KELDRIVISIONÄÄRID
Vaatasin eile ETV Foorumi saadet, kus poliitikud pajatasid tulevikuvisioonist. Korrati põhimõtteid, mis kirjas meie Põhiseaduse preambulas ja prognoositi riigi ja eestluse kestmisest üle sajandi (M.Lauristin) ja veel kauem (Herkel). Vaatamata sellele, et me oleme demograafilises katastroofis, eestlased põgenevad kodumaalt nagu kunagi Saksa parunite rõhumise alt, julgeolekupoliitikas on katastroof ukse lävel, majandus on kinnijooksnud ja lähemal kahel aastal on oodata vaid majanduse kokkutõmbumist, leidsid kohtunikeks kutsutud politoloogid (Toots ja Uudelepp), et tegelikult pole põhjust tõsiseks kriitikaks.
Vaadates- kuulates neid ja ka meie juhtiva erakonna esindajat Paeti, ei kuulnud ma sõnumit, vaid tegemist oli kuulmekelme massažiga. Ei demograafilisele või muule tõsisele probleemile ei osanud nad pakkuda tõsiseltvõetavaid lahendusi. Seega eestluse kestmine taolise juhtimise puhul on samasugune soovmõtlemine kui peatselt Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmine. Paeti retsept panustada migratsioonile ja kooseluseadusele, ainult kiirendab eestluse hävingut.
Halli üldmulje puhul välgatas pilvede vahelt korraks vaid Karilaid oma intelligentsiga, kui ta tabavalt märkis, et põhjamaade hulka ei pääse valitsuse põhjamaade poliitikale risti vastupidise tegevusega. Samas pole meil parlamendiparteide ja professorite seas veel visionääri, kes aru saaks, et juba taasisesevumise alguses pandi paika kurss eestluse hävitamisele, mitte õitsengule. Seega täna T.Rõivase süüdistamine vanade kursi valijate poolt on selgelt ülekohtune ja M.Lauristini enesekiitus haiseb ebameeldivalt. On ju T.Rõivas avalikult kuulutanud, et tal ei ole visiooni-narratiivi ja vana kurssi hoiab ta laitmatult.
M.Laari esimene valitsus valis teatavasti geopoliitilise orientatsiooni USA-le. Ma ei väidagi, et M.Laari sugune tankist üldse teadiski mis ta teeb, sest ta ei teadnud mis on pankade likviidsus või geopoliitiline orientatsioon. Ta lihtsalt tegi seda, mis Kentmanni tänavalt ja USA nõunikud ette panid, nagu täna Biden ütleb Ukrainas, et Jatsenjukki peaministri kohalt vallandada veel ei tohi.
USA orientatsioon tähendab seda, et me võtsime omaks neoliberaalse ideoloogia ja täitmiseks sellest ideoloogiast tulenevad poliitikad. Viimased on reaalsed mehhanismid, mille abil viiakse ellu neoliberaalide eesmärgid ( globaliseerimine USA tsivilisatsiooni malli järgi, kosmopolism, rahvuste ja riikide hävitamine, Fukuyama ajaloo lõpp, poliitika asendamine majandusliku manageerimisega, globaalne kodanikuühiskond, inimõigused, One World, Open Society).
Seega juba veerand sajandit on meie poliitikud ja võimuparteid ellu viinud poliitikat, mis sihikindlalt hävitab eestlust ja Eesti riiki. Toots märkis õieti, et Eesti riik on nagu unine, sest senine poliitika viibki surmauneni. Ainult napakad või kaabakad võivad seepärast täna rääkida mingist rahulolust, sest eestlust ja Eesti riiki suretatakse meie silmade all. Senist eestlusele hukatuslikku kurssi hoidvad Toompea poliitikud ei ole ilmselt suutelised oma vaimsest keldrist välja ronima ja globaalselt mõtlema.
Meie eliit on selgelt degenerantne, värdjaslik, sest ta ei ole Hegeli inimtüübi määratluse järgi ei isand ega ori, vaid kubjas. Isand kaitseks Eesti rahvuslikke huve, kubjas aga teenib USA huve Iraagis või Rootsi pankurite huve. Teoorias on sellistele pooletoobilistele degenerantidele, kellel pole põhjalikke teadmisi, mõistust ega tahet tegutseda oma riigi huvides, küll aga suured pretentsioonid, antud kena nimi "skillful individual". See hall mass, (Paet, tublid kehakultuurlased Ansip suusatamises ja Rõivas sõrkimises) on nagu hallitus, mis lämmatab iga elava rahvusorganismi. Eesti on teel rahvuse lagunemiseni, kodanikuühiskonda.
Lootust ei tohi loomulikult kunagi kaotada ja kasvõi Odini liikumine annab selgelt märku, et rahvas tajub, et midagi on täiesti mäda Eesti riigis. Väga kahju oleks kui see alt tulev liikumine kujuneks vaid Vabadussõdalaste liikumise farsiks. Oht on selles, et KAPO on niikuinii juba sinna provokaatoreid sokutanud, kes võivad õigustatud protesti mõne neegrist üliõpilase peksmisele kanaliseerida.
Elame veel!
Roman Ubakivi
neljapäev, 3. märts 2016
laupäev, 27. veebruar 2016
JUUBELITEST
Meil möödub Eesti Wabariigi väljakuulutamisest varsti sajand, Eesti ENSV väljakuulutamisest kolmveerand sajandit ja tänase Eesti Vabariigi väljakuulutamisest veerand sajandit. Seega on õige aeg heita pilk möödunule. Kuna tänane EV on täiesti umbe jooksnud, siis pole õige aeg enesekiituseks, vaid tuleb pöörata tähelepanu juba tehtud vigadele, et kujundada selget arusaama, mida me ellujäämiseks rahvusena ja riigina peame tegema.
EW on kahtluseta meie, eestlaste, poliitilise loomingu tippsaavutus. Ometi ei õnnetunuid meil, erinevalt teistest Euroopa rahvustest (soomlastest albaanlastest, bulgaarlastest jt.), luua Eesti riigile vunndamenti, mis oleks vastu pidanud II maailmasõja tormile. Teatavasti ainult Balti riigid "oskasid" kaotada oma iseseisvuse. Ebaõnnestumise põhjusi on põhjalikult analüüsinud meie sügavaim eestluse ideoloog Oskar Loorits: katastroofi peapõhjuseks ei olnud mitte kehvad olud, vaid tolleaegse poliitilise eliidi täielik kõlbmatus.
Toon esile mõned vead, mida on korranud ka tänane eliit. Peale Vabadussõda oleks olnud hädavajalik kontsentreerida kogu majanduslik ressurss investeeringutesse, uutes oludes konkurentsivõimelise majandusstruktuuri väljaarendamiseks. Kui tänase vabariigi alguses tõusis Eesti maailmas esiritta kui suurim metallieksportija, siis EW algul olime me suurimad kulla ja kalliskivide eksportijad, kuna põhiline osa bolševike poolt kokkuriisutud varandustest läks läände läbi Tallinna sadama. Kuid kümned miljonid kuldrublad läksid mitte Eesti riigi vundamenti , vaid meie eliidi isikliku heaolu taseme tõstmiseks. Sellest meie eliidi vastikust ahnest tõusiklikusest on pikemalt pajatanud admiral Pitka. Kahjuks täpselt sama saatusliku vea on teinud ka tänane eliit. ENSV ajal kogutud rasv oli nii paks, et tänagi me elame Tallinna Sadama, Eesti Energia, infrastruktuuri jm. toel. Lõviosa rahvuslikust rikkusest on aga läinud jällegi ainult kitsa kihi elatustaseme hüppeliseks tõusuks. Kui me eliit oleks kasvõi ainuüksi Eesti Ookeani ressursi (avamere kalalaevastik koos püügikvootidega Aafrika läänerannikul) investeerinud nano- või infotehnoloogiasse, teadusse või põllumajandusse jne., oleks meil täna tühja lobisemise asemel ka loodud reaalne konkurentsivõimeline tootmisharu, oma Nokia.
Teine saatuslik viga oli kõige patriootlikuma rahvastiku osa, keda esindas Vabadussõjalased, marginaliseerimine ja poliitilisesst elust väljalülitamine sõjalise riigipöördega. Meil on räägitud küll Pätsi ja Laidoneri negatiivsest rollist, ent on tähelepanuta jäetud ohvitserkonna ja Poliitilise Politsei riigireetmise fakt. Institutsioonid ja inimesed, kelle esmaseks kohuseks oli olla truu ja kaitsta Eesti Wabariigi põhiseadust, osutusid reeturiteks. Tänases KAPOs ja sõjaväes paistab mäda veel rohkem olevat. Kohtus reetmise pärast süüdimõistetud on KAPOs suurusjärgu rohkem kui teistes riigiasutustes. Sõjaväe ülemjuhataja aga ei varjagi oma kuuluvust välismaisesse kinnisesse ordusse, kelle eesmärkidest ja tegevusest pole Eesti kodanikel õrna aimugi. Poliitikud kujutavad endast aga maffiataolist kampa, kes on võrreldavad Ukraina eliidiga. Avalik poliitiline korruptsioon sai alguse juba M.Laari Iisraeli relvaafääriga, S.Kallase "ajutise meeltesegadusega jne. Kuna meie poliitilisel eliidil puudus kriitiline mass ausaid Eesti huve kaitsvaid inimesi, kes oleks kohe korruptandid enda hulgast eemaldanud, siis täna mingist eliidi isepuhastumisvõimest rääkimine on juba nalja tegemine. Kui näiteks rahvale moraalset eeskuju andma kohustatud president Ilves susserdab oma Ärma taluga , siis täna võetakse seda kui normaalsust. Teisalt peegeldab meie eliidi degenerantsus ka meie, eestlaste, kõige suuremat nõrkust, mida rõhutas juba O.Loorits: me ei oska rahvusena välja valida ja toetada kvaliteetset eliiti, mis on aga meie edasikestmise põhieelduseks. Kuna tänane eliit on valinud geopoliitilise orientatsdiooni samuti nagu Päts & co 1939.a. omakasust lähtudes, mitte Eesti riigi ja rahva huvidest lähtudes ratsionaalselt geopoliitilisi tõsiasju arvestades, siis on Eesti täna jälle eksistentsiaalses kriisis. Lühiduse huvides vaatame ainult julgeolekualast kriisi, ehkki kriis on süsteemne, totaalne.
Eesti tänast julgeolekualast olukorda on president Ilves iseloomustanud kahe väitega: 1) Eesti pole olnud oma ajaloo vältel kunagi olnud nii hästi kaitstud kui täna; 2) Venemaa võib vallutada Eesti nelja tunniga! Mulle kõlab see skisofreeniku sonimisena. Kui Eesti ei ole sõjaliselt kaitstav ja samas võtab aktiivselt osa Venemaa vastasest hübriidsõjast, siis on kogu senine Eesti välis- ja julgeolekupoliitika olnud absoluutselt väär ja enesetaspu vältimiseks tuleb viivitamatult muuta kursi ja nii lolli poliitikat ellu viinud poliitikuid välja vahetada.
Kui aga esimene väide on õige, siis on NATO suuteline meid kaitsma. Viimasel sesukohal on E.Niiles Kross (Pm 16.02.16.), kes Reformierakonna eeskõnelejana (ka hiljutises ETV Foorumi saates) julgeolekuküsimuste "spetsialistina" kuulutab, et Venemaa oma majandusega ei ole läänele eksistentsiaalne oht, aga ta bluffib ja oht on selles, et lääs hakkab nõrgukese Venemaaga arvestama. Pole muidugi üllatus, et Reformierakonda esindab kaabakas, kes on juba salateenistuste kõrgeima ametnikuna tõestanud, et tema tasku huvid on palju tähtsamad Eesti riigi huvidest ja seepärast ei saa tema ütlemisi puhta kullana võtta. Ka IRL eeskõneleja M.Mihkelson valetab meile, et Eesti on täna parimini kaitstud kui iial ennem. Samuti valetati meile, ennem Kohvri juhtumit, et Eesti piir on kindlalt kinni ja valvatud.
Kuna avalikkuse ette on jõudnud USA tähtsaima mõttekoja raport, mis argumenteeritult järeldab, et täna Balti riigid vallutatakse 36-70 tunniga, siis on ilmselge, et meie senine välis-ja julgeolekupoliitiline eliit ja "spetsialistid" on imbetsillid või reeturid. Olukord on katastroofiline, sest senist hukatuslikku julgeolekupoliitikat on toetanud eranditult kõik Riigikogusse kuuluvad parteid (ka Keskerakond) ja keegi ei taha lähtuda Eesti riigi huvidest ning tunnistada oma süüd. Seepärast jätkavad poliitikud ja meedia rahvale valetamist ja vana hukatusliku kursi hoidmist.
Uurimuses, mis Rand Corporation tehti ajavahemikus2014 suvi-2015 kevad, tehti ühemõtteline järeldus: NATO ei ole võimeline edukalt kaitsma Balti riikide territooriumi. Selleks, et vältida KIIRET Balti riikide alistamist, on hädavajalik kokkupõrke algusest peale umbes seitsme brigaadi (sealhulgas kolme raskelt soomustatud) mida adekvaatselt toetavad õhujõud ja suurtükivägi jm. võimekused. See on absoluutselt võimatu ülesanne, sest NATO-l pole Venemaa vastu ei täna ega keskpikas tulevikus lihtsalt Euroopas piisavalt jõudu. Nato konkurentsitu hegemoon on USA, ent tema sõjajõud on paisatud üle maailma üle 800 baasis. Sealjuures maavägede nappust ei suudeta korvata ka kaugemas tulevikus. USA-l on täna Euroopas ca 30 000 sõjaväelast, sealhulgas kaks võitlusvõimelist maaväe brigaadi. Isegi siis, kui Obama ettepanekul suurendataks rahastust ja tuuakse Euroopasse juurde veel üks brigaad, ei saa USA uneski kokku 7 brigaadi Baltikumi kaitseks. Pealegi oleks sellise hulga vägede paigutamine Baltikumi absoluutne lollus, sest neid ohverdataks vaid piiratud eesmärgi nimel, nad suudavad vaid takistada Venemaa välksõda. Need väed hävitatakse, sest neid pole võimalik varustada. Kaliningradi uppumatu emalaev kontrollib täielikult Balti merd ( ülehelikiirusega laevade vastased raketid, milliseid NATO-l ei ole) ja S-400 ja Su-35, Iskanderid ja tiibraketid, mille vastu USA-l rohtu ei ole.
Kui sõjategevus puhkeks lähitulevikus, siis toimuks see Nato plaani kohaselt vaid Tallinna linna piiril, sest USA brigaadide tulejõud on võrreldes Venemaa omadega nii vilets, et nad ei suuda isegi märgatavalt aeglustada Vene vägede edasiliikumiskiirust. Lisaks on Venemaal spetsiaalsed, ainult suurtükiväest ja raketiväe üksused, mida USA-l ei ole. Mis aga meie 1 1/2 brigaadi puutub, siis nende tulejõud jääb alla isegi ligi sajand tagasi Vabadussõjas võidelnud vägedele!. Seega ainus šanss Venemaale vastuhakkamiseks on USA spetsialistide arvates linnalahing Tallinnas. Mis saab tsiviilelanikkonnat? See muidugi ameeriklasi ei koti, ja meie eliit on muidugi paari tunni jooksul Eestist jalga lasknud, täpselt nagu nsee ka 1944.aastal sündis. Venemaal on moodsad katjuušad - Smertšid, laskeulatusega 75 km. Nad on varustastud termobaariliste lõhkepeadega, mis lõhkedes põletavad kõik ca 250 m raadiuses. Peale lööklainet on neil vaakumpommim effekt: põletades ära kogu õhuhapniku järgneb järsk rõhu langus ja lõhkevad elusolendite siseorganid ja kõrvakelmed. Üks kogupauk katab 8 hektarit, ellu ei jää isegi hiirt, ükskõik kui sügavas kaevikus või keldris ta ei ole. Kujutage ette, mis saab Tallinnast ja meie rahvast kui kaugelt Kose tagant hakkavad terved divisjonid ja polgud Smertše rakette meile kaela saatma. Ma ei taha kedagi hirmutada, vaid viidata kui vastutundetud ja süüdimatud on need kaabakad, kelle kätte me endi ja oma laste elu oleme usaldanud. Sõjalistes küsimustes on kuritegu ajada möla teemal kas klaas on pooleledi täis või pooleldi tühi. Igas normaalse riigi kindralstaabis on andmed enda ja teiste riikide tabelrelvastuste kohta ja lahingu lõpptulemus on üsna täpselt prognoossitav.
Üheks vägede võitlusvõime väga tähtsaks komponendiks on muidugi vägede moraal ja võitlustahe. Meie eliit elab mullis, et vähemalt siin on kõik korras. Samas üle 40% sõjameestest on venekeelsed, kelle meelsuse meie peaminister fikseeris Pronksiööl, kuulutades nende Suures Isamaasõjas langenud kangelased purjus tanki alla koperdanud marodöörideks. Mis eesti poistesse puutub, siis põhilise osa moodustavad just need lapsepõlves vaegtoitumisega noormehed keda Eesti riik karistas selle eest, et neil olid vaesed vanemad. Teatavasti Esti Nokia seisneb selles, et ainukesena maailmas jagatakse riigi raha ümber rikkamate laste kasuks. Nii sai kõrgepalgaline pankuriproua lapse sündimise puhul kakskümmend korda suurema summa kui poemüüjast ema oma poja sünni puhul. Eestlusevastasuse effekti suurendamiseks kuulutatakse lisaks avalikult, et toetusi jagatakse vaid vajaduspõhiliselt. Meie aadli vajadused on ju palju suuremad kui rahvamassil: viimane olgu õnnelik kui ta poeg saab sõjaväes esimest korda regulaarselt süüa ja lisaks on võimalus anda oma elu kalli eliidi eest, aadlikel on aga vaja maksta õppetasu näiteks Ameerika ülikoolides. Meie poliitiline eliit ei ole ainult moraalsed värdjad, vaid nad ei ole ka intellektuaalselt täisväärtuslikud, sest nad ise on loonud olukorra, kus neil ei ole Eestis tulevikku, välismaal aga puudub neil läbilöömisvõime.
Peame silmas pidama, et Ameeriklaste analüüs on juba vananenud. Väga tähtis on tabada tendentsi. Viimane on aga selgelt Venemaa kasuks. Näiteks Saksamaa, kel täna on 20 moodsaimat Leopard -7 tanki, on otsustanud juurde osta veel 100 vana konserveeritud Leopard-4 tanki. Samas Leopardi-7 NATO parim 120mm tankisuurtüki mürsk ei ole võimeline läbistama Vene moderniseeritud tankide T-80 ja T90 soomust. Samas on Venel ka 20 uusimat Armata-14 tanki, kuid need on kvaliteedilt klass omaette ja 2020 aastaks lisandub neid mitte 100, vaid 1300!
USA analüüsi algtingimused on aga tuntavalt halvenenud NATOle. Eeldati, et eelhoiatusaeg on üks nädal. Tegelikkuses sai eelmine aasta Venemaa laialdastest õppustest, kus teostati dessantoperatsioon, paukusid laevade suurtükid ja lennukid materdasid kaldariba, teada alles peale õppuste lõppu! Pihkvas asuva 76. kaardiväe ründedessantdiviisi on tema komandöri väitel valmis igaks operatsiooniks 40 minutilise etteteatamise järel. Algtingimuste kohaselt opereerisd Baltikumides vaid Vene brigaadid oma pataljoni suuruste löögigruppidega. Täna on aga Vene Väejuhatuse käsutuses juba diviisid. Seesama ülal mainitud Pihkva diviis lisaks 2.erivägede brigaadile. Lisandunud on veel diviisid kaardiväe Tankiarmee koosseisus ja Üldarmee koosseisus. Seega tuleb täna Baltikumis tegemist teha juba suurusjärgus suuremate ja võimsamate lahingugruppidega, millele NATO-l pole niipea midasgi võrdväärset vastu panna.
Lisaks ei arvestatud venelaste tiibrakettidega, mida nad hiljuti Süürias demonstreerisid. Seega ei saa arvestada enam lennuväe paigutamist Rootsi jt.lennuväljadele, Ämarist rääkimata, sest need on kaitsetud Vene tiibrakettide eest ja viiakse rivist välja juba esimistel minutitel. Pole arvestastud ka Vene raadioelektroonilise võimekusega. Tänapäevaste lähteandmete arvestamisega on ilmselge Venemaa absoluutne sõjaline üleolek Balti regioonis.Seepärast on selge, et ei Soome ega Rootsi ei astu NATOsse ja täna ja ka pikemas tulevikus on Eesti sõjaliselt kaitsetu. See, kas Eesti okupeeritakse või mitte, sõltub täna ainuüksi Venemaa tahtest.
Geopoliitiliselt on erinevad alad erineva tähtsusega. Eesti ei ole kaugeltki Venemaale kõige olulisem piirkond. Palju tähtsamad Venemaale on Ukraina ja Süüria. Viimane on Euroopa, Aasia ja Aafrika ristumiskohas, vana kultuuri ja kristluse häll, odava ja suurte varudega nafta ja gaasi rajoonis, kaubateede sõlmpunkt. Tohutu edu, mida Venemaa suhtelised väikesed sõjajõud on saavutanud, on tuntavalt muutnud jõudude tasakaalu kogu maailmas. Ma kuulan vaid poole kõrvaga, mida ütlevad Obama või Kerry. Nad on propagandistid, kes teevad valimiseelset propagandat, täna nad räägivad üht, homme teist. Ent väga tähelepanelikult tuleb suhtuda igasse H. Kissingeri sõnasse. Üle 90.a.vanune korufee ei läinud Moskvasse muidugi lõbureisile, vaid tema missiooniks oli edastada Putinile USA eliidi sõnum: USA nõustub esmakordselt peale NL kokkuvarisemist sellega, et maailmakorda ei saa kehtestada ilma Venemaa huve arvestamata ja tema osavõtuta. Sisuliselt USA tunnistab esmakordselt Venemaad kui suurriiki ja seega on multipolaarne maailmakord uus reaalsus. Venemaa suurriigist tunnistamine tähendab diplomaatiakeelest tõlgituna seda, et USA tunnistab Venemaa õigust oma mõjusfäärile, milleks Moskva on teatavasti kuulutanud endise NL territooriumi. Loomulikult kuulub Venemaa eluliste huvide sfääri ka Leningradist 145km kaugusel asuv Eesti.
Seda, et Kissingeri Moskva missioon õnnestus ning Venemaa ja USA saavutasid vastastikku kasuliku kokkuleppe, näitab Süüria vaherahukokkulepe.
Eestile olulise tähtsusega on seekord ka USA presidendivalimised. Seni saadab edu minu lemmikuid, kes on vana poliitika vastased ja seega võitlevad ka oma parteimasina vastu. Vabariiklastest on minu eelistuseks Trump, kes ei ole rahvusvahelise finantsmaffia kandidaat ja esindab USA reaalse majanduse huve. Ta on USA EL vabakaubanduskokkuleppe vastu, sest see ei ole suunatud mitte ainult Euroopa riikide, vaid ka USA suveräänsuse vastu. Ta paistab olevat mees, kelle unistuseks ei ole ellu viia globalistide utoopiat, vaid seista USA rahvuslike huvide eest. Aja märk on temale järsult vastandunud globalisti Jebb Bushi armetu lüüasaamine.
Demokraatidest on rõõmsaks üllatuseks mulle seni absoluutselt tundmatu Sandersi tohutu edu. Ta võib muidugi kaotada vana poliitika esindajale globalist Clintonile, kelle kasutuses on parteiaparaat ülemaalise võrgustikuga ja raha, kuid tema sõnum on kõige sügavam ja aktuaalsem ning seega tema saamine presidendiks oleks Ameerikale kõige kasulikum. Sanders saab õieti aru, et peamine oht USA-le ei ole väline, Hiina või Venemaa, Peamine oht on sisemine. Ei saa olla stabiilne riik, kus kahekümnel inimesel on rohkem vara kui poolel elanikkonnal. Noortel, kes usinalt õpivad, koguvad sada tuhat dollarit võlga kuid neil pole isegi töökohta ootamas, sest globalistide poliitika hävitab keskklassi.
EL tegi suure sammu lagunemise suunas, tehes Britanniale järjekordselt suuri eriõigusi. See ja põgenikekriis demonstreeris kogu maailmale Euroopa Komisjoni ja kogu Brüsseli bürokraatia tühisust ja saamatust. See polnud muidugi enamikele üllatus, sest Komisjon koosneb ju A.Antsipi taolistest jobudest, kes tahavad 2008. a. kriisis elada ning keda on kodust kaugemale sokutatud. Kuna kohe ukse ees olev uues majanduskriisis ei taha keegi elada, siis on oodata kogu vana süsteemi kokkuvarisemist.
Saksamaa on kaotanud oma liidrirolli, sest vanaeit Merkel on oma püksid täis teinud ja mitmekordselt tõestanud oma kõlbmatust. USA maronetiks olemisest ei piisa ilmselt Saksamaa ja Euroopa juhtimiseks. Kutsega tulla kõigil põgenikel Saksamaale ja järgmisel päeval põgenikke voogu Saksamaa piiridel takistama hakates pani Merkel löögi alla vaesemad maad, kellel niigi suur tööpuudus ja pole põgenikega midagi peale hakata. Nüüd tuleb hakata vastutama ka oma inetu pettuse eest Ukraina seadusliku presidendi kukutamisel. Tänaseks on selge, et Ukraina ärastamise viimases laines jäävad Saksa kapitalile paljad näpud, sadamad jm. läheb kõik USA kaukasse. Saksamaale jääb rõõm maksta ca 10 miljardit eurot kalõmmi aastas et Ukraina vaikselt mädaneks ega pauguga laiali ei lendaks, nii et Austriat ja Saksamaad ei ründaks 10 miljonine ukride hord. Absoluutset välispoliitilist ignorantsust ja intellektuaalset võimekuse puudumist näitab aga Merkeli Erdogani toetamine ja Venemaa Õhujõudude terroristide vastaste rünnakute hukkamõist. Ühinemine kaotusseisus oleva Türgiga ja täiesti perspektiivitu sultan Erdogani ees pugemine koos 3 miljardi pakkumisega, samal ajal kui Venemaa ja USA on Erdogani liistule tõmmanud näitavad, et Merkelil ei ole mitte ainult riigijuhile hädavajalikku mõistust, vaid puudub ka vastav iseloom. Merkel läheb ajalukku kui Saksamaa kõige vääritum kantsler. Seega ka Euroopas hakkab varsti tunneli lõpus valgus paistma, kriisi tingimustes on ainukeseks võimaluseks pask minema pühkida või ise pasaks muutuda, status quo on võimatu.
Lõpuks, kuid tähtsuselt geopoliitiliselt kaalukaima sündmusena oli Paavsti ja Vene Õigeusu patriarhi Kirilli ajaloolised musitamised. Nende ühisavalduses oli koguni neli punkti pühendatud Süüria kriisile ja rõhutatud kristlaste kaitse hädavajalikkuses tapmiste ja tagakiusamiste eest. Selge see, et peamine välisjõud, kes sõtta pöörde tõi ja reaalselt Süüria kristlasi täielikust hävingust päästis, on Venemaa. Ma ei imestakss sugugi kui püha Vladimiri ikooni ette küünlaid panema hakatakse. Paavstil ja patriarhil on pehme jõud, ent see on nagu kauamängiv plaat, mis kallutab avaliku arvamuse kristlikus maailmas teatud suunas. Kui paavst ütleb, et kristluse kaitsmine Süürias ja mujal maailmas on hea ja õige asi, siis on selge, et Venemaa on saavutanud esmakordselt peale külma sõja ülemaailmse propagandavõidu, kus Venemaa on HEA, kristlasi hävitavad islamistlikud terroristid koos neid toetava Türgiga ja Türgit toetava Merkeliga aga PAHAD. Katoliikliku Bavaria reaktsiooni Merkeli ajuvaba poliitikale pole raske ette näha. Kui CDU tahab veel Saksamaa poliitikas juhtivat rolli mängida, siis peab ta Merkeli areenilt kiiresti ära koristama.
Teine ülitähtis Kristlaskonna juhtide sõnum kogu maailmale oli kristlike väärtuste tähtsuse rõhutamine, sõnum, et Euroopa tsivilisatsiooni väärtused on kristlikud väärtused. Sealjuures rõhutati traditsioonilise perekonna tähtsust kui kristlike väärtuste ühe nurgakivi. Seega kui president Ilves vabariigi aastapäeva paraadil nätsu närib nagu väike Obama ja ballil oma kaasat kirglikult suudlema kukub, siis näitab ta, et ei ole pärit eestlaste kultuuriruumist. Raske oleks ju endale ette kujutada, et taoliselt toimiksid ta eelkäijad K.Päts, L.Meri või A.Rüütel. Selle ebameeldivuse võime kahe silma vahele jätta. Kui aga Ilves tuntud kooseluseaduse pooldajana kuulutab selle tühiasjaks ja nõuab valitsuselt rakendusaktide kiiret vastuvõtmist, siis peame me tema tegevuse otsustsavalt hukka mõistma. Kooseluseaduse eesmärgiks on anda omasooihaldajatele Eesti riigi seaduse kaitse. Pederastia ja lesbism on aga kristluses sõnaselgelt hukka mõistetud kui patt, mida võib pigem karistada kui kaitsta. Kristlikud väärtused on aga üldtunnustatult Euroopa tsivilisatsiooni väärtuste alusteks. Eesti aga kuulub loomulikult Euroopa kultuuriruumi ja Eesti Põhiseaduses on selgelt kirjas, et Eesti riik peab kaitsma Eesti kultuuri, mis omakorda põhineb kristlikel Euroopalikel väärtustel.
Muidugi on peale Euroopa teisi kontinente ja teisi väärtusruume. Inimlikult on arusaadav, et Ilvesele on omased ameerikalikud väärtused ja me teame, et USA ülemkohus on võrdsustanud traditsioonilised abielud homode abieluga. Teame ka, et USA rahvusliku julgeoleku doktriin nõuab pederastidele samasuguseid õigusi mis on traditsioonilistel perekondadel. Seda nõudis ka Obama oma külasakäigul Tallinnasse.
Ent Ilves on presidendina Eesti riigi palgal ja on andnud ametivande kaitsta Eesti põhiseadust, mis kohustab teda kaitsma eesti kultuuri. seega ei saa ta sellises ülitähtsas küsimuses talitada oma eelistuse järgi. Tema praegust tegevust saab hinnata kui eestluse ja põhiseadusevastast tegevust ja karistada riigireetmisena.
Täna näeme Ameerika väärtustele rajatud Euroopa Liidu kokkuvarisemise protsessi. See tähendab seda, et tuiskliivale, meile võõra tsivilisatsiooni väärtustele Euroopa ühismaja rajada oli lollus. See aga ei tähenda, et Euroopa hoone rajamine on võimatu. See on geopoliitiliselt hädavajalik ja teostatav kui me vundamendiks valime omad, Euroopalikud väärtused, mitte jänkide ersatsi.
Roman Ubakivi
Meil möödub Eesti Wabariigi väljakuulutamisest varsti sajand, Eesti ENSV väljakuulutamisest kolmveerand sajandit ja tänase Eesti Vabariigi väljakuulutamisest veerand sajandit. Seega on õige aeg heita pilk möödunule. Kuna tänane EV on täiesti umbe jooksnud, siis pole õige aeg enesekiituseks, vaid tuleb pöörata tähelepanu juba tehtud vigadele, et kujundada selget arusaama, mida me ellujäämiseks rahvusena ja riigina peame tegema.
EW on kahtluseta meie, eestlaste, poliitilise loomingu tippsaavutus. Ometi ei õnnetunuid meil, erinevalt teistest Euroopa rahvustest (soomlastest albaanlastest, bulgaarlastest jt.), luua Eesti riigile vunndamenti, mis oleks vastu pidanud II maailmasõja tormile. Teatavasti ainult Balti riigid "oskasid" kaotada oma iseseisvuse. Ebaõnnestumise põhjusi on põhjalikult analüüsinud meie sügavaim eestluse ideoloog Oskar Loorits: katastroofi peapõhjuseks ei olnud mitte kehvad olud, vaid tolleaegse poliitilise eliidi täielik kõlbmatus.
Toon esile mõned vead, mida on korranud ka tänane eliit. Peale Vabadussõda oleks olnud hädavajalik kontsentreerida kogu majanduslik ressurss investeeringutesse, uutes oludes konkurentsivõimelise majandusstruktuuri väljaarendamiseks. Kui tänase vabariigi alguses tõusis Eesti maailmas esiritta kui suurim metallieksportija, siis EW algul olime me suurimad kulla ja kalliskivide eksportijad, kuna põhiline osa bolševike poolt kokkuriisutud varandustest läks läände läbi Tallinna sadama. Kuid kümned miljonid kuldrublad läksid mitte Eesti riigi vundamenti , vaid meie eliidi isikliku heaolu taseme tõstmiseks. Sellest meie eliidi vastikust ahnest tõusiklikusest on pikemalt pajatanud admiral Pitka. Kahjuks täpselt sama saatusliku vea on teinud ka tänane eliit. ENSV ajal kogutud rasv oli nii paks, et tänagi me elame Tallinna Sadama, Eesti Energia, infrastruktuuri jm. toel. Lõviosa rahvuslikust rikkusest on aga läinud jällegi ainult kitsa kihi elatustaseme hüppeliseks tõusuks. Kui me eliit oleks kasvõi ainuüksi Eesti Ookeani ressursi (avamere kalalaevastik koos püügikvootidega Aafrika läänerannikul) investeerinud nano- või infotehnoloogiasse, teadusse või põllumajandusse jne., oleks meil täna tühja lobisemise asemel ka loodud reaalne konkurentsivõimeline tootmisharu, oma Nokia.
Teine saatuslik viga oli kõige patriootlikuma rahvastiku osa, keda esindas Vabadussõjalased, marginaliseerimine ja poliitilisesst elust väljalülitamine sõjalise riigipöördega. Meil on räägitud küll Pätsi ja Laidoneri negatiivsest rollist, ent on tähelepanuta jäetud ohvitserkonna ja Poliitilise Politsei riigireetmise fakt. Institutsioonid ja inimesed, kelle esmaseks kohuseks oli olla truu ja kaitsta Eesti Wabariigi põhiseadust, osutusid reeturiteks. Tänases KAPOs ja sõjaväes paistab mäda veel rohkem olevat. Kohtus reetmise pärast süüdimõistetud on KAPOs suurusjärgu rohkem kui teistes riigiasutustes. Sõjaväe ülemjuhataja aga ei varjagi oma kuuluvust välismaisesse kinnisesse ordusse, kelle eesmärkidest ja tegevusest pole Eesti kodanikel õrna aimugi. Poliitikud kujutavad endast aga maffiataolist kampa, kes on võrreldavad Ukraina eliidiga. Avalik poliitiline korruptsioon sai alguse juba M.Laari Iisraeli relvaafääriga, S.Kallase "ajutise meeltesegadusega jne. Kuna meie poliitilisel eliidil puudus kriitiline mass ausaid Eesti huve kaitsvaid inimesi, kes oleks kohe korruptandid enda hulgast eemaldanud, siis täna mingist eliidi isepuhastumisvõimest rääkimine on juba nalja tegemine. Kui näiteks rahvale moraalset eeskuju andma kohustatud president Ilves susserdab oma Ärma taluga , siis täna võetakse seda kui normaalsust. Teisalt peegeldab meie eliidi degenerantsus ka meie, eestlaste, kõige suuremat nõrkust, mida rõhutas juba O.Loorits: me ei oska rahvusena välja valida ja toetada kvaliteetset eliiti, mis on aga meie edasikestmise põhieelduseks. Kuna tänane eliit on valinud geopoliitilise orientatsdiooni samuti nagu Päts & co 1939.a. omakasust lähtudes, mitte Eesti riigi ja rahva huvidest lähtudes ratsionaalselt geopoliitilisi tõsiasju arvestades, siis on Eesti täna jälle eksistentsiaalses kriisis. Lühiduse huvides vaatame ainult julgeolekualast kriisi, ehkki kriis on süsteemne, totaalne.
Eesti tänast julgeolekualast olukorda on president Ilves iseloomustanud kahe väitega: 1) Eesti pole olnud oma ajaloo vältel kunagi olnud nii hästi kaitstud kui täna; 2) Venemaa võib vallutada Eesti nelja tunniga! Mulle kõlab see skisofreeniku sonimisena. Kui Eesti ei ole sõjaliselt kaitstav ja samas võtab aktiivselt osa Venemaa vastasest hübriidsõjast, siis on kogu senine Eesti välis- ja julgeolekupoliitika olnud absoluutselt väär ja enesetaspu vältimiseks tuleb viivitamatult muuta kursi ja nii lolli poliitikat ellu viinud poliitikuid välja vahetada.
Kui aga esimene väide on õige, siis on NATO suuteline meid kaitsma. Viimasel sesukohal on E.Niiles Kross (Pm 16.02.16.), kes Reformierakonna eeskõnelejana (ka hiljutises ETV Foorumi saates) julgeolekuküsimuste "spetsialistina" kuulutab, et Venemaa oma majandusega ei ole läänele eksistentsiaalne oht, aga ta bluffib ja oht on selles, et lääs hakkab nõrgukese Venemaaga arvestama. Pole muidugi üllatus, et Reformierakonda esindab kaabakas, kes on juba salateenistuste kõrgeima ametnikuna tõestanud, et tema tasku huvid on palju tähtsamad Eesti riigi huvidest ja seepärast ei saa tema ütlemisi puhta kullana võtta. Ka IRL eeskõneleja M.Mihkelson valetab meile, et Eesti on täna parimini kaitstud kui iial ennem. Samuti valetati meile, ennem Kohvri juhtumit, et Eesti piir on kindlalt kinni ja valvatud.
Kuna avalikkuse ette on jõudnud USA tähtsaima mõttekoja raport, mis argumenteeritult järeldab, et täna Balti riigid vallutatakse 36-70 tunniga, siis on ilmselge, et meie senine välis-ja julgeolekupoliitiline eliit ja "spetsialistid" on imbetsillid või reeturid. Olukord on katastroofiline, sest senist hukatuslikku julgeolekupoliitikat on toetanud eranditult kõik Riigikogusse kuuluvad parteid (ka Keskerakond) ja keegi ei taha lähtuda Eesti riigi huvidest ning tunnistada oma süüd. Seepärast jätkavad poliitikud ja meedia rahvale valetamist ja vana hukatusliku kursi hoidmist.
Uurimuses, mis Rand Corporation tehti ajavahemikus2014 suvi-2015 kevad, tehti ühemõtteline järeldus: NATO ei ole võimeline edukalt kaitsma Balti riikide territooriumi. Selleks, et vältida KIIRET Balti riikide alistamist, on hädavajalik kokkupõrke algusest peale umbes seitsme brigaadi (sealhulgas kolme raskelt soomustatud) mida adekvaatselt toetavad õhujõud ja suurtükivägi jm. võimekused. See on absoluutselt võimatu ülesanne, sest NATO-l pole Venemaa vastu ei täna ega keskpikas tulevikus lihtsalt Euroopas piisavalt jõudu. Nato konkurentsitu hegemoon on USA, ent tema sõjajõud on paisatud üle maailma üle 800 baasis. Sealjuures maavägede nappust ei suudeta korvata ka kaugemas tulevikus. USA-l on täna Euroopas ca 30 000 sõjaväelast, sealhulgas kaks võitlusvõimelist maaväe brigaadi. Isegi siis, kui Obama ettepanekul suurendataks rahastust ja tuuakse Euroopasse juurde veel üks brigaad, ei saa USA uneski kokku 7 brigaadi Baltikumi kaitseks. Pealegi oleks sellise hulga vägede paigutamine Baltikumi absoluutne lollus, sest neid ohverdataks vaid piiratud eesmärgi nimel, nad suudavad vaid takistada Venemaa välksõda. Need väed hävitatakse, sest neid pole võimalik varustada. Kaliningradi uppumatu emalaev kontrollib täielikult Balti merd ( ülehelikiirusega laevade vastased raketid, milliseid NATO-l ei ole) ja S-400 ja Su-35, Iskanderid ja tiibraketid, mille vastu USA-l rohtu ei ole.
Kui sõjategevus puhkeks lähitulevikus, siis toimuks see Nato plaani kohaselt vaid Tallinna linna piiril, sest USA brigaadide tulejõud on võrreldes Venemaa omadega nii vilets, et nad ei suuda isegi märgatavalt aeglustada Vene vägede edasiliikumiskiirust. Lisaks on Venemaal spetsiaalsed, ainult suurtükiväest ja raketiväe üksused, mida USA-l ei ole. Mis aga meie 1 1/2 brigaadi puutub, siis nende tulejõud jääb alla isegi ligi sajand tagasi Vabadussõjas võidelnud vägedele!. Seega ainus šanss Venemaale vastuhakkamiseks on USA spetsialistide arvates linnalahing Tallinnas. Mis saab tsiviilelanikkonnat? See muidugi ameeriklasi ei koti, ja meie eliit on muidugi paari tunni jooksul Eestist jalga lasknud, täpselt nagu nsee ka 1944.aastal sündis. Venemaal on moodsad katjuušad - Smertšid, laskeulatusega 75 km. Nad on varustastud termobaariliste lõhkepeadega, mis lõhkedes põletavad kõik ca 250 m raadiuses. Peale lööklainet on neil vaakumpommim effekt: põletades ära kogu õhuhapniku järgneb järsk rõhu langus ja lõhkevad elusolendite siseorganid ja kõrvakelmed. Üks kogupauk katab 8 hektarit, ellu ei jää isegi hiirt, ükskõik kui sügavas kaevikus või keldris ta ei ole. Kujutage ette, mis saab Tallinnast ja meie rahvast kui kaugelt Kose tagant hakkavad terved divisjonid ja polgud Smertše rakette meile kaela saatma. Ma ei taha kedagi hirmutada, vaid viidata kui vastutundetud ja süüdimatud on need kaabakad, kelle kätte me endi ja oma laste elu oleme usaldanud. Sõjalistes küsimustes on kuritegu ajada möla teemal kas klaas on pooleledi täis või pooleldi tühi. Igas normaalse riigi kindralstaabis on andmed enda ja teiste riikide tabelrelvastuste kohta ja lahingu lõpptulemus on üsna täpselt prognoossitav.
Üheks vägede võitlusvõime väga tähtsaks komponendiks on muidugi vägede moraal ja võitlustahe. Meie eliit elab mullis, et vähemalt siin on kõik korras. Samas üle 40% sõjameestest on venekeelsed, kelle meelsuse meie peaminister fikseeris Pronksiööl, kuulutades nende Suures Isamaasõjas langenud kangelased purjus tanki alla koperdanud marodöörideks. Mis eesti poistesse puutub, siis põhilise osa moodustavad just need lapsepõlves vaegtoitumisega noormehed keda Eesti riik karistas selle eest, et neil olid vaesed vanemad. Teatavasti Esti Nokia seisneb selles, et ainukesena maailmas jagatakse riigi raha ümber rikkamate laste kasuks. Nii sai kõrgepalgaline pankuriproua lapse sündimise puhul kakskümmend korda suurema summa kui poemüüjast ema oma poja sünni puhul. Eestlusevastasuse effekti suurendamiseks kuulutatakse lisaks avalikult, et toetusi jagatakse vaid vajaduspõhiliselt. Meie aadli vajadused on ju palju suuremad kui rahvamassil: viimane olgu õnnelik kui ta poeg saab sõjaväes esimest korda regulaarselt süüa ja lisaks on võimalus anda oma elu kalli eliidi eest, aadlikel on aga vaja maksta õppetasu näiteks Ameerika ülikoolides. Meie poliitiline eliit ei ole ainult moraalsed värdjad, vaid nad ei ole ka intellektuaalselt täisväärtuslikud, sest nad ise on loonud olukorra, kus neil ei ole Eestis tulevikku, välismaal aga puudub neil läbilöömisvõime.
Peame silmas pidama, et Ameeriklaste analüüs on juba vananenud. Väga tähtis on tabada tendentsi. Viimane on aga selgelt Venemaa kasuks. Näiteks Saksamaa, kel täna on 20 moodsaimat Leopard -7 tanki, on otsustanud juurde osta veel 100 vana konserveeritud Leopard-4 tanki. Samas Leopardi-7 NATO parim 120mm tankisuurtüki mürsk ei ole võimeline läbistama Vene moderniseeritud tankide T-80 ja T90 soomust. Samas on Venel ka 20 uusimat Armata-14 tanki, kuid need on kvaliteedilt klass omaette ja 2020 aastaks lisandub neid mitte 100, vaid 1300!
USA analüüsi algtingimused on aga tuntavalt halvenenud NATOle. Eeldati, et eelhoiatusaeg on üks nädal. Tegelikkuses sai eelmine aasta Venemaa laialdastest õppustest, kus teostati dessantoperatsioon, paukusid laevade suurtükid ja lennukid materdasid kaldariba, teada alles peale õppuste lõppu! Pihkvas asuva 76. kaardiväe ründedessantdiviisi on tema komandöri väitel valmis igaks operatsiooniks 40 minutilise etteteatamise järel. Algtingimuste kohaselt opereerisd Baltikumides vaid Vene brigaadid oma pataljoni suuruste löögigruppidega. Täna on aga Vene Väejuhatuse käsutuses juba diviisid. Seesama ülal mainitud Pihkva diviis lisaks 2.erivägede brigaadile. Lisandunud on veel diviisid kaardiväe Tankiarmee koosseisus ja Üldarmee koosseisus. Seega tuleb täna Baltikumis tegemist teha juba suurusjärgus suuremate ja võimsamate lahingugruppidega, millele NATO-l pole niipea midasgi võrdväärset vastu panna.
Lisaks ei arvestatud venelaste tiibrakettidega, mida nad hiljuti Süürias demonstreerisid. Seega ei saa arvestada enam lennuväe paigutamist Rootsi jt.lennuväljadele, Ämarist rääkimata, sest need on kaitsetud Vene tiibrakettide eest ja viiakse rivist välja juba esimistel minutitel. Pole arvestastud ka Vene raadioelektroonilise võimekusega. Tänapäevaste lähteandmete arvestamisega on ilmselge Venemaa absoluutne sõjaline üleolek Balti regioonis.Seepärast on selge, et ei Soome ega Rootsi ei astu NATOsse ja täna ja ka pikemas tulevikus on Eesti sõjaliselt kaitsetu. See, kas Eesti okupeeritakse või mitte, sõltub täna ainuüksi Venemaa tahtest.
Geopoliitiliselt on erinevad alad erineva tähtsusega. Eesti ei ole kaugeltki Venemaale kõige olulisem piirkond. Palju tähtsamad Venemaale on Ukraina ja Süüria. Viimane on Euroopa, Aasia ja Aafrika ristumiskohas, vana kultuuri ja kristluse häll, odava ja suurte varudega nafta ja gaasi rajoonis, kaubateede sõlmpunkt. Tohutu edu, mida Venemaa suhtelised väikesed sõjajõud on saavutanud, on tuntavalt muutnud jõudude tasakaalu kogu maailmas. Ma kuulan vaid poole kõrvaga, mida ütlevad Obama või Kerry. Nad on propagandistid, kes teevad valimiseelset propagandat, täna nad räägivad üht, homme teist. Ent väga tähelepanelikult tuleb suhtuda igasse H. Kissingeri sõnasse. Üle 90.a.vanune korufee ei läinud Moskvasse muidugi lõbureisile, vaid tema missiooniks oli edastada Putinile USA eliidi sõnum: USA nõustub esmakordselt peale NL kokkuvarisemist sellega, et maailmakorda ei saa kehtestada ilma Venemaa huve arvestamata ja tema osavõtuta. Sisuliselt USA tunnistab esmakordselt Venemaad kui suurriiki ja seega on multipolaarne maailmakord uus reaalsus. Venemaa suurriigist tunnistamine tähendab diplomaatiakeelest tõlgituna seda, et USA tunnistab Venemaa õigust oma mõjusfäärile, milleks Moskva on teatavasti kuulutanud endise NL territooriumi. Loomulikult kuulub Venemaa eluliste huvide sfääri ka Leningradist 145km kaugusel asuv Eesti.
Seda, et Kissingeri Moskva missioon õnnestus ning Venemaa ja USA saavutasid vastastikku kasuliku kokkuleppe, näitab Süüria vaherahukokkulepe.
Eestile olulise tähtsusega on seekord ka USA presidendivalimised. Seni saadab edu minu lemmikuid, kes on vana poliitika vastased ja seega võitlevad ka oma parteimasina vastu. Vabariiklastest on minu eelistuseks Trump, kes ei ole rahvusvahelise finantsmaffia kandidaat ja esindab USA reaalse majanduse huve. Ta on USA EL vabakaubanduskokkuleppe vastu, sest see ei ole suunatud mitte ainult Euroopa riikide, vaid ka USA suveräänsuse vastu. Ta paistab olevat mees, kelle unistuseks ei ole ellu viia globalistide utoopiat, vaid seista USA rahvuslike huvide eest. Aja märk on temale järsult vastandunud globalisti Jebb Bushi armetu lüüasaamine.
Demokraatidest on rõõmsaks üllatuseks mulle seni absoluutselt tundmatu Sandersi tohutu edu. Ta võib muidugi kaotada vana poliitika esindajale globalist Clintonile, kelle kasutuses on parteiaparaat ülemaalise võrgustikuga ja raha, kuid tema sõnum on kõige sügavam ja aktuaalsem ning seega tema saamine presidendiks oleks Ameerikale kõige kasulikum. Sanders saab õieti aru, et peamine oht USA-le ei ole väline, Hiina või Venemaa, Peamine oht on sisemine. Ei saa olla stabiilne riik, kus kahekümnel inimesel on rohkem vara kui poolel elanikkonnal. Noortel, kes usinalt õpivad, koguvad sada tuhat dollarit võlga kuid neil pole isegi töökohta ootamas, sest globalistide poliitika hävitab keskklassi.
EL tegi suure sammu lagunemise suunas, tehes Britanniale järjekordselt suuri eriõigusi. See ja põgenikekriis demonstreeris kogu maailmale Euroopa Komisjoni ja kogu Brüsseli bürokraatia tühisust ja saamatust. See polnud muidugi enamikele üllatus, sest Komisjon koosneb ju A.Antsipi taolistest jobudest, kes tahavad 2008. a. kriisis elada ning keda on kodust kaugemale sokutatud. Kuna kohe ukse ees olev uues majanduskriisis ei taha keegi elada, siis on oodata kogu vana süsteemi kokkuvarisemist.
Saksamaa on kaotanud oma liidrirolli, sest vanaeit Merkel on oma püksid täis teinud ja mitmekordselt tõestanud oma kõlbmatust. USA maronetiks olemisest ei piisa ilmselt Saksamaa ja Euroopa juhtimiseks. Kutsega tulla kõigil põgenikel Saksamaale ja järgmisel päeval põgenikke voogu Saksamaa piiridel takistama hakates pani Merkel löögi alla vaesemad maad, kellel niigi suur tööpuudus ja pole põgenikega midagi peale hakata. Nüüd tuleb hakata vastutama ka oma inetu pettuse eest Ukraina seadusliku presidendi kukutamisel. Tänaseks on selge, et Ukraina ärastamise viimases laines jäävad Saksa kapitalile paljad näpud, sadamad jm. läheb kõik USA kaukasse. Saksamaale jääb rõõm maksta ca 10 miljardit eurot kalõmmi aastas et Ukraina vaikselt mädaneks ega pauguga laiali ei lendaks, nii et Austriat ja Saksamaad ei ründaks 10 miljonine ukride hord. Absoluutset välispoliitilist ignorantsust ja intellektuaalset võimekuse puudumist näitab aga Merkeli Erdogani toetamine ja Venemaa Õhujõudude terroristide vastaste rünnakute hukkamõist. Ühinemine kaotusseisus oleva Türgiga ja täiesti perspektiivitu sultan Erdogani ees pugemine koos 3 miljardi pakkumisega, samal ajal kui Venemaa ja USA on Erdogani liistule tõmmanud näitavad, et Merkelil ei ole mitte ainult riigijuhile hädavajalikku mõistust, vaid puudub ka vastav iseloom. Merkel läheb ajalukku kui Saksamaa kõige vääritum kantsler. Seega ka Euroopas hakkab varsti tunneli lõpus valgus paistma, kriisi tingimustes on ainukeseks võimaluseks pask minema pühkida või ise pasaks muutuda, status quo on võimatu.
Lõpuks, kuid tähtsuselt geopoliitiliselt kaalukaima sündmusena oli Paavsti ja Vene Õigeusu patriarhi Kirilli ajaloolised musitamised. Nende ühisavalduses oli koguni neli punkti pühendatud Süüria kriisile ja rõhutatud kristlaste kaitse hädavajalikkuses tapmiste ja tagakiusamiste eest. Selge see, et peamine välisjõud, kes sõtta pöörde tõi ja reaalselt Süüria kristlasi täielikust hävingust päästis, on Venemaa. Ma ei imestakss sugugi kui püha Vladimiri ikooni ette küünlaid panema hakatakse. Paavstil ja patriarhil on pehme jõud, ent see on nagu kauamängiv plaat, mis kallutab avaliku arvamuse kristlikus maailmas teatud suunas. Kui paavst ütleb, et kristluse kaitsmine Süürias ja mujal maailmas on hea ja õige asi, siis on selge, et Venemaa on saavutanud esmakordselt peale külma sõja ülemaailmse propagandavõidu, kus Venemaa on HEA, kristlasi hävitavad islamistlikud terroristid koos neid toetava Türgiga ja Türgit toetava Merkeliga aga PAHAD. Katoliikliku Bavaria reaktsiooni Merkeli ajuvaba poliitikale pole raske ette näha. Kui CDU tahab veel Saksamaa poliitikas juhtivat rolli mängida, siis peab ta Merkeli areenilt kiiresti ära koristama.
Teine ülitähtis Kristlaskonna juhtide sõnum kogu maailmale oli kristlike väärtuste tähtsuse rõhutamine, sõnum, et Euroopa tsivilisatsiooni väärtused on kristlikud väärtused. Sealjuures rõhutati traditsioonilise perekonna tähtsust kui kristlike väärtuste ühe nurgakivi. Seega kui president Ilves vabariigi aastapäeva paraadil nätsu närib nagu väike Obama ja ballil oma kaasat kirglikult suudlema kukub, siis näitab ta, et ei ole pärit eestlaste kultuuriruumist. Raske oleks ju endale ette kujutada, et taoliselt toimiksid ta eelkäijad K.Päts, L.Meri või A.Rüütel. Selle ebameeldivuse võime kahe silma vahele jätta. Kui aga Ilves tuntud kooseluseaduse pooldajana kuulutab selle tühiasjaks ja nõuab valitsuselt rakendusaktide kiiret vastuvõtmist, siis peame me tema tegevuse otsustsavalt hukka mõistma. Kooseluseaduse eesmärgiks on anda omasooihaldajatele Eesti riigi seaduse kaitse. Pederastia ja lesbism on aga kristluses sõnaselgelt hukka mõistetud kui patt, mida võib pigem karistada kui kaitsta. Kristlikud väärtused on aga üldtunnustatult Euroopa tsivilisatsiooni väärtuste alusteks. Eesti aga kuulub loomulikult Euroopa kultuuriruumi ja Eesti Põhiseaduses on selgelt kirjas, et Eesti riik peab kaitsma Eesti kultuuri, mis omakorda põhineb kristlikel Euroopalikel väärtustel.
Muidugi on peale Euroopa teisi kontinente ja teisi väärtusruume. Inimlikult on arusaadav, et Ilvesele on omased ameerikalikud väärtused ja me teame, et USA ülemkohus on võrdsustanud traditsioonilised abielud homode abieluga. Teame ka, et USA rahvusliku julgeoleku doktriin nõuab pederastidele samasuguseid õigusi mis on traditsioonilistel perekondadel. Seda nõudis ka Obama oma külasakäigul Tallinnasse.
Ent Ilves on presidendina Eesti riigi palgal ja on andnud ametivande kaitsta Eesti põhiseadust, mis kohustab teda kaitsma eesti kultuuri. seega ei saa ta sellises ülitähtsas küsimuses talitada oma eelistuse järgi. Tema praegust tegevust saab hinnata kui eestluse ja põhiseadusevastast tegevust ja karistada riigireetmisena.
Täna näeme Ameerika väärtustele rajatud Euroopa Liidu kokkuvarisemise protsessi. See tähendab seda, et tuiskliivale, meile võõra tsivilisatsiooni väärtustele Euroopa ühismaja rajada oli lollus. See aga ei tähenda, et Euroopa hoone rajamine on võimatu. See on geopoliitiliselt hädavajalik ja teostatav kui me vundamendiks valime omad, Euroopalikud väärtused, mitte jänkide ersatsi.
Roman Ubakivi
pühapäev, 3. jaanuar 2016
OLNUST JA TULEVAST
Aastavahetusel tunduvad asjakoheselt kõlavat poolteist sajandit tagasi avaldatud mõtted: " Kaasaegne ühiskond on nakatanud amerikanismiga: on midagi metsikut selles ahnuses kulla järgi, mis iseloomustab kaasaegseid ameeriklasi ja üha suuremal määral nakatab kaasaegset Euroopat. Üha sagedamini hakkab kohtama täielikult hõivatud rahaliste asjaajamistega inimtüüpi: oma kasumi jahil ta ei tea rahu ...".
See F.Nietzsche poolt kirjeldatud tendents võitis absoluutse hegemoonia vormi meie eluajal XXI sajandi alguseks, mil kogu Euroopa oli sisuliselt USA koloonia, keda juhtisid jänkide marionetid - vaišjad (vaimsed proletaarlased - kaupmehed). M. Heideggeri rõõmuks oligi saabunud lõpuks pilkase pimedusega kesköö, alles mille järel oli lootus esimesele lootuskiirele. Esimene koidukiir saabuski idast 2007. aastal, kui V.Putin oma Müncheni kõnes esitas avaliku väljakutse USA täisspekris absoluutsele ülemvõimule. Lahkuv 2015.a. aga läheb ajalukku esimese suverräänse suurriigi taastekkimisega Euroopas Venemaa näol.
Venemaa Süürias demonstreeritud sõjaline võimsus on eelkõige varem toimunud vaimse murrangu vili. Pool Venemaa eliidist ei ole täna enam mammona orjad vaišjad, vaid sarnaselt oma strateegilistele liitlastele, Hiina ja Iraani eliitidele, sõjameeste-vürstide kastist ja brahmaanid. Elame täna perioodil, kus Euroopa tsivilisatsioon fluktueerib kolmanda kasti rahajõmmide ülemvõimu ajastust (nn.Uus Aeg) teise, keskaega meenutavasse vormi. Kapitalismi ajastu kasumi tagaajamise asemel jäävad ellu need rahvad, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühiskonna sidusus.
Täna kirjutatakse ka Eestis palju postmodernismist, kuid mulle pole kätte sattunud kirjatükki, kus peale tühja-tähja ei lobisetaks, asja tuumani tegelikult jõudmata. Ometi on selle saatustkujundava teema kohta palju kirjutanud suured mõtlejad O.Spengler, A.Toynbee jt. Lähtun alljärgnevalt Harvardi ülikooli professori ja Nobeli preemia laureaadi P.Sorokini terminoloogiast.
P.Sorokini järgi domineeris Euroopas Moderni ajastul (16.-20.saj.) Sensate (meeleline) kultuuritüüp, millele vastas meelte tõde (nn. teaduslik maailmavaade, mis peamiselt põhineb meelelisel kogemusel ja ei ole sellisena olnud unikaalne ega isegi domineeriv tõe süsteem) ja vastavad filosoofia,religiooni, eetika, õiguse ja kunsti vormid. Sellele eelnesid Idealistic (idealistlik) oma mõistuse Tõega ja Ideational (ideesid loov) usu (religiooni) tõega sotsiaal-kultuuriline süsteem. Ja kogu tsükkel kordus veel kuni 6. saj. e.m.a.
Seega on postmodernismi näol 21.sajandil tegemist kas Ideational (Iraan) või Idealistic (Hiina ja pooleldi Venemaa) sotsiaal-kultuuritüübi süsteemile üleminekuga. Euroopas domineerib USA koloniaalvõimu tingimustes seni veel Sensate kultuuritüüp ja Eestis absoluutse USA järelahvimise tagajärjel oleme Euroopa kõige mahajäetum ja reaktsioonilisem kolgas.
Ma ei ole täiesti samal arvamusel lugupeetud professor Rauaga, nagu koosneks meie võimueliit moraalsetest värdjatest. Minu arvates loomadel ei ole moraali. Neil, kes reaalselt ellu viisid ja viivad (IRL Laarist Tsahknani; Ref Kallasest Rõivas´eni; Tarandi-Lauristini punt) neoliberaalset šokipoliitikat eesti rahva vastu on endale põletanud laubale looma märgi (kitsest ja seast krokodillini). Tegemist on ju vaimsete idiootidega, kelle poliitika ja väärtused lähtuvad eeldusest (ekstreemne sotsioloogiline singularism), et ühiskonda reaalselt ei eksisteeri. Inimest defineeris aga juba Aristoteles kui ühiskondikku looma. Võtke ära nn. valgete erakondade poolt hüljatud ühiskond, ja järele jääb vaid loomakari. Kui neil on korda läinud Toompea mõisa sahvrisse trügida, siis ei ole nad ainult iseenesele letaalselt ohtlikud küünlaid ja seepi õgides, nagu kirjeldas seda Kivirähk, vaid nad hävitavad ka eestluse ja riigi. Ega siis demograafilise katastroofi, Eestist põgenemise ja sotsiaalse kapitali hävitamise ning majandusliku ja julgeolekualase punnseisu süüdlaseks ei ole siinne venekeelsete kogukond ja Venemaa, vaid ainuüksi laarlased ja nende valijad.
Julgeolekualaselt on Eesti olukord palju ohtlikum kui II maailmasõja eelõhtul. Kuulsin peaministrist jõmpsikat Välisilmas määgimas midagi Venemaa karistamisest majandussanktsioonidega. Kogu see Toompea degenerantide punt pole siiani aru saanud geopoliitilisest reaalsusest: mitte Venemaale ei ole hädavajalikud head suhted meiega, vaid see on meile eksistentsiaalselt möödapääsmatu. Teine küsimus on selles, kuidas seda eesmärki saavutada. Austustväärt J.Kaplinski näib arvavat, et tuleks valida Venemaa orientatsioon, mina panustan taasiseseisvuvale Euroopale. Pole ju võimalik kaua kannatada Merkeli-sugust USA marionetti, kes roomab sultan Erdogani juurde kolme miljardilise tribuudiga, et väheneks tema poolt organiseeritud põgeniketulv, mille Merkel ise oma ülekutsega aitas tekitada!
Riigikogu juht E.Nestor võiks veidigi laiendada oma silmaringi ja lugeda ajalooõpikust, et 1939.aastal ei olnud Eesti üksi, vaid kevadel sõlmiti Sester-Ribbentropi pakt, millega Eesti muudeti Hitleri liitlasena agressiooniplatsdarmiks Venemaa vastu. Sarnases seisus oleme ka täna, ainult Saksamaa asemel on USA.
Ainult T.H.Ilves loeb palavikuliselt oma allesjäänud presidendiksoleku päevi, teades, mida ilmselt sisaldab silmapiiril terenduv Kerry-Lavrovi pakt.
Ent kui 1939.a. olid riigid sisemiselt suhteliselt stabiilsed, siis täna istuvad Eesti, Euroopa, USA ja Venemaa püssirohutünni otsas. Riikide ja ühiskondade kooshoidmiseks hädavajaliku sotsiaalse sidususe ja solidaarsuse tagamiseks on vajalik universaalne (näit. rahvuslik) ideoloogia ja mentaliteet. Singularistlik neoliberaalne ideoloogia ja väärtused hävitavad kõik sidemed inimeste vahel, mis ongi Ameerikaliku utopistliku globaliseerimisprojekti vahendiks.
Täna piisab vaid minu poolt juba varem kirjeldatud ajendist, et USA laguneks nagu NSVL sisemistel põhjustel. Nimelt üks paljudest variantidest, mistõttu see toimida võiks, on 2008.a. taoline majanduskriis, mis vallandub seekord mulli lõhkemisega kildgaasi ja -nafta tööstuses. Tänaste energiakandjate hindade valguses on enamik kompaniisid pankrotis ja häda on tänaseks jõudnud ka neid krediteerinud pankadeni. Seni on pauku edasi lükatud Föderaalreservi dollariuputuse teel. Kompaniid ja pangad on saanud sisuliselt tasuta raha selleks, et iseenda aktsiaid kokku osta ja nii oma osakute hinda tõstes lihtsameelseid ligi meelitada. Tänaseks on pidu läbi ja küsimuseks ei ole enam kas, vaid hoopis millal pauk käib. Mull on igatahes juba vähemalt sama suureks puhutud nagu 2008.a. kinnisvara alal.
Ka Venemaa ja meie ei saa enam kaua jätkata laarlaste-gaidaaride-tšubaiside nn. Washigtoni konsensusliku majanduspoliitikaga. Mitte ainult majanduslik vaid ka sotsiaalne kollaps on sellise poliitika loogiline tagajärg. Sama ootab vältimatult ka EL-i, kui atlantistidel õnnestub läbi suruda Vabakaubandus- ja investeerimskaitse lepe USA-ga. Kogu Euroopa võib muutuda tundmatuseni. Ei saa välistada isegi Bavaaria-Põhja-Itaalia-Ungari-Tšehhi impeeriumi teket, üleüldisest islamiseerimisest rääkimata. Kui individualistlik hedonistlik tõde põrkab kokku religioosse tõega, on lõpptulemus teada. Võimalik on küll likvideerida üks religiooni väärastunud vorm nagu ISIL, ent islami vastu on neoliberaalne ideoloogia võimetu.
Ühesõnaga, naiivne oleks loota Muutuste Ajastul turvalisusele, ent huvitav ja üllatusrohke saab meil olema igatahes.
Parimat kõigile uuel aastal soovides,
Roman Ubakivi
Aastavahetusel tunduvad asjakoheselt kõlavat poolteist sajandit tagasi avaldatud mõtted: " Kaasaegne ühiskond on nakatanud amerikanismiga: on midagi metsikut selles ahnuses kulla järgi, mis iseloomustab kaasaegseid ameeriklasi ja üha suuremal määral nakatab kaasaegset Euroopat. Üha sagedamini hakkab kohtama täielikult hõivatud rahaliste asjaajamistega inimtüüpi: oma kasumi jahil ta ei tea rahu ...".
See F.Nietzsche poolt kirjeldatud tendents võitis absoluutse hegemoonia vormi meie eluajal XXI sajandi alguseks, mil kogu Euroopa oli sisuliselt USA koloonia, keda juhtisid jänkide marionetid - vaišjad (vaimsed proletaarlased - kaupmehed). M. Heideggeri rõõmuks oligi saabunud lõpuks pilkase pimedusega kesköö, alles mille järel oli lootus esimesele lootuskiirele. Esimene koidukiir saabuski idast 2007. aastal, kui V.Putin oma Müncheni kõnes esitas avaliku väljakutse USA täisspekris absoluutsele ülemvõimule. Lahkuv 2015.a. aga läheb ajalukku esimese suverräänse suurriigi taastekkimisega Euroopas Venemaa näol.
Venemaa Süürias demonstreeritud sõjaline võimsus on eelkõige varem toimunud vaimse murrangu vili. Pool Venemaa eliidist ei ole täna enam mammona orjad vaišjad, vaid sarnaselt oma strateegilistele liitlastele, Hiina ja Iraani eliitidele, sõjameeste-vürstide kastist ja brahmaanid. Elame täna perioodil, kus Euroopa tsivilisatsioon fluktueerib kolmanda kasti rahajõmmide ülemvõimu ajastust (nn.Uus Aeg) teise, keskaega meenutavasse vormi. Kapitalismi ajastu kasumi tagaajamise asemel jäävad ellu need rahvad, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühiskonna sidusus.
Täna kirjutatakse ka Eestis palju postmodernismist, kuid mulle pole kätte sattunud kirjatükki, kus peale tühja-tähja ei lobisetaks, asja tuumani tegelikult jõudmata. Ometi on selle saatustkujundava teema kohta palju kirjutanud suured mõtlejad O.Spengler, A.Toynbee jt. Lähtun alljärgnevalt Harvardi ülikooli professori ja Nobeli preemia laureaadi P.Sorokini terminoloogiast.
P.Sorokini järgi domineeris Euroopas Moderni ajastul (16.-20.saj.) Sensate (meeleline) kultuuritüüp, millele vastas meelte tõde (nn. teaduslik maailmavaade, mis peamiselt põhineb meelelisel kogemusel ja ei ole sellisena olnud unikaalne ega isegi domineeriv tõe süsteem) ja vastavad filosoofia,religiooni, eetika, õiguse ja kunsti vormid. Sellele eelnesid Idealistic (idealistlik) oma mõistuse Tõega ja Ideational (ideesid loov) usu (religiooni) tõega sotsiaal-kultuuriline süsteem. Ja kogu tsükkel kordus veel kuni 6. saj. e.m.a.
Seega on postmodernismi näol 21.sajandil tegemist kas Ideational (Iraan) või Idealistic (Hiina ja pooleldi Venemaa) sotsiaal-kultuuritüübi süsteemile üleminekuga. Euroopas domineerib USA koloniaalvõimu tingimustes seni veel Sensate kultuuritüüp ja Eestis absoluutse USA järelahvimise tagajärjel oleme Euroopa kõige mahajäetum ja reaktsioonilisem kolgas.
Ma ei ole täiesti samal arvamusel lugupeetud professor Rauaga, nagu koosneks meie võimueliit moraalsetest värdjatest. Minu arvates loomadel ei ole moraali. Neil, kes reaalselt ellu viisid ja viivad (IRL Laarist Tsahknani; Ref Kallasest Rõivas´eni; Tarandi-Lauristini punt) neoliberaalset šokipoliitikat eesti rahva vastu on endale põletanud laubale looma märgi (kitsest ja seast krokodillini). Tegemist on ju vaimsete idiootidega, kelle poliitika ja väärtused lähtuvad eeldusest (ekstreemne sotsioloogiline singularism), et ühiskonda reaalselt ei eksisteeri. Inimest defineeris aga juba Aristoteles kui ühiskondikku looma. Võtke ära nn. valgete erakondade poolt hüljatud ühiskond, ja järele jääb vaid loomakari. Kui neil on korda läinud Toompea mõisa sahvrisse trügida, siis ei ole nad ainult iseenesele letaalselt ohtlikud küünlaid ja seepi õgides, nagu kirjeldas seda Kivirähk, vaid nad hävitavad ka eestluse ja riigi. Ega siis demograafilise katastroofi, Eestist põgenemise ja sotsiaalse kapitali hävitamise ning majandusliku ja julgeolekualase punnseisu süüdlaseks ei ole siinne venekeelsete kogukond ja Venemaa, vaid ainuüksi laarlased ja nende valijad.
Julgeolekualaselt on Eesti olukord palju ohtlikum kui II maailmasõja eelõhtul. Kuulsin peaministrist jõmpsikat Välisilmas määgimas midagi Venemaa karistamisest majandussanktsioonidega. Kogu see Toompea degenerantide punt pole siiani aru saanud geopoliitilisest reaalsusest: mitte Venemaale ei ole hädavajalikud head suhted meiega, vaid see on meile eksistentsiaalselt möödapääsmatu. Teine küsimus on selles, kuidas seda eesmärki saavutada. Austustväärt J.Kaplinski näib arvavat, et tuleks valida Venemaa orientatsioon, mina panustan taasiseseisvuvale Euroopale. Pole ju võimalik kaua kannatada Merkeli-sugust USA marionetti, kes roomab sultan Erdogani juurde kolme miljardilise tribuudiga, et väheneks tema poolt organiseeritud põgeniketulv, mille Merkel ise oma ülekutsega aitas tekitada!
Riigikogu juht E.Nestor võiks veidigi laiendada oma silmaringi ja lugeda ajalooõpikust, et 1939.aastal ei olnud Eesti üksi, vaid kevadel sõlmiti Sester-Ribbentropi pakt, millega Eesti muudeti Hitleri liitlasena agressiooniplatsdarmiks Venemaa vastu. Sarnases seisus oleme ka täna, ainult Saksamaa asemel on USA.
Ainult T.H.Ilves loeb palavikuliselt oma allesjäänud presidendiksoleku päevi, teades, mida ilmselt sisaldab silmapiiril terenduv Kerry-Lavrovi pakt.
Ent kui 1939.a. olid riigid sisemiselt suhteliselt stabiilsed, siis täna istuvad Eesti, Euroopa, USA ja Venemaa püssirohutünni otsas. Riikide ja ühiskondade kooshoidmiseks hädavajaliku sotsiaalse sidususe ja solidaarsuse tagamiseks on vajalik universaalne (näit. rahvuslik) ideoloogia ja mentaliteet. Singularistlik neoliberaalne ideoloogia ja väärtused hävitavad kõik sidemed inimeste vahel, mis ongi Ameerikaliku utopistliku globaliseerimisprojekti vahendiks.
Täna piisab vaid minu poolt juba varem kirjeldatud ajendist, et USA laguneks nagu NSVL sisemistel põhjustel. Nimelt üks paljudest variantidest, mistõttu see toimida võiks, on 2008.a. taoline majanduskriis, mis vallandub seekord mulli lõhkemisega kildgaasi ja -nafta tööstuses. Tänaste energiakandjate hindade valguses on enamik kompaniisid pankrotis ja häda on tänaseks jõudnud ka neid krediteerinud pankadeni. Seni on pauku edasi lükatud Föderaalreservi dollariuputuse teel. Kompaniid ja pangad on saanud sisuliselt tasuta raha selleks, et iseenda aktsiaid kokku osta ja nii oma osakute hinda tõstes lihtsameelseid ligi meelitada. Tänaseks on pidu läbi ja küsimuseks ei ole enam kas, vaid hoopis millal pauk käib. Mull on igatahes juba vähemalt sama suureks puhutud nagu 2008.a. kinnisvara alal.
Ka Venemaa ja meie ei saa enam kaua jätkata laarlaste-gaidaaride-tšubaiside nn. Washigtoni konsensusliku majanduspoliitikaga. Mitte ainult majanduslik vaid ka sotsiaalne kollaps on sellise poliitika loogiline tagajärg. Sama ootab vältimatult ka EL-i, kui atlantistidel õnnestub läbi suruda Vabakaubandus- ja investeerimskaitse lepe USA-ga. Kogu Euroopa võib muutuda tundmatuseni. Ei saa välistada isegi Bavaaria-Põhja-Itaalia-Ungari-Tšehhi impeeriumi teket, üleüldisest islamiseerimisest rääkimata. Kui individualistlik hedonistlik tõde põrkab kokku religioosse tõega, on lõpptulemus teada. Võimalik on küll likvideerida üks religiooni väärastunud vorm nagu ISIL, ent islami vastu on neoliberaalne ideoloogia võimetu.
Ühesõnaga, naiivne oleks loota Muutuste Ajastul turvalisusele, ent huvitav ja üllatusrohke saab meil olema igatahes.
Parimat kõigile uuel aastal soovides,
Roman Ubakivi
reede, 11. detsember 2015
SÜÜRIA, EUROOPA JA EESTI
Lähis Ida on täna platsdarmiks, kus võideldakse tulevase maailmakorra eest. Maailmavalitsemise eest võitleval USA`l on suured sõjalised raskused, mida ma valgustasin eelmises kirjutises. Ent ka poliitiliselt on USA kimbatuses. Kes on USA liitlased? USA huvid ei lange täna kokku ei Türgi, Saudi Araabia,Katari jt., kes kõik sponsoneerivad ja relvastavad ISIL`i, An Nusra Fronti (Al Qaeda) jt. terrorislike liikumisi. Ei lange kaugeltki kokku ka Euroopa huvidega, kes on sõjas eelpool nimetatud vahhabistidega. Samuti on rahulolematu Iisrael. Strateegiaga, mis püüdleb selle poole, et teistes maades olukord oleks halvem kui USA-s eesmärgiga, et kapital voolaks Ameeerikasse, ei leia huvide ühtsust.
Vastasrindel on konsolideerunud Venemaa-Iraani-Süüria telg, mida lõhkuda täna on juba pea võimatu. Venemaa juba tarnib S-300 õhutõrjesüsteemi Iraanile ja on juba langetanud minu arvates õige strateegilise otsuse toetada Iraani püüdlusi muslemimaailma liidri kohale Türgi ja Saudi Araabia vastu. Ka Egiptuse huvides on muslimite vennaskonna mõju likvideerimine ja Putini abi kriitilisel hetkel Al Sisile kaalub kindlasti üles konjuktuurse raha eest Saudide sõjalise abistamise Jeemenis.
Mis teeb aga Venemaa strateegiline liitlane Hiina? Mõnedki imestavad, miks Hiina ei ole liitunud Venema pommirünnakutega terroristide vastu Süürias. Annaks see ju nii hädavajalikku praktikat tema seni ainukesele lennukikandja (ehitusel on veel kolm) lenduritele. Hiina mõtleb suurelt. Seni kui Obama tähelepanu on koondunud Venemaa väljasuitsetamisele Süüriast, sõlmib Hiina lepingut oma esimese laevastikubaasi rajamiseks välismaal Djiboutis, mis kontrollib Adeni lahte, Bab el Mandemi väina ja Suessi kanalit lõuna poolt. Kui meenutada, et põhja poolt kontrollib Suessi kanalit Venemaa oma mereväebaasist Tartusest, siis me oleme täiesti uues geopoliitilises olukorras Lähis Idas ja maailmas. Rääkimata sellest, et Hiina kindlustab ka sõjaliselt oma liidrirolli USA ja Euroopa arvel toorainerikkas Aafrikas.
Kui USA ei lähe põhimõttelisele muudatusele oma Venemaa vastases poliitikas (ka Euroopas) ja jätkab oma senist pseoudosõda tema enda poolt loodud. rahastatud ja relvastatud ISIL`i vastu, siis võib Obamat tabada järjekordne üllatus. ISIL, kes täna pretendeerib kümne riigi territooriumile, võib tulla täiesti mõistlikule järeldusele, et täna konkreetses situatsioonis pole reaalne ei Damaskuse ega Bagdadi vallutamine. Tark oleks selles suunas jääda strateegiliselt aktiivsesse kaitsesse. Samas mingi Raqqa pole kalifaadi pealinnaks mudugi mitte mingi näitaja. Kalifaadi võim ja kuulsus kajaks kogu maailmas, kui uueks pealinnaks saab Meka või Mediina!
Seni ISIL pole Saude puutunud, sest nood maksavad kalõmmi selle eest.
Ent sõjaliselt on ISIL`ile tee lõunasse vaba ja ka Jeemenis teevad nad praegu mehetegusi. Saudid on aga houthidelt valusalt rappida saanud ja hiljuti lennutasid nad 500 karastanud terroristi põhja Süüriast endale houthide vastu appi. Ent need elukutselised, juba tshetsheenias sõdinud palgasõdurid võivad iga hetk pooli vahetada ja ISIL`iga liituda.
Saudide keskaegne rezhiim võib hetkega kokku variseda. Sel puhul on tillukeses Kataris asuv USCENTKOM ja U.S.Air Forces Central Command koos Lähis Ida suurima lennuväebaasiga ning Bahreinil asuv U.S. viienda laevastiku Combined Maritime Forces kõik löögi all! USA on sunnitud maavägedega sekkuma ja uppuma järjekordses kaoses, mille autoriks ta ise on.
Loomulikult USA tuntav nõrgemine ja tema huvide kokkusobimatus Euroopa huvidega on loonud eeldused poliitikute esilekerkimiseks (nagu M.Le Pen ja V,Orbanis), kes ei ole USA marionetid nagu A.Merkel ja on valmis kaitsma oma riigi ja Euroopa huve. See tendents on süvenev ja kiirenev ning juba tuleval aastal on oodata põhimõttelist kursi muutust Euroopa poliitikas.
Lähis Idas oma suurriigi staatust tõestanud Venemaa hakkab korda looma oma läänepiiri ümber. Esmalt leitakse põhimõtteline lahendus pankrotis Ukraina suunal. Kas see on nagu Krimmi puhul või luuakse puhver Novorossia näol, on juba teisejärguline.
Iseseisvuva Euroopa ja Euroopa huvisi esindava eliidiga ei teki Venemaal mingeid ületamatuid raskusi vastastikuste hoovide piiride kindlaksmääramisel. Baltikumis ja konkreetselt Eestis on oodata poliitikute esiletõusu, kellel on intellektuaalne võimekus aru saada NATO 5. artikli konkreetsest sõnumist: kallaletungi puhul ühele NATO liikmesriigile osutab iga liikmesriik abi kallaletungi ohvrile moel, missugust igaüks loeb hädavajalikuks. Diplomaatiline noot raevuka protestiga Eesti (või osa meie territooriumi) okupeerimise puhul ja selle mittetunnustamine on meile tagatud ainult juhul, kui ei sõlmita Lavrov-Kerry pakti.
Roman Ubakivi
Lähis Ida on täna platsdarmiks, kus võideldakse tulevase maailmakorra eest. Maailmavalitsemise eest võitleval USA`l on suured sõjalised raskused, mida ma valgustasin eelmises kirjutises. Ent ka poliitiliselt on USA kimbatuses. Kes on USA liitlased? USA huvid ei lange täna kokku ei Türgi, Saudi Araabia,Katari jt., kes kõik sponsoneerivad ja relvastavad ISIL`i, An Nusra Fronti (Al Qaeda) jt. terrorislike liikumisi. Ei lange kaugeltki kokku ka Euroopa huvidega, kes on sõjas eelpool nimetatud vahhabistidega. Samuti on rahulolematu Iisrael. Strateegiaga, mis püüdleb selle poole, et teistes maades olukord oleks halvem kui USA-s eesmärgiga, et kapital voolaks Ameeerikasse, ei leia huvide ühtsust.
Vastasrindel on konsolideerunud Venemaa-Iraani-Süüria telg, mida lõhkuda täna on juba pea võimatu. Venemaa juba tarnib S-300 õhutõrjesüsteemi Iraanile ja on juba langetanud minu arvates õige strateegilise otsuse toetada Iraani püüdlusi muslemimaailma liidri kohale Türgi ja Saudi Araabia vastu. Ka Egiptuse huvides on muslimite vennaskonna mõju likvideerimine ja Putini abi kriitilisel hetkel Al Sisile kaalub kindlasti üles konjuktuurse raha eest Saudide sõjalise abistamise Jeemenis.
Mis teeb aga Venemaa strateegiline liitlane Hiina? Mõnedki imestavad, miks Hiina ei ole liitunud Venema pommirünnakutega terroristide vastu Süürias. Annaks see ju nii hädavajalikku praktikat tema seni ainukesele lennukikandja (ehitusel on veel kolm) lenduritele. Hiina mõtleb suurelt. Seni kui Obama tähelepanu on koondunud Venemaa väljasuitsetamisele Süüriast, sõlmib Hiina lepingut oma esimese laevastikubaasi rajamiseks välismaal Djiboutis, mis kontrollib Adeni lahte, Bab el Mandemi väina ja Suessi kanalit lõuna poolt. Kui meenutada, et põhja poolt kontrollib Suessi kanalit Venemaa oma mereväebaasist Tartusest, siis me oleme täiesti uues geopoliitilises olukorras Lähis Idas ja maailmas. Rääkimata sellest, et Hiina kindlustab ka sõjaliselt oma liidrirolli USA ja Euroopa arvel toorainerikkas Aafrikas.
Kui USA ei lähe põhimõttelisele muudatusele oma Venemaa vastases poliitikas (ka Euroopas) ja jätkab oma senist pseoudosõda tema enda poolt loodud. rahastatud ja relvastatud ISIL`i vastu, siis võib Obamat tabada järjekordne üllatus. ISIL, kes täna pretendeerib kümne riigi territooriumile, võib tulla täiesti mõistlikule järeldusele, et täna konkreetses situatsioonis pole reaalne ei Damaskuse ega Bagdadi vallutamine. Tark oleks selles suunas jääda strateegiliselt aktiivsesse kaitsesse. Samas mingi Raqqa pole kalifaadi pealinnaks mudugi mitte mingi näitaja. Kalifaadi võim ja kuulsus kajaks kogu maailmas, kui uueks pealinnaks saab Meka või Mediina!
Seni ISIL pole Saude puutunud, sest nood maksavad kalõmmi selle eest.
Ent sõjaliselt on ISIL`ile tee lõunasse vaba ja ka Jeemenis teevad nad praegu mehetegusi. Saudid on aga houthidelt valusalt rappida saanud ja hiljuti lennutasid nad 500 karastanud terroristi põhja Süüriast endale houthide vastu appi. Ent need elukutselised, juba tshetsheenias sõdinud palgasõdurid võivad iga hetk pooli vahetada ja ISIL`iga liituda.
Saudide keskaegne rezhiim võib hetkega kokku variseda. Sel puhul on tillukeses Kataris asuv USCENTKOM ja U.S.Air Forces Central Command koos Lähis Ida suurima lennuväebaasiga ning Bahreinil asuv U.S. viienda laevastiku Combined Maritime Forces kõik löögi all! USA on sunnitud maavägedega sekkuma ja uppuma järjekordses kaoses, mille autoriks ta ise on.
Loomulikult USA tuntav nõrgemine ja tema huvide kokkusobimatus Euroopa huvidega on loonud eeldused poliitikute esilekerkimiseks (nagu M.Le Pen ja V,Orbanis), kes ei ole USA marionetid nagu A.Merkel ja on valmis kaitsma oma riigi ja Euroopa huve. See tendents on süvenev ja kiirenev ning juba tuleval aastal on oodata põhimõttelist kursi muutust Euroopa poliitikas.
Lähis Idas oma suurriigi staatust tõestanud Venemaa hakkab korda looma oma läänepiiri ümber. Esmalt leitakse põhimõtteline lahendus pankrotis Ukraina suunal. Kas see on nagu Krimmi puhul või luuakse puhver Novorossia näol, on juba teisejärguline.
Iseseisvuva Euroopa ja Euroopa huvisi esindava eliidiga ei teki Venemaal mingeid ületamatuid raskusi vastastikuste hoovide piiride kindlaksmääramisel. Baltikumis ja konkreetselt Eestis on oodata poliitikute esiletõusu, kellel on intellektuaalne võimekus aru saada NATO 5. artikli konkreetsest sõnumist: kallaletungi puhul ühele NATO liikmesriigile osutab iga liikmesriik abi kallaletungi ohvrile moel, missugust igaüks loeb hädavajalikuks. Diplomaatiline noot raevuka protestiga Eesti (või osa meie territooriumi) okupeerimise puhul ja selle mittetunnustamine on meile tagatud ainult juhul, kui ei sõlmita Lavrov-Kerry pakti.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 9. detsember 2015
VENEMAA MÕJU KASVAB
Putini Süüria gambiit läheb ilmselt lähiajaloo õpikuisse hiilgava näitena, kuidas minimaalsete sõjaliste vahenditega (polk lennuväge ja paar pataljoni julgestuseks) võib saavutada muljetavaldavaid poliitilisi võite ja koguni haarata enda kätte geopoliitiline initsiatiiv.
Obamat tabas Venemaa vasturünnak Süürias täiesti ootamatult, mis ilmnes vastuolulistes avaldustes ja selge käitumisliini puudumises esimesel nädalal. Ilmselt oli viimase pooleteise aasta ülemaailmne Venemaa ja isiklikult Putini vastane totaalne laimukampaania tekitanud soovmõtlemise sündroomi eelkõige demoniseerijate endi peades. Ei saa ju oodata suurriiklikku käitumist Venemaalt, kelle majanduse sa oled tükikesteks rebinud ja kes ei küündi isegi regionaalse riigi staatuseni.
Tasapisi muidugi toibuti ja vastati vastavalt juba ammu väljatöötatud Venemaa vastase "anakonda" strateegia järgi, mis näeb ette surve suurendamist oma vasallriikide kaudu Eestise Azerbaidzaanini ja islamisisside aktiviseerimist Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Muidugi ka surve suurendamist Krimmile ja Donbassile. Uut vaid niipalju, et ka Türgi õnnestus Vene pommitaja allatulistamisega muuta otseseks vaenlaseks Venemaale.
Ent nagu ma juba varem olen kirjutanud, oli see ränk viga, mida Putin juba on ära kasutanud. S-400 ja lisa hävitajaid tähendab sisuliselt Venemaa lennukeelutsooni rakendamist Süüria kohal. Ilma Venemaaga kooskõlastamata ei saa täna ükski Nato lennuk siseneda Süüria õhuruumi. Kuna täielik ülekaal õhus on kogu Nato eduka sõjapidamise eeltingimuseks, siis täna on Süürias Venemaa peamine sõjaline jõud ja USA on varumeeste pingile surutud.
Kordan siin oma juba mitmel korral avaldatud mõtet, et seni , kuni USA ei muuda oma strateegiat Venemaa suhtes, seda ta ei saa aga muuta, muutmata oma maailmavalitsemise eesmärki, Ameerika üksnes kiirendab oma langust.
Mida rohkem USA oma proxyde kaudu ründab, seda rohkem pakub ta Venemaale kandikul võimalusi tugevneda USA vasallide arvel. Seda sellepärast, et Venemaal on võimaluste aken lahti tõsta mängu panuseid, kuni USA on sunnitud loobumisvõidu andma. Nii oli see Gruusias, Ukrainas, täna Türgis ja homme Baltikumis. Lihtsalt sellepärast, et täna ja vähemalt kolme lähima aasta jooksul VENEMAA ON USA-st ja NATO`st SÕJALISELT TUGEVAM!
Panin hüüumärgi, sest see fakt on kisendavas vastuolus meil valitseva müüdiga. Ma ei ole majandusfundamentalist, nagu seda on liberaalid ja seepärast ei lumma mind fakt, et USA sõjaline eelarve on aastaid üle $600 miljardi ja NATO`l kuskil $800 miljardit aastas, samal ajal kui Venemaa saab endale lubada kõigest $60 miljardit.
Ka ei avalda mulle mõju inimressurssi ja tehnikat loendamine, mis andvat kahekordse sõjalise ülekaalu NATO`le. Sõjas on palju tähtsam kvaliteet. Eelkõige sõjameeste kvaliteet juba Leonidase päevilt. Vene sõdur on valmis oma kodumaa eest sõdima ja surema ning on peajagu üle USA ja Euroopa tarbimisühiskonna egoistidest. Peale kaotatud sõdu Afganistanis ja Iraagis ei ole USA-l võitlusvõimelisi maavägesi. Äsjamääratud uus pederastist maavägede juht on küll hakanud oma arusaamade järgi tõstma võitlusvõimet - Youtubis võite näha kaadreid kus sõjameeste hulgad on pandud käima kõrgekontsalistes naiste kingades, et laiendada nende mitmekesisuse kogemust... . Peale Krimmi on Venemaa sõjaväe moraal pilvedes ja neil sügelevad käed, et ameeriklastele ja türklastele koht kätte näidata.
Võtke kaart ja vaadake Türgi strateegilist olukorda. Põhjas on Venemaa võimsa sõjalise grupeeringuga Musta merd valitsev Krimm. Läänes on põlisvaenlased kreeklased, kes unistavad juba Konstantinoopolis risti kinnitamisest Hagia Sofia kuplile. Lõunas on Venemaa sõjaline grupeering koos Süüria armeega ning Iraani (Türgi peamise konkurent Islamimaailma liidri kohale) võitlejad koos Iraagi armeega. Läänes on Iraani armee ja põlisvaenlase Armeenia armee ja Venemaa sõjaväebaas, mille vägesi täna tugevdatakse. Lisaks on kagus ja lõunas Türgi verises ja leppimatus sõjas 40 mijonilise kurdi rahvaga. Samal ajal on Erdogan vanglasse pistnud kogu Türgi kõrgema sõjalise juhtkonna ja vähendanud armeed ligi poole võrra.
Putin ei hakka Türgile sõda kuulutama, vaid relvastab kurde ja toetab nende iseseisva riigi loomist. Kui Türgi sõjaväelased Erdogani võimult ei kõrvalda, siis me näeme NATO sõjaliselt võimsuselt teise maa lagunemist. Türgi tänane agressioon Iraagis sunnib vaid Iraani aktiivsemalt tegutsema. Kui Türgi sulgeb Vene laevadele väinad, siis on Venemaa ja ka Euroopa huvides, et Putin vastaks veelgi karmimalt, et likvideerida Erdogani rezhiim, mis on muutnud Türgi äärmusislamistide äri vahendajaks, nende treeningbaasiks, haavatute ravimisbaasiks ja jihadistide kogunemiskeskuseks ja transiidimaaks Euroopasse, Venemaale ja Kesk-Aasiasse.
Vastavalt oma strateegiale USA aktiveeribki täna kõik Venemaa vastased jõud. Sügelemine on hakanud juba Karabahhia piiri ääres. Asepresident Biden esitas juba Ukrainas debiilsed nõudmised Venemaale: Krimm Ukrainale anda ja täita Minski leppeid. Viimased panevad teatavasti kohustusi üksnes Kiievile ja Donbassile, mitte Venemaale , Saksamaale ja Prantsusmaale, kes on vaid Ukraina kodusõja osapoolte leppe garandid. Minski leppeid ei täida, ega mõtlegi täita Kiiev, sest see nõuab talt Donetski esindajate õiguste tunnistamist. See on Kiievil võimatu, sest see hajutab kohe müüdi, et Kiiev sõdis mitte terroristidega (kelle arvukus on võrdne Baltimaade elanikkonnaga), vaid teostas sõjakuritegusi ja genotsiidi omaenda kodanike vastu. Samuti seaks see moraalsete värdjatena häbiposti kõik riigid (USA´st Eestini) kes toetasid relvastatud riigipööret ja Poroshenko sõjakuritegusi Donbassis. Ukraina tänane eliit on maa pankrotti ajanud ja neil puudub positiivne programm. Ainus võimalus omaenda rahva poolt kohe mitte lintshitud saada, on sõja jätkamine, mille kaela võib kõik riputada. Juba ongi taas intensiivistumas linnade tulistamine Donbassis.
Ent USA strateegia, mis näeb ette Venemaa jõudude killustamist, ei tööta. Esiteks Putin on saatnud Süüriasse vaid käputäie vägesi ja sedagi peamiselt Kesk sõjaväerigkonnast, mis asub Uraali – Lääne Siberi kandis ja mis vastutab Kesk-Aasia suuna eest. Loogiline, sest just sinna terroristid Süüriast suunatakski. Lõuna ja Lääne sõjaväeringkonnad on säilitanud oma võimsad grupeeringud ja on valmis tegutsemiseks vastavalt Kaukaasia ja Lääne suunal ning mõlemad Ukraina suunal. Niipea kui lähtub oht Ukrainast või Baltikumist on võimalik välkkiire effektiivne vastus. Viimaseks on juba loodud ka spetsiaalne instrument – Tankiarmee, millele NATO`l mõistlik vastus puudub.
USA marionetid on hohollid pankrotti ajanud ja ebaõnnestunud riigina on Ukraina edasisele lagunemisele määratud. Uuest aastast kehtima hakkav koostööleping EL`ga tähendab restuaratsiooni nõuet, nagu meiegi puhul, kui maksti sakslastest ümberasujatele. Poolakad on juba ammu moodustanud komiteed, kelle ülesanne on esitada varade tagastamise nõue Ukrainale. Selle järgi kaks kolmandikku ainuüksi Lvovi linnast kuulub poolakatele. Ka Zhirinoski tahab oma isa tehast tagasi, rääkimata siis prantslastest ja inglastest. Poola Seimis tegi president A.Duda oktoobris avalduse: „Ma kutsun kõiki Poola Vabariigi kodanikke olema valmis võitluseks endiste Poola maade tagastamise eest, kus meie kaasmaalased jätkuvalt kannatavad tagakiusamise ja alanduse all, nüüd juba uue Ukraina juhtkonna poolt. Kui kaasaegne Ukraina mõistab hukka NSVL teod – aga ta seda teeb, siis see riik peab vabatahtlikult andma tagasi Poola maad, mis kuulusid talle ennem 1939.aastat. Me juba töötame selle kallal, et tagastataks Polesje, Galiitsia ja Volõõnia ja meile on hädavajalik kogu Poola Vabariigi elanikkonna toetus. Iga riigi elanik peab olema valmis õiglaseks võitluseks Poola territooriumite tagastamise eest, millel elab tohutu arv etnilisi poolakaid, kes vajavad meie kaitset.“
Ka Rumeenial ja Slovakkial on samasisulised pretentsioonid. Kas Eesti valitsus toetab oma NATO liitlaste õiguslikke nõudmisi või on ta Stalini poolt joonistatud piiride poolt?
USA üritab täristada relvi ka Balti maades, ent Venemaa Lääne sõjaväerigkonna grupeeringu ülekaal on mäekõrgune. Logistamine mööda Eestimaad 68t raskuste tankidega, mis on võimelised liikuma praktiliselt ainult mööda teed, sest muidu upuvad meie pehmesse pinnasesse, on ülikallis militaarturism, mille meie maksumaksjad kõik õhinal kinni maksavad. Sealjuures on nood Abramsid küljelt ja tagant täiesti kaitsetud igivana nõukaaegse lihtsa RPG-7 eest, nagu seda täna houthid Jeemenis demonstreerivad. Milleks on Eestis aga Vietnami aegsed lendavad kirstud A-10? Need on ju täiesti kaitsetud Vene lennukite eest. Kas nende ülesandeks on äraeksinud seenelisi otsida või meie riigi raha hävitamine? Vastust ei tea mitte ükski meie sõjaväe juht ega poliitik.
Täna ei ole USA võimeline pidama tuumasõda Venemaaga, sest see tähendaks ta enda hävingut. Venemaa tuumatriaad on Ameerkast kaasaegsem igas komponentis.
Seepärast on USA plaaninud sõda Venemaa vastu tavarelvastusega, „Globaalse välkkiire löögi“ doktriini raames. Tänaseks on paljudele üllatuslikult Venemaa tõestanud, et teda üksnes ei suudeta võita ainuüksi tavarelvastust kasutades, vaid ta on ka TUGEVAM AMEERIKAST! Tõestuseks toon järgmised faktid:
1. USA ei ole võimeline Venemaa ja ta ümbruse sõjateatris tagama ülekaalu õhus, mis on absoluutseks eelduseks tema maavägede edukaks kasutamiseks.
2. Venemaa maavägede võitlusvõime on selgelt parem.
3. Venemaa on selgelt ette rebinud Ameerikast Raadioelektroonilises võitluses, mida demonstreeriti juba eelmine aasta „Donald Cook´i“ intsidendis. Venemaa omab täna võimet 300 km raadiuses (Krasuha-4) sisuliselt halvata kogu kogu NATO väekontigendi kõrgtehnoloogiline tehnika. Need maapealsed jaamad on Süürias, Krimmis, Kaliningradis jm. Lennukitel on jaamad Rõcag ja Hibini.
Ilma oma tehnilist mahajäämust tasa tegemata oleks USA vägedele täna lahing venelastega enesetapp. Ka kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt ei suudeta seda teha ennem kolme aastat.
4. Venemaal on maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-400 ja kohe on valmis S-500. Töö käib juba S-600 kallal. Kuna ameeriklaste tiibraketid on eelmise sajandi kaheksakümnete alguse lugu, siis ehitati juba NSVLiidus välja kolmetsoonilise tiibrakettide vastane õhukaitsesüsteem. Venemaa raketikaitsesüsteem on maailma parim.
5, Venemaa on loonud USA-st paremad tiibraketid nii laevade, allveelaevade kui ka lennukite variandis. Need on palju odavamad ja tehnoloogiliselt lihtsamad kui õhutõrje raketid ja nende vorpimisega Venemaa täna tegelebki. „Kalibri“ süsteemi tiibraketid lendavad keskmiselt 50m kõrgusel, võivad aga lennata ka 20 m kõrgusel.
6.Reagani Tähesõdade idee on ka Globaalse Välkkiire Löögi südamikuks. See võimaldaks rünnata Venemaad ootamatult tavarelvastusega ja põhjustada maksimaalset kahjut tema tuumajõududele. Allesjäänud ballistilised kättemaksuraketid tuleks maha võtta mitmejärgulise õhukaitserakettidega: selleks eelpositsioon Poolas ja Rumeenias, laevadel „Aegis“ ja viimane positsioon Ameerika mandril Alaskal ja Kalifornias.
Nato laevastiku ja lennuväe baasid Euroopas on Venemaa taktikaliste ballistiliste rakettide vastu kaitstud USA parima õhukaitsekompleksiga Patriot PAC-3, mis ühe Vene ballistilise raketi võtab maha keskmiselt kahe raketiga. Patrioodi madalaim tegutsemiskõrgus on 60m.
7. Kui me nüüd panema kokku faktid punktides 5, ja 6., siis tuleb välja, et paradoksaalselt on Venemaal Tähesõdade idee praktikas juba täna ellu viinud.
Patrioodid ei suuda täna mitte ühtegi USA baasi kaitsta. Veelgi enam, nad on ise madalallendavate Vene tiibrakettide ees kaitsetud! Venemaa võib täna ise anda ennetava välkkiire löögi oma tiibrakettidega ja purustada kõik NATO baasid seal asuva tehnika ja vägedega.
Kuna Venemaal pole eesmärgiks Euroopa vallutamine Marxi-Lenini ideede võidu nimel, siis ta seda muidugi ei tee. Ent neid patoloogilisi Venemaa vaenlasi, kel pole arunatukest arusaamaks, et suurriigiga ei klähvita, tutistab ta valusalt.
Roman Ubakivi
Putini Süüria gambiit läheb ilmselt lähiajaloo õpikuisse hiilgava näitena, kuidas minimaalsete sõjaliste vahenditega (polk lennuväge ja paar pataljoni julgestuseks) võib saavutada muljetavaldavaid poliitilisi võite ja koguni haarata enda kätte geopoliitiline initsiatiiv.
Obamat tabas Venemaa vasturünnak Süürias täiesti ootamatult, mis ilmnes vastuolulistes avaldustes ja selge käitumisliini puudumises esimesel nädalal. Ilmselt oli viimase pooleteise aasta ülemaailmne Venemaa ja isiklikult Putini vastane totaalne laimukampaania tekitanud soovmõtlemise sündroomi eelkõige demoniseerijate endi peades. Ei saa ju oodata suurriiklikku käitumist Venemaalt, kelle majanduse sa oled tükikesteks rebinud ja kes ei küündi isegi regionaalse riigi staatuseni.
Tasapisi muidugi toibuti ja vastati vastavalt juba ammu väljatöötatud Venemaa vastase "anakonda" strateegia järgi, mis näeb ette surve suurendamist oma vasallriikide kaudu Eestise Azerbaidzaanini ja islamisisside aktiviseerimist Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Muidugi ka surve suurendamist Krimmile ja Donbassile. Uut vaid niipalju, et ka Türgi õnnestus Vene pommitaja allatulistamisega muuta otseseks vaenlaseks Venemaale.
Ent nagu ma juba varem olen kirjutanud, oli see ränk viga, mida Putin juba on ära kasutanud. S-400 ja lisa hävitajaid tähendab sisuliselt Venemaa lennukeelutsooni rakendamist Süüria kohal. Ilma Venemaaga kooskõlastamata ei saa täna ükski Nato lennuk siseneda Süüria õhuruumi. Kuna täielik ülekaal õhus on kogu Nato eduka sõjapidamise eeltingimuseks, siis täna on Süürias Venemaa peamine sõjaline jõud ja USA on varumeeste pingile surutud.
Kordan siin oma juba mitmel korral avaldatud mõtet, et seni , kuni USA ei muuda oma strateegiat Venemaa suhtes, seda ta ei saa aga muuta, muutmata oma maailmavalitsemise eesmärki, Ameerika üksnes kiirendab oma langust.
Mida rohkem USA oma proxyde kaudu ründab, seda rohkem pakub ta Venemaale kandikul võimalusi tugevneda USA vasallide arvel. Seda sellepärast, et Venemaal on võimaluste aken lahti tõsta mängu panuseid, kuni USA on sunnitud loobumisvõidu andma. Nii oli see Gruusias, Ukrainas, täna Türgis ja homme Baltikumis. Lihtsalt sellepärast, et täna ja vähemalt kolme lähima aasta jooksul VENEMAA ON USA-st ja NATO`st SÕJALISELT TUGEVAM!
Panin hüüumärgi, sest see fakt on kisendavas vastuolus meil valitseva müüdiga. Ma ei ole majandusfundamentalist, nagu seda on liberaalid ja seepärast ei lumma mind fakt, et USA sõjaline eelarve on aastaid üle $600 miljardi ja NATO`l kuskil $800 miljardit aastas, samal ajal kui Venemaa saab endale lubada kõigest $60 miljardit.
Ka ei avalda mulle mõju inimressurssi ja tehnikat loendamine, mis andvat kahekordse sõjalise ülekaalu NATO`le. Sõjas on palju tähtsam kvaliteet. Eelkõige sõjameeste kvaliteet juba Leonidase päevilt. Vene sõdur on valmis oma kodumaa eest sõdima ja surema ning on peajagu üle USA ja Euroopa tarbimisühiskonna egoistidest. Peale kaotatud sõdu Afganistanis ja Iraagis ei ole USA-l võitlusvõimelisi maavägesi. Äsjamääratud uus pederastist maavägede juht on küll hakanud oma arusaamade järgi tõstma võitlusvõimet - Youtubis võite näha kaadreid kus sõjameeste hulgad on pandud käima kõrgekontsalistes naiste kingades, et laiendada nende mitmekesisuse kogemust... . Peale Krimmi on Venemaa sõjaväe moraal pilvedes ja neil sügelevad käed, et ameeriklastele ja türklastele koht kätte näidata.
Võtke kaart ja vaadake Türgi strateegilist olukorda. Põhjas on Venemaa võimsa sõjalise grupeeringuga Musta merd valitsev Krimm. Läänes on põlisvaenlased kreeklased, kes unistavad juba Konstantinoopolis risti kinnitamisest Hagia Sofia kuplile. Lõunas on Venemaa sõjaline grupeering koos Süüria armeega ning Iraani (Türgi peamise konkurent Islamimaailma liidri kohale) võitlejad koos Iraagi armeega. Läänes on Iraani armee ja põlisvaenlase Armeenia armee ja Venemaa sõjaväebaas, mille vägesi täna tugevdatakse. Lisaks on kagus ja lõunas Türgi verises ja leppimatus sõjas 40 mijonilise kurdi rahvaga. Samal ajal on Erdogan vanglasse pistnud kogu Türgi kõrgema sõjalise juhtkonna ja vähendanud armeed ligi poole võrra.
Putin ei hakka Türgile sõda kuulutama, vaid relvastab kurde ja toetab nende iseseisva riigi loomist. Kui Türgi sõjaväelased Erdogani võimult ei kõrvalda, siis me näeme NATO sõjaliselt võimsuselt teise maa lagunemist. Türgi tänane agressioon Iraagis sunnib vaid Iraani aktiivsemalt tegutsema. Kui Türgi sulgeb Vene laevadele väinad, siis on Venemaa ja ka Euroopa huvides, et Putin vastaks veelgi karmimalt, et likvideerida Erdogani rezhiim, mis on muutnud Türgi äärmusislamistide äri vahendajaks, nende treeningbaasiks, haavatute ravimisbaasiks ja jihadistide kogunemiskeskuseks ja transiidimaaks Euroopasse, Venemaale ja Kesk-Aasiasse.
Vastavalt oma strateegiale USA aktiveeribki täna kõik Venemaa vastased jõud. Sügelemine on hakanud juba Karabahhia piiri ääres. Asepresident Biden esitas juba Ukrainas debiilsed nõudmised Venemaale: Krimm Ukrainale anda ja täita Minski leppeid. Viimased panevad teatavasti kohustusi üksnes Kiievile ja Donbassile, mitte Venemaale , Saksamaale ja Prantsusmaale, kes on vaid Ukraina kodusõja osapoolte leppe garandid. Minski leppeid ei täida, ega mõtlegi täita Kiiev, sest see nõuab talt Donetski esindajate õiguste tunnistamist. See on Kiievil võimatu, sest see hajutab kohe müüdi, et Kiiev sõdis mitte terroristidega (kelle arvukus on võrdne Baltimaade elanikkonnaga), vaid teostas sõjakuritegusi ja genotsiidi omaenda kodanike vastu. Samuti seaks see moraalsete värdjatena häbiposti kõik riigid (USA´st Eestini) kes toetasid relvastatud riigipööret ja Poroshenko sõjakuritegusi Donbassis. Ukraina tänane eliit on maa pankrotti ajanud ja neil puudub positiivne programm. Ainus võimalus omaenda rahva poolt kohe mitte lintshitud saada, on sõja jätkamine, mille kaela võib kõik riputada. Juba ongi taas intensiivistumas linnade tulistamine Donbassis.
Ent USA strateegia, mis näeb ette Venemaa jõudude killustamist, ei tööta. Esiteks Putin on saatnud Süüriasse vaid käputäie vägesi ja sedagi peamiselt Kesk sõjaväerigkonnast, mis asub Uraali – Lääne Siberi kandis ja mis vastutab Kesk-Aasia suuna eest. Loogiline, sest just sinna terroristid Süüriast suunatakski. Lõuna ja Lääne sõjaväeringkonnad on säilitanud oma võimsad grupeeringud ja on valmis tegutsemiseks vastavalt Kaukaasia ja Lääne suunal ning mõlemad Ukraina suunal. Niipea kui lähtub oht Ukrainast või Baltikumist on võimalik välkkiire effektiivne vastus. Viimaseks on juba loodud ka spetsiaalne instrument – Tankiarmee, millele NATO`l mõistlik vastus puudub.
USA marionetid on hohollid pankrotti ajanud ja ebaõnnestunud riigina on Ukraina edasisele lagunemisele määratud. Uuest aastast kehtima hakkav koostööleping EL`ga tähendab restuaratsiooni nõuet, nagu meiegi puhul, kui maksti sakslastest ümberasujatele. Poolakad on juba ammu moodustanud komiteed, kelle ülesanne on esitada varade tagastamise nõue Ukrainale. Selle järgi kaks kolmandikku ainuüksi Lvovi linnast kuulub poolakatele. Ka Zhirinoski tahab oma isa tehast tagasi, rääkimata siis prantslastest ja inglastest. Poola Seimis tegi president A.Duda oktoobris avalduse: „Ma kutsun kõiki Poola Vabariigi kodanikke olema valmis võitluseks endiste Poola maade tagastamise eest, kus meie kaasmaalased jätkuvalt kannatavad tagakiusamise ja alanduse all, nüüd juba uue Ukraina juhtkonna poolt. Kui kaasaegne Ukraina mõistab hukka NSVL teod – aga ta seda teeb, siis see riik peab vabatahtlikult andma tagasi Poola maad, mis kuulusid talle ennem 1939.aastat. Me juba töötame selle kallal, et tagastataks Polesje, Galiitsia ja Volõõnia ja meile on hädavajalik kogu Poola Vabariigi elanikkonna toetus. Iga riigi elanik peab olema valmis õiglaseks võitluseks Poola territooriumite tagastamise eest, millel elab tohutu arv etnilisi poolakaid, kes vajavad meie kaitset.“
Ka Rumeenial ja Slovakkial on samasisulised pretentsioonid. Kas Eesti valitsus toetab oma NATO liitlaste õiguslikke nõudmisi või on ta Stalini poolt joonistatud piiride poolt?
USA üritab täristada relvi ka Balti maades, ent Venemaa Lääne sõjaväerigkonna grupeeringu ülekaal on mäekõrgune. Logistamine mööda Eestimaad 68t raskuste tankidega, mis on võimelised liikuma praktiliselt ainult mööda teed, sest muidu upuvad meie pehmesse pinnasesse, on ülikallis militaarturism, mille meie maksumaksjad kõik õhinal kinni maksavad. Sealjuures on nood Abramsid küljelt ja tagant täiesti kaitsetud igivana nõukaaegse lihtsa RPG-7 eest, nagu seda täna houthid Jeemenis demonstreerivad. Milleks on Eestis aga Vietnami aegsed lendavad kirstud A-10? Need on ju täiesti kaitsetud Vene lennukite eest. Kas nende ülesandeks on äraeksinud seenelisi otsida või meie riigi raha hävitamine? Vastust ei tea mitte ükski meie sõjaväe juht ega poliitik.
Täna ei ole USA võimeline pidama tuumasõda Venemaaga, sest see tähendaks ta enda hävingut. Venemaa tuumatriaad on Ameerkast kaasaegsem igas komponentis.
Seepärast on USA plaaninud sõda Venemaa vastu tavarelvastusega, „Globaalse välkkiire löögi“ doktriini raames. Tänaseks on paljudele üllatuslikult Venemaa tõestanud, et teda üksnes ei suudeta võita ainuüksi tavarelvastust kasutades, vaid ta on ka TUGEVAM AMEERIKAST! Tõestuseks toon järgmised faktid:
1. USA ei ole võimeline Venemaa ja ta ümbruse sõjateatris tagama ülekaalu õhus, mis on absoluutseks eelduseks tema maavägede edukaks kasutamiseks.
2. Venemaa maavägede võitlusvõime on selgelt parem.
3. Venemaa on selgelt ette rebinud Ameerikast Raadioelektroonilises võitluses, mida demonstreeriti juba eelmine aasta „Donald Cook´i“ intsidendis. Venemaa omab täna võimet 300 km raadiuses (Krasuha-4) sisuliselt halvata kogu kogu NATO väekontigendi kõrgtehnoloogiline tehnika. Need maapealsed jaamad on Süürias, Krimmis, Kaliningradis jm. Lennukitel on jaamad Rõcag ja Hibini.
Ilma oma tehnilist mahajäämust tasa tegemata oleks USA vägedele täna lahing venelastega enesetapp. Ka kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt ei suudeta seda teha ennem kolme aastat.
4. Venemaal on maailma parimad õhukaitsesüsteemid S-400 ja kohe on valmis S-500. Töö käib juba S-600 kallal. Kuna ameeriklaste tiibraketid on eelmise sajandi kaheksakümnete alguse lugu, siis ehitati juba NSVLiidus välja kolmetsoonilise tiibrakettide vastane õhukaitsesüsteem. Venemaa raketikaitsesüsteem on maailma parim.
5, Venemaa on loonud USA-st paremad tiibraketid nii laevade, allveelaevade kui ka lennukite variandis. Need on palju odavamad ja tehnoloogiliselt lihtsamad kui õhutõrje raketid ja nende vorpimisega Venemaa täna tegelebki. „Kalibri“ süsteemi tiibraketid lendavad keskmiselt 50m kõrgusel, võivad aga lennata ka 20 m kõrgusel.
6.Reagani Tähesõdade idee on ka Globaalse Välkkiire Löögi südamikuks. See võimaldaks rünnata Venemaad ootamatult tavarelvastusega ja põhjustada maksimaalset kahjut tema tuumajõududele. Allesjäänud ballistilised kättemaksuraketid tuleks maha võtta mitmejärgulise õhukaitserakettidega: selleks eelpositsioon Poolas ja Rumeenias, laevadel „Aegis“ ja viimane positsioon Ameerika mandril Alaskal ja Kalifornias.
Nato laevastiku ja lennuväe baasid Euroopas on Venemaa taktikaliste ballistiliste rakettide vastu kaitstud USA parima õhukaitsekompleksiga Patriot PAC-3, mis ühe Vene ballistilise raketi võtab maha keskmiselt kahe raketiga. Patrioodi madalaim tegutsemiskõrgus on 60m.
7. Kui me nüüd panema kokku faktid punktides 5, ja 6., siis tuleb välja, et paradoksaalselt on Venemaal Tähesõdade idee praktikas juba täna ellu viinud.
Patrioodid ei suuda täna mitte ühtegi USA baasi kaitsta. Veelgi enam, nad on ise madalallendavate Vene tiibrakettide ees kaitsetud! Venemaa võib täna ise anda ennetava välkkiire löögi oma tiibrakettidega ja purustada kõik NATO baasid seal asuva tehnika ja vägedega.
Kuna Venemaal pole eesmärgiks Euroopa vallutamine Marxi-Lenini ideede võidu nimel, siis ta seda muidugi ei tee. Ent neid patoloogilisi Venemaa vaenlasi, kel pole arunatukest arusaamaks, et suurriigiga ei klähvita, tutistab ta valusalt.
Roman Ubakivi
laupäev, 5. detsember 2015
SÜÜRIA SÕJAST
Süürias möllab kodusõda. Osa rahvast on riigi seadusliku presidendi al-Assadi poolt, keda toetavad Venemaa, Iraan ja Hesbolla. Teisalt on relvastatud mässulised, keda toetavad USA koos oma sulastega ja terroristide organisatsioonid eesotsas ISIS`e ja AlQaeda järelejäänud Süüria haruga . USA muidugi teeskleb, et ta võitleb ISIS`ega, ent tegelikult sai ISIS oma tiibu laotada üksnes ainult tänu USA, Türgi, Saudi Araabia ja Katari abile rahastamisel ja relvastamisel. Kõik ISIS`e tänased juhid on läbi käinud USA vanglatest ja on seega potentsiaalsed CIA agendid. ISIL´i kasutatakse ära instrumendina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks, kurdide vastu ning malakana Euroopa ja Venemaa vastu.
USA-le täiesti ootamatu Venemaa sõtta astumine oma vana liitlase Süüria poolel vajas muidugi vastust. Vene lennuväe üllatavalt efektiivne tegutsemine terroristide vastu on muutnud sõja kulgemise suunda. On selge, et Süüria valitsus koos oma liitlastega on suuteline puhastama oma maa terroristidest. Igaüks, kes tahab kujundada selle piirkonna tulevikku, sekkub seepärast mängu. USA on sunnitud loobuma oma jutust, nagu võit ISIL`i üle on kaugete aastate taga ja räägib juba maavägede saatmisest piirkonda.
Täna võib juba öelda, et Süüria on juba teine tagasilöök USA juhitava kaose strateegias. Esimene oli Egiptus, kus Musulmanide Vennaskonna kõrvaldas võimult sõjaväelased. Muslemimaailm on tugevas käärimises ja plahvatusohtlik noore elanikkonna,viletsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõiglase maailmakorra tõttu. USA otsustas seda energeetikat rakendada nn.“ Araabia kevade“ (sünonüüm nn.“Värvilistele revolutsioonidele“) kaudu oma geopoliitiliste eesmärkide vankri ette. Eesmärgiks oli teatavasti kõigi piirkonna riikide destabiliseerimine, lammutamaks senised riigid, et uusmoodustised siduda oma vankri külge, asendades muslimite maailma väärtussüsteem oma „demokraatiaga“. Selline utoopiline riigiehitamismissioon kukkus läbi juba Bush noorema ajal ja täna, kavatsedes piirkonnast lahkuda Hiina taltsutamise eesmärgil, on tähtis jätta maha selline kaos, et konkurendid tekkinud vaakumit ei tahaks täita.
Obama üllatuseks ja meelepahaks võttis Putin väljakutse vastu ja hakkas kaosest korda looma. USA alahindas Venemaa võimsust lootes Putini Afganistani sarnast läbikukkumist ja lugedes Putini piirkonnaks väljaajamiseks piisavaks ähvardused Vene lennukite allakukkumise kohta alguses kaitseministri A.Carteri, siis riigisekretäri J.Kerry ja viimaks Obama endi suu läbi.
Kaks vene lennukit ja üks helikopter ongi teatavasti alla tulistatud. Reisilennuki puhul viivad minust targemate spetsialistide kinnitusel niidid Katari välisministri juurde, kes praktiliselt riiki juhib. Pahaaimamatu sõjalennuki tulistas teatavasti alla varitsusest Erdogani ja Davutouglu käsu peale (nende endi sõnade järgi) Türgi hävitaja, kes sai andmed Vene rindepommitaja marsuudi,aja ja kõrguse kohta aegsasti oma koalitsiooni juhilt USA-lt. Viimasel oli teatavasti Venemaaga kokkulepe, mille kohaselt just sarnaste kokkupõrgete vältimiseks Venemaa oma lennukite tegutsemise kavad teatavaks tegi. Helikopteri hävitasid õigeaegselt platsis olnud Türgi ja CNN operaatorite videode põhjal Türgi ühe partei grupeeringu „Hallid hundid“ liikmed USA-s valmistatud tankitõrjekompleksiga „Tow“. Nemad tapsid ka katapulteerunud lennuki komandöri, mis on sõjakuritegu.
Miks Erdogan ja Davutouglu läksid niisuguse meeleheitliku provokatsiooni peale kui Türgi jääb Venemaale selgelt alla igas sõjalise võimsuse komponendis ja türklased on juba viis sajandit eranditult haledalt peksa saanud nii, et neil peaks olema juba geeni tasemel sissejuurdunud kabuhirm vene sõjamehe ees?!
Esmalt vast NATO liitlase USA vihmavarju ja karistamatuse illusiooni tõttu. Lisaks USA korduvatele avalikele ähvardustele Venemaa suunas kirjutasid Türgi juhtivad lehed, et G-20 kohtumisel olevat Obama nõusolevalt noogutanud Erdogani vastavasisulise küsimuse peale. Ent Erdogan läks samamoodi haneks kui Saakashviligi, kes Gruusia sõda alustas ja pärast silmad hirmu täis USA abi lootis. Planeeritud abi Balti ja Poola presidentide näol graafiku kohaselt saabuski, kuid rumal oli oodata, et USA seob end juba ette sõjaliselt kaotatud avantüüriga. Kombati lihtsalt Venemaa otsusekindlust, sest Putin oli ära kaugel Hiinas olümpiamängudel ja Medvedjev oli kalal. Bluff ei läinud lihtsalt seekord läbi ja Venemaa tugevnes kahe piirkonna võrra ja tee Tblisi on täna avatud.
Erdogan pole veel aru saanud, et ameeriklastele on poliitika nagu pokker. Teist korda bluffis USA juba Ukrainas (jälle oli Putini tähelepanu seotud olümpiamängudega!) ja resultaadiks on Venemaa võit uppumatu lennukikandja Krimmi näol, milleta oleks võimatu tänane Süüria operatsioon. Täna hoiavad ka kaks väikest laevukest Sevastoopoli reidil oma tiibrakettidega sihikul kogu USA Vahemere laevastikku.
Stoltenbergi algne reaktsioon oligi Türgile paljulubav, ent see kajastas vaid USA arvamust. Euroopa elulised huvid langevad täna ilmselgelt kokku Venemaa huviga purustada ISIL ja seepärast pole USA-l võimalik moodustada ühisrinnet Venemaa vastu. USA ja seega NATO pesid jälle oma käed puhtaks ja Türgi, ajades vihale Vene karu, seisabki temaga silmitsi.
Kuni Araabia kevade sütitamiseni olid Süüria ja Türgi suhted ülisõbralikud. Ent kui käivitus USA stsenaarium ja võimule hakkasid trügima Saudide ja Katari poolt rahastatud islami fundamentalistid ehk Muslimi Vennaskond (nende mõõdukasse leeri kuulub ka Erdogani partei), avanes hoopis ahvatlevam perspektiiv kui konutada EL lävepaku taga. Muidugi, kus geopoliitika,seal ka nafta, ning üheks tähtsaks aspektiks on ka 2011.a. Iraani-Iraagi-Süüria vahel gaasijuhtme ehitamise kokkulepe.
Peamiseks Erdogani ja Davutouglu motiiviks on aga mitte ainult Ottomani impeeriumi taastamine tema hiigelaegadel (mitte juhuslikult ei ole selle kohta tehtud meiegi telekas näidatud film). Nende isu ulatub Baikali järvest Atlandi ookeanini! Ja Euroopas ei ole garantiid, et piirdutakse vaid Balkani ja Viini lähistega. Hiljuti Türgi sõjaväeautodega liikvele aetud miljonine musulmanide inimmassi käputäis esindajaid halvasid hiljuti kogu EL pealinna Brüsseli millest meie müütilise kaitsekilbi NATO peakorter asub mõne kilomeetri kaugusel.
Selle eesmärgi saavutamise esimeseks sammuks on aga loomulikult hädavajalik purustada al Assadi legitiimne võim terroristide käe läbi ja seejärel okupeerida Süüria terrorismivastase võitluse lipu all. Putini otsustav sekkumine purustab kogu selle unistuse. Seega langevad USA ja Türgi põhihuvi täna kokku – Venemaa tuleb kõiki vahendeid kasutades Süüriast välja ajada. Miks see ei õnnestu, sellest vast edaspidi.
Täna võime vaid nentida, et Türgi naftaäri terroristidega oleks USA juba ammu tahtmise korral kergelt likvideerinud lihtsalt bankade ülekannete blokeerimise teel. USA-l ei ole ju halvemad satelliitpildid, luuredroonid ja luureagendid oma NATO liitlase sadamates kui venelastel. Loomulikult teavad nad kõike juba ammu.
Türgi kaitseks tuleb ameeriklastel aga vihmaussi kombel vingerdada ja lolli mängida, Venemaal on aga kerge infosõjas skoorida.
Roman Ubakivi
Süürias möllab kodusõda. Osa rahvast on riigi seadusliku presidendi al-Assadi poolt, keda toetavad Venemaa, Iraan ja Hesbolla. Teisalt on relvastatud mässulised, keda toetavad USA koos oma sulastega ja terroristide organisatsioonid eesotsas ISIS`e ja AlQaeda järelejäänud Süüria haruga . USA muidugi teeskleb, et ta võitleb ISIS`ega, ent tegelikult sai ISIS oma tiibu laotada üksnes ainult tänu USA, Türgi, Saudi Araabia ja Katari abile rahastamisel ja relvastamisel. Kõik ISIS`e tänased juhid on läbi käinud USA vanglatest ja on seega potentsiaalsed CIA agendid. ISIL´i kasutatakse ära instrumendina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks, kurdide vastu ning malakana Euroopa ja Venemaa vastu.
USA-le täiesti ootamatu Venemaa sõtta astumine oma vana liitlase Süüria poolel vajas muidugi vastust. Vene lennuväe üllatavalt efektiivne tegutsemine terroristide vastu on muutnud sõja kulgemise suunda. On selge, et Süüria valitsus koos oma liitlastega on suuteline puhastama oma maa terroristidest. Igaüks, kes tahab kujundada selle piirkonna tulevikku, sekkub seepärast mängu. USA on sunnitud loobuma oma jutust, nagu võit ISIL`i üle on kaugete aastate taga ja räägib juba maavägede saatmisest piirkonda.
Täna võib juba öelda, et Süüria on juba teine tagasilöök USA juhitava kaose strateegias. Esimene oli Egiptus, kus Musulmanide Vennaskonna kõrvaldas võimult sõjaväelased. Muslemimaailm on tugevas käärimises ja plahvatusohtlik noore elanikkonna,viletsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõiglase maailmakorra tõttu. USA otsustas seda energeetikat rakendada nn.“ Araabia kevade“ (sünonüüm nn.“Värvilistele revolutsioonidele“) kaudu oma geopoliitiliste eesmärkide vankri ette. Eesmärgiks oli teatavasti kõigi piirkonna riikide destabiliseerimine, lammutamaks senised riigid, et uusmoodustised siduda oma vankri külge, asendades muslimite maailma väärtussüsteem oma „demokraatiaga“. Selline utoopiline riigiehitamismissioon kukkus läbi juba Bush noorema ajal ja täna, kavatsedes piirkonnast lahkuda Hiina taltsutamise eesmärgil, on tähtis jätta maha selline kaos, et konkurendid tekkinud vaakumit ei tahaks täita.
Obama üllatuseks ja meelepahaks võttis Putin väljakutse vastu ja hakkas kaosest korda looma. USA alahindas Venemaa võimsust lootes Putini Afganistani sarnast läbikukkumist ja lugedes Putini piirkonnaks väljaajamiseks piisavaks ähvardused Vene lennukite allakukkumise kohta alguses kaitseministri A.Carteri, siis riigisekretäri J.Kerry ja viimaks Obama endi suu läbi.
Kaks vene lennukit ja üks helikopter ongi teatavasti alla tulistatud. Reisilennuki puhul viivad minust targemate spetsialistide kinnitusel niidid Katari välisministri juurde, kes praktiliselt riiki juhib. Pahaaimamatu sõjalennuki tulistas teatavasti alla varitsusest Erdogani ja Davutouglu käsu peale (nende endi sõnade järgi) Türgi hävitaja, kes sai andmed Vene rindepommitaja marsuudi,aja ja kõrguse kohta aegsasti oma koalitsiooni juhilt USA-lt. Viimasel oli teatavasti Venemaaga kokkulepe, mille kohaselt just sarnaste kokkupõrgete vältimiseks Venemaa oma lennukite tegutsemise kavad teatavaks tegi. Helikopteri hävitasid õigeaegselt platsis olnud Türgi ja CNN operaatorite videode põhjal Türgi ühe partei grupeeringu „Hallid hundid“ liikmed USA-s valmistatud tankitõrjekompleksiga „Tow“. Nemad tapsid ka katapulteerunud lennuki komandöri, mis on sõjakuritegu.
Miks Erdogan ja Davutouglu läksid niisuguse meeleheitliku provokatsiooni peale kui Türgi jääb Venemaale selgelt alla igas sõjalise võimsuse komponendis ja türklased on juba viis sajandit eranditult haledalt peksa saanud nii, et neil peaks olema juba geeni tasemel sissejuurdunud kabuhirm vene sõjamehe ees?!
Esmalt vast NATO liitlase USA vihmavarju ja karistamatuse illusiooni tõttu. Lisaks USA korduvatele avalikele ähvardustele Venemaa suunas kirjutasid Türgi juhtivad lehed, et G-20 kohtumisel olevat Obama nõusolevalt noogutanud Erdogani vastavasisulise küsimuse peale. Ent Erdogan läks samamoodi haneks kui Saakashviligi, kes Gruusia sõda alustas ja pärast silmad hirmu täis USA abi lootis. Planeeritud abi Balti ja Poola presidentide näol graafiku kohaselt saabuski, kuid rumal oli oodata, et USA seob end juba ette sõjaliselt kaotatud avantüüriga. Kombati lihtsalt Venemaa otsusekindlust, sest Putin oli ära kaugel Hiinas olümpiamängudel ja Medvedjev oli kalal. Bluff ei läinud lihtsalt seekord läbi ja Venemaa tugevnes kahe piirkonna võrra ja tee Tblisi on täna avatud.
Erdogan pole veel aru saanud, et ameeriklastele on poliitika nagu pokker. Teist korda bluffis USA juba Ukrainas (jälle oli Putini tähelepanu seotud olümpiamängudega!) ja resultaadiks on Venemaa võit uppumatu lennukikandja Krimmi näol, milleta oleks võimatu tänane Süüria operatsioon. Täna hoiavad ka kaks väikest laevukest Sevastoopoli reidil oma tiibrakettidega sihikul kogu USA Vahemere laevastikku.
Stoltenbergi algne reaktsioon oligi Türgile paljulubav, ent see kajastas vaid USA arvamust. Euroopa elulised huvid langevad täna ilmselgelt kokku Venemaa huviga purustada ISIL ja seepärast pole USA-l võimalik moodustada ühisrinnet Venemaa vastu. USA ja seega NATO pesid jälle oma käed puhtaks ja Türgi, ajades vihale Vene karu, seisabki temaga silmitsi.
Kuni Araabia kevade sütitamiseni olid Süüria ja Türgi suhted ülisõbralikud. Ent kui käivitus USA stsenaarium ja võimule hakkasid trügima Saudide ja Katari poolt rahastatud islami fundamentalistid ehk Muslimi Vennaskond (nende mõõdukasse leeri kuulub ka Erdogani partei), avanes hoopis ahvatlevam perspektiiv kui konutada EL lävepaku taga. Muidugi, kus geopoliitika,seal ka nafta, ning üheks tähtsaks aspektiks on ka 2011.a. Iraani-Iraagi-Süüria vahel gaasijuhtme ehitamise kokkulepe.
Peamiseks Erdogani ja Davutouglu motiiviks on aga mitte ainult Ottomani impeeriumi taastamine tema hiigelaegadel (mitte juhuslikult ei ole selle kohta tehtud meiegi telekas näidatud film). Nende isu ulatub Baikali järvest Atlandi ookeanini! Ja Euroopas ei ole garantiid, et piirdutakse vaid Balkani ja Viini lähistega. Hiljuti Türgi sõjaväeautodega liikvele aetud miljonine musulmanide inimmassi käputäis esindajaid halvasid hiljuti kogu EL pealinna Brüsseli millest meie müütilise kaitsekilbi NATO peakorter asub mõne kilomeetri kaugusel.
Selle eesmärgi saavutamise esimeseks sammuks on aga loomulikult hädavajalik purustada al Assadi legitiimne võim terroristide käe läbi ja seejärel okupeerida Süüria terrorismivastase võitluse lipu all. Putini otsustav sekkumine purustab kogu selle unistuse. Seega langevad USA ja Türgi põhihuvi täna kokku – Venemaa tuleb kõiki vahendeid kasutades Süüriast välja ajada. Miks see ei õnnestu, sellest vast edaspidi.
Täna võime vaid nentida, et Türgi naftaäri terroristidega oleks USA juba ammu tahtmise korral kergelt likvideerinud lihtsalt bankade ülekannete blokeerimise teel. USA-l ei ole ju halvemad satelliitpildid, luuredroonid ja luureagendid oma NATO liitlase sadamates kui venelastel. Loomulikult teavad nad kõike juba ammu.
Türgi kaitseks tuleb ameeriklastel aga vihmaussi kombel vingerdada ja lolli mängida, Venemaal on aga kerge infosõjas skoorida.
Roman Ubakivi
neljapäev, 3. detsember 2015
SÜÜRIA SÕJA TÄHENDUSEST
Süüria sõjas on mitu tasapinda. Kõige tähtsam on muidugi geopoliitiline, mis määrab otseselt ka Eesti tuleviku. Süüria platsdarmil põrkuvad kokku kaks vastandlikku jõudu.
Ühelt poolt Venemaa oma liitlaste Iraani ja Süüriaga, kes esindavad tänase rahvusvahelise õiguse kohast multipolaarset maailma. ÜRO teatavasti peegeldab hierarhilist maailma, kus viiele suurriigile Julgeolekunõukogus on antud veto õigus, mida ei oma harilikud riigid. Viimastele on tagatud rahvuslik suveräänsus oma riigi piirides kui selle vastu ei ole ühiselt kõik viiis suurriiki. See annab suurriikidele muidugi sisuliselt võimaluse luua oma mõjusfääre. Loomulikult vajab ÜRO Julgeolekunõukogu reformimist ja nagu ma varem olen kirjutanud, peaks Jugeolekunõukogus olema esindatud tsivilisatsioonid, kellel kõigil oleks vetoõigus. Tänane rahvusvaheline õigus põhineb arusaamal, et kultuuride-tsivilisatsioonide eripalgelisus on inimkonna hüve ja ta püüdleb erinevate kultuuride rahuliku ja vastastikku kasuliku koostöö poole.
Teisel pool on rahvusvahelist õigust jalge alla tallav agressiivne USA koos Saudi Araabia, Katari ja oma NATO holoppidega (ka Eesti), eelkõige Türgiga. USA pretendeerib avalikult maailmavalitsemisele. Kuulutanud oma tsivilisatsiooni shovinistlikult erakordseks ja asendamatuks, üritavad nad kõikidele teistele tsivilisatsioonidele jõuga pale suruda oma ülemvõimu ja väärtusi. USA on end kuulutanud ainukeseks suurriigiks, maailmavalitsejaks ja keeldub kategooriliselt tunnustamast Venemaa jt. suurriigi staatust, mida nood de jure tänase rahvusvahelise õiguse kohaselt omavad.
Süüria ei ole NSVL endine liiduvabariik ja asub geopoliitiliselt ülitähtsas paigas. Kui Venemaal õnnestub Süürias proxi sõda USA vastu võita, tähendab see Venemaa suurriigi staatuse tunnustamist ka de facto kogu maailma poolt (USA täna ametlikult ei tunnista Venemaad suurriigina ja see ei ole mingi Obama tühine propagandasõda, vaid põhimõttelise geopoliitilise sisuga sõnum) ja seega USA maailmavallutusplaanidele saatuslikku hoopi. Venemaal on võiduks piisav säilitada Süüria lääneosas talle sõbralik ilmalik valitsus, kes tagaks tema sõjaväebaaside legitiimsuse. Täna võib 95% kindlusega prognoosida, et Venemaa võidab Süüria sõja.
Obama meeskond on ilmselgelt äpardunud USA nn. Suure Strateegia plaanide elluviimisel („Pivot to Asia“ jne,) kuid ei saa nõustuda USA tarkade meeste kriitikaga tema aadressil, nagu Obama strateegia oleks kõikuv ja ebamäärane.
Obama jätkab sihikindlalt, ehki karuoda on juba kurgus, rühkimist maailmavalitsemise eesmärgi suunas ja ta lähtub järjekindlalt Wolfovitzi doktriinist, mille USA eliit on ammu ennem teda paika pannud ja mis pidavat tagama USA Full Spectrum Domination`i.
Fundamentaalne viga on ebareaalses eesmärgis ja selle saavutamise strateegias, mis on karjuvas vastuolus USA võimaluste ja rahvuslike huvidega. Pole Obama süü, et tänases USA eliidis ei ole tema tasemest kõrgemat F.D.Rooseveldi kaliibriga juhti, kes oleks võimeline muutma USA ja kogu maailma huvides tänast sihti ja poliitikat.
Roman Ubakivi
Süüria sõjas on mitu tasapinda. Kõige tähtsam on muidugi geopoliitiline, mis määrab otseselt ka Eesti tuleviku. Süüria platsdarmil põrkuvad kokku kaks vastandlikku jõudu.
Ühelt poolt Venemaa oma liitlaste Iraani ja Süüriaga, kes esindavad tänase rahvusvahelise õiguse kohast multipolaarset maailma. ÜRO teatavasti peegeldab hierarhilist maailma, kus viiele suurriigile Julgeolekunõukogus on antud veto õigus, mida ei oma harilikud riigid. Viimastele on tagatud rahvuslik suveräänsus oma riigi piirides kui selle vastu ei ole ühiselt kõik viiis suurriiki. See annab suurriikidele muidugi sisuliselt võimaluse luua oma mõjusfääre. Loomulikult vajab ÜRO Julgeolekunõukogu reformimist ja nagu ma varem olen kirjutanud, peaks Jugeolekunõukogus olema esindatud tsivilisatsioonid, kellel kõigil oleks vetoõigus. Tänane rahvusvaheline õigus põhineb arusaamal, et kultuuride-tsivilisatsioonide eripalgelisus on inimkonna hüve ja ta püüdleb erinevate kultuuride rahuliku ja vastastikku kasuliku koostöö poole.
Teisel pool on rahvusvahelist õigust jalge alla tallav agressiivne USA koos Saudi Araabia, Katari ja oma NATO holoppidega (ka Eesti), eelkõige Türgiga. USA pretendeerib avalikult maailmavalitsemisele. Kuulutanud oma tsivilisatsiooni shovinistlikult erakordseks ja asendamatuks, üritavad nad kõikidele teistele tsivilisatsioonidele jõuga pale suruda oma ülemvõimu ja väärtusi. USA on end kuulutanud ainukeseks suurriigiks, maailmavalitsejaks ja keeldub kategooriliselt tunnustamast Venemaa jt. suurriigi staatust, mida nood de jure tänase rahvusvahelise õiguse kohaselt omavad.
Süüria ei ole NSVL endine liiduvabariik ja asub geopoliitiliselt ülitähtsas paigas. Kui Venemaal õnnestub Süürias proxi sõda USA vastu võita, tähendab see Venemaa suurriigi staatuse tunnustamist ka de facto kogu maailma poolt (USA täna ametlikult ei tunnista Venemaad suurriigina ja see ei ole mingi Obama tühine propagandasõda, vaid põhimõttelise geopoliitilise sisuga sõnum) ja seega USA maailmavallutusplaanidele saatuslikku hoopi. Venemaal on võiduks piisav säilitada Süüria lääneosas talle sõbralik ilmalik valitsus, kes tagaks tema sõjaväebaaside legitiimsuse. Täna võib 95% kindlusega prognoosida, et Venemaa võidab Süüria sõja.
Obama meeskond on ilmselgelt äpardunud USA nn. Suure Strateegia plaanide elluviimisel („Pivot to Asia“ jne,) kuid ei saa nõustuda USA tarkade meeste kriitikaga tema aadressil, nagu Obama strateegia oleks kõikuv ja ebamäärane.
Obama jätkab sihikindlalt, ehki karuoda on juba kurgus, rühkimist maailmavalitsemise eesmärgi suunas ja ta lähtub järjekindlalt Wolfovitzi doktriinist, mille USA eliit on ammu ennem teda paika pannud ja mis pidavat tagama USA Full Spectrum Domination`i.
Fundamentaalne viga on ebareaalses eesmärgis ja selle saavutamise strateegias, mis on karjuvas vastuolus USA võimaluste ja rahvuslike huvidega. Pole Obama süü, et tänases USA eliidis ei ole tema tasemest kõrgemat F.D.Rooseveldi kaliibriga juhti, kes oleks võimeline muutma USA ja kogu maailma huvides tänast sihti ja poliitikat.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)