustundlikud riigimehed, kes võisid teineteise sõna usaldada ja viimasel hetkel aumeestete kokkuleppega katastroofi ära hoida. Tänaseks on Lääs oma Venemaa totaalse demoniseerimise kampaanias valetamisega nii kaugele läinud, et mitte ainult aumeeste, vaid üldse mingisugusest kokkuleppest on raske rääkidagi. Näiteks võib tuua kasvõi Venemaale elutähtsa Ukraina kriisi, kus Maidani ajal USA president ning Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola Putinist lihtsameelse ullikese tegid oma valetamisega ja petmisega.
Miks aga maailm on juhitamatult libisemas algselt taktikalisse tuumasõtta Euroopas ja sealt juba üldisesse katastroofi, vajab muidugi pikemat seletust. Möödunud aastat võib iseloomustada kolme märksõnaga: Trump, P-Korea ja Süüria, mis on naelad, mis löödi unipolaarse globalistliku liberaalse maailmakorra kirstu.
P-Korea tähendab kriisi maailma kõige tähtsamas Vaikse ookeani piirkonnas, kuid paradoksaalselt tänu Si ja Kimi adekvaatsele, otsustavale ja kiirele tegutsemisele on seal inimkonnale katastroofilise sõja puhkemine juba vähe tõenäoline, isegi vaatamata tektoonilistele nihetele seal jõudude vahekorras. On ju ilmselge, et USA kaotas oma P-Korea bluffiga oma näo ja seega variseb kogu senine Kagu Aasia julgeolekustruktuur, mille vundamendiks oli USA piiramatu sõjaline võimsus, doominoefektina kokku. P-Koread USA oma ähvardustega korealaste meelekindlust murda ei suuda ja juba paar vesinikupommi Washingtoni ja New Yorki on USAle absoluutselt vastuvõetamatu. Edasised spekulatsioonid korealaste alistumise teemal lõikas ära Hiina selge deklaratsiooniga, et USA sõda P-Korea vastu tähendab sõda Hiina vastu. Hiina läheb sel juhul oma liitlassele appi, sest tema rahvuslikes huvides ei ole lasta ameeriklasi oma piirile.
Hiinlastega täpselt samasugused ravhuslikud huvid on ka Venemaal - mitte lubada ameerika sõdureid oma Kaug Ida piirile ja toetada talle sõbralikku P-Koread. Erinevalt Hiinast on aga Venemaa valitsus vait nagu sukk, ehki viimase USA Rahvusliku Julgeolekustrateegias on must valgel kirjas, et Hiina ja Venemaa on USA peamised globaalsed vastased, P-korea (ja Iraan) aga regionaalne vaenlane. Samas USA administratsioon teatab avalikult, et peamiseks mehhanismiks, millega nad P-Koread oma tahtele alistama tahavad sundida, on Hiina ja Venemaa surve P-Koreale. Kui me ei taha uskuda, et USA eliidt koosneb vaid idiootidest ja kui Hiina on avalikult deklareerinud oma toetust P-Koreale, siis jääb meil üle vaid võimalus, et USA eliit on veendunud, et Venemaa eliit on valmis reetma Venemaa rahvuslikud huvid ja on valmis hakkama Venemaa vaenlase käsilaseks P-Korea muserdamisel.
Kuna Hiina ja P-Korea on USA ähvardustele avalikult ühemõtteliselt selge ja adekvaatse resoluutsusega vastuse andnud ja isegi kõige sõjakamad Kongressiliikmed kabuhirmus korealaste paari pommi ja raketi kartuses võtavad ette isegi seadusandlikke samme, et Trumpi administratsioon jumala eest Kimi ärritamisega liiga kaugele ei läheks, siis on mõistlik pöörduda Euroopa sõjatandri poole, kust juba kaks maailmasõda on oma alguse saanud.
(Järgneb)
Roman Ubakivi

KOREA TRIUMF
Puutusin korealastega esmakordselt kokku kahekümne aastase noormehena kui jalgpallurina külastasin nende kolhoosi(ca 12000 korealast) Usbekistanis. Miljonärkolhoos, eesotsas Lenini ordeniga korealane, kõik teed-majad äärmiselt korras ja silutud ja värvitud munadest tehtud naturaalse värviga. Kolhoos hoidis üleval oma rahva rõõmuks professionaalset jalgpallimeeskonda, kelle tingimused olid meie omadest pea võrra paremad, Järgnes mõne aasta pärast P-Korea jalgpallimeeskonna meteoorina tõus teadmatusest ja tema läbimurre Inglise 1966.a. MM finaalturniiril veerandfinaali, alistades mälu järgi ka mitmekordse maailmameistri Itaalia. Alles poolfinaalis sulges neile edasipääsu Eusebio fantastiline mäng. Jalgpallis on taoline pikaaegse jalgpallikultuurita maa äkktõus tippu üldiselt välistatud. Vaadake kui palju võtab aega kasvõi meeletu ressursiga USA esiletõus. Hiljuti kaotas USA MM-kvalifikatsioonimängus isegi Costa Ricale 0:2. Seega on mul juba noorusest peale tekkinud sümpaatia ja austav suhtumine korea töökasse ja arukasse rahvasse.
Viimane korea rahva saavutus – termotuuma pommi loomine ja keskmaaraketitehnoloogia omandamine on aga täisväärtuslik ime, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmapoliitikale. Sealjuures on ju korea rahvas poolitatud, väiksem osa elab P-Koreas, kus pole isegi piisavalt põllumaad rahva toitmiseks ja suurem osa on USA okupatsiooni all Lõuna Koreas. P-Korea aga on 1950st aastast ametlikult sõjas USA vastu ja elab viimase alalise sõjalise ja majandusliku surve all. P-Korea padurahvusliku poliitika eesmärgiks on omaenda kultuuri ja väärtuste säilitamine ja iseenda poolt valitud välisjõududest sõltumatu tee järgimine. Kogu oma napi ressursi on nad suunanud oma iseseisvuse kindlustamiseks, milleks on peamiseks teguriks muidugi panustamine oma rahva moraalsetesse ja vaimsetesse omadustesse. Ilma selleta maailma tipptehnoloogiat ei omanda. Selleks on vaja maailmatasemel füüsikuid, keemikuid. insenere, organisaatoreid jne. Korealased demonstreerivad oma rahvuslusega vaimset üleolekut neoliberastidest degenerantidest. Globalistlikku kosmopoliitset finantsoligarhiat esindavale USAle ja tema liitlastele on see muidugi väljakutse, mida nad ignoreerida ei saa.
Väidan, et korealastel on raskeim osa juba seljataga ja nad on oma mehise kangelaslikkuse ja tarkusega kindlustanud juba oma koha tulevikus. Geopoliitika hakkab täna juba töötama nende kasuks, nad on pärituult tendentsis. Korealased on muidugi vaid osa patriootide laagrist, kes kõik võitlevad globikute vastu, kelle eesmärgiks on purustada kõik rahvused ja rahvusriigid New World Orderi unipolaarse maailma lipu all. P-Korea kindlaks toeks on padurahvuslik Hiina, kes saatis välja kindla signaali, et sõjalise rünnaku puhul P-Korea vastu ta toetab viimast. Sellist selget positsiooni oleks Hiinal olnud väga raske ja riskantne võtta kui teda ei toetaks Venemaa. Pool viimase valitsusest aga moodustavad globikud. Aga nagu ma eelpool juba selgitasin, USA globikud lasevad ise põhja oma sõjaga patrioodist president Trumpi mõjuvõimu ja seega ka USA kui riigi domineerimise maailmas. Trump on sunnitud sadulas püsimiseks ellu viima globikute täiesti ajuvaba välispoliitikat. Nii on ta head poliitiku instinkti ilmutades veel sõjakam ja suurem Venemaa vastane kui McCain ja „hull koer“. Nii viib ta USA välispoliitika täielikku ummikseisu ja võimaldab seejärel vabaneda oma vaenlastest Riigidepartemangus ja luureorganites. Nii blokeerisid globikud oma sanktsioonide seadusega, kus Venemaa võrdsustati kurjuse teljega koos Iraani ja P-Koreaga oma Moskva agentuuri, tehes võimatuks kallutada Kremlit mitte toetama P-Koread ja Hiinat. Putini võit eelolevatel presidendivalimistel on praktiliselt kindlustatud ja viienda kolonni tiibe kärbitakse. Venemaale ei ole jäetud muud mõistlikku alternatiivi kui võitlus globikute vastu liidus Hiinaga.
PKorea tegi oma targa ja julge poliitikaga USA mitte tõsiselt võetavaks. Täna on USAl juba võimatu oma bluffist pääseda nägu kaotamata. See on löönud juba tõsise mõra nii Ida-Aasia kui ka isegi Lääne Euroopa julgeolekustruktuuri. Väga raske on USAl täna vältida doominoeffekti, kasvõi takistada P-Koreal müümast nafta eest oma tuuma- ja raketitehnoloogiat Iraanile jne. See on ka korralik põnts dollaripüramiidi niigi haprale ja vankuvale konstruktsioonile. Ühesõnaga Korea ennastsalgav ja tark rahvas on andnud kiirenduse veel eksisteerivate unipolaarse maailma süsteemide kokkuvarisemiseks. Võitlus parema koha eest uues multipolaarses maailmas hoogustub kõigi geopoliitiliste subjektide vahel senise hegemooni USA järsu nõrgenemise arvel.
Roman Ubakivi

AMEERIKA KAOSE LÄVEL
Hiljuti USA Kongressi poolt pea üksmeelselt vastuvõetud Venemaa, Iraani ja P-Korea vastane vaenutegevuse e. hübriidsõja (sanktsioonideks ei saa neid rahvusvahelise õiguse järgi nimetada, sest see eeldab ÜRO heakskiitu) pakett tähistab uue etapi algust. Vastaste demoniseerimine globalistide poolt (sealjuures absoluutselt põhjendamatult!) muudab raskeks kursi muutmise. Kokkuvõtlikult öeldes tähistab uus etapp USA võimsuse järsku langust ja Hiina positsioonide märgatavat tugevnemist.
Trumpi demoniseerimine pea täielikult globalistide käes oleva meedia abil on saavutanud oma eesmärgi ja tema kohal ripub kirvena isegi tagandamise oht. Seega täitesaadev võim on nõrk ja seadusandlik võim on selle seadusega trüginud juba presidendi tegevusalale, samas omamata ise vahendeid, et rahvusvahelisel areenil edukalt tegutseda suudaks. Tulemuseks on loomulikult USA mõjuvõimu vähenemine maailmas. Mis oleks globalistide poliitika sisepoliitiliseks tulemuseks kui neil õnnestuks saavutada oma eesmärk ja tagandada Trump? KAOS. Senine külm kodusõda võib laieneda kuumaks, sest Trumpi toetajate tuumikuks olevad WASP on hästi organiseeritud ja pealaest jalatallani relvastatud ning pole mõjutatavad enam globalistliku meedia poolt.
Teiseks, veel suuremaks põhjuseks, mis sisuliselt hävitab seni edukalt USA mõju maailmas kindlustanud sajandi vältel töötanud masinavärgi, on globalistide isegi ajutine leppimatus oma kaotusega ja USA huvide vastase välispoliitilise kursi fikseerimine seadusandlikul kujul ka ülalmaintud paketiga. Seni on USA välispoliitika toiminud eduka kellamehhanismina tik-tak. Kui USA võimsus pulbitses üle ääre, olid võimul reeglina demokraatide nn. idealistlik koolkond, kes väärtuste (inimõiguste, demokraatia jne.) demagoogia kattevarjus läksid rünnakule ülejäänud maailma vastu ja allutasid või püüdsid allutada oma mõjuvõimu alla võimalikult rohkem ruumi. Kui asi lõhnas juba impeeriumi ülepingutuse järgi, lükati võimule vabariiklased, kes reeglina olid nn. reaalpoliitika esindajad ning kindlustasid juba kättevõidetud ala või taandusid parematele kaitsepositsioonidele (nagu Vietnami sõja puhul). Balanss riknes juba siis kui globalistid neoconide näol vallutasid ka Vabariikliku partei. Trump kujutab endast sisuliselt katset taastada USA patriootide võim parteis ja tagada nii USA rahvuslike huvide prioriteet välispoliitikas. Nii on ilmselgelt õige Trumpi kavatsus läheneda Venemaale, et hoida ära tema liit peakonkurendi Hiinaga. Ülaltoodud seadus blokeerib selle ja seob USA jõud eelnimetatud kolme vaenlasega. Tagajärjeks on loomulikult Hiina mõju kasv, kes on juba sisuliselt käpa peale pannud Lõuna -Hiina merele ja kelle sõjalaevad teevad täna koos Venemaaga ühisõppusi Balti merel.
USA ja Venemaa kokkupõrge on absoluutselt vältimatu globalistide võimu puhul, ent ka Trumpi peamiselt majandushuvidest lähtuva poliitika puhul on huvid näiteks Euroopa energiapoliitika puhul konfliktsed. Seepärast on fundamentaalselt tähtis küsimus: missugune on USA ja Venemaa lõpuni eskaleerunud kokkupõrke tulemus? Üldine tuumasõda pole muidugi lahendus ja seepärast vaatame USA võimalusi lähtuvalt nende uusimast sõjadoktriinist "Kiire Globaalne Löök". Selle ideeks on täppis-tavarelvadega massivne üllatuslöök Venemaa tuumatriaadi vastu ja tõhus õhukaitsesüsteem THAAD-Aegis näol alles jäänud tuumarakettide vastu. Millele järgneks shantaas ähvardusega anda teine löök. Selle edukaks teostamiseks pidi USA Armee olema valmis hiljemalt 2020ks aastaks.
Peale Süüria kampaaniat on ilmselge, et USA sõjadoktriin on haledalt läbi kukkunud. Venemaa on hoopis ise tehnoloogiliselt USAst ette jõudnud (mainigem vaid F-35 katastroofi ja venelaste "Kalibreid") ja ise võimelised esimesena seda strateegiat USA vastu kasutama!
Seega jääb USA käsutusse vaid hübriidsõja vahendid, millele Venemaa võib aga veelgi efektiivsemalt vastata sõjaliste vahenditega nii Ukrainas kui Baltikumis. Nii Venemaa Kindralstaap kui ka väed on selleks juba täna võimelised.
Hübriidsõja vahenditest on aga ameeriklased psühholoogilise sõja juba kaotanud ja venelased on üldiselt täna juba immunsed igasuguse "demokraatia"jm. propaganda suhtes.
Putini ainsaks nõrgaks kohaks on tema majanduspoliitika, mis toimib globalistlike oligarhide huvides ja on seepärast tundlikud USA survele. Aga just USA poolt väljakuulutatud majandussõda sunnib Putinit oma ellujäämise huvides kalduma veel rohkem patriootide leeri poole ja hakkama puhastama majandusblokki globalistlikust viiendast kolonnist. Kui Putin suudab sarnaselt välispoliitikale viia ka majanduspoliitika rahvuslike huvide teenistusse, siis pole mingid värvilised revolutsioonid võimalikud ja Venemaale on tagatud pikaajaline kiire võimsuse kasv ja KAOS ei võida.
Suhteliselt lihtsaks osutub sel korral Putinil ka Ukraina probleemi edukas lahendamine. Kuni nii Venemaa kui Ukraina majanduseliiti esindavad Nõukogude nomenlatuuri klanne esindavad oligarhid ning USA ja EL surve on tugev, ei piisa selle segapuntra KAOSE lahtiharutamiseks ühest õigest sammust, milleks kahtlemata oli Väike-Venemaa väljakuulutamine.
Kuna Ukrainat valitsevad põhilised juudi rahvusest oligarhid (Poroshenko-Waltzman, Kolomoiski jne.), siis on enam kui kummaline, et riigi kangelasteks on nad kuulutanud Babi -Jariga seostuvad Bandera ja Suhhevitshi. Tegu on ilmselt väga keerulise mitmepõhjalise mänguga, mille alged on minevikus ja millele ma ühes varajases artiklis viitasin.. Minu nappide teadmiste toetuspunktiks on krimmi-tatarlaste lugu kui nad olevat korraldanud juutidele progromme ja saabuvaid eshelone juudi uusasujatega tagasi kupatanud. Imestasin, kust said juudid Krimmi ja miks neid sinna suunati. Leidsin seletuse, et Stalin olevat 1934.a. tõesti nende läkitamise sinna lõpetanud rahutuste tõttu krimmi-tatarlaste seas. Juutide Krimmi suunamise idee olevat aga pärit 1923.a. bolshevikult Lurjelt, kes pakkus Krimmi välja juutide rahvusriigina. Lenin olevat ideega olnud nõus ja üle 100 000 juudi ümberasustatigi Krimmi. Vastutasuks anti Ameerikast 7% laenu 900 000 dollarit aastas kümme aastat järjest. "Kalifornia Krimmi" projekti raames lasti välja võlakirju, mis olid tagatud Krimmi maaga tingimusel, et kui võlga 1954ndaks aastaks tagasi ei maksta, siis saab maa omanikust võlakirjade omanikud. Nende hulgas olevat olnud ka Rooseveltid jt. Stalin olevat tatarlased Krimmist minema küüditanud hitlerlaste koostöö ettekäändel, sest Roosevelt olevat nõudnud 1943.a. Teherani konverentsil antud lubaduste täitmist, ähvardades vastasel korral Lend-Leasi peatamisega.Hrushtsov aga olevat vana Stalini plaani järgi selleks Krimmi Venemaalt Ukrainale andnud, et leping oli sõlmitud Venemaa nimel ja Ukrainal ei olnud võlaga seost.
Toon selle variandi ära, sest see oleks ainuke mõistlik seletus, miks Venemaa Keskpank tassib kogu aeg raha Ameerikasse (Venemaa maksab oma Krimmi võlga) selle asemel, et krediteerida kodumaa majandust.. Muidu on tegu selgelt viienda kolonniga.

KAOS ähvardab ka vana Euroopat. Kõigepealt Brexit ja Trumpi poliitika, mis soosib EL lagundamist. Viimasel pole ilmselt mingit elulootust kui vaadata neid degenereerunud tüüpe Brüsselist või võtmemaa kantslerit Merkelit, kes USA rünnaku haripunktis Saksamaa ja Euroopa energiamajanduse vastu sõidab jaanalinnuna kolmeks nädalaks mägedesse puhkama!
KAOS Lähis- ja Kesk-Idas pole loomulikult mitte kellelegile uudiseks ja ka Baltkumi ruumis ei ole enam turvatunnet, kui sõja või rahu küsimus sõltub vaid mõnest Leedu lennuväljalt õhku tõusnud NATO (vaprate poolakate) lendurite adekvaatsusest, kes Balti mere kohal läksid kahel korral kimbutama relvastamata reisilennukit, mille pardal oli Venemaa kaitseminister. Poleks poolakad viimasel hetkel põgenenud, oleks õhku tõstetud Vene hävitajad nad kindlasti hävitanud.
Pole raske aru saada, et KAOST tekitab sihipäraselt kosmopoliitne globalistlik finantsoligarhia USAs välja töötatud nn."Juhitava Kaose" kontseptsiooni järgi. Globalistid (ka trotskistlike juurtega neoconid) tahavad maailma muuta. Maailmavalitsuseks on aga vaja, nagu juba K.Marx õpetas, vana maailm minema pühkida. KAOS, värvilised revolutsioonid jne. on tööriistadena globalistidele vajalikud nende võimu piiravate traditsiooniliste väärtuste, perekonna, rahvuste ja rahvusriikide hävitamiseks.
Roman Ubakivi

TRUMPI SIKK-SAKID
President Trumpi valitsusaja esimesed sada päeva on seljataha jäänud ja võib teha juba mõningaid järeldusi. Kui me jätame mõned inimlikud nõrkused kõrvale (nagu edevus näiteks), siis on selge, et D.Trumpi näol on tegemist väljapaistva isiksusega, kes jätab sügava jälje USA ajalukku.
Ehkki tal ei ole õnnestunud oma vaenlaste globalistide blokeeringu tõttu mitte midagi seni sisepoliitikas korda saata, peame me kannatlikud olema ja aru saama, et ta on võtnud sihiks J.Kennedy moodi ei rohkem ega vähem kui finantsoligarhia võimu kärpimise. Ta eelkäija maksis sellise ürituse eest eluga ja nõudis suurt vaprust, et sellisele Kolgata teele astuda. Vaatamata sellele kui edukas D.Trump ise suudab sel teel olla, on ta käivitanud Ameerikas revolutsioonilise protsessi.
Arvan, et Trumpi veaks oli liiga kiirelt ja kergelt oma julgeolekunõuniku Flynni ohverdamine. Isegi paar nädalat protsessi venitamisega oleks tekkinud Flynnil võimalus täita administratsioonis kohti mõttekaaslastega. Kui tamm oli maha murtud, läks globalistide surve loomulikult aina tugevamaks ja täna oleme olukorras, kus ta rahvusliku tiiva esindajad S.Bannon ja K. Conway on tahaplaanile surutud ja balli juhivad finantsoligarhiaga seotud C.Cohn, S.Mnuchin ja ta väimees ning Sorose klient Jared Kushner.
See kõik ei tee olematuks aga Trumpi ajaloolist puhtalt rahvuslikust ideoloogiast kantud ametissepühendamise kõnes (mille koostamisel oli kindlasti S.Bannonil suur roll) püstitatud suuri eesmärke, mille kasvõi osaliseks täitmiseks ta kindlasti suuri jõupingutusi ka edaspidi teeb. Vastasel korral kaotaks ta seni talle veel truud valijad ja võimalused uueks ametiajaks.
Välispoliitikas on Trump taganenud oma valimiseelsetest lubadustest: loobuda finantsoligarhia imperialistlikust maailmavallutamisplaanist ja keskenduda USA rahvuslikele huvidele. Obama USA rahvuslik julgeolekustrateegia on seadusena endiselt jõus ja vanade plaanide elluviimise katsed jätkuvad. Trump on omalt poolt lisanud vaid teadlikult ettearvamatust, mis tema arvates annab talle suure eelise. Rahvusvaheline poliitika ei taandu siiski ärimeeste strateegiale ja USA on täna ettearvamatu maailma politseiniku rollis, kus ta sulased ei tea, kas on oodata kuuli või kaitset, mis hävitab usalduse riismed USA poliitika suhtes. Lootus, et andes pidevalt vastukäivaid signaale nii Pekingile kui Moskvale sunnib neid astuma liitu USAga kartuses, et teine seda ennem teeb, on infantiilne, sest nii Hiina kui Venemaa välispoliitilise kursi paneb paika geopoliitiline analüüs, mis paneb paika pikaajalise rahvuslikele huvidele vastava poliitika.
Kui Süüria tiibrakettide avantüüri võib veel seletada Trumpi ssiseriikliku populaarsuse tõstmise hädavajalikkusega, siis agressiivne bluff Põhja Korea suunas toob Ameerikale vaid kahju.
Arvan paradoksaalsel moel, et tänane Trumpi selgelt vana globalistlik agressivne välispoliitika on õige, kuna see kukub haledalt läbi! Trumpi positsioon Ameerika poliitilises süsteemis, mis on tasakaalustatud kolme võimutsentri vahel ja mis on suures enamikus täidetud tema vaenlaste globalistidega, on tal vähe võimalusi oma agendat ellu viia. Praktiliselt ainsaks võimaluseks võimu haaramiseks on vana globalistliku välispoliitika demonstratiivne läbikukutamine, mis võimaldab platsi puhastada end diskrediteerunud globalistidest.
Tees, et vana globalistliku poliitika jätkamine viib USA kaotuseni, vajab muidugi tõestamist, millega üritan hakkama saada lühidalt allpool.
Senise Obama globalistliku poliitika jätkamine lukustab USA nn. "Thukydidese lõksu". See tähendab, et vana hegemooni USA ja tõusva uue pretendendi Hiina vahel on sõda paratamatu.
Vaatame kõigepealt, kas on alus väita, et Hiina tõukab tulevikus USA troonilt. Majanduses toon ära kaks lääne ekspertide hinnangut: 10 a. pärast on Hiina GDP kahekordne USA ga võrreldes ja 2035.aastal on Hiina GDP $82 triljonit ja USAl $44 triljonit. Ning seda vaid eeldusel, et Ponzi dollarisüsteem ennem kokku ei varise! Vastavalt majanduse käekäigule kasvavad mõistetavalt ka sõjalised kulutused, mis on Hiinal stabiilselt 9% aastas ning sõjaline võimsus.
Tähtis pole muidugi vaid kvantiteet, veelgi olulisem on kvaliteet. Kui 1999a. USA osakaal maailma kõrgtehnoloogia ekspordis oli üle 18% ja Hiinal 3%, siis 2016.a. oli USA osakaal langenud 7%ni ja Hiina osakaal tõusnud 26 protsendini. Võtkem arvutitehnoloogia, mille abil täna modelleeritakse aatomipommikatsetusi, uusi laevu ja lennukeid. USA-l on täna kiiruselt maailma kolmas arvuti 27 petaflopsiga (1petaflops= üks tuhat triljonit tehet sekundis), Hiinal on 124,5 ja 54,9 petaflopsiga arvutid. Hiina on täna ainuke maa, kes on tänaseks olnud võimeline kosmosesse saatma quantum satelliidi (Micius) jne. USA on täna veel paljus esirinnas, kuid mitmed Hiina moodi võtavad järele ja lähevad ette.
Reeglina alustavad sõdu hääbuvad hegemoonid, sest nende sõjaline ressurss (USA) on mõistetavalt ajalooliselt võimsam kui tõusjatel (Hiinal) ja rahulik areng on nende seisukohalt perspektiivitu. Seepärast pole midagi imestada, et USA on viimased paar aastakümmet konkurentsitult kõige agressivsem riik meie planeedil.
Hiina on aga minu hinnangul juba ületanud sellise sõjalise võimsuse kriitilise taseme, mis võimaldaks USAl teda võita konventsionaalses sõjas. USAl pole õrna lootustki võita Hiinat ilma omamata absoluutset ülekaalu õhus ja merel. Merel on see võimatu, sest Hiinal on juba täna relvad USA lennukikandjate löögigruppide hävitamiseks maa-laev rakettidid Dong Fen 21 ja praktiliselt avastamatute vaiksete 12 Vene "Kilo" klassi diisel allveelaevade näol. Kui venelased lasevad järgmisel aastal tootmisse oma "Tsirkon" laevadevastased raketid, mis tänavu saavutasid katsetustel kiiruse 8 Machi, siis on kogu USA ja NATO laevastikud absoluutselt kaitsetud, sest nende kaitsesüsteemide võimaluste piiriks on vaid 3,7 Machi. Venemaa huvides oli müüa maailma parimaid õhukaitsesüsteeme S-400 Hiinale ja kindlasti müüvad nad ka laevade vastaseid rakette ja laevu Hiinale, sest Trumpi välispoliitika sunnib Venemaad ja Hiinat süvendama oma strateegilist koostööd. Hiina ajaleht kirjutas juba Hiina -Venemaa ühise õhukaitsesüsteemi loomisest!
Hiina on peale USA ainus maa maailmas, kes arendab kahte "stealth" tüüpi hävituslennukite projekti. Sealjuures USA on oma raha, spetsialistid ja aja matnud täielikult ebaõnnestunud F-35 projekti, mis on viinud õhujõud kriisiolukorda. F-35 on lootusetult kehvem neli korda odavamatest Venemaa Su-35st, mille kaks eskadrilli juba Hiina ostis. Pealegi on ka Hiina hävitajad F-35st paremad. Kunagi head nelikümmend aastat tagasi konstrukteeritud F-15 on aga juba paarkümmend aastat vanad ja USA sõjalendurite ametiühing(!) on juba keeldunud neil lendamast eluohtlikkuse pärast. Omal ajal maailma parimad F-22 on ülikallid ja vananenud avioonikaga ning ilma varuosadeta.
Hiinlased lasid hiljuti aga vette oma teise lennukikanja ja jätkavad kolme suurema ehitamist. Lisaks veel muu sõjalaevastiku ehitamine.
Seega USA-l on juba täna võimatu saavutada Hiina regioonis otsustavat ülekaalu nii merel kui õhus, maal neil pole aga midagi Hiina Armeele võrdväärset vastu panna. Tegelikult isegi Taiwani kaitsmine oleks USAle täna ülejõukäiv.
Ainult strateegilises tuumarelvastuses on USA-l selge ülekaal Hiina suhtes nii kvantiteedilt kui kvaliteedilt, ent peab meeles pidama, et praktiliselt on tähtis vaid Hiina võime tekitada korvamatut kahju vaenlasele. Lisaks tuleb siin mängu äärmiselt tähtsa lisafaktorina Venemaa.
Selguse huvides lihtsustades olukorda võib väita, et lähimate aastate kõik tähtsamad geopoliitilised arengud toimuvad sõltuvalt kolmnurga USA-Hiina-Venemaa suhetest.
Venemaa ei ole konkurent hegemooni rolli vähemalt senikaua kui nende majandust juhivad meie laarlaste taolised neoliberaalsed jobud. Venemaa on aga kindlasti suurriik tänu oma relvajõududele ja loodusvaradele, kes suudab tõestatult olla välispoliitika subjekt. Seetõttu on Venemaa lähimas tulevikus otsustav jõud maailmapoliitikas, sest tema liitumine kas USA või Hiina projektiga määrab ära inimkonna tuleviku. Täna on Venemaa strateegilises liidus Hiinaga, sest Hiina multipolaarse maailmakorra projekt vastab objektiivselt Venemaa rahvuslikele huvidele. Venemaa strateegiline tuumatriaad on kvalitatiivselt parem kui ameeriklastel. Ka konventsionaalsed jõud on Venemaal kvaliteetselt paremad NATOst kui lähiajal hakkavad relvastusse tulema T-14 "Armata " tankid jm., T-50 stealth hävituslennukid ja hüperkiirusega "Tsirkon" laevadevastased raketid.
Seega USA militaristide sõjaplaan 2,5; mis näeb ette korraga kahe suure (Hiina ja Venemaa) ja ühe väiksema (Iraan) eduka sõja pidamist on täielik lollus. Senine Obama-Trumpi ebareaalne ja ülejõu käiv välis- ja julgeolekupoliitika viib seetõttu USA ressursi arulagedale raiskamisele, mis vaid kiirendab Lääne langust.
Seega teadlikult või tahtmatult, tänane Trumpi globalistlik välispoliitika kindlustab globalistide kaotuse ja puhastab tee multipolaarsele maailmakorrale ja rahvuslaste võimule USAs. Peale USA paratamatut kadumist Ida Euroopast saabub Eesti degenerantsele eliidile mihklipäev.
Roman Ubakivi