TAGASI EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS
Tänane presidendivalimiste kirbutsirkus on täpselt ühtiv nõuka aegsete "valimistega" isegi formaalsest küljest. Valimised nõuavad teatavasti vähemalt kahe kandidaadi olemasolu, nõuka aegu ja ka homme Riigikogus toimuv on aga hääletamine.
Sisuliselt on aga tänase Eesti Vabariigi ja ENSV hääletamised olnud kogu aeg identsed, sest kui ennem oli ainukeseks ideoloogiaks kommunism ja kandidaatideks kommunistide blokk, siis täna on selleks ainuõigeks ideoloogiaks globalistlik liberalismus ja kandidaatideks ainuüksi liberaalid. Pole ju mingit ideoloogilist vahet ei S.Kallasel, M.Repsil, M.Kaljurannal või homsel Kersti Kaljulaiul või ülehomsel Juri Luigel. Kõik nad on globalistid.
Ainuke vahe ENSVja tänase Eesti vahel seineb selles, et kui globalistlikud (internatsionaalsed) kommunistid lasid eestlusel pikkamööda hääbuda, siis liberastidest globalistid on täis otsustavust käänata eestlusel kael kahekorra ühe inimpõlve jooksul. Kui Eesti NSV ajal eestlaste arvukus kasavas, siis tänase Eesti globalistliku eliidi valitsemise tagajärjeks on eestlaste inimkaotused võrreldavad Teise maailmasõja aegsetega. Lisaks traditsioonilise abielu võrdsustamisele pederastide kooseluga, on Eesti Rahva Muuseumi projekteerinud mitte eestlased (väljasurnud rahval ei saa ju oma arhitekte olla ja no saage tainapead ometi aru, nagu ütleb IRL eksesimees ja ERM`i direktoriks määratud globalist T.Lukas, et maakoolid tuleb kinni panna, sest lapsi ei sünni ning selle tagamiseks ta propageerib turismiatraktsiooni, et igaüks saab jalaga virutada emaduse sümboli Neitsi Maarja pihta ja teda kildudeks purustada).
Presidendi hääletamine demonstreerib mitte ainult fundamentaalset demokraatia kriisi, vaid kogu Eesti riikluse süsteemset kriisi.
K.Kaljulaid isikuna on tüüpiline IRL parteibroiler, kes tehnilist haridust omamata upitati Iru soojuselektrijaama juhiks ja hiljem juriidilist haridust omamata EL kontrollkoja liikmeks. Viimane on absoluutselt mõtetu amet, nagu A.Ansipi tänane tööpost, kus raisatakse meeletult Euroopa maksumaksjate raha demokraatia imiteerimiseks. See globalistlik EL bürokraatia on otseselt süüdi eelseisva EL katastroofis ja ilmekalt demonstreerinud oma degenerantsust ja ebakompetentsust.
Nüüd ilmub K.Kaljulaid välismaalt nagu omal ajal Karl Vaino ja teatab mulle, et ta on "Sinu presidendikandidaat"! K. Vainol oli vähemalt lapsetuba ja ta ei sinatanud mind, kuna ma polnud iial temaga varem kokku puutunud.
Veelgi olulisem aga on, et liberalistlik globalist K.Kaljuland ei pöördu minu kui EESTLASE poole, milleks kohustab teda Eesti presidendi ametikoht Eesti Põhiseaduse järgi. Täpselt nagu globalistlik kommunist K.Vaino pöördub ta EESTIMAALASTE poole (" Minu kiri kõigile Eestimaa inimestele"). See tõstatab täie teravusega üles küsimuse; kas Kersti Kaljulaiu puhul pole mitte tegu vaimse puudega inimesega?! Esindab ju Eesti president Eesti riiki ja teda valib Eesti Riigikogu ,kes ei esinda "kõiki Eestimaa inimesi" (viimaste hulka kuuluvad teatavasti ka Vene, Rootsi, Valgevene, Vietnami jt teiste riikide kodanikud). Kersti Kaljulaiu puhul on ilmselt tegemist idioodi või pullitegijaga, kes naeruvääristab Eesti riiklust. Arvestades tema sirgumist Laari ümmardajate seast, on tegu ilmselt esimese juhtumiga. M. Laari ja S.Kallase poolt juhitud parteid teatavasti viisid ellu identset neoliberaalset poliitikat, vahe oli aga juhtide vaimses tasemes. Intellektuaalse proletaarlasena Mart Laar oli veendunud, et neoliberaalset majanduspoliitikat ellu viiv partei võib kuulutada
end ka rahvuslik -konservatiivseks ilma rahvuslik -konservatiivset poliitikat ellu viimata. S.Kallas on küll suli (ta valetab väites, et kohus on ta kümne miljoni afääris õigeks mõistnud, tegelikult katkestati kohtumenetlus, kuna prokuratuur rikkus menetluse reegleid) ent kahtlemata pole ta loll ja kuulutab Refi õigesti liberaalseks parteiks. Intellektuaalne üleoleku tõttu nahutab ka Ref pidevalt IRL-i. Viimane IRL fopaa, seekord juba M.Tsahkna esituses, on lubadus viia eestlaste arv kahe miljonini ja samas pea kohe väide, et tulevikus eestlaste arv hoopis väheneb ja tulevikus tuleb seepärast tõsta hoopis pensioniiga.
Economicsi käsulauad pähe tuupinud K.Kaljulaid pole võimeline olnud isegi peale 2008.a, kriisi midagi õppima ja on õõvastav kuulda teda nõudmas hööveldada Eesti riiki veel õhemaks ja anda riigi funktsioonid veel rohkem kolmandale sektorile. Iga Riigikogulane, kes hääletab K.Kaljulaiu poolt, tahab veelgi vähendada riiklikku arstiabi, päästeteenistust, politseid jne.
Roman Ubakivi

AJALOOLINE PÖÖRE
Kui ma 2007.aastal kirjutasin peale Putini kuulsat kõnet Münchenis, et oleme tunnistajaks uue ajalooetapi algusele lähiajaloos, siis äsja olime tunnistajaks selle üleminekuetapi lõppemisele ning uue algusele. Hiina liidri Xi Jinpingi lihtsad sõnad G-20 summitil Hangzhous, et Hiina ja Venemaa ühendavad oma jõupingutused teineteise suveräänsuse tagamiseks, tähendab senise strateegilise partnerluse viimist kõrgeimale tasemele- sisuliselt poliitilis-sõjalise liidu väljakuulutamist. See tähendab, et V.Putini avalik mäss, mille üle tollal USA eliit esireas (kaitseminister Gates jt.) üleolevalt naeris, osutus revolutsiooniks, mis täna vormub multipolaarse maailmakorra loomisega. Globalistid on neljanda maailmasõja kaotanud, sest nende ponnistused on USA ja tema vasallide võimsust arvestades absoluutselt ebapiisavad Hiina ja Venemaa containment`iks (nn. ohjeldamiseks, mis tähendab nende isoleerimist, nõrgendamist ja hävitamist).
Hiinlased on muidugi tõsised mehed, kes sõnu tuulde ei loobi ja konkreetsed sammud on juba tehtud. Tasapisi kandub kokkupõrge muidugi Vaikse Ookeani teatrile, kus tähelepanu keskpunktis on Lõuna-Hiina meri, mille kaudu kulgeb igal aastal kaubavahetus kuskil $4 triljoni kandis. Ilmselt muudetakse see praktiliselt Hiina sisemereks. Täna algasid seal Hiina-Venemaa laevastike ühisõppused, mis tähendavad seda, et juulis seda merd külastanud USA lennukiemalaeva külaskäik osutub viimaseks, sest Hiina-Venemaa ühendatud jõud on võimelised hävitama seal kõik USA lennukikandjad. Lääne mõjusfääri kuuluv Haagi kohus kuulutas küll Hiina pretensioonid tühisteks, ent Hiina teatas, et ta ei tunnista Haagi pädevust ja loole punkti pani V.Putin, kes ühemõtteliselt toetas Hiinat.
Läänes on praegu tähtsaimaks sõjateatriks Süüria, kus Hiina otsene lülitumine sõtta Assadi poolel tähendab viimase võitu ja USA selget kaotust. Damaskuse-Moskva-Pekingi-Teherani telge ei suuda võita Washingtoni-Brüsseli-Raqqa telg. Ankara on nõustunud juba Assadi "esialgse" jätkamisega. Kuna globalistide võim väheneb kiirenevalt, siis targemad juba loovad eeldusi oma orientatsiooni muutmiseks. Nii väärib tähelepanu Lõuna-Korea ja eriti Jaapani liidri külaskäik Putinile Vladivostokki. Veelgi ohtlikum globalistidele on Saudi Araabia kroonprintsi süvenev koostöö Moskvaga, mis ähvaedab surmalöögiga lausa USA hegemooniamehhanismi südamesse - petrodollaritesse.
Aeg tiksub halastamatult globalistide kahjuks . Iga päev viimase kolme aasta jooksul suurendab USA riigivõlga $3,4 miljardi võrra. Pole mingit võimalust vältida majanduslike meetoditega liginevat majanduskatastroofi.
Ees on tähtsad Venemaa Duumavalimised. Putin on juba alustanud liberaalide-viienda kolonni neutraliseerimisega. Viimati kõrvaldati liberaalist haridusminister, kes oli tohutult kahju teinud. Kuid hädavajalik on kõrvaldada kogu liberaalidest saboteerijatest majandusblokk. Selleks on vaja patriootide suuremat osakaalu Duumas. Vaatamata sellele, et valimiskomisjoni juhiks on sokutatud liberaal, arvan, et patriootlik "Rodina" murrab end Duumasse ja tänaseni kehtiv eliidi kokkulepe tühistatakse, sest liberaalne majandusblokk on demonstreerinud oma täielikku ebakompetensust.
Väga tähtsad on muidugi ka USA presidendivalimised. Kui minu varajases prognoosis tehtud järeldus, et võidab Trump, osutub valeks ja presidendiks saab globalistide esindaja H.Clinton, ei muuda see enam ajaloo tendentsi ja globalistid kaotavad niikuinii. Clinton presidendina tähendab muidugi sõjapsühhoosi lõkkelepuhumist ja ilmselt Kariibi taolise kriisi kordumist, mis võib muidugi hävitada kogu inimkonna. Olen siiski ameeriklastest paremas arvamuses kui H,Clinton Trumpi valijatest ja ehkki raha ja meedia töötavad globalistide kasuks, arvan ka täna, et võidavad patrioodid. Lõpeks julgeoleku ja militaarmehed ei lase neid koos peredega surmaohtu juhtivat tühisust pukki upitada. H.Clinton on lihtsalt naeruväärne Xi ja Putitiniga võrreldes.
Trumpi võidu korral väldime üleüldise tuumasõja ohtu ja pole mingit põhjust, miks ta ei või saavutada vastastikku kasulikke kokkuleppeid Hiina ja Venemaaga (pole ju viimaste eesmärgiks USA hävitamine). See oleks inimkonnale muidugi parim lahendus, ent see ei tähenda sugugi veel õnneliku ajastu algust. Tänane rahandus- ja majandussüsteem kukub kokku paratamatult ja 21. sajand kujuneb sarnaselt 16.sajandile ilmselt väga raskeks ja veriseks.
Eesti kompradoorse eliidi olukord kujuneb 1944.aastaga võrreldes veelgi haletsusväärsemaks. Siin neile kohta enam ei ole, Trump aga neid Ameerikasse ei lase. Rooma reeturitele ei maksa.
Roman Ubakivi

PALJU KÄRA MITTEMILLESKIST
Pealkiri peegeldab meie presidendivalimisi. Ainuke lohutus seisneb selles, et tänased kandidaadid on president T.H.Ilvesest veidi paremad. Viimane oli Eestile selgelt katastroof ja on tõstatanud üles küsimuse presidendi institutsiooni vajalikkusest. Arvan, et presidendi institutsioon on vajalik, tähtis aga oleks, et seda auväärset ametit ei esinda degenerant, kes ei armasta rahvast, keda ta ameti poolest esindab.
Seoses Ärma talu susserdamistega läheb T.H.Ilves meie ajalukku kui poliitilise korruptsiooni musternäide. Ta ei ole esindanud eestlaste väärtusi kasvõi traditsioonilise perekonna pühaduse mõttes, vaid esindab Ameerika väärtusi. Seaslhulgas pühendudes sodomistide õiguste eest võitlemisele, ei ole ta lillegi liigutanud eestluse ees seisva eksistentsiaalse probleemi lahendamiseks: meie demograafilise katastroofi vältimiseks. Viimne tähtsaim ülesanne on fikseeritud meie põhiseaduses ja ainult moraalne värdjas võib valetada Eesti suurest edust kui meie veerand sajandit kestnud taasiseseisvuseaeg on põhjustanud teise maailmasõjaga võrreldavad inimkaotused.
Mis kasu on meile presidendist, kes on paisutanud oma aparaadi 70 ametnikuni ja nõuab uue suurema lossi ehitamist kui ta edevus on pöördvõrdeline arukusega. Ainult ennasttäis kloun läheb säutsude tasemel ümber lükkama Nobeli preemia väärilise majandusteadlase seisukohti. Seda enam, et aeg on näidanud T.H.Ilvese (ja ka Eesti valitsuse) absoluutset küündimatust majandusprotsessidest arusaamiseks.
Õuelaulikud muidugi laulavad hosiannat T.H.Ilvese välispoliitilisele kompetentsusele. Tegelikult on igale geopoliitiliselt haritud inimesele ilmselge, et tegemist on kas idioodi või võõrriigi käsilasega, kes on viinud Eesti eksistensiaalsesse hübriidsõtta meie ainukese suurriigist naabri vastu, kes meile suuremeelselt iseseisvuse kinkis. Seda veel olukorras, kus Venemaa sõjaline ülekaal Baltikumis on absoluutne!
Tänased presidendikandidaadid (väljaarvatud S.Kallas) ei ole vähemalt teadaolevalt seni määrinud oma käsi korruptsiooniskandaaliga. Seega on väikest nihet paremuse poole oodata. Mis puutub aga meie, eestlaste ees seisvatesse eksistentsiaalsetesse küsimustesse, siis on ilmne, et ükski pretendent ei vasta ameti nõuetele. Nii näiteks ei ole ühelgil neist õrna aimugi, mida teha R.Taagepera sõnastatud põhiprobleemiga: kuidas vältida eestlaste allauhtumist klosetipotist demograafilise kriisiga. Pikas ETV presidendikandidaatide debatis oskas vaid M.Reps teemat kommenteerida optimistlikult, et pole viga, eestlasi on ajaloos veel vähemgi olnud. Jah, aga ajaloos pole võimutsenud ka täna Eestis valitsevat neoliberaalset ideoloogiat, mille eesmärgiks on muuhulgas eestluse hävitamine. Teised pretendendid aga ei pidanud probleemi nii tähtsaks, et selle üle mõeldagi. Ei kommentaare.
Majanduses ei ole ükski neist võimeline pakkuma teistsugust nägemust tänaseks kokkujooksnud neoliberaalsele majandusmudelile. Majandussõja algatamine Venemaa vastu garanteerib meie majanduse paigalseisu ja mädanemise. Ükski kandidaat ei luba lõpetada Venemaa vastast majandussõda, mis ei häiri Venemaad, aga mis meile on hukatuslik.
Välis- ja julgeolekupoliitikas on kõik pretendendid süüdimatud jobud, sest keegi neist ei valda geopoliitilist diskursust. Neoliberaalne mõtteviis, mis on vormitud F.Fukujama ajaloo lõpu maatritsile, ei võimalda meie maailma probleeme sõnastadagi, saati siis lahendada.
Meie eliit ei ole võimeline isegi ajalugu mõistma. Vaadake näiteks mis idiootlikku jura on kokku kirjutanud teisest maailkmasõjast M.Laar ja L.Vahtre. Eestlaste sundmobilisatsioon natsi Saksamaa sõjaväkke olevat olnud võitlus bolševismiga Eesti iseseisvuse eest ja Lääne liitlaste kasuks. Isegi väliseestlased, kellel geopoliitiline kirjandus oli kogu aeg kättesaadav (näit. Toomepuu ja Estam) ajavad mingit ajuvaba propagandat ja on raisanud oma elu kommunismi vastasele võitlusele. Nad elavad oma ettekujutustes, millel kahjuks reaalse maailmaga pea üldse sidet ei ole. Teist maailmasõda ja ka tänast ja homset on võimalik mõista vaid geopoliitilises paradigmas. Võimatu on ju natsliku bolševismi vastase propaganda raames seletada, miks anglosaksid ei liitunud Saksamaaga ja aitasid hoopis Stalinit. Sama rumal on ju kirjeldada meie meedias tänast maailma demokraatia ja totalitarismi vastuoluga. Miks on USA liitlaseks totalitaarsele Saudi Araabiale ja peab hübriidsõda Venemaa vastu, kus poole valitsusest moodustavad neoliberaalid, nn. Washingtoni konsensuse jüngrid?
Kõik tänased presidendikandidaatide kandidaadid ja ka kõik Toompea parteid on kahjuks liberaalsed ja seepärast on praktiliselt ükskõik, kes pukki upitatakse. Eestlastele ega meie riigile neist kellegist kasu ei tule, kindlasti aga kohutavalt kahju, sest kogu nende lootus M.Kaljurannast kuni M.Helmeni on rajatud soovmõtlemisele, et USA on kõikvõimas ja Venemaa kohe-kohe lammutakse.
Samasuguse lolluse tegi ka K.Päts, kes rajas kogu lootuse Venemaa vastasele Hitleri kaardile ja lõpetas hullaris, likvideerides ise Eesti Wabariigi. Ajalugu kordub täna juba farsina, sest USA allakäik on juba peatumatu ja kiireneb. Meie kollase ajakirjanduse tasemel, kes midagi ei jaga geopoliitikast, võiks märgata kasvõi silmatorkavaid pisiasju, nagu V.Putini kui tähtsaima külalise vastuvõttu Hiina poolt hiljutiselt G-20 kohtumisel, samal ajal kui Obama lennukile ei toodud isegi trappi ette; äsja Obama läbirääkimiste katkestamise Filipiinide presidendiga talle osaks saanud solvangu tõttu (Duterte teatas, et Filipiinid pole enam USA koloonia ja ta on iseseisva riigi president, kes toimib oma riigi huvidest lähtudes ning nimetas Obamat "litsi pojaks"). USA on muidugi veel võimsaim, ent tendents alla on ilmselge. Selle taustal kõlab juba kurjakuulutavalt H.Clintoni (kes võitis teatavasti Sandersit tänu parteiladviku sohile) hädaldamine, et põhja lastud tähtsusetu Venemaa suudab esmakordselt sekkuda USA valimisvõitlusse ning Trump olevat Putini agent?!
Euroopas on USA marionetti A.Merkeli päevad juba praktiliselt loetud peale skandaalset kaotust koduliidumaal AfD-le. Vana Euroopa eliit on ka lõpeks avalikult tõusnud võitlusse Euroopa vabaduse eest - nii Saksa kui Prantsusmaa ministrid teatasid oma vastuseisust vabakaubanduse leppe sõlmimiseks Ameerikaga.
Roman Ubakivi

Islami uus tulemine.

Türklaste Euroopasse tulemise vana lugu sai alguse Konstantinopoli vallutamisega 1453 aastal. Pärast seda oma kõverat mõõka vibutades jõudsid nad Viini alla, kuid pidid seekord taanduma. Praegune reaalsus on, et türklaste käes on Bosporuse väinad, Marmara meri ja Dardanellid, lisaks suur tükk Euroopa mandrit vastaskaldal.
See on põhjus miks USA tahab, et Türgi kuuluks NATO-sse ja see on see, miks mandri Euroopa tahab Türgi liitumist EL-ga. Kõigis EL vanades riikides on arvukad türklaste viiendad kolonnid. Saksamaal näiteks ligi 4 mln suurune kogukond, kes lehvitab punast viisnurgaga ja poolkuuga lippe oma üritustel. Praegu veel võib Islami invasioonile ja Euroopa demokraatlikule vallutamisele piiri panna. Varsti on hilja. Venemaa on samuti Türgil lõa otsas, sest Vahemere võti on salakavalate moslemite taskus.
Kristluse ja islami vastasseisus on Venemaa meie liitlane.
Vaid stagneerunud Eesti eliit ei saa sellest aru. Geopoliitiliselt tuleneb, et vastasseis islami ja kristluse vahel muudab Venemaa lähiajal meie liitlaseks. See on mõistagi väga mõru pill, mis tuleb Eesti valitsusel ja arvajatel alla neelata.
Nii nagu kristlik maailm on kirjumast kirju on ka islami oma. Ja nii nagu looduses ikka vajavad nad eluruumi ja on seega omavahel konkurendid. Praegune islami passionaarne tõus on enneolematu. Viimase poole sajandi jooksul on elanikkond plahvatuslikult suurenenud ja vajab hädasti uut eluruumi. Nii nagu minevikus - pooltuhat aastat tagasi, vajas eluruumi kristlik maailm. Loodan, et Euroopast tuule tiibadessee saanud vallutajate järglased suudavad mõista praeguste Euroopat vallutavate moslemite motiive.
Ristisõdijate metsikused, Ameerika mandri umbes 50 mln põliselaniku hävitamine n.n oopiumi sõjad Hiinas ja palju, palju süütute inimeste verd, mis valati vallituste käigus. Võib öelda, et kõik kordub vastupidises suunas. Õnneks ei ole meie väikesel rahval vallutustel lasuvat pattu. Pigem olid ristisõdijad need, kes muistsete eestlaste verd valasid.
Järgmisel aastal on Madisepäeva lahingu 800-aastane kurb juubel. See oli viimane tõsisem risti toojate vastane võitlus, kus langes Lembitu koos oma relvavendadega.
Teatavasti on Türgi sunni-moslemite riik. Vastukaalul asub Iraan šiia-moslemite kants. Šiia kaar ulatub Iraanist, läbi Süüria iidse, rikka ja viljaka Levanti piirkonna ja Liibanonist kuni juudi riigi piirini. Liibanonis baseeriva Hesbollahi võitlejad on Iraani palgal. Minu arvatest oli ja on Al-Assad Süüriale parim valik, mis säilitas pikki aastaid selles rahutus piirkonnas rahu. Al-Asssad on alaviit ja tema naine sunni moslem. Alaviidid on šiiadele lähedane islami vähemus ja sellega on tagatud Iraani toetus. Druusid, Süüria kurdid ja teised peavad sellega arvestama. Pärast Venemaa sekkumist Al-Assadi (Iraani) poolel peab selgemalt poolt valima ka sunniitlik Türgi. Türgil on seepärast keeruline pati seis. ISISe usuvendadega (sunnidid) ei tahaks sõdida, kuid Lääne pool sunnib peale. Sellest tingituna on Türgi sunnitud pidama näilist võitlust. Mõneti mõistatav oli selles valguses ISISe positsioone pommitava vene lennuki alla tulistamine. Viimased sündmused aga viitavad sellele, et Venemaaga on sõlmitud rahu. Türgi lendurid, kes venelaste lennuki alla tulistasid on arreteeritud. Türgi diktaator Erdogan käis äsja Venemaal suhteid silumas. Kas rahu hind on venelastelt saadud info riigipöörajate kohta või hoopis miski muu, selgub, kui üldse selgub lähiajal. Fakt on see, et praegune areng Türgis on raskesti prognoositav. Selge on vaid, et teisiti mõtlejate suhtes on käivitunud jõhker idamaine terror. Erdogani oponent Fethullah Gülen oli lähiminevikus tema võitluskaaslane ja vaimne mentor. Praegu elab paguluses USA-s. Güleni loodud liikumine Hismet püüab islamit kaasajastada. Nemad on käivitatud puhastuste suurimad kaotajad. Arvata võib, et islam muutub tulevikus riigi usundiks. Erdigani sümpaatia Egiptuse Moslemite vennaskonnale on üldteada. Pärast Moslemite vennaskonna kõrvaldamist võimult on Türgi suhted Egiptusega väga teravad. Kas Erdoganil õnnestub islami kalifaadi ideega edu saavutada näitab tulevik.
Maailmale on kõik mis Türgis toimub äärmiselt ohtlik. Kõigest 70 km kaugusel Süüria piirist asub NATO baas ja tuumarelvad.
Ka Iisrael püüab Türgi riigiga rahu. Viimati maksti Türgile korralik kompensatsioon verise konflikti eest humanitaarabi laevaga, mis oli Juudi riigi Vahemeere rannikule lähenemas ja mõeldud sunni moslemitele okupeeritud aladel. Seda arvestades pole välistatud, et Juudi riigi salaluure jälgis hoolega Erdogani tegevust ja teadis kavandatava puhastuse läbiviimist ja reeturitest nimekirjade koostamist. Pärast seda, kui riigipöörde korraldajaid informeeriti Erdogani kavatsustest ei olnud neil enab aega mõelda ja tuli tegutseda. Kiirustamisega saab seletada käpardliku riigipöörajate tegutsemist.
2000 meheline kaardivägi, mis oli mõeldud valitsuse kaitseks, üritas Erdogani tabada, kuid viimast jõuti hoiatada ja ta suutis oma elu viimasel hetkel päästa. Kas mängus osales juudi-, vene- või Erdogani enda salaluure pole mõtet oletada.
Kurdid.
Türgi ja kogu piirkonna probleem on ülekohtuselt omariiklusest ilmajäetud kurdi rahvas, kes elab Türgis, Süürias, Iraagis ja mitmel pool mujal. Vaatamata karmile saatusele on kurdi rahvas püsinud läbi aegade. Sellega tuleb arvestada, kui tahame rahu Lähis-Idas. Venemaa toetus kurdide omariikluse ideele on reaalsus nagu kurdide võitlus ISISe vastu. Türgile see kõik ei meeldi. Möödunud aastal käivitunud lahingud kurdi võitlejatega on ägenenud. Aeg on tõestanud veenvalt: taplustega probleemi pole võimalik lahendada. Kuid pikas perspektiivis on Türgile Venemaad vaja kui liitlast vastasseisus EL-ga ja miks mitte ka USA-ga.
Türgi ultimaatum EL-le - „1-ks oktoobriks olgu viisavabadus“ tõestab meile, et asi on naljast kaugel. Türgil on oma valikud tehtud.

Robert Vill

EESTIL ON VAJA SURMARINGIST VÄLJUDA.

Meie võimueliidi mõtlemises ei ole eelmiste valimiste ajaga võrreldes mitte midagi muutunud.Selles võib veenduda igaüks, kes vaatab ETV valimissaateid ja tutvub parteide valimisprogrammidega.
Täpselt sama äranämmutatud liberaalide sumin. Ent see ei ole normaalse mesilaspere elurõõmus sumin, mida ma suvel maal talus kuulen. Siinne suminmeenutab nn. surmaringile asunud mesilaste oma. Mesilastel on omamoodi vaimueliit – luurajad, kes otsivad saaki ja seda leides annavad perele selle asukohast teada tantsu ja feromoonjälgede abil. Harva, aga siiski juhtub, et kogu mesilaspere hakkab parvena kihutama üksnes umbes 1,5 km raadiusega ringi pidi. See surmaralli võib lõppeda sellega, et mesilased nõrkevad üksteise järel ja langevad kurnatusest surnult maha, kuni kogu pere on hukkunud.
Meie eliit on eestluse klassiku J. Hurda seatud sihi - saagem vaimult suureks - , asendanud Rahamooloki kultusega: saagem 15 aaastaga Euroopa 5 rikkaima riigi hulka. Seda neoliberaalide surmaringi - nn. Washingtoni konsensuse marsuuti - pakub rahvale täna valitsev eliit. Äsja autasustati isegi neoliberaalide majandusutoopiat propageerivat A. Arrakut.
Meie degenerantne eliit ei märka, et maailmas lahtirulluva majanduskriisi esimene laine lõi uppi kogu liberaalide majandusteooria põhialuse - utoopia, et turu „nähtamatu käsi“ on parim majanduse regulaator. Tänaseks on maailmas see muinasjutt üle parda visatud ja au sees on rahvuslaste–konservatiivide majandusteooriat esindav nn. Pekingi konsensus.
Valitsus on muidugi sunnitud majanduskriisile reageerima, ent kuna selle liikmed rahvuslikku majandusteooriat ei valda, jookstakse pelgalt sündmuste sabas. A. Ansip nimetab seda Eesti juukseidpidi lohistamist pragmaatilisuseks.
Aga isegi laarlaste endi poolt ülistatud M.Friedman nimetaks seda turu solkimise surmapatuks ja väravate avamiseks poliitilisele korruptsioonile. Nagu Riigikontroll tuvastas, on valitsus firmadele laiali jaganud üle 7 miljardi krooni maksumaksjate raha ilma mingi tuntava majandusliku efektita (Riigikontrolli aastaaruanne Riigikogule: Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2009. aastal, punktid 173,174, 177.) !
Veelgi suurem rumalus oli majanduskriisi ajal maksude tõstmisega majanduslanguse süvendamine Eurotsooni pääsemise eesmärgil.
Meie neoliberalistliku ideoloogiaga valitsev eliit ei mõtle süsteemselt, ega saa aru tänasest keerukast olukorrast ning ei suuda adekvaatselt prognoosida tulevikku. Seega ei ole nad võimelised meid eeloleva, veelgi ohtlikuma majanduskriisi eest kaitsma. USA-st alguse saanud rahanduskriisi põhjusi pole tänini kõrvaldatud ja on vaid aasta-paari küsimus, millal uus laine tuleb.Tegelikult polegi rahval mingit alust eeldada, et eliit pärast valimisi meie pärast muret tunneb.
Kuidas me taolise halva olukorrani jõudsime? Kõik ühiskonnas sõltub mõtlemisest, maailmavaatest. USA tähtsamad analüütikud on jõudnud üksmeelele sealt alanud maailmakriisi peapõhjuses – selleks oli eliidi ahnus.
Ahnus, kasumi tagaajamine on samas kapitalismi liikumapanev jõud. Kui kapitalismi võrrelda tööstusrevolutsiooni sümboli, auruveduriga, siis ahnus on piltlikult öeldes tuli veduri koldes. Viimase puudumisel pole auru ja vedur ei liigu. Ent vedur on mõeldamatu ilma aururegulaatorita, sest muidu muutuks veduri aurukatel rõhu piiramatu tõusuga kõikehävitavaks pommiks.
1930-ndate Suure Depresspooni tõttu töötati USA-s välja korralik regulatsioonisüsteem seaduste abil, mille eesmärgiks oli taolist aurukatla lõhkemist tulevikus vältida.
Ent MThatcheri võimuletulekuga Suurbritannias ja R. Reagani presidendiks saamisega USA-s hakati regulatsioonissüsteemi kavakindlalt lammutama ning ahnuselt võeti päitsed peast neoliberalistliku ideoloogia abil, mis on rahvusvahelise finantsoligarhia ja suurkorporatsioonide huvide väljendajaks. Seega oli USA-st alguse saanud kriisilaine täiesti loogiline ja paljude majandusteadlaste poolt ette ennustatud nähtus. Piiritu ahnus tähendab ju kogu Läänemaade kultuuri kasvupinnaks oleva, kristlikule ligiinimesearmastusele rajatud moraali eitamist.
Selle ahnuse ülistava mõtteviisi silmapaistvaimaks propageerijaks oli Ayn Rand (sündinud Alisa Zinovjevna Rosenbaum). Ta sündis ja õppis Petrogradis. 1926.a. emigreerus ta USA-sse, kus sai kuulsaks kirjanikuna ja liberaalse „Objektivismi“ filosoofilise süsteemi rajajana. 1991.a. küsitluse põhjal oli tema raamat „Atlas Shrugged“ piibli järel ameeriklastele kõige enam mõju avaldanud raamat. A. Rand oli A. Greenspani mentor, M. Laarile miljoneid kroone jaganud Cato Instituudi ja R. Reagani innustaja, USA tänase eliidi piiritule ahnusele rajatud mõtteviisi filosoofilise põhja rajaja.
A. Rand pööras pea peale piiblis toodud HEA ja HALVA mõisted. Ta kuulutas halvaks ristiusu hüve- ligiinimesearmastuse ja kuulutas heaks ahnuse ning egoismi.A. Rand propageeris eliidi täielikku vastutuse puudumist rahva heaolu ja saatuse ees: „ Mis on te massid muud kui muda, mis peab olema jalgade all ja kütus põletamiseks neile, kes seda väärivad?“.
Eestluse surmaring ei ole mingi meie degenerantse eliidi juhuslik apsakas. See teenib kavakindlalt ja efektiivselt neoliberaalse ideoloogia üht peaeesmärki – kõrvaldada ajalooareenilt rahvused kui kahjulikud tõkked kapitali ja ahnuse takistamatu liikumise teelt. Meie rahvast suudab sellest surmaringist välja juhtida vaid rahvuslik-konservatiivse ideoloogiaga eliit, kelle arusaamad heast ja halvast on diametraalselt erinevad tänase eliidi mõtteviisist .

Roman Ubakivi 09.02.2011. "Eesti Ekspress"

III MAAILMASÕJA RINNETELT
Uute lugejate huvides võtan lühidalt kokku eelnevate artiklite sisu. Käimas on maailmasõda, mis endise USA kaitseministri sõnastusel on hübriidne, sest nagu külma sõja aegadel on erinevate poolte vahel garanteeritud hävitamisevõimalus tuumasõja näol (MAD). USA juhitud koalitsioon ei ole jätnud unistust kehtestada totalitaarne, unipolaarne maailmakord, mis tasalülitab kõik teised tsivilisatsioonid ja kultuurid. Šanghai Koostööorganisatsiooni kuuluvad riigid aga võitlevad demokraatliku multipolaarse maailmakorra eest, kus igal tsivilisatsioonil ja kultuuril on õigus ja oma areaal oma arenguks. Lugejal ei tasu end lasta eksitada Lääne meedia poolt tehtavast ajupesust, sest nagu "Sigade Farmi " autor õieti prognoosis, on Läänes toimunud propagandas sönade tähenduse muutmine vastupidiseks, kus sõna rahu tähendab sõda ja demokraatia totalitarismi.
Sealjuures kulgeb rindejoon globalistide ja patriootide vahel riikide sees ja nii näiteks seni absoluutselt globalistliku USA -s on eliit lõhenenud viimastel aastastel selgelt kaheks: globalistid mõlemast parteist on h.Clintoni selja taga (vabariiklastest neoconid, McCain) ja patrioodid D.Trumpi selja taga.
Patriootide juhtivaks kantsiks on Šhangai Koostöö Organisatsiooni (ŠKO) koos Venemaaga moodustanud Hiina, kus patrioodid on selgelt valitsev eliit. Xi on lõpetamas globalistidele alternatiivse uue rahvusvahelise finantssüsteemi loomist ning kasutades ära USA seotuse Venemaa rindega, okupeerib edukalt kogu Lõuna-Hiina mere ja ehitab ookeanilaevastikku, likvideerides oma sõjalist mahajäämust USA-ga võrreldes.
USA on paisanud kogu oma võimsuse Venemaa vastu, kus ei ole põlatud ära kasutamast isegi arstidest kaabakaid WADA-st ja kogu Olümpialiikumise torpedeerimist, tallates jalgade alla isegi süütuse presumptsiooni ja individuaalsae süü põhimõtted Rooma õguse alustaladena. See on USA Pyrrhose võit, mis ei luba tal saavutamast palju tähtsamat eesmärki: jätta Venemaa ilma õigusest korraldada 2018.a. maailmameistrivõistlusi jalgpallis. USA-Venemaa hübriidsõja pearinne on muidugi Lähis-Idas, Süürias, kus Putin on mänginud ennast selgesse võiduseisu. Seoses Venemaa-Iraani möödunud aasta sõjalise kokkuleppega ja Iraani ametliku vastuvõtmisega (koos Indiaga) tänavu suvel ŠKO liikmeks tähendab Venemaa lennuväe kasutusse Hamadani lennuväebaasi andmine geopoliitilist nihet jõudude tasakaalus selles ülitähtsas piirkonnas. See tähendab, et kogu USA ja tema liitlaste Saudi-Araabia ja Katari ning Türgi poolt finantseeritud ja relvastatud islamistliku jihadisti jõugud Aleppo ümbruses (ca 40 ooo palgasõdurit) jahvatatakse tolmuks Vene lennuväe poolt, kelle reageerimiskiirus ja pommilaadund kasvab senise Mozdokis baseerimisega võrreldes kahe kolmandiku võrra. Kui ennem puistas Vene üks kaugpommitaja Tu-22M3 terroristidele kaela 8t pomme, siis nüüd juba ühe rünnakuga 24tonni. Neid kaugpommitajaid on aga täna Iraanis vähemalt kuus, peale selle veel moodsad rindepommitajad SU-34. Terroristid hakkavad saama nüüd üheaegselt õhulööke nii Süürias asuvast Hmeimini õhuväebaasist (mis täna veel ei võimalda teenindada raskeid Tu-22M3 ja Iraanist. See tähendab, et Süüria seadusliku valitsuse maaväed koos oma liitlastega (ca 30 000 sõdurit) on võimelised varsti vabastama kogu Aleppo jihadistidest. See aga tähendab praktiliselt Süüria kodusõja lõppu ja Assadi võitu.
Hamadani lennuväe andmine Vene lennukite kasutamiseks tähendab poliitiliselt Iraani-Venemaa strateegilist liitu. Reaalselt on täna teoks saanud see, mida ma eelnevalt prognoosisin: on moodustatud telg Peking- Moskva- Teheran, mis geopoliitiliselt on tugevam Washingtoni- Saudide ja Katari teljest. Saudi-Araabia kui riigi tulevik on enam kui kahtlane ja brittide poolt Iraanilt vallutatud Bahrein, kus asub USA peamine õhuväebaas ja piirkonna sõjaväe peakorter pole enam turvaline. Kogu Saudi Araabia ja Pärsia laht on täna Venemaa lennuväe kontrolli all. Kokkuvõttes on Venemaa seis geopoliitiliselt Lähis -Idas isegi palju tugevam kui NSVLiidu aegadel.
Samas on tõusnud hüppeliselt ka Iraani julgeolekuolukord, sest keegi ei julge enam isegi ähvardada nende Hamedani baasi kui seal on Venemaa lennukid ja S-300 õhukaitsesüsteem (Iisraeli luure andmeil lisaks koguni ka S-400). Lisaks S-300-le, tarnivat meedia andmetel Venemaa veel uusimaid torpeedosi, mis löövad lõplikult lukku Hormuzi väina.
Seejuures on Putin tugevdanud veel vana Moskva-Teheran-Jerevan telge ning on önnestunud luua koguni uus Moskva-Bakuu-Teheran telg, mille eesmärgiks on luua raudteekoridor Venemaalt Pärsia laheni nii, et varsti võib Žirinovski tõesti oma jalgu soojas meres pesta. Plaanis on ehitada veel järjekorne õudukas globalistidele - kanal Kaspia mere ja Pärsia lahe ühendamiseks.
Selle õudusega Ameerika veel ei pääse, sest nende poolt sanktsioneeritud sõjaväepöördekatse täielik läbikukkumine Türgis on võimaldanud Erdoganil panna USA ülimalt ebameeldivasse kahvlisse: kas loovutada Türgile USA-s redutav islami jihadismi vaimulik ja organisaator Gulen, või riskida NATO Euroopa kõige suurema sõjalise võimsusega liikme kaotamisega, mis oleks lõplikuks katastroofiks Venemaa vastases kampaanias. Türgi ajaleht avalikustas äsja kümne CIA kaastöötaja nime, kes vahetult enne riigipöörde katset saabusid diplomaatide kattevarju all Türki järjekordset värvilist revolutsiooni läbi viima. Praegu aga nimetab NATO sõjaliselt teise maa sultan Erdogan Putinit "oma kalliks sõbraks", sest just Venemaa andis talle teada talle plaanitsetud riigipöördest ja Erdogan võlgneb tõesti Putinile oma elu ja võimu. Kuidas küsimus NATO liikmesusega ka on, on selge, et Türgi ei toeta enam Ukraina teroorismiaktsioone Krimmis ja tõmbab kokku ka abi ja baaslaagrid Kaukaasia suunalt. Süüria suhtes on kokkuleppimine muidugi keerulisem, kuid kompromiss siiski võimalik. Igal juhul on USA plaanid Ukraina ja Kaukaasia suunal saanud tõsise tagasilöögi.
Fantastiline edu välisrindel on võimaldanud Putinil ellu viia ka tõsine nihe ka kodurindel, kus patriootide - globalistide jõudude tasakaal oli pigem viimaste kasuks. Sergei Ivanovi vallandamine riigi tähtsuselt teiselt ametikohalt ja tema asendamine etnilise eestlase Anton Vainoga on kahtlemata patriootidele suureks võiduks. S.Ivanov kuulus teatavasti KGB kõrgemasse eliiti, kes alates Antropovi ajast koos partei kõrgeima eliidiga sihikindlalt likvideeris 1987.aastaks sotsialismi ja kes oli kogu Tšubaisi -Gaidari ja tänase valitsuse eranditult globalistlistidest koosneva majandusbloki vihmavarjuks, peamine Putini patriootliku välispoliitika vastane, pesuehtne globalist.
S.Ivanov oli teatavasti Krimmi taasühendamise vastu Venemaaga. Tänaseks on tema klanni mees Zurabov, Poroshenko hea sõber, kõrvaldatud suursaadiku ametist Ukrainas.
Ülaltoodud ei tähenda kaugeltki seda, et Putin kontrollib täielikult olukorda ja liberaalide võim oleks murtud. Valimiskomisjoni juht on liberaal. Vene Olümpikomitee juht on ka nn.kuuenda kolonni ( kes sõnades toetab Putinit, ent tegutseb USA huvides) mees S.Ivanov säilitas Julgeolekunõukogu alalise liikme koha. Ent senise liberaalide julgeoleku tagaja võimu vähenemine on võimaldanud alustada esimest positiivset trendi majanduses. Patrioodid, kelleks on Teaduste Akadeemia majandusteadlased ja kelle esindajaks on Putini majandusnõunik Glazyev, on saavutanud esimese võidu. Kui seni Keskpank keeldus finantseerimast kodumaist majandust ja finantseeris kuni siiani selle asemel Venemaa vaenlase USA majandust, siis nüüd oli Nabibullina sunnitud tunnistama senise poliitika ekslikkust ja toetas kodumaisele majandusele rublakrediidi loomise hädavajalikkust.
Sõja võitjas pole ammu mingit kahtlust, sest peamine võitlusväli hübriidsõjas on majandus. Globalistide järjekordne Baabüloni torn variseb täna meie silme all omaenda raskuse tõttu paratamatult kokku, sest tema kandekonstruktsioon transnatsionaalsete finantsorganisatsioonide näol toodavad kasumi asemel kahjumit. Kapitalism on täna nagu madu, kel omaenda saba suus ja õgib iseennast. Negatiivsed pangaprotsendid hävitavad kapitali.
Küsimus on täna vaid selles, kuidas globalistide kaardimaja kokku kukub ja kes ta alla jääb. Kui sügisel võidavad Ameerika valimised patrioodid C,Trumpiga eesotsas, siis on lõpp kiire ja valulik, ent inimkond jääb vähemalt ellu. Kui võidavad globalistid h.Clintoniga eesotsas, siis on inimkonnal juba vähem šansse.
Vaadakem, kuidas näevad tulevikku USA globalistid. Mitte poliitikud, kes vaid demagoogitsevad, vaid globalistlik finantseliit. Aja jooksul on siin selge nihe toimunud. Keegi ei räägi enam õnnelikust miljardist. Tipus on väga kitsaks läinud. Peavariant on järgmine: esmalt lastakse põhja euro ja seega ka Euroopa Liit. Euroopas tulevad võimule fašistlikud parteid ja eurooplased hakkavad tegelema sellega, mida nad alati kõige paremini on osanud: nad hakkavad omavahel sõdima. Loomulikult voolab kogu Euroopa kapital rahusadamasse - Ameerikasse.
Peale Euro kukutamist kukub paratamatult kiirelt jeen ja Jaapani majandus. Jaapani ja Hiina vastuolud on nii sügavad, et kerge on korraldada nendevahelist sõda. Kuna ka sealt kogu kapital Ameerikasse voolab , siis elu läheb küll Ameerikas raskeks, ent kokkuvoolava kapitali abil on lootus püsima jääda.
Arvan, et see on liberaalide soovmõtlemine, kes alahindavad hiinlaste, iraanlaste ja Putini intellektuaalset taset.
Kui vana Euroopa eliit on nii degradeerunud. et nad ei korista kiireimas korras ära võimult Merkeli taolisi tühisusi ja ei hakka võitlema Euroopa iseseisvuse ja huvide eest, ehk teisiti öeldes iseenda eest, nagu seda tegi Suurbritannia kuninganna, siis on nad oma õnnetut tulevikku väärt.
Kellega aga on valmis sõdima Saksamaa eunuhhid?! Ma ei tea, võb-olla tuvidega, igatahes mitte aafriklaste või venelastega. Kui Talllinas Raekoja platsil oleks mingid põgenikud korraldanud naiste massilise vägistamise , nagu nad seda Kölnis tegid, siis oleks ma keldrist võtnud labida ja nad lihtsalt kasti löönud. Ja mingil Toompeal istuval Reformierakonna väärakal Imrel ei soovitaks ma mulle jalgu jääda ja hakata jutlust pidama hakata inimõigustest. Ma lihtsalt tean, et mul on mehena KOHUSTUS kaitsta naisi ja lapsi.
Teise maailmasõja alguses, mälu järgi vist 1940.aastal selgitas W.Churchill oma rahvale Saksamaa vastase sõja eesmärki: see ei ole sõda Hitleri vastu, ega isegi natsismi vastu, see on Schilleri vaimu vastu! Tänaseks on anglo-saksidel õnnestunud oma eesmärk saavutada- vanast teutooni vaimust pole haisugi järel ja saksa mehed tekitavad vaid põlgust islamistides ja venelastes. Täna pole vene meestel enam vaja tanke Berliini jõudmiseks, neid tervitataks vaimustusega lilledega rõõmuhõisete saatel Kölnis ja Pariisis kui päästjaid.
Samuti ei tasu ameeriklastel hellitada illusioone samuraide suhtes. Kui Hiina tõuseb regiooni hegemooniks, siis kummardavad nad viisakalt Hiina võimu ees, nagu täna USA võimsuse ees ja hakkavad neid truult teenima. Aga Hiroshima, Nagasaki ja Tokio eest esitavad nad niikuinii arve kui nad piisavalt tugevad on.
Ega meiegi globalistliku eliidi mihklipäev enam kaugel ei ole.
Roman Ubakivi

LIBERALISMUSE KATKUST
Eesti taasiseseivumisest möödub kohe veerand sajandit ja on aeg teha kokkuvõtet. Tänane Eesti riik vastab täielikult laarlaste -neoliberaalide eesmärgile ja arusaamadele, olles nõrk ja mõtetu. Tema sümboliks on laarlaste poolt püstitatud logu ja kunstiväärtuseta Toompea nõlvale püstitatud Vabadussõja mälestussammas. Eestlus uhatakse üha kiirenevalt demograafilisest klosetipotist alla vastavalt neoliberaalse poliitika eesmärgile. Majanduslikust iseseisvusest, aga seega ka poliitilisest iseseisvusest ei saa juttugi teha. Eesti on edukalt deindustrialiseeritud ja muudetud välismaise kapitali lüpsilehmaks. Täna tähendab mediaanse sissetulekuga perekonnale teise lapse sünd automaatselt laskumist allapoole vaesuspiiri.
Poliitikud muidugi tegelevad majandusega, täites pidevalt enda taskuid ja parteikassat, nagu hiljuti toetasid parteigenosse K.Pentuse äri peaminister T.Rõivas ja siseminister Pevkur, kuritarvitades oma ametiseisust. Riigi ja rahva majanduse käekäigu eest nad on end ise vastutusest vabastanud, sest neoliberaalse dogma kohaselt riik majanduses aktiivset rolli ei oma. Kui nad aga sekkuvadki, nagu M.Laar oma kartuliprojektiga ja kogu kamp Estonian Air`iga, siis on tulemuseks vaid majanduslik katastroof. Me oleme täna Euroopa vallasandid, kes hingitsevad veel tänu EL armuandidele.
Välis - ja julgeolekupoliitika debiilsust võib iseloomustada president T.H.Ilvese praktiliselt ühel ajal lausutud kahe teesiga: Eesti on julgeolekumõttes täna parimini kaitstud kui kogu oma senise ajaloo jooksul ning poliitikute poolt eestlaste põlisvaenlaseks tembeldatud Venemaa võib Eesti vallutada nelja tunniga.
Aru saamiseks, miks Toompea on vallutanud degenerantsed prussakad, kes on suunanud Eesti riigi pigutused eestluse hävitamise teele, algame mõistete lahtiseletamisest.
Liberalism tekkis kui ideoloodia, poliitiline- ja majandusteooria 17.-19. sajandil vastukaaluks seni ainuvalitsevale traditsioonilisele mõtteviisile. Oma loogilise täiuse saavutas ta 20.saj viimasel veerandil neoliberalismi variandis Ayn Rand´i Objektiivsele filosoofiale tuginedes USA-s. Ka pahal lapsel on mitu nime ja nii sõltuvalt maast on võimalikud eri nimetused globalismist neokoservatismini.
Hiljem pungus liberalismist jakobiinlaste seemnest veel marksism. Seega Euroopa tsivilisatsioon on loonud kolm suurt ideoloogiat: traditsionalismi kui parempoolse mõtteviisi, liberalismi , mida rahvas nimetas Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sooks, ja vasakpoolse marksismi.
Seejuures just liberalismi võib iseloomustada kui Euroopa tsivilisatsiooni väärkasvu, haigust, vähkkasvajat, mis on surmaohuks peremeesorganismile. Seda sellepärast, et Euroopa tsivilisatsiooni aluseks on Antiikse Kreeka filosoofia. Viimase vundamendiks on aga Aristotelese poolt sõnastatud fundamentaalne, liberalismi tekkimiseni iseenesestmõistetav põhimõte: TERVIK ON TÄHTSAM KUI OSA. Seega mets on tähtsam kui üks puu, rahvas on tähtsam kui üks inimene, Eesti on tähtsam kui peaminister, lõpeks Loodus on tähtsam kui inimene. Seda nimetastakse ka holistlikuks mõtteviisiks.
Just sellele Euroopa tsivilisatsiooni traditsioonilisele põhimõttele kuulutasid sõja liberaalid, kes postuleerisid, et OSA ON TÄHTSAM KUI TERVIK . Neoliberaalide esindaja A.Rand ja tema jüngrid (praktiliselt kogu Ameerika eliit alates R.Reaganist ja enamik Euroopa eliidist alates M.Thatcherist ja kogu Eesti eliit on viinud liberalismi oma maksimumini: EKSISTEERIB AINULT OSA, TERVIKUT EI OLE OLEMAS. Seega on liberaalidele tähtsaim üksikindiviid, mitte kogukond ja rahvus. Üks IRL käilakujudest prof. Tulviste märkis täiesti õieti, et kõige tähtsam tema mõttekaaslastele on üksikindiviidi õigused. See on vundament, millest lähtub nende maailmavaade. Esmatähtis on tema isiklik heaolu, riik ja rahvas on teisejärgulised. Arvan, et just see liberalismi katkupisik oli põhjuseks Euroopa allakäigule, mille mäda haistsid juba 19.sajandil kui Euroopa maailma tipus seisis, sellised geeniused nagu O.Spengler.
Kui lisada siia A.Randi loetaivama raamatu peaidee, et indiviidid, kes on eliidis, teostavad revolutsiooni, et nad ei ole enam rahva teenrid ja ei pea silmas enam rahva huvisi, vaid ainuüksi enda isiklikke huve, vastandades end teadlikult kogu rahvale, kes on ainult muda nendele sõtkumiseks, siis on selge, et Eesti riigi põhiidee: tagada eestluse kestmine läbi aegade on meie eliidi poolt mutta tallatud ja ees ootab meid, rahvast, mitte Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmine vaid häving.
Roman Ubakivi