PINGE KULMINEERUB
Hübriidsõja pinge maailmas kasvab.
3. septembril toimus Pekingis võimas paraad, millega tähistati II maailmasõja lõppu ja Hiina võitu Jaapani agressiooni vastu. Hiinlased kandsid võitluses oma vabaduse eest II maailmasõjas teatavasti kõige suuremaid ohvreid – 35 miljonit inimest. Seepärast pole muidugi midagi imekspandavat, et paraadil (mis oli esmakordne esimene peale Mao aega) demonstreeriti Hiina armee võimsust (nn. lennukiemalaevade tapjad ballistilised raketid jne.) mille üle hiinlased võivad õigustatult uhked olla.
Ent palju tähtsam paraadi välisest särast oli ta geopoliitiline sisu, mis tegi paraadist tähtsa ajaloolise verstaposti. Nimelt fikseeris ta (koos Moskva maiparaadiga) ühemõtteliselt ära praegu oma maailmakorra mudeli eest hübriidsõda pidavate vaenupoolte leerid, kes peavad võitlust kõigil tasanditel: vaimsel, metafüüsilisel, poliitilisel, sõjalisel jne. See on armutu,verine, kodusõja tüüpi võitlus, kus vaatamata selgele riikide jagunemisele ühelt poolt USA lipu all unipolaarse maailmakorra mudeli eest võitlevad riigid on vastastikku multipolaarse maailmakorra eest võitleva Hiina-Venemaa teljega, kaasneb ka riigiüleste geopoliitiliste subjektide selge lõhenemine, nagu see on täheldatav ka rahvusvahelise finantsoligarhia puhul.
Kõik minu poolt avaldatud mõtted baseeruvad juba viisteist aastat tagasi kristalliseerunud arusaamale, et tänase epohhaalse võitluse võidab multipoolaarne maailmakorra leer ja Eesti on jälle (nagu EW Päts-Laidoneri hunta) oma degerantse eliidi valikul asunud Ajaloo valele poolele, mis täna ei hävita ainult riigi, vaid ka eestluse. Ma olen alati pöördunud endasarnaste tavainimeste poole, sest mõtetu on rääkida dollarisüsteemi toiduahelasse lülitunud poliitikute, professorite-teadlaste, intelligentsi ja ajakirjanikega. Püüan ka allpool näidata, et dollari maailmasüsteem kukub paratamatult kokku ja õige varsti. Me ja meie lapsed ja kui ka rahvus võime ellu jääda vaid iseorganiseerudes poliitiliseks jõuks, saades nii võimaluse mõjutada meie tulevikku.
USA ja tema marionettide demonstratiivne eemalejäämine Pekingi ja Moskva pidustustelt oli muidugi tahtlik näkkusülitamine paljukannatanud hiinlastele ja venelastele (ca 25 miljonit sõjaohvrit) ning demonstreerib, et mitte mingit kompromissi kahe erineva mudeli vahel muidugi põhimõtteliselt olla ei saa. Võimalik on vaid ajutine taktikaline manööverdamine, et ajutiselt teravaid nurke maskeerida ja vaenlast lollitada. Prognoosin pingete paratamatut tõusu ka meie regioonis, sest uue USA presidendi valimisteni on välistatud USA-Vene suhetes rahvusvaheliste suhete üks tähtsaim instrument – vaidlusaluste küsimuste reguleerimine salajased dzentelmenlikud kokkulepped. USA koos oma marionettidega on sülitanud kokkuleppele NATO laienemise osas ja krooniks on muidugi USA poolt korraldatud sõjaväeline riigipööre Kiievis kohe järgmisel päeval peale Saksamaa, Prantsusmaa ja Poola poolt alla kirjutatud kriisi rahumeelse lahendamise kokkulepet president Janukovitshiga. Viimast aga veenis kokkuleppele alla kirjutama Putin, kes oli eelnevalt telefoni teel saanud Obama kinnituse, et USA toetab seda kokkulepet. Kuni Läänes on pukis mitte riigimehed, vaid Obama, Merkeli, Hollande ja poolakate taolised pisisulid, ei ole rahul mitte mingit võimalust. Seega ei saa ükski tõsine analüütik sõda Baltikumis välistada.
Pekingi paraadile eelnes teatavasti plahvatuste ja õnnetuste seeria Hiinas, millele tegi lõpu ühemõtteline plahvatus USA sõjaväebaasis Jaapanis. Samuti kõigutati Hiina finantssüsteemi, millele tegi kiire lõpu Hiina poolt 100 miljardi dollari väärtuses USA treasurite turulepaiskamine. Täna on Hiina koos oma liitlastega loonud juba dollariga paralleelselt eksisteeriva finantssüsteemi. Viimaseks sammuks selles on aasta lõpus rahvusvaheliste maksete süsteemi CIPS loomine, mis on sõltumatu lääne SWIFT.ist. Ainult idioodid ei saa täna aru, et juba täna me elame reaalselt multipolaarses maailmas ja dollari-USA võim nõrgeneb iga päevaga.
Euroopa vana eliit ei ole muidugi idioodid ja seepärast kirjutasid nad kohe peale Pekingi paraadi Vladivostokis toimunud majanduskonverentsil alla kokkuleppele Venemaaga Nord Streami II ehitamiseks,mis teeb naljaks USA poolt pealesurutud majandussanktsioonid ja Venemaa isoleerimiskatsed.
Järgnes penalt Euroopa väravasse. Nagu võluvitsakese toimel hakkasi USA valitsusvälised organisatsioonid jagama raha Türgis asuvatele põgenikele (sealhulgas ka Ayn Randi, kelle degenerantlik antihumaanne filosoofia on vorminud USA eliidi mõtteviisi). Organiseeriti kiirelt põgenike bussidega vedu Vahemere rannikule ja sealt 3000- 12000 $ eest kõikvõimalike ujuvvahenditega Kreekasse. Muidugi ka NATO-sse kuuluva Türgi valitsuse igakülgsel toel.
Euroopasse paisati hetkega üle sajatuhandepealine inimmass Süüriast, Afganistanist, Pakistanist, Eritreast, Aafrikast jne., keda pole kontrollitud isegi terrorismi ja taudiohu aspektist. Aga põgenike potentsiaalne arv ületab kahtsada miljonit. USA marionetid laulavad meile kooris solidaarsusest ja humaansusest. Isegi Ayn Randi mõttemalliga Eesti poliitiline eliit eesotsas peaministri T.Rõivasega, kes oma rahva suhtes rakendavad shokipoliitikat, on järsku solidaarsusest hakanud siristama! Kentmanni tänavalt on küll uued laulusalmid välja jagatud, ent peaeesmärk on ikka sama: hävitada ära rahvused, kuna nad takistavad lõplikku globaliseerumist ja üheülbalisust.
USA hoiab migratsiooninuia pidevalt meie pea kohal selleks, et me vastutahtmist allaneelaksime nende vabakaubanduse ja investeeringute leppe. Vabakaubandusega on seal vähe tegemist, sest tariifid on niigi all. Jutt käib eelkõige Euroopa tõõstuse ja põllumajanduse hävitamisest ja meie turu USA-le loovutamisest,millest ma olen juba eelpool rääkinud. Lisaks veel meie riikide edasisest nõrgendamisest ja suurkorporatsioonide võimu juriidilises kindlustamisest. Lepe annab korporatsioonidele õiguse riik kohtu kaevata ja kopsakat kompensatsiooni küsida kui ta arvab, et ta tulu ootust on riik oma otsusega riivanud. Nii näiteks kui tahetaks kaevata meil fosforiiti ja kui riik seda ei luba oma kodaniku vastuseisu pärast loodusele ja inimkeskkonnale tekitatava kahju pärast. Meie atlantistid on muidugi väljuhäälselt selle leppe poolt, sest see annab neile jälle suurepäraselt krokodillipisaraid veeretada ja rahale seletada, et näete, meie olema küll valmis võitlema teie huvide eest, ent rahvusvaheline leping ei anna meile selleks mitte mingit võimalust.
Migratsioonikriisis on kõik EL juhid (peale Ungari, Hispaania ja Tshehhi) demonstreerinud oma degenerantsust ja ebakompetentsust. Tähtsaim on muidugi Saksamaa juhi tegevus. A.Merkel demonstreeris kogu maailmale oma kvaliteeti kui ta esmalt teatas, et Saksamaa võtab rõõmuga vastu kõik soovijad ja järgmisel päeval sulges Saksamaa piiri. Teovõimeline eliit on traditsiooniliselt tulnud Saksamaa idaosast, seda enam, et pärast kahte põlvkonda ameeriklaste okupatsioonirezhiimi on lääneosa eunuhhidel väga sügavale maetud germaani arheotüüp - sõdur, mida on minu arust suurepäraselt kajastanud Wagner. Seepärast on ida-sakslased tõepoolest Saksamaa lootus, ent mitte vanad Stasi agendid, kes on välisriikide salateenistuste poolt manipuleeritavad. Meie, eestlased, kogenesime taolist jama juba esimese presidendi puhul. Seepärast on täitsa loomulik, et A.Merkel hiljuti peale „Tristan ja Isolde“ kuulamist minestas-magama jäi? Ja toolilt maha kukkus.
Nagu ma oma vana-aasta lõpu artiklis kirjutasin, toimusid praeguse maailmasõja otsustavad lahingud juba eelmisel aastal. Praegu näeme me tollal liidrite tehtud otsuste tagajärgi. Mu vanaisa tavatse ikka öelda: "Kui Jumal tahab kedagi karistada, siis võtab ta kõigepealt talt ära mõistuse." Kirjutasin juba eespool artiklis "Kui Arno...", kuidas USA iseendale jalga tulistab. Teatavasti oli USA sõjaplaaniks Venemaa vastu kõigepealt lüüa alla naftahinnad (nagu tehti ka NSVL vastu) ja seejärel purustada Venemaa finantssanktsioonidega. Selleks veenis J.Kerry tolleaegset Saudi kuningat Abdulllahi lüüa Venemaa nõrgendamiseks naftahinnad hüppeliselt alla. Kuna selleks ajaks oli ka USA ise oma shale naftaga tõusnud maailma suurimaks naftatootjaks, siis oli see ka kergelt teostatav. Ning ehkki USA-l tänu suurtele mahtudele õnnestus oma crackitud nafta omahind tuua alla $60-80 barreli kohta. pankrotistuvad nende naftatootjad tänase alla $50 hinna juures. Nende aktsiad on täna rämpskaup ja hiiglasuured võlad pankadele tasumata. Seega Obama vallandas ise kohe-kohe hakkava finantskriisi, mis on palju hullem kui 2008.a.
Crackimistehnoloogial on ka oma ökoloogiline hind. Peale pinnase, õhu ja vee mürgitamise mõjutab ta ka seismoloogilist aktiivsust. Kui ennem selle tehnoloogia rakendamist oli näiteks Oklahomas iga aasta kaks väikest maavärisemist, siis on seal praegu iga päev kaks maavärisemist. Yellouwstoni supervulkaani lähedal on maapinnal kaljude termperatuur 70 kraadi C ja pooleteise meetri sügavuses puuraugus läheb täna vesi keema. USA eliit ostab paaniliselt maad kokku Patagoonias.
Meie silme all rullub lahti veel hullem katastroof kui seda kirjeldab Piibel Soodoma ja Komorra puhul - maa, kus juba üle veerandi meestest on gay´d, hävitatakse.
Samal ajal elab maailma suurimate naftavarudega Rosneft nagu või sees! Ameeriklased ei arvestanud pisiasja, et Rosnefti omahind kujuneb rublapõhiselt ja lastes põhja rubla, nad on tegelikult vähendanud Rosnefti tootmiskulusi dollariarvestuses ja viinud selle lähemale Saudide omahinnale!
Samuti ei aita ka finantssanktsioonid, sest Hiinlastel dollareid on ülearu ja Nafta ja gaasivood hakkavad liikuma nüüd ida poole. Muidugi on Venemaal nüüd vähenenud dollari hulga tõttu raskem maksta impordi eest, ent see on strateegiliselt kasulik, sesst nüüd saadakse ka Kremlis aru reindustrialiseerimise hädavajalikkusest.
Venemaa peamiseks probleemiks on minu hinnangul hoopis viies kolonn, kes saboteerib majandusblokis. Nii näiteks kaotas Venemaa viimase kahe aastaga $400 miljardit ainuüksi Keskpanga idiootse rahapoliitika tõttu. Pole ime, et Venemaa avalikud vaenlased kuulutasid Nabiullina maailma parimaks keskpanga juhiks. Putin pole muidugi idioot, ent samas on ta võtnud Nabiullina jt. isikliku kaitse alla. Selline ebajärjekindel poliitika teeb Venemaa sisemiselt väga ebastabiilseks. Patriootlik välispoliitika ei saa sõjaolukorras kaua eksisteerida koos neoliberaalse sisepoliitikaga. Putin-loll variandi heidan kohe kõrvale. Võib -olla ta arvestab, et rahva üksmeelne toetus kestab veel kolm aastat ja praegu on taktikaliste kaotuste hinnaga tähtsaim tagada võimueliidi ühtsus. Võimalik, et makstakse kalõmmi rahvusvahelisele finantsoligarhiale, nagu seda tegid bolshevikud 1920-ndate aastate alguse kui maksti Rootsi veduriteafääri kaudu ära oma revolutsiooni korraldamise kulud ameerika bankuritele ja Saksamaale. Tavainimesena, siseinformatsiooni omamata, on siin võimatu selgusele jõuda ja tuleb oodata, et sündmused tulevikus annavad meile kätte tänase mõistatuse võtme.
Ukrainas on Venemaa juba praktiliselt võitnud, sest igale USA ja ta marionettide sammule on tal taskus Krimmi taoline purustav löök. Samas Putin loomulikult saab aru, et sõda ei saa võita ainult kaitses istudes ja vastase väärsammu oodates. Seepärast on ta viinud mängu platsi Lähis -Itta. Järgmist käiku võib juba ette näha päris USA külje all - Nikaraaguas.
Lähis -Idas on välja mängitud ilmne võiduseis multipolaarse maailma jõududel. USA on peaaegu saavutanud oma strateegilise eesmärgi: jaga ja valitse põhimõtte ellurakendamiseks külvata Saudide ja Katari abiga islami fundamentalismi, kaost ja sõdu, et tükeldada potentsiaalselt vastupanu suutvad suuremad riigid, eelkõige BAAS põhimõtteid jälgivad ilmalikud valitsused ning panna kõikjal pukki oma marionetid. Ent USA -d ei ole vihatud iial selles piirkonnas nii, nagu täna. Ameerika on toonud kõigile ainult häda ja viletsust.
Venemaa abile toetudes kõrvaldasid Egiptuse sõjaväelased Moslemi vennad võimult ja nüüd on tulipunktis Süüria. Putin on osavalt seadnud Obama ainult halbade valikute ette, tehes ettepaneku koondada kõik jõud ISIS kõrilõikajate vastu, kelle vastast sõjategevust USA täna imiteerib. Kui Obama sellega nõustuks, siis tähendaks see ISIS-e kiiret purustamist ja kogu senise USA poliitika üle parda heitmist, millega Obama kindlasti nõus ei ole. USA on nii hädiseks jäänud, et ta ise ei suuda oma korda Suures Lähis-Idas kehtestada, seepärast hoolitseb ta viimase võimaluseni selle eest, et tast maha jääks selline verine kaos, et mitte ükski tema geopoliitiline konkurent ei suudaks kehtestada oma korda.
Ilmselt jätkab USA senist poliitikat, muutusi võib olla vaid retoorikas. Jätkub USA, Saudi, Katari,Suurbritannia, Prantsusmaa, Türgi poolt loodud, relvastatud ja rahastatud ISIL-i mahitamine, et purustada Süüria seaduslik valitsus, tagada regioonis kaos ja hoida nii migratsioonirelva nuia pidevalt Euroopa pea kohal ning suunata hiljem kõrilõikajad Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Hiina loodeossa. USA vajab oma kaose strateegia elluviimiseks destruktiivset jõudu, seepärast soovitas Afganistanis vägede ülemjuhataja ja CIA direktor olnud kindral Petraeus hiljuti võitluseks ISIL-i vastu relvastada ja finantseerida AlQaedat... .
Venemaa esmaseks mureks on tagada Süüria riikluse säilimine. See kindlustab talle strateegiliselt jõu projektsiooni Lähis-Idas kolmnurgast: Krimmist, kus on juba paigutatud polk maailma kiireimaid strateegilisi pommitajaid Tu-22 (2500 km tegevusraadiusega), mis on suutelised kandma paarituhande kilomeetri raadiusega tuumalõhkepeadega rakette; sõjaväebaasist Armeenias; laevastiku tugipunktist Vahemerel Tartuses. Kindlasti varustab Venemaa Süüriat hädavajaliku relvastusega ja sellega kaasas käivate instrukoritega. Viimati anti moodne õhutõrjekomlekt "Pantser", mis peale lennukite võtab maha ka tiibraketid. Vene maavägede hädavajalikkus on küsitav, sest seda rolli hakkab ilmselt täitma peale Iraagi ka Süürias Iraan, kes on hüppeliselt tugevnenud majanduslikult peale majandussanktsioonide lõppu. Venemaa juba varustab relvadega Iraagi valitsust ja tark oleks varustada ka kurde nende kuulsate naiste pataljonidega, kes peavad oma vabadusvõitlust täna ISIL-i ja Türgi vastu. Iraani ja Moskva selja taga on veel Hiina, niiet täna toimib võimas telg Peking-Moskva-Teheran ja see ekspress kogub pidevalt juurde löögijõudu. Nii muutub BRICS varsti BRICSA-ks, sest liitumissoovi avaldas hiljuti Argentiina president.
Tektooniline nihe on toimunud Saudi Araabias, kes hiljuti tegi Venemaale ettepaneku liituda OPEC-iga. Pärast Mubaraki reetmist USA poolt, Iraani eelolevat tugevnemist silmas pidades ja Jeemeni sõjakäigu umbejooksmist on hädavajalik ellujäämiseks leida uus julgeolekuarhitektuur. Putin on tänu oma kindlale põhimõttelisele poliitikale ära teeninud araabia maailma austuse ja usalduse. Ollakse muidugi alles pika tee alguses, ent juba praegu võtab see Obama põlved värisema, sest küsimus on kogu Euraasia nafta-gaasi turu ümberjaotamises, mis teeks kiire lõpu petrodollaritele ja seega ka USA võimule.
Erdogani hüplev, vale strateegiaga poliitika on muutnud rezhiimi tuleviku väga ähmaseks. Pole palju vaja mõistust arusaamiseks, et Türgi mõju maailmas ja majandus tõuseks hüppeliseks kui ta liituks Euraasia Majandusühendusega. Selle asemel tegeleb ta ISIL-i varustusbaasina ja kindlustab Terroristidele ca $2 miljardilise aastasissetuleku ebaseadusliku naftamüügiga. Kuulutades välja võitluse ISIS-e vastu, tapavad nad hoopis kurde, tehes nii Türgi lagunemise tulevikus paratamatuks. Võitlus Süüria legitiimse valitsuse vastu ja alatus oma endi kurdide vastu on viinud Türgi mõju kahanemisele Lähis -Idas.
Lõpuks, ent muidugi mitte viimasena paar sõna Iisraelist, kes on kõige tugevam riik regioonis ja kelle huvisi arvestamata ei saa ette kujutada rahu Lähis-Idas. Kõigepealt märgin ära lihtsalt faktina, et Iisraelil ja Venemaal (ka Hiinal) ei ole geopoliitiliste huvide konlikti. Venemaalt emigreerunud juudid etendavad tähtsat osa Iisraeli poliitikas. Ka juudid on silmapaistval kohal Venemaa poliitikas, nagu näiteks välisluure juht Fradkov.
Teiseks ma ei näe peale taktikaliste teravuste ka mingeid saatuslikke geopoliitilisi huvide lahkuminekut Iisraeli-Iraani vahelistes suhetes. Minu mäletamist mööda on juudid pärslasi kiitnud kui vabastajaid Assüüria vangipõlvest. Perspektiivis ei oleks midagi halba tugevas Iraani riigis, kes purustab ISIL-i ja on tammiks Afganistanist ja Pakistanist lähtuvale islamifundamendalistidest terroristide tulvale.
Mu punktiirina seotud märkused tahavad osundada mõttele, et sõtta ja kaosesse paisatud regioonis on põhimõtteliselt võimalik uus rahu tagav julgeolekuarhitektuur. Aga muidugi ei ole ma nii tark nagu K.Ojuland, kelle arvates me sobime tegijaiks-vahendajaks Lähis-Idas. Me peame vaid üritama aru saada, kuhu poole maailm liigub.
Lõpuks kaarega tagasi Euroopasse. Aeg töötab kindlalt multipoolaarse maailma kasuks, sest see tähendab iga tsivilisatsiooni õigust oma traditsioonilistele väärtustele ja ei sunni peale teises kloostris peale oma nägemust, nagu seda teeb USA. Nii ei nõua põhimõtteliselt Hiina, Venemaa jt. et me muudaks eesti kultuurile omast arusaamist perekonnast. Küll teeb seda unipolaarse maailma eest võitlev USA, kes on kirjutanud võitluse vajalikkusest gay´de õiguste eest isegi oma Rahvuslikku Julgeoleku doktriini. Mul pole mingit sõnaõigust kui Ameerika tsivilisatsioon otsustab, et traditsiooniline abielu on sama mis pederastide kooselu. Küll ma olen selle vastu, et täna on Toompea üle ujutatud eesti kultuuri reeturitega, kes selle nimel, et meie pea kohal põristavad mingid Vietnami sõja aegsed muuseumieksponaadid, hävitavad ise eestluse. Sealjuures see põristamine läheb riigile kümme korda enam maksma kui meie põllumehed paluvad toetust pankrotist pääsemiseks, mille on põhjustanud valitsuse poolt kehtestatud sanktsioonid Venemaa vastu.

Roman Ubakivi

ÜLO VOOGLAID PRESIDENDIKS !
Eestlastena oleme juba 2050. aastal vähemusrahvuseks oma kodumaal. Lähitulevikus meie eliidi poolt aktsepteeritav pagulaste tulv toob selle daatumi muidugi märksa lähedamale. Majandus on kinni jooksnud ja tulevikuväljavaated lootusetult sünged. EW-i ajast säilinud moraali riismed hävitatakse sihikindlalt eliidi poolt. Hiljuti murdsid nad eestlaste ühiskonna selgroo - hävitades traditsioonilise perekonna pühaduse. Riik upub poliitilise korruptsiooni sohu.
Üha enam hoogustuva eestluse hävitamise trendist jagusaamiseks on hädavajalik kõrgeima võimu - rahva otsustav vahelesegamine degenerantse eliidi askeldustesse. Meil on vaja esimese sammuna luua selles mädasoos esimene kindel jalgealune riiklikus institutsioonis. Päevakorras on uue Presidendi valimised. Kui me jätame selle praeguse Toompea mädapaise kätte, siis valivad nad muidugi endasarnase. Nagu nad valisid 10 miljoni varguse eest prokuratuuri menetlusvea tõttu karistusest pääsenud S.Kallase EL-i Komisjoni korruptsiooni vastu (!) võitlema, ning nagu nad valisid tänase demograafilise katastroofi oma shokipoliitikaga põhjustanud M.Laari, kes lubas hävitada ära lõplikult pankade likviidsuse, Eesti Panga Nõukogu esimeheks. Meile pole vaja isegi võõrast tsvilisatsioonitüüpi ja Florida miljonäri elustiili järeleahvivat presidenti koos Ärma talu susserdiste, hirmkallite hilpude ja uue lossiga.
Meile on vaja presidenti, kes oleks moraalseks majakaks meile ja meie lastele, kedagi, kes oma eluga on tõestanud, et ta on suuteline järgima meie esivanemate poolt sõnastatud ja omaks võetud rahvuslikku ideed: me ei pea mitte kuldvasikat kummardama, vaid peame vaimult rikkaks saama. Sellistele valikukriteeriumitele vastab ilmselt lugupeetud Ülo Vooglaid. Kohtasin teda esmakordselt eile, Saale Kareda poolt korraldatud konverentsil, kus saalitäie rahva oli kokku toonud soov päästa Eesti hävingust. Meie õnneks osutus Ü.Vooglaid ehedaks patrioodiks ja andis oma esialgse põhimõttelise nõusoleku kandideerimiseks puhtast soovist teha midagi Eesti heaks. Pole ju täna selle idee taga mingeid raha täis kilekotte ämmalt ja sadamast ning Toompea parteisid.
Muidugi käin ma läbi võimalikult palju kõikvõimalikke organisatsioone ja parteisi, kuid otsustavaks saab siiski meie kui rahva üldine tahe. Meile pole mingit organisatsiooni vaja, et võtta täna-homme kätte paberileht ja kirjutada:Tahame Ülo Vooglaidu meie presidendiks. Lisaks oma ees- ja perekonnanime, allkirja ja vast ka isikukoodi. Lisaks võib võtta samale lehele ka mõne pereliikme ja naabri nõusoleku. Ühise idee olemasolu korral tekib loomulikul teel iseorganiseeritus. Asi see siis igas vallas ja linnas need tahteavaldused väljakuulutatud kuupäeval ja kohas kokku koguda on ja hiljem Tallinnas ülemaaliselt kokku tuua ning presidendi valimiste kuupäeval Riigikogule üle anda. Prügikogumine on muidugi tubli tegevus, ent rahva poliitilise tahte avaldus, otsedemokraatia on hoopis teisest kaalukategooriast ning on eeskujuks ja sündmuseks kogu Euroopale ja maailmale. See pole asendustegevus, nagu väikse grupikese poolt miljonite eurode absorbeerimine Est Onia joonistamisega. See on meie, eestlaste kui rahva ontolooloogiline fakt - me oleme elus!
Roman Ubakivi

MIGRATSIOONIRELVAST
Et president, poliitikud, suleneegrid löövad lokku ja on vallandanud järjekordse ajupesukampaania põgenike teemal ja kasutavad A.Lobjakase sõnul "Eesti Kristallööd" (!) omakasupüüdlikel räpastel eesmärkidel, selles pole muidugi vähimatki kahtlust. Ent olin üllatunud, lugedes täna Postimehe kolumnisti Andrei Kuzitshkini jaburdust, et Vao kivimaja otsaseina soojuskatte süütas Venemaa! Venemaa olevat hakanud eksportima uut kaupa - kriisi.
Muidugi pole korruptsiooni pärast Venemaalt põgenenu arvamusel mitte mingit kaalu, ent sirvides tahapoole artikleid (loen meie lehtede demagoogiat vaid kord-kaks kuus), leidsin TÜ politoloogi Karmo Tüüri avastuse, et lääne vastu kasutatakse uutmoodi relva- migratsioonirelva. Sealjuures migratsioonilaviini käimalükkajad teadsid, et Euroopal puudub võimekus tegutseda poolel teel (killustada ja suunata) ja et me lihtsalt peame tegelema lootusetult tagajärgedega. Sealjuures väldib K.Tüür meile välja ütlemast migratsioonikriisi käimalükkajat. Seda teeb juba A.Kuzitshkin: Kriisi ekspordib Venemaa. See on ilmne muster, mida hakkab massile pähe taguma sadades eri variantides meie propagandaaparaat.
Samas on igale välispoliitikat vähegi jälgival inimesel teada, et migratsioonilaviini looja ja käimalükkaja on USA koos oma koloniaalsõltuvuses olevate Euroopa marionettidega. Hävitasid ju nemad jäigad riigistruktuurid Iraagis, Afganistanis, Liibüas, Süürias, muutes kümnete miljonite inimeste toimiva struktutuurse ühiskonna vihkamise, valu, kannatustega ja sõjaga täidetud vedela pudrutaoliseks biomassiks.
Miks? Tegevusele poliitikas teatavasti eelneb mõte. Sellepärast, et tugevat rahvusriiki (nagu Hiina) on maailmavalitsemise poole pürgivatel suurkorporatsioonidel ja finantsoligarhial ning nende peamisel tööriistal- USA-l palju raskem manipuleerida kui biomassi. Tegemist on USA poolt kasutusele võetud nn. „juhitava kaose“ teooriaga, mille ideelised lätted viivad meid Berkeley ülikooli juurde Kalifornias. „Juhitav kaos“, „migratsioonirelv“, „demograafiline pomm“ – need kõik on kurja lapse mitu nime, mille USA on oma strateegiaks teinud. Purustatud maade nimekiri pole muidugi lõplik, lähitulevikus liitub sellega muidugi Ukraina, hiljem Kesk-Aasia riigid ja Türgi.
Et kaose tekitamise protsess ei hääbuks, selleks on USA-l täna loonud ISIL-i, täpselt samuti kui ta lõi Al-Gaeda kaksiktornide õhkulaskmiseks, kodanike õiguste likvideerimiseks USA-s ja viigileheks agressiiivsele sõjalise jõu kasutamisele.
Selge on see, et praegune paarisaja tuhandeline sõjapõgenike tulv Euroopasse on alles suure laine eelsäbrutus. Liibüa oli õitsev ilmalik riik Kadaffi ajal, mis oli kindlaks tõkkeks ebaseaduslikuks immigratsiooniks Euroopasse. Need üksikud, kel läbi õnnestus murda, saatis Itaalia vastavalt Kadaffiga sõlmitud kokkuleppele Liibüasse tagasi. Täna, kui NATO-briti sõdurid Kadaffi likvideerisid, ootab Vahemere ületamist Liibüas juba kaks miljonit inimest ja seda tulva toidab ammendamatult kogu Aafrika ja Suur Lähis-Ida.
Süürias on USA poliitika tagajärjeks kümme miljonit põgenikku. Veel on Afganistan, Iraak, Jeemen, Eritrea, Nigeeria jne. Seni on Ukrainast paar miljonit põgenikku ära absorbeerinud Venemaa, ent kui õige varsti riik kokku variseb, tungib lääne poole oma 15 miljonit loomastunud biomassi ja bandeeralast. Juba täna patrullivad Poola piiri vabatahtlike relvastatud salgad, valmis nendega arveteõienduseks. Tuletan meelde, et II maailmasõja ajal korraldasid bandeeralased massilise genotsiidi poolakate jt. kallal, kus ohvrite arv oli üle miljoni. USA poolt relvastatud riigipöörde poolt paika pandud Ukraina uus võim on teatavasti kuulutanud S.Bandera oma rahvuskangelaseks.
Seega kui me jääme K.Tüüri mõttetaseme juurde ja nimetame asju valede nimedega, nagu seda on termin „lääs“, siis me tuleme loogikavastasele järeldusele, et lääs sõdib lääne vastu. Siis on kerge ka susata kurjategijaks antud juhul ka agressiooni ohvriks plaanitud Venemaa, tegeliku kujategija asemel.
Patrioodid, nagu meie üks programmi põhipunktidest kuulutabki, on kohustatud rääkima tõtt ja nimetama kõiki asju nende õigete nimedega. On geopoliitiline fakt, et on kaks erinevat geopoliitilist tegijat ja tsivilisatsiooni: Ameerika (USA) ja Euroopa. See on parempoolsete (O.Spenngler, M.Heidegger jt.) vundament. Seega võime täie kindlusega öelda, et antud juhul USA koos oma eurooplastest marionettidega (nn.atlantistid) kasutavad migratsioonirelva Euroopa tsivilisatsiooni vastu. Probleem on kohe selge ja kõik pusle osakesed moodustavad terviku.
Miks USA sõdib Euroopaga? Aga sellepärast, et Euroopa on ka oma nõrkade rahvusriikudega struktuurseks takistuseks neoliberaalse ideoloogide poolt püstitatud eesmärgi: rahvustevaba maailma saavutamisel. Olen sellest juba kirjutanud rohkem teoreetilises vormis oma esimestes artiklites.
Teiseks, ehkki ka täna on Saksamaa ja Itaalia USA poolt sisuliselt okupeeritud („Okupatsioonibaas“ silt on vaid vahetatud sildiga „NATO baas“), on Euroopa kosunud II maailmasõjast ja hakanud tasapisi mõtlema ja tegutsema oma tsivilisatsiooni huvide paradigmas. Viimaseks oleks kindlasti positiivse vastuse andmine V.Putini poolt 2010.a. Saksamaal tehtud ettepanekule, et tuleb luua ühtne majanduslik koostööruum Lissabonist Vladivostokini. See tähendaks, et EL hakkaks tegema strateegilist koostööd Venemaa poolt loodud „Euraasia Liiduga“ ja Hiinaga. See on idee, mille pakkus välja juba Saksamaa geopoliitilise koolkonna isa Haushoffer – kontinentaalblokk. Telje Berliin-Moskva-Beking olemasolu tähendaks kogu Euraasia mandrile pikaajalist rahu, korda ja majanduslikku õitsengut. Sealhulgas muidugi ka Eestile.
See on aga absoluutselt vastuvõetamatu USA-le, sest see muudab nulliks tema juba „Saatuse Manifestis“ väljendatud maailmavalitsusepüüdlused. President B.Obama on avalikult deklareerinud USA erakordsust ja tema rolli maailma juhina. Tõsi, paar päeva tagasi lugesin endise viitse presidendi Cheney artiklit, kus ta kõvasti rooskas Obamat kui nõrka presidenti, kes ei tule toime maailmavalitsejarolliga. Lahenduseks maailmavalitsuse rolli kindlustamiseks pakub ta sõjaliste kulutuste limiteerimatust.
USA valmis kõikideks nurjatusteks, et vaid lõhkuda Euraasia tsivilisatsioonide
rahumeelne vastastikku kasulik koostöö, sest see oleks ta võimu lõpp Euraasiasia mandril. Euroopa vastu suunatud migratsioonipommi üheks eesmärgiks on Euroopa tsivilisatsiooni hävitamine. Teisalt tuleb külvata hirmu ja õudu nagu Iraagiski, et eurooplased selili panna juba ammu käivas majandussõjas, sundides meid leppima vabakaubanduslepinguga, mis hävitaks Euroopa tööstuse ja seoks meid lõplikult USA sõjavankri külge. Need kaabakad, kes meile näkku valetavad, et vabakaubanduslepe USA-ga toob head Euroopale, tuleks Raekoja platsil häbiposti panna.
Patriootide seisukoht on selge ja kindel: Euroopa piirid tuleb migratsioonilaviini eest sulgeda, selleks saavad palka piirivalvurid ja sõjavägi. Olukorras, kus juba ilma põgeniketa on Lõuna Euroopas iga teine noor tööta ja tulevikuta,tähendaks atlantistide poolt juhitud EL Komisjoni ja riikide tänane poliitika Euroopa tsivilisatsiooni hukku.
Igal EL riigil on õigus vastu võtta niipalju põgenikke kui ta võimalikuks peab. Patrioodid ei ole natsid ja me ei ole põhimõtteliselt põgenike abistamise vastu, ent samas me peame lähtuma meie reaalsetest võimalustest. Meie poliitikud ja ametnikud on kohustatud olema kursis Eurostati prognoosiga, et ka ilma põgeniketa on 2050-ndaks aastaks eestlased vähemusrahvuseks oma kodumaal.
Seega meie maksimaalne võimekus saab olla ainult sümboolne: kümme põgenikku kahe aasta jooksul.
Roman Ubakivi

LOBJAKAS, ILVES, JÕERÜÜT
Äsja ilmus Postimehes J.Jõerüüdi artikkel, kus ta vastas A.Lobjaka kriitikale president Ilvese ja Eesti välispoliitika aadressil. Mind jahmatas Ilvese taktitu kahemõtteline kiitus (sisuliselt solvang) Poola presidendile, et Poola on ainus suurriik, kus saadakse aru, mida tähendab massiküüditamine. Muidugi saab,küüditas ju Poola miljonid sakslased talle peale sõda antud Saksamaa provintsidest läände, omastades nende maad ja varad.
Veelgi rohkem üllatas mind Välisministeeriumi kõrge ametniku J.Jõerüüdi tahtmatus president Ilvese ilmset fopaad siluda, vaid tema püüdlus teha küüditamisteemast „ühiste arusaamade vundamendi sideainet“. Teiste rahvaste küüditamispatust vabal Eestil on ilmne lollus solidariseeruda ja võrdsustada end patustega.
Peale Ahto Lobjaka artikli läbilugemist, sain ma aru, et küsimus ei ole lihtsalt Presidendi ja Valisministeeriumi kroonilises ebakompetensuses, vaid eestlatele ja riigile elutähtsas geopoliitilises orientatsioonis. Seepärast on A.Lobjakas teeninud ära siira lugupidamise ja tänu sellise eksistentsiaalse probleemi toomisest laia avalikkuse ette ja kindlasti on tal õigus, et tingimata on tarvilik avalik arutelu, et niivõrd tähtsat otsust vaagida.
Eesti ees seisva tänase probleemi olemusest peaks aru saama igaüks, kes on viitsinud mu varajasemad artiklikesed läbi lugeda. Kui USA alustas eelmise aasta alguses avalikult hübriidsõda Venemaa vastu, siis ma tegin prognoosi, et see on jäme viga ja Venemaa võidab. Täna on selge, et Venemaa on geopoliitiliselt Ukraina sõja juba võitnud, küsimus on vaid võidu vormistamises. USA eesmärgiks oli Venemaa äralõikamine Euroopast ja Ukraina muutmine Venemaa vastaseks agressioonibaasiks nagu seda on Eestigi. USA mõjuagent Merkel&CO tõmbas ka Saksamaa ja kogu Euroopa sellesse Venemaa vastasesse ristisõtta, mis on absoluutses vastuolus Euroopa huvidega. Putinil ja Venemaal oli valik kas hukkuda või võidelda. Loomulikult valiti võitlus, sest elementaarne geopoliitiline analüüs (mida olen isegi mina oma piiratud võimetega suuteline tegema)näitas, et Obama bluffib. Merkeli väide, et arulage Putin on kaotanud reaalsusetaju, osutus vaid psühholoogilise sõja bumerangiks. mis tänaseks on purustanud Merkeli autoriteedi.
Miks USA liidrid tegid niivõrd lolli vea, millele Merkeli sugused puudlid (sealhulgas ka Eesti liidrid) muidugi järgnesid? On ju USA-s piisavalt minusugusest targemaid mehi. Arvan, et piisava vastuse sellele küsimusele andis sellele nii autoriteetne mees, nagu selleks on Robert Gates, kes nägi Obama administratsiooni funktsioneerimist seestpoolt. Tema tunnistusel võeti tähtsad otsused vastu mitte strateegilisi valikuid kaaludes, vaid avaliku arvamuse reaktsiooni arvestamise põhjal.
Kirjutasin juba kuskil eespool, USA ja Venemaa võimalusi vaagides, et USA eliit on kaotanud osaliselt võime mõelda geopoliitilisel tasemel, sel ajal kui Venemaa eliit on selle jõudnud omandada. Nii märkis J.Biden aastaid tagasi Putinile, et Venemaal ei ole mõtet rabeleda, sest tal ei ole niikuinii piisavalt jõudu, et pretendeerida maailma hegemooniks (mis on kahtlemata tõde). Putin demonstreeris jalgpalli terminit kasutades paremat „platsinägemist“ ja vastas, et see on tõsi, ent Venemaal on piisavalt jõudu, et mõjutada, kes saab maailma hegemooniks.
Ukraina sõda ongi viinud USA Hiinaga võrreldes kaotusseisu, sest praktiliselt toimiv Hiina-Venemaa strateegilisele koostööle on lisandunud veel kolmas-Iraan, kes kõik kolmekesi on hinnatud USA Rahvusliku sõjalise strateegias 2015 revisjonistlikeks riikideks, kellest igaüks kujutab endast tõsist ohtu USA julgeolekule (neljandaks on nimetatud P-Korea). Kui siia veel nimetada, et äsja astusid Hiina ja Venemaa poolt juhitavasse Shanghai Koostööorganisatsiooni India ja Pakistan, siis on selge, et USA Full Spectrum Dominance on vaid soovmõtlemine ja XXI sajandi geopoliitilise korra tsenter on Euraasias.
Täna on Amerikas aru saadud olukorra tõsidusest ja Vabariiklaste presidendikandidaatide võitluses on täna mitte vangi-sündroomi all kannatav McCain, vaid D.Trump, kes süüdistab täiesti õieti Obamat rängimais veas: Venemaa tõukamise strateegilisele koostööle Hiinaga. Täna juba ei kahelda Ameerika mõttekodades Obama välispoliitika läbikukkumises, vaid arutatakse Hiinaga toimetuleku erinevaid strateegiaid.
Ameerikal on raske vaimset mahajäämist Venemaaga tasa teha. Paljud analüütikud on märkinud rahvuste poliitilise mõtlemise analoogsust rahvuslike spordialadega. Kui venelastel on nendeks jalgpall ja male, siis ameeriklastel pesapall ja pokker. Ent isegi kui suudetaks luua mingi geniaalne strateegia, mis kaotusseisu pööraks eduks, on seda äärmiselt raske ellu viia, sest aruka jutuga ei jõua poliitikute ja meedia poolt demagoogiaga äralollitatud masside soosingusse (sama rumaluse lõksu on eliit muidugi ka meil loonud).
Kuna Ameerika loomulikult ei taha sattuda kiirelt kautavasse lõppmängu, siis nad peavad arvestama Venemaa huvidega. Seda on maininud Hillary Clinton ja Donald Trump ja kajana korranud Merkel: Euroopa julgeoleku probleeme ei saa lahendada Venemaa arvel ja Venemaa osavõtuta.
Venemaa julgeoleku huvid nõuavad loomulikult neutraalse puhvri olemasolu tema piiridel. Sama on ka Euroopa huvides. Jutt käib esmajoones Ukrainast, Gruusiast, Baltikumist.
Olemegi täna jälle eliidi poolt valesti tehtud geopoliitilise valiku tõttu lõhkise küna ees, täpselt nagu 1939.aastal K.Päts ja mille eest ma eespool olen korduvalt hoiatanud. USA pakub meile lohutuseks erzatsi Poola näol, nagu A.Lobjakas õieti osundab. Degenerantne eliit ei taha oma umbejooksnud poliitika eest vastutada ja ajab nagu Pätski rahvale mullikesi, et me oleme suurepäraselt kaitstud. Kui me loovutame oma laste, enda ja Eestimaa saatuse Kadriorus ja Toompeal ruulivale degenerantse võimuklanni otsustada, siis oleme eelseisvas katasroofis ise süüdi. Iga rahvas väärib oma valitsejaid.
Meil on õnneks aus ja moraalselt vastutusvõimeline ajakirjanik A.Lobjakese näol, kes julges meid teavitada eksistentsiaalsest probleemist, käputäis eksperte, kes on hakanud tutvuma geopoliitika alustega ja kõige tähtsam – rahvas, kelle moraalne ja vaimne tase on keskmiselt kõrgem kui Toompea sulidel. Kui me ooleme rahvusena teadvustanud meie ees seisva probleemi, siis ma ei kahtle, et me kollektiivne mõistus tuleb selle lahendamisega toime.
Roman Ubakivi

SÕDA II
Organitsatsiooni "Patriooodid" me üritame koondada inimesi, kes suudavad aru saada ja ellu viia Eesti rahvuslikest huvidest lähtuvat poliitikat. Selleks me peame võimalikult adekvaatselt aru saama maailmapoliitikast, milleks täna Kadriorus ja Toompeal istuvad degenerantsed juhmardid ja moraalsed värdjad selgelt võimelised ei ole.
Eelmises artiklis ma rääkisin , et tegelik võim on varjatud võim. Seega juhtivaks jõuks tänases kapitalistlikus maailm-süsteemis on loogiliselt ca 400 perekonda, kelle "poliitbürooks" on ca 15 klanni. Riikide tasandil kontrollib Austriat näiteks 6 perekonda, Tartu tasandil kaks oligarhi. Nähtav võim on muidugi Tartu linnapea, Austria riigijuht, Obama jne.
Nähtava võimu keeleks maailmasündmuste kirjeldamiseks on massidele suunatud demagoogiline propaganda. Ent see mõtlemistase on arusõgedus. Nii pole Eestil väliseestlastest sisuliselt mingit abi olnud, sest nad pole olnud võimelised endalegi selgeks teha EW hukkumise põhjusi. Näiteks meil rahvalt enim toetust saanud J.Toomepuu puhul ei ole minulgi mingit kahtlust, et tegemist on eestluse eest võitlusse valmis oleva mehega. Ent kuna ta maailmast arusaam on kipsistunud J.Uluotsa liberaalses bolshevismi vastases mõttemallis, siis on ta reaalne tegevus - võitlus Vietnami rahvuslastega, kes kommunistlikus vormis võitlesid oma maa anastajate- alguses prantslaste, hiljem ameeriklastest agressorite vastu, tegelikult rahvusluse, seega ka eestluse vastane tegevus. Headest kavatsustes ei piisa, reaalsest maailmast arusaamise eelduseks on geopoliitilise mõttemalli omandamine.
Praegune USA ja Venemaa vaheline sõda Ukrainas on osa III maailmasõjast, mille sisuks on USA kui maailmahegemooni kukutamine.
Nii I kui II maailmasõda on geopoliitilises paradigmas üks järjekordne kolmekümneaastane sõda, mille sisuks oli Britannia kui maailmahegemooni kukutamine ja USA troonileupitamine. Selle sõja loogikast arusaamiseks on muidugi vaja aru saada ka varjatud võimu motiividest ja eesmärkidest. Seda kahjuks meile ajalooõpikud reeglina ei paku. Samas on selge, et ka kapitali omanike tipus on lahkelid ja käib äge võitlus. Nii teame, et Tsaari -Venemaal kontrollis tollal maailma tähtsaimat naftaallikat Bakuud Rothschildid ja töölisklassi võitlust streikidega rõhujate vastu organiseeris Stalin Rockefellerite rahadega. Hitleri võimuletuleku ja sõjamasina loomist finantseerisid Britid käsikäes ameeriklastega. Ent ka Stalini industrealiseerimisprogramm, mis rajas fundamendi võidule Suures Isamaasõjas, oli mõeldamatu ilma Rockefellerite rahadeta ja USA insenerideta. Need faktid ei ole muidugi ratsionaalselt seletatavad ullikestele suunatud "bolshevismi ja totalitarismi" paradigma demagoogiaga.
Meie, rahvuslaste, ülesandeks on olla J.Tõnissoni taoliselt ajastu tasemel ja pakkuda rahvale välja optimaalseim poliitika, mis tagaks parimad võimalused eestluse edasikestmiseks ja Eesti riigi säilimiseks juba alanud maailmasõja keerises.
Roman Ubakivi

SÕDA I
Hiljuti kuulutas paavst laiale avalikkusele, et III maailmasõda on alanud. Paavst on maailma üks kõige paremini informeeritud ja loomulikult targeimaid inimesi ja kindlasti räägib antud juhul tõtt.
Eesti rahvuslaste ühenduse Patrioodid esindajana saan ma väga hästi aru oma teadmiste ja seega ka prognooside piiratusest, ent teisalt on ajalooliselt nii välja kujunenud, et Patrioodid on ainsad, kes on Eestis suutelised järgima J.Hurda eestluse ideed ja olla J.Tõnissoni mõttetasandil. Eestis me oleme ainsad, kes järgivad Euroopale iseloomulikku Apollonistlikku Logost ja suudame eraldada olemuslikku näilikkusest. Juba Herakleitos sai aru, et Tõel on kombeks end peita. Seega me saame ühelt poolt selgelt aru, et meil ei ole piisavalt informatsiooni tänase maailma vägevate kohta, ent teisalt saame aru, et nagu nähtamatu tume aine ja energia ilmselt määravad ära meile nähtava maailma struktuuri, nii ka meile täpselt teadmata jõud määravad ära ka tänaste päevasündmuste kulgemist. Räägin ilmsest tõsiasjast, et tänases kapitalistlikus maailm-süsteemis dikteerib päevakorda ilmselt kõige suuremad kapitali omanikud. Loomulikult ei ole need mingid Forbesi edetabelis toodavad sajade miljardite omanikud, vaid dünastiate klastrid (Baruchid, Rotschildid, Rockfellerid jt.) mitme suurusjärgu suuremate kapitalidega ning kelle tegemiste ja taotluste kohta on meil teada vaid uduseid vihjeid ja arusaamise vahendiks on vaid ratsionaalne analüüs. Tegelik võim on varjatud võim ja selle uurimiseks pole viimase 30 aasta jooksul eraldatud mitte ainsatki teadusegranti. Salajased "maailma valitsuseks" nimetatavad organisatsioonid, nagu Bilgenburgi klubi, 300 komitee jne, on vaid töödejuhatajate tase.
Teisalt suudame me järgida ratsionaalset logost ja suudame opereerida koos selle maailma vägevatega geopoliitilisel mõttetasemel, mis võimaldab meil saada aru täna maailmas toimuvate sündmuste olemusest. Viimaseks ei ole võimeline Eesti tänane eliit, nagu erinevalt J.Tõnissonist ei olnud selleks võimelised ka tänaste liberaalide eelkäijad K.Päts ja J.Uluots. Viimased juhindusid näilikkusest, propagandast ja seepärast nende maailmast arusaamine oli põhimõtteliselt vale, nagu see oli ka Hitleril. EW eliit lähtus absoluutsest valest eeldusest, et II maailmasõda on võitlus kommunismi ja kapitalismi vahel. Päts-Laidoner tuginedes sellisele täiesti väärakale ettekujutusele, tegid formaalloogiliselt täiesti õige järelduse, et NSVL on sõja kaotaja.
Nende rumaluse otseseks tagajärjeks oli EW häving ning tohutud kaotused ja kannatused eestlastele, mida oleks võinud vältida kui riiki oleks juhtinud adekvaatselt olukorda hinnanud J.Tõnisson.
Võrrelgem geopoliitilisel mõttetasandil veidi II maailmasõda tänapäevaga, sest kui me suudame olemust mõista, siis avastame üllatuslikult kui tihti ajaloos kordub üks ja sama muster. Seni on ajaloos maailma hegemoon alati vaheldunud suure sõjaga. See oli siis kui USA vahetas välja Suurbritannia hegemooni troonil ja täna kui Hiina vahetab välja USA.
Kuhtuv hegemoon on provotseerinud sõja alati teisejärgulise troonipretendendi vastu, mitte tegeliku järglase vastu. Nii oli Suurbritannia eesmärgiks Saksamaa ja Venemaa hävitamine nendevahelise konflikti provotseerimise abil. Saksamaa õnnestus küll Suurbritannial Churchilli juhtimisel küll hävitada, ent kaotati impeerium ja muututi teisejärguliseks riigikeseks. Suurbritannia kaotas selgelt II maailmasõja ja ajalookirjutajad, kes kiidavad Churchilli kui suurt strateegi, pole tõsiseltvõetavad. II maailmasõja kõige suuremad võitjad olid selgelt USA eesotsas Rooseveltiga ja NSVL Stalini juhtimisel.
Ka täna ründab USA teisejärgulist sihtmärki - Venemaad, kes ei pretendeeri hegemooni troonile. See kiirendab vaid Hiina tugevnemist. Seda enam, et Ukraina rindel on USA plaanid lootusetult lörri jooksnud. Venemaa Krimmi võidul on strateegilised tagajärjed kogu Lähis-Ida regioonile ja demonstreerib kogu maailmale USA Armee ja NATO impotentsust.
USA poolt läbiviidud ja EL poolt toetatud riigipöörde tulemusel kõrvaldati võimult ainuke slaavi soost oligarh, lagundatud riik mahnovtshinaks ja süüdati kodusõda. Sellise sõjakolde tekitamine nõrgestab loomulikult nii Venemaad kui Euroopat, kuid peaeesmärki pole USA siiani saavutanud: ei ole õnnestunud veel suurt sõda valla päästa Venemaa ja EL vahel.
Euroopa on selgelt eksitentsiaalse valiku ees. Kui Saksamaa jätkab Merkeli USA puudli rollis,tähendab see sõda Venemaaga ja täielikku hävingut tuumasõjas. Isegi kui õnnestub sõjalist kokkupõrget imekombel vältida, teeb Euroopale aeglasema lõpu peale vabakaubanduskokkulepe USA-ga, mis hävitab Saksamaa ja kogu Euroopa tööstuse. Seda võib nimetada O.Spengleri variandiks: Euroopa degeneerub pidevalt ja praegusele orjastaatusele järgneb tsivilisatsiooni surm.
Optimistina olen ma pooldanud M.Heideggeri nägemust, et elustamine, taassünd on võimalik. See selgub peatselt, kas Euroopal on veel elujõudu isesesva poliitika ajamiseks, mis kaitseks oma tsivilisatsiooni tuuma. See on tõsiseks väljakutseks vanale mandri -Euroopa eliidile (Saksamaa, Vatikan jt.) kellel on täna selg vastu seina. Kui nad ei taha põrmuks muutuda, tuleb neil ühineda õigeuskliku eliidi riismetega. Saksamaa ainsaks tulevikuvõimaluseks on strateegiline liit Venemaaga.
Lausa hämmastavalt sarnane on ka Eesti tänane olukord võrreldes 1939.a. sügisega. Vaadake kuidas kiitis K.Päts oma tarka poliitikat ja kuulutas eestlaste tuleviku muretuks ja kindlaks. Samasugust idiootliku valet tuleb ka täna Kadriorust ja Toompealt. Täna, mil Venemaa on juba oma tuumalõhkepeadega "Iskanderid" Eesti peale välja rihtinud, esines ETV-s jälle Ordu hõlstis uhkeldanud kloun, kes on määratud Eesti Kaitseväe ülemaks. Terras kordas täna jälle T.H.Ilvese poolt avaldatud valet, et Eesti on täna oma ajaloos kõige paremini kaitstud. Me kaotame jälle oma riigi ja hävime ka ise tuumasõjas kui me sallime, et taolised idioodid meid valitsevad.
Roman Ubakivi

PATRIOODID PÄÄSTEKOMITEE ROLLIS
Absoluutselt valede põhimõtteliste valikute tõttu meie degenerantse eliidi poolt juba Mart Laari esimese valitsusse ajal, kohe peale taasiseseisvumist, oleme tänaseks rahvusena jõudnud lagunemisfaasi, kus ruulib täiel rinnal vaimupimedus. Patriootide partei loomine eestlaste paremiku toel loob ainukese reaalse alternatiivi praegusele eestlusele hukatuslikule Toompea parteide kursile.
Me oleme ainukesed, kes astuvad välja praegusele hukatuslikule USA-le orienteeritud välispoliitilise orientatsiooni vastu. Mis eestluse säilimisest läbi aegade ja erendamisest saab juttu olla kui USA avalikuks eesmärgiks on globaliseerimisprotsessi läbiviimine kõiki rahvusi (loomulikult ka eestlasi) hävitades!? Kõik tänased Toompea parteid ja poliitikut aga toetavad üksmeelselt eestlusele hukatuslikku välispoliitikat ja on seega eestluse surmavaenlased või lootusetult degenerantsed ohmud.
USA huve jälgides oleme me kuulutanud majandus- ja nn. hübriidsõja meile vabaduse kinkinud Venemaa vastu, kes on koduks suurele arvule soome - ugri rahvastele. Iga hetk võib see kasvada üle relvastatud konfliktiks. Sealjuures saaksid meie relvajõud haledalt peksa ka EW Laidoneri käsutuses olnud väelt ja Ordut teeniv (sellise Eesti reetmise eest me degradeerime ta kohe sõduriks ja kihutame sõjaväest minema) tänane sõjapealik ei ole võimeline aru saama Venemaa sõjadoktriinist ja selle tagajärgedest Eestile.
Toompeal ja Kadriorus riidenagid Rõivastega kuulutavad oma broilerlikus arulageduses taktikalise tuumarelva märklauaks muudetud Eesti aga ajaloos kõige paremini kaitstuks! Meie eliidi degenerantsus on jõudnud juba kliinilisse staadiumi. Meie ja meie laste elud on täna poolearuliste meelevallas.
Patrioodid muudavad Eesti tuumasõja tallermaast ja idavallist koostöö ja arengu sillaks Euroopa ja Venemaa ning Hiina vahel. Me algatame integreerimisprotsesse Euroopa ja Venemaa vahel, mis aitab luua aastakümneteks rahu ja julgreolekuruumi Lissabonist Vladivostokini.
Ainult Eesti välispoliitilise kursi põhimõtteline muutus võimaldab meil lahendada meie ees seisvad tõsised demograafilised, majanduslikud, poliitilised, sõjalised ja rahvuslik-kultuurilised probleemid. Me pakume ainukese rahuparteina eestlastele selge valikuvõimaluse praeguste poolearuliste sõjahullude hukatuslikule poliitikale.
Roman Ubakivi