SÜÜRIA SÕJAST
Süürias möllab kodusõda. Osa rahvast on riigi seadusliku presidendi al-Assadi poolt, keda toetavad Venemaa, Iraan ja Hesbolla. Teisalt on relvastatud mässulised, keda toetavad USA koos oma sulastega ja terroristide organisatsioonid eesotsas ISIS`e ja AlQaeda järelejäänud Süüria haruga . USA muidugi teeskleb, et ta võitleb ISIS`ega, ent tegelikult sai ISIS oma tiibu laotada üksnes ainult tänu USA, Türgi, Saudi Araabia ja Katari abile rahastamisel ja relvastamisel. Kõik ISIS`e tänased juhid on läbi käinud USA vanglatest ja on seega potentsiaalsed CIA agendid. ISIL´i kasutatakse ära instrumendina oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – Süüria seadusliku valitsuse kukutamiseks, kurdide vastu ning malakana Euroopa ja Venemaa vastu.
USA-le täiesti ootamatu Venemaa sõtta astumine oma vana liitlase Süüria poolel vajas muidugi vastust. Vene lennuväe üllatavalt efektiivne tegutsemine terroristide vastu on muutnud sõja kulgemise suunda. On selge, et Süüria valitsus koos oma liitlastega on suuteline puhastama oma maa terroristidest. Igaüks, kes tahab kujundada selle piirkonna tulevikku, sekkub seepärast mängu. USA on sunnitud loobuma oma jutust, nagu võit ISIL`i üle on kaugete aastate taga ja räägib juba maavägede saatmisest piirkonda.
Täna võib juba öelda, et Süüria on juba teine tagasilöök USA juhitava kaose strateegias. Esimene oli Egiptus, kus Musulmanide Vennaskonna kõrvaldas võimult sõjaväelased. Muslemimaailm on tugevas käärimises ja plahvatusohtlik noore elanikkonna,viletsuse, sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõiglase maailmakorra tõttu. USA otsustas seda energeetikat rakendada nn.“ Araabia kevade“ (sünonüüm nn.“Värvilistele revolutsioonidele“) kaudu oma geopoliitiliste eesmärkide vankri ette. Eesmärgiks oli teatavasti kõigi piirkonna riikide destabiliseerimine, lammutamaks senised riigid, et uusmoodustised siduda oma vankri külge, asendades muslimite maailma väärtussüsteem oma „demokraatiaga“. Selline utoopiline riigiehitamismissioon kukkus läbi juba Bush noorema ajal ja täna, kavatsedes piirkonnast lahkuda Hiina taltsutamise eesmärgil, on tähtis jätta maha selline kaos, et konkurendid tekkinud vaakumit ei tahaks täita.
Obama üllatuseks ja meelepahaks võttis Putin väljakutse vastu ja hakkas kaosest korda looma. USA alahindas Venemaa võimsust lootes Putini Afganistani sarnast läbikukkumist ja lugedes Putini piirkonnaks väljaajamiseks piisavaks ähvardused Vene lennukite allakukkumise kohta alguses kaitseministri A.Carteri, siis riigisekretäri J.Kerry ja viimaks Obama endi suu läbi.
Kaks vene lennukit ja üks helikopter ongi teatavasti alla tulistatud. Reisilennuki puhul viivad minust targemate spetsialistide kinnitusel niidid Katari välisministri juurde, kes praktiliselt riiki juhib. Pahaaimamatu sõjalennuki tulistas teatavasti alla varitsusest Erdogani ja Davutouglu käsu peale (nende endi sõnade järgi) Türgi hävitaja, kes sai andmed Vene rindepommitaja marsuudi,aja ja kõrguse kohta aegsasti oma koalitsiooni juhilt USA-lt. Viimasel oli teatavasti Venemaaga kokkulepe, mille kohaselt just sarnaste kokkupõrgete vältimiseks Venemaa oma lennukite tegutsemise kavad teatavaks tegi. Helikopteri hävitasid õigeaegselt platsis olnud Türgi ja CNN operaatorite videode põhjal Türgi ühe partei grupeeringu „Hallid hundid“ liikmed USA-s valmistatud tankitõrjekompleksiga „Tow“. Nemad tapsid ka katapulteerunud lennuki komandöri, mis on sõjakuritegu.
Miks Erdogan ja Davutouglu läksid niisuguse meeleheitliku provokatsiooni peale kui Türgi jääb Venemaale selgelt alla igas sõjalise võimsuse komponendis ja türklased on juba viis sajandit eranditult haledalt peksa saanud nii, et neil peaks olema juba geeni tasemel sissejuurdunud kabuhirm vene sõjamehe ees?!
Esmalt vast NATO liitlase USA vihmavarju ja karistamatuse illusiooni tõttu. Lisaks USA korduvatele avalikele ähvardustele Venemaa suunas kirjutasid Türgi juhtivad lehed, et G-20 kohtumisel olevat Obama nõusolevalt noogutanud Erdogani vastavasisulise küsimuse peale. Ent Erdogan läks samamoodi haneks kui Saakashviligi, kes Gruusia sõda alustas ja pärast silmad hirmu täis USA abi lootis. Planeeritud abi Balti ja Poola presidentide näol graafiku kohaselt saabuski, kuid rumal oli oodata, et USA seob end juba ette sõjaliselt kaotatud avantüüriga. Kombati lihtsalt Venemaa otsusekindlust, sest Putin oli ära kaugel Hiinas olümpiamängudel ja Medvedjev oli kalal. Bluff ei läinud lihtsalt seekord läbi ja Venemaa tugevnes kahe piirkonna võrra ja tee Tblisi on täna avatud.
Erdogan pole veel aru saanud, et ameeriklastele on poliitika nagu pokker. Teist korda bluffis USA juba Ukrainas (jälle oli Putini tähelepanu seotud olümpiamängudega!) ja resultaadiks on Venemaa võit uppumatu lennukikandja Krimmi näol, milleta oleks võimatu tänane Süüria operatsioon. Täna hoiavad ka kaks väikest laevukest Sevastoopoli reidil oma tiibrakettidega sihikul kogu USA Vahemere laevastikku.
Stoltenbergi algne reaktsioon oligi Türgile paljulubav, ent see kajastas vaid USA arvamust. Euroopa elulised huvid langevad täna ilmselgelt kokku Venemaa huviga purustada ISIL ja seepärast pole USA-l võimalik moodustada ühisrinnet Venemaa vastu. USA ja seega NATO pesid jälle oma käed puhtaks ja Türgi, ajades vihale Vene karu, seisabki temaga silmitsi.
Kuni Araabia kevade sütitamiseni olid Süüria ja Türgi suhted ülisõbralikud. Ent kui käivitus USA stsenaarium ja võimule hakkasid trügima Saudide ja Katari poolt rahastatud islami fundamentalistid ehk Muslimi Vennaskond (nende mõõdukasse leeri kuulub ka Erdogani partei), avanes hoopis ahvatlevam perspektiiv kui konutada EL lävepaku taga. Muidugi, kus geopoliitika,seal ka nafta, ning üheks tähtsaks aspektiks on ka 2011.a. Iraani-Iraagi-Süüria vahel gaasijuhtme ehitamise kokkulepe.
Peamiseks Erdogani ja Davutouglu motiiviks on aga mitte ainult Ottomani impeeriumi taastamine tema hiigelaegadel (mitte juhuslikult ei ole selle kohta tehtud meiegi telekas näidatud film). Nende isu ulatub Baikali järvest Atlandi ookeanini! Ja Euroopas ei ole garantiid, et piirdutakse vaid Balkani ja Viini lähistega. Hiljuti Türgi sõjaväeautodega liikvele aetud miljonine musulmanide inimmassi käputäis esindajaid halvasid hiljuti kogu EL pealinna Brüsseli millest meie müütilise kaitsekilbi NATO peakorter asub mõne kilomeetri kaugusel.
Selle eesmärgi saavutamise esimeseks sammuks on aga loomulikult hädavajalik purustada al Assadi legitiimne võim terroristide käe läbi ja seejärel okupeerida Süüria terrorismivastase võitluse lipu all. Putini otsustav sekkumine purustab kogu selle unistuse. Seega langevad USA ja Türgi põhihuvi täna kokku – Venemaa tuleb kõiki vahendeid kasutades Süüriast välja ajada. Miks see ei õnnestu, sellest vast edaspidi.
Täna võime vaid nentida, et Türgi naftaäri terroristidega oleks USA juba ammu tahtmise korral kergelt likvideerinud lihtsalt bankade ülekannete blokeerimise teel. USA-l ei ole ju halvemad satelliitpildid, luuredroonid ja luureagendid oma NATO liitlase sadamates kui venelastel. Loomulikult teavad nad kõike juba ammu.
Türgi kaitseks tuleb ameeriklastel aga vihmaussi kombel vingerdada ja lolli mängida, Venemaal on aga kerge infosõjas skoorida.
Roman Ubakivi

SÜÜRIA SÕJA TÄHENDUSEST
Süüria sõjas on mitu tasapinda. Kõige tähtsam on muidugi geopoliitiline, mis määrab otseselt ka Eesti tuleviku. Süüria platsdarmil põrkuvad kokku kaks vastandlikku jõudu.
Ühelt poolt Venemaa oma liitlaste Iraani ja Süüriaga, kes esindavad tänase rahvusvahelise õiguse kohast multipolaarset maailma. ÜRO teatavasti peegeldab hierarhilist maailma, kus viiele suurriigile Julgeolekunõukogus on antud veto õigus, mida ei oma harilikud riigid. Viimastele on tagatud rahvuslik suveräänsus oma riigi piirides kui selle vastu ei ole ühiselt kõik viiis suurriiki. See annab suurriikidele muidugi sisuliselt võimaluse luua oma mõjusfääre. Loomulikult vajab ÜRO Julgeolekunõukogu reformimist ja nagu ma varem olen kirjutanud, peaks Jugeolekunõukogus olema esindatud tsivilisatsioonid, kellel kõigil oleks vetoõigus. Tänane rahvusvaheline õigus põhineb arusaamal, et kultuuride-tsivilisatsioonide eripalgelisus on inimkonna hüve ja ta püüdleb erinevate kultuuride rahuliku ja vastastikku kasuliku koostöö poole.
Teisel pool on rahvusvahelist õigust jalge alla tallav agressiivne USA koos Saudi Araabia, Katari ja oma NATO holoppidega (ka Eesti), eelkõige Türgiga. USA pretendeerib avalikult maailmavalitsemisele. Kuulutanud oma tsivilisatsiooni shovinistlikult erakordseks ja asendamatuks, üritavad nad kõikidele teistele tsivilisatsioonidele jõuga pale suruda oma ülemvõimu ja väärtusi. USA on end kuulutanud ainukeseks suurriigiks, maailmavalitsejaks ja keeldub kategooriliselt tunnustamast Venemaa jt. suurriigi staatust, mida nood de jure tänase rahvusvahelise õiguse kohaselt omavad.
Süüria ei ole NSVL endine liiduvabariik ja asub geopoliitiliselt ülitähtsas paigas. Kui Venemaal õnnestub Süürias proxi sõda USA vastu võita, tähendab see Venemaa suurriigi staatuse tunnustamist ka de facto kogu maailma poolt (USA täna ametlikult ei tunnista Venemaad suurriigina ja see ei ole mingi Obama tühine propagandasõda, vaid põhimõttelise geopoliitilise sisuga sõnum) ja seega USA maailmavallutusplaanidele saatuslikku hoopi. Venemaal on võiduks piisav säilitada Süüria lääneosas talle sõbralik ilmalik valitsus, kes tagaks tema sõjaväebaaside legitiimsuse. Täna võib 95% kindlusega prognoosida, et Venemaa võidab Süüria sõja.
Obama meeskond on ilmselgelt äpardunud USA nn. Suure Strateegia plaanide elluviimisel („Pivot to Asia“ jne,) kuid ei saa nõustuda USA tarkade meeste kriitikaga tema aadressil, nagu Obama strateegia oleks kõikuv ja ebamäärane.
Obama jätkab sihikindlalt, ehki karuoda on juba kurgus, rühkimist maailmavalitsemise eesmärgi suunas ja ta lähtub järjekindlalt Wolfovitzi doktriinist, mille USA eliit on ammu ennem teda paika pannud ja mis pidavat tagama USA Full Spectrum Domination`i.
Fundamentaalne viga on ebareaalses eesmärgis ja selle saavutamise strateegias, mis on karjuvas vastuolus USA võimaluste ja rahvuslike huvidega. Pole Obama süü, et tänases USA eliidis ei ole tema tasemest kõrgemat F.D.Rooseveldi kaliibriga juhti, kes oleks võimeline muutma USA ja kogu maailma huvides tänast sihti ja poliitikat.
Roman Ubakivi

S Ü Ü R I A S Õ J A T A N D R I S T
Kolmandat maailmasõda peetakse erinevate meetoditega ja erinevates sõjateatrites. (Vahemärkusena öelduna on kolmas maailmasõda nii formaalloogiliselt kui sisuliselt vale termin. Sisuliselt on tegu II maailmasõjaga, sest meie ajaloolises traditsioonis I ja II maailmasõjaks nimetatud olid geopoliitiliselt üks kolmekümneaastane sõda. Ajaloolisest traditsioonist lähtudes oli III ms aga nn. külm sõda, nii et käimasolevat tuleks nimetada neljandaks. Ma ise pooldan muidugi geopoliitilist versiooni, ent II maailmasõjast rääkides ei saaks valdav enamik eestlastest aru, et ma räägin tänasest).
Sõja osapoolteks on erinevad tsivilisatsioonid, nagu on seda õieti nimetanud ka mitmed USA presidendivalimiste kandidaadid. Ühel poolel on Ameerika tsivilisatsioon koos oma sulastega, kes esindavad suure osa globaalsete finantskorporatsioonide huve ja vastasrinnas on Vene, Hiina jt. tsivilisatsioonid. Kokkupõrge toimub Araabia tsivilisatsiooni sfääris, mis ise on formeerumas kodusõja tingimustes.
Sõja eesmärgiks on uue maailmakorra kehtestamine. Ameerika tsivilisatsioon eesmärgiks on oma erakordsust ja asendamatust rõhutades sundida shovinistlikult kõiki teisi tsivilisatsioone muutuma endasarnaseks. USA võitleb unipolaarse maailmakorra eest, kus eksisteeriks ainult tema väärtused ja võim.
Teised tsivilisatsioonid võitlevad oma eluõigluse eest, arvates et tsivilisatsioonide mitmekesisus on inimkonna edasikestmise eelduseks. Nemad võitlevad nn. multipolaarse maailmakorra eest, kus igal tsivilisatsioonil on enda piirides õigus oma unikaalsele kultuurile.
Põgusalt Süüria ajaloost niipalju, et peale I ms kui Suurbritannia ja Prantsusmaa Ottomani impeeriumi lagundasid, läks Süüria Prantsusmaa võimu alla. Peale II ms iseseisvus. Analoogiliselt Iraaniga kukutati USA poolt riigipöördega demokraatlik valitsus ja peale segadusi haaras võimu Baas parteiga vanem al-Assad, kes esindas ilmalikku rahvusliku meelsusega sõjaväge. Vahepeal oldi ka ühendriigis Nasseri Egiptusega.
Süüria probleemiks oli mageda vee puudus, millest tulenevalt ei suutnud riik end ise ära toita. NSVL abiga rajati ulatuslikke niisutussüsteeme ja võeti kasutusele põhjavesi. Selle tulemusena suurenes nisutootmine sedavõrd, et seda hakati eksportima. Kaasnes rahvastiku plahvatuslik kasv. Ligi 7 miljonine elanikkond 1973.aastal paisus üle 22 miljoniseks. Tänaseks on tekkinud veepuudus. Üheltpoolt saadakse Eufrati jõest kaks korda vähem vett, sest Türgi on välja ehitanud omad kaskaadid ja tarvitab rohkem ise. Teisalt on ka põhjavesi langenud kriitilise tasemeni. Veepuudus on tekitanud kriisi põllumajanduses, mis on omakorda põhjustanud miljonite peamiselt noorema elanikkonna valgumise linnadesse tööotsinguile.
Ka tänane president noorem al-Assad ei ole suutnud sellise tohutu sotsiaalse probleemiga rahuldavalt toime tulla ja seepärast on pinnas olnud soodne ekstremistlikele liikumistele ja välisele õõnestustööle. Pajatan sellest nii pikalt väitmaks, et Süüria kodusõja põhjuseks ei ole religioossed erinevused. Süüria on muidugi erakordselt multireligioosne maa, ent kuni viimase ajani oli ta eri religioonigruppide rahumeelse kooseksisteerimise musternäidiseks ilmalikus riigis. Rõhuv ülekaal on muidugi sunnidel, ent alaviite esindav al-Assad on ise sunni usku astunud ja ka ta naine on sunni.
Roman Ubakivi

G E O P O L I I T I K A S T
Tänu Jaan Kaplinski tarkusele ja mehisusele on esmakordselt veerand sajandi jooksul eestlaste tähelepanu orbiiti jõudnud geopoliitilise orientatsiooni probleem, mis määrab meie saatuse. Kuid karta on, et Kaplinski on nagu komeet, kes ilmub ja kohe kaob ilma sügavamata mõjuta, sest probleemi sisuline arutelu meie poliitilise eliidi degenerantsuse tõttu on võimatu.
Kust leida inimest, kes mitte ainult kuulutab, et kaks pluss kolm ei ole viis, vaid ka tema elu eesmärgiks on võitlus aritmeetika vastu? Loomulikult leiate neid intellektuaalseid lumpeneid Eesti poliitilisest eliidist. Justiitsminister Urmas Reinsalu põrutab, et kogu nende poliitika seinebki geopoliitika seadusele vastutegevuses! Mida selline vesipäisus tähendab eestlusele, on selgelt välja öelnud meie maestro Eri Klas: " Hirmutav on see rahvuse mahasalgamise teekond, mille võimu- ja kasuahned tegelased on välismaiste sõprade õhutusel ette võtnud, sest selle lõpus terenduvad inimestest tühjaks jäänud külad...".
Eesti julgeolekule kõige suuremaks ohuks täna on juhipositsioonile upitatud skisod, kes elavad omas haiglaste ettekujutuste maailmas, millel pole reaalse tegelikkusega peaaegu mitte mingit kokkulangevust. Mingi Sven Mikser kuulutab J.Kaplinski välispoliitiliselt asjatundmatuks, sest tema arusaamise järgi Eesti ei kuulu USA mõjusfääri. Harimatul broileril ei ole ilmset õrna aimu isegi geopoliitilistest terminitest. S.Mikseri arvates on meil ühised huvid USA-ga, mis on geopoliitika diskursusest vaadates puhas lollus. USA huvides on Venemaa ahistamine ja selleks Eesti (Gruusia, Ukraina, Türgi jt.) ärakasutamine kahurilihana. Eesti rahvuslikuks huviks on aga heanaaberlikud suhted oma ainukese suurriigist naabri Venemaaga, mis on välistatud, kui me lubame teha Eesti territooriumist potentsiaalse tugipunkti Venemaa vaenlasele USA-le.
Siis on veel terve kamp jobusi, nagu Urmas Paet, kes demagoogitsevad midagi ühistest väärtustest, õigusriigist ja demokraatiast. Selle pederastide kamba väärtused langevad küll kokku väärtustega mida esindab maa, kelle president mängib jumalat, otsustades igal aastal tuhandeid inimesi personaalselt mõrvata droonidega ilma kohtuta ja mitte mingit legaalset õigust selleks omamata, kes räägib inimõigustest ja hoiab üle maailma röövitud inimesi üle kümne aasta Guantanamo vanglas ilma süüdistustki esitamata, teostab rahvusvahelist õigust rikkudes sõjalist agressiooni endast nõrgemate riikide vastu, tappes sadu tuhandeid süütuid lapsi ja naisi, kus ligi kolmandik elanikkonnast on või on olnud vanglas jne.... Ent nende väärtused on antagonistlikud eestlaste traditsioonilistele väärtustega ja Euroopa kristliku tsivilisatsiooni alustaladega.
USA ei taha ega suudagi tagada meie julgeolekut. Nende sihiks on muuta Eestimaa Venemaa vastase võitluse tallermaaks. Sõjaliselt oleme nii täna kui ka lähima 10 aasta jooksul kaitsetud. Seda tõestavad 16 NATO poolt läbiviidud sõjamängu, mis kõik lõppesid selge tulemusega: Baltimaad on kaitsetud Venemaa rünnaku puhul. Kaabakatest poliitikud ja sõjaväelased tõde rahvale muidugi ei räägi, degenerante huvitab vaid isiklik heaolu praegu.
Roman Ubakivi

NATO SÕJAS VENEMAAGA
NATO sõjaliselt võimsusel teine maa Türgi tulistas alatult rahvusvahelise koventsiooni vastaselt alla terroristide vastu operatsioonilt tagasipöördunud Venemaa taktikalise pommitaja Su-24. Loomulikult on see casus belli.
Mis edasi? Kõik meie peameedia juurdepääsu omavad tegelased (H.Hannes, S.Mikser, M.Mihkelson, J.Luik, M.Hurt jt.) räägivad ühte versiooni: on hea, et NATO riik andis õppetunni Venemaale, ei Türgi ega Venemaa ei ole huvitatud konflikti eskaleerimisest ja Venemaa tõmbub tagasi ja tegutseb vaid USA huvides. Meie vesipeade jutt on tähtis vaid selles mõttes, et nad kordavad kajana Kentmanni tänavalt tulnud arvamust. Probleem on selles, et kui Obama mängib kabet, siis Putin on võimeline maletama, ehk teisiti öeldes mõtleb geopoliitilisel tasemel. Seepärast on väga naiivne mõelda, et Putini klassiga mängija jätab kasutamata USA ja Türgi ränga vea ja ei realiseeri talle kandikul ulatatud väravavõimalust. Seepärast on väga lihtne prognoosida, et Putin vastab väga karmilt ja ei poe urgu tagasi mingi savijalgadel seisva NATO bluffi peale.
Obama ja Erdogani rumaluse tõttu on kriips peal mitte ainult Erdodgani poliitilisel karjääril, vaid löögi all on ka Türgi riigi terviklikkus ja NATO.
Psühholoogoilises sõjas saab Venemaa võit olema mäekõrgune, sest Erdogani noorem poeg kontrollib ISIL-i naftavooge läbi Türgi ja tütar juhib haiglat, kus ravitakse ISIL-i võitlejaid. Peale selle narkots, röövitud antiikesemete vahendaja, inimsmuugeldamine. Venemaal on kerge tõestada, et NATO liige Türgi on terrorismi toetav riik!
Samuti on Venemaa koos oma liitlastega kindlustanud nüüd kindla sõjalise võidu Süürias, sest Türgi kuritegu andis talle vabad käed kõigi nn. mõõdukate terroristide -USA liitlaste mättalöömiseks ja vajaliku sõjatehnika ja vägede lisamise. Maailma parima õhukaitsesüsteemi S-400 paigutamine Latakiasse tähendab sisuliselt 800 km diameetriga lennukeeluala moodustamist, kus iga Türgi ja ka USA lennuk on praktiliselt kaitsetu. Seega on Süüria riigi kestmine ja Venemaa strateegiliselt ülitähtsa Vahemere äärse sõjaväebaasi tulevik tagatud ning Obama katse Venemaad Süüriast välja suitsetada katastroofiliselt läbi kukkunud.


Roman Ubakivi

PARIIS SÕJAS
Nagu president Hollande eile teatas, on Prantsusmaa kodusõjas. Prantslased tapavad prantslasi. Riigis on kehtestatud erakorraline seisukord ja Prantsusmaa pöördus Euroopa Liidu poole sõjalise abi saamiseks Lissaboni leppe pügala 42.7 alusel.
Eesti seisukohast ülimalt veider otsus, meie valitsus pöörduks NATO poole. Loomulikult ei ürita ma ühes artiklikeses anda ülimalt keerulistest probleemidest süstemaatilist ülevaadet, vaid esitan mõned mõtted, mis viiks eestlaste väga lihtsameelseks kujundatud ettekujutuse maailmast veidi laiemale pinnale ja reaalsusele lähemale.
Kõigepealt loobugem meile poliitikaanide ja meedia poolt sisendatavast lollusest, et sõda käib Prantsusmaa ja terrorismi vahel. Terrorism ei ole sõjapidamise subjekt, vaid hoopis sõjapidamise viis, vahend, mida sõjast osavõtjad kasutavad võidu saavutamiseks. Rumalus oleks ju kuulutada Suurbritannia sõda Hitleri vastu sõjaks kuulide,mürskude ja Blitzkriegi vastu. Kuna käimasoleva maailmasõja peamistele vastastele oleks konventsionaalne sõda liiga enesehävituslik tuumarelvade tõttu, siis peetaksegi seda põhiliselt hübriid-proxysõjana, kus terrorismil on kasvav osakaal.
Hollande tegi Prantsusmaa senisest USA kiiluvee poliitikast kannapöörde ja kuulutas Prantsusmaa peamiseks vaenlaseks ISIS´e ja ta purustamise oma prioriteediks. Prantsusmaa (ning ka Hollande) ja Euroopa huvidest lähtudes see ongi kahtlemata nii, aga USA ja seega ka NATO prioriteediks on AL-Assadi võimult kukutamine, kasutades selleks peamise löögijõuna just ISIS-st ja ligi viitkümmend temaga sidemetes olevat islamistide grupeeringut, kellest suurimaks on Al-Qaeda Süüria haru An Nusra Front.
USA-l koos oma liitlastega oleks muidugi käkitegu tahtmise puhul ISIS-e taoline kalifaat maamunalt minema pühkida koos nende terroristliku sõjapidamisviisiga. Ent mitte selleks ei ole ju USA koos oma liitlaste Türgi, Saudi Araabia ja Qatariga rahastanud ja relvastanud sunnidest jihadiste! Viimaste peamiseks löögijõuks Süürias on ligi 30 000 välismaalt kokku korjatud palgasõdalast (5000 uzbekki – Uzbek Imam Bukhare Jamamat ja Katibat Tawhid Wal Jihad Idlise lähistel, Aleppo Uzbeks, Imam al-Bushariy Brigade, UzbekBrigade of Jahlat al Nusra, Seyfullah Shishani Yamaat Aleppo kandis. Sultan Murat Brigade koosneb Turkmeenidest. 2000 tshetsheeni, üle tuhande Hiina uiguuri, Tuhandeid Euroopast ja 2 400 Venemaalt, lisaks Afganistanist ja Pakistanist). Need on need „demokraatia“ eest võitlejad, keda peale ISISE Vene lennuvägi praegu materdab ja Süüria riigi sõjavägi peksab ja kelle materdamise vastu MC Cain praegu kisa tõstab, sest need on need, keda USA on varustanud ja väljaõpetanud. Alates möödunud aastast on need terrorit külvavad jõugud saanud tasuta tuhandeid USA tankivastaseid raketikomplekse BGM-71 TOW Saudi Araabia kaudu. Hiljuti sai nalja kui USA valitsus hüppas peale Jaapani „Toyota“ firmale, et miks islami terroristid kihutavad Süürias ja Iraagis ringi tuhandete tuttuute maasturitega. Tuli välja, et need maasturid olid välja ostnud USA...
Pole ju midagi muud vaja peale poliitilise tahte, et USA suleks ISIS´e rahastamise (ca $2 miljardit aastas) nafta ekspordi kaudu, mis käib läbi NATO liikmesmaa Türgi
kaudu.
President Obamat ei saa prantslased muidugi tõsiselt võtta, sest just ennem Pariisi terroriakte deklareeris ta, et: „ISIS contained“. Ka täna kinnitas ta, et USA strateegia ei muutu: primaarne on al-Assadi kukutamine. USA lihtsalt peab kinni oma vanast strateegilisest kursist, mis näeb ette kaose külvamist ja Suure Lähis Ida riikide purustamist. Kui Venemaa poleks mängu astunud, siis oleks ka Süüria riigina purustatud ja võimule tulnud islamiäärmuslased. Kaos ja põgenikevood Euroopasse oleks muidugi suurenenud. Meile, eurooplastele see muidugi ei meeldiks, kuid see oleks USA huvides.
Nüüd valitseb kaos Pariisis ja Prantsusmaa on paisatud kodusõtta. Ukrainas teatavasti õnnestus Ameerikal juba varem korraldada kodusõda, mis iga hetk võib uuesti lõkkele lahvatada. Ent USA geopoliitilistes huvides on, et kaos haaraks kogu Euroopa ja ka Venemaa. Hingevaakuva dollari eluiga tuleb pikendada ja kaos väljaspool Ameerikat tagab investeeringute ja kapitali kokkuvoolu USA-sse.
Prantsusmaa (ja kogu Euroopa, ka Eesti ) rahvuslikud huvid on selgelt vastuolus Ameerika huvidega ja langevad kokku Venemaa huvidega. Hollande ainus võimalus oma poliitilist karjääri päästa on muidugi loobuda USA puudli rollist, sest selle hukatuslikkus on täna ilmselge ka igale lihtsale prantslasele. Tulevastel valimistel on võiduvõimalus üksnes Prantsusmaa rahvuslike huvisi kaitsval pretendendil. Seepärast pole midagi imestada, et Hollande asus koostöö teele Venemaaga ja Putin ilmutas riigimehelikult oma vastutulelikkust, andes käsu kohelda Pransusmaa laevastikku (lennukikandja De Gaulle) sõbralikult.
Roman Ubakivi

KAPLINSKI POOLT JA VASTU
Kuulasin täna maale sõites autos Vikerraadios Reporteritundi. Sisu: Jaan Kaplinski arvamus Eesti vale geopoliitilise kursi kohta. Osavõtjad: Alatalu, Riigikogu Väliskomisjoni liikmed Põlluaas, Vellmann. Ei J.Kaplinskit ennast ega mitte ühtegi tema mõttekaaslast!? Ainult senise hukatusliku kursi pooldajad. Madalaimat liiki propaganda ja demagoogia.
Alatalu pole tänaseni suutnud endale selgeks teha, et Ukraina (ja Eesti ) kuuluvad geopoliitiliselt Ida-Euroopasse ja Põlluaas harimatuna ei tea, et EL ideeliste isade eesmärgiks oli Euroopa Ühendriikide loomine. Kui lisada veel peaministri Rõivase sisutühi demagoogia USA asendamatute väärtuste ülistamisel praeguse hukatusliku poliitika õigustamiseks, siis peame kurvalt nentima, et J.Kaplinski kõrgub täna üksiku kolossina vaimusõgeda soo kohal. Tal pole lihtsalt võrdseid partnereid, kellega Eestile eksistentsiaalset probleemi arutada ja lahata. Oma tänastele kriitikuile võib ta täie õigusega öelda: "It`s geopolitics, stupid".
Ütlen kohe, et J.Kaplinski põhiliste seisukohtadega olen täielikult sama meelt. Geopoliitiliselt on ilmselge, et tänane orientatsioon USA-le on 95% rumalus. Senise poliitika jätkamisel langeme tõepoolest paratamatult Venemaa mõjusfääri ja loomulikult on see eestlaste huvides, et see toimuks võimalikult veretult. Kaplinski määrab täiesti õieti ära ka Venemaa rahvuslikud huvid, mis nõuavad, et Eesti territoorium ei oleks platsdarmiks tema vastaseks agressiooniks (USA-NATO baasid). Eesti julgeolek ainult kaotab kui muudame oma maa potentsiaalseks sõjatallermaaks, sidudes end USA Venemaa vastase strateegiaga.
Mida ma J.Kaplinskile veidi ette heita tahaks, on tema ainult kahe valiku skeem. Geopoliitiliselt on meil aga selgelt vähemalt kolm valikuvõimalust: USA, Venemaa ja Saksamaa (Euroopa Liit). Viimane ei ole täna muidugi veel geopoliitiline subjekt, ent tendents on selge ja tänases kriisis kiirelt moodustuv. Olen juba aastaid rõhutanud, et orientatsioon Saksamaale on Eestile parim.
Igal juhul on Eestile juba täna pingete leevendamiseks kasulik kui me deklareeriks Norra eeskujul, et teiste riikide vägesi ja tuumarelva me rahu ajal Eestimaale ei luba paigutada. Meie ja Soome (ka Rootsi) rahvuslikes huvides on tuumavaba tsooni moodustamine meie territooriumitel koos Venamaa kohustusega seda austada. Sellised diplomaatilised algatused mõjuksid soodsalt pingete maandamisele meie regioonis. Meil tuleb lõpetada psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ning tema vaenlaste toetamine, mis oleks eelduseks meie õitsengule - lääne ja ida vahelisele vahendaja rollile. Ei USA ega Venemaa orientatsioon ei võimalda seda täiel määral ja on pigem tõkkeks.
Millega ma J.Kaplinskiga aga absoluutselt nõus ei ole, on tema väärakas arusaam rahvuslusest. Kui M.Laar oma Isamaa parteiga ja M.Lauristin viisid ellu neoliberaalset shokipoliitikat eesti rahva vastu, siis ei tee neid rahvuslaseks ega sotsiks see, et nad ise end nõndamoodi nimetavad. Nad on simulaakrumid kes rahvast petavad. Tänases totaalselt liberaalses Eestis on kujundatud arusaamad Molotov-Ribbentropi paktist kuni Krimmi küsimuseni välja hautud liberaalse paradigma raamides ja rahvuslusel ei ole nende rumalustega mingit pistmist.
Rahvusvahelises õiguses kehtib teatavasti kaks teineteist välistavat printsiipi:
1) Riigipiiride puutumatus. Meie neoliberaalidest (Ref ja IRL) ja liberaalidest (nn.sotsid) koosnev valitsus ja ka opositsioon (kõik liberaalid) lähtuvad sellest ja peavad Krimmi ka täna Ukraina osaks;
2) Rahvaste enesemääramise printsiip, mille alusel sai ka Eesti Wabariik iseseisvuse ja mida peavad rahvuslased tähtsamaks. Selle põhjal on see Krimmi rahva otsustada, mis riigis nad tahavad elada.
Seega rahvuslaste (mitte liberaalidest simulaakurite!) seisukoht on selgelt teine kui tänase Valitsuse arvamus. Viimane seab kahtluse alla Eesti Vabariigi legitiimsuse kui NSVL laialisaatmine tunnistataks tolleagse rahahääletuse ja seaduste kohaselt õigustühiseks.
Mulle näib, et J.Kaplinski, kes on ise maailmavaatelt liberaal, on läinud kergema vastupanu teed ja on ristinud neoliberaali M.Laari ajaloojaburduse, mis põhineb liberaalist Ü.Uluotsa jaburdustel "rahvuslikeks", et jobude märki liberaalide pea kohalt eemale nihutada. Ei ole ilus rahvuslaste nime kuritarvitada. Rahvuslusel on selgelt oma ideoloogia ja poliitiline teooria, mis erineb põhimõtteliselt liberaalide omast ja mida J.Kaplinski kaliibriga mees peaks suutma kergelt eristada isehakanud simulaakrumitest.
Roman Ubakivi