9. MAI - VÕIDUPÜHA VÕI LEINAPÄEV EESTLASTELE ?
Vastuse pealkirjas toodud dilemmale annavad inimesed loomulikult erinevad, vastavalt oma ettekujutusele maailmast, sõltuvalt oma maailmavaatest. Oleksin siia peaaegu lisanud ka automaatselt sõltuvalt ajahetkest, ent lause keskel mõtlesin ümber, sest põhihinnang on erinevatel maailmavaadete omanikel jäänud tegelikult praktiliselt muutmatuks.
Vaadakem kõigepealt rahvuslaste arusaama, kelle maailmavaadet ma jagan. 1939. kevaedel oli maailm selgelt suure sõja eelses seisundis, mil geopoliitilised laamad olid hakanud liikuma ja rahvusvaheline õigus oli lakanud toimimast (täpipealt nagu täna). Meenutagem Itaalia agressiooni Abessiiinia vastu, Jaapani agressiooni Koreas ja Hiinas, Tshehhoslovakkia tükeldamist ilma tema arvamustki küsimata Suurbritannia ja Prantsusmaa heaskiidul. Oli alanud tänasega identne periood, mil riikide vahelisi suhteid ei kammitsenud enam mingid rahvusvahelised reeglid ja maksis ainult jõud.
Eestil oli muidugi vaja ellujäämiseks ja riikliku iseseisvuse säilitamiseks ühineda peatselt algava sõja võitjate koalitsiooniga. Parima plaaniga, nagu alati (sest rahvuslaste eesmärgiks on eestluse, kogu rahva heaolu) tulid välja rahvuslased oma tolleaegse liidri Jaan Tõnissoniga eesotsas. Tuli ühineda NSVL, Suurbritannia ja Prantsusmaa ettepanekuga tagada Nõukogude vägedele vaba läbipääs Eesti territooriumil Saksamaa agressiooni korral. See oleks tähendanud Eesti Wabariigi ühist võitlust Liitlasega Saksamaa vastu ja taganud ka isegi Saksamaa okupatsiooni korral sõja lõppedes garanteeritult, vastavalt Atlandi hartale, Eesti riikliku iseseisvuse taastamise.
Kahjuks oli võim tollal liberaalist K.Pätsi kliki käes. LIberaalid aga lähtuvad mitte kogu rahva, vaid ühe klassi huvidest. Nii liberaalid koos Balti sakslaste mõjuka kihiga ja kadaka-sakslastega ja otseselt riigireeturitega - Saksamaa agentidega välisministeeriumist eesotsas Selteriga ja sõjavaelastest eesotsas Maasinguga valisid tulevaseks sõjaks liitlaseks Hitleri. Ajalooline fakt on, et Päts oli varem Venemaa palgal. vaieldakse vaid, kas ta oli Vene agent või mitte. Ajalooline fakt on ka see, et 1930-ndate teisel poolel rippus meie eliit Hitleri nisa küljes Scheeli panga kaudu (Laidoner otse panga nõukogusse kuuludes ja Päts oma advokaadi kaudu). Kuna olukord oli täpselt sarnane tänasega - degenereerunud eliit ei lähtunud eestluse ja riigi huvidest, vaid oma isiklikust momendi kasust, siis pole mõtet raisata aega demagoogiale, millega sellist ebaratsionaalset ja hukatuslikku otsust põhjendati Toompeal. Liit Hitleriga kindlustati mais Selter-Ribbentropi paktiga ja Eesti muudeti Venemaa vastaseks sõjaliseks platsdarmiks (täpipealt nagu tänagi).
Täpipealt nagu tänagi, oli Eesti degenerantse eliidi poliitika eestluse kõige suurem vaenlane. Tollal oleks tähendanud Saksamaa võit meie eliidi kaasabil kõigi eestlaste küüditamist itta või hävitamist ( juba 1942. a. sai hitlerlaste sabarakk Hj. Mäe käsu teha põline Saksa linn Revel puhtaks matsi haisust ja kolida pealinn 1943.a. Narva. Meid päästis vaid Stalini suur võit Stalingradis, mille järel Hitler oli sunnitud armulikult ka sakslastest vähemväärtuslikel rassidel ja rahvastel valada verd III Reichi eest.
Täna on USA ainuke riik maailmas, kes pretendeerib ametlikult maailmavalitsusele ja oma väärtuste (nagu näiteks pederastia) jõuga pealesurumist teistele kultuuridele. Toompeal istuv neoliberaalne eliit võitleb täna USA juhtimisel kõigest jõust selle nimel, et hävitada eestlus (ja teisedki rahvused) ning traditsiooniline isast-emast- lastest koosnev traditsiooniline perekond ja tühistada vanemlikud õigused.
Ülaltoodud põhifaktidest tuleneb, et igale mitte ainult rahvuslasele, vaid üldse ratsionaalselt mõtelda suutvale inimesele on ilmselge, et NSVL ja ta liitlaste võit oli eestlastele elutähtis ja päästis meid hukust, nagu seda ennem sõda prohvetlikult J.Tõnisson ka ennustas. Seega on 9.mai ka eestlastele püha ja loomulik on avaldada austust kõigile kangelastele, kes vabastasid meid natslikust katkust.
(Järgneb)
Roman Ubakivi
pühapäev, 10. mai 2015
pühapäev, 26. aprill 2015
IQ 48
Mu viimase artikli lõpus avaldatud optimism on osutunud õigustatuks -jää on hakanud liikuma! Mõtlen siin eelkõige tubli noorema põlvkonna esindaja Ruta Arumäe paljastavat "reetmist" Toompea siseringist, mis tõestab, et meie valitsejate mõtted ei ole sugugi tegevad rahva ja riigi heaolu tagamisega. Tõsi, kuna omariiklust on eestlastel olnud vaid ajalooliselt tühine hetk, siis meie kollektiivses alateadvuses ongi stereotüüp, et Toompeal istuvad meie rõhujad. Kui võõrvallutajate puhul ongi see iseenesestmõistetav, siis omasuguste hulgast kõige rumalamatele ja alatumatele patsilöömine on loomuvastane.
Kriitikat valitsuse suunal teevad ka Toompea opositsiooniparteid, kuid see on pinnapealne ja ka nende võimuletulekul ei muutu põhimõtteliselt mitte midagi. On ju nii Helme ja Herkel vanad Toompea toitlusahela liikmed, keskerakonnast rääkimata. Nende võimulepääsemisega paraneks vaid nende positsioon olemasolevas toiduahelas, viimast nad aga ei kavatsegi muuta. Ei ole neil nõuet ja tahtmist ei välis- ja julgeoleku, ega ka majandusliku paradigma muutmiseks. Mida on oodatagi kasvõi EKRE-lt, kes on aastaid astmelise tulumaksu vastu ja kui Martin Helme suureks eeskujuks on Margaret Thatcher! See pole enam isegi rahvusluse simuleerimine, vaid lausa mõnitamine IRL stiilis.
Praegune neoliberaalse malli järgi ülesehitatud Eesti riik on eksistensiaalses kriisis ja hädad kuhjuvad üha kiirenevas tempos. Sealjuures mitte ühtegi neist fundamentaalsetest hädadest ei õnnestu mitte ainult lahendada, vaid tajudes oma suutmatust on isegi on loobutud sarnase eesmärgi püstitamisest. Nii ei kavatsegi keegi meie M.Laari& Co poolt põhjustatud demograafilisest katastroofist jagusaamist. Nii isegi kahtlemata Toompea helgema poolele kuuluv Vabaerakondlane K.Aru lükkab selle poole sajandi kaugusse udusse. Omalt poolt on see loogiline, sest neoliberaalses riigis on meie hääbumisest jagusaamine sama hea kui katse avada õllepudelit leivaahjuga. Neoliberaalse poliitika eesmärgiks ja tulemuseks on rahvaarvu vähendamine ja meie kilplased, kes on isegi loobunud kivi mäkke veeretamisest, ei saa hakkama isegi õlekõrre üles vinnamisega.
Neoliberaalne majanduspoliitika viis pankrotti isegi maailma võimsaima majandusega riigi nagu USA ja pole mingit põhjust , et ta ei hävitaks Eesti riigikese. Oleme tuigerdanud seni vaid EL kargu toel ja juba paari aasta pärast oleme me rahandusministri Sesteri tunnistusel finantsiliselt struktuuurses miinuses. Kõik need selgelt ebapiisavad armetud valimislubadusedki osutuvad rahalise katteta. Senise poliitika loogiliseks jätkuks on majanduskriis, mis võimendab veelgi teravamalt tänast sotsialset kriisi.
Ainus reaalne pääsemistee on üleminek rahvuslikule poliitikale. Padurahvuslikul Hiina on juba kolm aastakümmet hoidnud keskmist majanduse kasvutempot 10% ligi ja on tõusnud selle ajaga põhjast maailma suurimaks tööstusmaaks ja esimeseks majanduseks ostujõu pariteeti arvestades. Demograafiliselt pole vaja olnud rahva kasvu ergutada, vaid seda on sihikindlalt piiratud. Meie, rahvuslased, lubame eestlaste arvukuse kahekordistada 15 aastaga. See pole mingi järjekordne reformikate utoopia ja pettus, vaid reaalne, ajaloos korduvalt rahvuslaste poolt läbikäidud tee.
Meil tuleb välja vahetada täna Tompeal valitsev neoliberaalne enamus, kelle majanduslik arusaama tuum on laarlastik nn. Washingtoni konsensus. Olen M.Laariga kohtunud mitmel korral, aga huvi pakkuv on vaid tema peaministriks oleku aeg, kui me koos Kiisholtsiga läksime Toompeale Talupidajate Keskliidu esindajatena läbirääkimisi pidama. Kiisholts saavutas oma tahtmise ja Jäneda mõisa katust lubati aidata parandada. Mina aga kukkusin totaalselt läbi. Minu arust oli vähetähtis mingi ajutine mure, vaid oli hädavajalik nõuda Laari põllumajanduspoliitika (avatud piirid teiste riikide eksporditoetusi saavatele põllumajandustoodetele) muutmist, mis minu veendumuse kohaselt hävitab põllumajanduse. Arvasin tollal, et tähtis on saavutada olukord, et põllumees saaks taas põliselt rikkaks ja suudaks ise oma esindusorganisatsioonid ülal pidada ja oma katused ära parandada, mitte selleks abi lunima. Seepärast käisin ma M. Laarile korduvalt visalt pinda ignoreerides ta sekretäri mitmekordset sekkumist, et peaministril on tähtsamate asjadega tegemist. Laar jäi kindlalt oma arusaama juurde, et kõlvatule konkurentsile avatud piirid tagavad kümnetele tuhandetele tema poolt talude taastamisele üleskutse järgijatele helge tuleviku.
Kuna arvasin, et neoliberaalne poliitika laostab enamiku talupidajaid ja sellest mitte arusaamiseks peab olema kas moraalne värdjas või siis omama IQ maksimaalselt 48, siis leppisin M.Laari sekretäri T.Pruuliga kokku uue kokkusaamise aja. Tulles kokkulepitud kohtumisele, teatas T.Pruuli mulle, et Laar ei tule, sest "sõitis puhkama" (tööajal?).
Mis M.Laari kui isiksusse puutub, siis minu arusaama järgi pole ta mees, kes vastaks meie vanasõnale: Meest sõnast, härga sarvist. Ta on õnnetu poisike, kel pole önnestunudki vaatamata soliidsele aastate arvule meheks saada. Paljud talle lähedasedki nimetavad teda patoloogiliseks valetajaks. Arvan, et ta teadlikult ei valetagi, ta lihtsalt poisikesena ei tee vahet oma fantaasiate ja ettekujutuste ning teisalt reaalse elu vahel. Ta lihtsalt räägib seda, mis talle antud ajahetkel kõige kasulikum tundub.
Laari põllumajanduspoliitika jäi püsima ja saavutas oma debiilsuses isegi uue taseme järgmiseks valimistsüklis. Isamaliidu, Mõõdukate ja Refi (ja isegi Talupidajate Keskliidu, sest nad olid oma ülalpidamises täielikult sõltuvad valitsuse rahast) valimisloosungiks oli: ei mingeid kaitsetolle põllumajandusele, sest see kahjustab ta konkurentsivõimet! Ülaltoodud poliitilised jõud tegid üksteise võidu rahvale selgeks, et kui kehtestatakse kaitsetollid näiteks piimasaadustele, siis tõstab see piima kokkuostuhinda (mis on muidugi tõsi), mis omakorda viib piimatootjate konkurentsivõime langemisele maailmaturul ( täielik totrus rahvuslastele, sest nii saavad piimatootjad ressursi, mida kasutada tootmise moderniseerimiseks ja efektiisemaks muutmiseks ). Selline suitsiidne totrus leidis toetuse isegi maarahva hulgas, seda rahvusliku liidri puudumise tõttu, kes oleks võimeline kaitsma maarahva ja eestluse huve.
Mäletan, et isegi Kädva külas, kus esines Isamaaliidu esimees taolise jutuga, leidis ta esinemine talunike seas heakskiidu. Kuna ka meedias toimus totaalne ajupesu Kalle Muuli ja Anvar Samosti eestvedamisel, siis saavutasid neoliberaalid ka Riigikogu valimisteks enamiku rahva toetuse kaitsetollide vastasele poliitikale, mis ei hävitanud mitte ainult talupidajate ja kolhooside majandusliku vundamendi, vaid ka oli demograafilise kriisi üheks otseseks põhjuseks. Õitsvas talus pole mingit majanduslikku piirangut ka seitsme lapse üleskasvatamiseks. Seepärast üheks abinõuks demograafilisest katastroofist jagusaamiseks on kindlalt uue rahvusliku põllumajanduspoliitika elluviimine.
Kirjutan majandusest suhteliselt vähe, sest see on minu jaoks läbinämmutatud teema ja suhteliselt lihtne probleem ning pealegi on rahvas hakanud neoliberaalide majanduspoliitika hukatuslikusest omal nahal juba aru saama. Seepärast on tähtis tähelepanu pöörata meie hukatuslikule välis-ja julgeolekupoliitikale. On täielikult lubamatu, et TV ekraani vaatab rahvale vastu IQ 28 tasemel Kaitseväe Peastaabi ülema asetäitja Peebo, kes ei suuda aru saada, et sõjaline konflikt Venemaa ja NATO vahel tähendab Eesti hävimist tuumasõjas.
Meil tuleb hakata organiseerima rahuliikumist parteideüleselt intellektuaalselt täisväärtuslike inimeste seas. Finantskriisis vaevlevas valitsuses istuvad vaimselt ja moraalselt väärakad, kes kulutavad kümneid miljoneid rahva vara, et ülal pidada mitte oma lapsi ja kaitsejõude, vaid rikaste võõrmaade sõdureid. Ja seda kõike eesmärgi nimel muuta Eestimaa tuumasõja tallermaaks. Juhul, kui meie valitsuse poolt täna peetav psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ei laiene ka NATO -Venemaa konfliktiks (mis on õnneks kõige tõenäolisem), siis meie sõja lõpptulemus on veelgi haledam kui see oli Gruusiale ja Ukrainale. Seepärast on meie esmaseks ülesandeks senise hukatusliku välispoliitika paradigma muutmine, mis avaks ka majandusele hoopis rõõmsama tuleviku.
Venemaa vastu majandussõja vallapäästmine Eestit kahjustades USA nõudmisel on kvalifitseeritav meie rahvuslike huvide reetmisena.
Roman Ubakivi
Mu viimase artikli lõpus avaldatud optimism on osutunud õigustatuks -jää on hakanud liikuma! Mõtlen siin eelkõige tubli noorema põlvkonna esindaja Ruta Arumäe paljastavat "reetmist" Toompea siseringist, mis tõestab, et meie valitsejate mõtted ei ole sugugi tegevad rahva ja riigi heaolu tagamisega. Tõsi, kuna omariiklust on eestlastel olnud vaid ajalooliselt tühine hetk, siis meie kollektiivses alateadvuses ongi stereotüüp, et Toompeal istuvad meie rõhujad. Kui võõrvallutajate puhul ongi see iseenesestmõistetav, siis omasuguste hulgast kõige rumalamatele ja alatumatele patsilöömine on loomuvastane.
Kriitikat valitsuse suunal teevad ka Toompea opositsiooniparteid, kuid see on pinnapealne ja ka nende võimuletulekul ei muutu põhimõtteliselt mitte midagi. On ju nii Helme ja Herkel vanad Toompea toitlusahela liikmed, keskerakonnast rääkimata. Nende võimulepääsemisega paraneks vaid nende positsioon olemasolevas toiduahelas, viimast nad aga ei kavatsegi muuta. Ei ole neil nõuet ja tahtmist ei välis- ja julgeoleku, ega ka majandusliku paradigma muutmiseks. Mida on oodatagi kasvõi EKRE-lt, kes on aastaid astmelise tulumaksu vastu ja kui Martin Helme suureks eeskujuks on Margaret Thatcher! See pole enam isegi rahvusluse simuleerimine, vaid lausa mõnitamine IRL stiilis.
Praegune neoliberaalse malli järgi ülesehitatud Eesti riik on eksistensiaalses kriisis ja hädad kuhjuvad üha kiirenevas tempos. Sealjuures mitte ühtegi neist fundamentaalsetest hädadest ei õnnestu mitte ainult lahendada, vaid tajudes oma suutmatust on isegi on loobutud sarnase eesmärgi püstitamisest. Nii ei kavatsegi keegi meie M.Laari& Co poolt põhjustatud demograafilisest katastroofist jagusaamist. Nii isegi kahtlemata Toompea helgema poolele kuuluv Vabaerakondlane K.Aru lükkab selle poole sajandi kaugusse udusse. Omalt poolt on see loogiline, sest neoliberaalses riigis on meie hääbumisest jagusaamine sama hea kui katse avada õllepudelit leivaahjuga. Neoliberaalse poliitika eesmärgiks ja tulemuseks on rahvaarvu vähendamine ja meie kilplased, kes on isegi loobunud kivi mäkke veeretamisest, ei saa hakkama isegi õlekõrre üles vinnamisega.
Neoliberaalne majanduspoliitika viis pankrotti isegi maailma võimsaima majandusega riigi nagu USA ja pole mingit põhjust , et ta ei hävitaks Eesti riigikese. Oleme tuigerdanud seni vaid EL kargu toel ja juba paari aasta pärast oleme me rahandusministri Sesteri tunnistusel finantsiliselt struktuuurses miinuses. Kõik need selgelt ebapiisavad armetud valimislubadusedki osutuvad rahalise katteta. Senise poliitika loogiliseks jätkuks on majanduskriis, mis võimendab veelgi teravamalt tänast sotsialset kriisi.
Ainus reaalne pääsemistee on üleminek rahvuslikule poliitikale. Padurahvuslikul Hiina on juba kolm aastakümmet hoidnud keskmist majanduse kasvutempot 10% ligi ja on tõusnud selle ajaga põhjast maailma suurimaks tööstusmaaks ja esimeseks majanduseks ostujõu pariteeti arvestades. Demograafiliselt pole vaja olnud rahva kasvu ergutada, vaid seda on sihikindlalt piiratud. Meie, rahvuslased, lubame eestlaste arvukuse kahekordistada 15 aastaga. See pole mingi järjekordne reformikate utoopia ja pettus, vaid reaalne, ajaloos korduvalt rahvuslaste poolt läbikäidud tee.
Meil tuleb välja vahetada täna Tompeal valitsev neoliberaalne enamus, kelle majanduslik arusaama tuum on laarlastik nn. Washingtoni konsensus. Olen M.Laariga kohtunud mitmel korral, aga huvi pakkuv on vaid tema peaministriks oleku aeg, kui me koos Kiisholtsiga läksime Toompeale Talupidajate Keskliidu esindajatena läbirääkimisi pidama. Kiisholts saavutas oma tahtmise ja Jäneda mõisa katust lubati aidata parandada. Mina aga kukkusin totaalselt läbi. Minu arust oli vähetähtis mingi ajutine mure, vaid oli hädavajalik nõuda Laari põllumajanduspoliitika (avatud piirid teiste riikide eksporditoetusi saavatele põllumajandustoodetele) muutmist, mis minu veendumuse kohaselt hävitab põllumajanduse. Arvasin tollal, et tähtis on saavutada olukord, et põllumees saaks taas põliselt rikkaks ja suudaks ise oma esindusorganisatsioonid ülal pidada ja oma katused ära parandada, mitte selleks abi lunima. Seepärast käisin ma M. Laarile korduvalt visalt pinda ignoreerides ta sekretäri mitmekordset sekkumist, et peaministril on tähtsamate asjadega tegemist. Laar jäi kindlalt oma arusaama juurde, et kõlvatule konkurentsile avatud piirid tagavad kümnetele tuhandetele tema poolt talude taastamisele üleskutse järgijatele helge tuleviku.
Kuna arvasin, et neoliberaalne poliitika laostab enamiku talupidajaid ja sellest mitte arusaamiseks peab olema kas moraalne värdjas või siis omama IQ maksimaalselt 48, siis leppisin M.Laari sekretäri T.Pruuliga kokku uue kokkusaamise aja. Tulles kokkulepitud kohtumisele, teatas T.Pruuli mulle, et Laar ei tule, sest "sõitis puhkama" (tööajal?).
Mis M.Laari kui isiksusse puutub, siis minu arusaama järgi pole ta mees, kes vastaks meie vanasõnale: Meest sõnast, härga sarvist. Ta on õnnetu poisike, kel pole önnestunudki vaatamata soliidsele aastate arvule meheks saada. Paljud talle lähedasedki nimetavad teda patoloogiliseks valetajaks. Arvan, et ta teadlikult ei valetagi, ta lihtsalt poisikesena ei tee vahet oma fantaasiate ja ettekujutuste ning teisalt reaalse elu vahel. Ta lihtsalt räägib seda, mis talle antud ajahetkel kõige kasulikum tundub.
Laari põllumajanduspoliitika jäi püsima ja saavutas oma debiilsuses isegi uue taseme järgmiseks valimistsüklis. Isamaliidu, Mõõdukate ja Refi (ja isegi Talupidajate Keskliidu, sest nad olid oma ülalpidamises täielikult sõltuvad valitsuse rahast) valimisloosungiks oli: ei mingeid kaitsetolle põllumajandusele, sest see kahjustab ta konkurentsivõimet! Ülaltoodud poliitilised jõud tegid üksteise võidu rahvale selgeks, et kui kehtestatakse kaitsetollid näiteks piimasaadustele, siis tõstab see piima kokkuostuhinda (mis on muidugi tõsi), mis omakorda viib piimatootjate konkurentsivõime langemisele maailmaturul ( täielik totrus rahvuslastele, sest nii saavad piimatootjad ressursi, mida kasutada tootmise moderniseerimiseks ja efektiisemaks muutmiseks ). Selline suitsiidne totrus leidis toetuse isegi maarahva hulgas, seda rahvusliku liidri puudumise tõttu, kes oleks võimeline kaitsma maarahva ja eestluse huve.
Mäletan, et isegi Kädva külas, kus esines Isamaaliidu esimees taolise jutuga, leidis ta esinemine talunike seas heakskiidu. Kuna ka meedias toimus totaalne ajupesu Kalle Muuli ja Anvar Samosti eestvedamisel, siis saavutasid neoliberaalid ka Riigikogu valimisteks enamiku rahva toetuse kaitsetollide vastasele poliitikale, mis ei hävitanud mitte ainult talupidajate ja kolhooside majandusliku vundamendi, vaid ka oli demograafilise kriisi üheks otseseks põhjuseks. Õitsvas talus pole mingit majanduslikku piirangut ka seitsme lapse üleskasvatamiseks. Seepärast üheks abinõuks demograafilisest katastroofist jagusaamiseks on kindlalt uue rahvusliku põllumajanduspoliitika elluviimine.
Kirjutan majandusest suhteliselt vähe, sest see on minu jaoks läbinämmutatud teema ja suhteliselt lihtne probleem ning pealegi on rahvas hakanud neoliberaalide majanduspoliitika hukatuslikusest omal nahal juba aru saama. Seepärast on tähtis tähelepanu pöörata meie hukatuslikule välis-ja julgeolekupoliitikale. On täielikult lubamatu, et TV ekraani vaatab rahvale vastu IQ 28 tasemel Kaitseväe Peastaabi ülema asetäitja Peebo, kes ei suuda aru saada, et sõjaline konflikt Venemaa ja NATO vahel tähendab Eesti hävimist tuumasõjas.
Meil tuleb hakata organiseerima rahuliikumist parteideüleselt intellektuaalselt täisväärtuslike inimeste seas. Finantskriisis vaevlevas valitsuses istuvad vaimselt ja moraalselt väärakad, kes kulutavad kümneid miljoneid rahva vara, et ülal pidada mitte oma lapsi ja kaitsejõude, vaid rikaste võõrmaade sõdureid. Ja seda kõike eesmärgi nimel muuta Eestimaa tuumasõja tallermaaks. Juhul, kui meie valitsuse poolt täna peetav psühholoogiline- ja majandussõda Venemaa vastu ei laiene ka NATO -Venemaa konfliktiks (mis on õnneks kõige tõenäolisem), siis meie sõja lõpptulemus on veelgi haledam kui see oli Gruusiale ja Ukrainale. Seepärast on meie esmaseks ülesandeks senise hukatusliku välispoliitika paradigma muutmine, mis avaks ka majandusele hoopis rõõmsama tuleviku.
Venemaa vastu majandussõja vallapäästmine Eestit kahjustades USA nõudmisel on kvalifitseeritav meie rahvuslike huvide reetmisena.
Roman Ubakivi
teisipäev, 14. aprill 2015
MIS EDASI ?
Eelmises loos prognoosisin ca 65% tõenäosusega, et lähima aasta-paari jooksul tabab dollarit krahh. Selle stsenaariumi käivitumine tähendab Eesti sattumist koheselt olukorda, mis on analoogiline 1939.a. sügisel peale Molotov -Ribbentropi pakti. USA -Venemaa muutuvad surmavaenlastest jalamaid suurteks sõpradeks, sest USA on sunnitud koheselt loobuma oma tänasest maailma vallutamisplaanist. USA ja Venemaa leiavad kergesti üksteisemõistmise vastastikuste huvide tunnistamise teel nagu omal ajal NSVL ja Saksamaa. Nii võib Venemaa kergesti loobuda oma kohalolekust USA huvide sfääris Nikaraaguas, kus ta kindlustab täna õhukaitset uuele Hiina poolt rajatavale ookeane ühendavale kanalile. Washingtoni tormavad Eesti diplomaadid saavad sisuliselt samasuguse vastuse nagu 1939.a Berliiniski, mil soovititati sisuliselt oma riik kandikul NSVLiidule üle anda, mida Päts ja Laidoner tegidki.
Ent julgeolekupoliitikas tuleb lähtuda alati halvimast variandist. Seega vaatame halvimat varianti Euroopale, et USA-l õnnestub ennem dollari kokkuvarisemist käivitada oma marionettide abil (kelle hulka kuulub ka kogu Eesti poliitiline eliit) uuesti suur sõda Euroopas Venemaa ja EL (NATO) vahel. See tähendaks Eestimaa ja eestlaste garanteeritud hävitamist tuumasõjas. Ning loomulikult kogu Euroopa paiskamist kiviaega. Seega võime kõigile USA marionettide tegevusele, alates Merkelist kuni meie Ilveseni ja Mihkelsonini& Co, anda täiesti selge iseloomustuse kui Euroopa ja Eesti huvide reeturitele ja moraalsetele värdjatele.
Inimkonna õnneks on USA -l täna praktiliselt võimatu pääseda Venemaa hävitavast vastulöögist kasvõi ühe 1 megatonnilise lõhkepeaga raketi näol Yellowstowni rahuspargi hiigelvulkaanile, mis muudaks kogu USA praktiliselt elamiskõlbmatust. Ka kõik USA poolt tulevikus planeeritud kosmosest rünnakute vastu on Putinil varuks juba Nobeli rahupreemia omaniku akadeemik Sahharovi poolt pakutud asümmeetriline odav vastus: paigutada termotuumapommiga täidetud vanad mahakandmisele määratud alleelaevad Atlandi ja Kalifornia geoloogilistesse lõhedesse, mille lõhkamine põhjustaks hävitavad maavärinad ja 500m kõrgused hiidlained, mis hävitaks kogu USA ja Lääne Euroopa tihedalt asustatud rannikualad.
Seega on USA keerulise ülesande ees: oma dollari ja majanduse päästmiseks on hädavajalik algatada suur taktikaline tuumasõda Euroopas ja samal teha seda oma satelliitriikide kätega, jäädes ise tagaplaanile, igal juhul vältides strateegilist tuumasõda Venemaaga. Seda on ameeriklastel kerge teha Eestis, sest me oleme vana-Kreeklaste algses tähenduses idioodid - me oleme oma sajandite pikkuse orjapõlve töttu võimetud mõistma, kuidas on poliitika ja eriti välispoliitika otseselt seotud meie igapäevase toimetulekuga.
Hoopis teine lugu on aga impeeriumi ajalooga Euroopa rahvastega. Merkeli sugustel mõjuagentidel ei ole poliitilist tulevikku. Euroopa rahvad ei mõtlegi minna surma Ameerika Impeeriumi huvides ja ohverdada end Baltikumi idiootide heameeleks. Euroopa huvides ei ole sõda Venemaaga, vaid vastastikuselt kasulik rahumeelne koostöö. Mingit Ilvese poolt unistatud brigaadi Baltikumi ei tule. Ameerikal on ainult kaks maaväebrigaadi Euroopas ja maaväge kärbitakse jätkuvalt. Mõelda, et pool oma maaväest Euroopas paigutaks USA eesliinile Baltikumi, kus ta konflikti puhkemisel veerand tunniga tuhaks tehtaks, võivad mõelda vaid meie kaitseministrite sarnased armeeteenistust läbimata jobud. Tulla selle peale, et Saksamaa, kes raputab tuhka pähe maailmasõja pattude eest ja on haledalt peksa saanud Bismarcki tarkuse eiramise eest, paigutab oma sõdurid Venemaa piirile 145 km kaugusele Leningradist, võib ainult Eesti poliitiline eliit ja "eksperdid".
Sõjaliselt on NATO brigaadi paigutamine täielik mõtetus, sest ta ei ole mingi reaalne rünnakujõud. Kaitsejõuna on ta aga kergesti likvideeritav mõnede taktikaliste tuumapommide abil Venemaa mitmetuhandelistest varudest.
Toimetasin talus, kui USA langevarjureid, vedav lennuk madalalt lendas Valga suunas. Minu imestuseks tiiruta ta oma tosin korda minu kohal madalalt, ennem kui oma ülesandega hakkama sai. Tuli välja, et Eestimaa tuul on USA dessantväenlastele üliraskeks katsumuseks. Vaevalt, et nad Pihkva kolleegidega konkurentsivõimelised on.
Aga arvutame välja, mida meile poliitilise eliidi show maksma läheb. Täna me maksame ühe USA sõduri ülalpidamiseks ööpäevas ca 5000 eurot. Ühe 160 mehelise USA kompanii ülalpidamine on meile läinud siis maksma ööpäevas 800 000 eurot. Kuu aja eest maksame siis 24 miljonit. Aastas 288 miljonit. Liitke siia veel lennuväe- ja tugiüksused ning on selge, et valitsusel tuleb tõsta kütuseaktsiis kõrgusesse, mil põllumehel pole mõtet traktorit põllule saata. GMO toitu hakkame kerjama Ameerikast abina. Jätan nüüd ludejale endale kokku arvata, mida läheb meile maksma Ilvese, Mikseri, Mihkelsoni jt. unistus mitme PATALJONI (brigaadi allüksus, mis koosneb 4-6 kompaniist) võõrvägede ülalpidamine!
Arukatele inimestele soovitan jälgida teist meiesugust riiki- Ukrainat, kus samuti valitsevad USA marionetid. Me järgime tema saatust veidi aeglasemas tempos. Parandamatu optimistina ei esine mul masendusooge. Loodan, et meil õnnestub üheskoos luua erakond, kes lähtub Eesti rahvuslikest huvidest ja muuta tänane riik eestluse vaenlasest meie kõigi toeks.
Roman Ubakivi
Eelmises loos prognoosisin ca 65% tõenäosusega, et lähima aasta-paari jooksul tabab dollarit krahh. Selle stsenaariumi käivitumine tähendab Eesti sattumist koheselt olukorda, mis on analoogiline 1939.a. sügisel peale Molotov -Ribbentropi pakti. USA -Venemaa muutuvad surmavaenlastest jalamaid suurteks sõpradeks, sest USA on sunnitud koheselt loobuma oma tänasest maailma vallutamisplaanist. USA ja Venemaa leiavad kergesti üksteisemõistmise vastastikuste huvide tunnistamise teel nagu omal ajal NSVL ja Saksamaa. Nii võib Venemaa kergesti loobuda oma kohalolekust USA huvide sfääris Nikaraaguas, kus ta kindlustab täna õhukaitset uuele Hiina poolt rajatavale ookeane ühendavale kanalile. Washingtoni tormavad Eesti diplomaadid saavad sisuliselt samasuguse vastuse nagu 1939.a Berliiniski, mil soovititati sisuliselt oma riik kandikul NSVLiidule üle anda, mida Päts ja Laidoner tegidki.
Ent julgeolekupoliitikas tuleb lähtuda alati halvimast variandist. Seega vaatame halvimat varianti Euroopale, et USA-l õnnestub ennem dollari kokkuvarisemist käivitada oma marionettide abil (kelle hulka kuulub ka kogu Eesti poliitiline eliit) uuesti suur sõda Euroopas Venemaa ja EL (NATO) vahel. See tähendaks Eestimaa ja eestlaste garanteeritud hävitamist tuumasõjas. Ning loomulikult kogu Euroopa paiskamist kiviaega. Seega võime kõigile USA marionettide tegevusele, alates Merkelist kuni meie Ilveseni ja Mihkelsonini& Co, anda täiesti selge iseloomustuse kui Euroopa ja Eesti huvide reeturitele ja moraalsetele värdjatele.
Inimkonna õnneks on USA -l täna praktiliselt võimatu pääseda Venemaa hävitavast vastulöögist kasvõi ühe 1 megatonnilise lõhkepeaga raketi näol Yellowstowni rahuspargi hiigelvulkaanile, mis muudaks kogu USA praktiliselt elamiskõlbmatust. Ka kõik USA poolt tulevikus planeeritud kosmosest rünnakute vastu on Putinil varuks juba Nobeli rahupreemia omaniku akadeemik Sahharovi poolt pakutud asümmeetriline odav vastus: paigutada termotuumapommiga täidetud vanad mahakandmisele määratud alleelaevad Atlandi ja Kalifornia geoloogilistesse lõhedesse, mille lõhkamine põhjustaks hävitavad maavärinad ja 500m kõrgused hiidlained, mis hävitaks kogu USA ja Lääne Euroopa tihedalt asustatud rannikualad.
Seega on USA keerulise ülesande ees: oma dollari ja majanduse päästmiseks on hädavajalik algatada suur taktikaline tuumasõda Euroopas ja samal teha seda oma satelliitriikide kätega, jäädes ise tagaplaanile, igal juhul vältides strateegilist tuumasõda Venemaaga. Seda on ameeriklastel kerge teha Eestis, sest me oleme vana-Kreeklaste algses tähenduses idioodid - me oleme oma sajandite pikkuse orjapõlve töttu võimetud mõistma, kuidas on poliitika ja eriti välispoliitika otseselt seotud meie igapäevase toimetulekuga.
Hoopis teine lugu on aga impeeriumi ajalooga Euroopa rahvastega. Merkeli sugustel mõjuagentidel ei ole poliitilist tulevikku. Euroopa rahvad ei mõtlegi minna surma Ameerika Impeeriumi huvides ja ohverdada end Baltikumi idiootide heameeleks. Euroopa huvides ei ole sõda Venemaaga, vaid vastastikuselt kasulik rahumeelne koostöö. Mingit Ilvese poolt unistatud brigaadi Baltikumi ei tule. Ameerikal on ainult kaks maaväebrigaadi Euroopas ja maaväge kärbitakse jätkuvalt. Mõelda, et pool oma maaväest Euroopas paigutaks USA eesliinile Baltikumi, kus ta konflikti puhkemisel veerand tunniga tuhaks tehtaks, võivad mõelda vaid meie kaitseministrite sarnased armeeteenistust läbimata jobud. Tulla selle peale, et Saksamaa, kes raputab tuhka pähe maailmasõja pattude eest ja on haledalt peksa saanud Bismarcki tarkuse eiramise eest, paigutab oma sõdurid Venemaa piirile 145 km kaugusele Leningradist, võib ainult Eesti poliitiline eliit ja "eksperdid".
Sõjaliselt on NATO brigaadi paigutamine täielik mõtetus, sest ta ei ole mingi reaalne rünnakujõud. Kaitsejõuna on ta aga kergesti likvideeritav mõnede taktikaliste tuumapommide abil Venemaa mitmetuhandelistest varudest.
Toimetasin talus, kui USA langevarjureid, vedav lennuk madalalt lendas Valga suunas. Minu imestuseks tiiruta ta oma tosin korda minu kohal madalalt, ennem kui oma ülesandega hakkama sai. Tuli välja, et Eestimaa tuul on USA dessantväenlastele üliraskeks katsumuseks. Vaevalt, et nad Pihkva kolleegidega konkurentsivõimelised on.
Aga arvutame välja, mida meile poliitilise eliidi show maksma läheb. Täna me maksame ühe USA sõduri ülalpidamiseks ööpäevas ca 5000 eurot. Ühe 160 mehelise USA kompanii ülalpidamine on meile läinud siis maksma ööpäevas 800 000 eurot. Kuu aja eest maksame siis 24 miljonit. Aastas 288 miljonit. Liitke siia veel lennuväe- ja tugiüksused ning on selge, et valitsusel tuleb tõsta kütuseaktsiis kõrgusesse, mil põllumehel pole mõtet traktorit põllule saata. GMO toitu hakkame kerjama Ameerikast abina. Jätan nüüd ludejale endale kokku arvata, mida läheb meile maksma Ilvese, Mikseri, Mihkelsoni jt. unistus mitme PATALJONI (brigaadi allüksus, mis koosneb 4-6 kompaniist) võõrvägede ülalpidamine!
Arukatele inimestele soovitan jälgida teist meiesugust riiki- Ukrainat, kus samuti valitsevad USA marionetid. Me järgime tema saatust veidi aeglasemas tempos. Parandamatu optimistina ei esine mul masendusooge. Loodan, et meil õnnestub üheskoos luua erakond, kes lähtub Eesti rahvuslikest huvidest ja muuta tänane riik eestluse vaenlasest meie kõigi toeks.
Roman Ubakivi
esmaspäev, 13. aprill 2015
JAMA JULGDEOLEKUGA
Vaevalt oli T.H.Ilves jõudnud nahutada The Times´is Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaid „Putini kasulike idiootidena“ kui ta kohe põrutas The Telegrapis, et Venemaa rünnaku korral on Eesti nelja tunni jooksul kaputt (invasioon lõpetatud)! Selle vältimiseks tuleb NATO „Putinile kasulikel idiootidel“ kiires korras kokku panna NATO brigaad alalise baseerumisega Baltikumis. See murraks muidugi NATO ja Venemaaga 1977.a. sõlmitud aluslepingut, mis keelab paigutada alaliselt NATO vägesi ida poole Saksamaad.
Kohe sekkus uude valimisrallisse endine Keskerakonna presidendikandidaat I.Tarand, kes süüdistas presidenti raputinlikkuses ja lubas omasuguste paarinädaliste ohvitseride kursuste läbikäijatega vähemalt nelikümmend päeva venkusi nahutada!
Telekast kuulutab tanki-Ants (Laaneots), et nelja tunniga läks küll nagu nihu aga samas ta toetab käte ja jalgadega pidevat NATO vägede kohalolekut koos suurte ladudega. NATO vägede ja baaside hädavajalikust rõhutab ka Marko Mikelson. Jne jne...
Millest Toompea poliitikud üksmeelselt lähtuvad? Kas meil on adekvaatne valitsev klass ja normaalne eliit, kes juhindub Eesti rahvuslikest huvidest? Meie valitsev klass ei ole adekvaatne, sest nagu juba viimane valimiskampaania näitas, ei olnud ükski partei võimeline (meil puudub välispoliitikas realistlik koolkond) valimiste peaküsimuseks kuulutatud välis- ja julgeolekupoliitikas formuleerima isegi Eesti rahvuslikke huve!
Samuti, nagu praegune võõrvägede kampaania näitab, ei juhindu keegi meie tipppoliitikutest Eesti rahvuslikest huvidest. Viimaste tuuma ma esitan veel kord lühidalt.
Täpselt nagu Soomelgi, on meile suurimaks eksistentsiaalseks välisohuks ainsa suurriigist naabri Venemaa potentsiaalne vaenulikkus. Selle ohu vältimiseks on ainuvõimalik ( ja meile nagu ka Soomele majanduslikult ja sisepoliitiliselt äärmiselt kasulik !) Venemaa julgeolekualaseid loomulikke huve arvestav välispoliitika. Venemaa loomulik huvi on, et Eestit ei muudetaks tema vastaseks sõjaliseks platsdarmiks. Just viimast aga taotlebki Eesti poliitiline eliit!
Obama järgi „meie oma Tommy, kelle pere asub Marylandis“ ajab muidugi oma endise maa poliitikat. Ega muidu ei olekski võimalik, et USA puudli rolli täitva saareriigi prominentsed ajalehed annaksid üheaegselt ruumi provintslasele, kui see poleks üleeurooplasliku kampaania litsumine. USA huvi on loomulikult Eesti kui puhverriigi Venemaa ja Euroopa vahel likvideerimine ja Maarjamaa muutmine ähvardavaks ohuks Venemaale. Seda strateegia raames ümbritsemaks Venemaad sõjaliste ähvardustega Eestist Azerbaidzhaanini.
See on Eestile enesetapjalik poliitika, sest Venemaal on võimalik talle sobival momendil saavutada absoluutne sõjaline ülekaal Baltikumi regioonis nii maal, merel kui õhus ja minu teadmiste kohaselt on siin kõik läbi taktikalist tuumarelva kasutades tõepoolest nelja tunniga, ainult tavarelvastust kasutades aga nelja päevaga. NATO brigaad Baltikumis tähendab ainult seda, et sõjaliselt otstarbekaks on tuumalöökidega variant, mis teeb õudsa lõpu ka eestluse praeguse lõpmatu õudusele rahvuse mädanemise näol.
Kes ülalpool toodud realistlikust geopoliitikast on võimeline aru saama. see ka taipab, miks Eesti julgeolekut ei suuda tagada NATO. On muidugi tolasi, kes reaalsest elust aru ei saa. Meie poliitiline eliit on aga põhiliselt välisriikide rahadel ja ideoloogial üles turgutatud parteide kasvandikud, kes ka esindavad eestlusele võõraid huve. Peamiseks poliitika tegemise meetodiks on neil võõrjõudude mõjuagentidel inimeste petmine ja valetamine. Neid ma liigitan kaabakateks.
Nii valetab Ants Laaneots rahvale (Maaleht 08.05.14.), et Venemaa pretendeerib USA asemel globaalse liidri (maailmavalitseja) rollile. M.Mihkelson, kelle eesvedamisel Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimine nurja aeti, itsitab ainult kui kooliplika kui tema poolt ärapetetud inimesed teda raevukalt reeturiks nimetavad ja Mihkelsoni tema enda endiste valelike argumentidega ründavad. Jne,jne. ...
Olnu kirjeldamine on muidugi suhteliselt lihtne, riskantsem on muidugi tuleviku prognoosimine. Selge on see, et Eesti sai võimalikust halvima valitsuse: neoliberaalidest Ref ja IRL ning liberaalne Sotsiaaldemokraatlik partei. Viimased on põhimõttelagedad litsakad, sest ükski tõeline sots (ega ka rahvuslane) ei läheks valitsusse, kes viib ellu regressiivset maksusüsteemi. Need neoliberalistlikud tolad nn.economiksid ajavad Eesti järjekindlalt majanduslikku pankrotti. Ainult idioodid usuvad veel nende muinasjutte hiiglaslikust majanduslikust edust. Nooremad lihtsalt põgenevad siit, minusugused pensionärid, kes saavad pea sama elukalliduse juures Soomega sõsaratest neli korda (!) väiksemat pensionit, on see reaalselt revolutsiooniline jõud, kes Toompea sõnnikust puhtaks on võimeline tegema.
Kindel on see, et playboy T.Rõivase valitsus ei kesta nelja aastat. Tegelikult arvestades valitsuse ebakompetentsust ja peaasi globaalset arengut, võib kahelda Riigikogu kestmises ja hoiatada valitsemissüsteemi kaose eest. Kõik see variseb kokku silmapilkselt kui variseb kokku dollari rahusvaheline finantssüsteem (möödunud sajandil toimus taoline hävitav tsunami teatavasti kolmel korral). Viimane Financial Timesi ja Forbesi poolt propageeritav minu poolt läbi loetud The New York Times`i ja Wall Street Journal`i bestseller (mida soovitan rahvuslastele) sel teemal on James Rickardsi „The Death of Money“ ei jäta kahtlust, et tegemist on väga tõenäolise stsenaariumiga. Viimane tähendab ka kogu Eesti eliidi viimase veerandsajandi pikkuse poliitika kollapsi, mis oma tähenduselt ei jää alla 1939.a. Molotov-Ribbentropi paktile.
Roman Ubakivi
Vaevalt oli T.H.Ilves jõudnud nahutada The Times´is Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaid „Putini kasulike idiootidena“ kui ta kohe põrutas The Telegrapis, et Venemaa rünnaku korral on Eesti nelja tunni jooksul kaputt (invasioon lõpetatud)! Selle vältimiseks tuleb NATO „Putinile kasulikel idiootidel“ kiires korras kokku panna NATO brigaad alalise baseerumisega Baltikumis. See murraks muidugi NATO ja Venemaaga 1977.a. sõlmitud aluslepingut, mis keelab paigutada alaliselt NATO vägesi ida poole Saksamaad.
Kohe sekkus uude valimisrallisse endine Keskerakonna presidendikandidaat I.Tarand, kes süüdistas presidenti raputinlikkuses ja lubas omasuguste paarinädaliste ohvitseride kursuste läbikäijatega vähemalt nelikümmend päeva venkusi nahutada!
Telekast kuulutab tanki-Ants (Laaneots), et nelja tunniga läks küll nagu nihu aga samas ta toetab käte ja jalgadega pidevat NATO vägede kohalolekut koos suurte ladudega. NATO vägede ja baaside hädavajalikust rõhutab ka Marko Mikelson. Jne jne...
Millest Toompea poliitikud üksmeelselt lähtuvad? Kas meil on adekvaatne valitsev klass ja normaalne eliit, kes juhindub Eesti rahvuslikest huvidest? Meie valitsev klass ei ole adekvaatne, sest nagu juba viimane valimiskampaania näitas, ei olnud ükski partei võimeline (meil puudub välispoliitikas realistlik koolkond) valimiste peaküsimuseks kuulutatud välis- ja julgeolekupoliitikas formuleerima isegi Eesti rahvuslikke huve!
Samuti, nagu praegune võõrvägede kampaania näitab, ei juhindu keegi meie tipppoliitikutest Eesti rahvuslikest huvidest. Viimaste tuuma ma esitan veel kord lühidalt.
Täpselt nagu Soomelgi, on meile suurimaks eksistentsiaalseks välisohuks ainsa suurriigist naabri Venemaa potentsiaalne vaenulikkus. Selle ohu vältimiseks on ainuvõimalik ( ja meile nagu ka Soomele majanduslikult ja sisepoliitiliselt äärmiselt kasulik !) Venemaa julgeolekualaseid loomulikke huve arvestav välispoliitika. Venemaa loomulik huvi on, et Eestit ei muudetaks tema vastaseks sõjaliseks platsdarmiks. Just viimast aga taotlebki Eesti poliitiline eliit!
Obama järgi „meie oma Tommy, kelle pere asub Marylandis“ ajab muidugi oma endise maa poliitikat. Ega muidu ei olekski võimalik, et USA puudli rolli täitva saareriigi prominentsed ajalehed annaksid üheaegselt ruumi provintslasele, kui see poleks üleeurooplasliku kampaania litsumine. USA huvi on loomulikult Eesti kui puhverriigi Venemaa ja Euroopa vahel likvideerimine ja Maarjamaa muutmine ähvardavaks ohuks Venemaale. Seda strateegia raames ümbritsemaks Venemaad sõjaliste ähvardustega Eestist Azerbaidzhaanini.
See on Eestile enesetapjalik poliitika, sest Venemaal on võimalik talle sobival momendil saavutada absoluutne sõjaline ülekaal Baltikumi regioonis nii maal, merel kui õhus ja minu teadmiste kohaselt on siin kõik läbi taktikalist tuumarelva kasutades tõepoolest nelja tunniga, ainult tavarelvastust kasutades aga nelja päevaga. NATO brigaad Baltikumis tähendab ainult seda, et sõjaliselt otstarbekaks on tuumalöökidega variant, mis teeb õudsa lõpu ka eestluse praeguse lõpmatu õudusele rahvuse mädanemise näol.
Kes ülalpool toodud realistlikust geopoliitikast on võimeline aru saama. see ka taipab, miks Eesti julgeolekut ei suuda tagada NATO. On muidugi tolasi, kes reaalsest elust aru ei saa. Meie poliitiline eliit on aga põhiliselt välisriikide rahadel ja ideoloogial üles turgutatud parteide kasvandikud, kes ka esindavad eestlusele võõraid huve. Peamiseks poliitika tegemise meetodiks on neil võõrjõudude mõjuagentidel inimeste petmine ja valetamine. Neid ma liigitan kaabakateks.
Nii valetab Ants Laaneots rahvale (Maaleht 08.05.14.), et Venemaa pretendeerib USA asemel globaalse liidri (maailmavalitseja) rollile. M.Mihkelson, kelle eesvedamisel Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimine nurja aeti, itsitab ainult kui kooliplika kui tema poolt ärapetetud inimesed teda raevukalt reeturiks nimetavad ja Mihkelsoni tema enda endiste valelike argumentidega ründavad. Jne,jne. ...
Olnu kirjeldamine on muidugi suhteliselt lihtne, riskantsem on muidugi tuleviku prognoosimine. Selge on see, et Eesti sai võimalikust halvima valitsuse: neoliberaalidest Ref ja IRL ning liberaalne Sotsiaaldemokraatlik partei. Viimased on põhimõttelagedad litsakad, sest ükski tõeline sots (ega ka rahvuslane) ei läheks valitsusse, kes viib ellu regressiivset maksusüsteemi. Need neoliberalistlikud tolad nn.economiksid ajavad Eesti järjekindlalt majanduslikku pankrotti. Ainult idioodid usuvad veel nende muinasjutte hiiglaslikust majanduslikust edust. Nooremad lihtsalt põgenevad siit, minusugused pensionärid, kes saavad pea sama elukalliduse juures Soomega sõsaratest neli korda (!) väiksemat pensionit, on see reaalselt revolutsiooniline jõud, kes Toompea sõnnikust puhtaks on võimeline tegema.
Kindel on see, et playboy T.Rõivase valitsus ei kesta nelja aastat. Tegelikult arvestades valitsuse ebakompetentsust ja peaasi globaalset arengut, võib kahelda Riigikogu kestmises ja hoiatada valitsemissüsteemi kaose eest. Kõik see variseb kokku silmapilkselt kui variseb kokku dollari rahusvaheline finantssüsteem (möödunud sajandil toimus taoline hävitav tsunami teatavasti kolmel korral). Viimane Financial Timesi ja Forbesi poolt propageeritav minu poolt läbi loetud The New York Times`i ja Wall Street Journal`i bestseller (mida soovitan rahvuslastele) sel teemal on James Rickardsi „The Death of Money“ ei jäta kahtlust, et tegemist on väga tõenäolise stsenaariumiga. Viimane tähendab ka kogu Eesti eliidi viimase veerandsajandi pikkuse poliitika kollapsi, mis oma tähenduselt ei jää alla 1939.a. Molotov-Ribbentropi paktile.
Roman Ubakivi
teisipäev, 17. märts 2015
NEOLIBERAALNE EESTI
Hiljuti avalikustatud sündmus, kus poistekamp (kuni 17. a.) viis 12. a. tüdruku metsa ja ärgitasid teda poisi peenist suhu võtma, kus meie kohtusüsteem kahes astmes ei leidnud poiste käitumises mitte midagi karistamisväärset ja ka Justiitsministeerium ja kohtunikud ise ei näe mingit probleemi, peegeldab tänase Eesti Vabariigi ja teisalt esimese Eesti Wabariigi ja Eesti NSV põhimõttelist vahet. Viimastes oleks poisse tingimata karistatud ja kuritegu ühiskonnas kompromissitult häbimärgistatud.
Tegemist on põhimõttelise moraalse pöördega - ligi veerand sajandit valitsenud neoliberaalse ideoloogia propaganda on hävitanud ära vana moraalse põhja ning muutnud eestlastele traditsioonilise hea ja halva väärtushinnangud vastupidiseks. Meie tänane poliitiline eliit, kes matkivad Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri poliitikat ning valijad, kes neid valivad, ei ole eestlased ja neil ei ole vähimatki moraalset õigust esineda eestluse nimel. See tuleneb lihtsast faktist, et ainult rahvuslastele -konservatiividele (parempoolsetel) on õigus esineda rahvuse huvide esindajatena, sest meie peamiseks väärtuseks on rahvus, mille huvidele tuleb allutada üksikindiviidi huvid. Aristotelese järgi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis (rahvuses) osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati sõltuda iga üksikosa toimimisest, kuid üksikosa ilma tervikuta funktsioneerida ei saa.
Täna meil totaalselt valitseva liberaalse (Keskerakond, sotsid, Vabaerakond) diskursuse järgi on aga üksikindiviid ja tema õigused kõige tähtsamad, riik ja rahvus on teisejärgulised. Liberaalse suuna kõige järjekindlamate esindajate neoliberaalide (Ref, IRL ja EKRE) jaoks aga sellist asja nagu ühiskond (ja seega ka rahvus) reaalselt ei eksisteerigi! Seega kui T.Rõivas, Reinsalu, M.Laar, Martin Helme jt. räägivad eestlusest, siis nad lihtsalt demagoogitsevad.
R.Reagani, M.Thatcheri, Pentus-Rosimannuse, M.Laari, S,Kallase poliitika tulenes teatavasti neoliberaalsest ideoloogiast, mis omakorda ammutas oma ideed Alisa Zinovjevna Rosenbaumi (alias Ayn Rand) objektivismi filosoofiast. Objektivismi eetika lähtub arusaamast, et ei ole reaalselt olemas sellist entiteeti nagu ühiskond ning heaks väärtuseks tuleb lugeda üksikindiviidi ahnust ja äärmuslikku egoismi. Seega ka poiste huvide võidulepääsus 12.aastase ainult vanaema poolt toetatud tüdruku üle ei ole midagi taunitavat.
Risti vastupidise hinnangu oleks antud juhtumile antud EW-s ja Eesti ENSV-s (nagu rahvuslasedki tunnistavad marksistidki üksikisiku huvid teisejärguliseks) ja anname meie rahvuslastena täna. Eestluse huvides on, et meie tüdrukutest kasvaksid üles lugupeetud ühikonnaliikmed ja auväärsed emad ja seepärast me karistame rangelt neid väärakaid poisinolke, kelle aukohuseks ei ole tüdrukute kaitsmine.
Eestlased ei ole täna juhuslikult demograafilise katastroofi lävel, vaid see on neoliberaalse poliitika seaduspärane tulemus, mida on ellu viidud juba Mart Laari esimesest valitsusest alates kuni tänase T.Rõivase valitsuseni.
Tõin Aristotelese arutluse ära eesmärgil, et demonstreerida mitte ainult A.Randi ja meie eliidi moraalset värdjaslikkust, vaid ka täielikku intellektuaalset degenerantsust. Nimelt on A.Rand oma suure eeskujuna nimetanud just Aristotelest, keda ta oli küll lugenud, kuid kelle põhiseisukohtadest ta vaeseke polnud võimeline aru saama.
Roman Ubakivi
Hiljuti avalikustatud sündmus, kus poistekamp (kuni 17. a.) viis 12. a. tüdruku metsa ja ärgitasid teda poisi peenist suhu võtma, kus meie kohtusüsteem kahes astmes ei leidnud poiste käitumises mitte midagi karistamisväärset ja ka Justiitsministeerium ja kohtunikud ise ei näe mingit probleemi, peegeldab tänase Eesti Vabariigi ja teisalt esimese Eesti Wabariigi ja Eesti NSV põhimõttelist vahet. Viimastes oleks poisse tingimata karistatud ja kuritegu ühiskonnas kompromissitult häbimärgistatud.
Tegemist on põhimõttelise moraalse pöördega - ligi veerand sajandit valitsenud neoliberaalse ideoloogia propaganda on hävitanud ära vana moraalse põhja ning muutnud eestlastele traditsioonilise hea ja halva väärtushinnangud vastupidiseks. Meie tänane poliitiline eliit, kes matkivad Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri poliitikat ning valijad, kes neid valivad, ei ole eestlased ja neil ei ole vähimatki moraalset õigust esineda eestluse nimel. See tuleneb lihtsast faktist, et ainult rahvuslastele -konservatiividele (parempoolsetel) on õigus esineda rahvuse huvide esindajatena, sest meie peamiseks väärtuseks on rahvus, mille huvidele tuleb allutada üksikindiviidi huvid. Aristotelese järgi valitseb nii nagu igas elavas organismis ka riigis (rahvuses) osa ja terviku vaheline seos: terviku toimimine ei tarvitse alati sõltuda iga üksikosa toimimisest, kuid üksikosa ilma tervikuta funktsioneerida ei saa.
Täna meil totaalselt valitseva liberaalse (Keskerakond, sotsid, Vabaerakond) diskursuse järgi on aga üksikindiviid ja tema õigused kõige tähtsamad, riik ja rahvus on teisejärgulised. Liberaalse suuna kõige järjekindlamate esindajate neoliberaalide (Ref, IRL ja EKRE) jaoks aga sellist asja nagu ühiskond (ja seega ka rahvus) reaalselt ei eksisteerigi! Seega kui T.Rõivas, Reinsalu, M.Laar, Martin Helme jt. räägivad eestlusest, siis nad lihtsalt demagoogitsevad.
R.Reagani, M.Thatcheri, Pentus-Rosimannuse, M.Laari, S,Kallase poliitika tulenes teatavasti neoliberaalsest ideoloogiast, mis omakorda ammutas oma ideed Alisa Zinovjevna Rosenbaumi (alias Ayn Rand) objektivismi filosoofiast. Objektivismi eetika lähtub arusaamast, et ei ole reaalselt olemas sellist entiteeti nagu ühiskond ning heaks väärtuseks tuleb lugeda üksikindiviidi ahnust ja äärmuslikku egoismi. Seega ka poiste huvide võidulepääsus 12.aastase ainult vanaema poolt toetatud tüdruku üle ei ole midagi taunitavat.
Risti vastupidise hinnangu oleks antud juhtumile antud EW-s ja Eesti ENSV-s (nagu rahvuslasedki tunnistavad marksistidki üksikisiku huvid teisejärguliseks) ja anname meie rahvuslastena täna. Eestluse huvides on, et meie tüdrukutest kasvaksid üles lugupeetud ühikonnaliikmed ja auväärsed emad ja seepärast me karistame rangelt neid väärakaid poisinolke, kelle aukohuseks ei ole tüdrukute kaitsmine.
Eestlased ei ole täna juhuslikult demograafilise katastroofi lävel, vaid see on neoliberaalse poliitika seaduspärane tulemus, mida on ellu viidud juba Mart Laari esimesest valitsusest alates kuni tänase T.Rõivase valitsuseni.
Tõin Aristotelese arutluse ära eesmärgil, et demonstreerida mitte ainult A.Randi ja meie eliidi moraalset värdjaslikkust, vaid ka täielikku intellektuaalset degenerantsust. Nimelt on A.Rand oma suure eeskujuna nimetanud just Aristotelest, keda ta oli küll lugenud, kuid kelle põhiseisukohtadest ta vaeseke polnud võimeline aru saama.
Roman Ubakivi
kolmapäev, 4. märts 2015
AEG ON EDASI LIIKUDA
Blogi on olnud hea abimees mõtete korrastamisel ja probleemide lahkamisel. Tänaseks on õnnestunud läbida uue poliitilise liikumise vast kõige raskem etapp -tänapäevasele maailmale adekvaatselt vastavav rahvusliku ideede vundament uuele poliitilisele liikumisele. Seitse korda mõõdetuna on välja kristalliseerunud rahvusliku partei programm:
Meie eesmärgiks on tagada Eesti riigi, rahva ja kultuuri igakülgne ja kiire areng. Selleks me:
1) Võitleme rahvuslik-konservatiivsete ideede võidu ja ellurakendamise eest.
2)Muudame järsult tänast hukatuslikku välis- ja julgeolekupoliitikat. Sarnaselt oma suguvendadele soomlastele ja ungarlastele lähtume me Eesti rahvuslikest huvidest ja orienteerume geopoliitiliselt geopoliitilist subjektsust taotlevale Euroopa Liidule (täpsemalt Saksamaale).
3)Tagame rahva heaolu hüppelise tõusu vahetades välja senise rahvale viletsust tootva nreoliberaalse majandusmudeli rahvusliku majandusmudeliga.
4)Teeme kiire lõpu senisele eestlaste demograafilisest klosetipotist allauhtumisele. Tagame nelja aasta jooksul igaaastase rahvastiku juurdekasvu vähemalt Türi suuruse linna võrra.
5)Tagame poliitikakultuuri hüppeliselt kõrgema moraalse taseme rääkides rahvale ainult tõtt.
Nüüd on aeg asuda teise etapi juurde ja minna n.ö. rahva hulka. Tuleb lõpetada organisatsiooniline partei ülesehitamistöö ja osaleda kahe aasta pärast kohalikel valimistel. Meie eesmärgiks on võita järgmised Riigikogu valimised.
Roman Ubakivi
Blogi on olnud hea abimees mõtete korrastamisel ja probleemide lahkamisel. Tänaseks on õnnestunud läbida uue poliitilise liikumise vast kõige raskem etapp -tänapäevasele maailmale adekvaatselt vastavav rahvusliku ideede vundament uuele poliitilisele liikumisele. Seitse korda mõõdetuna on välja kristalliseerunud rahvusliku partei programm:
Meie eesmärgiks on tagada Eesti riigi, rahva ja kultuuri igakülgne ja kiire areng. Selleks me:
1) Võitleme rahvuslik-konservatiivsete ideede võidu ja ellurakendamise eest.
2)Muudame järsult tänast hukatuslikku välis- ja julgeolekupoliitikat. Sarnaselt oma suguvendadele soomlastele ja ungarlastele lähtume me Eesti rahvuslikest huvidest ja orienteerume geopoliitiliselt geopoliitilist subjektsust taotlevale Euroopa Liidule (täpsemalt Saksamaale).
3)Tagame rahva heaolu hüppelise tõusu vahetades välja senise rahvale viletsust tootva nreoliberaalse majandusmudeli rahvusliku majandusmudeliga.
4)Teeme kiire lõpu senisele eestlaste demograafilisest klosetipotist allauhtumisele. Tagame nelja aasta jooksul igaaastase rahvastiku juurdekasvu vähemalt Türi suuruse linna võrra.
5)Tagame poliitikakultuuri hüppeliselt kõrgema moraalse taseme rääkides rahvale ainult tõtt.
Nüüd on aeg asuda teise etapi juurde ja minna n.ö. rahva hulka. Tuleb lõpetada organisatsiooniline partei ülesehitamistöö ja osaleda kahe aasta pärast kohalikel valimistel. Meie eesmärgiks on võita järgmised Riigikogu valimised.
Roman Ubakivi
laupäev, 28. veebruar 2015
KINOST VALIMISTENI
Vaatasin eelmine nädal kahte E.Nüganeniga seotud filmi. Reedel EtV-st "Apelsinid" ja laupäeval koos perega "1944". "Apelsinides" mängis ta mingit haledat Mogri Märti, kelle kõrgeimaks väärtuseks olid asjad-apelsinid-raha. Film ise oli psühholoogilise loogikata primitiivne propaganda, kahju raisatud ajast. "1944" oli teisest klassist, andis usutavalt edasi tolle aja reameeste, nn. hariliku inimese emotsione ja arvamisi. Ühesõnaga soovitan kõigil vaadata.
Kirjutan oma isiklikust arvamusest filmidest sellepärast, et praegu, rahvuslaste partei loomise esimesel etapil, otsime me mitte poliitikuid, vaid pigem vaimuinimesi, kellega meie arusaamad põhimõtteliselt kattuvad. Pigem on kasu mõnest kunstitudengist kui ärimehest. Loogika on selles, et jää on juba hakanud liikuma (astmeline tulumaks saab ilmselt juba reaalsuseks), ent olen täiesti nõus politoloog Rein Toomlaga, et kõik kuus Riigikogusse pääsevat parteid on põhimõtteliselt sama ideoloogiaga (kõik nad on liberaalide tüvest) ja seepärast ka mitte mingisugust põhimõttelist poliitika muutust ei tule ja eestlus mädaneb ja laguneb edasi. Eriti hale pilt on meie poliitilise eliidi tase julgeolekupoliitika valdkonnas. Samas on see otsustav ala, millest sõltub kõik muu.
Ma näen peamist probleemi selles, et kogu meie eliit ja enamik rahvast elab veel oma ettekujutuses 15...20 sajandi modernses maailmas, täna on aga 21 sajand ja uus postmodernismi ajastu!
Meie aju teatavasti püüdleb mitte ainult tunnetuse järjekindluse, kokkusobivuse poole, vaid ka valib vastavalt oma mustrile valivalt uut informatsiooni. Informatsioonikild, mis sobib olemasoleva maailmapildiga, korjatakse üles, mis aga ei sobi, seda ka ei "märgata".
Just sellise raskusega põrkasin ma kokku oma noorusepäevil kui ma võtsin eesmärgiks meie jalgpalli taastamine. Eesti poiste pähe oli taotud müüt, et eestlased jalgpalli ei mängi. Õnneks oli mul tänu Eestis tollal saadud pedagoogilisele haridusele piisavalt arusaamist ja oskusi selle tõkke ületamiseks. Täna sarnaneb situatsioon Muistse Vabadusvõitluse ajaga, kus me kaotasime vabaduse oma eliidi sotsiaalse mahajäämuse tõttu. Oli selge et vana, maakondade lõtv liit ei vastanud uue ajastu tingimustele ja me oleks suutnud ennast kaitsta vaid Eesti (kuning)riigina. Ainult nii oleks suutnud sakalased(mulgid), rävalased, harjukad jt. jääda iseseisvaks.
Analoogiline epohhi loov muutus on toimunud meie silmade all 20 saj. lõpus. Kurb on kuulata peaministri T.Rõivase demagoogilisi ja tobedaid heietusi Eesti suveräänsusest. Demagoogilisi sellepärast, et nii Refi kui IRL senise poliitika sisuks on nii poliitilisest iseseisvusest loobumine USA huvides ja majanduslikust iseseisvusest loobumine väliskapitali huvides. Tobedaid sellepärast, et postmodernses maailmas ei saa enam rääkida mitte ainult Sakala iseseisvusest, vaid ka Eesti iseseisvusest. Täna on iseseisvus võimalik vaid TSIVILISATSIOONI tasemel. Kui riik on piisavalt võimas, nagu USA või Hiina, siis võime seda samastada Tsivilisatsiooniga. Lääne ja Kesk Euroopas sellist riiki ei ole ja ainult Euroopa tsivilisatsioonina EL Impeeriumis võime rääkida sakslaste, prantslaste ja eestlaste piiratud iseseisvusest.
Ka Venemaa tänastes piirides jääb jõuetuks tsivilisatsiooni mõttes ja ta on sellest teadlik, olles astunud täiesti targa ja loogilise sammu ning asutanud EL sarnaselt Euraasia Liidu. Kuhu kuulub Ukraina? Tsivilisatsiooniliselt kuulub suurem osa Ukrainast loomulikult Vene tsivilisatsiooni. Erandiks on muidugi Lääne Ukraina. Venemaa ja ka enamiku Ukraina loomulikuks huviks on liituda Euraasia Liiduga. See läheb risti vastu aga USA plaanidele, sest tema eesmärgiks on kogu maailma valitsemine ja iga iseseisev tsivilisatsioon on seetõttu talle täiesti vastuvõetamatu. Siit ka USA poolt Obama sõnul "vahendatud" riigipööre Ukrainas ja kodusõda.
Meile on muidugi peamine Eesti olukord. Me oleme tsivilisatsiooni piiriks Venemaa ja Kesk Euroopa vahel. Seda kogu riigina, sest erinevalt riigipiirist, on tsivilisatsitoonipiir mõistetavalt laiem ala ja ei pruugi üldse kattuda riigipiiriga, nagu see on Ukrainas.
Täna oleme sarnaselt 13.saj. algusele jälle olukorras, kus saame mõjutada oma saatust, missugusse tsivilisatsiooni hakkab Eesti kuuluma: kas Euraasi või Euroopa tsivilisatsiooni.
Olen selgelt välja ütelnud ja kordan, et Rahvuslased eelistavad Euroopa tsivilisatsiooni. Kahjuks oleme me täna veel ainuke ja suhteliselt marginaalne paadike, kes sõuab vastu üldisele voolule, mis viib Eesti Euraasia Liitu. Pole tähtis, et kõik peatselt Riigikokku pääsevad parteid demoniseerivad Venemaad, tähtis on reaalne poliitika, mida nad ellu viivad ja mis paratamatult kannab meid Euraasiasse.
Euroopia tsivilisatsiooni kaitsva tiiva alla astumiseks tuleb kõigepealt tagada Euroopa geopoliitiline subjektsus, iseseisvus. Peale II maailmasõda oli Lääne Euroopa teatavasti okupeeritud USA-Briti vägede poolt ja on tänaseni poolkoloniaalses sõltuvuses USA-st. Esmane ülesanne oleks siis Eesti Valitsusel kaasa aidata Euroopa Liidul saada iseseisvaks Impeeriumiks. Kõik senised ja kindlasti ka tulevane Eesti valitsus on aga otsustavalt EL iseseisvumise vastu ja pooldab USA koloonia staatust. Viimased aga toob USA lähiaastatel ohvriks oma dollarile põhimõttel: täna sure sina, mina aga alles homme.
Tänu Debaltsevo suurvõidule on Donbass saavutanud ajutise hingetõmbeperioodi. Parimad väed kaotanud Ukrainal on paariks kuuks toss väljas. Poroshenko Ukrainast kujuneb aga Euroopa Somaalia-Dikoje Pole, kuhu EL on sunnitud oma raha puistama.
USA on saanud Ukrainas kaks korda haledalt Venemaalt vastu hambaid (Krimm ja Donbass) ja muidugi on ainsaks võimaluseks kaotuse edasilükkamiseks sõja laiendamine. Londonis pitsitatakse Vene oligarhe, et nood Putinit survestaks.Juba sooritati rituaalmõrv sümboolsel ajal ja kohas.Tapeti professionaalselt mitte kellegile vajalik provintsilinna duumasse kuulunud neoliberaal B Nemtsov (kes ta oma sõnade järgi meie "äraostmatuid" ja J.Partsu rahastas). Mis aga meile veelgi olulisem, oleme saanud ametlikult NATO rinderiigi staatuse, komandopunkti, USA sõdurid Vene piiri äärde marssima, mõttetu vanaraua Hollandist ja Ämari koos tuumapomme kandvate lennukitega.
Muidugi, kõik see täna Venemaad verest välja ei löö ja Ukraina konflikti laienemise puhul likvideerivad nad esimese asjana kerge vaevaga kogu ohupotentsiaali Baltikumis ning sõda ja materiaalsed raskused ainult liidavad venelased ühte. Samuti saavad nad suurepäraselt aru, et tegelikult otsustavad sündmused toimuvad hoopis Idas. Novembris toimus ülitähtis geopoliitiline nihe: Hiina seni strateegiline prioriteediks olnud USA ja EL asendati Venemaga, teiste BRICS riikide ja Hiinat ümbritsevate riikidega. Kuna juba paari aasta pärast on oodata Jamalist (kust tuleb põhiliselt Euroopasse suunatav gaas) põhja-lõuna gaasijuhe, mis suunab gaasi Hiinasse, siis Ukraina gaasijuhe ja Euroopa muutuvad Putinile teisejärguliseks, sest kui Euroopas on 35 gaasi vajavat miljonilinna, siis Hiinas on neid 160. OECD andemetel elas 2009a. P-Ameerikas ja Euroopas 54%maailma keskklassist ja 2030a. prognoositakse 21%. Aasia-Vaikse Ookeani regioonis on vastavad arvud 18% ja 66%.
Venemaa võit on kindel, sest sõja algtingimuseks on sisuliselt USA versus kogu maailm. Isegi Euroopa fundamentaalsed huvid on vastuolus USA omadega. Olukord oli stabiilne USA puudli rollis seni, kuni arvati, et USA suudab maha suruda iga mässukatse. Ent täna ta ei suuda toime tulla isegi Venemaaga, rääkimata siis Hiinast. Täna töötavad Putin,Merkel ja Hollande käsikäes USA poliitika vastu Ukrainas, sest see on nende kõigi huvides. Obama on oma sõjaõhutamisega jõudnud juba üsna lähedale piirile, millest ma eespool olen juba rääkinud- oma tähtsaima liitlasega sidemete olulisele nõrgendamisele.
Eesti kognitiivse hälbega eliit ajab vastandlikult suguvendade soomlaste ja ungarlaste liidritele absoluutselt rumalat ja ennasthävitavat poliitikat, sidudes end USA sõjavankri külge. Ma ei tea, kas Obamal leidub riigimehetarkust ja ta lõpetab karuoda otsa ronimise ning suudab anda tagasikäigu. Euroopa eest vastutava "F..k the EL!" V.Nulandi abikaasa R.Kagan igatahes kannatab sarnaselt meie poliitikutele kognitiivse dissonantsi all, kuna kuulutab, et tänapäevased suurriike ei ohustavat fundamentaalne oht nende füüsilisele julgeolekule (Febr.19.2015. www.brookings.edu). Ja seda tingimustes, kus USA kulutab sõjajõududele juba 15 aastat rohkem, kui kõik teised kokku! Kagan peab hiinlasi ja venelasi ilmselt ohmudeks või on seda ise. Nihutanud USA sõjaväebaasid Baltikumis vahetult Vene piirile, kuulutab R.Kagan, et Venemaa pole iialgi nautinud suurimat julgeolekut kui täna.
Õnneks on USA-s ka täiemõituslikke inimesi nagu H.Kissinger, kes "Spiegelile" antud intervjuus pooldab uue multipolaarse maailmakorra väljatöötamiseks riigimeestelt ratsionaalset vaimset pingutust, mitte aga kolmekümneaastast sõda Euroopas.
Eesti demograafiline olukord vana poliitika tulemusel paratamatult halveneb, mida süvendab ka veel EL plaanid jagada põgenikevood Lähis idast, Aafrikast ja Ukrainast liikmesmaade vahel ära. Ligi veerand sajandit neoliberalismi totaalset valitsemist Eestis on loomulikult põhjalikult õõnestanud meie rahvuslikku kollektiivset identsust. Selles mõttes on eestluse olukord otsustavalt kehvem II maailmasõja eelse ajaga võrreldes. Eestlus on täna lagunemisfaasis. Samal aja on EL ise juba astunud lagunemise eelsesse faasi ja lõpptulemuses ei saa kindel olla. Tänase lõdva riikide liiduna (nagu meie muinasmaakonnad) ei suuda Euroopa ei läänest ega idast tulenevale suurele survele vastu panna ja kaotab ka oma majandusliku iseseisvuse riismed, poliitilist suveräänsust aga pole tänagi. Olukorda võib päästa vaid kiire Euroopa Impeeriumi loomine, milleks aga enamik eliidist ilmselt võimeline ei ole. USA vasallina on meie poliitika suunatud Saksamaa-Prantsusmaa eluliste huvide vastu ja seepärast nad ei ole loomulikult huvitatud meie aitamisest kriitilises olukorras.Juba paari aasta pärast seisame me suure tõenäosusega fakti ees, et USA on sunnitud ajama juba arukamat poliitikat, mis tunnistab ka teiste suurriikide mõjutsoone. Meie eliidi rumala poliitika tulemusel oleme siis jälle, nagu 1939.a. sügisel ise end mänginud poliitilisse isolatsiooni. Nii või naa, Venemaa praeguse USA-ga vastasseisu võitjana kehtestab oma mõjutsooni oma piiride ümber. Loomulikult on see õnnetuseks USA orientatsiooniga Balti riikidele, kes täna ajavad USA vasallidena Saksamaa-Prantsusmaa vastast poliitikat. Loll saab ka kirikus peksa ja eesti rahval tuleb ka nagu II maailmasõja ajal meie eliidi lolluste eest kannatada.
Ma otsustasin esmakordselt Riigikogu valimistele mitte minna. Muidugi ka selle pärast, et pole mitte ühtegi parteid ja poliitikut, kes oleks jõudnud oma arengus postmodernismi ajastusse aga peamiselt selle pärast, et valimised on ebaausad, põhiseaduse vastased. Nimelt hiljutise Snowdeni paljastuse järgi on CIA-l (ja ilmselt ka Hiinal ja Venel ) teada meie arvutite chipide koodid, mistõttu kõik internetis toimuv ei ole salajane. Seega elektrooniline hääletamine ei ole salajane, mis on aga ausate valimiste eelduseks. Kui võõraste riikide häkkeritel on vaba tee meie ja valimiskeskuse arvutitesse, siis on nendel koodide teadmise korral võimalik moonutada ka valimistulemusi. Eesti on tänu idiootidest poliitikuile ainus maa maailmas kes E-valimisi läbi viib. Uhkus aga ajab upakile ja valimised Riigikogusse ei ole tõestatavalt legitiimsed ja rikuvad põhiseadust, mistõttu igal kodanikul ja parteil on võimalus pöörduda kohtu poole nõudega valimistulemused kehtetuks tunnistada ja uued valimised läbi viia.
Roman Ubakivi
Vaatasin eelmine nädal kahte E.Nüganeniga seotud filmi. Reedel EtV-st "Apelsinid" ja laupäeval koos perega "1944". "Apelsinides" mängis ta mingit haledat Mogri Märti, kelle kõrgeimaks väärtuseks olid asjad-apelsinid-raha. Film ise oli psühholoogilise loogikata primitiivne propaganda, kahju raisatud ajast. "1944" oli teisest klassist, andis usutavalt edasi tolle aja reameeste, nn. hariliku inimese emotsione ja arvamisi. Ühesõnaga soovitan kõigil vaadata.
Kirjutan oma isiklikust arvamusest filmidest sellepärast, et praegu, rahvuslaste partei loomise esimesel etapil, otsime me mitte poliitikuid, vaid pigem vaimuinimesi, kellega meie arusaamad põhimõtteliselt kattuvad. Pigem on kasu mõnest kunstitudengist kui ärimehest. Loogika on selles, et jää on juba hakanud liikuma (astmeline tulumaks saab ilmselt juba reaalsuseks), ent olen täiesti nõus politoloog Rein Toomlaga, et kõik kuus Riigikogusse pääsevat parteid on põhimõtteliselt sama ideoloogiaga (kõik nad on liberaalide tüvest) ja seepärast ka mitte mingisugust põhimõttelist poliitika muutust ei tule ja eestlus mädaneb ja laguneb edasi. Eriti hale pilt on meie poliitilise eliidi tase julgeolekupoliitika valdkonnas. Samas on see otsustav ala, millest sõltub kõik muu.
Ma näen peamist probleemi selles, et kogu meie eliit ja enamik rahvast elab veel oma ettekujutuses 15...20 sajandi modernses maailmas, täna on aga 21 sajand ja uus postmodernismi ajastu!
Meie aju teatavasti püüdleb mitte ainult tunnetuse järjekindluse, kokkusobivuse poole, vaid ka valib vastavalt oma mustrile valivalt uut informatsiooni. Informatsioonikild, mis sobib olemasoleva maailmapildiga, korjatakse üles, mis aga ei sobi, seda ka ei "märgata".
Just sellise raskusega põrkasin ma kokku oma noorusepäevil kui ma võtsin eesmärgiks meie jalgpalli taastamine. Eesti poiste pähe oli taotud müüt, et eestlased jalgpalli ei mängi. Õnneks oli mul tänu Eestis tollal saadud pedagoogilisele haridusele piisavalt arusaamist ja oskusi selle tõkke ületamiseks. Täna sarnaneb situatsioon Muistse Vabadusvõitluse ajaga, kus me kaotasime vabaduse oma eliidi sotsiaalse mahajäämuse tõttu. Oli selge et vana, maakondade lõtv liit ei vastanud uue ajastu tingimustele ja me oleks suutnud ennast kaitsta vaid Eesti (kuning)riigina. Ainult nii oleks suutnud sakalased(mulgid), rävalased, harjukad jt. jääda iseseisvaks.
Analoogiline epohhi loov muutus on toimunud meie silmade all 20 saj. lõpus. Kurb on kuulata peaministri T.Rõivase demagoogilisi ja tobedaid heietusi Eesti suveräänsusest. Demagoogilisi sellepärast, et nii Refi kui IRL senise poliitika sisuks on nii poliitilisest iseseisvusest loobumine USA huvides ja majanduslikust iseseisvusest loobumine väliskapitali huvides. Tobedaid sellepärast, et postmodernses maailmas ei saa enam rääkida mitte ainult Sakala iseseisvusest, vaid ka Eesti iseseisvusest. Täna on iseseisvus võimalik vaid TSIVILISATSIOONI tasemel. Kui riik on piisavalt võimas, nagu USA või Hiina, siis võime seda samastada Tsivilisatsiooniga. Lääne ja Kesk Euroopas sellist riiki ei ole ja ainult Euroopa tsivilisatsioonina EL Impeeriumis võime rääkida sakslaste, prantslaste ja eestlaste piiratud iseseisvusest.
Ka Venemaa tänastes piirides jääb jõuetuks tsivilisatsiooni mõttes ja ta on sellest teadlik, olles astunud täiesti targa ja loogilise sammu ning asutanud EL sarnaselt Euraasia Liidu. Kuhu kuulub Ukraina? Tsivilisatsiooniliselt kuulub suurem osa Ukrainast loomulikult Vene tsivilisatsiooni. Erandiks on muidugi Lääne Ukraina. Venemaa ja ka enamiku Ukraina loomulikuks huviks on liituda Euraasia Liiduga. See läheb risti vastu aga USA plaanidele, sest tema eesmärgiks on kogu maailma valitsemine ja iga iseseisev tsivilisatsioon on seetõttu talle täiesti vastuvõetamatu. Siit ka USA poolt Obama sõnul "vahendatud" riigipööre Ukrainas ja kodusõda.
Meile on muidugi peamine Eesti olukord. Me oleme tsivilisatsiooni piiriks Venemaa ja Kesk Euroopa vahel. Seda kogu riigina, sest erinevalt riigipiirist, on tsivilisatsitoonipiir mõistetavalt laiem ala ja ei pruugi üldse kattuda riigipiiriga, nagu see on Ukrainas.
Täna oleme sarnaselt 13.saj. algusele jälle olukorras, kus saame mõjutada oma saatust, missugusse tsivilisatsiooni hakkab Eesti kuuluma: kas Euraasi või Euroopa tsivilisatsiooni.
Olen selgelt välja ütelnud ja kordan, et Rahvuslased eelistavad Euroopa tsivilisatsiooni. Kahjuks oleme me täna veel ainuke ja suhteliselt marginaalne paadike, kes sõuab vastu üldisele voolule, mis viib Eesti Euraasia Liitu. Pole tähtis, et kõik peatselt Riigikokku pääsevad parteid demoniseerivad Venemaad, tähtis on reaalne poliitika, mida nad ellu viivad ja mis paratamatult kannab meid Euraasiasse.
Euroopia tsivilisatsiooni kaitsva tiiva alla astumiseks tuleb kõigepealt tagada Euroopa geopoliitiline subjektsus, iseseisvus. Peale II maailmasõda oli Lääne Euroopa teatavasti okupeeritud USA-Briti vägede poolt ja on tänaseni poolkoloniaalses sõltuvuses USA-st. Esmane ülesanne oleks siis Eesti Valitsusel kaasa aidata Euroopa Liidul saada iseseisvaks Impeeriumiks. Kõik senised ja kindlasti ka tulevane Eesti valitsus on aga otsustavalt EL iseseisvumise vastu ja pooldab USA koloonia staatust. Viimased aga toob USA lähiaastatel ohvriks oma dollarile põhimõttel: täna sure sina, mina aga alles homme.
Tänu Debaltsevo suurvõidule on Donbass saavutanud ajutise hingetõmbeperioodi. Parimad väed kaotanud Ukrainal on paariks kuuks toss väljas. Poroshenko Ukrainast kujuneb aga Euroopa Somaalia-Dikoje Pole, kuhu EL on sunnitud oma raha puistama.
USA on saanud Ukrainas kaks korda haledalt Venemaalt vastu hambaid (Krimm ja Donbass) ja muidugi on ainsaks võimaluseks kaotuse edasilükkamiseks sõja laiendamine. Londonis pitsitatakse Vene oligarhe, et nood Putinit survestaks.Juba sooritati rituaalmõrv sümboolsel ajal ja kohas.Tapeti professionaalselt mitte kellegile vajalik provintsilinna duumasse kuulunud neoliberaal B Nemtsov (kes ta oma sõnade järgi meie "äraostmatuid" ja J.Partsu rahastas). Mis aga meile veelgi olulisem, oleme saanud ametlikult NATO rinderiigi staatuse, komandopunkti, USA sõdurid Vene piiri äärde marssima, mõttetu vanaraua Hollandist ja Ämari koos tuumapomme kandvate lennukitega.
Muidugi, kõik see täna Venemaad verest välja ei löö ja Ukraina konflikti laienemise puhul likvideerivad nad esimese asjana kerge vaevaga kogu ohupotentsiaali Baltikumis ning sõda ja materiaalsed raskused ainult liidavad venelased ühte. Samuti saavad nad suurepäraselt aru, et tegelikult otsustavad sündmused toimuvad hoopis Idas. Novembris toimus ülitähtis geopoliitiline nihe: Hiina seni strateegiline prioriteediks olnud USA ja EL asendati Venemaga, teiste BRICS riikide ja Hiinat ümbritsevate riikidega. Kuna juba paari aasta pärast on oodata Jamalist (kust tuleb põhiliselt Euroopasse suunatav gaas) põhja-lõuna gaasijuhe, mis suunab gaasi Hiinasse, siis Ukraina gaasijuhe ja Euroopa muutuvad Putinile teisejärguliseks, sest kui Euroopas on 35 gaasi vajavat miljonilinna, siis Hiinas on neid 160. OECD andemetel elas 2009a. P-Ameerikas ja Euroopas 54%maailma keskklassist ja 2030a. prognoositakse 21%. Aasia-Vaikse Ookeani regioonis on vastavad arvud 18% ja 66%.
Venemaa võit on kindel, sest sõja algtingimuseks on sisuliselt USA versus kogu maailm. Isegi Euroopa fundamentaalsed huvid on vastuolus USA omadega. Olukord oli stabiilne USA puudli rollis seni, kuni arvati, et USA suudab maha suruda iga mässukatse. Ent täna ta ei suuda toime tulla isegi Venemaaga, rääkimata siis Hiinast. Täna töötavad Putin,Merkel ja Hollande käsikäes USA poliitika vastu Ukrainas, sest see on nende kõigi huvides. Obama on oma sõjaõhutamisega jõudnud juba üsna lähedale piirile, millest ma eespool olen juba rääkinud- oma tähtsaima liitlasega sidemete olulisele nõrgendamisele.
Eesti kognitiivse hälbega eliit ajab vastandlikult suguvendade soomlaste ja ungarlaste liidritele absoluutselt rumalat ja ennasthävitavat poliitikat, sidudes end USA sõjavankri külge. Ma ei tea, kas Obamal leidub riigimehetarkust ja ta lõpetab karuoda otsa ronimise ning suudab anda tagasikäigu. Euroopa eest vastutava "F..k the EL!" V.Nulandi abikaasa R.Kagan igatahes kannatab sarnaselt meie poliitikutele kognitiivse dissonantsi all, kuna kuulutab, et tänapäevased suurriike ei ohustavat fundamentaalne oht nende füüsilisele julgeolekule (Febr.19.2015. www.brookings.edu). Ja seda tingimustes, kus USA kulutab sõjajõududele juba 15 aastat rohkem, kui kõik teised kokku! Kagan peab hiinlasi ja venelasi ilmselt ohmudeks või on seda ise. Nihutanud USA sõjaväebaasid Baltikumis vahetult Vene piirile, kuulutab R.Kagan, et Venemaa pole iialgi nautinud suurimat julgeolekut kui täna.
Õnneks on USA-s ka täiemõituslikke inimesi nagu H.Kissinger, kes "Spiegelile" antud intervjuus pooldab uue multipolaarse maailmakorra väljatöötamiseks riigimeestelt ratsionaalset vaimset pingutust, mitte aga kolmekümneaastast sõda Euroopas.
Eesti demograafiline olukord vana poliitika tulemusel paratamatult halveneb, mida süvendab ka veel EL plaanid jagada põgenikevood Lähis idast, Aafrikast ja Ukrainast liikmesmaade vahel ära. Ligi veerand sajandit neoliberalismi totaalset valitsemist Eestis on loomulikult põhjalikult õõnestanud meie rahvuslikku kollektiivset identsust. Selles mõttes on eestluse olukord otsustavalt kehvem II maailmasõja eelse ajaga võrreldes. Eestlus on täna lagunemisfaasis. Samal aja on EL ise juba astunud lagunemise eelsesse faasi ja lõpptulemuses ei saa kindel olla. Tänase lõdva riikide liiduna (nagu meie muinasmaakonnad) ei suuda Euroopa ei läänest ega idast tulenevale suurele survele vastu panna ja kaotab ka oma majandusliku iseseisvuse riismed, poliitilist suveräänsust aga pole tänagi. Olukorda võib päästa vaid kiire Euroopa Impeeriumi loomine, milleks aga enamik eliidist ilmselt võimeline ei ole. USA vasallina on meie poliitika suunatud Saksamaa-Prantsusmaa eluliste huvide vastu ja seepärast nad ei ole loomulikult huvitatud meie aitamisest kriitilises olukorras.Juba paari aasta pärast seisame me suure tõenäosusega fakti ees, et USA on sunnitud ajama juba arukamat poliitikat, mis tunnistab ka teiste suurriikide mõjutsoone. Meie eliidi rumala poliitika tulemusel oleme siis jälle, nagu 1939.a. sügisel ise end mänginud poliitilisse isolatsiooni. Nii või naa, Venemaa praeguse USA-ga vastasseisu võitjana kehtestab oma mõjutsooni oma piiride ümber. Loomulikult on see õnnetuseks USA orientatsiooniga Balti riikidele, kes täna ajavad USA vasallidena Saksamaa-Prantsusmaa vastast poliitikat. Loll saab ka kirikus peksa ja eesti rahval tuleb ka nagu II maailmasõja ajal meie eliidi lolluste eest kannatada.
Ma otsustasin esmakordselt Riigikogu valimistele mitte minna. Muidugi ka selle pärast, et pole mitte ühtegi parteid ja poliitikut, kes oleks jõudnud oma arengus postmodernismi ajastusse aga peamiselt selle pärast, et valimised on ebaausad, põhiseaduse vastased. Nimelt hiljutise Snowdeni paljastuse järgi on CIA-l (ja ilmselt ka Hiinal ja Venel ) teada meie arvutite chipide koodid, mistõttu kõik internetis toimuv ei ole salajane. Seega elektrooniline hääletamine ei ole salajane, mis on aga ausate valimiste eelduseks. Kui võõraste riikide häkkeritel on vaba tee meie ja valimiskeskuse arvutitesse, siis on nendel koodide teadmise korral võimalik moonutada ka valimistulemusi. Eesti on tänu idiootidest poliitikuile ainus maa maailmas kes E-valimisi läbi viib. Uhkus aga ajab upakile ja valimised Riigikogusse ei ole tõestatavalt legitiimsed ja rikuvad põhiseadust, mistõttu igal kodanikul ja parteil on võimalus pöörduda kohtu poole nõudega valimistulemused kehtetuks tunnistada ja uued valimised läbi viia.
Roman Ubakivi
Tellimine:
Postitused (Atom)